Iga (sügise) algus on raske

24 09 2012

Kui olin lõpetanud oma laupäevase tõhusa tööpäeva Luxembourgis, ostnud Auchanist mõned puuduolevad asjad, parkinud auto ning ootasin parasjagu Brüsseli rongi, tuli minu sügis. Baselist tulev rong jäi natuke hiljaks, aga Arloni ja Libramonti vahel tundsin päris selgelt, kuidas suvi vastassuunas eemale sõitis.

Elan sügise algust alati raskelt üle. Mul on siis pidevalt külm, eriti toas.

Suvised tööd lähevad kuidagi hooga, isegi kui pingest puudust ei ole, sügisel on hoopis raskem end uuesti rutiiniga harjutada. Ma ei pea õnneks õppe- ja ainekavade bürokraatiaga jändama, aga selge visioon peab olema ka minul. Kontsentreeritud tegevuse jaoks erinevates kaugemates ja lähemates geograafilistes punktides peab see nägemus vähemalt peas ja õppematerjalide näol üsna konkreetselt vormistatud olema, muidu poleks mõtet kokku tulla. Mõlemas riigis sai ka rühmad teisiti jagatud, seega olin ärevil, et kuidas üldse toimib. Ja kuidas täiesti uued lapsed vastu võtavad. Vist läks enam-vähem õnneks.

Tegelikult lehvitas suvi veel pühapäeval oma sabaga. Võttis üles nii suure tuule, et hommikul loopisid Tervuereni hobukastanipuud mind täiesti häbematult oma viljadega ning nn soengust, mida juuksuri hella kätt ja kääri ootavate ning täiesti ebaõnnestunult ostetud šampooniga pestud juustesse hommikul seada olin üritanud, jäi järele harali pintsel. Mitte eriti positiivne pedagoogi peeglissevaat enne tundi. Hommik oli ometi positiivselt alanud – sooja croissant’i ja kogemata just minu sellesse hommikusse sobinud lauluga Vikerraadio hommikuprogrammis. Kes ei kuulanud ning kel riiulist ka võtta ei ole, peab siit vaatama. (Tänasin saatejuhti ka).

Pool päeva tõhusat tööd, kiire käik L perega üht (ja seni leitutest ainsana piisavalt paljude vabade kohtadega) võimalikku laste laululaagri majutuskohta üle vaatama (ei sobinud, aga ma ei viitsi sion pikalt seletada, miks) ning siis jälle rongi ootama.

Rongis oleksin võinud magada, aga ei tulnud und. Üks noormees magas näiteks oma peatuse maha. Sarvraamidega prillidega, tõelist oivikust nohikut meenutav konduktor uinunud noorsandi äratada ei suutnud (millest piletikontroll politseilegi aru andis – järgmises peatuses käis sandarmiga perroonil nõu pidamas, aga sandarm piilus korra läbi akna ja nii see asi jäi – ju vist otustati, et kui ei laamenda, las siis magab). Kui letargiline reisija siis vahetult pärast Libramonti ehmudes toolilt püsti hüppas, küsis ta algul kõigi käest, kas te hispaania keelt räägite ja siis, et kas nüüd tuleb Libramont, ning oli väga murest murtud, kui kuulis, et just sõitsime mööda. Igatahes läks ta järgmises peatuses maha ning pilet oli tal täitsa olemas olnud. Magamise eest distsiplinaarkaristust ei saanud, aga omad vitsad peksid ikkagi. Mina ei ole õnneks kunagi ühissõidukis niimoodi magama jäänud, et ärganuks depoos või uuesti alguspunktis.

Aga, jah, see tuul. Ei märganud, et mul oleks külm olnud, aga kui õhtul lõpuks surmväsinult koju jõudsin, sain aru, et kõik ei ole päris korras. Öösel segasid vastikud külmavärinad, kõrri on pesa teinud pudelihari ja nina lubab, et varsti läheb sama vesiseks kui hetkel väljas.

Mõni ime. Mina ja mu pingelangus. Ja see Schumani jaama perroon, kus puhub maailma kõige jubedam tõmbetuul. Pärast trepijooksu (sest iial ei tea, kas väljub paberil kirjas olevalt perroonilt või ajutiselt teiselt, sedapuhku teiselt) väga ebatervislik tuul.

Niisiis, jah, kurnavalt närvilised nädalad on olnud. Mitte kõige inspireerivam periood mu elus, vahepeal olin ikka päris närb, endalgi hakkas hirm. Nüüd on paljud asjad paika loksunud, aga ikka tuleb midagi meelde, mis oleks võinud veel selle või tolle päeva jooksul tehtud saada. Sügisesed, ilma uneta, argimuremõtteid mõeldes ärkvel istutud tunnid pole üldse inspireerivad.

Ja üldse, miks inimene, kes on väga väsinud, üldse öösel kaheks tunniks üles ärkama peaks? Miks alati kaheks tunniks? Kõige sagedamini juhtub see kell 3-5. Vahepeal nihkus aeg suisa 1 ja 3 vahele ehk siis pruukis vaid uni tulla, kui läinud ta oligi. 4-6 on kõige nõmedam, sest kuigi ma jään enamasti uuesti magama, jääb see viimane jupp napiks. Isegi kui 9ni magada saan.

Täna öösel tõusin pool 6 püsti, tegin endale tee ja võileiva, sest ega mul eelmise kahe päeva jooksul suurt söömise aega ei olnud ning isu polnud ka suurem asi. Ilma koriseva kõhuta on märksa parem uuesti magama jääda.

Kui vaid teest ja võileivast oleks abi ka näiteks mõnedest mõistatuslikest inimestest ja maailma asjadest paremini aru saamisel… Vihmakraani sulgemisel, et saaks ilmatundlikud ehitusmured murtud.

Elu läheb ju edasi ja tervis tuleb tagasi, eks?





Keskharitlaseks saamise okkaline päev

9 07 2011

Täna oli laps A lõpuaktus. Lõpetajatesse puutuv või nende enda poolt esitatu oli väga kena ja/või armas. Võrreldes Riias Tallinki hotelli ees bussi oodates nähtud liikidega ehk puhevamast puhvevil ja Ilmselgelt Üle Võimete Kontsadel naisinimestega olid siinsed pühendunumadki piffid lihtsad ja kenad.

Aga mida sõnavõtud?! Neli haridusametnikku pidasid (ühe leebema erandiga) umbes 20minutulisi surmigavaid kõnesid. Kõige rõõmsam kõneleja, kes oli viitsinud trafaretsete kõnelausete asemel teemale veidi teisti lähenema, oli soomlane; kõik muud, sh direktoriproua, võiksid paluda järgmised kõned mõnel atsakal nõunikul või sekretäril valmis kribada ning eelmisel õhtul võiks aega ka võtta. Aktus algas kell 10.15, kõnedega saadi ühele poole umbes pool 12!

Tõsi, enne laulis ka kooli lastekoor ning ma pean tunnistama, et see oli väga hale etteaste, eriti pärast noorte laulupidu ja teades, milleks samas koolis õppivad 22 eesti last on suutelised. Lastest kahju, sest Tädi Koorijuht-Kontsertmeister tagus klaverit täie jõuga nagu soolokontserdil, lisaks lubamatult maitsetult ja vigaselt, laste õrnad hääled jäidki paokil klaveritiiva taha pidama. Ja kui kurbade-tõsiste nägudega nad seal laval seisid! Musikaalsed lapsed, arumaisaa, miks neil peab nii küündimatu ning elutu õpetaja olema…

Kui saaks, teeks märkuse ka lavameestele. Kamoon, igas väikese Eesti rahvamajas paneb lavamees pidulike ürituste ajaks vähemalt valge särgi ja viigipükse meenutavad püksid, mitte ei jookse laval ringi nagu alamakstud mustatöölised, kes pole kaks kuud koju pesu vahetama saanud. Luksemburgi filharmoonias, halloo!!!

