Head uut aastat!

1 01 2015

Seeria “Kreisiperekond” ehk Supsik visandas uue aasta teisel tunnil kreisitehnikas mõned eluliselt olulised tegelased. Rongkäiku veab kreisiponi ja ankrumeheks on kreisiliblikas. Vahele mahuvad mõned lähemad sugulased, autor on kolmandal positsioonil. Kõik teised on täiesti äratuntavad, sh kolm õde ja kaks vanaema.

Aga muidu on nii, et ma ei luba mitte midagi. Ainult seda, et täna lähen vara magama :)

bscan_001703_Page_1 bscan_001703_Page_3bscan_001703_Page_2  bscan_001703_Page_5bscan_001703_Page_4  bscan_001703_Page_6 bscan_001703_Page_7





Minevad ja tulevad

16 12 2014

Need 3-8 fänni, kes siin päevast päeva lootusrikkalt kohal käivad, teavad ilmselt niigi, mida ma teen. Koduloo huvides olgu lisatud ka ülejäänud lingid Lääne Elus ilmunud lugudele:

Kallis Taani, kallis Eesti

Anna aega atra seada ja aru saada

Rongis ja roolis

Tulevad, tulevad, jälle käes

Palju(d) on vahepeal tulnud ja läinud. Need kõik väärivad omaette lugusid.





Külaline

30 05 2014

Eesti Vabariigi suursaadik Belgia Kuningriigis, Luksemburgi Suurhertsogiriigis ja Šveitsi Konföderatsioonis T.E hr Gert Antsu põikas korra Saksamaale.

Mu ema saab nüüd rahulikult magada – sain lõpuks välisministeeriumi tänukirja kätte.

DSC_4031m

P.S. Kott Belgia liiva all paremas nurgas ei tulnud koos aukirjaga, seda peab A ikka ise Messancy ehituspoes toomas käima.





Vahemaandujad

31 03 2014

Õde tuletas hommikul meelde, et täna, 25 aastat tagasi astus esimest korda rahva ette ansambel “Vahemaandumine”.

Bändi nimi sündis Pärnu kantrifestivali registreerimislauas, paar proovi olime enne ilma nimeta teinud. Pildil ansambli loomise peamine põhjus ehk õed Loomulik ja Keemiline Lokk mõned kuud hiljem Tartu muusikapäevadel. Bändi lühikeseks jäänud lennu jooksul maandusid erinevatel lavadel koos meiega kaks kuni viis pillimeest.

Nagu ütles õde Loomulik Lokk: “Oli armas, lõbus ja naljakas aeg. Ja üsna märgilise tähendusega.”

Tagumine aeg mälestused üles kirjutada, varsti ei mäleta enam tuhkagi.

 

kivipesu





Ood suurtele kõrvadele

26 08 2013

mis ei paistaks välja, kui ei oleks sellist platvormi – ligi 70 maailma kõige ägedamat inimest, kellega veetsin viimased töötihedad ja unevaesed nädalad. Polnud mahti isegi mitte daami blogisse midagi kirjutada.

Olen siiralt üllatunud, et lavastus nii menukaks osutus ja vaatamata kokkuhoidlikule (loe: üsna olematule) reklaamikampaaniale nii palju rahvast kokku tuli. Tuleb tänada ilusat ilma ja rahvasuud (sh sotsiaalmeediat). Juba piinlikuks muutuva kiituse keskel mõjub nurin laupäevase ruumipuuduse üle tasakaalustuseks isegi päris kosutavalt. No ja kahel lõbusust laenanud noormehel olla reedel igav hakanud – ainult laulavad ja ühtegi hobust ei ole! (kuhu me veel kabjalised mahutanud oleksime… Järgmisel aastal paneme mõne väljanäituseks suurele õuele :) )

Pärastlõunal, kui olime suured asjad linnusest kokku pakkinud, julgesin teha vahelduseks mitte midagi. Milline imeline kogemus!

Veel viimase nädala oleme Supsikuga Eestis, aga oma kodu igatsus on mõlemal päris suur. A jõuab juba täna tagasi.





See ongi õnn…

16 08 2013

… kui sõidad laupäeva pärastlõunal kahe toreda, aga ebamugavalt üksteise selga sattunud ja väsitava ürituse järel ning enne kolmandat Supsikuga poest koju ja ta küsib: “Aga emme, mis on õnn?”

Silmad püsivad kohe märksa paremini lahti.

Siin ERR uudisloos öeldakse laulupeo repertuaarikomisjonile  südamelt ära (pedagoogi poeg püüab olukorda poliitiliselt korrektseks pöörata, aga sõber jääb endale kindlaks… ja eks tal ole servast õigus ka – mina ei tea, miks just lastekoore alati kõige igavamate ja imelike lauludega kiusatakse.). Võin siiski kinnitada, et poiste käbidega loopimine ning ujumine olid teisejärgulised tegevused – me pidime ajapuudusel isegi kaks teemaõhtut ära jätma ning selle asemel laulma, laulma, laulma… Mul on Tormise tsüklist nii sügav kopp ees, et pole jõudnud salvestusi isegi mitte kuulata.

