Täna, 7 aastat tagasi

21 09 2014

Sophie Helena

Ja ausõna, ma nüüd hakkan jälle blogima.





Ühed mustad mõlemad

6 05 2014

Mäletate, et Supsik tahtis suureks saades linnuvaatlejaks hakata?

“Mustsõstar,” ütles Supsik eile pargimurul keksinud Turdus merula kohta.

Tuli taas meelde aeg, et mitte öelda kantriaeg, mille meenutuseks hiljuti ühe tähendusrikka foto avaldasin. Kantritantsu ansambli “Mustsõstra õied” nimetasid halastamatu huumorimeelega meesmuusikud-tantsuvõõrikud mõistagi kohe ümber ning mul on hiljem elus olnud piinlik hetk, kui ühes ametlikumas vestluses lipsaski üle huulte “Musträsta põied”…

Täna hommikul keksis murul juba mustäs :D

Facebooki lingvistika- ja tõlkepärlite grupis oli eile vilgas arutelu, kas peaaegu asemel peaks peagu uuesti kasutusele võtma. Mulle ei meeldi. Ei ilmagu ega hiljagu. Peagu jääb minu poolt ilmselt igavesti kolesõnaks, mida kasutan vabatahtlikult ainult iroonilises kõneviisis.





Vahemaandujad

31 03 2014

Õde tuletas hommikul meelde, et täna, 25 aastat tagasi astus esimest korda rahva ette ansambel “Vahemaandumine”.

Bändi nimi sündis Pärnu kantrifestivali registreerimislauas, paar proovi olime enne ilma nimeta teinud. Pildil ansambli loomise peamine põhjus ehk õed Loomulik ja Keemiline Lokk mõned kuud hiljem Tartu muusikapäevadel. Bändi lühikeseks jäänud lennu jooksul maandusid erinevatel lavadel koos meiega kaks kuni viis pillimeest.

Nagu ütles õde Loomulik Lokk: “Oli armas, lõbus ja naljakas aeg. Ja üsna märgilise tähendusega.”

Tagumine aeg mälestused üles kirjutada, varsti ei mäleta enam tuhkagi.

 

kivipesu





Uni, tule, ullikene!

18 08 2013

Reede õhtul sain end korraks toimetustest lahti rebida, kohtusime L juures Vöölas kooliaegse lahutamatu jõuguga, nn kuldse kuuikuga. Kooli- ja klassikokkutulekutel oleme ikka trehvanud, aga see pole ikka päris see. Nalja ja naeru, sekka tõsist juttu elust enesest jätkus varavalgeni. Meil on paljudel alles nii põnevaid arhiividokumente – tunnis sündinud joonistusi, luulet ja lihtsalt kirju. Isegi jutud, mida rääkis meile taldrik (vahepeal keerutasime seda väga tihti), olid L-l üles tähendatud. Ja meie taldrikuvaim ei ajanud mingit suvalist jura, vaid sealt tuli aeg-ajalt tõelisi pärleid.

Jäime kõik pööningumagalasse ööseks (või siis täpsemalt hommikuks). Kuna ema ja laps A olid reedel ja laupäeval tööl, oli Supsik kaasas. Kell 7.30 kukkus S mulle voodist peale (tal oli valida, kas voodi või madrats, aga ega tema ju ei kuku!), mõlemad ehmatasime üles.

Eilne öö jäi ka täiesti vahele: pätakas ja helilooja istusid Kalamajas stuudios, meie õega teatris. Nemad muudkui mängisid ja miksisid ning meie ütlesime “kiire, aeglane, lühike, pikk, okei või siis mitte”. Sündisid etenduse saatefonogrammid – esimesed kolm võtsid nii palju aega, et esialgne plaan kell 4 magama saada tundus asenduvat lootusega saada kolmapäevaks ühele poole. Vahepeal oli meeste poolel täielik vaikus, meie otsisime endale tegevust, et mitte magama jääda. Kõige paremini aitasid vanad fotod: teatrietendused ja -peod, vuntsidega linnapeast rääkimata.

Kell 6.22 teatas helilooja, et nüüd on küll kõik ja nüüd kohe ta kukub näoli ja me tegime kõik sedasama. Õnneks olime taibanud poole 6 paiku kohta vahetada, kodus oli ikka pehmem maandumine kui kultuurimajas. Pool 10 ärkasin, kell 12 hakkas juba proov. Ilm oli ilus, inimesed rõõmsad (mõni isegi liiga), asi sujus, kodus olin juba 20 millegagi.

Siis jäin magama kell 22, aga tunni ja veerandi pärast helistas helilooja ja samal ajal oli laps A saatnud sõnumi, et ta kohe jõuab töölt, kuid võtit pole. Kõhus algas intensiivne sisemonoloog – päeval polnud üldse isu, korraga tundsin, et nüüd pean midagi kohe hamba alla saama. Tavaliselt aitab öine võips mul magama jääda, aga nüüd vahin nagu öökull. Selle nimi on vist üleväsimus.

Muuhulgas 1995. aastal Teoteatriga peetud lustaka talvise ühisürituse fotosid vaadates meenus see kunagine hitt.





See ongi õnn…

16 08 2013

… kui sõidad laupäeva pärastlõunal kahe toreda, aga ebamugavalt üksteise selga sattunud ja väsitava ürituse järel ning enne kolmandat Supsikuga poest koju ja ta küsib: “Aga emme, mis on õnn?”

Silmad püsivad kohe märksa paremini lahti.

Siin ERR uudisloos öeldakse laulupeo repertuaarikomisjonile  südamelt ära (pedagoogi poeg püüab olukorda poliitiliselt korrektseks pöörata, aga sõber jääb endale kindlaks… ja eks tal ole servast õigus ka – mina ei tea, miks just lastekoore alati kõige igavamate ja imelike lauludega kiusatakse.). Võin siiski kinnitada, et poiste käbidega loopimine ning ujumine olid teisejärgulised tegevused – me pidime ajapuudusel isegi kaks teemaõhtut ära jätma ning selle asemel laulma, laulma, laulma… Mul on Tormise tsüklist nii sügav kopp ees, et pole jõudnud salvestusi isegi mitte kuulata.

Supsik oli laagris väga tubli ja iseseisev. Vahel isegi liiga ehk vaatamata korduvatele meeldetuletustele, et ta peab ütlema, et nüüd läheb palli mängima ja nüüd kas enda või L tuppa joonistama, liikus ta enamasti siiski vaid talle endale teadaolevaid radu pidi. Õnneks polnud ta ainus nublu ning “kasuvanemad” võtsid lauluharjutuste ajal juhtimise üle. Töövõitude hulka võib lugeda erinevate suppide, sh hernesupi söömise. Pudrud jäid siiski puutumata. (“Kas sa putru tahad?” – “Jaa!… Aga see on ju VALGE!”) Neljapäeva õhtuks oli ta asjast veidi tüdinud, reedehommikusel Rooslepa kontserdil rippus üsna iminapana küljes ning küsis, millal lõpuks vanaemakoju tagasi saab.

Käsmus läks hästi, kõiki oli väga tore näha ja rahvast tuli isegi võsa vahel asuval Metsalava ette ning vaatamata vihmale aukartustäratav hulk. 9/10 ei lahkunud isegi siis, kui pealalaval Metsatöll alustas. Ütlesin pärast vihmas möödunud soundcheck’i, et minu lühikese Folkmilli karjääri jooksul pole veel ühelgi esinemisel vihma sadanud. Jäänudki järele :)

Ma pole kunagi Viljandi Folgil käinud (ei lähe ka, kui just ei kutsuta, miks peakski, pealegi on mul sel ajal alati muud tegemist olnud), aga ühest päevast jäi mulje, et Viru Folk ongi ägedam ja folgim ja üldse.

Eriti tore oli kohata kõiki kunagisi ansamblikaaslasi, kellega 22 ja pool aastat tagasi alustasime, mõnda polnud tõesti väga kaua näinud. Paraku ei jõudnud ma 19 aastat Islandil elava viiuldaja V programmi “Eesti majanduse ja sotsiaalhoolekande päästmine koorilauluga” lõpuni kuulata, sest uni murdis enne maha. Kuna Tuksi laagri mugavusi ei saanud mitte igal ööl aega rahulikult maitsta, tuli võtta Käsmu pioneerilaagrimajutusest (kaheksane tuba, ruudulised tekid, hurraa) viimast (õnneks kasutasid seda võimalust üksikud bändikaaslased, üks ei leidnud öösel pimeda ja pipraviina koosmõjul lihtsalt maja üles, höhö). Kui kell 7 silmad lahti tegin, kuulsin õuest lõõtsamängu ja jalaga takti löömist. A, teadagi (ansambel Klots esines ka reedel). Kell 3 öösel oli ta mulle helistanud. Ei kuulnud ei seda ega N. norskamist, mille eest õde mind hoiatanud oli. Hoopis mina olevat alustuseks natuke nurru löönud :P

Tagasiteel pidime Tallinnast läbi sõitma – õde pidi Kristiine keskusesse tagasi viima kolm paari pojale ostetud pükse (mission impossible ehk aeg, mil lasteosakonnast enam ja meeste omast veel ei saa) ning mina tahtsin osta printeri, sest HP1200 aastast 1997 otsustas pärast 40600 trükitud lehte siiski, et “nüüd on aitab” (© by Supsik). Ma olen Tallinnas elanud ja päris palju ka roolis olnud, aga meil õnnestus ümbersõitude tõttu kolm korda ära eksida. Soovitav on enne linna sisenemist tuleb hommikukohv välja pissida.

Laupäeva õhtul oli lõpuks aega pühapäevaseks Eesti-Iiri pulmaks valmistuda – pärast 9 aastat kooselu ja kahte last otsustasid Dublinis kohtunud M ja S lõpuks registreerida ja pidu pidada. Iirlased ei jõudnud ära imestada, kui tore on ikka eesti pulm ja kuidas Eesti Iiri bänd mängib paremini iiri muusikat kui nemad ise. Koju sain kell pool 4, kell 8 üles.

Pühapäeva ennelõunal helistas E naine K, et E ei saa kahjuks etenduses mängida, kuna on põletushaavadega Mustamäe haiglas. Sellised uudised ei ole üldse toredad. E sobis sobis kui õlitatult sellesse rolli (õigupoolest talle mõeldes ma selle juba kirjutasingi) ning ise ka väga nautis ja ootas oma kammbäkki teatrilavale. Egas midagi, tuli leida asendaja. H ütles küll algul, et ei tea ja üldse, aga paari prooviga selgus, et ta teeb selle väga ägedalt ära. Eks ta ole ka kooli ajal harjutanud.

Sel nädalal oleme usinasti proove teinud ning kui te minust siin midagi ei kuule, siis teate, kust mind leida. Ärge siis minge ainult Tartusse öölaulupeole, vaid tulge ikka Haapsallu ka (öölaulupeo laule on tulevikuski võimalik laulda, Valge Daami risotoorium on märksa haruldasem asi). Ja kui te ei tule, siis miks?

Ah jaa, möödunudnädalase äikese kraesse kirjutame ühe lae alt nurgast koos liistuga minema lennanud harukarbi ning värskelt ostetud lauatelefoni. Hea, et niigi läits – sama kaabli otsas olid ka ruuter ja digiboks. Õel läks telekas ja digiboks (ta ei jõudnud veel neid sabasid välja tõmmata, kui kärakas käis) ning ümberkaudsetel igaühel midagi.  Et enne parandajamehe saabumist siiski kodus tööd teha vaja oli, ostsin EMT-st kalli raha eest netipulga. Mõned päevad hiljem leidsin täiesti juhuslikult ülakorruse katusealusest nurgast telefonikarbi. Selgus, et ülemine kaabel töötas ja tegelikult oleks võinud ruuteri kohe üles kolida… Tunne oma ematalu või maksa topelt.

Aga vat kummikuid ei ole ma üles leidnud ja meil on traditsioon, et kui Aken oma kummikud teatrisse viib, jääb Valge Daami ajal vihm järele.





Ah et mida…

20 07 2013

… ma siia ikka kirjutan, kui linnas on suvi ja kodus remont.

