Külaline

30 05 2014

Eesti Vabariigi suursaadik Belgia Kuningriigis, Luksemburgi Suurhertsogiriigis ja Šveitsi Konföderatsioonis T.E hr Gert Antsu põikas korra Saksamaale.

Mu ema saab nüüd rahulikult magada – sain lõpuks välisministeeriumi tänukirja kätte.

DSC_4031m

P.S. Kott Belgia liiva all paremas nurgas ei tulnud koos aukirjaga, seda peab A ikka ise Messancy ehituspoes toomas käima.





Võimalik peamiselt Brüsselis

24 03 2014

Tegevuskoht: Brüssel-Schumani jaam. See, mis kunagi valmis ei saa.

Aeg: 23. aprill 2014 16.23-16.50

Sisenen jaama Euroopa Komisjoni Berlaymonti maja poolsest “august”. Jalutan rahulikult 2. teele – sinna, kust tavaliselt (ehk ütleme, et 75% juhtudel) väljuvad rongid Namuri ja Luxembourgi suunas.
Tabool on kõikide tavaliste 2. tee väljumiste asemel nr 1. Kastikeses. See kastike tähendab muudatust.

Aega on laialt, lähen mitte maa alt treppidest, vaid õuest läbi ja sisenen “august”, mis viib 1. teele. Õnneks on kohver väike ja kerge ning ukulele ei kaalu peaaegu üldse midagi. On neid, kel on märksa suurem pagas, lapsekärudest rääkimata.

Jõuan teele nr 1. Nr 2-le koguneb ikkagi vaikselt inimesi, kes ei taipa tablood vaadata. Valjuhääldid vaikivad. Appi tõttavad kaks politseinikku ja soovitavad ootajatel viisakalt jalad selga võtta. 16.42 edastatakse esmakordselt ka valjuhääldis teade muudatustest.

Ja – tadaaaaa! Vaevalt on see lõppenud, kui kõlarites kostab muudatuse muutmise muudatus ja ka tablool hakkab vilkuma teade, et rong väljub ikka teelt nr 2.

Siirdume taas oma kohvrite ja kärudega trepijooksule. Poolel teel pööratakse ümber ka vastutulijad. 1 minut enne rongi väljumist olen tagasi seal, kust alustasin.

Seistes olekski külm hakanud :)

Muuhulgas avastasin, et sealsamas Schumani jaama ümber tänavatel olid väga paljud prügikastd a) oma kinnituskohtadelt kadunud või b) kinni kruvitud / keevitatud.





Ei midagi palju, lihtsalt ripun ringi

16 06 2013

Mulle meeldib Strasbourg. Meie tunne on vist vastastikune, miks muidu juhtub ikka ja jälle, et ta ei taha mind ära lasta. Mis viga oleks seal reede õhtul tšillida olnud, kui ei oleks pidanud järgmisel hommikul Luxembourgis lastega trillatralla tegema… Seekord juhtus nii, et rong, millele juba Luxembourg Gare’i SNCF automaadis pileti ostsin, mingi jama tõttu õhtul ei väljunud. Mitte ükski teine rong ka enam Luxembourgi poole, isegi mitte Metzi või Thionville’i. Noormees Strasbourgi piletikassas oli väga abivalmis, aga ei leidnud mulle isegi mitte ühtegi ringiga koduteed. Vabandas ette ning taha, andis mu tungival nõudmisel pileti Saarbrückenisse, kuhu A vastu kutsusin. Koos Supsikuga. Mida sa ikka reede õhtul targemat teed, eks, kui sõidad 100 km edasi-tagasi. Hea, kui on kedagi kutsuda.

Strasbourg-Saarbrücken rong on muidu uhke ja mugav küll, aga konditsioneer puhub alati täiega. Kui ma peaksin kunagi pärast sõitu närvipõletiku saama, saadan ravikulu katmise nõude terAlsace’ile ning teen ettepaneku reisijatele tekke jagada.

Ning kui ma Saarbrückenis rongist maha astusin, siis mida ma nägin? Mõistagi seda, et 45 minuti pärast väljub rong Trieri! Ära usalda Prantsuse rongiliikluse andmebaasi, vaid palu ikka kellelgi bahn.de lehelt üle kontrollida…

Muide, Saarimaa pealinna raudteejaama esine oli vähemalt reede õhtul 100 purjus noorega päris õõvastav koht. Pealegi on see linn väga ebaloogilise tänavaplaani ja liikluskorraldusega.

