Uni, tule, ullikene!

18 08 2013

Reede õhtul sain end korraks toimetustest lahti rebida, kohtusime L juures Vöölas kooliaegse lahutamatu jõuguga, nn kuldse kuuikuga. Kooli- ja klassikokkutulekutel oleme ikka trehvanud, aga see pole ikka päris see. Nalja ja naeru, sekka tõsist juttu elust enesest jätkus varavalgeni. Meil on paljudel alles nii põnevaid arhiividokumente – tunnis sündinud joonistusi, luulet ja lihtsalt kirju. Isegi jutud, mida rääkis meile taldrik (vahepeal keerutasime seda väga tihti), olid L-l üles tähendatud. Ja meie taldrikuvaim ei ajanud mingit suvalist jura, vaid sealt tuli aeg-ajalt tõelisi pärleid.

Jäime kõik pööningumagalasse ööseks (või siis täpsemalt hommikuks). Kuna ema ja laps A olid reedel ja laupäeval tööl, oli Supsik kaasas. Kell 7.30 kukkus S mulle voodist peale (tal oli valida, kas voodi või madrats, aga ega tema ju ei kuku!), mõlemad ehmatasime üles.

Eilne öö jäi ka täiesti vahele: pätakas ja helilooja istusid Kalamajas stuudios, meie õega teatris. Nemad muudkui mängisid ja miksisid ning meie ütlesime “kiire, aeglane, lühike, pikk, okei või siis mitte”. Sündisid etenduse saatefonogrammid – esimesed kolm võtsid nii palju aega, et esialgne plaan kell 4 magama saada tundus asenduvat lootusega saada kolmapäevaks ühele poole. Vahepeal oli meeste poolel täielik vaikus, meie otsisime endale tegevust, et mitte magama jääda. Kõige paremini aitasid vanad fotod: teatrietendused ja -peod, vuntsidega linnapeast rääkimata.

Kell 6.22 teatas helilooja, et nüüd on küll kõik ja nüüd kohe ta kukub näoli ja me tegime kõik sedasama. Õnneks olime taibanud poole 6 paiku kohta vahetada, kodus oli ikka pehmem maandumine kui kultuurimajas. Pool 10 ärkasin, kell 12 hakkas juba proov. Ilm oli ilus, inimesed rõõmsad (mõni isegi liiga), asi sujus, kodus olin juba 20 millegagi.

Siis jäin magama kell 22, aga tunni ja veerandi pärast helistas helilooja ja samal ajal oli laps A saatnud sõnumi, et ta kohe jõuab töölt, kuid võtit pole. Kõhus algas intensiivne sisemonoloog – päeval polnud üldse isu, korraga tundsin, et nüüd pean midagi kohe hamba alla saama. Tavaliselt aitab öine võips mul magama jääda, aga nüüd vahin nagu öökull. Selle nimi on vist üleväsimus.

Muuhulgas 1995. aastal Teoteatriga peetud lustaka talvise ühisürituse fotosid vaadates meenus see kunagine hitt.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: