Ei midagi palju, lihtsalt ripun ringi

Mulle meeldib Strasbourg. Meie tunne on vist vastastikune, miks muidu juhtub ikka ja jälle, et ta ei taha mind ära lasta. Mis viga oleks seal reede õhtul tšillida olnud, kui ei oleks pidanud järgmisel hommikul Luxembourgis lastega trillatralla tegema… Seekord juhtus nii, et rong, millele juba Luxembourg Gare’i SNCF automaadis pileti ostsin, mingi jama tõttu õhtul ei väljunud. Mitte ükski teine rong ka enam Luxembourgi poole, isegi mitte Metzi või Thionville’i. Noormees Strasbourgi piletikassas oli väga abivalmis, aga ei leidnud mulle isegi mitte ühtegi ringiga koduteed. Vabandas ette ning taha, andis mu tungival nõudmisel pileti Saarbrückenisse, kuhu A vastu kutsusin. Koos Supsikuga. Mida sa ikka reede õhtul targemat teed, eks, kui sõidad 100 km edasi-tagasi. Hea, kui on kedagi kutsuda.

Strasbourg-Saarbrücken rong on muidu uhke ja mugav küll, aga konditsioneer puhub alati täiega. Kui ma peaksin kunagi pärast sõitu närvipõletiku saama, saadan ravikulu katmise nõude terAlsace’ile ning teen ettepaneku reisijatele tekke jagada.

Ning kui ma Saarbrückenis rongist maha astusin, siis mida ma nägin? Mõistagi seda, et 45 minuti pärast väljub rong Trieri! Ära usalda Prantsuse rongiliikluse andmebaasi, vaid palu ikka kellelgi bahn.de lehelt üle kontrollida…

Muide, Saarimaa pealinna raudteejaama esine oli vähemalt reede õhtul 100 purjus noorega päris õõvastav koht. Pealegi on see linn väga ebaloogilise tänavaplaani ja liikluskorraldusega.

Vahepeal kiskus kiireks natuke selle asja pärast ja siis rohkem seetõttu ning igasugused muud jooksvad kohustused torgivad pidevalt kuklas. Brüsselis oli suve alguse pidu, Melotortidel esimene täispikk kontsert Art Café’s. Reedel lõpetasin laulupoolaasta Strasbourgis, laupäeval Luxembourgis.

Ning ma olin endale ning Supsikule välja teeninud võimaluse kahel erandlikult ilusal soojal päeval mõned tunnid Südbadis veeta. Seal on mõnus käia argipäevadel, kui ei ole koolivaheaega, muidu on tunne nagu spotil karbis.

Tundub, nagu oleks see kõik olnud juba väga ammu, vahepeal läks jälle vihmale ja jahedamaks. Homseks-ülehomseks lubatakse tõsiselt troopilist ilma, targem on vist kodus istuda.

Eile käisime koos “sulasega” lõbustuspargis (Volksfestiks tõrgub mu keel seda jätkuvalt nimetamast). Tõsi, me üritasime Supsikuga karussellitiire teha ka neljapäeval, aga siis hakkas vihma sadama. Enne minekut oli mul vaja paar kiiret tööasja lõpetada ja ma keelasin tal küsimuse “millal me juba minema hakkame?” esitamise. Palusin mitte rohkem pinda käia, kinnitades, et ma ise ütlen talle, millal minema hakkame. Mispeale küsiti 15 minuti pärast: “Aga millal sa ütled, millal me minema hakkame?”…

Alates esmaspäevast toimetab tulevases köögis Leedu ehitaja M, keda A töökaaslase M käest nädalaks “laenas” – tegema neid asju, mis meil muidu teab kui kaua veniks. Töötab väga korralikult Uhab hommikul kaheksast õhtul kuue-seitsmeni pisikese lõunapausiga ja asi liigub uues köögis nobedasti edasi. On väga tänulik, kui talle tööajal harjumuspärase mikrolaineahju-pusfabrikati (tuleb välja, et pooltoodet tähistab läti ja leedu keeles täpselt sama sõna) asemel korralikku toitu pakutakse. Suhtleb natuke saksa ja natuke rohkem vene keeles ning üritab eestikeelseid sõnu õppida. Lisaks sellele, et ta tööriistad puhtad ja korras hoiab, teeb ta igal hommikul voodi joonlaua järgi ära :) Juuli alguses saab koju, selleks ajaks ei ole ta oma naist ja kahte teismelist tütart näinud rohkem kui viis kuud.

Mu laulud on astunud iseseisvasse ellu. Kuna nende lehel ilmselt täpitähtede tõttu link ei tööta, kuulake siit. Kontsert olla hästi läinud ja ma väga loodan, et see ei jää ainukeseks. Plaati lubatakse kunagi sügisel. Üksiti esitan viktoriiniküsimuse, mis ühendas mind ja Katrin Mandelit 1987-1988. Küll ma midagi auhinnaks välja mõtlen :)

Laps lõpetas ülikooliaasta.

Ees ootab üks pikem reis.