Vahepeal kiskus kiireks natuke selle asja pärast ja siis rohkem seetõttu ning igasugused muud jooksvad kohustused torgivad pidevalt kuklas. Brüsselis oli suve alguse pidu, Melotortidel esimene täispikk kontsert Art Café’s. Reedel lõpetasin laulupoolaasta Strasbourgis, laupäeval Luxembourgis.

Ning ma olin endale ning Supsikule välja teeninud võimaluse kahel erandlikult ilusal soojal päeval mõned tunnid Südbadis veeta. Seal on mõnus käia argipäevadel, kui ei ole koolivaheaega, muidu on tunne nagu spotil karbis.

Tundub, nagu oleks see kõik olnud juba väga ammu, vahepeal läks jälle vihmale ja jahedamaks. Homseks-ülehomseks lubatakse tõsiselt troopilist ilma, targem on vist kodus istuda.

Eile käisime koos “sulasega” lõbustuspargis (Volksfestiks tõrgub mu keel seda jätkuvalt nimetamast). Tõsi, me üritasime Supsikuga karussellitiire teha ka neljapäeval, aga siis hakkas vihma sadama. Enne minekut oli mul vaja paar kiiret tööasja lõpetada ja ma keelasin tal küsimuse “millal me juba minema hakkame?” esitamise. Palusin mitte rohkem pinda käia, kinnitades, et ma ise ütlen talle, millal minema hakkame. Mispeale küsiti 15 minuti pärast: “Aga millal sa ütled, millal me minema hakkame?”…

Alates esmaspäevast toimetab tulevases köögis Leedu ehitaja M, keda A töökaaslase M käest nädalaks “laenas” – tegema neid asju, mis meil muidu teab kui kaua veniks. Töötab väga korralikult Uhab hommikul kaheksast õhtul kuue-seitsmeni pisikese lõunapausiga ja asi liigub uues köögis nobedasti edasi. On väga tänulik, kui talle tööajal harjumuspärase mikrolaineahju-pusfabrikati (tuleb välja, et pooltoodet tähistab läti ja leedu keeles täpselt sama sõna) asemel korralikku toitu pakutakse. Suhtleb natuke saksa ja natuke rohkem vene keeles ning üritab eestikeelseid sõnu õppida. Lisaks sellele, et ta tööriistad puhtad ja korras hoiab, teeb ta igal hommikul voodi joonlaua järgi ära :) Juuli alguses saab koju, selleks ajaks ei ole ta oma naist ja kahte teismelist tütart näinud rohkem kui viis kuud.

Mu laulud on astunud iseseisvasse ellu. Kuna nende lehel ilmselt täpitähtede tõttu link ei tööta, kuulake siit. Kontsert olla hästi läinud ja ma väga loodan, et see ei jää ainukeseks. Plaati lubatakse kunagi sügisel. Üksiti esitan viktoriiniküsimuse, mis ühendas mind ja Katrin Mandelit 1987-1988. Küll ma midagi auhinnaks välja mõtlen :)

Laps lõpetas ülikooliaasta.

Ees ootab üks pikem reis.

Ansambel Folkmill saab Viru Folgil kokku läbi-aegade-koosseisus. Asutajaliiget oodatakse ka paari lugu esitama :)

Vähemalt ei ole aega vinguda, maikuus sai juba küllalt. Sel kõikse mustema meele ajal ütlesin ühe kord kuus kirjutamise töö ära. Küsijaks oli toreda  p o s i t i i v s e  ajakirja toimetaja ning depreka kõige depressiivsemal päeval ajas see pakkumine südamest naerma :)

Eesti Päevalehe vahel ilmunud Haapsalus-on-hea-elada erilehe jaoks kirjutasin ühe linnuse ja Valge Daami loo küll, aga seda ei saa linkida. Ja see ei olnud see 3. juuni “Suvitaja”, mille vahelt saime teada Läänemaa suviste turismiatraktsioonide TOP 5. Tol päeval oli 30 kraadi varjus :D

IMG_06032013_153918





Over and over

15 05 2013

Kui ma eile naiste lauluproovist koju jõudsin, kõrvus kummitamas Luxembourgi pingviinilugu aastast 1980, oli Eurovisiooni I eelvoor juba alanud, et mitte öelda lõppemas. Pole juba aastaid laule ette kuulanud, vaid lähenenud puhta lehena. Erandiks Eesti lood, mis ikka kuskilt varem kõrva hakkavad.

