Minevad ja tulevad

16 12 2014

Need 3-8 fänni, kes siin päevast päeva lootusrikkalt kohal käivad, teavad ilmselt niigi, mida ma teen. Koduloo huvides olgu lisatud ka ülejäänud lingid Lääne Elus ilmunud lugudele:

Kallis Taani, kallis Eesti

Anna aega atra seada ja aru saada

Rongis ja roolis

Tulevad, tulevad, jälle käes

Palju(d) on vahepeal tulnud ja läinud. Need kõik väärivad omaette lugusid.





Võti naabritädi südamesse

3 06 2014

…on käsitöö.

Ülejärgmises majas elab üks vanaproua, keda me aimatava välise sarnasuse tõttu ning tema tegelikku nime teadmata Margaret Thatcheriks hüüdsime.

Meie vahel oli võssa kasvanud vana maja, nägime teda harva vaid läbi okste, enamasti majadevahelist teed pühkimas. Tänaval käis “raudne leedi” harva ning siis jättis ta nii range ja tõsise mulje, et ei julgenud teregi öelda.

Kui vana maja lammutati, sulas ka jää. Esmalt sai Frau D-ga jutule A, kel naaberkrundile minust sagedamini ja asja pärast asja on olnud.

Eile õhtul läksin aias uuele naabrimehele tere ütlema ja samal ajal oli õues ka Frau D. Nähes mu peos tikkimisraami, unustas ta hoobilt oma artroosihaiged jalad ning kappas kärmelt lähedale – ilmaime, kui keegi tänapäeval Saksamaal käsitööd teeb.

Tegin talle sisseijuhatuse Eesti rahvarõivaste ja laulupidude teemasse ning Frau D rääkis, kuidas ta terve elu muudkui heegeldanud on.

Supsik sai Oma‘lt paki vahvleid (Frau D ise nimetas end lapse ees vanaemaks, kusjuures ma olen A-ga nõus, et Thatcheri kõrval on sarnasusi ka minu emaga) ning A sai ka kiita, et ta nii palju ise ehitab ja teeb.

Vardad, nõelad, haamrid ja pintslid kätte, kodanikud!

IMG_06032014_143549

Mobiilipilt on tõestuseks P-le, et rohkem kui aasta otsa ilma nõela pistmata seisnud Kadrina käised siiski jõuavad laulupeole (eeldusel, et P juunis rohkem koorikontserte ei korralda :) ). Esitükil on tikkida veel üksikud lilled ning varred. Kuna see siin pole käsitööblogi, siis ma ei viitsinud triikida, sättida ega fotoaparaati otsida.





Vahemaandujad

31 03 2014

Õde tuletas hommikul meelde, et täna, 25 aastat tagasi astus esimest korda rahva ette ansambel “Vahemaandumine”.

Bändi nimi sündis Pärnu kantrifestivali registreerimislauas, paar proovi olime enne ilma nimeta teinud. Pildil ansambli loomise peamine põhjus ehk õed Loomulik ja Keemiline Lokk mõned kuud hiljem Tartu muusikapäevadel. Bändi lühikeseks jäänud lennu jooksul maandusid erinevatel lavadel koos meiega kaks kuni viis pillimeest.

Nagu ütles õde Loomulik Lokk: “Oli armas, lõbus ja naljakas aeg. Ja üsna märgilise tähendusega.”

Tagumine aeg mälestused üles kirjutada, varsti ei mäleta enam tuhkagi.

 

kivipesu





Käsitööturism

22 02 2014

Mul oli vaja pitsi osta ja hüppasin eile enne Haapsalu bussile minekut Karnaluksist läbi. Seal oli nii pitkä jono, et seda poleks ma bussi väljumiseni jäänud 15 minutiga jõudnud ära seista. Kas Soome käsitööhuvilistele korraldatakse nüüd Eestisse erireise? Suures saalis kõlas valdavalt soome keel. Tore ju, et nad mitte ainult odavat viina ei osta :)

Käsitööturismil on Eestis kõvasti arenguruumi – kuni Vanas Euroopas ja kaugemalgi veel leidub neid, kes H&M masstoodangu ostmise asemel midagi ise teha armastavad. Saksamaal veel tehakse käsitööd (üksikutes koolides isegi õpetatakse), Luksemburgis vist väga vähe või üldse mitte – kui nööp ära kukub, tuleb minna H&M-i ja osta uus pluus. Ja need nööbid tulevad ju õige ruttu küljest.

Käisin eile üritusel – Lääne maavanema, Läänemaa Omavalitsuste Liidu, Haapsalu linnavolikogu esimehe ja linnapea vastuvõtul. Väga armas oli näha nii paljude neidude ja naiste õlgadel Haapsalu rätte ja salle, suur hulk neist ise tehtud. Isegi mu hää sõber nimekaim on salliga maha saanud. Mis sest et, see tuli kõikidest senistest nähtud sallidest kõige pikem ja ei vasta n-ö standardile, seda ägedam ongi. Räägitakse, et sallihullul polnud A-le  piisavalt suurt venitusraami, nii et mees pidi suurema raami jaoks minema metsa langetama. Siin pildil on pikk sall vasemal ja keskel salliraamatute autor.

Meie selja taga istusid mu endised majanaabrid ja mees tulistas peast, mis muster kellelgi õlgadel :D Viskasime nalja, et kui Delfi meluportaalis tehti just kokkuvõte kaunimatest rahvariietest presidendi vastuvõtul, siis T võiks teha uuringu “Haapsalu rätimustrite trendid”. Ja üldse peaks ta rakendama vastavatud pitsikeskuse ja Haapsalu pitsipäeva turundusvankri ette – noor kena mees, lahe lokkidega sell naiste käsitööd promomas oleks päris tõhus.

Minu sallilõng seisab ja ootab oma aega. Enne laulupidu on vaja tohutult tikkida ja paar seelikut-jakki õmmelda. Aga pärast pidu luban käsile võtta. Tuletatagu meelde.

Mairi ja Jarmo olid aktuse väga hästi lavastanud ning ansambel Shoot the Piano Player läheb järjest paremaks. Kohustuslik laul “Rongisõit” Haapsalu raudtee taastamise fännidele algab 41:41. Francis Lai filmihitile “Mees ja naine” viisile tegi bänd (Ellen Niidu rongisõidulaulu ainetel) teemakohased sõnad.





Ood suurtele kõrvadele

26 08 2013

mis ei paistaks välja, kui ei oleks sellist platvormi – ligi 70 maailma kõige ägedamat inimest, kellega veetsin viimased töötihedad ja unevaesed nädalad. Polnud mahti isegi mitte daami blogisse midagi kirjutada.

Olen siiralt üllatunud, et lavastus nii menukaks osutus ja vaatamata kokkuhoidlikule (loe: üsna olematule) reklaamikampaaniale nii palju rahvast kokku tuli. Tuleb tänada ilusat ilma ja rahvasuud (sh sotsiaalmeediat). Juba piinlikuks muutuva kiituse keskel mõjub nurin laupäevase ruumipuuduse üle tasakaalustuseks isegi päris kosutavalt. No ja kahel lõbusust laenanud noormehel olla reedel igav hakanud – ainult laulavad ja ühtegi hobust ei ole! (kuhu me veel kabjalised mahutanud oleksime… Järgmisel aastal paneme mõne väljanäituseks suurele õuele :) )

Pärastlõunal, kui olime suured asjad linnusest kokku pakkinud, julgesin teha vahelduseks mitte midagi. Milline imeline kogemus!

Veel viimase nädala oleme Supsikuga Eestis, aga oma kodu igatsus on mõlemal päris suur. A jõuab juba täna tagasi.





See ongi õnn…

16 08 2013

… kui sõidad laupäeva pärastlõunal kahe toreda, aga ebamugavalt üksteise selga sattunud ja väsitava ürituse järel ning enne kolmandat Supsikuga poest koju ja ta küsib: “Aga emme, mis on õnn?”

Silmad püsivad kohe märksa paremini lahti.

