(Koroona)elust Euroopa ristteel, 3/8: Pommuudis keset maskiballi

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 20. mail 2020

Trieri linna pommuudiseks on sel nädalal vahelduseks viirusele hoopis pommiuudis. Hea uudis, et leiti ja hea, et maalilise pargikompleksi servas asuva eramu hoovis basseni jaoks auku kaevanud kopajuht liiga kõvasti ei koputanud. Ega ei tahaks küll olla majaomanikust sünnipäevalaps, kelle poeg kaunil kevadpäeval tuppa jookseb: “Ema, meil on aias pomm!”. Teise ilmasõja keskmine lennukipomm – brittide MC 500 (223 kg). Linnas, kus 1600 maja pihta sai, pole need leiud tänaseni sugugi haruldased, eelmine samasugune tehti kahjutuks mullu septembris ning üleelmine aastal 2016 vanalinnas. Kui kümme aastat tagasi aeda läbi kaevasin, võttis ka mõned korrad kõhedaks, kui labidas metalli vastu kõlksas, õnneks olid need vaid uksehinged ja muu säärane.

Linnulennult leiust kilomeetri kaugusel elades võin kahjutuks tegemise ajaks taas koju jääda, 2700 inimesel tuleb aga neljaks tunniks lahkuda. Kümnendikule, kel ei ole peavarju sugulaste või sõprade juures, võimaldab omavalitsus ruumid ühes koolis. Linn peab korraldama transpordi eakatele ning (voodi)haigetele inimestele. Evakueeritava piirkonna majad on ehitatud enamasti 1960ndail ning elanikud on vananenud koos majadega, seega vajab abi rohkemgi kui tavaliselt. Sel aastal peavad päästeteenistujad ning vabatahtlikud arvestama ka koroonaga. “Kohvi ja kooki koolis ei pakuta,” täpsustab Ordnungsdezernent*. Covid19 ohustab lisaks õlle kõrvale jalgpalli vaatamisele (või jalgpalli kõrvale õllejoomise?) ka Kaffee und Kuchen traditsiooni!

Tunniplaanide tegemine on mulle alati raketiteadus tundunud, aga praegu eriti. Koolide võimalused hügieeninõuete järgi töötamiseks on väga erinevad – lihtsam on see väikestes algkoolides, kus on piisavalt suured klassid ning saabki korraldada nii, et pool klassi on nädal koolis ja teise koduõppel. Ideaalis võiks ühe pere samas koolis käivad lapsed sättida samale nädalale. On koole, kus mahuvad kõik lausa iga päev koolituppa, ainult kooli saabumine ja lahkumine on 30 minuti sisse hajutatud. Suurtes gümnaasiumites ei jagu vabu ruume ega õpetajaid ning tütre kool on võtnud liidumaa koolide taasavamise juhendit sõna-sõnalt ehk kõik peale lõpuklasside pääsevad viiel päeval kooliõhku nuusutama. Koridorides peavad õpilased pauside ajal nuusutama maskitagust, aga õnneks mitte tundides. Vaesed lapsed Luksemburgis, kes terve päeva oma klassis ja maskiga istuma peavad, ka pikapäevarühmas.

Luksemburgi riik on eraldanud igale elanikule veel 50 maski lisaks esimesele viiele, aga Rheinland-Pfalzis tuleb kõigil enda kulu ja kirjadega suu ja nina kinni katta. Max Plancki gümnaasium pakub võimalust 1 euro eest kuni 5 kuuma pesu kannatavat polüestermaski osta ning maskitellimus tehti lapsevanemate abiga. Aga kus on maskid, mida ministerpresident Malu Dreyer aprilli lõpus kõikidele õpilastele kinkida lubas?

Ettevaatlikkusele manitseb tõsiasi, et 15. mail, pärast õnnelikku perioodi, kui Trieri linna nakkuskordaja 8 päeva järjest 0 oli, lisandus üks nakatunu – Realschule Plus’i õpetaja. Kooli siiski esialgu ei suletud, aga kõik 160, kes eelmistel nädalatel koolis käisid, kutsuti testimisele. Kõik loodavad, et number nüüd jälle kiiresti ülespoole ei lenda. Kui kordaja läheb üle 50, pannakse jälle kõik kinni.