Koolivaheajal on Südbadis kavalam käia argipäevade hommikupoolikuil. Pärastlõunal on oht saada palliga pähe, hullemal juhul koos viskajaga. Kui kuivama lähed, suitsetavad ümberkaudsed su välja. Ega ma ei ütle, et ma elus üldse suitsetanud ei oleks, aga seda juhtub viimasel ajal haruharva* ning väikeste laste keskel (või mis veel hullem, laps kaenlas) ma, koni hambus, ei käi. Eriti päikese käes. On inimestel ikka hea tervis! Ühel päeval nägin vaatepiirkonnas kahte naist, kes ei suitsetanud, teisel ühte (ja see oli ka tuttav ehk klaveri-K naine), kolmandal ei jäänud ükski silma. Ilmselt on kõik mittesuitsetajad (või need, kes leiavad, et vabaõhu veepargis ei peaks tossama) mujale puhkama sõitnud.

Iga päev ei viitsi Südbadi minna ka, sest 2×2 km on vaja vantsida ning kuuma ilmaga ei ole see üldse mõnus. Jah, iga pügal üle +25 on minu jaoks jätkuvalt palav. Võite nüüd nähvata, et ma pole ka kunagi rahul. Miks ei ole – +18…+25 sobib suurepäraselt! Paar päeva ongi täpselt selline paradiis olnud :)

Alternatiiviks Südbadile on mänguväljak, kus on tõenäoliselt veel palavam :) Hommikul või õhtul kannatab vähemalt istuda ja tikkida või midagi, kuni Supsik oma isu täis kiigub (ja selles osas on ta sel suvel täitmatu). Kuni mõni täiskasvanu ei istu su kõrvale ega asu sind välja suitsetama. Saksamaal on tavaline, et mänguväljakule tulevad kaks täiskasvanud naist, ema (55) ja tütar (30), istuvad maha ja teevad suitsu. Mis mõte on keelustada mentoolisigarettide müük, kui suures riigis on tavaline, et kolm põlvkonda kimuvad koos? Mänguväljakul ja basseinis. Ning palju. Kassajärjekorras arutavad süvarasedad naised omavahel, kas Templeton on sama hea ja kange kui Marlboro. Abordi on Trieri piiskop siinsetes kirikule kuuluvates haiglates ära keelanud, aga aeglase lapsetapuga võib tegeleda küll.

Eile õhtul jalutasime Supsikuga üle pika aja vanalinna ja tagasi. Kuu ajaga on päris palju muutunud, mitu poodi ning söögikohta on vahepeal suletud ja uusi avatud. Linn on värvilisi elevante täis.

Kuna 9. augusti õhtul Viru Folgil kuuleb lavalt Folkmilli läbi aegade, kaevasin välja foto aastast 1991 meie välisreisilt Soome. Mulle kingiti Lappeenrannas sünnipäevaks selline lilla elevant. Eelmisel päeval küsisin viiuldaja Valmarilt, mis lilla asi sul kotis on. “Ostsin naisele jope,” vastas ta. Elevandi nimeks saanudki Valmari Naise Jope.

Aga tukk oli mul vinge, eks?

lilla elevant

Esmaspäeva hommikul lähevad vanad köögikapid ja gaasipliit Sperrmüllwagen’iga viimsele teekonnale. Fotosid “enne ja nüüd” näeb siis, kui uus on enam-vähem valmis. Hetkel on veel pool ja pool, st uues köögis on kasutusvalmis ülemine ja vanas alumine osa köögimööblist.

ML käis neljapäeva õhtul läbi, et törts tööjuttu puhuda (Eestis tuleb suur laste laululaager) ja ütles, et teile oleks kohe imelik tulla, kui kuskil enam remont pooleli ei oleks. Seda aga lähiaastatel ei juhtu.

———

* Kui me Ameerikamaalt tulime, küsis tollitöötaja Luxembourgi lennujaamas, kas sigarette on. Ma valetasin, öeldes, et ei ole. Oleksin pidanud tunnistama, et jah, näete, tõin pooliku paki Luksemburgi maksumärgiga Vogue’i tagasi.





Ei midagi palju, lihtsalt ripun ringi

16 06 2013

Mulle meeldib Strasbourg. Meie tunne on vist vastastikune, miks muidu juhtub ikka ja jälle, et ta ei taha mind ära lasta. Mis viga oleks seal reede õhtul tšillida olnud, kui ei oleks pidanud järgmisel hommikul Luxembourgis lastega trillatralla tegema… Seekord juhtus nii, et rong, millele juba Luxembourg Gare’i SNCF automaadis pileti ostsin, mingi jama tõttu õhtul ei väljunud. Mitte ükski teine rong ka enam Luxembourgi poole, isegi mitte Metzi või Thionville’i. Noormees Strasbourgi piletikassas oli väga abivalmis, aga ei leidnud mulle isegi mitte ühtegi ringiga koduteed. Vabandas ette ning taha, andis mu tungival nõudmisel pileti Saarbrückenisse, kuhu A vastu kutsusin. Koos Supsikuga. Mida sa ikka reede õhtul targemat teed, eks, kui sõidad 100 km edasi-tagasi. Hea, kui on kedagi kutsuda.

Strasbourg-Saarbrücken rong on muidu uhke ja mugav küll, aga konditsioneer puhub alati täiega. Kui ma peaksin kunagi pärast sõitu närvipõletiku saama, saadan ravikulu katmise nõude terAlsace’ile ning teen ettepaneku reisijatele tekke jagada.

Ning kui ma Saarbrückenis rongist maha astusin, siis mida ma nägin? Mõistagi seda, et 45 minuti pärast väljub rong Trieri! Ära usalda Prantsuse rongiliikluse andmebaasi, vaid palu ikka kellelgi bahn.de lehelt üle kontrollida…

Muide, Saarimaa pealinna raudteejaama esine oli vähemalt reede õhtul 100 purjus noorega päris õõvastav koht. Pealegi on see linn väga ebaloogilise tänavaplaani ja liikluskorraldusega.

Vahepeal kiskus kiireks natuke selle asja pärast ja siis rohkem seetõttu ning igasugused muud jooksvad kohustused torgivad pidevalt kuklas. Brüsselis oli suve alguse pidu, Melotortidel esimene täispikk kontsert Art Café’s. Reedel lõpetasin laulupoolaasta Strasbourgis, laupäeval Luxembourgis.

Ning ma olin endale ning Supsikule välja teeninud võimaluse kahel erandlikult ilusal soojal päeval mõned tunnid Südbadis veeta. Seal on mõnus käia argipäevadel, kui ei ole koolivaheaega, muidu on tunne nagu spotil karbis.

Tundub, nagu oleks see kõik olnud juba väga ammu, vahepeal läks jälle vihmale ja jahedamaks. Homseks-ülehomseks lubatakse tõsiselt troopilist ilma, targem on vist kodus istuda.

Eile käisime koos “sulasega” lõbustuspargis (Volksfestiks tõrgub mu keel seda jätkuvalt nimetamast). Tõsi, me üritasime Supsikuga karussellitiire teha ka neljapäeval, aga siis hakkas vihma sadama. Enne minekut oli mul vaja paar kiiret tööasja lõpetada ja ma keelasin tal küsimuse “millal me juba minema hakkame?” esitamise. Palusin mitte rohkem pinda käia, kinnitades, et ma ise ütlen talle, millal minema hakkame. Mispeale küsiti 15 minuti pärast: “Aga millal sa ütled, millal me minema hakkame?”…

Alates esmaspäevast toimetab tulevases köögis Leedu ehitaja M, keda A töökaaslase M käest nädalaks “laenas” – tegema neid asju, mis meil muidu teab kui kaua veniks. Töötab väga korralikult Uhab hommikul kaheksast õhtul kuue-seitsmeni pisikese lõunapausiga ja asi liigub uues köögis nobedasti edasi. On väga tänulik, kui talle tööajal harjumuspärase mikrolaineahju-pusfabrikati (tuleb välja, et pooltoodet tähistab läti ja leedu keeles täpselt sama sõna) asemel korralikku toitu pakutakse. Suhtleb natuke saksa ja natuke rohkem vene keeles ning üritab eestikeelseid sõnu õppida. Lisaks sellele, et ta tööriistad puhtad ja korras hoiab, teeb ta igal hommikul voodi joonlaua järgi ära :) Juuli alguses saab koju, selleks ajaks ei ole ta oma naist ja kahte teismelist tütart näinud rohkem kui viis kuud.

