Head uut aastat!

1 01 2015

Seeria “Kreisiperekond” ehk Supsik visandas uue aasta teisel tunnil kreisitehnikas mõned eluliselt olulised tegelased. Rongkäiku veab kreisiponi ja ankrumeheks on kreisiliblikas. Vahele mahuvad mõned lähemad sugulased, autor on kolmandal positsioonil. Kõik teised on täiesti äratuntavad, sh kolm õde ja kaks vanaema.

Aga muidu on nii, et ma ei luba mitte midagi. Ainult seda, et täna lähen vara magama :)

bscan_001703_Page_1 bscan_001703_Page_3bscan_001703_Page_2  bscan_001703_Page_5bscan_001703_Page_4  bscan_001703_Page_6 bscan_001703_Page_7





Minevad ja tulevad

16 12 2014

Need 3-8 fänni, kes siin päevast päeva lootusrikkalt kohal käivad, teavad ilmselt niigi, mida ma teen. Koduloo huvides olgu lisatud ka ülejäänud lingid Lääne Elus ilmunud lugudele:

Kallis Taani, kallis Eesti

Anna aega atra seada ja aru saada

Rongis ja roolis

Tulevad, tulevad, jälle käes

Palju(d) on vahepeal tulnud ja läinud. Need kõik väärivad omaette lugusid.





homme

31 12 2013

oot-oot-oot-otsa lõppima
hakkavad laulud tunased
homme ju hakkame õppima
parandame kõik punased

homme töö hakkab sujuma
pääseme rahapumbasse
pärast tööd hakkame ujuma
jooksma joogasse zumbasse

homme me aitame verega
väetimaid noori ja vanu ja
homme me läheme perega
taadi ja memmegi manu ja

homme me vabandust palume
muidugi andekski anname
vaja siis talume valu me
vaja siis karistust kanname

homsed prillid on roosamad
taevas on sinisem sinisest
aeg on ent ikkagi toosama
ja seitse miljardit inimest

 

* * *

Mu ainus tagasihoidlik palve, et homme enam pea ei valutaks, aga see tundub täna, 11. päeval juba täiesti lootusetu soov. Ehk 2. jaanuaril mõni arst ikka puhkuselt tagasi on…

Olge terved!





Kes on Nii ja Naa?

1 11 2013

…küsis täna Supsik.

Mulle näib vahel, et need kaks või siis Oh ja Ah korraldavad kordamööda mu elu, nii et mul ei jää muud üle, kui kaasa lohiseda. Vahepeal on nii ja siis jälle naa, aga võrreldes kevadega rohkem vist ikka ah! kui oh… (Olla võiks nii, et on vaid radirii?) Mõned asjad, millest hetkel avalikult kõnelda ei taha, on teinud meele mõruks, aga üldiselt on kõik hästi, lihtsalt aega napib. Ja seda õiget blogituju. Aitäh kõigile, kes siin lootusrikkalt uudistamas käinud on – jagub teil ikka kannatust!

Enne eelmist nädalalõppu mõtlesin, et kui segakoori laululaager läbi saab, küll siis alles hakkan kirjutama. Tühjagi, hoopis haigus, mida ma oktoobri keskpaigast jupphaaval n-ö edasi lükkasin, lajatas lõpuks ikkagi täiega.

Seda pole tõesti ammu juhtunud, et terve kuu ja mõned päevad pealegi ei teki siia kärbsemustagi. Jube raske on uuesti ree peale saada, kui oled hange kinni jäänud.

Millest ma siis alustama peaksin? Et tõime kolmanda kapi alla ja et ma tõstsin kogemata mitte just õige kummuti asjadest tühjaks? Ma ei ütleks, et me peres erilised ostuhullud ja kogujad elaksid, aga ikkagi – kuidas on see võimalik, et esiteks tulid kaks Eestist väikese autotäiega, siis taas kaks väikese autotäiega, üks lennukiga juurde ning vaatamata sellele, et siit on suurte kohvrite ja autotäitega siia ja sinna edasi mindud, on suur maja ikka asju täis. Nüüd, kui pööningukorrus on vaja ümberehituseks täiesti tühjaks teha, kratsime kukalt, kuhu see kõik panna. Autotäis sai taas suvel Eestisse eest ära viidud, osa riideid Punase Risti konteineritesse, mittevajalikku mööblit sõpradele jagatud või Sperrmüll’i antud.

Kõrvalmajale leiti lõpuks ostja – seda saime me aga teada mitte omanikult, kes aastaid tagasi lubas meid kursis hoida, kui midagi toimub, vaid maamõõtjatelt. Kaks korda on mehed krunti uuesti üle mõõtmas käinud ja eile nägime ka uue omaniku ära – tundub täiesti normaalne naaber. Paraku ei saanud  teda sisse kutsuda – no ok, aknast oleks saanud, aga ukse ees askeldasid kolm kiviraidurit. Naaber lubas, et tuleb varsti uuesti ja näitab meile maja. Paraku läheb see lammutamisele ning asemele tuleb uus, sest renoveerimine olevat liiga kallis. Kuigi naaber ei ole visiitkaardi järgi otsustades just madalapalgaline, võib temast isegi aru saada, sest võrreldes meie majaga on naabermaja päris kehvas seisus. Kiviraiduridki kurtnud A-le, et Trieris on viimasel kõik hingehinnaga.

Väike tükk kõrvalasuvast ja nüüdseks täiesti võssa kasvanud aiast olevat jäänud aga ikka Frau Dorotheele. Tol krundikesel polevat aga ehitusluba, provva vist kasvatab endale lihtsalt eraürgmetsa.

Jääme huviga ootama.





Uni, tule, ullikene!

18 08 2013

Reede õhtul sain end korraks toimetustest lahti rebida, kohtusime L juures Vöölas kooliaegse lahutamatu jõuguga, nn kuldse kuuikuga. Kooli- ja klassikokkutulekutel oleme ikka trehvanud, aga see pole ikka päris see. Nalja ja naeru, sekka tõsist juttu elust enesest jätkus varavalgeni. Meil on paljudel alles nii põnevaid arhiividokumente – tunnis sündinud joonistusi, luulet ja lihtsalt kirju. Isegi jutud, mida rääkis meile taldrik (vahepeal keerutasime seda väga tihti), olid L-l üles tähendatud. Ja meie taldrikuvaim ei ajanud mingit suvalist jura, vaid sealt tuli aeg-ajalt tõelisi pärleid.

Jäime kõik pööningumagalasse ööseks (või siis täpsemalt hommikuks). Kuna ema ja laps A olid reedel ja laupäeval tööl, oli Supsik kaasas. Kell 7.30 kukkus S mulle voodist peale (tal oli valida, kas voodi või madrats, aga ega tema ju ei kuku!), mõlemad ehmatasime üles.

Eilne öö jäi ka täiesti vahele: pätakas ja helilooja istusid Kalamajas stuudios, meie õega teatris. Nemad muudkui mängisid ja miksisid ning meie ütlesime “kiire, aeglane, lühike, pikk, okei või siis mitte”. Sündisid etenduse saatefonogrammid – esimesed kolm võtsid nii palju aega, et esialgne plaan kell 4 magama saada tundus asenduvat lootusega saada kolmapäevaks ühele poole. Vahepeal oli meeste poolel täielik vaikus, meie otsisime endale tegevust, et mitte magama jääda. Kõige paremini aitasid vanad fotod: teatrietendused ja -peod, vuntsidega linnapeast rääkimata.

Kell 6.22 teatas helilooja, et nüüd on küll kõik ja nüüd kohe ta kukub näoli ja me tegime kõik sedasama. Õnneks olime taibanud poole 6 paiku kohta vahetada, kodus oli ikka pehmem maandumine kui kultuurimajas. Pool 10 ärkasin, kell 12 hakkas juba proov. Ilm oli ilus, inimesed rõõmsad (mõni isegi liiga), asi sujus, kodus olin juba 20 millegagi.

Siis jäin magama kell 22, aga tunni ja veerandi pärast helistas helilooja ja samal ajal oli laps A saatnud sõnumi, et ta kohe jõuab töölt, kuid võtit pole. Kõhus algas intensiivne sisemonoloog – päeval polnud üldse isu, korraga tundsin, et nüüd pean midagi kohe hamba alla saama. Tavaliselt aitab öine võips mul magama jääda, aga nüüd vahin nagu öökull. Selle nimi on vist üleväsimus.

Muuhulgas 1995. aastal Teoteatriga peetud lustaka talvise ühisürituse fotosid vaadates meenus see kunagine hitt.





See ongi õnn…

16 08 2013

… kui sõidad laupäeva pärastlõunal kahe toreda, aga ebamugavalt üksteise selga sattunud ja väsitava ürituse järel ning enne kolmandat Supsikuga poest koju ja ta küsib: “Aga emme, mis on õnn?”

Silmad püsivad kohe märksa paremini lahti.

Siin ERR uudisloos öeldakse laulupeo repertuaarikomisjonile  südamelt ära (pedagoogi poeg püüab olukorda poliitiliselt korrektseks pöörata, aga sõber jääb endale kindlaks… ja eks tal ole servast õigus ka – mina ei tea, miks just lastekoore alati kõige igavamate ja imelike lauludega kiusatakse.). Võin siiski kinnitada, et poiste käbidega loopimine ning ujumine olid teisejärgulised tegevused – me pidime ajapuudusel isegi kaks teemaõhtut ära jätma ning selle asemel laulma, laulma, laulma… Mul on Tormise tsüklist nii sügav kopp ees, et pole jõudnud salvestusi isegi mitte kuulata.

Supsik oli laagris väga tubli ja iseseisev. Vahel isegi liiga ehk vaatamata korduvatele meeldetuletustele, et ta peab ütlema, et nüüd läheb palli mängima ja nüüd kas enda või L tuppa joonistama, liikus ta enamasti siiski vaid talle endale teadaolevaid radu pidi. Õnneks polnud ta ainus nublu ning “kasuvanemad” võtsid lauluharjutuste ajal juhtimise üle. Töövõitude hulka võib lugeda erinevate suppide, sh hernesupi söömise. Pudrud jäid siiski puutumata. (“Kas sa putru tahad?” – “Jaa!… Aga see on ju VALGE!”) Neljapäeva õhtuks oli ta asjast veidi tüdinud, reedehommikusel Rooslepa kontserdil rippus üsna iminapana küljes ning küsis, millal lõpuks vanaemakoju tagasi saab.

Käsmus läks hästi, kõiki oli väga tore näha ja rahvast tuli isegi võsa vahel asuval Metsalava ette ning vaatamata vihmale aukartustäratav hulk. 9/10 ei lahkunud isegi siis, kui pealalaval Metsatöll alustas. Ütlesin pärast vihmas möödunud soundcheck’i, et minu lühikese Folkmilli karjääri jooksul pole veel ühelgi esinemisel vihma sadanud. Jäänudki järele :)

Ma pole kunagi Viljandi Folgil käinud (ei lähe ka, kui just ei kutsuta, miks peakski, pealegi on mul sel ajal alati muud tegemist olnud), aga ühest päevast jäi mulje, et Viru Folk ongi ägedam ja folgim ja üldse.