Eilse kokkuvõtteks: kõik kandidaadid olid väikeste eriti veidrate eranditega kas 1) Euphoria üldse mitte, vähem või veidi rohkem õnnestunud järglased või a) kleidiga lava külge kinni jäänud naiste ballaadid. Kummastki kategooriast jäid kohe meelde kaks asja: Belgia diskolugu (mulle hirmsasti meeldis tantsutüdrukute nurgeline koreograafia ning kui noor italjaano oma väikeses ebakindluses siiralt silma vaatab, siis mina oma labajalavalsiga eest ära ei jõua, andestan isegi kõik mustad noodid ning luban pool Valloniaga kitkutavat kana vabale jooksule) ja Moldaavia laulja “kerkiv kleit”.

A oli salvestanud Birgiti etteaste. Kenasti laulis, ei oska otseselt millegi kallal norida, aga midagi on selles loos ikka kas puudu või üle, lihtsalt ei kõneta mind. Meelde ka ei jää, kuigi juba võiks. Must-valge algus oli väga maitsekas.

Ja üldse, kuni see vihm ei lakka, ärge lootkegi, et ma vingumise lõpetan. 25. maiks lubab yr.no suisa 6 kraadi sooja!





Elu pidevalt pakitud kohvritega

6 05 2013

Reegel nr 1:
Hollandis on hea. Isegi kui stardi eel on pinge laes ning keegi täpselt ei tea, kuidas kõik õnnestub. Ei olnud telki (loe: pimikut) ega tooli. Ja milleks väljasõidule pimik? Mina kui mitte maailma kõige lootusetum fotograaf, siis vähemalt viimase kümnes seas, sattusin koos A ja kahe tõsise huvilise T ja K-ga sellisele põnevale üritusele ning tegin end tarvilikuks tagaplaanil hängimisega, hoidsin kinni telki (mitte toda pimikuks kasutatavat valguskindlat, mis reedel enne üritust kanepikasvatustarvikute poest hankida õnnestus, vaid valget paviljoni, mis osalejatele niisama vihma või päikese katteks üles pandud olid, ja mida tugev tuul tahtis järjekindlalt ära viia), olin vajadusel niisama ema või autojuht ja kahel korral koos lapsega modell. Boonuseks õnnestus saada päevitus nimega “Kadrina käised” – ma tõesti seal tuule käes tikkides ei märganud, et peamiselt vasak külg päikese poole oli.
Laupäeval sõtsid kummalist üritust vaatama ka Hollandis elavad koorikaaslased K ja A, kes kohe modellidena ära kasutati.
Supsik nautis laupäevast päeva täiega, sai temagi nina ning põsed punaseks, lisaks ka jalad haigeks, sest nii palju pole ta vist elus ühelgi varasemal päeval jooksnud. Proovige ise päev otsa prantsuse-inglise segakeeles peitust mänida. Selgus, et üks märja plaadi foto huviline elab siin lähedal – tänu Supsiku sobitatud tutvusele kolme lapsega saime teada, kellele kuulus teine Trieri numbrimärgiga auto. Ingliskeelne pere elab siin lähedal W tähega kohas ning  peretütrel olid isegi mõned eesti sõbrad. Maailm on väike.
Vaatamata minu seiklusrikkale pühapäevale (sellest allpool) jõudsin koju poolteist tundi varem kui teised. Teised tõid tagasiteel kuskilt N punktist Saksamaal kaasa veel ühe suure fotoasja ning kui meil oli juba minnes auto üsna paksult täis pakitud, siis koos telgi ja selle teise asjaga, mis vist kannab protsessori nime, poleks me enam ära mahtunud.

Reegel nr 2:
Kui autovõti on kadunud, siis on ta tõenäoliselt minu taskus. Kui A poleks autovõtit asjata otsinud,  oleksin vist jõudnud Antwerpenis õige rongi peale…