Vaadates, mismoodi inimesed maskidega ümber käivad, tekib küll tunne, et tegu on üldrahvaliku turvateatriga, mis on nakkuste levikut pigem soodustav kui pidurdav. Auto esipeegli küljes, kus vanasti rippusid lõhnakuused, ripuvad nüüd maskid. Ühekordsed. Neid kasutatakse kümneid või sadu kordi, liigutatakse kätega üles-alla – sest kui vähegi võimalik, lükatakse mask lõua alla, et hingata või rääkida. Käed, mis seda maski puutuvad, ei ole kindlasti mitte alati desinfitseeritud. Piinlik tunnistada, aga minagi muutun mugavaks ega viitsi enam iga poeskäigu järel maski pesta, lasen vaid kuuma triikrauaga üle. Siiski parem kui nädalaid taskus või auto kindalaekas hoida.

Proovisin ära ka maskiballi juuksuris. Ei ole meeldiv, kui tukakarvad maski alla kukuvad ning sa neid enne kätte ei saa, kui ükskord tänavale pääsed. Fööniga maski alla puhuda ei tohtivat ning mehaaniliselt pole see maski all higise näo pealt ka võimalik. Aga habet võib küll ilma maskita ajada…

Keelekursuste õppekavadesse peaks nüüd lisama, et lihtsalt kõnest arusaamisele peab hakkama treenima ka maskitaguse kõne mõistmist.

---

*Dezernent on valdkonna ameti või osakonna juhataja. Ordnungsamt ei ole vaid mupo, vaid väga pika valdkondade nimekirjaga kommunaalamet – sünnist matusteni ja autoregistrist müügilubadeni.

(Koroona)elust Euroopa ristteel, 3/7: Tooli kõrval tool ei ole tavaline nähe

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 14. mail 2020

„Teie võite ju seal suukorvistatult istuda, mina mitte!” tsiteerib ajaleht Trierer Volksfreund rahulolematut restoranikundet. „Voll Käse!”* lajatab uute eeskirjade kohta väikese söögikoha pidaja. Alates 13. maist võivad Rheinland-Pfalzi toitlustusettevõtted ja majutuskohad jälle külalisi vastu võtta, kuid rõõmujoovastust piiravad ettekirjutused.

Suuremad kohvikud ning restoranid on juba mitu päeva hoolega avamiseks valmistunud, paigutades mööblit ümber vastavalt siinsele 1,5meetrise distantsi nõudele. On õnnelikke, kel on varuks mitu saali või piisavalt suur õu teeninduseks vabas õhus.

Nagu ikka, on päris väikesed kõige haavatavamad. Baarilett ei lähe lauana arvesse ning baaripukk toolina samuti mitte – täpselt nii seisab toitlustusasutuste eeskirjades. Leti ääres ei või isegi seista, aga paljudes pisikestes Kneipe’des** annab pikk lett rohkem kui poole käibest ning tavalisi laudu ega toole mitte kuidagi juurde ei mahuta. Minikohvikud ja väikesed õlletoad on aga osa kohalikust kultuurist, mitte tingimata urkad, kus ümbruskonna joodikud jõmisevad.

Söögikohta sisenedes peab kandma kaitsemaski ning koha omanik peab tagama käte desinfitseerimise. Maha istudes võib ikka maski ära võtta, muidu poleks tõesti mõtet sööma minna. Tualetti minnes ning lahkudes tuleb mask jälle ette panna. Tualettide kasutamine on ka piiratud – kui kabiine või pissuaare juhtub olema rohkem kui üks, siis tuleb need üle ühe lukku panna. Kliente tuleb teavitada kätepesu tähtsusest, seep ja ühekordsed paberkäterätid ei tohi otsa saada ning söögisaali ja tualeti vahel peab olema ka desinfitseerimisvahend saadaval.