Ansambel Folkmill saab Viru Folgil kokku läbi-aegade-koosseisus. Asutajaliiget oodatakse ka paari lugu esitama :)

Vähemalt ei ole aega vinguda, maikuus sai juba küllalt. Sel kõikse mustema meele ajal ütlesin ühe kord kuus kirjutamise töö ära. Küsijaks oli toreda  p o s i t i i v s e  ajakirja toimetaja ning depreka kõige depressiivsemal päeval ajas see pakkumine südamest naerma :)

Eesti Päevalehe vahel ilmunud Haapsalus-on-hea-elada erilehe jaoks kirjutasin ühe linnuse ja Valge Daami loo küll, aga seda ei saa linkida. Ja see ei olnud see 3. juuni “Suvitaja”, mille vahelt saime teada Läänemaa suviste turismiatraktsioonide TOP 5. Tol päeval oli 30 kraadi varjus :D

Over and over

Kui ma eile naiste lauluproovist koju jõudsin, kõrvus kummitamas Luxembourgi pingviinilugu aastast 1980, oli Eurovisiooni I eelvoor juba alanud, et mitte öelda lõppemas. Pole juba aastaid laule ette kuulanud, vaid lähenenud puhta lehena. Erandiks Eesti lood, mis ikka kuskilt varem kõrva hakkavad.

Eilse kokkuvõtteks: kõik kandidaadid olid väikeste eriti veidrate eranditega kas 1) Euphoria üldse mitte, vähem või veidi rohkem õnnestunud järglased või a) kleidiga lava külge kinni jäänud naiste ballaadid. Kummastki kategooriast jäid kohe meelde kaks asja: Belgia diskolugu (mulle hirmsasti meeldis tantsutüdrukute nurgeline koreograafia ning kui noor italjaano oma väikeses ebakindluses siiralt silma vaatab, siis mina oma labajalavalsiga eest ära ei jõua, andestan isegi kõik mustad noodid ning luban pool Valloniaga kitkutavat kana vabale jooksule) ja Moldaavia laulja “kerkiv kleit”.

A oli salvestanud Birgiti etteaste. Kenasti laulis, ei oska otseselt millegi kallal norida, aga midagi on selles loos ikka kas puudu või üle, lihtsalt ei kõneta mind. Meelde ka ei jää, kuigi juba võiks. Must-valge algus oli väga maitsekas.

Ja üldse, kuni see vihm ei lakka, ärge lootkegi, et ma vingumise lõpetan. 25. maiks lubab yr.no suisa 6 kraadi sooja!

Trullallaa ehk vägev, väsitav ja väheke välismaine veebruar

Ema: “Ma vaatan nüüd Borgenit.”
Supsik: “Vaatame jah porgandit!”

Tegelikult ta teab, mis on porgand ja mis on Borgen. Ja muidugi kordas ta seda kogemata lipsanud nalja veel kordi ja kordi… (sugulasringis nimetame me neid kaalikanaljadeks – lastega kokku puutunud inimesed teavad, kuidas see käib – üks ütleb “kaalikas” ja siis kõik naeravad… kaua… liiga kaua…). Korra varem on Supsik küsinud, kas ma saan sellest “teisest” ehk taani keelest aru. Höhö. Mul võttis ikka terve hooaja aega, enne kui kokku viisin, et “Võimu kants”, millest Eestis räägiti, on sama asi :) Aga ei, ma ei oska taani keelt.

Ega ka mitte rootsi keelt, kuigi ma saan aru. Avastasin teise Stockholmi päeva pealelõunal, kui olin üksi teel hotelli ning  7Elevenist kohvi ja muud nipet-näpet ostsin, et mõistsin kõike, mida minult küsiti, vastasin ka rootsi keeles. Hea, et T minuga sellel käigul kaasas ei olnud. Sest ega ma ikka ei oska küll :D

Ühesõnaga. Või siis veidi pikemalt.

See veebruar oli üks hirmus tore ja sama väsitav kuu.

Enne kui rääkida Rootsi eestlaste festivalist, peaksin rääkima sellest, miks ma kuulutasin koju jõudes välja õmblus- ja lauluvaba nädala. Ning mistõttu olid mitu nädalat ka blogivabad.

Saime mullu sügisel “Meloodilistele tortidele” kutse osalemiseks Estivali pühapäevasel kooride kontserdil. Kuna seal oli igal kollektiivil lava-aega paari-kolme loo jagu pluss ühendkoorilood, otsustasime, et vähem kui 15 minuti kuulsuse pärast ei ole mõtet (omal kulul) kaugele sõita ning kauplesime meid reede õhtuks Eesti Maja keldris nn Salakõrtsi (mis oli tegelikult täiesti avalik ning oli avatud kõigil kolmel õhtul).

Väljakutse väljasõidule tähendas ka rohket harjutamist ning lõpuks ometi ansamblikleitide valmisõmblemist. Kangas oli olemas juba oktoobri keskel, aga hoo- ja mõõduvõtt koos sobivate lõigete valikuga võttis aega. Pidevalt tuli ju midagi kiiremat vahele. Paljude naiste õmblemise kogemus piirdub öösärgiga põhikooli tööõpetuse tunnis, MJ andmetel tehti talle õmblusateljees 250-eurone pakkumine, seega oli paljudel valida, kas leida mõistlikuma hinnaga õmbleja Eestis või vähemalt keegi kohalik sõber, kes öösärgist edasi jõudnud. Kuna õmblemises olen ma tugevam kui äraütlemises, sain endale teha päris mitu kleiti. Eelviimasel päeval enne ärasõitu poetasin ikka mõned pisarad, jupp aega erinevatel põhjustel vähese une tõttu kurnatud organism ütles “tsurr!” ning kinkis mulle nohu.

Et siis Estival. Üritus toimub 4-5 aasta järel, sedapuhku Stockholmis, kus tähtstati suurejooneliselt Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva.

Startisime Trierist kell 5 hommikul koos M&A-ga ning viimases Luxembourgi tanklas enne Belgia piiri kolisin üle I&J autosse. Juhtumisi väljusid Ryanair Charleroist ning Brussels Airlines Zaventemist hommikul 15-minutilise vahega, M&A-l oli pilet esimesele, paljudel teistel, sh mul sedapuhku “päris” lennule koos korraliku kohvriga. Rahvariideid käsipagasisse mahutada ei ole väga lihtne.

Sinnalend oli üsna ok ning kui me G-ga olime hotelli üles leidnud (muide, kas te olete märganud, et on väga paha, kui jäme libisemisvastane killustik kohvrirataste vahele jääb?) ning Liibanoni söögikohas keha kinnitasime, tundsin ma kõiki häid maitseid, küll aga pidin ära jätma lubatud pisikese sooloetteaste festivali ja näituse avamisel, sest reede pealelõunal voolas vett lisaks ninale juba ka silmist. Mul vist oli endal rohkem kahju kui korraldajatel, sest kohalik tüdrukute ansambel saigi pikemalt esineda. Kummalist dialoogi Eesti Maja koridoris koos ühe korraldajaga on aga raske verbaalselt edasi anda, seda ma pean teile ette mängima. Küsige, kui näeme ja kui meelde tuleb.

Õhtul, kui saabus pimedus (hämar oli ka kõrtsis), läks aga olemine päris kabedaks. Meie etteaste läks hästi, aga kuulsid ja nägid seda vaid üksikud, kes väga tahtsid. Keldrisaalis oli tegelikult kolm võlvialust koobast ilma igasuguse akustikata ning mikrofone vaid kolm, mida on 16-le ilmselgelt vähe. Aga me andsime endast südamest parima ning mõned värsked fännid tulid pärast tänama.

Kui vahuvein oli joodud ja meie järel esines punkrokkbänd, läks mul aga haige olemine täiesti meelest ära. Eriti teise seti ajal, kui esitati tuntud kavereid. Blur’i lugu röökisin kaasa eelmise koolimuusikali sõnadega – ei mingit nohu, ei pisaraid.

Öösel jõudsime kuuekesi veel nooblisse meelelahutus- ja söögikohta Sturehof, kus meid ühesuguste siniste esinemiskleitide tõttu sjuardessideks peeti. Sinna poleks me ilmselt muidu osanud minna, aga ennastunustavalt näppu visanud neidudel (kellest vanim kõigest 50) olid kõhud tühjad, hotelli lähistel olnud grillikoht pandi just kinni ning ML ärhvardas, et kui ta kohe alternatiivset söögkikohta ei avaldata, võtab ta kotist roosa boa välja ja läheb leti peale tantsima.

Anti valida kahe puhveti vahel ja K keeldus kebabi söömast. Väga kena temast, sest variant nr 2 oli ikka õige otsus.

Ja mis juhtub Stockholmi kesklinnas, kui öelda taksojuhile, et me ei ole soomlased, vaid Luksemburgis elavad eestlased? Alžeerlasest taksojuht mõmiseb rõõmust, sest saab prantsuse keeles rääkida.

Rootsi-reisi kirsiks oli kindlasti T otsus näpistada aega ja raha korraks Göteborgist Stockholmi sõiduks. Mul on ainult väga kahju, et osa rõõmu sandi tervise kihva läks ning et maalilistel kuninglikel kuplitel tšillimise asemel pidime osa väärtuslikust ajast minu hotellivoodi ääres konutama. Laupäeva hommikupoolikul käisime koos veidi poodlemas. Ma ei saa jätkuvalt aru, miks siin ei ole Lindexit või vähemalt selle analoogi. Ebaõiglus!

Laupäeva õhtuks vuntsisime end korralikult üles ning läksime galaõhtule. Ootused olid suured – lubati vägevat programmi ja kolmekäigulist õhtusööki. Mul on peost väga vastakad mälestused. Saal oli suur ning uhke, aga sellest hoolimata oli väga raske laudade vahel liigelda (ainult üks sisse- ja väljapääs), meie laud asus täpselt konditsioneerituulekoridoris.

Programmis oli tõesti väga ilusaid numbreid, aga õhtut viidi läbi vaat et 90% rootsi ja ülejäänud osas väga halvas eesti keeles. Õhtu oli “pühendatud Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. juubeli pühitsemiseks” (umbes täpselt nii öeldigi) – oleks siis lihtsalt kultuurifestival Rootsis, aga Eesti sünnipäeva puhul oodanuks vähemalt 50:50 keelesuhet. Kõik kohapeal tehtud intervjuud kuulsate (eesti soost) külalistega olid rootsikeelsed. Saalis naerdi, aga kümned lauatäied külalisi Eestist ja teistest riikidest vaatasid kurvalt pealt. Näiteks EÜSL-i  60. sünnipäeval tehti saksa keeles ainult paar lühikest resümeed ning väliseesti kogukond pole Saksamaal sugugi paremas olukorras, pigem veel rohkem hajali ning Eestist kaugemal.

Mulle väga meeldis Idla võimlejate etteaste koreograafia muutumisest läbi aastakümnete koos väga heade taustafotodega. Uskumatu, aga Idla tüdrukud ikka veel tegutsevad, kuigi Ernst ise juba ammu mulla all ja tema liikumissüsteem tundub juba ammu kuidagi vanamoodne. Kui kunagi Idlast tehtud dokkfilmi nägin, siis mõtlesin, et küll on õudne. Nüüd vaatasin, et hoopis vahva, naiselik , omanäoline, stiilne.

Muusikalised numbrid olid ka väga põnevad.

Eelroog oli maitsev, põhiroaks oodanuks aga kana asemel midagi muud. Ega tal midagi viga ei olnud, aga kuidagi odava mulje jättis (muide, õhtu täispilet maksis 900-1000 SEK, esinejad nagu meie, kes niigi sõidu ja elamise ise tasusid, said 500ga). Kolmandat käiku ei tulnudki – Kalevi Désirée kommid plastiktopsis keset laulda olidki dessert. Igaüks sai vist kaks kommi, kui sedagi.

Programmi ametliku osa lõpus pidi rahva saalist välja saama, et lauad tantsupõrandalt ära lükata, ning nüüd juhtus midagi sellist, mille kohta ma siiamaani ei usu, et see oli päris. Estivali peakorraldaja ütles, et nüüd võtame kõik üksteise sappa ja läheme välja traditsioonilise lauluga, milleks ostutus vana tudengite-korporantide marsilaul “Trulla-trulla-trullalalallalaa… Ai, makarooni…”, eesti keeles levinud ka sõnadega “Sind, jah, sind, jah, sind ma armastan / kätte saan, siis alla kugistan / see meie –kes iganes–” jne. Sabatantsu näeb ka ERR uudisest. Mina olin läinud vahetult enne lõppu just välja oma punast nohunina tohterdama ja puuderdama, nii et ma pääsesin. Vaatasime paari kaaslasega seda nalja pealt ja arutlesime, et kükkishüpetega “Små grodorna” oleks veel kreisim olnud.

Kuna meie naisansamblist vaid kahel olid isiklikud tantsupartnerid kaasas ja HAME Väike Punt svingiorkestri saatel vist ka ei tantsi (nende leivanumber on “Karulaane jenka” :) ), läks pidu päriselt käima alles siis, kui ülakorrusel algas disko. Assasaadanas, nii dramaatiliselt olen ma inimesi tantsimas näinud vist ammustel teatri pidudel. Oh neid lendlevaid siidisalle ja õhtukleidisabasid…

…ja (pärast garderoobis ma ütlesin, et) olgu kiidetud juhus, et väljas on veebruar, mitte juuli, samuti see, kes mõtles välja saapad! Mul olid 10 cm kontsaga kingad esimest korda jalas, suvel oleks ma koju läinud ilmselt paljajalu.

Pühapäevase päeva veetsime põhiliselt Musikaliska saalis pikas-pikas proovis. Ja juba teisel välismaa eestlaste kooriüritusel juhtus nii, et korraldajad olid unustanud mõelda sellele, kas ja kuidas lauljad süüa saavad – pisike puhvet avati tund enne kontserti ja seal oli juba enne avamist umbes tunnine järjekord; ega siis midagi, tuli pastelde ja undrukute väel läbi pargi 7Elevenisse joosta. Tunnistasime L-ga, et inimene ikka ei õpi – mullu mais Brüsselis saadud “paastulaululaagri” kogemus ei jäänud piisavalt meelde (tookord lihtsalt unustasid korraldajad meie õhtusöögivõileivad öömajja), et oleks taibanud juba enne küsida, kas sööma jõuab ja kuhu. Hotellis ju võileibu kaasa ei tee.

See oli Tortide esimene esinemine nii suures ja korraliku akustikaga saalis ning meil läks päris hästi. Lisaks olime seekord Euroopa Eestlaste Koori naishäältes üsna kandev jõud, sama arv naislauljaid oli vist ainult Soomest.

Mõistagi juhtus nii, et kontserdi esimene pool ja vaheaeg venisid (vahetekstid kahes keeles olid liiga pikad ja põhjalikud, nii et dirigent K, kellele ma juba aastaid olen liiga pika lauludevahelise jutustamise pärast märkusi teinud, mu kõrval sosistas, et ta on ikka väga vähese jutuga mees, ma vastasin, et suisa kidakeelne :) ) ning juhtus see, mille juhtumist kartnud olin – pidin enne enda dirigeeritavat “Mesipuud” lennujaama tõttama. Ma ei tea, miks kavas asju ringi ei tõstnud, kui oli teada, et mul läheb ajaga kriitiliseks, sest mitte midagi ei oleks juhtunud, kui laulude järjekorda pisut muuta (seda oli tehtud esimeses pooles niikuinii). Dirigendid on natuke edevad, mis sest, et strateegliselt tähtsa osa esinemisest viibivad seljaga rahva poole (vastasel juhul oleksid nad pigem lauljad) ning siiamaani on pisike okas hinges, sest see oleks olnud tore ja vajalik kogemus nii suure koori ees. Ootasin viimase minutini, aga laule kuulutati välja kahekaupa ja siis enam ei kannatanud, sest takso oli meil kuuel, kel sellele lennule piletd, tellitud. Kuna mind oli paarisrakendis välja hõigatud, läinud K, kel ma palusin teha mulle vajadusel koorijuhi bäkkuppi, enne laulu algust mikrofoni juurde ja ütles spontaanselt: “Tere, mina olen A sõber. A pidi minema lennuki peale.” 

Tellitud 6-inimese takso, muide, ei tulnudki. Ootasime 20 minutit ja võtsime siis tänavalt kaks ettejuhtuvat. Nii et tegelikult oleks ma jõudnud seal koori ees ära käia.

Maandumine tagasilennul oli aga valus. 15 minutit olid kõrvad täiesti lukus ning tunne, nagu lahkuks peaaju suure pauguga läbi kolba. Kui keskajal oleks osatud lennata, oleks nohuste inimeste lennutamine olnud väga tõhus piinamise viis…

Kui algus ja lõpp välja arvata, mil ma erinevatel põhjustel lavale ei saanud, läks kõik kenasti ning iga investeeritud kroon tasus end emotsinaalselt ära.