Reegel nr 3:
Belgias, eriti Brüsselis peab alati kõigeks valmis olema – ka siis, kui oled kindel, et raudteel keegi ei streigi ning kui oled arvutanud, et tuled sularahaga välja. Olin arvestanud taksosõidule 15 eurot, läks 30. Takso oli ainus variant, sest jäin Antwerpenis sobivast rongist 3 minutiga maha, järgmine Brüsseli rong võttis teel mitu korda “aja maha” ja mul oli Brüsseli laste laulupesasse jõudmiseks aega 20 minutit. Brüssel-Centraalis ütlesid taksojuhid, et mind on peaaegu et võimatu sihtpunkti viia. Või siis on see hirmus kallis. Jäin endale kindlaks ja kinnitasin, et ma pean sinna jõudma nüüd ja kohe. No kust ma pidin teadma, et tähistatakse Euroopa päeva ning et lisaks Orbanlaanile, mida remonditakse ilmselt igavesti, on Tervureni avenüü Montgomeryst mitmeid kilomeetreid suletud, sest seal käib pidu.
Pidu käis kirbuturu, muidu turu, söögiputkade, õlletarede, batuutide, koleda disko, valju puhkpillimuusika ja tuhandete tunglevate inimestega. Ehk: üldse mitte minu üritus. Mis mind üldse trammi pealt maha tulles sinna tee keskele tõmbas? Ilmselt tühi kõht ja uudishimu. Hea, et ühest itaallaste kioskist taipasin pastapotsiku osta – Schumani ringi pisikeses Carrefouris, kust ma tavaliselt koduteele midagi mpsamiseks ostan, lookles kassajärjekord ringiga üle terve poe.

Reegel nr 4:
Ära kunagi unusta kõrvaklappe koju. Ka siis, kui nad hästi kotti ei mahu ning tundub, et ega neid ju vaja ei lähe, sest esialgu ei paista tekkivat vajadust ega võimalust omaette muusikat kuulata. Arvasin ekslikult, et inimesed, kes armastavad avalikes kohtades mobiiliga Eriti Valjusti Rääkida, elavad peamiselt Eestis. Aga ei, üks keskössee-tädi rõkkas terve tee Brüsselist Arlonini!

Reegel nr 5:
Üritades lakkamatut prantsuskeelset möla ignoreerida, ei pruugi ikkagi magada saada, sest just sel päeval on tööl Eriti Aktiivsed Kontrolörid, kes ei tea eelmiste tegemistest midagi ning tahavad viis korda su kontrollitud piletit näha.

Üldiselt olen ma sellest pidevast ringlemisest natuke väsinud ja tüdinud küll, kuigi kõik reisid on ju vajalikud. Ja vahvad või põnevad või vähemalt õpetlikud. Või siis lihtsalt armsad. Aprilli keskel käisime korraks Eestis, vaatasime kiirelt üle lähisugulased, üks õnnestunud üritus juhtus ka sekka. Aprilli viimasel nädalalõpul sündis Schengeni lähedal külas mitte ainult laulupeole kandideerijate registris, vaid päriselt Euroopa Eesti Lastekoor.

Täna ootab Strasbourg.

Täna öösel lahkuvad külalised T ja K, Tartu memme tuleb asemele. Õhtul on vaja Luksemburgis ühendkooriga emadepäevakontserdi proovi teha.

Puhata ja mängida? Mis need veel on? Okei-okei, ma reede õhtul hotellis ei teinud kaks tundi mitte midagi. Ja laupäeval tegin ka enamasti nii teistmoodi asju, et see vist oligi peaaegu puhkus.





Ma tahaksin koooodus ollaaaa…

4 02 2013

Laupäeva hommikul väljusin kell 9. Tagasi jõudsin pühapäeval kell 21. Et pakkida lahti eelmise 36 tunni kotid ning mõelda, mida täna kell 10.30 kodust väljudes kaasa võtta. Et jõuda koju loodetavasti natuke varem kui õhtul pool üksteist.

Vahele mahtus parasjagu tööd, ML sünnipäev toredate inimeste ja rikkaliku lauaga ning mille järel avanes Muusik Seif. Täitsa kohe avaneski. Inimesed, kes tšakraid usuvad, said ilmselt need ka lahti. Oooooleeeen looootusest joooobund, absoluutuselt. Kui lahked inimesed mind pärast kontserti Brüsselisse viisid (autos sai veidi tukkudagi), ega siis ju magama ei mindud. Tõsi, pererahvas osutus minust vapramaks, neid ei oodanud ees ka tihe tööpäev, aga kell 5 pidanud nemadki tunnistama, et James Bond on tugevam :)