Supsik oli laagris väga tubli ja iseseisev. Vahel isegi liiga ehk vaatamata korduvatele meeldetuletustele, et ta peab ütlema, et nüüd läheb palli mängima ja nüüd kas enda või L tuppa joonistama, liikus ta enamasti siiski vaid talle endale teadaolevaid radu pidi. Õnneks polnud ta ainus nublu ning “kasuvanemad” võtsid lauluharjutuste ajal juhtimise üle. Töövõitude hulka võib lugeda erinevate suppide, sh hernesupi söömise. Pudrud jäid siiski puutumata. (“Kas sa putru tahad?” – “Jaa!… Aga see on ju VALGE!”) Neljapäeva õhtuks oli ta asjast veidi tüdinud, reedehommikusel Rooslepa kontserdil rippus üsna iminapana küljes ning küsis, millal lõpuks vanaemakoju tagasi saab.

Käsmus läks hästi, kõiki oli väga tore näha ja rahvast tuli isegi võsa vahel asuval Metsalava ette ning vaatamata vihmale aukartustäratav hulk. 9/10 ei lahkunud isegi siis, kui pealalaval Metsatöll alustas. Ütlesin pärast vihmas möödunud soundcheck’i, et minu lühikese Folkmilli karjääri jooksul pole veel ühelgi esinemisel vihma sadanud. Jäänudki järele :)

Ma pole kunagi Viljandi Folgil käinud (ei lähe ka, kui just ei kutsuta, miks peakski, pealegi on mul sel ajal alati muud tegemist olnud), aga ühest päevast jäi mulje, et Viru Folk ongi ägedam ja folgim ja üldse.

Eriti tore oli kohata kõiki kunagisi ansamblikaaslasi, kellega 22 ja pool aastat tagasi alustasime, mõnda polnud tõesti väga kaua näinud. Paraku ei jõudnud ma 19 aastat Islandil elava viiuldaja V programmi “Eesti majanduse ja sotsiaalhoolekande päästmine koorilauluga” lõpuni kuulata, sest uni murdis enne maha. Kuna Tuksi laagri mugavusi ei saanud mitte igal ööl aega rahulikult maitsta, tuli võtta Käsmu pioneerilaagrimajutusest (kaheksane tuba, ruudulised tekid, hurraa) viimast (õnneks kasutasid seda võimalust üksikud bändikaaslased, üks ei leidnud öösel pimeda ja pipraviina koosmõjul lihtsalt maja üles, höhö). Kui kell 7 silmad lahti tegin, kuulsin õuest lõõtsamängu ja jalaga takti löömist. A, teadagi (ansambel Klots esines ka reedel). Kell 3 öösel oli ta mulle helistanud. Ei kuulnud ei seda ega N. norskamist, mille eest õde mind hoiatanud oli. Hoopis mina olevat alustuseks natuke nurru löönud :P

Tagasiteel pidime Tallinnast läbi sõitma – õde pidi Kristiine keskusesse tagasi viima kolm paari pojale ostetud pükse (mission impossible ehk aeg, mil lasteosakonnast enam ja meeste omast veel ei saa) ning mina tahtsin osta printeri, sest HP1200 aastast 1997 otsustas pärast 40600 trükitud lehte siiski, et “nüüd on aitab” (© by Supsik). Ma olen Tallinnas elanud ja päris palju ka roolis olnud, aga meil õnnestus ümbersõitude tõttu kolm korda ära eksida. Soovitav on enne linna sisenemist tuleb hommikukohv välja pissida.

Laupäeva õhtul oli lõpuks aega pühapäevaseks Eesti-Iiri pulmaks valmistuda – pärast 9 aastat kooselu ja kahte last otsustasid Dublinis kohtunud M ja S lõpuks registreerida ja pidu pidada. Iirlased ei jõudnud ära imestada, kui tore on ikka eesti pulm ja kuidas Eesti Iiri bänd mängib paremini iiri muusikat kui nemad ise. Koju sain kell pool 4, kell 8 üles.

Pühapäeva ennelõunal helistas E naine K, et E ei saa kahjuks etenduses mängida, kuna on põletushaavadega Mustamäe haiglas. Sellised uudised ei ole üldse toredad. E sobis sobis kui õlitatult sellesse rolli (õigupoolest talle mõeldes ma selle juba kirjutasingi) ning ise ka väga nautis ja ootas oma kammbäkki teatrilavale. Egas midagi, tuli leida asendaja. H ütles küll algul, et ei tea ja üldse, aga paari prooviga selgus, et ta teeb selle väga ägedalt ära. Eks ta ole ka kooli ajal harjutanud.

Sel nädalal oleme usinasti proove teinud ning kui te minust siin midagi ei kuule, siis teate, kust mind leida. Ärge siis minge ainult Tartusse öölaulupeole, vaid tulge ikka Haapsallu ka (öölaulupeo laule on tulevikuski võimalik laulda, Valge Daami risotoorium on märksa haruldasem asi). Ja kui te ei tule, siis miks?

