Vahemaandujad

31 03 2014

Õde tuletas hommikul meelde, et täna, 25 aastat tagasi astus esimest korda rahva ette ansambel “Vahemaandumine”.

Bändi nimi sündis Pärnu kantrifestivali registreerimislauas, paar proovi olime enne ilma nimeta teinud. Pildil ansambli loomise peamine põhjus ehk õed Loomulik ja Keemiline Lokk mõned kuud hiljem Tartu muusikapäevadel. Bändi lühikeseks jäänud lennu jooksul maandusid erinevatel lavadel koos meiega kaks kuni viis pillimeest.

Nagu ütles õde Loomulik Lokk: “Oli armas, lõbus ja naljakas aeg. Ja üsna märgilise tähendusega.”

Tagumine aeg mälestused üles kirjutada, varsti ei mäleta enam tuhkagi.

 

kivipesu





Tekiila asemel teki alla

3 08 2013

Jan Uuspõld & The Luxury Filters ja Howard Fishman & The Biting Fish Brass Band ning enne ja pärast kohatud toredad inimesed (sh lõunased improvisatsioonid perekond H õues õunapuu all), ilus ilm ja täpselt parasjagu maitsvat sööki ja jooki tegid täna tuju heaks, rohkem ei tahtnudki. Pole Augustibluusilt vist kunagi nii vara koju jõudnud – ei õnnestunud isegi Compromise Blue’d lõpuni kuulata, selline väsimus lajatas lagipähe, et imbusime õega vaikselt koju (eks CB-d ole 25 aasta jooksul lähemalt ja kaugemalt nähtud ning rahvast oli ilma minutagi rohkem kui palju). Aga see-eest on kotis ER signeeritud toidu- ja muusikaraamat, kuhu minagi oma panuse andsin. Raamat on nii värske, et ei leidnud midagi linkida.

Muidu ma ei jaksaks homme (täna) õhtuseks prooviks vajalikke noote arvutisse laduda.





Ei midagi palju, lihtsalt ripun ringi

16 06 2013

Mulle meeldib Strasbourg. Meie tunne on vist vastastikune, miks muidu juhtub ikka ja jälle, et ta ei taha mind ära lasta. Mis viga oleks seal reede õhtul tšillida olnud, kui ei oleks pidanud järgmisel hommikul Luxembourgis lastega trillatralla tegema… Seekord juhtus nii, et rong, millele juba Luxembourg Gare’i SNCF automaadis pileti ostsin, mingi jama tõttu õhtul ei väljunud. Mitte ükski teine rong ka enam Luxembourgi poole, isegi mitte Metzi või Thionville’i. Noormees Strasbourgi piletikassas oli väga abivalmis, aga ei leidnud mulle isegi mitte ühtegi ringiga koduteed. Vabandas ette ning taha, andis mu tungival nõudmisel pileti Saarbrückenisse, kuhu A vastu kutsusin. Koos Supsikuga. Mida sa ikka reede õhtul targemat teed, eks, kui sõidad 100 km edasi-tagasi. Hea, kui on kedagi kutsuda.

Strasbourg-Saarbrücken rong on muidu uhke ja mugav küll, aga konditsioneer puhub alati täiega. Kui ma peaksin kunagi pärast sõitu närvipõletiku saama, saadan ravikulu katmise nõude terAlsace’ile ning teen ettepaneku reisijatele tekke jagada.

Ning kui ma Saarbrückenis rongist maha astusin, siis mida ma nägin? Mõistagi seda, et 45 minuti pärast väljub rong Trieri! Ära usalda Prantsuse rongiliikluse andmebaasi, vaid palu ikka kellelgi bahn.de lehelt üle kontrollida…

Muide, Saarimaa pealinna raudteejaama esine oli vähemalt reede õhtul 100 purjus noorega päris õõvastav koht. Pealegi on see linn väga ebaloogilise tänavaplaani ja liikluskorraldusega.

Vahepeal kiskus kiireks natuke selle asja pärast ja siis rohkem seetõttu ning igasugused muud jooksvad kohustused torgivad pidevalt kuklas. Brüsselis oli suve alguse pidu, Melotortidel esimene täispikk kontsert Art Café’s. Reedel lõpetasin laulupoolaasta Strasbourgis, laupäeval Luxembourgis.

Ning ma olin endale ning Supsikule välja teeninud võimaluse kahel erandlikult ilusal soojal päeval mõned tunnid Südbadis veeta. Seal on mõnus käia argipäevadel, kui ei ole koolivaheaega, muidu on tunne nagu spotil karbis.

