Iga (sügise) algus on raske

Kui olin lõpetanud oma laupäevase tõhusa tööpäeva Luxembourgis, ostnud Auchanist mõned puuduolevad asjad, parkinud auto ning ootasin parasjagu Brüsseli rongi, tuli minu sügis. Baselist tulev rong jäi natuke hiljaks, aga Arloni ja Libramonti vahel tundsin päris selgelt, kuidas suvi vastassuunas eemale sõitis.

Elan sügise algust alati raskelt üle. Mul on siis pidevalt külm, eriti toas.

Suvised tööd lähevad kuidagi hooga, isegi kui pingest puudust ei ole, sügisel on hoopis raskem end uuesti rutiiniga harjutada. Ma ei pea õnneks õppe- ja ainekavade bürokraatiaga jändama, aga selge visioon peab olema ka minul. Kontsentreeritud tegevuse jaoks erinevates kaugemates ja lähemates geograafilistes punktides peab see nägemus vähemalt peas ja õppematerjalide näol üsna konkreetselt vormistatud olema, muidu poleks mõtet kokku tulla. Mõlemas riigis sai ka rühmad teisiti jagatud, seega olin ärevil, et kuidas üldse toimib. Ja kuidas täiesti uued lapsed vastu võtavad. Vist läks enam-vähem õnneks.

Tegelikult lehvitas suvi veel pühapäeval oma sabaga. Võttis üles nii suure tuule, et hommikul loopisid Tervuereni hobukastanipuud mind täiesti häbematult oma viljadega ning nn soengust, mida juuksuri hella kätt ja kääri ootavate ning täiesti ebaõnnestunult ostetud šampooniga pestud juustesse hommikul seada olin üritanud, jäi järele harali pintsel. Mitte eriti positiivne pedagoogi peeglissevaat enne tundi. Hommik oli ometi positiivselt alanud – sooja croissant’i ja kogemata just minu sellesse hommikusse sobinud lauluga Vikerraadio hommikuprogrammis. Kes ei kuulanud ning kel riiulist ka võtta ei ole, peab siit vaatama. (Tänasin saatejuhti ka).

Pool päeva tõhusat tööd, kiire käik L perega üht (ja seni leitutest ainsana piisavalt paljude vabade kohtadega) võimalikku laste laululaagri majutuskohta üle vaatama (ei sobinud, aga ma ei viitsi sion pikalt seletada, miks) ning siis jälle rongi ootama.

Rongis oleksin võinud magada, aga ei tulnud und. Üks noormees magas näiteks oma peatuse maha. Sarvraamidega prillidega, tõelist oivikust nohikut meenutav konduktor uinunud noorsandi äratada ei suutnud (millest piletikontroll politseilegi aru andis – järgmises peatuses käis sandarmiga perroonil nõu pidamas, aga sandarm piilus korra läbi akna ja nii see asi jäi – ju vist otustati, et kui ei laamenda, las siis magab). Kui letargiline reisija siis vahetult pärast Libramonti ehmudes toolilt püsti hüppas, küsis ta algul kõigi käest, kas te hispaania keelt räägite ja siis, et kas nüüd tuleb Libramont, ning oli väga murest murtud, kui kuulis, et just sõitsime mööda. Igatahes läks ta järgmises peatuses maha ning pilet oli tal täitsa olemas olnud. Magamise eest distsiplinaarkaristust ei saanud, aga omad vitsad peksid ikkagi. Mina ei ole õnneks kunagi ühissõidukis niimoodi magama jäänud, et ärganuks depoos või uuesti alguspunktis.

Aga, jah, see tuul. Ei märganud, et mul oleks külm olnud, aga kui õhtul lõpuks surmväsinult koju jõudsin, sain aru, et kõik ei ole päris korras. Öösel segasid vastikud külmavärinad, kõrri on pesa teinud pudelihari ja nina lubab, et varsti läheb sama vesiseks kui hetkel väljas.

Mõni ime. Mina ja mu pingelangus. Ja see Schumani jaama perroon, kus puhub maailma kõige jubedam tõmbetuul. Pärast trepijooksu (sest iial ei tea, kas väljub paberil kirjas olevalt perroonilt või ajutiselt teiselt, sedapuhku teiselt) väga ebatervislik tuul.

Niisiis, jah, kurnavalt närvilised nädalad on olnud. Mitte kõige inspireerivam periood mu elus, vahepeal olin ikka päris närb, endalgi hakkas hirm. Nüüd on paljud asjad paika loksunud, aga ikka tuleb midagi meelde, mis oleks võinud veel selle või tolle päeva jooksul tehtud saada. Sügisesed, ilma uneta, argimuremõtteid mõeldes ärkvel istutud tunnid pole üldse inspireerivad.

Ja üldse, miks inimene, kes on väga väsinud, üldse öösel kaheks tunniks üles ärkama peaks? Miks alati kaheks tunniks? Kõige sagedamini juhtub see kell 3-5. Vahepeal nihkus aeg suisa 1 ja 3 vahele ehk siis pruukis vaid uni tulla, kui läinud ta oligi. 4-6 on kõige nõmedam, sest kuigi ma jään enamasti uuesti magama, jääb see viimane jupp napiks. Isegi kui 9ni magada saan.

Täna öösel tõusin pool 6 püsti, tegin endale tee ja võileiva, sest ega mul eelmise kahe päeva jooksul suurt söömise aega ei olnud ning isu polnud ka suurem asi. Ilma koriseva kõhuta on märksa parem uuesti magama jääda.

Kui vaid teest ja võileivast oleks abi ka näiteks mõnedest mõistatuslikest inimestest ja maailma asjadest paremini aru saamisel… Vihmakraani sulgemisel, et saaks ilmatundlikud ehitusmured murtud.

Elu läheb ju edasi ja tervis tuleb tagasi, eks?