Öisel autosõidul Brüsselist Luxembourgi me ei maganud, vaid olime autojuhiga solidaarsed. Isegi MM, kes minust selleks hetkeks veel tõbisem, ei saanud kuidagi seltskondlikust vestlusest viilida. Kella 2 paiku jõudsime Hesperange’i, kus ma J&I juures mõned puhke- ja isegi unetunnid veetsin ning sealt kolmveerand 6 esimese bussiga esimese Trieri rongi peale läksin.

Aga muidu oli veebruar nagu veebruar ikka – töö ja karnevalipidustustega. Isegi vastlaliug sai tehtud, lõpuks sai sest talvest ikka kõrini. Supsik teatas veebruari lõpus, et tema enne jalutama ei lähe, kui lumi pole sulanud. Nii muuseas jäänudki, sest tõbi tuli majja.

Ma tahaksin koooodus ollaaaa…

Laupäeva hommikul väljusin kell 9. Tagasi jõudsin pühapäeval kell 21. Et pakkida lahti eelmise 36 tunni kotid ning mõelda, mida täna kell 10.30 kodust väljudes kaasa võtta. Et jõuda koju loodetavasti natuke varem kui õhtul pool üksteist.

Vahele mahtus parasjagu tööd, ML sünnipäev toredate inimeste ja rikkaliku lauaga ning mille järel avanes Muusik Seif. Täitsa kohe avaneski. Inimesed, kes tšakraid usuvad, said ilmselt need ka lahti. Oooooleeeen looootusest joooobund, absoluutuselt. Kui lahked inimesed mind pärast kontserti Brüsselisse viisid (autos sai veidi tukkudagi), ega siis ju magama ei mindud. Tõsi, pererahvas osutus minust vapramaks, neid ei oodanud ees ka tihe tööpäev, aga kell 5 pidanud nemadki tunnistama, et James Bond on tugevam :)

Millisest ajast ma homme õhtuks veel kolm kleiti välja lõikan ja proovimiseks kokku traageldan, pole aimugi. Päevi on nädalas sama palju kui teistel, aga kui ainult uneajaks koju jõuda (kui sedagi), siis… njah. Homse päeva keskele sattus veel üks toiming Luxembourgis, mida pole võimalik kuhugi lükata,  mis jälle napsab väga olulise tüki päeva. Selle ja õhtuse melotortide proovi vahele jääb paaritunnine auk. Koju pole mõtet sõita, et kohe tagasi sõita. Peaks endale autokaravani ostma ja seadma sinna sisse mobiilse käsitöötoa ning stuudio. Aga autojuhti oleks ka vaja, sest enamasti on nii, et kohale jõuaks sõita, aga tagasi mitte. Ja koduabilist, kes lisaks koristamisele oskaks sorteerida-arhiveerida noote ning käsitöötarvikuid. (A lisaks siia kindlast ka, et fotosid) Kes traageldaks suurima heameelega, eemaldaks traagelniite veel meelsamini ning teeks nii, et terve maja permanentselt niidiotsi täis ei oleks. Lippaks praegu poodi leiva järele. Remonti võiks ta ka teha. Ja tal võiks olla oma elamine, sest ega meil teda kuskile panna ei oleks :)

Tahaks poolduda. Eile ütles Belgia rongisaatja, kes püüdlikult neljas keeles teadustas: “In Arlon this train will be cut into two parts.” Eelnevalt oli ta saksa keeles teatanud, et “In Aarleen dieser Zug ist geschneiden.“. Tegin kõik, mis suutsin, et mitte naerma pursata. Aga ta vähemalt püüdis, tavaliselt lülitatakse Valloonia territooriumile jõudes flaami keel kavast välja ja jääb le français. Milles mina suudan märksa piinlikumaid vigu teha kui reisisaatja saksas keeles. Kui ma üldse suudan lause moodustada :P

Üks osa minust võiks nüüd jääda koju õmblema ja teine osa Strasbourgi sõita. Kolmas jääks üldse parema meelega voodisse, magaks umbes tundi kuus ning siis teeks rahulikult maniküüri. Rongis ei saa ka täna magada, sest Supsik tuleb kaasa.

Siin ma läen, olen valind tee…

Talverõõmud

Kas see oli kaks või juba kolm talve tagasi, kui üks lumememm seisis aias ka vapralt nädal aega. Igatahes on tore, et lastel on talvekuul veidigi talverõõmu. Mullu ei olnudki põhjust kelku keldrist välja tuua. Vahepealsete sulailmadega on teisipäeval A ja Supsiku tehtud memm küll väheke paremale paindes (nagu hakkaks kohe ilmateadet lugema), aga midagi peale nina pole küljest kukkunud. Tõsi, nad võtsid antud pea jaoks liiga suure porgandi :)

Kõik talvine ei ole aga mitte nii tore, pühapäeva hommikul sain oma varsti 20-aastase juhistaaži, millest enamik on veedtud märksa põhjamaistemas tingimustes, kõige jubedama sõidukogemuse. Vihm ja paar kraadi külma = teadagi millega. Aga kohale ma jõudsin ning hilinemisest tingitud ärevusest hoolimata läks kõik päris kenasti. Välja arvatud aaaaöööäääääeeeeeeeeet minu intekalõigus. Nagu poleks elus minutitki lavakõnet õppinud, kohutavalt piinlik!

Supsik vehkleb väiksemate laululaste rivis keskel punase põllega (see valmis koos valge kleidiga käppelt eelmisel õhtul ja sai liiga pikk, kuna ma unustasin, et lastel on ju “õllekõht” ehk kõik, mis peaks püsima vöökohas, vajub ikka punnu alla).

Aga hästi uhke, et M-L ja M kooli käima lükkasid ning et see nii palju tähelepanu pälvis. Uhke, et 10 meest tulid avamisele laulma ja laulsidki. Naised ja lapsed laulavad ju niikuinii, pealegi järjest paremini. Samal ajal, kui ma endas suhtes järjest kriitilisemaks muutun, võin lauljaid järjest enam kiita. Aga nii vist ongi loogiline.