Siin ERR uudisloos öeldakse laulupeo repertuaarikomisjonile  südamelt ära (pedagoogi poeg püüab olukorda poliitiliselt korrektseks pöörata, aga sõber jääb endale kindlaks… ja eks tal ole servast õigus ka – mina ei tea, miks just lastekoore alati kõige igavamate ja imelike lauludega kiusatakse.). Võin siiski kinnitada, et poiste käbidega loopimine ning ujumine olid teisejärgulised tegevused – me pidime ajapuudusel isegi kaks teemaõhtut ära jätma ning selle asemel laulma, laulma, laulma… Mul on Tormise tsüklist nii sügav kopp ees, et pole jõudnud salvestusi isegi mitte kuulata.

Supsik oli laagris väga tubli ja iseseisev. Vahel isegi liiga ehk vaatamata korduvatele meeldetuletustele, et ta peab ütlema, et nüüd läheb palli mängima ja nüüd kas enda või L tuppa joonistama, liikus ta enamasti siiski vaid talle endale teadaolevaid radu pidi. Õnneks polnud ta ainus nublu ning “kasuvanemad” võtsid lauluharjutuste ajal juhtimise üle. Töövõitude hulka võib lugeda erinevate suppide, sh hernesupi söömise. Pudrud jäid siiski puutumata. (“Kas sa putru tahad?” – “Jaa!… Aga see on ju VALGE!”) Neljapäeva õhtuks oli ta asjast veidi tüdinud, reedehommikusel Rooslepa kontserdil rippus üsna iminapana küljes ning küsis, millal lõpuks vanaemakoju tagasi saab.

Käsmus läks hästi, kõiki oli väga tore näha ja rahvast tuli isegi võsa vahel asuval Metsalava ette ning vaatamata vihmale aukartustäratav hulk. 9/10 ei lahkunud isegi siis, kui pealalaval Metsatöll alustas. Ütlesin pärast vihmas möödunud soundcheck’i, et minu lühikese Folkmilli karjääri jooksul pole veel ühelgi esinemisel vihma sadanud. Jäänudki järele :)

Ma pole kunagi Viljandi Folgil käinud (ei lähe ka, kui just ei kutsuta, miks peakski, pealegi on mul sel ajal alati muud tegemist olnud), aga ühest päevast jäi mulje, et Viru Folk ongi ägedam ja folgim ja üldse.

Eriti tore oli kohata kõiki kunagisi ansamblikaaslasi, kellega 22 ja pool aastat tagasi alustasime, mõnda polnud tõesti väga kaua näinud. Paraku ei jõudnud ma 19 aastat Islandil elava viiuldaja V programmi “Eesti majanduse ja sotsiaalhoolekande päästmine koorilauluga” lõpuni kuulata, sest uni murdis enne maha. Kuna Tuksi laagri mugavusi ei saanud mitte igal ööl aega rahulikult maitsta, tuli võtta Käsmu pioneerilaagrimajutusest (kaheksane tuba, ruudulised tekid, hurraa) viimast (õnneks kasutasid seda võimalust üksikud bändikaaslased, üks ei leidnud öösel pimeda ja pipraviina koosmõjul lihtsalt maja üles, höhö). Kui kell 7 silmad lahti tegin, kuulsin õuest lõõtsamängu ja jalaga takti löömist. A, teadagi (ansambel Klots esines ka reedel). Kell 3 öösel oli ta mulle helistanud. Ei kuulnud ei seda ega N. norskamist, mille eest õde mind hoiatanud oli. Hoopis mina olevat alustuseks natuke nurru löönud :P

Tagasiteel pidime Tallinnast läbi sõitma – õde pidi Kristiine keskusesse tagasi viima kolm paari pojale ostetud pükse (mission impossible ehk aeg, mil lasteosakonnast enam ja meeste omast veel ei saa) ning mina tahtsin osta printeri, sest HP1200 aastast 1997 otsustas pärast 40600 trükitud lehte siiski, et “nüüd on aitab” (© by Supsik). Ma olen Tallinnas elanud ja päris palju ka roolis olnud, aga meil õnnestus ümbersõitude tõttu kolm korda ära eksida. Soovitav on enne linna sisenemist tuleb hommikukohv välja pissida.