Tundub, nagu oleks see kõik olnud juba väga ammu, vahepeal läks jälle vihmale ja jahedamaks. Homseks-ülehomseks lubatakse tõsiselt troopilist ilma, targem on vist kodus istuda.

Eile käisime koos “sulasega” lõbustuspargis (Volksfestiks tõrgub mu keel seda jätkuvalt nimetamast). Tõsi, me üritasime Supsikuga karussellitiire teha ka neljapäeval, aga siis hakkas vihma sadama. Enne minekut oli mul vaja paar kiiret tööasja lõpetada ja ma keelasin tal küsimuse “millal me juba minema hakkame?” esitamise. Palusin mitte rohkem pinda käia, kinnitades, et ma ise ütlen talle, millal minema hakkame. Mispeale küsiti 15 minuti pärast: “Aga millal sa ütled, millal me minema hakkame?”…

Alates esmaspäevast toimetab tulevases köögis Leedu ehitaja M, keda A töökaaslase M käest nädalaks “laenas” – tegema neid asju, mis meil muidu teab kui kaua veniks. Töötab väga korralikult Uhab hommikul kaheksast õhtul kuue-seitsmeni pisikese lõunapausiga ja asi liigub uues köögis nobedasti edasi. On väga tänulik, kui talle tööajal harjumuspärase mikrolaineahju-pusfabrikati (tuleb välja, et pooltoodet tähistab läti ja leedu keeles täpselt sama sõna) asemel korralikku toitu pakutakse. Suhtleb natuke saksa ja natuke rohkem vene keeles ning üritab eestikeelseid sõnu õppida. Lisaks sellele, et ta tööriistad puhtad ja korras hoiab, teeb ta igal hommikul voodi joonlaua järgi ära :) Juuli alguses saab koju, selleks ajaks ei ole ta oma naist ja kahte teismelist tütart näinud rohkem kui viis kuud.

Mu laulud on astunud iseseisvasse ellu. Kuna nende lehel ilmselt täpitähtede tõttu link ei tööta, kuulake siit. Kontsert olla hästi läinud ja ma väga loodan, et see ei jää ainukeseks. Plaati lubatakse kunagi sügisel. Üksiti esitan viktoriiniküsimuse, mis ühendas mind ja Katrin Mandelit 1987-1988. Küll ma midagi auhinnaks välja mõtlen :)

Laps lõpetas ülikooliaasta.

Ees ootab üks pikem reis.

Ansambel Folkmill saab Viru Folgil kokku läbi-aegade-koosseisus. Asutajaliiget oodatakse ka paari lugu esitama :)

Vähemalt ei ole aega vinguda, maikuus sai juba küllalt. Sel kõikse mustema meele ajal ütlesin ühe kord kuus kirjutamise töö ära. Küsijaks oli toreda  p o s i t i i v s e  ajakirja toimetaja ning depreka kõige depressiivsemal päeval ajas see pakkumine südamest naerma :)

Eesti Päevalehe vahel ilmunud Haapsalus-on-hea-elada erilehe jaoks kirjutasin ühe linnuse ja Valge Daami loo küll, aga seda ei saa linkida. Ja see ei olnud see 3. juuni “Suvitaja”, mille vahelt saime teada Läänemaa suviste turismiatraktsioonide TOP 5. Tol päeval oli 30 kraadi varjus :D

IMG_06032013_153918





Kuidas augud juustu sisse saavad?

23 05 2013

Taustaks sobib mängima panna Jamie, kes ei ole Oliver:

DSC_3328

DJ. Rääkis (vist) perfektset saksa keelt (kindlasti) perfektse vene aktsendiga, nii et ma vahepeal ei saanud üldse aru, mis keeles jutt käib. Töö kvaliteedi kohta ei ole nurinaid kuulda. Torusse puurimine ei olnud tema süü.

DSC_3331

Jääaja künnisel ning selle kevade (kevade?) seni külmima öö ootuses on tänu juhuslikule eksimusele tagumine aeg avastada, et isoleerimata toru oli sooja vee oma.

DSC_3335

Wall-E parandatud silmaga :)

DSC_3337

Olen täna nii palju niisama lobisenud, et mitme kuu blogivõlg on makstud ning 2500 tähemärki asjalikku juttu peaks tähtajaks (homme hommikul) juba lenneldes tulema.

Lõpetuseks tervitused meelate huultega porrumehikeselt! (Jaa-jaa, ma tean, et toiduga ei mängita, aga ülejäänud söödav läks kõik juba kõhtu). Belgia L, kui sa seda loed, siis anna oma abikaasa T-le edasi aitäh kana-porru pastaroa idee eest. See oli ammu, aga näe, ikka meeles. Ma küll retsepti ei küsinud, aga õnneks toimis “usalda mälu ja improviseeri”.