Toitlustusasutuste turva- ja hügieenieeskirja kurioosseim punkt on aga andmete kogumine. Sakslaste privaatsust pole seni pääsenud ohustama Google’i tänavavaade ning Datenschutz ehk privaatsusnõue segab kõikides eluvaldkondades digiteenuste arengut, aga sööma minnes tuleb end nüüd üles anda: eesnimi, perekonnanimi, elukoht, telefoninumber. Kuigi seda soovitatakse teha tungivalt juba kohti reserveerides, on spontaansed söömaminekud on siiski lubatud ning ankeeti peab saama täita kohapeal. Andmete kogumist põhjendatakse sellega, et vajadusel koroonaahelaile jälile saada. Kontaktide kasutamine reklaamiks on loomulikult keelatud. Aga kui turvaliselt neid nimesid-aadresse-telefone päriselt hoitakse? Sellist kliendibaasi tuleb säilitada kuu aega, aga kas ning kuidas saab olla kindel, et need paberid ei vedele hiljem kuskil tänavaprügis? Huvitav, kui paljud esinevad oma nime all ja kui paljud luiskama hakkavad? Aga kui ongi õige aadress ning mõni töötaja kasutab võimalust teenida suurem palgalisa, teatades, kuhu vaja, et terve pere aadressilt Puu 1 Oks 2 on hetkel söömas – võib minna ja vaadata, kas neil on äkki kodus raha ja paremaid riideid üle? Näed, see kunde ei jäta kunagi jootraha, ise elab uhkes majas!? Läheks koputaks selle kena naise aknale, kes siin üksinda söömas käib?

Hotellis või külalistemajas on ikka täidetud vastuvõtulauas ankeete, kuhu on tulnud kirjutada lisaks nimele, elukohale ja kontaktandmetele muuhulgas isikut tõendava dokumendi number koos väljaandmise kuupäeva ja kohaga. Olen ise vaielnud Hispaanias koorifestivalil käies vastuvõtulaua töötajatega, kes tahtsid mitte lihtsalt passidest koopiaid, vaid dokumente terveks viibimise nädalaks enda kätte hoiule jätta. („Teil võivad seal Euroopa Liidus ju omad seadused olla, see siin on Hispaania!”) Tegelikult on ju arusaadav, et majutajal on vaja end kaitsta juhtumite vastu, kui klient laseb maksmata jalga, peksab toa sisustuse segi või teeb midagi muud kohatut või kurja. Aga väljaspool kodu söömas käiakse vist ikka märksa sagedamini kui hotellis ööbimas? (Hotellide „koroonaeeskiri” on viie punkti võrra lühem ega tee teenusepakkuja elu nii keeruliseks kui toitlustajatel.)

Väikeste Gaststätte’de*** personal ja kunded teavad üksteist niigi, sealhulgas elukohta, aga nad ei saa niikuinii praeguste tingimustega uksi avada, sest pole piisavalt ruumi või vahetpidamata laudu desinfitseerivat personali või mõlemat. Juba on nii mõnigi teatanud, et jätkab pigem toidu kaasamüüki, sest eeskirju on võimatu täita.

Huvitav, kas teatrites ja kinodes, kui need ükskord avatakse, ka publik üles kirjutatakse? Neiski viibivad ju inimesed kauem kui 15 minutit ühes ruumis. Muuseumi võib õnneks anonüümselt külastada.

---

* idiomaatiline väljend: mitte terve juust, vaid täielik jama

** pubi, kõrts, õllekas

*** restoranist lihtsam toidukoht

Schade… ja need teised Š-sõnad

On pühapäev, kõik on kena, poed on kinni, inimesed puhkavad, patseerivad peredega parkides… ja teie arvate, et teie turvaliselt pargitud autoga ei juhtu midagi.

Vale! Alati leidub mõni “lendav mittehollandlane”, bee-emm-vee poolt pimestatud noor naga. (Saip, anna andeks, ma tean, et sa teed head tööd. Ja Bond ka.). Siiski, kas ikka peab proovima lühikesel kõrvatänaval, munakividel sõita kiirusega 80 km/h? Ai kurat ja need saksa š-sõnad, ei tulnud välja! Pärast kahe auto katkitegemist ei osanud noormees muud, kui ema rinnal nutta. Ja sõbrad vaat et itsitasid. Mitte keegi ei tulnud küsima, et kuidas või mis. Eks nad vist ise ka imestasid, et mingid imelikud inimesed – ei hakkagi kohe karjuma, hindavad olukorda vaikselt.

Ma tahaks ka nutta, aga enne kui oma ema juurde pääsen, pean kohvri seljas lennujaama saama. Trier-Süd jaamas on seda päris raske rongi peale tõsta.

Rääkimata sellest, et muu elu on tükis ajaks halvatud.

Kaka, pähh.

Laste suu laulab, minu süda muretseb

Ja liiga palju asju valutavad.

Arvasin kuni eile varahommikuni, et mulle ei hakka kõhuviirused külge. Lapseeast on paar udust kõhutõvemälestust (mis ei pruukinud ka viirused olla, pigem toidust). Ükskord lapsena Narva-Jõesuus ma olin just (ilmselt raadiost) kuulnud koolerast ja kuna ma olin haiguste alal juba siis lootusetu paranoik, siis mõistagi ma arvasin, et mis muu see tooretest tikritest tulla sai kui koolera. Varajases teismeeas pani lastearst poole aasta jooksul järjest kolm “kõhugripi” diagnoosi, aga need “gripid” lõppesid õnnelikult hoopis pimesooleoperatsiooniga.

Sophie sai kolmapäevaks (ilmselt lasteaiast, veebruaris-märtsis on teisigi haigeid olnud) noroviiruse. Küllap ta noro on, sümptomid on 1:1. See konkreetne tüvi paistab olevat eriti vinge, sest kuigi neljapäeval oli korraks parem, läks laps eile uuele (õnneks küll kergemale) ringile ning tänagi kurdab veel kõhuvalu.

Mõned viirused ei kohku paraku ka ükskõik kui hoolika kätepesu, desinfitseerimise, külmutamise või kuumutamise ees.

Mina peaksin eile õhtust olema looduskaunis kohas Belgias laste laululaagris. Ei ole, sest eile varahommikust õhtuni oli ühte teatud majaossa minulgi rohkem asja kui eelneva kuu jooksul kokku. Õhtuks lisandusid palavik ja kõik muud ebameeldivad nähud. Ei ei ole eetiline viia nii vihast viirust 60 inimesele, sh lastele.

Tunnen end eemaloleku tõttu muidugi veel halvemini, sest E peab üksi koori juhatama ja korraldustegevusteks on ka üks täiskasvanu puudu. Oleks see lihtsalt niisama laager, aga kõik laulupeo reps tuleb salvestada ja ma ei saa kuulda ega näha seda, mille eest ma vastutan ja mille pärast olen mitu kuud südant valutanud, teinud pikki proove, salvestanud abimaterjale ja andnud karme käske koduski harjutada. Salvestamise tehniline pool on ka seni minu ülesanne olnud. Asendamatuid inimesi siiski ei ole – eile õhtul viis A autotäie pillikola kohale ning LT võttis nupuvajutused enda peale.

Nad küll raporteerivad, et seni on kõik kontolli all (tsiteerides ML – “E salvestab hullu pilguga”), aga ega see mittemuretsemine ei ole just lihtne.

Mis ma oskan öelda – peske käsi ja köögivilju.

Hevi Rein

Kui Supsik emaga mänguväljakule jõudis, oli vihmasadu juba alanud.

Valetan, 5 minutit saimegi olla.

Oligi juba hommikul imelikult hea tuju, veel eile õhtul võis tänaseks kuiva ilma loota. Selmet talvejope pessu panna (väljas kuivatamise lootuses), oleks olnud targem seda seljas kanda. Vähe sellest, nüüd on veel märjad põrandariided ka kuskile vaja riputada.

Kui ma kurvastusse ei sure, siis maohaavad saan varsti kindlasti.

I don’t like Januarys

Lisaks punase soki needusele kummitab mind väsimatult ka vana jaanuarikuri. Lapsest saati on minu elus jõulude ja küünlapäeva vahel ikka ja jälle mingi jama olnud. Kui muud ei juhtunud, õnnestus mul pool näärivaheajast lihtsalt haige olla (ja just siis, kui ilmad olid mahedalt talvised, eks).

No kuidas see saab nii olla, et nii pimesoole operatsioon 1979, öine maandumine kodarluule 2006 kui autoavarii 2012, sekka enamik niisama põhjalikumaid põdemisi on sattunud just jaanuarikuusse? Pealekauba on see pärilik: eelmisel aastal murdis Supsik 4. jaanuaril käeluu, ema sooritas jaanuari teises pooles töölt tulles piiskopilinnuses rinnulimaandumise ning kuigi tema perearst arvas, et ilmselt mitte, olen mina täiesti veendunud, et oli ribimurd või -mõra, sest sümptomid olid minu omadega täpselt üks-ühele.

Eilsest kiusab Supsikut klassikaline talveviirus (nohu-köha-palavik… mille tõusmisega kaasneb tema puhul alati ka öine kausiralli). Nüüd mõtlen, et mis saatuse sõrm mul eile 19. jaanuaril toimuva Ewert & The Two Dragonsi kontserdi eest tasuda ei võimaldanud. Mullu olin alateadlikult ettenägelik ja isegi ei üritanud Kosmikute eest midagi ette maksta, sest minna ju niikuinii ei saanud… :P

Ei jõua kohe ära oodatagi, millega jaanuar sel aastal veel üllatab. Peaasi, et musta huumori ja eneseiroonia soolikas terveks jääks… :)

Pidur

…võiks sama hästi olla ka inimene, kes muudkui pidutseb. Nagu puhur puhub, valvur valvab või asjur asju ajab. Peoleo, noh.

Teatud sorti inimestele on piduderohke aeg ränk tööperiood. Jõulud koolis ja lasteaias – muusikaõpetajate ning huvijuhtide õudusunenägu. Kadripäeva puna pole veel põselt maha kulunud, kui juba igas nurgas tiliseb. Mõtlen siikohal kaastundlikult kõikidele ametiõdedele ja -vendadele, eriti oma õele. Kaks ühe pere inimest sama reha otsas. Ei ole ikka indiaanlased.

* * *

Eks mu tere-tere-vana-kere on varemgi märku andnud, et elu võiks väheke kergemalt võtta, aga kehakeele osas olen täiesti sõnakuulmatu. Kui ise hoogu maha ei võta, siis on vaja, et laps pidurit tõmbaks. Muidu ma praegu ei kirjutaks, vaid otsiksin Strasbourgis parkimiskohta. Aga sellest mõned lõigud hiljem.

* * *

Ma ei tea, kuidas mujal, aga Luxembourgi Euroopa Kooli jõululaatadel on nii, et iga rahvusgrupp (või siis keelesektsioon, kel on) tragide lastevanemate juhtimisel sisustab oma boksi ning müüb oma põnevaid toite, jooki ja käsitööd. Tulu läheb heategevuseks.

Hinnad on päris soolased, nt salatid maksavad 2-3 eurot, võileivad, piruka- või koogilõigud 1-2. Eesti koolides totaalse alkoholikeeluga harjunud inimesed võivad nüüd minestada, aga Hispaania boksist saavad suured inimesed osta sangria‘t, Skandinaaviamaadelt saab “täiskasvanute” glögi, Iirimaa pakub Iiri kohvi, veinimaade boksid veine, Eesti väljapaneku eest vastutajad teavad Vana Tallinna fänne ilmselt juba nägupidi. Ma olen kolmel laadal käinud, aga ühtegi purjus inimest pole veel kohanud. Tõesti ei tea, kuidas samu asju kahes erinevas Euroopa punktis siis nii erinevalt juuakse, et ühes on vaja kõik korraga ära keelata ja teises reguleerib neid asju justkui elu või ühiskond ise.

Lisaks on laadal võimalik esineda. Mul on juba kolmandat korda kohutavalt kahju, et lastele visuaalsemaid kunste ei õpeta :P Paraku on laulmine just see, millega neil omas koolis kitsas käes on. (Samas hea tõdeda, et näiteks vanema flamenkorühma parim tantsija on eesti tüdruk K. Juba aastaid :))

Mõtlesin laupäeval, järjekordsel Euroopa Kooli jõululaadal Luxembourgis, et küll rootslastel on lihtne – paned aga valge pika Lucia kleidi selga, küünlad peas põlema, laulad vana naapoli laulukest ning – tehtud! Kreeklased võtavad ringi, teevad paar syrtaki‘ ringi – korras! Ja siis tulevad eestlased, kes peavad iga hinna eest igal aastal midagi uut laulma. Eeldavad, et laulu laadamulinas ka kosta oleks.

Seekordne laat toimus uhiuues II koolis (kuhu ma ilma ML abita poleks jõudnud, sest sellesse Luksemburgi kanti satun haruharva ning ma polnud sugugi ainus, kelle gepsus sellist tänavatki veel ei ole, mitmed märksa kohalikumad tiirutasid samuti abitult ringiratast).

Mameri-Bertrange’i tühermaal ühe kohaliku lütseumi taga laiuv koolikompleks on uhke ehitis, aga traditsioon “helitehnilised jõuluimed” jätkus ka selles majas. Laval olid seekord valmis lisaks kahele solistimikrofonile ka kaks kondensaatormikrofoni koori jaoks (ma jõudsin juba rõõmustada), aga olemasolemisega asi ka piirdus, sest inimene puldis laiutas ainult käsi ja ütles, et ega neid nüüd peale keerata küll ei saa. Mis mõte on koguda esinejatelt nende vajadusi, kui helimees vaatab enne üritust juhmi näoga otsa ning ütleb, et tema ei tea midagi, keegi pole midagi öelnud?!

Ei, ei mõista.

Igatahes, kõik see, mis meie laste laulu ajal peale keeramata jäi, pandi pärast iirlastele topelt. Nii et tegu ei ole pelgalt eestlaste kiusamise, vaid juba lahendamatuna näiva korraldusliku probleemiga. Ja miks pannakse ikka samasse saali nii esinejad kui ka pooled müügiletid, kui majas oleks ruumi kõike paigutada hoopis läbimõeldumalt?

Järgmiseks korraks valmistame ette hoopis tantsu. Seda, et lapsed laulda oskavad, teab siinne eesti kogukond niikuinii ning jõululaadad on viimane koht, kus seda oskust teistele tõestada õnnestuks.

Eeloleval laupäeval saab näha, kuidas asi Brüsselis korraldatud on. Mõned teadjad inimesed on rääkinud, et justkui võiks olla paremad tingimused. Loodame.

* * *

Eile sõelusin kaks korda Luxembourgi vahet: hommikupoolikul olid tunnid ja õhtul Ott Leplandi kontsert, mille tarbeks olin esineja ja tema mänedžeri valikul lahti kruvinud meie koduse suurema Yamaha ning mida siiski ei saanud kasutada, sest mingi kole sahin tulnud pulti. Toodud perekond P juurest valge digiklaver (mis oleks olnud ka minu esimene valik). Samuti ei läinud vaja monitori ega klaveritooli (sest valge klaveri juures olgu ikka valge tool) ehk ma sain niisama asjadega edasi-tagasi sõita. Ega ma kedagi peale iseenda süüdista, ise ju pakkusin lahkelt abi :) Nüüd on vähemalt teada, et rohkem pole mõtet kruvikeerajaga hullata. Kui just kolima ei hakka.