Laupäeva õhtul oli lõpuks aega pühapäevaseks Eesti-Iiri pulmaks valmistuda – pärast 9 aastat kooselu ja kahte last otsustasid Dublinis kohtunud M ja S lõpuks registreerida ja pidu pidada. Iirlased ei jõudnud ära imestada, kui tore on ikka eesti pulm ja kuidas Eesti Iiri bänd mängib paremini iiri muusikat kui nemad ise. Koju sain kell pool 4, kell 8 üles.

Pühapäeva ennelõunal helistas E naine K, et E ei saa kahjuks etenduses mängida, kuna on põletushaavadega Mustamäe haiglas. Sellised uudised ei ole üldse toredad. E sobis sobis kui õlitatult sellesse rolli (õigupoolest talle mõeldes ma selle juba kirjutasingi) ning ise ka väga nautis ja ootas oma kammbäkki teatrilavale. Egas midagi, tuli leida asendaja. H ütles küll algul, et ei tea ja üldse, aga paari prooviga selgus, et ta teeb selle väga ägedalt ära. Eks ta ole ka kooli ajal harjutanud.

Sel nädalal oleme usinasti proove teinud ning kui te minust siin midagi ei kuule, siis teate, kust mind leida. Ärge siis minge ainult Tartusse öölaulupeole, vaid tulge ikka Haapsallu ka (öölaulupeo laule on tulevikuski võimalik laulda, Valge Daami risotoorium on märksa haruldasem asi). Ja kui te ei tule, siis miks?

Ah jaa, möödunudnädalase äikese kraesse kirjutame ühe lae alt nurgast koos liistuga minema lennanud harukarbi ning värskelt ostetud lauatelefoni. Hea, et niigi läits – sama kaabli otsas olid ka ruuter ja digiboks. Õel läks telekas ja digiboks (ta ei jõudnud veel neid sabasid välja tõmmata, kui kärakas käis) ning ümberkaudsetel igaühel midagi.  Et enne parandajamehe saabumist siiski kodus tööd teha vaja oli, ostsin EMT-st kalli raha eest netipulga. Mõned päevad hiljem leidsin täiesti juhuslikult ülakorruse katusealusest nurgast telefonikarbi. Selgus, et ülemine kaabel töötas ja tegelikult oleks võinud ruuteri kohe üles kolida… Tunne oma ematalu või maksa topelt.

Aga vat kummikuid ei ole ma üles leidnud ja meil on traditsioon, et kui Aken oma kummikud teatrisse viib, jääb Valge Daami ajal vihm järele.





Jäin suvetööle

1 08 2013

Panime Supsikuga juba 24. juulil jalad Lennutaadu lennujaamas maha, aga pole mahti olnud mingit aru anda.

Enamik mujal elavaid eestlasi käib Eestis puhkamas, mina tegutsemas. Järgmisel nädalal on lastekoori laager, 9. augusti õhtul Käsmus Folkmilli rejuunjon, 11. augustil on palutud Eesti-Iiri pulma läbi viima ning augusti lõpus Valge Daami etendused.

Supsik rahmeldab päevad otsa Pärna tänava poistega ringi, samaealiste tüdrukutega on ümbruskonnas kitsas. Telekommunikatsiooni häirete tõttu ei õnnestunud kohata Londoni rüütleid (täpsemalt küll daame), kes laupäeval Haapsalus käisid, aga täiesti juhuslikult avastasin Kuursaalis Inga Kaare, Tiit Saluveeri (+tütrega) ja Tõnu Raadikuga kontserti andmas teise Londoni-inimese – Reet Kromeli.

Ka rüütliperega kohtumise teine katse ebaõnnestus – eile oli mul endal pärast unevaest ööd päeval kehv olla ning väike G on haakinud endale tuulerõuged.

Eile õhtul esines õde külalisena Jääääre kontserdil. Oli väga armas üritust ning rahvast päris palju. Muuhulgas kanti ette ka kaks minu lugu, üks päris uus ja üks natuke vanem. Autorit välja ei aetud, sain kiita.

Homme ja ülehomme Augustibluus, ei tohi ju ometi puududa. 20 aasta peale olen viilinud vist vaid korra – 2007, kui vahetult enne üritust süvarasedana ära kolisin.