Eriti tore oli kohata kõiki kunagisi ansamblikaaslasi, kellega 22 ja pool aastat tagasi alustasime, mõnda polnud tõesti väga kaua näinud. Paraku ei jõudnud ma 19 aastat Islandil elava viiuldaja V programmi “Eesti majanduse ja sotsiaalhoolekande päästmine koorilauluga” lõpuni kuulata, sest uni murdis enne maha. Kuna Tuksi laagri mugavusi ei saanud mitte igal ööl aega rahulikult maitsta, tuli võtta Käsmu pioneerilaagrimajutusest (kaheksane tuba, ruudulised tekid, hurraa) viimast (õnneks kasutasid seda võimalust üksikud bändikaaslased, üks ei leidnud öösel pimeda ja pipraviina koosmõjul lihtsalt maja üles, höhö). Kui kell 7 silmad lahti tegin, kuulsin õuest lõõtsamängu ja jalaga takti löömist. A, teadagi (ansambel Klots esines ka reedel). Kell 3 öösel oli ta mulle helistanud. Ei kuulnud ei seda ega N. norskamist, mille eest õde mind hoiatanud oli. Hoopis mina olevat alustuseks natuke nurru löönud :P

Tagasiteel pidime Tallinnast läbi sõitma – õde pidi Kristiine keskusesse tagasi viima kolm paari pojale ostetud pükse (mission impossible ehk aeg, mil lasteosakonnast enam ja meeste omast veel ei saa) ning mina tahtsin osta printeri, sest HP1200 aastast 1997 otsustas pärast 40600 trükitud lehte siiski, et “nüüd on aitab” (© by Supsik). Ma olen Tallinnas elanud ja päris palju ka roolis olnud, aga meil õnnestus ümbersõitude tõttu kolm korda ära eksida. Soovitav on enne linna sisenemist tuleb hommikukohv välja pissida.

Laupäeva õhtul oli lõpuks aega pühapäevaseks Eesti-Iiri pulmaks valmistuda – pärast 9 aastat kooselu ja kahte last otsustasid Dublinis kohtunud M ja S lõpuks registreerida ja pidu pidada. Iirlased ei jõudnud ära imestada, kui tore on ikka eesti pulm ja kuidas Eesti Iiri bänd mängib paremini iiri muusikat kui nemad ise. Koju sain kell pool 4, kell 8 üles.

Pühapäeva ennelõunal helistas E naine K, et E ei saa kahjuks etenduses mängida, kuna on põletushaavadega Mustamäe haiglas. Sellised uudised ei ole üldse toredad. E sobis sobis kui õlitatult sellesse rolli (õigupoolest talle mõeldes ma selle juba kirjutasingi) ning ise ka väga nautis ja ootas oma kammbäkki teatrilavale. Egas midagi, tuli leida asendaja. H ütles küll algul, et ei tea ja üldse, aga paari prooviga selgus, et ta teeb selle väga ägedalt ära. Eks ta ole ka kooli ajal harjutanud.

Sel nädalal oleme usinasti proove teinud ning kui te minust siin midagi ei kuule, siis teate, kust mind leida. Ärge siis minge ainult Tartusse öölaulupeole, vaid tulge ikka Haapsallu ka (öölaulupeo laule on tulevikuski võimalik laulda, Valge Daami risotoorium on märksa haruldasem asi). Ja kui te ei tule, siis miks?

Ah jaa, möödunudnädalase äikese kraesse kirjutame ühe lae alt nurgast koos liistuga minema lennanud harukarbi ning värskelt ostetud lauatelefoni. Hea, et niigi läits – sama kaabli otsas olid ka ruuter ja digiboks. Õel läks telekas ja digiboks (ta ei jõudnud veel neid sabasid välja tõmmata, kui kärakas käis) ning ümberkaudsetel igaühel midagi.  Et enne parandajamehe saabumist siiski kodus tööd teha vaja oli, ostsin EMT-st kalli raha eest netipulga. Mõned päevad hiljem leidsin täiesti juhuslikult ülakorruse katusealusest nurgast telefonikarbi. Selgus, et ülemine kaabel töötas ja tegelikult oleks võinud ruuteri kohe üles kolida… Tunne oma ematalu või maksa topelt.

Aga vat kummikuid ei ole ma üles leidnud ja meil on traditsioon, et kui Aken oma kummikud teatrisse viib, jääb Valge Daami ajal vihm järele.





Ei midagi palju, lihtsalt ripun ringi

16 06 2013

Mulle meeldib Strasbourg. Meie tunne on vist vastastikune, miks muidu juhtub ikka ja jälle, et ta ei taha mind ära lasta. Mis viga oleks seal reede õhtul tšillida olnud, kui ei oleks pidanud järgmisel hommikul Luxembourgis lastega trillatralla tegema… Seekord juhtus nii, et rong, millele juba Luxembourg Gare’i SNCF automaadis pileti ostsin, mingi jama tõttu õhtul ei väljunud. Mitte ükski teine rong ka enam Luxembourgi poole, isegi mitte Metzi või Thionville’i. Noormees Strasbourgi piletikassas oli väga abivalmis, aga ei leidnud mulle isegi mitte ühtegi ringiga koduteed. Vabandas ette ning taha, andis mu tungival nõudmisel pileti Saarbrückenisse, kuhu A vastu kutsusin. Koos Supsikuga. Mida sa ikka reede õhtul targemat teed, eks, kui sõidad 100 km edasi-tagasi. Hea, kui on kedagi kutsuda.

Strasbourg-Saarbrücken rong on muidu uhke ja mugav küll, aga konditsioneer puhub alati täiega. Kui ma peaksin kunagi pärast sõitu närvipõletiku saama, saadan ravikulu katmise nõude terAlsace’ile ning teen ettepaneku reisijatele tekke jagada.

Ning kui ma Saarbrückenis rongist maha astusin, siis mida ma nägin? Mõistagi seda, et 45 minuti pärast väljub rong Trieri! Ära usalda Prantsuse rongiliikluse andmebaasi, vaid palu ikka kellelgi bahn.de lehelt üle kontrollida…

Muide, Saarimaa pealinna raudteejaama esine oli vähemalt reede õhtul 100 purjus noorega päris õõvastav koht. Pealegi on see linn väga ebaloogilise tänavaplaani ja liikluskorraldusega.

Vahepeal kiskus kiireks natuke selle asja pärast ja siis rohkem seetõttu ning igasugused muud jooksvad kohustused torgivad pidevalt kuklas. Brüsselis oli suve alguse pidu, Melotortidel esimene täispikk kontsert Art Café’s. Reedel lõpetasin laulupoolaasta Strasbourgis, laupäeval Luxembourgis.

Ning ma olin endale ning Supsikule välja teeninud võimaluse kahel erandlikult ilusal soojal päeval mõned tunnid Südbadis veeta. Seal on mõnus käia argipäevadel, kui ei ole koolivaheaega, muidu on tunne nagu spotil karbis.

Tundub, nagu oleks see kõik olnud juba väga ammu, vahepeal läks jälle vihmale ja jahedamaks. Homseks-ülehomseks lubatakse tõsiselt troopilist ilma, targem on vist kodus istuda.

Eile käisime koos “sulasega” lõbustuspargis (Volksfestiks tõrgub mu keel seda jätkuvalt nimetamast). Tõsi, me üritasime Supsikuga karussellitiire teha ka neljapäeval, aga siis hakkas vihma sadama. Enne minekut oli mul vaja paar kiiret tööasja lõpetada ja ma keelasin tal küsimuse “millal me juba minema hakkame?” esitamise. Palusin mitte rohkem pinda käia, kinnitades, et ma ise ütlen talle, millal minema hakkame. Mispeale küsiti 15 minuti pärast: “Aga millal sa ütled, millal me minema hakkame?”…

Alates esmaspäevast toimetab tulevases köögis Leedu ehitaja M, keda A töökaaslase M käest nädalaks “laenas” – tegema neid asju, mis meil muidu teab kui kaua veniks. Töötab väga korralikult Uhab hommikul kaheksast õhtul kuue-seitsmeni pisikese lõunapausiga ja asi liigub uues köögis nobedasti edasi. On väga tänulik, kui talle tööajal harjumuspärase mikrolaineahju-pusfabrikati (tuleb välja, et pooltoodet tähistab läti ja leedu keeles täpselt sama sõna) asemel korralikku toitu pakutakse. Suhtleb natuke saksa ja natuke rohkem vene keeles ning üritab eestikeelseid sõnu õppida. Lisaks sellele, et ta tööriistad puhtad ja korras hoiab, teeb ta igal hommikul voodi joonlaua järgi ära :) Juuli alguses saab koju, selleks ajaks ei ole ta oma naist ja kahte teismelist tütart näinud rohkem kui viis kuud.

Mu laulud on astunud iseseisvasse ellu. Kuna nende lehel ilmselt täpitähtede tõttu link ei tööta, kuulake siit. Kontsert olla hästi läinud ja ma väga loodan, et see ei jää ainukeseks. Plaati lubatakse kunagi sügisel. Üksiti esitan viktoriiniküsimuse, mis ühendas mind ja Katrin Mandelit 1987-1988. Küll ma midagi auhinnaks välja mõtlen :)

Laps lõpetas ülikooliaasta.

Ees ootab üks pikem reis.

Ansambel Folkmill saab Viru Folgil kokku läbi-aegade-koosseisus. Asutajaliiget oodatakse ka paari lugu esitama :)

Vähemalt ei ole aega vinguda, maikuus sai juba küllalt. Sel kõikse mustema meele ajal ütlesin ühe kord kuus kirjutamise töö ära. Küsijaks oli toreda  p o s i t i i v s e  ajakirja toimetaja ning depreka kõige depressiivsemal päeval ajas see pakkumine südamest naerma :)

Eesti Päevalehe vahel ilmunud Haapsalus-on-hea-elada erilehe jaoks kirjutasin ühe linnuse ja Valge Daami loo küll, aga seda ei saa linkida. Ja see ei olnud see 3. juuni “Suvitaja”, mille vahelt saime teada Läänemaa suviste turismiatraktsioonide TOP 5. Tol päeval oli 30 kraadi varjus :D

IMG_06032013_153918





Morgen früh

23 05 2013

Tuli mees Kölnist, autonumbri järgi Siegburgi kandist seina sisse suuri auke tegema. Kell 8.40 astus uksest sisse. Mis kell ta küll ärkas?

Kui õhtul kell 22 jalutama lähen, on suur osa linnast täiesti välja lülitatud.

Ma ei tunne puudust mustast leivast, üle tee Netto Brückenburger teeb Eesti poeleibadele silmad ette. Kalevi šokolaadi ülistamist pole ma kunagi mõistnud. Mis aga puudu on, on sugulane või sõber, kes elab naabermajas või väikese jalutuskäigu kaugusel ja kelle juurde võib suvalisel ajal sisse astuda. Kui siinses mõistes tõesti väga lähedal elav K ütles, et aga tulgu ma ometi, jõudsime selleni, et ajal, mil mina külla läheks, läheb tema juba magama :) Ta käib mõnel hommikul juba kell 7 pilateses! (Njah, ka minu elus on olnud periood, mil ma käisin varahommikuti ujumas… iga päev! Ja ma ei läinud seetõttu sugugi varem magama. Aga siis ma olin 10 aastat noorem ja erinevalt Trierist oli Haapsalu Veekeskuses ujula, mitte lõbus koguperesupluskoht, kus vabakasvatatud lapsed sul seljas ukerdavad. Ainuüksi mõte Das Bad’i – mida on kole kiusatus inglise moodi hääldada – minekust hoiab mind turvaliselt kodus. Vabaõhuujulates on juba kuu aega talisuplejate rõõmupäevad. Kui need Freibad’id lahti on selliste ilmadega.)

Paar nädalat tagasi saatsin teisele K-le küsimuse, et kuidas tundub operatsioon “naised linna peal”, aga mõistagi sain vastuseks, et “meeleldi, aga…”.