Kontserdil meeldisid mulle eeskätt need lood, mis ei olnud esitaja enda või tema ema kirjutatud. Publiku hulgas oli õnneks palju neid, kes neelasid ahnelt alla kõik minu jaoks liiga venivad ballaadid. Hästi lauldud, aga minu jaoks liiga “ühtekad”. Maagiline “miski” jäi paljudes lugudes puudu. Kuulad – midagi viga ei ole, aga midagi erilist kõrva või meelde ka ei jää. Kaks, mida enne hästi teadsin – “Kuula” ja “Sinuni” – ei saanud kahjuks eriti täiendust. Ivo Linna “Sülita vaid allatuult” tuli tal väga veenvalt välja. Üks eriti aktiivne väike laululaps, kes seni oli üsna vaikselt ringi keksinud, kirjutas selle (ka esineja sõnul) ebaõiglaselt vähetuntud loo oma süüdimatu kommentaariga ilmselt igaveseks kogukonna mällu. Jätan selle siinkohal toredate vanemate rõõmuks kohalviibijate teada :)

Lisalugu nr 2 juhtus olema tuntud Briti singer-songwriter’i sulest. Ennäe, isegi muidu na mornide ja mustas kohalike valguse- ning efektimeeste kõrvad hakkasid rõdul lõpuks äratundmisrõõmus laperdama.

* * *

Täna pidime minema kolmekesi Strasbourgi, aga juhtus hoopis nii, et esiteks ei seisa Supsikul hommikust saati midagi sees, teiseks olen mina nii kutu, et 6 tundi vihmas üksi sõita oleks olnud liig mis liig. Parem ma pikutan väikese süümekaga kodus oma lapse kõrval, kui öösel kuskil pimedas Prantsuse põõsas suurema süümekaga. Pärast tunni ärajäämise teate laialisaatmist selgus, et 12 Strasbourgi laululapsest 5 on haiged ja üks ei saanud niikuinii täna tulla. Nagu oleks kokku leppinud, et vaja põdemised üheskoos ära põdeda.

* * *

Pidudevaheline pidur on kõnelnud.

* * *

Magada tahaks.

Uusrahvatarkus

Kes tänasida toimetusi ei ole veel homse varna visanud, see pole mina. Isegi surra poleks praegu aega.

(Jeebus, kuidas mulle meeldis Mme Frida repliik aknast alla hüppamise kohta. Minge vaatama, ma ei hakka siin midagi vahendama.

Film meeldis ka. Tõhus vaheldus töö-töö-kodutöö-töö-kodu-kodutöö-töö rütmile. Seda saab harva.)

Retooriline küsimus

Miks need lapsed alati just öösel peavad haigeks jääma?

Iga (sügise) algus on raske

Kui olin lõpetanud oma laupäevase tõhusa tööpäeva Luxembourgis, ostnud Auchanist mõned puuduolevad asjad, parkinud auto ning ootasin parasjagu Brüsseli rongi, tuli minu sügis. Baselist tulev rong jäi natuke hiljaks, aga Arloni ja Libramonti vahel tundsin päris selgelt, kuidas suvi vastassuunas eemale sõitis.

Elan sügise algust alati raskelt üle. Mul on siis pidevalt külm, eriti toas.

Suvised tööd lähevad kuidagi hooga, isegi kui pingest puudust ei ole, sügisel on hoopis raskem end uuesti rutiiniga harjutada. Ma ei pea õnneks õppe- ja ainekavade bürokraatiaga jändama, aga selge visioon peab olema ka minul. Kontsentreeritud tegevuse jaoks erinevates kaugemates ja lähemates geograafilistes punktides peab see nägemus vähemalt peas ja õppematerjalide näol üsna konkreetselt vormistatud olema, muidu poleks mõtet kokku tulla. Mõlemas riigis sai ka rühmad teisiti jagatud, seega olin ärevil, et kuidas üldse toimib. Ja kuidas täiesti uued lapsed vastu võtavad. Vist läks enam-vähem õnneks.

Tegelikult lehvitas suvi veel pühapäeval oma sabaga. Võttis üles nii suure tuule, et hommikul loopisid Tervuereni hobukastanipuud mind täiesti häbematult oma viljadega ning nn soengust, mida juuksuri hella kätt ja kääri ootavate ning täiesti ebaõnnestunult ostetud šampooniga pestud juustesse hommikul seada olin üritanud, jäi järele harali pintsel. Mitte eriti positiivne pedagoogi peeglissevaat enne tundi. Hommik oli ometi positiivselt alanud – sooja croissant’i ja kogemata just minu sellesse hommikusse sobinud lauluga Vikerraadio hommikuprogrammis. Kes ei kuulanud ning kel riiulist ka võtta ei ole, peab siit vaatama. (Tänasin saatejuhti ka).