Hülge möla ja muidu Californiast

6 07 2013

Sugulane, kellega kahjuks ei kohtunud, kuna ta just meie sõidu ajal Kansasesse kolis, ütles ‘You are going to love California’. Tal oli õigus.

Jah, mulle meeldis. Ilmselt keegi ei üllatu, aga ookeani lähedal meeldis mulle märksa rohkem kui sisemaal, isegi kui suure vee ääres hakkas pärast jubedat kõrbemist esialgu päris külm. Temperatuur vaheldus väga kiiresti – mägedes ja/või ookeani ääres oli jahe, sisemaal aga väga kuum. Kümne minuti jooksul kümme pügalat siia-sinna oli tavaline.

Siin – seal

Vaikse ookeani ääres ei olnud kuskil eriti vaikne. Kord ajasid ajasid loomupärast hülge möla elevanthülged (all fotol tunduvad nad pisikesed nagu kalad, tegeikult olid aga röögatu suured ja kisasid, mis kole), kord merilõvid (kes olid eelmistega võrreldes igas mõttes tagasihoidlikud), viimases ööbimiskohas ka pääsukesed. Mitte ükski salutäis ööbikuid ei röögi öösiti nii valjusti kui pisike pesakond kaldapääsukesi.

IMG_06272013_131440

Muidugi mühisesid ka lained, kuigi tormi meile kogeda ei antud. Mõõdukas lainete laul ning mõnus merehais mõjuvad mulle mõistagi nagu palsam.

Ükski rannakalju pole teisega sarnane. Carmel, Point Lobos:

IMG_06272013_161651

IMG_06272013_161734

Vesi oli külm ka Mendocino muidu üsna vaikses jõesuudmes.

IMG_07022013_172639

Lõpuks oli ikka meri põlvini ja nalja nabani.

IMG_07022013_172619

Ebasportlikult halvasti varustatud inimestel ei olnud loomulikult lainelaudu ega sobivaid ülikondi. Pealegi olen vähemalt mina vanemas eas kohutavalt arg uusi trikke proovima. Turvalisem ja mõnusam on hommikul enne hullavate laste ärkamist hotelli basseinis konna tõmmata :)

Minu salaplaan visata end lõpuks ometi mõneks tunniks jahedamas kohas päikese kätte lamamistooli ei saanudki teoks: viimaseks kaheks päevaks õnnestus broneerida öömaja vist terve California ning Nevada ainsasse pilvisesse paika. Elasime otseses mõttes pilves. Ja meri oli hülgehall. Ja kõik oli väheke väsinud, meie ka.

Aga lõhe maitses hea, isegi mõõkkala.

IMG_07012013_172435

Viimasel hommikul sadas alla isegi 30 jämedat vihmapiiska :)

Roots and boots

San Franciscos olime kokku neli ööpäeva ning veidi ka tulles ja minnes, kuivõrd lendasime just sinna ja sealt.

Ma ei ole suurlinna inimene, aga SF hakkas täitsa meeldima. Väga vaheldusrikka miljööga ja sõbralike inimeste linn. Udu tõttu ei ole mul kohustuslikku sillafotot, aga suvaline seinaplaatide kujund on ka tunduvalt lõbusam.

IMG_06282013_165154

Nii mõnegi mõttetu suveniiri asemel tõime viimasest külast koju hoopis mõned väga pika ja poolapärase perekonnanimega Matt’i tehtud seinaplaadid.

San Franciscost põhja poole jäävates asulates oli üldse väga armas. Näiteks Jenneris leidsime lõpuks puhveti, kus pakuti märksa korralikumat kohvi kui Starbucksi lurr ning kus tunnevad end vist päris hästi ka need inimesed, kes talu gluteeni või piima või mingil põhjusel liha ei söö.

IMG_07012013_144003

Päris tihti mõtlesin nende kahe nädala jooksul, et kas toiduallergia ja -talumatus on ainult Euroopa probleem. Laktoositalumatutel on vist lihtsam toime tulla kui tsöliaatikutel, sest – nagu esimese öömaja lähedal bensukas kohatud pudelil kirjas oli – isegi muscle milk contains no milk.