IMG_05232013_161951





Sisemist päikest otsides…

19 05 2013

(sest kui väljas on märg ja külm, siis kuskil peab ju bright side of life peidus olema, onjueksju)

… laulsin mõttes Harry Egipti reklaamist tuntud viisi Ivo Linna häälega “Üks väike siiiiidrunilõik….”

… ja hammustasin sidrunilõiguga ohatise katki. Ülemise huule kohal asuva. Jah, see on võimalik! Esiteks on võimalik lisaks eriti karmile aprillikuisele topeltohatisele saada samal kevadel veel üks, sest sellel aastal lihtsalt on kõik võimalikud hädad natuke võimendatud. (Nagu Tartus Sparglis K-le lubatud – kui ma selle aasta üle elan, elan sama palju aastaid veel. Mida on päris palju – olgu see siis väljakutse mulle endale või ähvardus lähedastele.)

Kerge naeruteraapia inimestele, kes natuke saksa keelest aru saavad (tänu laps M-le, kes tuli korraks – õunakoogiga ning oli niisama olemas):





Ma tahaksin koooodus ollaaaa…

4 02 2013

Laupäeva hommikul väljusin kell 9. Tagasi jõudsin pühapäeval kell 21. Et pakkida lahti eelmise 36 tunni kotid ning mõelda, mida täna kell 10.30 kodust väljudes kaasa võtta. Et jõuda koju loodetavasti natuke varem kui õhtul pool üksteist.

Vahele mahtus parasjagu tööd, ML sünnipäev toredate inimeste ja rikkaliku lauaga ning mille järel avanes Muusik Seif. Täitsa kohe avaneski. Inimesed, kes tšakraid usuvad, said ilmselt need ka lahti. Oooooleeeen looootusest joooobund, absoluutuselt. Kui lahked inimesed mind pärast kontserti Brüsselisse viisid (autos sai veidi tukkudagi), ega siis ju magama ei mindud. Tõsi, pererahvas osutus minust vapramaks, neid ei oodanud ees ka tihe tööpäev, aga kell 5 pidanud nemadki tunnistama, et James Bond on tugevam :)

Millisest ajast ma homme õhtuks veel kolm kleiti välja lõikan ja proovimiseks kokku traageldan, pole aimugi. Päevi on nädalas sama palju kui teistel, aga kui ainult uneajaks koju jõuda (kui sedagi), siis… njah. Homse päeva keskele sattus veel üks toiming Luxembourgis, mida pole võimalik kuhugi lükata,  mis jälle napsab väga olulise tüki päeva. Selle ja õhtuse melotortide proovi vahele jääb paaritunnine auk. Koju pole mõtet sõita, et kohe tagasi sõita. Peaks endale autokaravani ostma ja seadma sinna sisse mobiilse käsitöötoa ning stuudio. Aga autojuhti oleks ka vaja, sest enamasti on nii, et kohale jõuaks sõita, aga tagasi mitte. Ja koduabilist, kes lisaks koristamisele oskaks sorteerida-arhiveerida noote ning käsitöötarvikuid. (A lisaks siia kindlast ka, et fotosid) Kes traageldaks suurima heameelega, eemaldaks traagelniite veel meelsamini ning teeks nii, et terve maja permanentselt niidiotsi täis ei oleks. Lippaks praegu poodi leiva järele. Remonti võiks ta ka teha. Ja tal võiks olla oma elamine, sest ega meil teda kuskile panna ei oleks :)

Tahaks poolduda. Eile ütles Belgia rongisaatja, kes püüdlikult neljas keeles teadustas: “In Arlon this train will be cut into two parts.” Eelnevalt oli ta saksa keeles teatanud, et “In Aarleen dieser Zug ist geschneiden.“. Tegin kõik, mis suutsin, et mitte naerma pursata. Aga ta vähemalt püüdis, tavaliselt lülitatakse Valloonia territooriumile jõudes flaami keel kavast välja ja jääb le français. Milles mina suudan märksa piinlikumaid vigu teha kui reisisaatja saksas keeles. Kui ma üldse suudan lause moodustada :P

Üks osa minust võiks nüüd jääda koju õmblema ja teine osa Strasbourgi sõita. Kolmas jääks üldse parema meelega voodisse, magaks umbes tundi kuus ning siis teeks rahulikult maniküüri. Rongis ei saa ka täna magada, sest Supsik tuleb kaasa.

