See ongi õnn…

16 08 2013

… kui sõidad laupäeva pärastlõunal kahe toreda, aga ebamugavalt üksteise selga sattunud ja väsitava ürituse järel ning enne kolmandat Supsikuga poest koju ja ta küsib: “Aga emme, mis on õnn?”

Silmad püsivad kohe märksa paremini lahti.

Siin ERR uudisloos öeldakse laulupeo repertuaarikomisjonile  südamelt ära (pedagoogi poeg püüab olukorda poliitiliselt korrektseks pöörata, aga sõber jääb endale kindlaks… ja eks tal ole servast õigus ka – mina ei tea, miks just lastekoore alati kõige igavamate ja imelike lauludega kiusatakse.). Võin siiski kinnitada, et poiste käbidega loopimine ning ujumine olid teisejärgulised tegevused – me pidime ajapuudusel isegi kaks teemaõhtut ära jätma ning selle asemel laulma, laulma, laulma… Mul on Tormise tsüklist nii sügav kopp ees, et pole jõudnud salvestusi isegi mitte kuulata.

Supsik oli laagris väga tubli ja iseseisev. Vahel isegi liiga ehk vaatamata korduvatele meeldetuletustele, et ta peab ütlema, et nüüd läheb palli mängima ja nüüd kas enda või L tuppa joonistama, liikus ta enamasti siiski vaid talle endale teadaolevaid radu pidi. Õnneks polnud ta ainus nublu ning “kasuvanemad” võtsid lauluharjutuste ajal juhtimise üle. Töövõitude hulka võib lugeda erinevate suppide, sh hernesupi söömise. Pudrud jäid siiski puutumata. (“Kas sa putru tahad?” – “Jaa!… Aga see on ju VALGE!”) Neljapäeva õhtuks oli ta asjast veidi tüdinud, reedehommikusel Rooslepa kontserdil rippus üsna iminapana küljes ning küsis, millal lõpuks vanaemakoju tagasi saab.

Käsmus läks hästi, kõiki oli väga tore näha ja rahvast tuli isegi võsa vahel asuval Metsalava ette ning vaatamata vihmale aukartustäratav hulk. 9/10 ei lahkunud isegi siis, kui pealalaval Metsatöll alustas. Ütlesin pärast vihmas möödunud soundcheck’i, et minu lühikese Folkmilli karjääri jooksul pole veel ühelgi esinemisel vihma sadanud. Jäänudki järele :)

Ma pole kunagi Viljandi Folgil käinud (ei lähe ka, kui just ei kutsuta, miks peakski, pealegi on mul sel ajal alati muud tegemist olnud), aga ühest päevast jäi mulje, et Viru Folk ongi ägedam ja folgim ja üldse.

Eriti tore oli kohata kõiki kunagisi ansamblikaaslasi, kellega 22 ja pool aastat tagasi alustasime, mõnda polnud tõesti väga kaua näinud. Paraku ei jõudnud ma 19 aastat Islandil elava viiuldaja V programmi “Eesti majanduse ja sotsiaalhoolekande päästmine koorilauluga” lõpuni kuulata, sest uni murdis enne maha. Kuna Tuksi laagri mugavusi ei saanud mitte igal ööl aega rahulikult maitsta, tuli võtta Käsmu pioneerilaagrimajutusest (kaheksane tuba, ruudulised tekid, hurraa) viimast (õnneks kasutasid seda võimalust üksikud bändikaaslased, üks ei leidnud öösel pimeda ja pipraviina koosmõjul lihtsalt maja üles, höhö). Kui kell 7 silmad lahti tegin, kuulsin õuest lõõtsamängu ja jalaga takti löömist. A, teadagi (ansambel Klots esines ka reedel). Kell 3 öösel oli ta mulle helistanud. Ei kuulnud ei seda ega N. norskamist, mille eest õde mind hoiatanud oli. Hoopis mina olevat alustuseks natuke nurru löönud :P

Tagasiteel pidime Tallinnast läbi sõitma – õde pidi Kristiine keskusesse tagasi viima kolm paari pojale ostetud pükse (mission impossible ehk aeg, mil lasteosakonnast enam ja meeste omast veel ei saa) ning mina tahtsin osta printeri, sest HP1200 aastast 1997 otsustas pärast 40600 trükitud lehte siiski, et “nüüd on aitab” (© by Supsik). Ma olen Tallinnas elanud ja päris palju ka roolis olnud, aga meil õnnestus ümbersõitude tõttu kolm korda ära eksida. Soovitav on enne linna sisenemist tuleb hommikukohv välja pissida.

Laupäeva õhtul oli lõpuks aega pühapäevaseks Eesti-Iiri pulmaks valmistuda – pärast 9 aastat kooselu ja kahte last otsustasid Dublinis kohtunud M ja S lõpuks registreerida ja pidu pidada. Iirlased ei jõudnud ära imestada, kui tore on ikka eesti pulm ja kuidas Eesti Iiri bänd mängib paremini iiri muusikat kui nemad ise. Koju sain kell pool 4, kell 8 üles.

Pühapäeva ennelõunal helistas E naine K, et E ei saa kahjuks etenduses mängida, kuna on põletushaavadega Mustamäe haiglas. Sellised uudised ei ole üldse toredad. E sobis sobis kui õlitatult sellesse rolli (õigupoolest talle mõeldes ma selle juba kirjutasingi) ning ise ka väga nautis ja ootas oma kammbäkki teatrilavale. Egas midagi, tuli leida asendaja. H ütles küll algul, et ei tea ja üldse, aga paari prooviga selgus, et ta teeb selle väga ägedalt ära. Eks ta ole ka kooli ajal harjutanud.

Sel nädalal oleme usinasti proove teinud ning kui te minust siin midagi ei kuule, siis teate, kust mind leida. Ärge siis minge ainult Tartusse öölaulupeole, vaid tulge ikka Haapsallu ka (öölaulupeo laule on tulevikuski võimalik laulda, Valge Daami risotoorium on märksa haruldasem asi). Ja kui te ei tule, siis miks?

Ah jaa, möödunudnädalase äikese kraesse kirjutame ühe lae alt nurgast koos liistuga minema lennanud harukarbi ning värskelt ostetud lauatelefoni. Hea, et niigi läits – sama kaabli otsas olid ka ruuter ja digiboks. Õel läks telekas ja digiboks (ta ei jõudnud veel neid sabasid välja tõmmata, kui kärakas käis) ning ümberkaudsetel igaühel midagi.  Et enne parandajamehe saabumist siiski kodus tööd teha vaja oli, ostsin EMT-st kalli raha eest netipulga. Mõned päevad hiljem leidsin täiesti juhuslikult ülakorruse katusealusest nurgast telefonikarbi. Selgus, et ülemine kaabel töötas ja tegelikult oleks võinud ruuteri kohe üles kolida… Tunne oma ematalu või maksa topelt.

Aga vat kummikuid ei ole ma üles leidnud ja meil on traditsioon, et kui Aken oma kummikud teatrisse viib, jääb Valge Daami ajal vihm järele.


Toimingud

Informatsioon

One response

16 08 2013
M.

See ülestunnistus oli nii tore. Juhtusin nägema ja muigasin omaette. :))

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: