Laste suu laulab, minu süda muretseb

15 03 2014

Ja liiga palju asju valutavad.

Arvasin kuni eile varahommikuni, et mulle ei hakka kõhuviirused külge. Lapseeast on paar udust kõhutõvemälestust (mis ei pruukinud ka viirused olla, pigem toidust). Ükskord lapsena Narva-Jõesuus ma olin just (ilmselt raadiost) kuulnud koolerast ja kuna ma olin haiguste alal juba siis lootusetu paranoik, siis mõistagi ma arvasin, et mis muu see tooretest tikritest tulla sai kui koolera. Varajases teismeeas pani lastearst poole aasta jooksul järjest kolm “kõhugripi” diagnoosi, aga need “gripid” lõppesid õnnelikult hoopis pimesooleoperatsiooniga.

Sophie sai kolmapäevaks (ilmselt lasteaiast, veebruaris-märtsis on teisigi haigeid olnud) noroviiruse. Küllap ta noro on, sümptomid on 1:1. See konkreetne tüvi paistab olevat eriti vinge, sest kuigi neljapäeval oli korraks parem, läks laps eile uuele (õnneks küll kergemale) ringile ning tänagi kurdab veel kõhuvalu.

Mõned viirused ei kohku paraku ka ükskõik kui hoolika kätepesu, desinfitseerimise, külmutamise või kuumutamise ees.

Mina peaksin eile õhtust olema looduskaunis kohas Belgias laste laululaagris. Ei ole, sest eile varahommikust õhtuni oli ühte teatud majaossa minulgi rohkem asja kui eelneva kuu jooksul kokku. Õhtuks lisandusid palavik ja kõik muud ebameeldivad nähud. Ei ei ole eetiline viia nii vihast viirust 60 inimesele, sh lastele.

Tunnen end eemaloleku tõttu muidugi veel halvemini, sest E peab üksi koori juhatama ja korraldustegevusteks on ka üks täiskasvanu puudu. Oleks see lihtsalt niisama laager, aga kõik laulupeo reps tuleb salvestada ja ma ei saa kuulda ega näha seda, mille eest ma vastutan ja mille pärast olen mitu kuud südant valutanud, teinud pikki proove, salvestanud abimaterjale ja andnud karme käske koduski harjutada. Salvestamise tehniline pool on ka seni minu ülesanne olnud. Asendamatuid inimesi siiski ei ole – eile õhtul viis A autotäie pillikola kohale ning LT võttis nupuvajutused enda peale.

Nad küll raporteerivad, et seni on kõik kontolli all (tsiteerides ML – “E salvestab hullu pilguga”), aga ega see mittemuretsemine ei ole just lihtne.

Mis ma oskan öelda – peske käsi ja köögivilju.





“Ma ei tule välja!”

22 05 2013

…ütles Supsik eile vannis, ilma et ma oleks jõudnud üldse juttu alustada. Lia Laatsi lakaluugi-intonatsiooniga.

Mul on sama seis vaimse musta auguga. Õnneks ma ei ole üksi, kaks kaaskannatajat on veel. Muidugi ei ole ma selle üle sugugi õnnelik, et keegi on veel sarnaste sümptomitega õnnetu, aga jagatud mure ja blablabla, teate küll.

Laps A pakkus eile, et  peaksime otsima analoogi ürituste sarjale “Paar pisarat”. Kardan ainult, et sellist kiiksuga asja siin ontlikus Umgebungis ei ole ning see sari tuleb endal käima panna koos puhvetiga. Mis on niigi motivatsioonikriisis vaevlejatele üle jõu. Kuigi Umgebungis otsivad viimasel ajal mitu õlletuba uut omanikku, sealhulgas too Nikolause nurgal, kus kunagi suure eesti sõprade delegatsiooniga mehetegusid tegime.

Päevad on nagu nad on, aga ööd on märksa vähem mustad ehk ehk sarjas “Minu unenäod” oli eile peaosas David Bowie koos sõbraga, kelle nime ei õnnestunudki hommikuks välja selgitada, aga väga lahe lokkidega sell oli. David oli tulnud K sünnipäevale üllatuskülaliseks. Ürituse kulminatsiooniks olid inimpüramiidid – Bowie ja teised poisid all, siis naised ning lõpuks lapsed. Väga professionaalselt esinesime. Koidu eel oli kuulus muusik üllatunud, et keegi kurivaim oli tema õllepudelisse lahjendatud veini valanud.

Ilmaennustus pakub täna õhtuks Eifelis lumesadu. Äkki ma ikka viisin kelgu kolmandat korda liiga vara keldrisse?