M jutustas oma blogis kunagi minu jaoks täiesti uskumatu loo kohalike ülereguleeritud elukorraldusest. Keegi laste sõpradest unustanud midagi nende juurde maha ning telefonikõne peale, et tulen ja toon selle üle ukse ära, määrati talle vastuvõtuaeg umbes pooleteise kuu pärast.

Ja mis te arvate, kas auku tehes õnnestus pihta saada ka ühele veetorule? Majas, kus pole ühtegi kohta, mis ei oleks natuke viltu, on kõik võimalik. Internetikaabliga napikas, nagu näete.

Radikaid vahetades juhtus sama asi. Liiga ettearvatavad ja sirged asjad on igavad, aga torud ja kaablid võiksid oma peidukohtades siiski paikneda ettearvatavalt.





“Ma ei tule välja!”

22 05 2013

…ütles Supsik eile vannis, ilma et ma oleks jõudnud üldse juttu alustada. Lia Laatsi lakaluugi-intonatsiooniga.

Mul on sama seis vaimse musta auguga. Õnneks ma ei ole üksi, kaks kaaskannatajat on veel. Muidugi ei ole ma selle üle sugugi õnnelik, et keegi on veel sarnaste sümptomitega õnnetu, aga jagatud mure ja blablabla, teate küll.

Laps A pakkus eile, et  peaksime otsima analoogi ürituste sarjale “Paar pisarat”. Kardan ainult, et sellist kiiksuga asja siin ontlikus Umgebungis ei ole ning see sari tuleb endal käima panna koos puhvetiga. Mis on niigi motivatsioonikriisis vaevlejatele üle jõu. Kuigi Umgebungis otsivad viimasel ajal mitu õlletuba uut omanikku, sealhulgas too Nikolause nurgal, kus kunagi suure eesti sõprade delegatsiooniga mehetegusid tegime.

Päevad on nagu nad on, aga ööd on märksa vähem mustad ehk ehk sarjas “Minu unenäod” oli eile peaosas David Bowie koos sõbraga, kelle nime ei õnnestunudki hommikuks välja selgitada, aga väga lahe lokkidega sell oli. David oli tulnud K sünnipäevale üllatuskülaliseks. Ürituse kulminatsiooniks olid inimpüramiidid – Bowie ja teised poisid all, siis naised ning lõpuks lapsed. Väga professionaalselt esinesime. Koidu eel oli kuulus muusik üllatunud, et keegi kurivaim oli tema õllepudelisse lahjendatud veini valanud.

Ilmaennustus pakub täna õhtuks Eifelis lumesadu. Äkki ma ikka viisin kelgu kolmandat korda liiga vara keldrisse?





Rõõmsaid jõule!

20 05 2013

IMG_05202013_220648

Ma pole ainus, kes arvab, et ilm on hukas :)

Detsembris, kui laps A ja J siin olid ja me väga vihmase ilmaga Mudamis käisime, oli peaaegu samasugune ilm…

Tänased Kulka taotlused suutsin lõpetada 2 minuti asemel 2 tundi enne tähtaja kukkumist. Muidugi ei ole asjade viimasele minutile jätmine iseenesest sugugi kiiduväärt, aga kuna paljud muidu lenneldes minevad tööd nõuavad mult praegu eriliselt suurt eneseületamist, on see ikkagi tubli sooritus. Ja kui ma oleksin need saatnud näiteks üleeile, mine tea, kas oleksin siis eelarves ühe olulise kulurea kadumist märganud.

Nüüd saan kohe eriti heldinud pilguga vaadata Supsikut koos isaga meisterdamas papiermâché meetodil kaussi :)

Eile, kui Supsik üle pika aja minuga koos hirmsasti tikkida tahtis, mõtlesin taas, et kuidas ma küll võisin kunagi arvata, et minust võiks saada algklasside õpetaja. Mu kannatus väikelaste käsitöö ja meisterdamise juhendamisel on ju olematu! Laulda on nendega ikka lihtsam. Vist :)

Kui tekstiilikunstnik südame nr 2 valmis nõelub, jagan teilegi.