Mu laulud on astunud iseseisvasse ellu. Kuna nende lehel ilmselt täpitähtede tõttu link ei tööta, kuulake siit. Kontsert olla hästi läinud ja ma väga loodan, et see ei jää ainukeseks. Plaati lubatakse kunagi sügisel. Üksiti esitan viktoriiniküsimuse, mis ühendas mind ja Katrin Mandelit 1987-1988. Küll ma midagi auhinnaks välja mõtlen :)

Laps lõpetas ülikooliaasta.

Ees ootab üks pikem reis.

Ansambel Folkmill saab Viru Folgil kokku läbi-aegade-koosseisus. Asutajaliiget oodatakse ka paari lugu esitama :)

Vähemalt ei ole aega vinguda, maikuus sai juba küllalt. Sel kõikse mustema meele ajal ütlesin ühe kord kuus kirjutamise töö ära. Küsijaks oli toreda  p o s i t i i v s e  ajakirja toimetaja ning depreka kõige depressiivsemal päeval ajas see pakkumine südamest naerma :)

Eesti Päevalehe vahel ilmunud Haapsalus-on-hea-elada erilehe jaoks kirjutasin ühe linnuse ja Valge Daami loo küll, aga seda ei saa linkida. Ja see ei olnud see 3. juuni “Suvitaja”, mille vahelt saime teada Läänemaa suviste turismiatraktsioonide TOP 5. Tol päeval oli 30 kraadi varjus :D

IMG_06032013_153918





Morgen früh

23 05 2013

Tuli mees Kölnist, autonumbri järgi Siegburgi kandist seina sisse suuri auke tegema. Kell 8.40 astus uksest sisse. Mis kell ta küll ärkas?

Kui õhtul kell 22 jalutama lähen, on suur osa linnast täiesti välja lülitatud.

Ma ei tunne puudust mustast leivast, üle tee Netto Brückenburger teeb Eesti poeleibadele silmad ette. Kalevi šokolaadi ülistamist pole ma kunagi mõistnud. Mis aga puudu on, on sugulane või sõber, kes elab naabermajas või väikese jalutuskäigu kaugusel ja kelle juurde võib suvalisel ajal sisse astuda. Kui siinses mõistes tõesti väga lähedal elav K ütles, et aga tulgu ma ometi, jõudsime selleni, et ajal, mil mina külla läheks, läheb tema juba magama :) Ta käib mõnel hommikul juba kell 7 pilateses! (Njah, ka minu elus on olnud periood, mil ma käisin varahommikuti ujumas… iga päev! Ja ma ei läinud seetõttu sugugi varem magama. Aga siis ma olin 10 aastat noorem ja erinevalt Trierist oli Haapsalu Veekeskuses ujula, mitte lõbus koguperesupluskoht, kus vabakasvatatud lapsed sul seljas ukerdavad. Ainuüksi mõte Das Bad’i – mida on kole kiusatus inglise moodi hääldada – minekust hoiab mind turvaliselt kodus. Vabaõhuujulates on juba kuu aega talisuplejate rõõmupäevad. Kui need Freibad’id lahti on selliste ilmadega.)

Paar nädalat tagasi saatsin teisele K-le küsimuse, et kuidas tundub operatsioon “naised linna peal”, aga mõistagi sain vastuseks, et “meeleldi, aga…”.

M jutustas oma blogis kunagi minu jaoks täiesti uskumatu loo kohalike ülereguleeritud elukorraldusest. Keegi laste sõpradest unustanud midagi nende juurde maha ning telefonikõne peale, et tulen ja toon selle üle ukse ära, määrati talle vastuvõtuaeg umbes pooleteise kuu pärast.

Ja mis te arvate, kas auku tehes õnnestus pihta saada ka ühele veetorule? Majas, kus pole ühtegi kohta, mis ei oleks natuke viltu, on kõik võimalik. Internetikaabliga napikas, nagu näete.

Radikaid vahetades juhtus sama asi. Liiga ettearvatavad ja sirged asjad on igavad, aga torud ja kaablid võiksid oma peidukohtades siiski paikneda ettearvatavalt.





Mulle hullult meeldib…

3 10 2012

…kui andekatel inimestel hästi läheb. Eriti muusikas.