Trullallaa ehk vägev, väsitav ja väheke välismaine veebruar

6 03 2013

Ema: “Ma vaatan nüüd Borgenit.”
Supsik: “Vaatame jah porgandit!”

Tegelikult ta teab, mis on porgand ja mis on Borgen. Ja muidugi kordas ta seda kogemata lipsanud nalja veel kordi ja kordi… (sugulasringis nimetame me neid kaalikanaljadeks – lastega kokku puutunud inimesed teavad, kuidas see käib – üks ütleb “kaalikas” ja siis kõik naeravad… kaua… liiga kaua…). Korra varem on Supsik küsinud, kas ma saan sellest “teisest” ehk taani keelest aru. Höhö. Mul võttis ikka terve hooaja aega, enne kui kokku viisin, et “Võimu kants”, millest Eestis räägiti, on sama asi :) Aga ei, ma ei oska taani keelt.

Ega ka mitte rootsi keelt, kuigi ma saan aru. Avastasin teise Stockholmi päeva pealelõunal, kui olin üksi teel hotelli ning  7Elevenist kohvi ja muud nipet-näpet ostsin, et mõistsin kõike, mida minult küsiti, vastasin ka rootsi keeles. Hea, et T minuga sellel käigul kaasas ei olnud. Sest ega ma ikka ei oska küll :D

Ühesõnaga. Või siis veidi pikemalt.

See veebruar oli üks hirmus tore ja sama väsitav kuu.

Enne kui rääkida Rootsi eestlaste festivalist, peaksin rääkima sellest, miks ma kuulutasin koju jõudes välja õmblus- ja lauluvaba nädala. Ning mistõttu olid mitu nädalat ka blogivabad.

Saime mullu sügisel “Meloodilistele tortidele” kutse osalemiseks Estivali pühapäevasel kooride kontserdil. Kuna seal oli igal kollektiivil lava-aega paari-kolme loo jagu pluss ühendkoorilood, otsustasime, et vähem kui 15 minuti kuulsuse pärast ei ole mõtet (omal kulul) kaugele sõita ning kauplesime meid reede õhtuks Eesti Maja keldris nn Salakõrtsi (mis oli tegelikult täiesti avalik ning oli avatud kõigil kolmel õhtul).

Väljakutse väljasõidule tähendas ka rohket harjutamist ning lõpuks ometi ansamblikleitide valmisõmblemist. Kangas oli olemas juba oktoobri keskel, aga hoo- ja mõõduvõtt koos sobivate lõigete valikuga võttis aega. Pidevalt tuli ju midagi kiiremat vahele. Paljude naiste õmblemise kogemus piirdub öösärgiga põhikooli tööõpetuse tunnis, MJ andmetel tehti talle õmblusateljees 250-eurone pakkumine, seega oli paljudel valida, kas leida mõistlikuma hinnaga õmbleja Eestis või vähemalt keegi kohalik sõber, kes öösärgist edasi jõudnud. Kuna õmblemises olen ma tugevam kui äraütlemises, sain endale teha päris mitu kleiti. Eelviimasel päeval enne ärasõitu poetasin ikka mõned pisarad, jupp aega erinevatel põhjustel vähese une tõttu kurnatud organism ütles “tsurr!” ning kinkis mulle nohu.

Et siis Estival. Üritus toimub 4-5 aasta järel, sedapuhku Stockholmis, kus tähtstati suurejooneliselt Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva.

Startisime Trierist kell 5 hommikul koos M&A-ga ning viimases Luxembourgi tanklas enne Belgia piiri kolisin üle I&J autosse. Juhtumisi väljusid Ryanair Charleroist ning Brussels Airlines Zaventemist hommikul 15-minutilise vahega, M&A-l oli pilet esimesele, paljudel teistel, sh mul sedapuhku “päris” lennule koos korraliku kohvriga. Rahvariideid käsipagasisse mahutada ei ole väga lihtne.

Sinnalend oli üsna ok ning kui me G-ga olime hotelli üles leidnud (muide, kas te olete märganud, et on väga paha, kui jäme libisemisvastane killustik kohvrirataste vahele jääb?) ning Liibanoni söögikohas keha kinnitasime, tundsin ma kõiki häid maitseid, küll aga pidin ära jätma lubatud pisikese sooloetteaste festivali ja näituse avamisel, sest reede pealelõunal voolas vett lisaks ninale juba ka silmist. Mul vist oli endal rohkem kahju kui korraldajatel, sest kohalik tüdrukute ansambel saigi pikemalt esineda. Kummalist dialoogi Eesti Maja koridoris koos ühe korraldajaga on aga raske verbaalselt edasi anda, seda ma pean teile ette mängima. Küsige, kui näeme ja kui meelde tuleb.