Gluteenivabu jahutooteid nägin ühes poes – San Francoscos Cow Hollow ja Marina piiril Chestnuti tänaval. Tolles Marina Supermarketis, mis oli suuruselt (väiksuselt) umbes nagu meie tänava Edeka, aga nii Edeka kui ka ‘meerikamaa Safeway või Walmartiga võrreldes päris kallis, müüdi küll igasuguseid imelisi toidutarvikuid. Väikelinnades ja teeäärsetes ostukeskustes mõtlesin, kuidas küll saavad reisil hakkama need, kes ei saa piima juua või ei taha saia süüa. Euroopas on riisi- või maisivahvlid nii tavalised ja rikkalikuma hommikusöögi kõrvale pakutav brown bread ei ole kaugeltki mitte must leib, vaid pruuniks praetud täistera röstisai. Muide, kuskilt Kernville’i lähedalt Mehhiko toiduopoest ostetud maisitortiljad maitsesid nagu kollase guaši vesilahusesse kastetud paks kuivatuspaber.

Chestnuti tänava jupike Divisadero ja Fillmore’i tänava vahel oli muidu ka väga elus koht pisikeste poodide ja populaarsete söögikohtadega.

Kohustuslikule ostutänavale (Union Street) ei jõudnudki. Pole ka mingi margitarbija :P

Rohkem aega veetsime hoopis thrift store’ides, neid oli eriti tihedalt muidu üsna mõttetus läbisõidulinnas Barstow’s. Oleks saanud, oleks kaasa toonud ka Hammondi oreli, aga lennureisiga kaasnevate kitsenduste tõttu piirdusime kastitäie vanade vinüülide ja muu mudruga. Supsik sai ühest poest kauba peale päris tutika mängukoera ning mitte päris tasuta ühe umbes minuvanuse nuku. Paraku läks sellel juba järgmisel päeval üks jalga hoidev sisemine ühenduskumm katki ning nüüd ootab moekas nukuneiu operatsiooni.

Üks pood, kuhu ilmselt iga muusika- ja/või mittedigifotohuviline pikemalt peatuma jääb, on Fiddles € Cameras Fort Bragg’is. Samas linnakeses on ka väga armas kohvik ning Pipi suka- ja sokipood (ma ei küsinud, kas neil ikka Lindgreni esindamise litsents on :P Ime, kui sealpool maakera üldse keegi teab, kes on Pipi ja/või Lindgren. Meid teenindanud neiu ema oli sakslane, sellest võib-olla ka huvi.).

Hipsteritele ja muidu wannabe’dele teadmiseks: läänerannikul ja Las Vegases kantakse vähemasti sel suvel saapaid. Keset suurt suve kõrge säärega ja/või karvaseid. Muu keha võib sõltuvalt kohaliku omavalitsuse kommetest ja tolerantsi piiridest olla peaaegu (SF-s tükati ka päris) paljas. Plätude ja sandaalidega, olgu need nii peened kui tahes, äärmisel juhul kontsaga stilettodega käivad peamiselt turistid ning tosse (koos ilmselt igavesti kohustuslike kõrgete valgete tennisesokkidega) kannavad lihtsalt kohalikud :P

Quo vadis, ESTO?

Üheks oluliseks lollide “leitsakuturistide” (vt mu varasemat kõrbeteemalist postitust) ajastuse põhjuseks külastada teist poolkera just juunis-juulis, mitte aprillis-mais, oli Euroopa Eestlaste Koori otsus osaleda juuni viimasel nädalalõpul suurel ühendatud üritusel – Lääneranniku Eesti Päevadel ja ESTO-l.

Suur hulk lauljaid osales juba jaanipäeva paiku ka Kanadas Seedrioru laulupäeval, meie (lauljana mina) piirdusime ühe reisil ühe riigiga. Teised tulid ja läksid ja elasid vastavalt võimalusele ja võimetele.