Siin ma läen, olen valind tee…





Talverõõmud

22 01 2013

Kas see oli kaks või juba kolm talve tagasi, kui üks lumememm seisis aias ka vapralt nädal aega. Igatahes on tore, et lastel on talvekuul veidigi talverõõmu. Mullu ei olnudki põhjust kelku keldrist välja tuua. Vahepealsete sulailmadega on teisipäeval A ja Supsiku tehtud memm küll väheke paremale paindes (nagu hakkaks kohe ilmateadet lugema), aga midagi peale nina pole küljest kukkunud. Tõsi, nad võtsid antud pea jaoks liiga suure porgandi :)

Kõik talvine ei ole aga mitte nii tore, pühapäeva hommikul sain oma varsti 20-aastase juhistaaži, millest enamik on veedtud märksa põhjamaistemas tingimustes, kõige jubedama sõidukogemuse. Vihm ja paar kraadi külma = teadagi millega. Aga kohale ma jõudsin ning hilinemisest tingitud ärevusest hoolimata läks kõik päris kenasti. Välja arvatud aaaaöööäääääeeeeeeeeet minu intekalõigus. Nagu poleks elus minutitki lavakõnet õppinud, kohutavalt piinlik!

Supsik vehkleb väiksemate laululaste rivis keskel punase põllega (see valmis koos valge kleidiga käppelt eelmisel õhtul ja sai liiga pikk, kuna ma unustasin, et lastel on ju “õllekõht” ehk kõik, mis peaks püsima vöökohas, vajub ikka punnu alla).

Aga hästi uhke, et M-L ja M kooli käima lükkasid ning et see nii palju tähelepanu pälvis. Uhke, et 10 meest tulid avamisele laulma ja laulsidki. Naised ja lapsed laulavad ju niikuinii, pealegi järjest paremini. Samal ajal, kui ma endas suhtes järjest kriitilisemaks muutun, võin lauljaid järjest enam kiita. Aga nii vist ongi loogiline.

Täiendus: A arvas, et pilt peaks ka olema. Olin ise varahommikul samamoodi mõelnud, aga ma ju ei oska.

l-memm





Tuisu-eit see tõstab tiibu

14 01 2013

Eile õhtul, kui 2/3 kolmepäevasest töisest ringreisist tehtud, tundus, et tuleb midagi koledat: nohu, mida 2/3 perest on juba põdenud. Tõsi, ilm on olnud nohu jaoks üsna soodne.

Külalislahke Belgia pere jaoks olen ma nüüd Lume-eit (mis on palju parema kõlaga tiitel kui Lauluema, mida kogukonnas vahel pruugitakse ja mis mu õlgadele vaimusilmas alati helehallid juuksed kasvatab ning vanuse kahekordistab). Igatahes juba teist korda, kui ma seal ööbin, hakkab lund sadama :D Väiksem tütar ootas lund väga, aga Tuisu-tädil ei tulnud seekord eriti hästi välja: teel oli kõik kena ja valge, aga vat selles külas sadas na vähe. (Kui ma peaksin näiteks juunis sinna sattuma, tuleks muidugi eelnevalt kindlustada, et olen ilmategemise kõrvalhobiga parasjagu “puhkusel”.

Laupäeva õhtu oli igas mõttes talvepühane: kuni pereema L kinos käis ning mulle jaama vastu tuli, oli pereisa T valmistanud rikkaliku jõulusöögi. Ahjukartulite ning verivorstidega, mis sel hooajal objektiivsetel põhjustel meie laualt puudunud olid. Jee!

Taustamuusikaks kõlasid vaheldumisi laste-, sealhulgas talvelaulud (esimesi nõudis pool peret väga tungivalt) ja Austraalia muusikatükid. L veetis nimelt seekordsed pühad kaugel maal ning tõi kaasa suure peotäie plaate. Paljud neist meile siin mõistagi tundmatud nimed. Avastasin minagi singer-songwriteri Lisa Milleri, esialgu tema viimase plaadi. (Stiili nimi on Katie Melua and Emiliana Torrini meet in Australia). Kahjuks on tema muusikat veebiavarusis vähe viitamiseks võtta. Aga ühte lugu kuulasin koduteel mitu korda ja nüüd on see mul selge.

Siinkohal ja ilmajutu ilmestamiseks väike muusikaline vahepala. Keerutasin ühte best of plaati mitu korda käes, bändi nime mõttega välja lugemata. Esimese pala peale arvasin: “Austraalia Creedence. Või midagi Eaglesi ja CCR vahepealset.” Siis tuli teine pala. “Näe, nüüd teevad ühe väga tuntud loo kaveri,” pidasin vajalikuks kohe intro alguses märkida. “See on Crowded House’i lugu.”

“Aga see ongi ju Crowded House,” ütles L.

* * *

Aga et siis nohu, mis õhtul tulla ähvardas, vist ikka ei tule. Kui ma nüüd mõnel perroonil juurde ei külmeta, 5 ja pool aastat vana talvemantel on lõpuks päris õhukeseks kulunud ja poes olen kohanud ainult koledaid mantleid. Kui neidki on, siin müüakse juba a la bikiine, sest kevad pole kalendris ju kaugel.

* * *

Harrastuskäsitöölise järgmine väljakutse on Kadrina käised. Barokset lilltikandit polegi veel seni tellitud. Harjutasin veidi ning tundub, et vist omandasin vajalikud tehnilised nipid. Loodan, et ei tule mitte kehvem, kui ühel näidiseks nähtud komplektil (millel tarkade raamatute põhjal on käistele tehtud hoopis tanukiri – aga need kirjad polnud ju iialgi kahel naisel 1:1 ega täpselt ühes kohas). Aega on veebruari keskpaigani. Sekka umbes seitse kleiti. Ja Supsikule peaks ka juba sel pühapäeval toimuvale eesti kooli avaaktusele midagi selga õmblema. Kingsepa laps on ju ikka paljajalu…

* * *

Tuisutädi pakib nüüd laulud kotti ja asutab end varsti minema.





Küll tuleb. Tulen. Tulevad.

24 12 2012

Nii palju on jooksu pealt ütlemata jäänud, millest omakorda suur osa jääbki ilmselt ütlemata. Ei jaksa.

Toimekad nädalad olid. Palju toredaid inimesi ja koosolemisi. Kurnav oli ka. Nüüd, mil võiksin rõõmust rõkata ning puhata, olen hoopis ebaproportsionaalselt nukker. Täiesti tühi. Ekstreemselt enesekriitiline. Emo :)

Õnneks magan veidi paremini ehk juba kolmandat ööd ei vahtinud kella kolme ja viie vahel öösel lakke ega näinud unes hunte, rebaseid ja sõjalennukeid.

Küll ma tulen sellestki august välja.

* * *

Mul pole anda sulle miskit muud –
teen teed ja kaminasse panen puud,
meil küllalt pühadeks on toiduvaru,
mett naabri talust
tõin juulikuus.

On alles ehtimata kuusepuu,
ei ole ehteid leidnud üles ju,
koos võime otsida, kui sul on aega,
mu keldrist kaeda
ja pööningult.

Ja kui sa täna õhtul veel tule,
ma lükkan ootamise koidikule,
on hommik õhtust targem,
õhk on kargem
ja härmas puud.

Sest pole midagi, kui ütled, et
kõik siin ei ole muu kui silmapett,
sa päriselt siin pole iial käinud,
vaid unes näinud
ma olen et…

…et kui sa sellel õhtul ka tule,
ma lükkan ootamise koidikule,
on hommik õhtust targem,
õhk on kargem
ja härmas puud.

Inimestele, kes pidevalt ebaõiglaselt palju ootama peavad – ükskõik, kas keda või mida – mõeldes sündinud viisijupp kõnetas mind esimest korda möödunud suvel. Panin peamise motiivi kirja, aga sõnu ei tulnud. Need pääsesid vurinal valla alles kuu aega tagasi Trier-Luxembourg bussis. “Sest pole midagi” n-ö maailmaesiettekanne oli 15. detsembril 2012 Luksemburgis. Olevat olnud kavas ka 21. detsembril Haapsalus, kus õel koos Toomas Lunge ja Indrek Kaldaga olla pööripäevaloo kontsert üldse päris hästi välja tulnud. Miks ma ei imesta?

Kes mõistab nooti lugeda (muusikaõpetuse tundides tasub ikka hoolega tähele panna, muidu ei saa olulisest osast maailma asjadest aru ;) ), võib kaasa ümiseda või mängida. Noot PDFina on siin.

Soovin, et need või see, keda või mida ootate, ikka tuleks. Et keegi ei peaks liiga kaua ootama. Et ei peaks kunagi päris tühjalt ootama. Niisama ootamise pärast võib vist oodata ainult Godot’d?

* * *

Härmas puud on hetkel meie aknast välja vaadates muidugi ilmselge liialdus, väljas on +14. Nii troopilisi jõule ei ole mul ega kellelgi, kes hetkel meie katuse all koos on, kunagi olnud.





Trepijooksja pihtimus

20 11 2012

…ehk mõnda sellest, kuidas me Brüsselis toreda ürituse korraldasime, saab lugeda siit blogist.

Tsiteerides ML kalambuuri, sellise kammi peale kuluks hädasti üks öömütsike :)