Täiendus: A arvas, et pilt peaks ka olema. Olin ise varahommikul samamoodi mõelnud, aga ma ju ei oska.

Tuisu-eit see tõstab tiibu

Eile õhtul, kui 2/3 kolmepäevasest töisest ringreisist tehtud, tundus, et tuleb midagi koledat: nohu, mida 2/3 perest on juba põdenud. Tõsi, ilm on olnud nohu jaoks üsna soodne.

Külalislahke Belgia pere jaoks olen ma nüüd Lume-eit (mis on palju parema kõlaga tiitel kui Lauluema, mida kogukonnas vahel pruugitakse ja mis mu õlgadele vaimusilmas alati helehallid juuksed kasvatab ning vanuse kahekordistab). Igatahes juba teist korda, kui ma seal ööbin, hakkab lund sadama :D Väiksem tütar ootas lund väga, aga Tuisu-tädil ei tulnud seekord eriti hästi välja: teel oli kõik kena ja valge, aga vat selles külas sadas na vähe. (Kui ma peaksin näiteks juunis sinna sattuma, tuleks muidugi eelnevalt kindlustada, et olen ilmategemise kõrvalhobiga parasjagu “puhkusel”.

Laupäeva õhtu oli igas mõttes talvepühane: kuni pereema L kinos käis ning mulle jaama vastu tuli, oli pereisa T valmistanud rikkaliku jõulusöögi. Ahjukartulite ning verivorstidega, mis sel hooajal objektiivsetel põhjustel meie laualt puudunud olid. Jee!

Taustamuusikaks kõlasid vaheldumisi laste-, sealhulgas talvelaulud (esimesi nõudis pool peret väga tungivalt) ja Austraalia muusikatükid. L veetis nimelt seekordsed pühad kaugel maal ning tõi kaasa suure peotäie plaate. Paljud neist meile siin mõistagi tundmatud nimed. Avastasin minagi singer-songwriteri Lisa Milleri, esialgu tema viimase plaadi. (Stiili nimi on Katie Melua and Emiliana Torrini meet in Australia). Kahjuks on tema muusikat veebiavarusis vähe viitamiseks võtta. Aga ühte lugu kuulasin koduteel mitu korda ja nüüd on see mul selge.

Siinkohal ja ilmajutu ilmestamiseks väike muusikaline vahepala. Keerutasin ühte best of plaati mitu korda käes, bändi nime mõttega välja lugemata. Esimese pala peale arvasin: “Austraalia Creedence. Või midagi Eaglesi ja CCR vahepealset.” Siis tuli teine pala. “Näe, nüüd teevad ühe väga tuntud loo kaveri,” pidasin vajalikuks kohe intro alguses märkida. “See on Crowded House’i lugu.”

“Aga see ongi ju Crowded House,” ütles L.

* * *

Aga et siis nohu, mis õhtul tulla ähvardas, vist ikka ei tule. Kui ma nüüd mõnel perroonil juurde ei külmeta, 5 ja pool aastat vana talvemantel on lõpuks päris õhukeseks kulunud ja poes olen kohanud ainult koledaid mantleid. Kui neidki on, siin müüakse juba a la bikiine, sest kevad pole kalendris ju kaugel.

* * *

Harrastuskäsitöölise järgmine väljakutse on Kadrina käised. Barokset lilltikandit polegi veel seni tellitud. Harjutasin veidi ning tundub, et vist omandasin vajalikud tehnilised nipid. Loodan, et ei tule mitte kehvem, kui ühel näidiseks nähtud komplektil (millel tarkade raamatute põhjal on käistele tehtud hoopis tanukiri – aga need kirjad polnud ju iialgi kahel naisel 1:1 ega täpselt ühes kohas). Aega on veebruari keskpaigani. Sekka umbes seitse kleiti. Ja Supsikule peaks ka juba sel pühapäeval toimuvale eesti kooli avaaktusele midagi selga õmblema. Kingsepa laps on ju ikka paljajalu…

* * *

Tuisutädi pakib nüüd laulud kotti ja asutab end varsti minema.

Kartulipuder – aga seda võib ju ka armastada!

(Muumitrolli (raamatute) fännid teavad, mis sõna kriipsu ees tegelikult on.)

Arvan (ja seda on teised ka kinnitanud), et kartulipuder tuleb mul päris hästi välja. Samas on see umbes 2,5 aastat kuulunud Supsiku nimekirja “aga ma ju ei söö seda!”.

“Nii hea!” öeldi täna. Läks ka guljašš, mida ta lausa nõudis, et pudru kõrvale ikka ka pandaks. Eile söödi ära terve cordon bleu. Kaks aastat sobis liha ainult grillitult, äärmisel juhul toorvorstid praetult… Aga mitte praetud grill-liha!

Rohkelt erinevaid kaunvilju sisaldava kirju minestronega on veel arenguruumi. Aga ta oli nõus seda maitsma ning suisa sõi paar (tee)lusikatäit. Tõsi, näiteks põldoasupp ei kuulunud ka minu lapsepõlve lemmikute hulka, kuigi sisse ma selle enamasti ikka pigistasin. Õnneks tehti seda harva.