Ah jaa, möödunudnädalase äikese kraesse kirjutame ühe lae alt nurgast koos liistuga minema lennanud harukarbi ning värskelt ostetud lauatelefoni. Hea, et niigi läits – sama kaabli otsas olid ka ruuter ja digiboks. Õel läks telekas ja digiboks (ta ei jõudnud veel neid sabasid välja tõmmata, kui kärakas käis) ning ümberkaudsetel igaühel midagi.  Et enne parandajamehe saabumist siiski kodus tööd teha vaja oli, ostsin EMT-st kalli raha eest netipulga. Mõned päevad hiljem leidsin täiesti juhuslikult ülakorruse katusealusest nurgast telefonikarbi. Selgus, et ülemine kaabel töötas ja tegelikult oleks võinud ruuteri kohe üles kolida… Tunne oma ematalu või maksa topelt.

Aga vat kummikuid ei ole ma üles leidnud ja meil on traditsioon, et kui Aken oma kummikud teatrisse viib, jääb Valge Daami ajal vihm järele.





Parim koht maailmas on oma voodi

5 07 2013

Pärast umbes 15 tundi lennukites ja lennujaamades ning teist samapalju und võin kinnitada, et oleme tagasi kodus. Hea, et jõudsime siinsesse ajavööndisse õhtul, mitte hommikul, nõnda on öö ja päeva tagasivahetamine vähem valus.

Kuna viimastes öömajades ei tahtnud wifi kuidagi tuppa ulatuda, jäid ka reisiteated edastamata. Eks oli ka palju muud teha kui hotellis passida. Veel kaks masinatäit pesu ja natuke vajalikku või emotsionaalselt vajalikku sodi lahti pakkida, siis muljetan.

Üks kohver on nüüdseks kaks nädalat eksirännakul olnud. Kui 21 päeva täis saab, kuulutatakse delayed pagas kadunuks.





Ei midagi palju, lihtsalt ripun ringi

16 06 2013

Mulle meeldib Strasbourg. Meie tunne on vist vastastikune, miks muidu juhtub ikka ja jälle, et ta ei taha mind ära lasta. Mis viga oleks seal reede õhtul tšillida olnud, kui ei oleks pidanud järgmisel hommikul Luxembourgis lastega trillatralla tegema… Seekord juhtus nii, et rong, millele juba Luxembourg Gare’i SNCF automaadis pileti ostsin, mingi jama tõttu õhtul ei väljunud. Mitte ükski teine rong ka enam Luxembourgi poole, isegi mitte Metzi või Thionville’i. Noormees Strasbourgi piletikassas oli väga abivalmis, aga ei leidnud mulle isegi mitte ühtegi ringiga koduteed. Vabandas ette ning taha, andis mu tungival nõudmisel pileti Saarbrückenisse, kuhu A vastu kutsusin. Koos Supsikuga. Mida sa ikka reede õhtul targemat teed, eks, kui sõidad 100 km edasi-tagasi. Hea, kui on kedagi kutsuda.

Strasbourg-Saarbrücken rong on muidu uhke ja mugav küll, aga konditsioneer puhub alati täiega. Kui ma peaksin kunagi pärast sõitu närvipõletiku saama, saadan ravikulu katmise nõude terAlsace’ile ning teen ettepaneku reisijatele tekke jagada.

Ning kui ma Saarbrückenis rongist maha astusin, siis mida ma nägin? Mõistagi seda, et 45 minuti pärast väljub rong Trieri! Ära usalda Prantsuse rongiliikluse andmebaasi, vaid palu ikka kellelgi bahn.de lehelt üle kontrollida…

Muide, Saarimaa pealinna raudteejaama esine oli vähemalt reede õhtul 100 purjus noorega päris õõvastav koht. Pealegi on see linn väga ebaloogilise tänavaplaani ja liikluskorraldusega.

Vahepeal kiskus kiireks natuke selle asja pärast ja siis rohkem seetõttu ning igasugused muud jooksvad kohustused torgivad pidevalt kuklas. Brüsselis oli suve alguse pidu, Melotortidel esimene täispikk kontsert Art Café’s. Reedel lõpetasin laulupoolaasta Strasbourgis, laupäeval Luxembourgis.

Ning ma olin endale ning Supsikule välja teeninud võimaluse kahel erandlikult ilusal soojal päeval mõned tunnid Südbadis veeta. Seal on mõnus käia argipäevadel, kui ei ole koolivaheaega, muidu on tunne nagu spotil karbis.

Tundub, nagu oleks see kõik olnud juba väga ammu, vahepeal läks jälle vihmale ja jahedamaks. Homseks-ülehomseks lubatakse tõsiselt troopilist ilma, targem on vist kodus istuda.