Millisest ajast ma homme õhtuks veel kolm kleiti välja lõikan ja proovimiseks kokku traageldan, pole aimugi. Päevi on nädalas sama palju kui teistel, aga kui ainult uneajaks koju jõuda (kui sedagi), siis… njah. Homse päeva keskele sattus veel üks toiming Luxembourgis, mida pole võimalik kuhugi lükata,  mis jälle napsab väga olulise tüki päeva. Selle ja õhtuse melotortide proovi vahele jääb paaritunnine auk. Koju pole mõtet sõita, et kohe tagasi sõita. Peaks endale autokaravani ostma ja seadma sinna sisse mobiilse käsitöötoa ning stuudio. Aga autojuhti oleks ka vaja, sest enamasti on nii, et kohale jõuaks sõita, aga tagasi mitte. Ja koduabilist, kes lisaks koristamisele oskaks sorteerida-arhiveerida noote ning käsitöötarvikuid. (A lisaks siia kindlast ka, et fotosid) Kes traageldaks suurima heameelega, eemaldaks traagelniite veel meelsamini ning teeks nii, et terve maja permanentselt niidiotsi täis ei oleks. Lippaks praegu poodi leiva järele. Remonti võiks ta ka teha. Ja tal võiks olla oma elamine, sest ega meil teda kuskile panna ei oleks :)

Tahaks poolduda. Eile ütles Belgia rongisaatja, kes püüdlikult neljas keeles teadustas: “In Arlon this train will be cut into two parts.” Eelnevalt oli ta saksa keeles teatanud, et “In Aarleen dieser Zug ist geschneiden.“. Tegin kõik, mis suutsin, et mitte naerma pursata. Aga ta vähemalt püüdis, tavaliselt lülitatakse Valloonia territooriumile jõudes flaami keel kavast välja ja jääb le français. Milles mina suudan märksa piinlikumaid vigu teha kui reisisaatja saksas keeles. Kui ma üldse suudan lause moodustada :P

Üks osa minust võiks nüüd jääda koju õmblema ja teine osa Strasbourgi sõita. Kolmas jääks üldse parema meelega voodisse, magaks umbes tundi kuus ning siis teeks rahulikult maniküüri. Rongis ei saa ka täna magada, sest Supsik tuleb kaasa.

Siin ma läen, olen valind tee…





Tuisu-eit see tõstab tiibu

14 01 2013

Eile õhtul, kui 2/3 kolmepäevasest töisest ringreisist tehtud, tundus, et tuleb midagi koledat: nohu, mida 2/3 perest on juba põdenud. Tõsi, ilm on olnud nohu jaoks üsna soodne.

Külalislahke Belgia pere jaoks olen ma nüüd Lume-eit (mis on palju parema kõlaga tiitel kui Lauluema, mida kogukonnas vahel pruugitakse ja mis mu õlgadele vaimusilmas alati helehallid juuksed kasvatab ning vanuse kahekordistab). Igatahes juba teist korda, kui ma seal ööbin, hakkab lund sadama :D Väiksem tütar ootas lund väga, aga Tuisu-tädil ei tulnud seekord eriti hästi välja: teel oli kõik kena ja valge, aga vat selles külas sadas na vähe. (Kui ma peaksin näiteks juunis sinna sattuma, tuleks muidugi eelnevalt kindlustada, et olen ilmategemise kõrvalhobiga parasjagu “puhkusel”.

Laupäeva õhtu oli igas mõttes talvepühane: kuni pereema L kinos käis ning mulle jaama vastu tuli, oli pereisa T valmistanud rikkaliku jõulusöögi. Ahjukartulite ning verivorstidega, mis sel hooajal objektiivsetel põhjustel meie laualt puudunud olid. Jee!

Taustamuusikaks kõlasid vaheldumisi laste-, sealhulgas talvelaulud (esimesi nõudis pool peret väga tungivalt) ja Austraalia muusikatükid. L veetis nimelt seekordsed pühad kaugel maal ning tõi kaasa suure peotäie plaate. Paljud neist meile siin mõistagi tundmatud nimed. Avastasin minagi singer-songwriteri Lisa Milleri, esialgu tema viimase plaadi. (Stiili nimi on Katie Melua and Emiliana Torrini meet in Australia). Kahjuks on tema muusikat veebiavarusis vähe viitamiseks võtta. Aga ühte lugu kuulasin koduteel mitu korda ja nüüd on see mul selge.

Siinkohal ja ilmajutu ilmestamiseks väike muusikaline vahepala. Keerutasin ühte best of plaati mitu korda käes, bändi nime mõttega välja lugemata. Esimese pala peale arvasin: “Austraalia Creedence. Või midagi Eaglesi ja CCR vahepealset.” Siis tuli teine pala. “Näe, nüüd teevad ühe väga tuntud loo kaveri,” pidasin vajalikuks kohe intro alguses märkida. “See on Crowded House’i lugu.”