Õhtul, kui saabus pimedus (hämar oli ka kõrtsis), läks aga olemine päris kabedaks. Meie etteaste läks hästi, aga kuulsid ja nägid seda vaid üksikud, kes väga tahtsid. Keldrisaalis oli tegelikult kolm võlvialust koobast ilma igasuguse akustikata ning mikrofone vaid kolm, mida on 16-le ilmselgelt vähe. Aga me andsime endast südamest parima ning mõned värsked fännid tulid pärast tänama.

Kui vahuvein oli joodud ja meie järel esines punkrokkbänd, läks mul aga haige olemine täiesti meelest ära. Eriti teise seti ajal, kui esitati tuntud kavereid. Blur’i lugu röökisin kaasa eelmise koolimuusikali sõnadega – ei mingit nohu, ei pisaraid.

Öösel jõudsime kuuekesi veel nooblisse meelelahutus- ja söögikohta Sturehof, kus meid ühesuguste siniste esinemiskleitide tõttu sjuardessideks peeti. Sinna poleks me ilmselt muidu osanud minna, aga ennastunustavalt näppu visanud neidudel (kellest vanim kõigest 50) olid kõhud tühjad, hotelli lähistel olnud grillikoht pandi just kinni ning ML ärhvardas, et kui ta kohe alternatiivset söögkikohta ei avaldata, võtab ta kotist roosa boa välja ja läheb leti peale tantsima.

Anti valida kahe puhveti vahel ja K keeldus kebabi söömast. Väga kena temast, sest variant nr 2 oli ikka õige otsus.

Ja mis juhtub Stockholmi kesklinnas, kui öelda taksojuhile, et me ei ole soomlased, vaid Luksemburgis elavad eestlased? Alžeerlasest taksojuht mõmiseb rõõmust, sest saab prantsuse keeles rääkida.

Rootsi-reisi kirsiks oli kindlasti T otsus näpistada aega ja raha korraks Göteborgist Stockholmi sõiduks. Mul on ainult väga kahju, et osa rõõmu sandi tervise kihva läks ning et maalilistel kuninglikel kuplitel tšillimise asemel pidime osa väärtuslikust ajast minu hotellivoodi ääres konutama. Laupäeva hommikupoolikul käisime koos veidi poodlemas. Ma ei saa jätkuvalt aru, miks siin ei ole Lindexit või vähemalt selle analoogi. Ebaõiglus!

Laupäeva õhtuks vuntsisime end korralikult üles ning läksime galaõhtule. Ootused olid suured – lubati vägevat programmi ja kolmekäigulist õhtusööki. Mul on peost väga vastakad mälestused. Saal oli suur ning uhke, aga sellest hoolimata oli väga raske laudade vahel liigelda (ainult üks sisse- ja väljapääs), meie laud asus täpselt konditsioneerituulekoridoris.

Programmis oli tõesti väga ilusaid numbreid, aga õhtut viidi läbi vaat et 90% rootsi ja ülejäänud osas väga halvas eesti keeles. Õhtu oli “pühendatud Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. juubeli pühitsemiseks” (umbes täpselt nii öeldigi) – oleks siis lihtsalt kultuurifestival Rootsis, aga Eesti sünnipäeva puhul oodanuks vähemalt 50:50 keelesuhet. Kõik kohapeal tehtud intervjuud kuulsate (eesti soost) külalistega olid rootsikeelsed. Saalis naerdi, aga kümned lauatäied külalisi Eestist ja teistest riikidest vaatasid kurvalt pealt. Näiteks EÜSL-i  60. sünnipäeval tehti saksa keeles ainult paar lühikest resümeed ning väliseesti kogukond pole Saksamaal sugugi paremas olukorras, pigem veel rohkem hajali ning Eestist kaugemal.

Mulle väga meeldis Idla võimlejate etteaste koreograafia muutumisest läbi aastakümnete koos väga heade taustafotodega. Uskumatu, aga Idla tüdrukud ikka veel tegutsevad, kuigi Ernst ise juba ammu mulla all ja tema liikumissüsteem tundub juba ammu kuidagi vanamoodne. Kui kunagi Idlast tehtud dokkfilmi nägin, siis mõtlesin, et küll on õudne. Nüüd vaatasin, et hoopis vahva, naiselik , omanäoline, stiilne.

Muusikalised numbrid olid ka väga põnevad.

Eelroog oli maitsev, põhiroaks oodanuks aga kana asemel midagi muud. Ega tal midagi viga ei olnud, aga kuidagi odava mulje jättis (muide, õhtu täispilet maksis 900-1000 SEK, esinejad nagu meie, kes niigi sõidu ja elamise ise tasusid, said 500ga). Kolmandat käiku ei tulnudki – Kalevi Désirée kommid plastiktopsis keset laulda olidki dessert. Igaüks sai vist kaks kommi, kui sedagi.

Programmi ametliku osa lõpus pidi rahva saalist välja saama, et lauad tantsupõrandalt ära lükata, ning nüüd juhtus midagi sellist, mille kohta ma siiamaani ei usu, et see oli päris. Estivali peakorraldaja ütles, et nüüd võtame kõik üksteise sappa ja läheme välja traditsioonilise lauluga, milleks ostutus vana tudengite-korporantide marsilaul “Trulla-trulla-trullalalallalaa… Ai, makarooni…”, eesti keeles levinud ka sõnadega “Sind, jah, sind, jah, sind ma armastan / kätte saan, siis alla kugistan / see meie –kes iganes–” jne. Sabatantsu näeb ka ERR uudisest. Mina olin läinud vahetult enne lõppu just välja oma punast nohunina tohterdama ja puuderdama, nii et ma pääsesin. Vaatasime paari kaaslasega seda nalja pealt ja arutlesime, et kükkishüpetega “Små grodorna” oleks veel kreisim olnud.

Kuna meie naisansamblist vaid kahel olid isiklikud tantsupartnerid kaasas ja HAME Väike Punt svingiorkestri saatel vist ka ei tantsi (nende leivanumber on “Karulaane jenka” :) ), läks pidu päriselt käima alles siis, kui ülakorrusel algas disko. Assasaadanas, nii dramaatiliselt olen ma inimesi tantsimas näinud vist ammustel teatri pidudel. Oh neid lendlevaid siidisalle ja õhtukleidisabasid…

…ja (pärast garderoobis ma ütlesin, et) olgu kiidetud juhus, et väljas on veebruar, mitte juuli, samuti see, kes mõtles välja saapad! Mul olid 10 cm kontsaga kingad esimest korda jalas, suvel oleks ma koju läinud ilmselt paljajalu.

Pühapäevase päeva veetsime põhiliselt Musikaliska saalis pikas-pikas proovis. Ja juba teisel välismaa eestlaste kooriüritusel juhtus nii, et korraldajad olid unustanud mõelda sellele, kas ja kuidas lauljad süüa saavad – pisike puhvet avati tund enne kontserti ja seal oli juba enne avamist umbes tunnine järjekord; ega siis midagi, tuli pastelde ja undrukute väel läbi pargi 7Elevenisse joosta. Tunnistasime L-ga, et inimene ikka ei õpi – mullu mais Brüsselis saadud “paastulaululaagri” kogemus ei jäänud piisavalt meelde (tookord lihtsalt unustasid korraldajad meie õhtusöögivõileivad öömajja), et oleks taibanud juba enne küsida, kas sööma jõuab ja kuhu. Hotellis ju võileibu kaasa ei tee.

See oli Tortide esimene esinemine nii suures ja korraliku akustikaga saalis ning meil läks päris hästi. Lisaks olime seekord Euroopa Eestlaste Koori naishäältes üsna kandev jõud, sama arv naislauljaid oli vist ainult Soomest.

Mõistagi juhtus nii, et kontserdi esimene pool ja vaheaeg venisid (vahetekstid kahes keeles olid liiga pikad ja põhjalikud, nii et dirigent K, kellele ma juba aastaid olen liiga pika lauludevahelise jutustamise pärast märkusi teinud, mu kõrval sosistas, et ta on ikka väga vähese jutuga mees, ma vastasin, et suisa kidakeelne :) ) ning juhtus see, mille juhtumist kartnud olin – pidin enne enda dirigeeritavat “Mesipuud” lennujaama tõttama. Ma ei tea, miks kavas asju ringi ei tõstnud, kui oli teada, et mul läheb ajaga kriitiliseks, sest mitte midagi ei oleks juhtunud, kui laulude järjekorda pisut muuta (seda oli tehtud esimeses pooles niikuinii). Dirigendid on natuke edevad, mis sest, et strateegliselt tähtsa osa esinemisest viibivad seljaga rahva poole (vastasel juhul oleksid nad pigem lauljad) ning siiamaani on pisike okas hinges, sest see oleks olnud tore ja vajalik kogemus nii suure koori ees. Ootasin viimase minutini, aga laule kuulutati välja kahekaupa ja siis enam ei kannatanud, sest takso oli meil kuuel, kel sellele lennule piletd, tellitud. Kuna mind oli paarisrakendis välja hõigatud, läinud K, kel ma palusin teha mulle vajadusel koorijuhi bäkkuppi, enne laulu algust mikrofoni juurde ja ütles spontaanselt: “Tere, mina olen A sõber. A pidi minema lennuki peale.” 

Tellitud 6-inimese takso, muide, ei tulnudki. Ootasime 20 minutit ja võtsime siis tänavalt kaks ettejuhtuvat. Nii et tegelikult oleks ma jõudnud seal koori ees ära käia.

Maandumine tagasilennul oli aga valus. 15 minutit olid kõrvad täiesti lukus ning tunne, nagu lahkuks peaaju suure pauguga läbi kolba. Kui keskajal oleks osatud lennata, oleks nohuste inimeste lennutamine olnud väga tõhus piinamise viis…

Kui algus ja lõpp välja arvata, mil ma erinevatel põhjustel lavale ei saanud, läks kõik kenasti ning iga investeeritud kroon tasus end emotsinaalselt ära.

Öisel autosõidul Brüsselist Luxembourgi me ei maganud, vaid olime autojuhiga solidaarsed. Isegi MM, kes minust selleks hetkeks veel tõbisem, ei saanud kuidagi seltskondlikust vestlusest viilida. Kella 2 paiku jõudsime Hesperange’i, kus ma J&I juures mõned puhke- ja isegi unetunnid veetsin ning sealt kolmveerand 6 esimese bussiga esimese Trieri rongi peale läksin.

Aga muidu oli veebruar nagu veebruar ikka – töö ja karnevalipidustustega. Isegi vastlaliug sai tehtud, lõpuks sai sest talvest ikka kõrini. Supsik teatas veebruari lõpus, et tema enne jalutama ei lähe, kui lumi pole sulanud. Nii muuseas jäänudki, sest tõbi tuli majja.





T….

3 03 2013

Töö. Taandumatu talv. Tuulerõuged. Teised tõved. Tohutu tüdimus. Tujutus.





16. jaanuar – linnuke kirjas

16 01 2013

Nüüd on see siis tehtud. Veedetud päevake samas haiglas täpselt aasta hiljem, ainult täiesti teistes osakondades (ja ilma eelnevalt autot lõhkumata). Tõsi, ühte osakonda ei näinud, sest magasin. Nagu näete, äratati üles ka. Olen kodus, kinnitan, et olen täitsa mina ise, tunnen end üsna kabedalt, eriti pärast kohutavas koguses pitsa konsumeerimist. Mis tähendab, et ei eemaldatud midagi seedmiseks vajalikku. Aga siseasjade üksikasjad jätan lähedaste teada.

Ah jaa, muide, üks vana jaanuaritrauma tuleta ka end ühekorraga meelde – käeluumurru koht, mida metallkäpake koos hoiab, läks esmaspäeval Strasbourgis paiste ja valusaks.

Pärast seda, kui olin veetnud tõhusa osa eilsest päevast erinevates koridorides, millest ühes ootasin vist elu pikimad ja närvesöövamad kaks tundi, seadsin sammud veel oma tänava kirurgipraksisesse. Ja mitte ei saanud oma silmi uskuda – vastu vaatas mulle vanaldane fuuria, kes oli paar aastat tagasi jõuluööl Notfalli vastuvõtus valves :))) Oma liistude juures osutus aga täitsa toredaks tädiks. Kondid on terved, metall ei narmenda, ainult väike põletik. Soovitas selle käega liiga raskeid asju mitte tõsta. (Ja kuna raskem füüsline tegevus on mul selle esimese asja pärast niikuinii mõnda aega keelatud, siis palun takistage mind, kui näete mind klaverit punktis A punkti B lohistamas ;) )

Aga nüüd aitab küll nüüd selle aasta jaanuaripõnevusest, eks. Vaataks vahelduseks muid kohti ja kohtuks teiste inimestega. Saksa keele meditsiinisõnavara hakkab ka nagu juba pähe kuluma, võtaks mõne teise valdkonna ette :)





I don’t like Januarys

4 01 2013

Lisaks punase soki needusele kummitab mind väsimatult ka vana jaanuarikuri. Lapsest saati on minu elus jõulude ja küünlapäeva vahel ikka ja jälle mingi jama olnud. Kui muud ei juhtunud, õnnestus mul pool näärivaheajast lihtsalt haige olla (ja just siis, kui ilmad olid mahedalt talvised, eks).

No kuidas see saab nii olla, et nii pimesoole operatsioon 1979, öine maandumine kodarluule 2006 kui autoavarii 2012, sekka enamik niisama põhjalikumaid põdemisi on sattunud just jaanuarikuusse? Pealekauba on see pärilik: eelmisel aastal murdis Supsik 4. jaanuaril käeluu, ema sooritas jaanuari teises pooles töölt tulles piiskopilinnuses rinnulimaandumise ning kuigi tema perearst arvas, et ilmselt mitte, olen mina täiesti veendunud, et oli ribimurd või -mõra, sest sümptomid olid minu omadega täpselt üks-ühele.

Eilsest kiusab Supsikut klassikaline talveviirus (nohu-köha-palavik… mille tõusmisega kaasneb tema puhul alati ka öine kausiralli). Nüüd mõtlen, et mis saatuse sõrm mul eile 19. jaanuaril toimuva Ewert & The Two Dragonsi kontserdi eest tasuda ei võimaldanud. Mullu olin alateadlikult ettenägelik ja isegi ei üritanud Kosmikute eest midagi ette maksta, sest minna ju niikuinii ei saanud… :P

Ei jõua kohe ära oodatagi, millega jaanuar sel aastal veel üllatab. Peaasi, et musta huumori ja eneseiroonia soolikas terveks jääks… :)





Doktor Bosch

27 11 2012

Nõudepesumasin streigib juba pikka aega ja ma olen ähvardanud teda mitu korda aknast välja visata. Mõni on meie peres õnneks siiski rahulikuma loomuga :) Juuresoleval pildil tehakse diagnostikat. Veidi aega hiljem helistati teisele arstile ja arutati temaga, mida teha. Second opinion on väga tähtis.

Uus pump masinale on tellitud.

Prl doktor ise on ka eilsest toibunud.

Ka mina olen enam-vähem puhanud, kuigi kell 2.30 läks uni ära, jõin köögis tassi teed ning kirjutasin ühe laulu noodid lõpuni. Sedapuhku mitte enda omad, aitasin üht sõpra, kel on korraldada lähedase inimese matus.

Pärast magasin ikka edasi.





Pidur

26 11 2012

…võiks sama hästi olla ka inimene, kes muudkui pidutseb. Nagu puhur puhub, valvur valvab või asjur asju ajab. Peoleo, noh.

Teatud sorti inimestele on piduderohke aeg ränk tööperiood. Jõulud koolis ja lasteaias – muusikaõpetajate ning huvijuhtide õudusunenägu. Kadripäeva puna pole veel põselt maha kulunud, kui juba igas nurgas tiliseb. Mõtlen siikohal kaastundlikult kõikidele ametiõdedele ja -vendadele, eriti oma õele. Kaks ühe pere inimest sama reha otsas. Ei ole ikka indiaanlased.

* * *

Eks mu tere-tere-vana-kere on varemgi märku andnud, et elu võiks väheke kergemalt võtta, aga kehakeele osas olen täiesti sõnakuulmatu. Kui ise hoogu maha ei võta, siis on vaja, et laps pidurit tõmbaks. Muidu ma praegu ei kirjutaks, vaid otsiksin Strasbourgis parkimiskohta. Aga sellest mõned lõigud hiljem.

* * *

Ma ei tea, kuidas mujal, aga Luxembourgi Euroopa Kooli jõululaatadel on nii, et iga rahvusgrupp (või siis keelesektsioon, kel on) tragide lastevanemate juhtimisel sisustab oma boksi ning müüb oma põnevaid toite, jooki ja käsitööd. Tulu läheb heategevuseks.

Hinnad on päris soolased, nt salatid maksavad 2-3 eurot, võileivad, piruka- või koogilõigud 1-2. Eesti koolides totaalse alkoholikeeluga harjunud inimesed võivad nüüd minestada, aga Hispaania boksist saavad suured inimesed osta sangria‘t, Skandinaaviamaadelt saab “täiskasvanute” glögi, Iirimaa pakub Iiri kohvi, veinimaade boksid veine, Eesti väljapaneku eest vastutajad teavad Vana Tallinna fänne ilmselt juba nägupidi. Ma olen kolmel laadal käinud, aga ühtegi purjus inimest pole veel kohanud. Tõesti ei tea, kuidas samu asju kahes erinevas Euroopa punktis siis nii erinevalt juuakse, et ühes on vaja kõik korraga ära keelata ja teises reguleerib neid asju justkui elu või ühiskond ise.

Lisaks on laadal võimalik esineda. Mul on juba kolmandat korda kohutavalt kahju, et lastele visuaalsemaid kunste ei õpeta :P Paraku on laulmine just see, millega neil omas koolis kitsas käes on. (Samas hea tõdeda, et näiteks vanema flamenkorühma parim tantsija on eesti tüdruk K. Juba aastaid :))

Mõtlesin laupäeval, järjekordsel Euroopa Kooli jõululaadal Luxembourgis, et küll rootslastel on lihtne – paned aga valge pika Lucia kleidi selga, küünlad peas põlema, laulad vana naapoli laulukest ning – tehtud! Kreeklased võtavad ringi, teevad paar syrtaki‘ ringi – korras! Ja siis tulevad eestlased, kes peavad iga hinna eest igal aastal midagi uut laulma. Eeldavad, et laulu laadamulinas ka kosta oleks.

Seekordne laat toimus uhiuues II koolis (kuhu ma ilma ML abita poleks jõudnud, sest sellesse Luksemburgi kanti satun haruharva ning ma polnud sugugi ainus, kelle gepsus sellist tänavatki veel ei ole, mitmed märksa kohalikumad tiirutasid samuti abitult ringiratast).

Mameri-Bertrange’i tühermaal ühe kohaliku lütseumi taga laiuv koolikompleks on uhke ehitis, aga traditsioon “helitehnilised jõuluimed” jätkus ka selles majas. Laval olid seekord valmis lisaks kahele solistimikrofonile ka kaks kondensaatormikrofoni koori jaoks (ma jõudsin juba rõõmustada), aga olemasolemisega asi ka piirdus, sest inimene puldis laiutas ainult käsi ja ütles, et ega neid nüüd peale keerata küll ei saa. Mis mõte on koguda esinejatelt nende vajadusi, kui helimees vaatab enne üritust juhmi näoga otsa ning ütleb, et tema ei tea midagi, keegi pole midagi öelnud?!

Ei, ei mõista.

Igatahes, kõik see, mis meie laste laulu ajal peale keeramata jäi, pandi pärast iirlastele topelt. Nii et tegu ei ole pelgalt eestlaste kiusamise, vaid juba lahendamatuna näiva korraldusliku probleemiga. Ja miks pannakse ikka samasse saali nii esinejad kui ka pooled müügiletid, kui majas oleks ruumi kõike paigutada hoopis läbimõeldumalt?

Järgmiseks korraks valmistame ette hoopis tantsu. Seda, et lapsed laulda oskavad, teab siinne eesti kogukond niikuinii ning jõululaadad on viimane koht, kus seda oskust teistele tõestada õnnestuks.

Eeloleval laupäeval saab näha, kuidas asi Brüsselis korraldatud on. Mõned teadjad inimesed on rääkinud, et justkui võiks olla paremad tingimused. Loodame.

* * *

Eile sõelusin kaks korda Luxembourgi vahet: hommikupoolikul olid tunnid ja õhtul Ott Leplandi kontsert, mille tarbeks olin esineja ja tema mänedžeri valikul lahti kruvinud meie koduse suurema Yamaha ning mida siiski ei saanud kasutada, sest mingi kole sahin tulnud pulti. Toodud perekond P juurest valge digiklaver (mis oleks olnud ka minu esimene valik). Samuti ei läinud vaja monitori ega klaveritooli (sest valge klaveri juures olgu ikka valge tool) ehk ma sain niisama asjadega edasi-tagasi sõita. Ega ma kedagi peale iseenda süüdista, ise ju pakkusin lahkelt abi :) Nüüd on vähemalt teada, et rohkem pole mõtet kruvikeerajaga hullata. Kui just kolima ei hakka.

Kontserdil meeldisid mulle eeskätt need lood, mis ei olnud esitaja enda või tema ema kirjutatud. Publiku hulgas oli õnneks palju neid, kes neelasid ahnelt alla kõik minu jaoks liiga venivad ballaadid. Hästi lauldud, aga minu jaoks liiga “ühtekad”. Maagiline “miski” jäi paljudes lugudes puudu. Kuulad – midagi viga ei ole, aga midagi erilist kõrva või meelde ka ei jää. Kaks, mida enne hästi teadsin – “Kuula” ja “Sinuni” – ei saanud kahjuks eriti täiendust. Ivo Linna “Sülita vaid allatuult” tuli tal väga veenvalt välja. Üks eriti aktiivne väike laululaps, kes seni oli üsna vaikselt ringi keksinud, kirjutas selle (ka esineja sõnul) ebaõiglaselt vähetuntud loo oma süüdimatu kommentaariga ilmselt igaveseks kogukonna mällu. Jätan selle siinkohal toredate vanemate rõõmuks kohalviibijate teada :)

Lisalugu nr 2 juhtus olema tuntud Briti singer-songwriter’i sulest. Ennäe, isegi muidu na mornide ja mustas kohalike valguse- ning efektimeeste kõrvad hakkasid rõdul lõpuks äratundmisrõõmus laperdama.