Pool päeva tõhusat tööd, kiire käik L perega üht (ja seni leitutest ainsana piisavalt paljude vabade kohtadega) võimalikku laste laululaagri majutuskohta üle vaatama (ei sobinud, aga ma ei viitsi sion pikalt seletada, miks) ning siis jälle rongi ootama.

Rongis oleksin võinud magada, aga ei tulnud und. Üks noormees magas näiteks oma peatuse maha. Sarvraamidega prillidega, tõelist oivikust nohikut meenutav konduktor uinunud noorsandi äratada ei suutnud (millest piletikontroll politseilegi aru andis – järgmises peatuses käis sandarmiga perroonil nõu pidamas, aga sandarm piilus korra läbi akna ja nii see asi jäi – ju vist otustati, et kui ei laamenda, las siis magab). Kui letargiline reisija siis vahetult pärast Libramonti ehmudes toolilt püsti hüppas, küsis ta algul kõigi käest, kas te hispaania keelt räägite ja siis, et kas nüüd tuleb Libramont, ning oli väga murest murtud, kui kuulis, et just sõitsime mööda. Igatahes läks ta järgmises peatuses maha ning pilet oli tal täitsa olemas olnud. Magamise eest distsiplinaarkaristust ei saanud, aga omad vitsad peksid ikkagi. Mina ei ole õnneks kunagi ühissõidukis niimoodi magama jäänud, et ärganuks depoos või uuesti alguspunktis.

Aga, jah, see tuul. Ei märganud, et mul oleks külm olnud, aga kui õhtul lõpuks surmväsinult koju jõudsin, sain aru, et kõik ei ole päris korras. Öösel segasid vastikud külmavärinad, kõrri on pesa teinud pudelihari ja nina lubab, et varsti läheb sama vesiseks kui hetkel väljas.

Mõni ime. Mina ja mu pingelangus. Ja see Schumani jaama perroon, kus puhub maailma kõige jubedam tõmbetuul. Pärast trepijooksu (sest iial ei tea, kas väljub paberil kirjas olevalt perroonilt või ajutiselt teiselt, sedapuhku teiselt) väga ebatervislik tuul.

Niisiis, jah, kurnavalt närvilised nädalad on olnud. Mitte kõige inspireerivam periood mu elus, vahepeal olin ikka päris närb, endalgi hakkas hirm. Nüüd on paljud asjad paika loksunud, aga ikka tuleb midagi meelde, mis oleks võinud veel selle või tolle päeva jooksul tehtud saada. Sügisesed, ilma uneta, argimuremõtteid mõeldes ärkvel istutud tunnid pole üldse inspireerivad.

Ja üldse, miks inimene, kes on väga väsinud, üldse öösel kaheks tunniks üles ärkama peaks? Miks alati kaheks tunniks? Kõige sagedamini juhtub see kell 3-5. Vahepeal nihkus aeg suisa 1 ja 3 vahele ehk siis pruukis vaid uni tulla, kui läinud ta oligi. 4-6 on kõige nõmedam, sest kuigi ma jään enamasti uuesti magama, jääb see viimane jupp napiks. Isegi kui 9ni magada saan.

Täna öösel tõusin pool 6 püsti, tegin endale tee ja võileiva, sest ega mul eelmise kahe päeva jooksul suurt söömise aega ei olnud ning isu polnud ka suurem asi. Ilma koriseva kõhuta on märksa parem uuesti magama jääda.

Kui vaid teest ja võileivast oleks abi ka näiteks mõnedest mõistatuslikest inimestest ja maailma asjadest paremini aru saamisel… Vihmakraani sulgemisel, et saaks ilmatundlikud ehitusmured murtud.

Elu läheb ju edasi ja tervis tuleb tagasi, eks?