“Aga see ongi ju Crowded House,” ütles L.

* * *

Aga et siis nohu, mis õhtul tulla ähvardas, vist ikka ei tule. Kui ma nüüd mõnel perroonil juurde ei külmeta, 5 ja pool aastat vana talvemantel on lõpuks päris õhukeseks kulunud ja poes olen kohanud ainult koledaid mantleid. Kui neidki on, siin müüakse juba a la bikiine, sest kevad pole kalendris ju kaugel.

* * *

Harrastuskäsitöölise järgmine väljakutse on Kadrina käised. Barokset lilltikandit polegi veel seni tellitud. Harjutasin veidi ning tundub, et vist omandasin vajalikud tehnilised nipid. Loodan, et ei tule mitte kehvem, kui ühel näidiseks nähtud komplektil (millel tarkade raamatute põhjal on käistele tehtud hoopis tanukiri – aga need kirjad polnud ju iialgi kahel naisel 1:1 ega täpselt ühes kohas). Aega on veebruari keskpaigani. Sekka umbes seitse kleiti. Ja Supsikule peaks ka juba sel pühapäeval toimuvale eesti kooli avaaktusele midagi selga õmblema. Kingsepa laps on ju ikka paljajalu…

* * *

Tuisutädi pakib nüüd laulud kotti ja asutab end varsti minema.





Trepijooksja pihtimus

20 11 2012

…ehk mõnda sellest, kuidas me Brüsselis toreda ürituse korraldasime, saab lugeda siit blogist.

Tsiteerides ML kalambuuri, sellise kammi peale kuluks hädasti üks öömütsike :)





Kuidas ma oma rongi pardale ära ei mahtunud

14 10 2012

Kui hull peab olema üks rongisõit, et ma oleksin nõus Brüsselis autoga käima hakkama? Eriti kui sõidule eelnevad töötunnid on kõike muud kui lõdvad ning mu närvikava polnud juba enne 15. jaanuari 2012 selle linna liikluse jaoks piisavalt tugev.

Lootsin täna kell 15.20, kui üks tubli ja abivalmis Brüsseli pere (neid on seal mitu) mu autoga jaama viskas (siinkohal tänu kõigile, kes seda enne teinud ja edaspidi teevad), et kõik sujub ning jõuan Brüsselist kenasti vara koju. Mõte oli põigata Carrefouri ekspresspoodi, et kohvi ja midagi süüa osta. Aega oli pool tundi ning tõenäoliselt jõudnuks küll, samas hakkasin kahtlema, sest seal on alati pikk kassajärjekord ja iial ei tea ju, milliselt teelt täna rong väljub…

Ja siis, juhhei, jäi oodatud Prüsseli-Luxembourgi susla üldse tulemata! Ütlen meelega Prüssel tugeva P-ga, kui see linn ebameeldivaid üllatusi pakub. Kuna tablool ega valjuhääldis ei öeldud muud, kui et hilineb ja et asjaolud on selgitamisel, siis ei raatsinud üles maa peale tagasi ka minna. Poodi või üldse tõmbetuule käest ära. Jõudnuks veel, aga lootsin, ootasin ja külmetasin.

Meele teeb eriti kibedaks, sest olin just sellest ühele väga erilisele inimesele telefonis öelnud, et ei saa mitte Brüsselisse jääda ega kokku saada, sest kiirustan minema.

Lõpuks tuligi järgmine rong, mis oli juba enne Schumani perroonitäit inimesi täiega täis. Ehk siis eelmist ei tulnudki.

Nüüd on mul ka IC rongis, mis pole mõeldud püsti reisimiseks, püstiseismise kogemus. No seal ei ole ju kuskilt kinni hoida. Õnnetuseks jäin troppi mingite väga-väga imelike inimeste vahele. (Mõnedele suurtele lastele teadmiseks, et nii hull see olukord siiski ei olnud, kui laupäeva lõunal Wasserbillig-Trier aktsiisitooteturistidest pungil rongis).

Nojah, leidsin ju SNCB veebist odava kampaaniapileti, kahe vabalt valitud Belgia peatuse vahe 5 eurot. Kümnele lisandus Arloni jupike, kokku maksin poole vähem kui tavalise 2. klassi pileti eest. Ja saingi 5 euro väärilise kogemuse :)

Oleksin ju võinud näidata pileti peal olevat kirja (tõlkes “tere tulemast teie rongi”) ja nõuda endale vähemalt oma vagun, aga polnud kellelegi näidata, sest ükski kontrolör sellisesse India rongi ometi sisenema ei hakanud. Võinuks ka jänest sõita.

Järgmisel korral sõidan ülbelt 1. klassis ja hoian 40 eurot muu arvelt kokku. Kasvõi kõhu arvelt, täna tegingi ju ettekavatsemata algust. Päris söömata ma siiski pardale ei astunud, ühe Brüsseli lemmikpere lapsed kinkisid ühe pirni ja kaks õuna, mis nad ise hommikupoolikul puuviljaaiast korjanud olid.

Sama pere oli mind sama nädalavahetuse jooksul teisest hädast päästa jõudnud, nimelt toppisin eile arvuti toitejuhtme sellesse kotti, kus on Luksemburgi lauluringi pikendusjuhtmed. Kott jäi mõistagi autosse, mis omakorda pargitud Luxembourgi ML maja ette. Loomulikult tegin ma eile teel Brüsselisse hästi ressursimahukaid asju nagu näiteks helitöötlus. Kui juhtme puudumise avastasin, oli akut jäänud alla kolme tunni, aga mul on neid järjest neli ning ühes oli vaja kasutada ka DVD-d…

Kõnealune tore pere on ka varem nii palju head teinud, tunnen end neile juba veerand elu võlgu olevat. Kui arvestada juurde veel mõned laululaste lemmikpered siin ja seal, pole mul varsti midagi võlgade katteks anda.

Ehk: kui rongis lõpuks taas istuma saad ning päevale tagasi vaatad, hakkad jälle uskuma, et inimesed on ilusad ja head. Vähemalt need, kellega elu mind mõnede rongide vahelisel ajal kokku on viinud.





Aga mulle maitseb siin

29 09 2012

Tuttavate Soomes ja Belgias elavate eestlaste sumin ühe Delfi rahvajutu ümber ajas mulle hirmsa “õige Eesti” kartulisalati isu peale. Veri on ikka paksem kui vesi, täna võtsin ette ja maitses küll paremini kui see, mida poes müüakse. Mitte et sakslased ei oskaks, neil on lihtsalt teine retsept.

Vähe sellest, ma rikkusin väikese osa kartulisalatist peediga ära (© by A) ning see kausitäis tuli veel eriti hea (aga see headus jäi ainult minu teada). Nüüd on tükiks ajaks rosoljega rahu majas.

Lubasin rahvuskaaslastele ära kinkida oma ainsa paki kama ning toetada nende võõrutusravi hapu tõrva maitsega Soome kohvist, pakkudes järk-järgult asemele korralikku Saksa kohvi (mida tuleb siinsest kohvimaksust legaalseks kõrvalehiilimiseks Luksemburgist osta).

Ma elan ju paradiisis :))) Suurepärast musta leiba ja kohukesi müüakse üle tee Nettos (aga ma ei taha päevast päeva musta leiba ja kohukesi pole kunagi üliväga armastanud), üks Saksa tootja teeb voolavat hapukoort (Auchanis müüdav Normandia 15% on ikka parem) ning ma suudan väga hästi ema süldist süldini elada, rohkem ei tahakski kui paar korda aastas.

Ja mina olen vaadanud ja imestanud neid kümneid eesti tuttavaid siin ja seal, kes hooaja saabudes jälle potitäite viisi rannakarpe vitsutavad… Puha vale ja silmakirjalikkus, tegelikult unistavad kõik kilust :)

Kui minu kõht siin ja praegu üldse millestki päriselt puudust tunneb, siis metsaseentest. Või siis pigem tunnen ise puudust puhtast seenelkäimise rõõmust. Vat kukeseeni ma poest osta ei taha, näevad teised na kuivanud välja. Teist aastat järjest on strateegiliselt tähtis osa suvest olnud väga kuiv, seega pole vist mõtet jahile sõita.

Aga miks ma sellest üldse rääkima hakkasin, aga lõpuks unustasin – isegi Supsik sõi täna ühe ampsu kartulisalatit. Ta pole viimase kahe või isegi kolme aasta jooksul ühtegi majoneesi või koorega tehtud salatit suu sissegi võtnud.