* * *

Täna pidime minema kolmekesi Strasbourgi, aga juhtus hoopis nii, et esiteks ei seisa Supsikul hommikust saati midagi sees, teiseks olen mina nii kutu, et 6 tundi vihmas üksi sõita oleks olnud liig mis liig. Parem ma pikutan väikese süümekaga kodus oma lapse kõrval, kui öösel kuskil pimedas Prantsuse põõsas suurema süümekaga. Pärast tunni ärajäämise teate laialisaatmist selgus, et 12 Strasbourgi laululapsest 5 on haiged ja üks ei saanud niikuinii täna tulla. Nagu oleks kokku leppinud, et vaja põdemised üheskoos ära põdeda.

* * *

Pidudevaheline pidur on kõnelnud.

* * *

Magada tahaks.





Maagilised marjad

3 10 2012

Supsik magas eile pärast hommikupoolset ööd terve päeva ning neil harvadel hetkedel, kui ei maganud, oli lihtsalt palavikuline ja täiesti apaatne. Nii lödi ning vaikne pole see laps viie aasta jooksul kunagi olnud (esimene elupäev ei lähe arvesse).

Pideva pealekäimise tulemusena tarbis tilkhaaval vedelikke (lõpuks jäid need sisse ka). Istuli tõusta ei jaksanud, küsimustele suurt ei vastanud, peaaegu ainsad laused, mida kuuldavale tõi, puudutasid tema juures olemist. Mida sai ka tehtud.

Õhtul kella kuue paiku käisin ma apteegis ja poes ning tõin muuhulgas värskeid vaarikaid ja kultuurmustikaid. Karmilt kallid olid, aga tundus, et kaup võiks antud situatsioonis iga senti väärt olla.

Kui siis Supsik kella 7 paiku taas ärkas ja ma ütlesin, et tõin värskeid marju, toimis see nagu ühes väga vanas kuulsas raamatus kirja pandud “Tõuse ja kõnni!” olevat mõjunud. Kohe püsti, hommikumantel selga, sokid ja sussid jalga ning kiiresti kööki. Seejärel istus keskööni üleval, peaaegu nagu poleks haige olnudki.

Saa siis sest lapse organismist aru. Mina vindun nädal aega ja teine teeb “töö kiire ja korralik” :)

Hämmastav on see, kuidas mure lapse pärast kõik teised emamured seljab ning kuidas väikest inimest põetades ilmuvad äkki kuskilt välja varjatud jõuvarud. Oledki terve. Või vähemalt näid.

Veri on ikka paksem kui vesi.





Ei üks ega teine

30 09 2012

Oli plaan mitte vinguda, aga ei saa :)

Nädalane köha, mis vahepeal nagu on ja siis ei ole, aga kui on, siis nii kinni nagu kitt, ei meeldi mulle. Veel vähem meeldib öösel kinnise ninaga magada, mis omakorda tähendab lahtise suuga magamist, mis omakorda suurendab vastikut pudeliharjatunnet ja mitu korda üles ärgata, sest üldse õhk läbi ei käi. Pole nagu õige köha ega nohu, mingi vastik poolhaigus. Sellest hoolimata ei ole ju normaalne ärgata hommikul pärast 8-9 tundi und ning tunda esimesena väsimust. Nii, et isegi hingamine väsitab.

Ja siis loed, kuidas inimesed on vastikult reipad ja sportlikud ja kräpsakad ja terved ja nad kirjutavad sellest nii, et see, kes parasjagu joosta või bampida või ujuda või joogatada või niisama reibas ning rõõmus olla ei jaksa, tunneb ennast nagu könn ning kõikides maailma hädades süüdi.

Reedel oli üsna OK olemine, aga eile ilmus välja väike palavik. Võib-olla heitsin ilmaasjata fliisi pealt, kui hoovi katusealust puhtaks tegin. Piinlikult täpne olles – puhtamaks. Teadmata põhjustel oli seal alla kukkunud üks riiul koos lahtise kivijahukotiga, mis tähendas, et seal, kus seisid enne kaks ratast ja palju ehitus- ning muid läbu, oli kaks jahust ratast ja palju jahust läbu.

Võib-olla on mul hoopis mingi allergia? Tolmu? Mingi konkreetse ehitusmaterjalitolmu?

Nii palju on teha, aga mina olen ädapätakas.

Ja hädaldan oma blogis täpselt nii palju kui tahan :)

Rohkem ei hädalda, sest päike paistab, on pühapäev…

Kesklinnas on selle sügise teine pealelõunal-poed-lahti-pühapäev, nii et kes tahab rahvamasside keskel trügida ning raha kulutada, võib seda teha. Mina ei taha.

Mind ootab ülakorrusel “üheksa korda mõõda, ükskord lõika”. Keskmisel korrusel lõpeta-mind-varrukavärvli-tikand. Mille võiks muidugi Supsiku rõõmuks hoopis mänguväljakule kaasa võtta.