Helimehele tahaks aga lihtsalt kaigast anda, sest muusika süvaõppega klassi etteastetes jäi nii mõnigi andekas soolo kuulmata. Muusikaklassi noormees oli kirjutanud isegi spetsiaalse teose väikesele orkestrile ja solistidele, aga nu ei kuulnud õrnemaid pille ja vokaali.

Kõrvaliste asjade jaoks kulus niisiis üle poole kolmest tunnist, samas pidulikem ja tähtsaim hetk – tunnistuste andmine – möödus käppelt konveieril. Kuld- ja hõbemedaleid siin ei ole, aga nn eripreemiaid anti sel aastal välja 29 (reaal- ja teadusainetes, muusikas, kunstis, emakeeltes (väikestes, sh eesti k veel ei anta), kolmes põhilises võõrkeeles ja ka parima keskmise hinde saajale (mis oli seekord 97 koma midagi)). Meeldivaks üllatuseks, eriti saajale endale, tuli inglise keele kui võõrkeele kiitus meie perre :)

Plaan pidulikku lõunat sööma minna läks aga vett vedama. Sõin hommikul vara taldrikukese värsket salatit tuunikalaga, aga kaasa ei võtnud midagi, isegi mitte vett, fila puhvetid olid kinni (ilmselt küsisid nad koolilt iga luugikese avamise eest kopsaka summa lisaks niigi üüratule üürile…). Igatahes olid mul aktuse lõpuks vist nii vererõhk kui -suhkur olematud, sest parklast välja sõites hakkas äkki kohutavalt halb. Nu ikka nii halb, et ütlesin laps A-le, et kui ma ära kukun, siis võtku rool ja tõmmaku käsipidurit, mispeale läks tema muidugi väheke paanikasse. Pärast kohvi ning kooke Auchanis hakkas progresseeruvalt parem, aga kui kord jälle iikuma saime, olid kõikides pidulikumates söögikohtades need va pealelõunapausid ning kesklinna ma enam ekslema minna ei tahtnud. Auchani tagasi a la pitsabaari ka enam ei tahtnud. Edaspidi hoian kotis alati peotäit rosinaid ning autosse istudes vaatan veevarud üle. Ja ärge mind ilma korralikult hommikust söömata kodust või külast välja laske, eriti veel rooli.

Igatahes läks elluastuja nüüd pidusse ning loodan, et õhtune osa sujub valutumalt kui eelnev.

Laps A ütles hommikul, et nüüd ta on siis vana. Ma vastasin, et höhö, hoopis MINA olen nüüd vana :D





Mulle meeldivad klassikokkutulekud!

9 11 2010

Mul on ikka hirmsasti vedanud, et kooliajast – nii koolist endast, kaaslastest kui ka õpetajatest on enamasti ikka head mälestused. Muidugi ei olnud kõik õpetajad oma ainet andes või distsipliini nõudes oma ala pärlid, aga midagi ekstra hirmsat või rumalat ka ei meenu. Ja kindlasti ei ole asi vaid selles, et olin “hea” õpilane. Ka ideoloogiline jama ei seganud meil normaalset noorte elu elamast. Üksikud kiusamise juhtumid oli tänapäevastega võrreldes ikka väga heatahtlikud – loodan, et see oligi nii nagu näis ehk midagi väga hirmsat salajas ei hoitud (nagu siis ühiskonna nõrkadest kohtadest pigem vaikiti).

Meil oli väga mõnus ja klasside vahel ka üsna kokkuhoidev keskkooli lõpulend. Püüame ikka iga 5 aasta tagant kokku saada – kui mitte omaette, siis ülekoolilistel juubelipidudel näeme ikka.

Põhikooli klassiga me kooliajal nii ühtsed ei olnud (eriti poisid on ju sel ajal, teadagi, nõmedad :) ). Nüüd vaatan pilte, meenutan ja mõtlen: “Kevade” mis “Kevade”! Oli ja on meilgi Toots, Imelik, lausa kaks Tõnissoni ja muidugi ka Arno. Vaid stiilipuhta Kiirega on tiba kehvasti ning tüdrukute osas on Lutsu lugudes liiga vähe võrdlusmaterjali. Need poisid, kes siis pidevalt pättust tegid või paistsid silma sellega, et ei teinud mitte midagi, on nüüd asjalikud töö-, äri- või põllumehed ja pereisad.

Meil tuleb nüüd 8. b klassiga teine kokkutulek pärast selles koosseisus lõpetamist 1983. aastal. Eelmine oli pea 10 aastat tagasi. Ja praegu on küll täpselt vastupidi kui kooli ajal: poisid on ürituse eel palju aktiivsemad kui tüdrukud :)

Aga vat ühest asjast ma aru ei saa: kuidas see saab nii olla, et kellegi naine või mees või usk ei luba klassi kokkutulekule tulla?! Uskumatu, aga mõned elavad ikka keskajas või kujutavad ette, et igasugune kokkutulemine väljaspool kirikut või kuningriigisaali on juba loomult üks kole abielurikkumisorgia :D Või mis mõnu oleks sellisele üritusele kellegi abikaasana kaasa minna, kui kõik räägivad mingitest ühistest mälestustest ja siis keegi istub seal nagu viies ratas vankri all.

Mina olen igatahes väga põnevil :)





Vähese kasuteguriga koosolek

18 09 2009

Ma ei jõudnudki eile lastevanemate koosolekul oma küsimusi esitada, sest koosolek lõpetati kuidagi äkki ära. Ega ma usugi, et neile vastused oleks saanud – peaaegu kõikidele küsimustele, mida küsida jõuti, vastas proua direktor Panayota Vassilacou (kes ühele kirjale on alla kirjutanud Toula Vassilacou, aga allkiri on sama, saa sa siis neist Kreeka nimedest aru) umbes nii, et “meie seda ei otsusta”, “see pole siin praegu koht, kus seda otsustada saaks” või “sellele on veel vara vastata”.

Ühe probleemi kohta öeldi, et – midagi pole teha. Järjest sagenevad sellised juhtumid, et eesti, ungari või sloveeni laps on eel- ja algkoolis käinud inglise, saksa või prantsuse sektsioonis. Emakeele tunnid on neil küll, aga kuna teisi aineid õpitakse II keeles, siis on see neil algkooli lõpuks ikka üsna selge. Keskkoolis aga alustavad nad selle nn II keele õppimist uuesti madalamal tasemel koos nendega, kes alustasid II keele õppimist algkooli III klassis. (Kujutage võrdluseks ette olukorda, et näiteks Eestis elav venekeelse perekonna laps õpib eesti keeles 5 aastat kõiki aineid ja 6. klassis hakkab ta uuesti eesti keelt õppima nagu võõrkeelt.) Süsteem ei võimalda läheneda mõnedele lastele kui bi(multi)linguaalsetele, kellel ongi sisuliselt kaks emakeelt. Jabur.

Kahjuks ei olnud ka tüdrukute klassijuhatajaid (kuigi üks justnagu lubas tulla).

Õnneks sain eesti keele õpetajale üle anda memme annetatud raamatud ja P emaga lapsevanema- ja muud juttu aetud. Ja korraks kodust välja, mis on ka juba väärtus omaette :)

Ah jaa. Mäletatavasti said kõik lõpetajate vanemad ühe kooli kirja kaks korda. Koos postikuluga võis selline topelttöö maksma minna ümmarguselt 150 €. Kooli aastane paljunduskulu olla 70 000 €. Tõesti, save some trees. Please.

Aga vähemalt on kool puhas, korras, sõbralik ja taseme üle ei saa nuriseda. Üks äsja Brüsselisse kolinud tuttav olla Brüsseli II eurokoolis šoki saanud – isegi ENSVs polevat ta nii halvas olukorras kooli näinud.





ABBA’st Joy Division’ini

17 09 2009

Laps A kilkas paar päeva tagasi, et, jehuu, moraali õpetaja kuulab 1) maimäletamida 2) Joy Divisioni.