Eile käisime koos “sulasega” lõbustuspargis (Volksfestiks tõrgub mu keel seda jätkuvalt nimetamast). Tõsi, me üritasime Supsikuga karussellitiire teha ka neljapäeval, aga siis hakkas vihma sadama. Enne minekut oli mul vaja paar kiiret tööasja lõpetada ja ma keelasin tal küsimuse “millal me juba minema hakkame?” esitamise. Palusin mitte rohkem pinda käia, kinnitades, et ma ise ütlen talle, millal minema hakkame. Mispeale küsiti 15 minuti pärast: “Aga millal sa ütled, millal me minema hakkame?”…

Alates esmaspäevast toimetab tulevases köögis Leedu ehitaja M, keda A töökaaslase M käest nädalaks “laenas” – tegema neid asju, mis meil muidu teab kui kaua veniks. Töötab väga korralikult Uhab hommikul kaheksast õhtul kuue-seitsmeni pisikese lõunapausiga ja asi liigub uues köögis nobedasti edasi. On väga tänulik, kui talle tööajal harjumuspärase mikrolaineahju-pusfabrikati (tuleb välja, et pooltoodet tähistab läti ja leedu keeles täpselt sama sõna) asemel korralikku toitu pakutakse. Suhtleb natuke saksa ja natuke rohkem vene keeles ning üritab eestikeelseid sõnu õppida. Lisaks sellele, et ta tööriistad puhtad ja korras hoiab, teeb ta igal hommikul voodi joonlaua järgi ära :) Juuli alguses saab koju, selleks ajaks ei ole ta oma naist ja kahte teismelist tütart näinud rohkem kui viis kuud.

Mu laulud on astunud iseseisvasse ellu. Kuna nende lehel ilmselt täpitähtede tõttu link ei tööta, kuulake siit. Kontsert olla hästi läinud ja ma väga loodan, et see ei jää ainukeseks. Plaati lubatakse kunagi sügisel. Üksiti esitan viktoriiniküsimuse, mis ühendas mind ja Katrin Mandelit 1987-1988. Küll ma midagi auhinnaks välja mõtlen :)

Laps lõpetas ülikooliaasta.

Ees ootab üks pikem reis.

Ansambel Folkmill saab Viru Folgil kokku läbi-aegade-koosseisus. Asutajaliiget oodatakse ka paari lugu esitama :)

Vähemalt ei ole aega vinguda, maikuus sai juba küllalt. Sel kõikse mustema meele ajal ütlesin ühe kord kuus kirjutamise töö ära. Küsijaks oli toreda  p o s i t i i v s e  ajakirja toimetaja ning depreka kõige depressiivsemal päeval ajas see pakkumine südamest naerma :)

Eesti Päevalehe vahel ilmunud Haapsalus-on-hea-elada erilehe jaoks kirjutasin ühe linnuse ja Valge Daami loo küll, aga seda ei saa linkida. Ja see ei olnud see 3. juuni “Suvitaja”, mille vahelt saime teada Läänemaa suviste turismiatraktsioonide TOP 5. Tol päeval oli 30 kraadi varjus :D

IMG_06032013_153918





Elu pidevalt pakitud kohvritega

6 05 2013

Reegel nr 1:
Hollandis on hea. Isegi kui stardi eel on pinge laes ning keegi täpselt ei tea, kuidas kõik õnnestub. Ei olnud telki (loe: pimikut) ega tooli. Ja milleks väljasõidule pimik? Mina kui mitte maailma kõige lootusetum fotograaf, siis vähemalt viimase kümnes seas, sattusin koos A ja kahe tõsise huvilise T ja K-ga sellisele põnevale üritusele ning tegin end tarvilikuks tagaplaanil hängimisega, hoidsin kinni telki (mitte toda pimikuks kasutatavat valguskindlat, mis reedel enne üritust kanepikasvatustarvikute poest hankida õnnestus, vaid valget paviljoni, mis osalejatele niisama vihma või päikese katteks üles pandud olid, ja mida tugev tuul tahtis järjekindlalt ära viia), olin vajadusel niisama ema või autojuht ja kahel korral koos lapsega modell. Boonuseks õnnestus saada päevitus nimega “Kadrina käised” – ma tõesti seal tuule käes tikkides ei märganud, et peamiselt vasak külg päikese poole oli.
Laupäeval sõtsid kummalist üritust vaatama ka Hollandis elavad koorikaaslased K ja A, kes kohe modellidena ära kasutati.
Supsik nautis laupäevast päeva täiega, sai temagi nina ning põsed punaseks, lisaks ka jalad haigeks, sest nii palju pole ta vist elus ühelgi varasemal päeval jooksnud. Proovige ise päev otsa prantsuse-inglise segakeeles peitust mänida. Selgus, et üks märja plaadi foto huviline elab siin lähedal – tänu Supsiku sobitatud tutvusele kolme lapsega saime teada, kellele kuulus teine Trieri numbrimärgiga auto. Ingliskeelne pere elab siin lähedal W tähega kohas ning  peretütrel olid isegi mõned eesti sõbrad. Maailm on väike.
Vaatamata minu seiklusrikkale pühapäevale (sellest allpool) jõudsin koju poolteist tundi varem kui teised. Teised tõid tagasiteel kuskilt N punktist Saksamaal kaasa veel ühe suure fotoasja ning kui meil oli juba minnes auto üsna paksult täis pakitud, siis koos telgi ja selle teise asjaga, mis vist kannab protsessori nime, poleks me enam ära mahtunud.

Reegel nr 2:
Kui autovõti on kadunud, siis on ta tõenäoliselt minu taskus. Kui A poleks autovõtit asjata otsinud,  oleksin vist jõudnud Antwerpenis õige rongi peale…

Reegel nr 3:
Belgias, eriti Brüsselis peab alati kõigeks valmis olema – ka siis, kui oled kindel, et raudteel keegi ei streigi ning kui oled arvutanud, et tuled sularahaga välja. Olin arvestanud taksosõidule 15 eurot, läks 30. Takso oli ainus variant, sest jäin Antwerpenis sobivast rongist 3 minutiga maha, järgmine Brüsseli rong võttis teel mitu korda “aja maha” ja mul oli Brüsseli laste laulupesasse jõudmiseks aega 20 minutit. Brüssel-Centraalis ütlesid taksojuhid, et mind on peaaegu et võimatu sihtpunkti viia. Või siis on see hirmus kallis. Jäin endale kindlaks ja kinnitasin, et ma pean sinna jõudma nüüd ja kohe. No kust ma pidin teadma, et tähistatakse Euroopa päeva ning et lisaks Orbanlaanile, mida remonditakse ilmselt igavesti, on Tervureni avenüü Montgomeryst mitmeid kilomeetreid suletud, sest seal käib pidu.
Pidu käis kirbuturu, muidu turu, söögiputkade, õlletarede, batuutide, koleda disko, valju puhkpillimuusika ja tuhandete tunglevate inimestega. Ehk: üldse mitte minu üritus. Mis mind üldse trammi pealt maha tulles sinna tee keskele tõmbas? Ilmselt tühi kõht ja uudishimu. Hea, et ühest itaallaste kioskist taipasin pastapotsiku osta – Schumani ringi pisikeses Carrefouris, kust ma tavaliselt koduteele midagi mpsamiseks ostan, lookles kassajärjekord ringiga üle terve poe.

Reegel nr 4:
Ära kunagi unusta kõrvaklappe koju. Ka siis, kui nad hästi kotti ei mahu ning tundub, et ega neid ju vaja ei lähe, sest esialgu ei paista tekkivat vajadust ega võimalust omaette muusikat kuulata. Arvasin ekslikult, et inimesed, kes armastavad avalikes kohtades mobiiliga Eriti Valjusti Rääkida, elavad peamiselt Eestis. Aga ei, üks keskössee-tädi rõkkas terve tee Brüsselist Arlonini!

Reegel nr 5:
Üritades lakkamatut prantsuskeelset möla ignoreerida, ei pruugi ikkagi magada saada, sest just sel päeval on tööl Eriti Aktiivsed Kontrolörid, kes ei tea eelmiste tegemistest midagi ning tahavad viis korda su kontrollitud piletit näha.

Üldiselt olen ma sellest pidevast ringlemisest natuke väsinud ja tüdinud küll, kuigi kõik reisid on ju vajalikud. Ja vahvad või põnevad või vähemalt õpetlikud. Või siis lihtsalt armsad. Aprilli keskel käisime korraks Eestis, vaatasime kiirelt üle lähisugulased, üks õnnestunud üritus juhtus ka sekka. Aprilli viimasel nädalalõpul sündis Schengeni lähedal külas mitte ainult laulupeole kandideerijate registris, vaid päriselt Euroopa Eesti Lastekoor.

Täna ootab Strasbourg.

Täna öösel lahkuvad külalised T ja K, Tartu memme tuleb asemele. Õhtul on vaja Luksemburgis ühendkooriga emadepäevakontserdi proovi teha.

Puhata ja mängida? Mis need veel on? Okei-okei, ma reede õhtul hotellis ei teinud kaks tundi mitte midagi. Ja laupäeval tegin ka enamasti nii teistmoodi asju, et see vist oligi peaaegu puhkus.





Trullallaa ehk vägev, väsitav ja väheke välismaine veebruar

6 03 2013

Ema: “Ma vaatan nüüd Borgenit.”
Supsik: “Vaatame jah porgandit!”

Tegelikult ta teab, mis on porgand ja mis on Borgen. Ja muidugi kordas ta seda kogemata lipsanud nalja veel kordi ja kordi… (sugulasringis nimetame me neid kaalikanaljadeks – lastega kokku puutunud inimesed teavad, kuidas see käib – üks ütleb “kaalikas” ja siis kõik naeravad… kaua… liiga kaua…). Korra varem on Supsik küsinud, kas ma saan sellest “teisest” ehk taani keelest aru. Höhö. Mul võttis ikka terve hooaja aega, enne kui kokku viisin, et “Võimu kants”, millest Eestis räägiti, on sama asi :) Aga ei, ma ei oska taani keelt.