Minu jaoks olid LEP-ESTO ametlike hotellide ja ürituste hinnad ilmselgelt ilmselgelt ja kordades liiga soolased. Lauljad said laulupeol ikka tasuta osaleda. No niivõrd-kuivõrd, sest sõit ja elamine ületasid Eesti laulupeol osalemise kulu mitmekordselt :P Nt esialgu Euroopast osalevatele lauljatele lubatud tasuta sissepääs avatseremooniale kitsenes kuu enne üritust vaid Eestist saabujatele. (Kes meist on rohkem eestlane? Kas mujal Euroopas elavad eestlased peaksid olema vaikimisi jõukamad või oodatumad kui nn kodueestlased? ESTO on olnud ju väliseestlaste festival?) Kui mõned päevad enne pakuti uuesti viimaseid 35 piletit 35% soodsama hinnaga, siis ma enam ja mitte ainult jonni pärast ei tahtnud.

Mõned meie lauljad said aga vaikselt ürituse sponsoriks, kuna olid lisaks täishinnaga avatseremoonia piletile ette ära ostnud ka transpordi laulupeole, kuhu neid tegelikult ametlikust hotellist tasuta bussidega kohale viidi :)

Laulupeo kontsert ei toimunud kliima mõttes tõesti õnneks vabas õhus, vaid suures kirikus. Juhhei, too kirik asus ka meie öömaja lähedal (kuigi mäkketõus oli neetult raske – kes SF-s käinud, see teab, et nõlvad ei pruugi olla just lauged…).

Proovi ja kontserdi vahel anti ka maitsvat lõunasööki, Stockholmi Estivalilt oli kibe näljakogemus meeles, seega taipasin juba eelmisel päeval küsida ning söök ületas kõik ootused… vähemalt pikalt heeringanäljaste arvates, kes esimesed järjekorras sööma jõudsid.

Mõistan, miks see üritus kallis oli: SF ei ole odav linn. Samas ei mõista ka,  mulle meeldinuks see üritus mõnes väiksemas, kompaktsemas ja vähem glamuurses kohas.

Raiskasin linnas mõttetult palju aega ja närvi otsimise ja seiklemise peale: reedel ei leidnud ma proovikohta üles (oma viga, et ei kontrollinud, Marriotti hotelle on rohkem kui üks) ja laupäeval tõsteti õhtune salakõrtsi üritus ühest kohast teise. Liiga kaua esines trikimeister Jürgen (külje pealt nägi ka kõike, mida tegelikult nägema ei peaks, höhö) ning selleks ajaks, kui bänd lavale tuli, pidime meie oma äärelinna hotelli poole teele asuma.

Hommikune ja õhtune lastehoid Grand Hyattis oli vähemalt meie lapse ja ka meie arvates väga tore! Paraku lõppes see õhtul 22.30 ning ESTO ööelust me osa ei saanud. Armas, et last õhtul ära tooma minnes kohtasin trepil Kanadas elavaid õdesid L ja J (kes ei ole aastatega suurt muutunud) ning oli kohutavalt kahju, et kohtumine jäi nii napiks.

Mõistagi ei ületanud pisikese rahvakillu üritus, oli ta nii uhke kui tahes, kohalikku uudisekünnist, kuna samal ajal toimusid Gay Pride ja BART-i streik.

IMG_06302013_114916

Ilma väikeste lasteta ja senti-ei-loe-reisieelarvega osalejatel on muidugi märksa värvikamad muljed. Ja ega ma ei nuta, koorirahvaga jõuab alati ka Annabergis hullata.

Aga mis mind väliseesti üritustel segab, on eesti keele tahasihoidlik kasutamine. ESTO-l oli Estivaliga võrreldes vähemalt see eelis, et inglise keelest saavad inimesed üldiselt paremini aru kui rootsi keelest :P Ikkagi, kui tahta eesti keelt hoida (ja katsugu korraldajad öelda, et nad seda teha ei kavatse, sellisel juhul ei peaks nt Eesti riik ka neid üritusi toetama), siis peaks rohkem pingutama. Põhitekstid ikka peamiselt eesti keeles ja siis tõlge kõrvale, alati saab ju nt kavalehed teha kohalikus keeles.