Tema klassijuhataja on kahel viimasel aastal advanced English’i õpetaja, kes olevat esimesel päeval kirjutanud tahvlile kolm fakti, mida õpilased peaksid tema kohta teadma. Kolmandat ma ei mäleta, aga üks oli see, et ta ei ole English, vaid Welsh ja teine, et ABBA is the best band.

Täna on lastevanemate koosolek. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis astun sisse. Saab ka teiste muusikalise maitse järgi selgeks, kes on hea õpetaja :)





Kuidas saab lapsest spordipõlgur ja prantsuse keele vihkaja

10 09 2009

Luxembourgi Euroopa kool on muidu normaalne kool, aga siiski on mõned puudused, mis pikapeale närvidele hakkavad käima.

Esiteks raisatakse seal mõttetult raha ja paberit. Paar päeva tagasi tuli kiri, mis teatas, et selle kirja juures on M jaoks enclosed European Baccalaureate registreerimise vorm, mis tuleb 25. septembriks täidetult tagasi saata, aga mitte mingit vormi selle kirja juures ei olnud. M läks siis, kiri näpus, administratsiooni. Selgus, et seal EI PIDANUDKI MIDAGI OLEMA, need vormid saadetakse hiljem. Kirjas aga seisis, et vorm on kaasas, hiljem saadetakse vaid arve (jah, kooli lõpetamise eest tuleb maksta… eksamid tuleb siiski ka teha, see pole diplomi ostmine Kadaka turult). Ma saan aru, et hiigelsuures koolis on asjaajamine keeruline, aga palju asju saaks e-maili teel või veebis infot jagades märksa kiiremalt ja odavamalt aetud. Aga no e-maili pole kooli plangil isegi ära toodud ja kooli veeb saab ajakohaseks umbes kord aastas (pigem lõpus kui alguses).

Teine häda on vilets huvitegevus. Kui kell kukub 16.30, peavad kõik koolist hästi ruttu jalga laskma (kindlustuse turvanõuded). Ringitunnid on lõuna ajal ja vanematele klassidele pole seal suurt midagi valida, pealegi on viimase kahe aasta noorte tunniplaan tihti selline, et lõunapausi ei olegi. Paar üritust ja pidu aastas ikka toimub, aga võrreldes sellega, mida Eesti koolides tehakse, on see kõik kuidagi hädine.

Kolmas häda on kehaline kasvatus. Vaat, sellega on nii, et physical on küll, aga education’it ei paista kuskilt. Põhimõtteliselt käib asi vist nii, et grupid jagatakse vabade ruumide järgi ja siis vaadatakse, mida selles ruumis teha saab ja siis nühitakse seda pool aastat järjest, kusjuures kavas on enamasti võrkpall, võrkpall, ujumine ja ujumine. Ühekülgne, kas pole? Ujumise hindamiskriteeriumid on nii karmid, et 2/3 Eesti lastest kukuvad kohe läbi, sest Eestis ei igal koolil, isegi mitte külal või linnal oma ujulat ning suvel meres-järves-jões ei juhenda neid keegi. Mis peamine – ka tunnis ei õpetata – lihtsalt “mine ja uju!”. Arvestades, et õpilased ei ela kõik kooli/Coque’i lähedal Kirchbergi kandis ning tõenäoliselt ei ole neil kodu lähedal harjutamise võimalust (paljud mitte-kesklinna lapsed jõuavad koju kell 18, siis on vaja järgmiseks päevaks õppida, kes see ujuma jõuab), siis on see ujumise olümpianorm ilmselgelt liiga karm. Ujumise ja võrkpalli vahele on harva juhtunud sulgpall ja jooksimine, aga muid alasid ei ei ole küll ette tulnud, võimlemisest (tüdrukutele minu hinnangul hädavajalik) ja akrobaatikast rääkimata. Viimasel kahel aastal on poiste ja tüdrukute tunnid koos, siis tehaksegi ainult unisex asju. Palju sõltub ka õpetajast – kuna näiteks M viimane õpetaja on idamaiste võitluskunstide austaja, teevad nad nüüd tunniski ’ii-‘aa, ’ii-‘aa (M üldistus). Arvestades, et mõni klass ei ole kahe aasta jooksul kordagi ujunud, olen kindel, et mingit ainekava mitmekülgseks kehaliseks kasvatamiseks neil seal küll ei ole, kõik on täpselt “kuidas joppab” ning enamasti joppab ju elus nii, et loosi võttes saad just selle, mida sa hästi ei oleks soovinud.