Ega ka mitte rootsi keelt, kuigi ma saan aru. Avastasin teise Stockholmi päeva pealelõunal, kui olin üksi teel hotelli ning  7Elevenist kohvi ja muud nipet-näpet ostsin, et mõistsin kõike, mida minult küsiti, vastasin ka rootsi keeles. Hea, et T minuga sellel käigul kaasas ei olnud. Sest ega ma ikka ei oska küll :D

Ühesõnaga. Või siis veidi pikemalt.

See veebruar oli üks hirmus tore ja sama väsitav kuu.

Enne kui rääkida Rootsi eestlaste festivalist, peaksin rääkima sellest, miks ma kuulutasin koju jõudes välja õmblus- ja lauluvaba nädala. Ning mistõttu olid mitu nädalat ka blogivabad.

Saime mullu sügisel “Meloodilistele tortidele” kutse osalemiseks Estivali pühapäevasel kooride kontserdil. Kuna seal oli igal kollektiivil lava-aega paari-kolme loo jagu pluss ühendkoorilood, otsustasime, et vähem kui 15 minuti kuulsuse pärast ei ole mõtet (omal kulul) kaugele sõita ning kauplesime meid reede õhtuks Eesti Maja keldris nn Salakõrtsi (mis oli tegelikult täiesti avalik ning oli avatud kõigil kolmel õhtul).

Väljakutse väljasõidule tähendas ka rohket harjutamist ning lõpuks ometi ansamblikleitide valmisõmblemist. Kangas oli olemas juba oktoobri keskel, aga hoo- ja mõõduvõtt koos sobivate lõigete valikuga võttis aega. Pidevalt tuli ju midagi kiiremat vahele. Paljude naiste õmblemise kogemus piirdub öösärgiga põhikooli tööõpetuse tunnis, MJ andmetel tehti talle õmblusateljees 250-eurone pakkumine, seega oli paljudel valida, kas leida mõistlikuma hinnaga õmbleja Eestis või vähemalt keegi kohalik sõber, kes öösärgist edasi jõudnud. Kuna õmblemises olen ma tugevam kui äraütlemises, sain endale teha päris mitu kleiti. Eelviimasel päeval enne ärasõitu poetasin ikka mõned pisarad, jupp aega erinevatel põhjustel vähese une tõttu kurnatud organism ütles “tsurr!” ning kinkis mulle nohu.

Et siis Estival. Üritus toimub 4-5 aasta järel, sedapuhku Stockholmis, kus tähtstati suurejooneliselt Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva.

Startisime Trierist kell 5 hommikul koos M&A-ga ning viimases Luxembourgi tanklas enne Belgia piiri kolisin üle I&J autosse. Juhtumisi väljusid Ryanair Charleroist ning Brussels Airlines Zaventemist hommikul 15-minutilise vahega, M&A-l oli pilet esimesele, paljudel teistel, sh mul sedapuhku “päris” lennule koos korraliku kohvriga. Rahvariideid käsipagasisse mahutada ei ole väga lihtne.

Sinnalend oli üsna ok ning kui me G-ga olime hotelli üles leidnud (muide, kas te olete märganud, et on väga paha, kui jäme libisemisvastane killustik kohvrirataste vahele jääb?) ning Liibanoni söögikohas keha kinnitasime, tundsin ma kõiki häid maitseid, küll aga pidin ära jätma lubatud pisikese sooloetteaste festivali ja näituse avamisel, sest reede pealelõunal voolas vett lisaks ninale juba ka silmist. Mul vist oli endal rohkem kahju kui korraldajatel, sest kohalik tüdrukute ansambel saigi pikemalt esineda. Kummalist dialoogi Eesti Maja koridoris koos ühe korraldajaga on aga raske verbaalselt edasi anda, seda ma pean teile ette mängima. Küsige, kui näeme ja kui meelde tuleb.

Õhtul, kui saabus pimedus (hämar oli ka kõrtsis), läks aga olemine päris kabedaks. Meie etteaste läks hästi, aga kuulsid ja nägid seda vaid üksikud, kes väga tahtsid. Keldrisaalis oli tegelikult kolm võlvialust koobast ilma igasuguse akustikata ning mikrofone vaid kolm, mida on 16-le ilmselgelt vähe. Aga me andsime endast südamest parima ning mõned värsked fännid tulid pärast tänama.

Kui vahuvein oli joodud ja meie järel esines punkrokkbänd, läks mul aga haige olemine täiesti meelest ära. Eriti teise seti ajal, kui esitati tuntud kavereid. Blur’i lugu röökisin kaasa eelmise koolimuusikali sõnadega – ei mingit nohu, ei pisaraid.

Öösel jõudsime kuuekesi veel nooblisse meelelahutus- ja söögikohta Sturehof, kus meid ühesuguste siniste esinemiskleitide tõttu sjuardessideks peeti. Sinna poleks me ilmselt muidu osanud minna, aga ennastunustavalt näppu visanud neidudel (kellest vanim kõigest 50) olid kõhud tühjad, hotelli lähistel olnud grillikoht pandi just kinni ning ML ärhvardas, et kui ta kohe alternatiivset söögkikohta ei avaldata, võtab ta kotist roosa boa välja ja läheb leti peale tantsima.

Anti valida kahe puhveti vahel ja K keeldus kebabi söömast. Väga kena temast, sest variant nr 2 oli ikka õige otsus.

Ja mis juhtub Stockholmi kesklinnas, kui öelda taksojuhile, et me ei ole soomlased, vaid Luksemburgis elavad eestlased? Alžeerlasest taksojuht mõmiseb rõõmust, sest saab prantsuse keeles rääkida.

Rootsi-reisi kirsiks oli kindlasti T otsus näpistada aega ja raha korraks Göteborgist Stockholmi sõiduks. Mul on ainult väga kahju, et osa rõõmu sandi tervise kihva läks ning et maalilistel kuninglikel kuplitel tšillimise asemel pidime osa väärtuslikust ajast minu hotellivoodi ääres konutama. Laupäeva hommikupoolikul käisime koos veidi poodlemas. Ma ei saa jätkuvalt aru, miks siin ei ole Lindexit või vähemalt selle analoogi. Ebaõiglus!

Laupäeva õhtuks vuntsisime end korralikult üles ning läksime galaõhtule. Ootused olid suured – lubati vägevat programmi ja kolmekäigulist õhtusööki. Mul on peost väga vastakad mälestused. Saal oli suur ning uhke, aga sellest hoolimata oli väga raske laudade vahel liigelda (ainult üks sisse- ja väljapääs), meie laud asus täpselt konditsioneerituulekoridoris.

Programmis oli tõesti väga ilusaid numbreid, aga õhtut viidi läbi vaat et 90% rootsi ja ülejäänud osas väga halvas eesti keeles. Õhtu oli “pühendatud Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. juubeli pühitsemiseks” (umbes täpselt nii öeldigi) – oleks siis lihtsalt kultuurifestival Rootsis, aga Eesti sünnipäeva puhul oodanuks vähemalt 50:50 keelesuhet. Kõik kohapeal tehtud intervjuud kuulsate (eesti soost) külalistega olid rootsikeelsed. Saalis naerdi, aga kümned lauatäied külalisi Eestist ja teistest riikidest vaatasid kurvalt pealt. Näiteks EÜSL-i  60. sünnipäeval tehti saksa keeles ainult paar lühikest resümeed ning väliseesti kogukond pole Saksamaal sugugi paremas olukorras, pigem veel rohkem hajali ning Eestist kaugemal.

Mulle väga meeldis Idla võimlejate etteaste koreograafia muutumisest läbi aastakümnete koos väga heade taustafotodega. Uskumatu, aga Idla tüdrukud ikka veel tegutsevad, kuigi Ernst ise juba ammu mulla all ja tema liikumissüsteem tundub juba ammu kuidagi vanamoodne. Kui kunagi Idlast tehtud dokkfilmi nägin, siis mõtlesin, et küll on õudne. Nüüd vaatasin, et hoopis vahva, naiselik , omanäoline, stiilne.

Muusikalised numbrid olid ka väga põnevad.

Eelroog oli maitsev, põhiroaks oodanuks aga kana asemel midagi muud. Ega tal midagi viga ei olnud, aga kuidagi odava mulje jättis (muide, õhtu täispilet maksis 900-1000 SEK, esinejad nagu meie, kes niigi sõidu ja elamise ise tasusid, said 500ga). Kolmandat käiku ei tulnudki – Kalevi Désirée kommid plastiktopsis keset laulda olidki dessert. Igaüks sai vist kaks kommi, kui sedagi.

Programmi ametliku osa lõpus pidi rahva saalist välja saama, et lauad tantsupõrandalt ära lükata, ning nüüd juhtus midagi sellist, mille kohta ma siiamaani ei usu, et see oli päris. Estivali peakorraldaja ütles, et nüüd võtame kõik üksteise sappa ja läheme välja traditsioonilise lauluga, milleks ostutus vana tudengite-korporantide marsilaul “Trulla-trulla-trullalalallalaa… Ai, makarooni…”, eesti keeles levinud ka sõnadega “Sind, jah, sind, jah, sind ma armastan / kätte saan, siis alla kugistan / see meie –kes iganes–” jne. Sabatantsu näeb ka ERR uudisest. Mina olin läinud vahetult enne lõppu just välja oma punast nohunina tohterdama ja puuderdama, nii et ma pääsesin. Vaatasime paari kaaslasega seda nalja pealt ja arutlesime, et kükkishüpetega “Små grodorna” oleks veel kreisim olnud.