Homme hommikul võiks teha katse kaerahelbepudruga või pidada pigem päevakese vahet? :P

* * *

Aga Supsiku nohu ja köha on visad taganema, A jäi ka haigeks. Mina olen lihtsalt jätkuvalt keskmisest väsinum ja rõõmus väljanägemine tuleb suure pingutusega, (käsi)töökoorem on visa vähenema, aga vat viirused loodaks küll ära petta, sest ees on palju raskesti ümber tõstetavaid asju: laupäevast esmaspäevani tuleb kolmes riigis lapsi laulutada ning teisipäeval on melotortide proov nr 2 laiendatud koosseisuga. Täpsemalt toetavad naiste laulu mehed, kellega me valmistume üheks Luksemburgi eesti kogukonna jaoks väga tähtsaks esinemiseks. Esimese proovis oli suisa seitse meest, kaks puudusid. Aastaid tagasi üheks jõulukontserdiks koolis õnnestus ainult kaks kohale meelitada, nii et progress on märgatav. Kaks meest, muide, on sakslased. Laulavad nagu Nürnbergi meistrid ja saavad meie imelikust keelest suurepäraselt aru. Üks ehk Trieris elav A räägib ka. Teine küsis, kas ma ka aru saan, mida esimene räägib. Kuna ma saksa keelt ka mõistan, saan ma aru ka siis, kui kõneleja ei tea täpselt õiget sõna, vaid tõlgib jutu sees otse saksa keelest. Näiteks lausest “need koolid on väga küsinud”, tuleb aru saada nii, et jutt on nõutud (küsitud – gefragt) koolidest.

Eile rääkis üks neist, Trieris elav A, et Eesti-teadlikkuse osas on Põhja- ning Kesk-ja Lõuna-Saksamaa erinevus väga tuntav. Näiteks Rostockis teatavat Eestit väga hästi, ikkagi üks meri. Ilmselt on Tallinn tuttav ka (eriti) Kieli ning Hamburgi elanikele. Enamikul lõunapoolsetest pole aga kas üldse mingit aimu või siis on Eesti pealinn Riia ja seal elavad leedukad. Minultki on korduvalt küsitud “aus Estland” peale “aus Island?“, A entis sama. Aga tema olla elus esimest eestlast kohanud noore mehena Veneetsias. See naine oli M. Nii jäänudki :)

Vaat kuhu võib jõuda, kui alustada kartulipudru teemal.

Käärid?

Tulime Luksemburgi laste jõulupeolt. Nähes Supsikut kodus valgeis peorõivis kohe otsejoones kunstnikutöö kallale asumas, pidasin vajalikuks mainida, et ta vähemalt käised üles kääriks.

“Käärid???” vaatas laps mulle imestunult otsa.

Hea, et nii läks. Et küsis ning ma seletasin, mida käiste käärimine tähendab. Hea laps oleks võinud ka vaikides ära kuulata ning mina avastada mõne aja pärast poole lühemate varrukatega jaki :P

Etendus oli täitsa nunnu, eriti meeldis mulle episoodiline põdra tegelaskuju :D Ja esimest korda laulsid mu eelkooliealised lauljad vanematele lastele pika puuaga ära :)

Pidur

…võiks sama hästi olla ka inimene, kes muudkui pidutseb. Nagu puhur puhub, valvur valvab või asjur asju ajab. Peoleo, noh.

Teatud sorti inimestele on piduderohke aeg ränk tööperiood. Jõulud koolis ja lasteaias – muusikaõpetajate ning huvijuhtide õudusunenägu. Kadripäeva puna pole veel põselt maha kulunud, kui juba igas nurgas tiliseb. Mõtlen siikohal kaastundlikult kõikidele ametiõdedele ja -vendadele, eriti oma õele. Kaks ühe pere inimest sama reha otsas. Ei ole ikka indiaanlased.

* * *

Eks mu tere-tere-vana-kere on varemgi märku andnud, et elu võiks väheke kergemalt võtta, aga kehakeele osas olen täiesti sõnakuulmatu. Kui ise hoogu maha ei võta, siis on vaja, et laps pidurit tõmbaks. Muidu ma praegu ei kirjutaks, vaid otsiksin Strasbourgis parkimiskohta. Aga sellest mõned lõigud hiljem.

* * *

Ma ei tea, kuidas mujal, aga Luxembourgi Euroopa Kooli jõululaatadel on nii, et iga rahvusgrupp (või siis keelesektsioon, kel on) tragide lastevanemate juhtimisel sisustab oma boksi ning müüb oma põnevaid toite, jooki ja käsitööd. Tulu läheb heategevuseks.

Hinnad on päris soolased, nt salatid maksavad 2-3 eurot, võileivad, piruka- või koogilõigud 1-2. Eesti koolides totaalse alkoholikeeluga harjunud inimesed võivad nüüd minestada, aga Hispaania boksist saavad suured inimesed osta sangria‘t, Skandinaaviamaadelt saab “täiskasvanute” glögi, Iirimaa pakub Iiri kohvi, veinimaade boksid veine, Eesti väljapaneku eest vastutajad teavad Vana Tallinna fänne ilmselt juba nägupidi. Ma olen kolmel laadal käinud, aga ühtegi purjus inimest pole veel kohanud. Tõesti ei tea, kuidas samu asju kahes erinevas Euroopa punktis siis nii erinevalt juuakse, et ühes on vaja kõik korraga ära keelata ja teises reguleerib neid asju justkui elu või ühiskond ise.

Lisaks on laadal võimalik esineda. Mul on juba kolmandat korda kohutavalt kahju, et lastele visuaalsemaid kunste ei õpeta :P Paraku on laulmine just see, millega neil omas koolis kitsas käes on. (Samas hea tõdeda, et näiteks vanema flamenkorühma parim tantsija on eesti tüdruk K. Juba aastaid :))

Mõtlesin laupäeval, järjekordsel Euroopa Kooli jõululaadal Luxembourgis, et küll rootslastel on lihtne – paned aga valge pika Lucia kleidi selga, küünlad peas põlema, laulad vana naapoli laulukest ning – tehtud! Kreeklased võtavad ringi, teevad paar syrtaki‘ ringi – korras! Ja siis tulevad eestlased, kes peavad iga hinna eest igal aastal midagi uut laulma. Eeldavad, et laulu laadamulinas ka kosta oleks.

Seekordne laat toimus uhiuues II koolis (kuhu ma ilma ML abita poleks jõudnud, sest sellesse Luksemburgi kanti satun haruharva ning ma polnud sugugi ainus, kelle gepsus sellist tänavatki veel ei ole, mitmed märksa kohalikumad tiirutasid samuti abitult ringiratast).

Mameri-Bertrange’i tühermaal ühe kohaliku lütseumi taga laiuv koolikompleks on uhke ehitis, aga traditsioon “helitehnilised jõuluimed” jätkus ka selles majas. Laval olid seekord valmis lisaks kahele solistimikrofonile ka kaks kondensaatormikrofoni koori jaoks (ma jõudsin juba rõõmustada), aga olemasolemisega asi ka piirdus, sest inimene puldis laiutas ainult käsi ja ütles, et ega neid nüüd peale keerata küll ei saa. Mis mõte on koguda esinejatelt nende vajadusi, kui helimees vaatab enne üritust juhmi näoga otsa ning ütleb, et tema ei tea midagi, keegi pole midagi öelnud?!

Ei, ei mõista.

Igatahes, kõik see, mis meie laste laulu ajal peale keeramata jäi, pandi pärast iirlastele topelt. Nii et tegu ei ole pelgalt eestlaste kiusamise, vaid juba lahendamatuna näiva korraldusliku probleemiga. Ja miks pannakse ikka samasse saali nii esinejad kui ka pooled müügiletid, kui majas oleks ruumi kõike paigutada hoopis läbimõeldumalt?

Järgmiseks korraks valmistame ette hoopis tantsu. Seda, et lapsed laulda oskavad, teab siinne eesti kogukond niikuinii ning jõululaadad on viimane koht, kus seda oskust teistele tõestada õnnestuks.

Eeloleval laupäeval saab näha, kuidas asi Brüsselis korraldatud on. Mõned teadjad inimesed on rääkinud, et justkui võiks olla paremad tingimused. Loodame.

* * *

Eile sõelusin kaks korda Luxembourgi vahet: hommikupoolikul olid tunnid ja õhtul Ott Leplandi kontsert, mille tarbeks olin esineja ja tema mänedžeri valikul lahti kruvinud meie koduse suurema Yamaha ning mida siiski ei saanud kasutada, sest mingi kole sahin tulnud pulti. Toodud perekond P juurest valge digiklaver (mis oleks olnud ka minu esimene valik). Samuti ei läinud vaja monitori ega klaveritooli (sest valge klaveri juures olgu ikka valge tool) ehk ma sain niisama asjadega edasi-tagasi sõita. Ega ma kedagi peale iseenda süüdista, ise ju pakkusin lahkelt abi :) Nüüd on vähemalt teada, et rohkem pole mõtet kruvikeerajaga hullata. Kui just kolima ei hakka.

Kontserdil meeldisid mulle eeskätt need lood, mis ei olnud esitaja enda või tema ema kirjutatud. Publiku hulgas oli õnneks palju neid, kes neelasid ahnelt alla kõik minu jaoks liiga venivad ballaadid. Hästi lauldud, aga minu jaoks liiga “ühtekad”. Maagiline “miski” jäi paljudes lugudes puudu. Kuulad – midagi viga ei ole, aga midagi erilist kõrva või meelde ka ei jää. Kaks, mida enne hästi teadsin – “Kuula” ja “Sinuni” – ei saanud kahjuks eriti täiendust. Ivo Linna “Sülita vaid allatuult” tuli tal väga veenvalt välja. Üks eriti aktiivne väike laululaps, kes seni oli üsna vaikselt ringi keksinud, kirjutas selle (ka esineja sõnul) ebaõiglaselt vähetuntud loo oma süüdimatu kommentaariga ilmselt igaveseks kogukonna mällu. Jätan selle siinkohal toredate vanemate rõõmuks kohalviibijate teada :)

Lisalugu nr 2 juhtus olema tuntud Briti singer-songwriter’i sulest. Ennäe, isegi muidu na mornide ja mustas kohalike valguse- ning efektimeeste kõrvad hakkasid rõdul lõpuks äratundmisrõõmus laperdama.

* * *

Täna pidime minema kolmekesi Strasbourgi, aga juhtus hoopis nii, et esiteks ei seisa Supsikul hommikust saati midagi sees, teiseks olen mina nii kutu, et 6 tundi vihmas üksi sõita oleks olnud liig mis liig. Parem ma pikutan väikese süümekaga kodus oma lapse kõrval, kui öösel kuskil pimedas Prantsuse põõsas suurema süümekaga. Pärast tunni ärajäämise teate laialisaatmist selgus, et 12 Strasbourgi laululapsest 5 on haiged ja üks ei saanud niikuinii täna tulla. Nagu oleks kokku leppinud, et vaja põdemised üheskoos ära põdeda.

* * *

Pidudevaheline pidur on kõnelnud.

* * *

Magada tahaks.

Trepijooksja pihtimus

…ehk mõnda sellest, kuidas me Brüsselis toreda ürituse korraldasime, saab lugeda siit blogist.

Tsiteerides ML kalambuuri, sellise kammi peale kuluks hädasti üks öömütsike :)