Teadupärast on paljude väikeriikide lapsed Schola Europaea’des nn SWALSid – Students Without A Language Section, mis tähendab, et nende I keel on ikka sünnimaa keel, aga kõiki teisi aineid saab õppida kas inglise, prantsuse või saksa sektsioonis, sest omakeelse sektsiooni avamiseks ei ole lapsi piisavalt. Meie omad õpivad inglise keeles, aga kehalise kasvatuse õpetajad kipuvad olema kõik prantsuskeelsed. Viimane, A belglasest õpetaja, saanud teada, et grupist 3 ei oska prantuse keelt, teatanud, et “ah, las siis teised tõlgivad teile”. Kui nad oleks Belgia, Prantsuse või Luksemburgi riigi koolis, siis – okei, olgu french only, aga inglise sektsioonis võiks ikka mõnd teist keelt ka töngata. Täpsustan, et prantsuse keelt ei pea selles koolis üldse õppima. Kui kaks võõrkeelt on juba Eestis valitud (enamasti on need inglise-saksa), siis saab prantsuse keel olla vaid valikaine ning valikainete lubatud arv on piiratud.

Neljas häda oligi prantsuse keele õpetajatega, aga see on suurte laste jaoks nüüdseks läbitud etapp. Komisjon, kes prantsuse keele õpetajaid tööle võtab, teeb seda küll vist kuivuse ja igavuse alusel. Igatahes läks mõlemal tüdrukul isu üle seda keelt edasi õppida (kusjuures õpetajad vahetusid, aga s****gi ei muutunud) ning ega selle kahe aastaga suurt külge ei hakanud ka. Kuna teiste keeltega probleeme ei ole, siis peab viga olema ikka metoodikas, vastumeelt ei omanda midagi.

Viiendaks avastasin täiesti juhuslikult, et secondary 6. aasta koolireiside kuupäevad olid marsruudipaberitel jäänud uuendamata. Lapsevanemate nõusoleku kirjal olid õiged päevad, aga reiside tutvustustel mullused. Noored muidugi lugesid viimast, ei kontrollinud kooli lehelt vaheaja kuupäevi (6. aasta reis toimub alati nädal enne sügisvaheaega) ning planeerisid vaheajale igasuguseid asju, kuigi tegelikult on nad siis hoopis reisil ning vaheaeg on sel aastal nädal hiljem (enamasti kattub see Eesti sügisvaheajaga, seekord mitte). Reiside valimisega on ka igal aastal paras segadus, sest on reise, kuhu keegi eriti ei taha ning teised buugitakse alati mitmekordselt üle. Kui aga 3 aastat järjest on näha, et teatud sihtkohad ei lähe peale, siis võiks need juba millegi huvitavama vastu vahetada.

Nüüd ma olen iseenda jaoks kirja pannud, millest võiks 17. septembril SWALSi lastevanemate koosolekul juttu teha.

Ah jaa, õpikute tellimise nimekirjad võiksid nad ka üle vaadata, sest liiga tihti juhtub, et 30-40€ maksvad õpikud, mis on kohustuslikus nimekirjas, jäävadki riiulisse ning tegelikult kasutatakse õpetaja enda jaotmaterjali, mille kopeerimiskulu võib kokku teha teise 30€.





Olin vist liiga karm?

6 02 2009

Vahel ma tunnen, et mina olengi  see häbematu kõõts, kes “Trollitalves” külmavõetud potilillede pärast hädaldava Filifjonka peale käratas, et talv on talv ja iseenda eest tuleb hoolitseda siis, kui on õige aeg.

Täna on mul tunne, et ma olin eile õhtul väga julm, kui ma ütlesin laps A-le, et planeerigu oma kodutöid ja muid tegemisi siis kuidagi paremini. Ta nimelt jäi eile ilmselgesse ajapuudusesse ning kell 22 oli ta pisarsilmil, et 5.30 peab ju ärkama. Samas olid paljud asjad rohkem kui üks päev ette teada ning neid saanuks kolmapäeval teha, kui ta varem koju saab. Lisaks kuhjunud õppetükkidele oli probleemiks ka see, et ta ei jõua kooli ja kontserdi vahel koju (sõprade bänd esineb Luxembourgis) ning kui ta koju ei tule, kuhu ta siis oma kooliasjad paneb. Ma ütlesin, et no siis jätku seekord vahele. (Kontsert, mitte asjad.)

Nojah, samas ei ole see ju tema viga, et Luksemburgis on elamine röögatult kallis ning et kodu ja kooli vahel on 45 km ehk 45 min rongi ja 15 bussiga otsa. Kuigi, rongis saab ka õppida ja enamasti ta ajahädas ei ole.

Lihtsalt kehv ajastus.





Äike

20 01 2009

Eile õhtul oli meil väike äike. Tere, talv, tõesti, ma ütlen… -12 pealt nädalaga +8 peale :)

Saksa keele test sai tehtud, aga tulemused selgvad kolmapäeval. A2 tasemel veel “riiklikke” teste ei ole, nii et istuma mind ei jäeta ja ametlikust sertifikaadist ilma ei jää, saame tunnistused nii ehk naa. Järgmisel tasemel on asi juba tõsisem.

Laps A on ikka kodus, täna läks arsti juurde, kuna eurokoolis ei saa sellisel juhul vanemate kirjutatud tõendiga kaks päeva puududa, kui nende kahe haiguspäeva vahele jääb nädalavahetus (oma paber kõlbab ainult kahe järjestikuse päeva puhul).





Kooliaeg…

7 01 2009

Järgmisel ja ülejärgmisel nädalal on ees veel neli õhtut saksa keele kursusel, sealhulgas viimane ja üldine test 19. jaanuaril. Täna ma juba tõstsingi raamatud-vihikud sahtlist välja. Ega siis üle ei saa ka kohe pingutada :P





Jupid

23 12 2008

Unustasin oma lõhnaõli maha. Tühja sest – peaasi, et purk praekapsaid kaasa sai ning kohvris terveks jäi.

Arvan endiselt, et see oli üks väga mõnus reis. Ainult ohatis oleks võinud tulemata jääda. Kontserdi alguses ei olnud, lõpuks juba oli.

Eile õhtul hakkasid välja ilmuma ka fotosüüdistused kooli juubelist. Ametlik valik on siin. Mitteametlik vajab veel kogumist. Kahjuks on paljud salvestamist väärt hetked alles vaid osalejate mälus. Kui sedagi :P

Verivorsti sõin ikka ka. Piparkooke ei tahtnud.

Hoolimata vähesest poodlemisest sai mul kohustuslikest jõululauludest kolmeks aastaks kopp ette. Kas mõned kaupmehed tõesti arvavad, et see on lahe?

Ülemiste Rimi kassasabas ei paistnud surutist ka mitte kuskilt. Korvid olid kuhjaga täis täiesti mõttetuid asju.

Inimesed lennujaamades ja lennukites arvasid vist, et ma olen väheke kohtlane. Lugesin raamatut. Kohustuslik lugemisvara kõikidele muusikutele ning suurepärane käsiraamat lapsevanematele, et nad oma võsukestele ei väsiks mõnd teist toredat ametit soovitamast.

Hommikul, kui Supsik ärkas ning mind märkas, rippus ta mul veerand tundi kaelas kinni ning rääkis mulle omakeeli ja õhinal sellest, kui tore tal vahepeal oli olnud. Vist ka sellest, et tal mind jälle hea meel näha oli.

Kalendri järgi algas talv, aga meil on siin kevad. Sooja on 7 kraadi ja päike paistab. Siiski loodan, et meil õnnestub ehk selle aasta sees ka lund näha. Kui mitte siin, siis väheke eemal ikka.