Kuna meie naisansamblist vaid kahel olid isiklikud tantsupartnerid kaasas ja HAME Väike Punt svingiorkestri saatel vist ka ei tantsi (nende leivanumber on “Karulaane jenka” :) ), läks pidu päriselt käima alles siis, kui ülakorrusel algas disko. Assasaadanas, nii dramaatiliselt olen ma inimesi tantsimas näinud vist ammustel teatri pidudel. Oh neid lendlevaid siidisalle ja õhtukleidisabasid…

…ja (pärast garderoobis ma ütlesin, et) olgu kiidetud juhus, et väljas on veebruar, mitte juuli, samuti see, kes mõtles välja saapad! Mul olid 10 cm kontsaga kingad esimest korda jalas, suvel oleks ma koju läinud ilmselt paljajalu.

Pühapäevase päeva veetsime põhiliselt Musikaliska saalis pikas-pikas proovis. Ja juba teisel välismaa eestlaste kooriüritusel juhtus nii, et korraldajad olid unustanud mõelda sellele, kas ja kuidas lauljad süüa saavad – pisike puhvet avati tund enne kontserti ja seal oli juba enne avamist umbes tunnine järjekord; ega siis midagi, tuli pastelde ja undrukute väel läbi pargi 7Elevenisse joosta. Tunnistasime L-ga, et inimene ikka ei õpi – mullu mais Brüsselis saadud “paastulaululaagri” kogemus ei jäänud piisavalt meelde (tookord lihtsalt unustasid korraldajad meie õhtusöögivõileivad öömajja), et oleks taibanud juba enne küsida, kas sööma jõuab ja kuhu. Hotellis ju võileibu kaasa ei tee.

See oli Tortide esimene esinemine nii suures ja korraliku akustikaga saalis ning meil läks päris hästi. Lisaks olime seekord Euroopa Eestlaste Koori naishäältes üsna kandev jõud, sama arv naislauljaid oli vist ainult Soomest.

Mõistagi juhtus nii, et kontserdi esimene pool ja vaheaeg venisid (vahetekstid kahes keeles olid liiga pikad ja põhjalikud, nii et dirigent K, kellele ma juba aastaid olen liiga pika lauludevahelise jutustamise pärast märkusi teinud, mu kõrval sosistas, et ta on ikka väga vähese jutuga mees, ma vastasin, et suisa kidakeelne :) ) ning juhtus see, mille juhtumist kartnud olin – pidin enne enda dirigeeritavat “Mesipuud” lennujaama tõttama. Ma ei tea, miks kavas asju ringi ei tõstnud, kui oli teada, et mul läheb ajaga kriitiliseks, sest mitte midagi ei oleks juhtunud, kui laulude järjekorda pisut muuta (seda oli tehtud esimeses pooles niikuinii). Dirigendid on natuke edevad, mis sest, et strateegliselt tähtsa osa esinemisest viibivad seljaga rahva poole (vastasel juhul oleksid nad pigem lauljad) ning siiamaani on pisike okas hinges, sest see oleks olnud tore ja vajalik kogemus nii suure koori ees. Ootasin viimase minutini, aga laule kuulutati välja kahekaupa ja siis enam ei kannatanud, sest takso oli meil kuuel, kel sellele lennule piletd, tellitud. Kuna mind oli paarisrakendis välja hõigatud, läinud K, kel ma palusin teha mulle vajadusel koorijuhi bäkkuppi, enne laulu algust mikrofoni juurde ja ütles spontaanselt: “Tere, mina olen A sõber. A pidi minema lennuki peale.” 

Tellitud 6-inimese takso, muide, ei tulnudki. Ootasime 20 minutit ja võtsime siis tänavalt kaks ettejuhtuvat. Nii et tegelikult oleks ma jõudnud seal koori ees ära käia.

Maandumine tagasilennul oli aga valus. 15 minutit olid kõrvad täiesti lukus ning tunne, nagu lahkuks peaaju suure pauguga läbi kolba. Kui keskajal oleks osatud lennata, oleks nohuste inimeste lennutamine olnud väga tõhus piinamise viis…

Kui algus ja lõpp välja arvata, mil ma erinevatel põhjustel lavale ei saanud, läks kõik kenasti ning iga investeeritud kroon tasus end emotsinaalselt ära.

Öisel autosõidul Brüsselist Luxembourgi me ei maganud, vaid olime autojuhiga solidaarsed. Isegi MM, kes minust selleks hetkeks veel tõbisem, ei saanud kuidagi seltskondlikust vestlusest viilida. Kella 2 paiku jõudsime Hesperange’i, kus ma J&I juures mõned puhke- ja isegi unetunnid veetsin ning sealt kolmveerand 6 esimese bussiga esimese Trieri rongi peale läksin.

Aga muidu oli veebruar nagu veebruar ikka – töö ja karnevalipidustustega. Isegi vastlaliug sai tehtud, lõpuks sai sest talvest ikka kõrini. Supsik teatas veebruari lõpus, et tema enne jalutama ei lähe, kui lumi pole sulanud. Nii muuseas jäänudki, sest tõbi tuli majja.