Läksin mina kord ürgammu esimest korda tööle samasse kooli, mille olin ise viis aastat varem kui ürgammu lõpetanud. Olin noor ja loll ega osanud midagi suurt suure õnnega pihta hakata. Hiljem oskasin, aga see oli hiljem. Jeebus, kui loll ma ikka alguses olin! Nojah. Tegelikult sai ullikesest mõne aastaga vist üsna normaalne õpetaja. Aga sellest mõni teine kord.

Minu jaoks on iga klass, iga lend, iga ansambel, koor või näitetrupp omamoodi armas. Too esimene Haapsalu abituurium oli siiski eriti eriline, aga ma olin nii uudu, et ei osanud seda täiega tähele panna. Nad olid nii vastikult… eee… valmis. Valmis! Praegu muidugi mõtlen, et olid ikka samamoodi toored nagu ma ise, aga ikkagi kuidagi rohkem valmis kui mõned järgmised lennud. Kolm klassi, väga palju inimesi. Väga palju andekaid inimesi, kellega elutee siiamaani aeg-ajalt kokku viib.

Toonase bändika ehk lava tagaruumi ehk kunagise pillilao seinad mäletavad seda koma teist. Nüüd on seal jälle bändikas. Aga kõik on muidugi tiba teistmoodi.

20 aastat tagasi olid bändikas veel vanad suured sisseehitatud riiulid, palju koledaid heviplakateid, tont teab, mitu korda üle salvestatud kassetid, tol ajal veel täiesti loomulik kole suitsuhais ja seal keevitati ajastule kohaselt karmi ja “karvast” muusikat. Sajaga, rõõmuga. Vahel tehti nalja ka. Rock’n’roll’i. Ma olen kindel, et seal kummitasid kordamööda Metallica, Nirvana ja RHCP vaimud. Eriti need viimased, sest kuna mu klass asus otsapidi bändika all, tundisn end tihtipeale ‘Under the Bridge’ olevat.

Ma ei mäleta täpselt, mismoodi, aga vist ühe koolipeo tarbeks said bändikas taas kokku “karvased” vilistlased ja tolleks hetkeks veidi kogenum, loomingulisem ja enesekindlam muusikaõpetaja. Ühe Haapsalus toimunud suure teatrifestivali tarbeks õppisime ära umbes täpselt kolme seti jagu lugusid. Ükskõik kui halvasti need ka ei kõlanud, aga tegemine oli puhas fun. Kuna klubis sooviti veel, tegime neljanda seti kolme eelneva parematest lugudest. Del Shannoni ‘Runaway klahvkasoolo (nn Kaukaasia vangi soolo) tuleb mul ilmselt surmani une pealt ludinal :)

Ja need koolimuusikali proovid veel lõhnava saiavabriku mahajäetud punanurgas!…

Möödusid aastad. Muusikaõpetaja ja näiteringi juht tolknes seal koolis suurema või väiksema koormusega veel päris kaua (vaim eksleb seal tükati veel praegugi), aga selle kirjutise peakangelane ehk meeskoosseis hargnes loomulikku rada pidi mööda ilma laiali. Tulid uued muusikastiilid ja -maitsed, elukohad ja -kaaslased, tuldi kokku ja mindi laiali. Muusikategemis pole keegi just päriselt ära unustanud, aeg-ajalt näen-kuulen seda või teist siin või seal, aga see va RHCP vaim jäi aastateks kadunuks.

Paus kandis, väga pikk paus. Super Slinky CD olen ikka vahel ikka riiulist välja võtnud. Autogrammidega ja puha.

Millalgi ilmus välja nimi Slinghunt. Mõned lood Myspace’is. Nüüd on Slinghunt, millest 2/3 moodustavad Tarts ja Mell, taas varjusurmast väljas. Liikuva pildiga. Nagu poleks vahepeal ära käinudki.

Läänlases on asjakohane lugu. Laps A luges esiotsa “pärit muusikud” “päris muusikuks”. Aga täitsa päris nad ju ongi.

P.S. Minu valestilugemiste edetabelisse läheb ‘urnimatus’ -> ‘uriinipidamatus’ järele auhinnalisele kohale ‘uimaste tervitustega’ -> ‘uimastitega’. Kord loeme lühemaks, kord pikemaks – loomingulise lähenemisega pole probleemi!