Lõpetuseks kaks kohustuslikku turistipilti (muidugi ka peaaegu kohustuslikult halva mobiilikvaliteediga)

Cable car’iga saime kaks-ühes-atraktsiooni: vagun jäi mäe peal seisma ja tuli uuesti käima lükata :)

IMG_06302013_130041

Alcatrazis käisime mõistagi ka. Pildil ei ole mitte avar ühiskong, vaid aken ja Aknad õmblus- ja harjatsehhi vahel. Neis saalides oli fotonäitus vangla viimasel päeval tehtud fotodest.

IMG_06302013_152901

* * *

Eile rõõmustasin liiga vara – täna öösel kell 3 -5 istusime Supsikuga üleval. Tema jäi uuesti magama vist 5:30, mina veidi hiljem. Magasime keskpäevani ja täna pealelõunal olin nagu puuga pähe saanud.





Ei saa me ilma ilmavinguta

19 05 2013

Screen Shot 2013-05-19 at 11.12.00 AM

 

Kole asi tuleb jälle. Nii suuri numbreid ei ole minu ettekujutuses olemas, kui mitu millimeetrit tunnis täna õhtuks vett lubatakse. Oleks, et korraks, aga sama asi jätkub seni, kuni yr.no pikk ennustus ulatub. Eile korraks näidati pilvede vahelt päikest (näljasele ei või ju korraga palju anda), loodan, et inimesed Umgebung’is ikka said ikka mõne tera D-vitamiini sünteesitud ning muru ära niita. Ega see varsti enam ei kasva ka, mädaneb lihtsalt maas ära.

Minu tuju aga kalamaksaõliga ei paranda. Isegi vein ei aita, ma lihtsalt ei jaksa seda nii palju juua.

Eurovisiooni võitsid Petra Mede, Malta, Holland ning Ungari. Tõsiselt, mul on nii hea meel, et ebatüüpiliste eurolugude või esitusetega nii kõrgele kohale jõuti. Birgitist lihtsalt kahju – väga puhtalt esitatud, aga… Vana BBC euroiroonik Graham Norton ütles, et tubli, aga laul oleks võinud 1970ndatel Luksemburgi esindada ning ma pean tunnistama, et olen temaga nõus :P

EBU võiks aga punktide edastajatele sõnad peale lugeda, et ei ole vaja enne numbrite hääldamist seda mittemidagiütlevat formaalset või suisa piinlikku kiiduila.

Selmet loodusesse minna, tuleb end taas tubaseid töid tegema sundida.





Over and over

15 05 2013

Kui ma eile naiste lauluproovist koju jõudsin, kõrvus kummitamas Luxembourgi pingviinilugu aastast 1980, oli Eurovisiooni I eelvoor juba alanud, et mitte öelda lõppemas. Pole juba aastaid laule ette kuulanud, vaid lähenenud puhta lehena. Erandiks Eesti lood, mis ikka kuskilt varem kõrva hakkavad.

Eilse kokkuvõtteks: kõik kandidaadid olid väikeste eriti veidrate eranditega kas 1) Euphoria üldse mitte, vähem või veidi rohkem õnnestunud järglased või a) kleidiga lava külge kinni jäänud naiste ballaadid. Kummastki kategooriast jäid kohe meelde kaks asja: Belgia diskolugu (mulle hirmsasti meeldis tantsutüdrukute nurgeline koreograafia ning kui noor italjaano oma väikeses ebakindluses siiralt silma vaatab, siis mina oma labajalavalsiga eest ära ei jõua, andestan isegi kõik mustad noodid ning luban pool Valloniaga kitkutavat kana vabale jooksule) ja Moldaavia laulja “kerkiv kleit”.

A oli salvestanud Birgiti etteaste. Kenasti laulis, ei oska otseselt millegi kallal norida, aga midagi on selles loos ikka kas puudu või üle, lihtsalt ei kõneta mind. Meelde ka ei jää, kuigi juba võiks. Must-valge algus oli väga maitsekas.

Ja üldse, kuni see vihm ei lakka, ärge lootkegi, et ma vingumise lõpetan. 25. maiks lubab yr.no suisa 6 kraadi sooja!