Minevad ja tulevad

16 12 2014

Need 3-8 fänni, kes siin päevast päeva lootusrikkalt kohal käivad, teavad ilmselt niigi, mida ma teen. Koduloo huvides olgu lisatud ka ülejäänud lingid Lääne Elus ilmunud lugudele:

Kallis Taani, kallis Eesti

Anna aega atra seada ja aru saada

Rongis ja roolis

Tulevad, tulevad, jälle käes

Palju(d) on vahepeal tulnud ja läinud. Need kõik väärivad omaette lugusid.





homme

31 12 2013

oot-oot-oot-otsa lõppima
hakkavad laulud tunased
homme ju hakkame õppima
parandame kõik punased

homme töö hakkab sujuma
pääseme rahapumbasse
pärast tööd hakkame ujuma
jooksma joogasse zumbasse

homme me aitame verega
väetimaid noori ja vanu ja
homme me läheme perega
taadi ja memmegi manu ja

homme me vabandust palume
muidugi andekski anname
vaja siis talume valu me
vaja siis karistust kanname

homsed prillid on roosamad
taevas on sinisem sinisest
aeg on ent ikkagi toosama
ja seitse miljardit inimest

 

* * *

Mu ainus tagasihoidlik palve, et homme enam pea ei valutaks, aga see tundub täna, 11. päeval juba täiesti lootusetu soov. Ehk 2. jaanuaril mõni arst ikka puhkuselt tagasi on…

Olge terved!





See ongi õnn…

16 08 2013

… kui sõidad laupäeva pärastlõunal kahe toreda, aga ebamugavalt üksteise selga sattunud ja väsitava ürituse järel ning enne kolmandat Supsikuga poest koju ja ta küsib: “Aga emme, mis on õnn?”

Silmad püsivad kohe märksa paremini lahti.

Siin ERR uudisloos öeldakse laulupeo repertuaarikomisjonile  südamelt ära (pedagoogi poeg püüab olukorda poliitiliselt korrektseks pöörata, aga sõber jääb endale kindlaks… ja eks tal ole servast õigus ka – mina ei tea, miks just lastekoore alati kõige igavamate ja imelike lauludega kiusatakse.). Võin siiski kinnitada, et poiste käbidega loopimine ning ujumine olid teisejärgulised tegevused – me pidime ajapuudusel isegi kaks teemaõhtut ära jätma ning selle asemel laulma, laulma, laulma… Mul on Tormise tsüklist nii sügav kopp ees, et pole jõudnud salvestusi isegi mitte kuulata.

Supsik oli laagris väga tubli ja iseseisev. Vahel isegi liiga ehk vaatamata korduvatele meeldetuletustele, et ta peab ütlema, et nüüd läheb palli mängima ja nüüd kas enda või L tuppa joonistama, liikus ta enamasti siiski vaid talle endale teadaolevaid radu pidi. Õnneks polnud ta ainus nublu ning “kasuvanemad” võtsid lauluharjutuste ajal juhtimise üle. Töövõitude hulka võib lugeda erinevate suppide, sh hernesupi söömise. Pudrud jäid siiski puutumata. (“Kas sa putru tahad?” – “Jaa!… Aga see on ju VALGE!”) Neljapäeva õhtuks oli ta asjast veidi tüdinud, reedehommikusel Rooslepa kontserdil rippus üsna iminapana küljes ning küsis, millal lõpuks vanaemakoju tagasi saab.

Käsmus läks hästi, kõiki oli väga tore näha ja rahvast tuli isegi võsa vahel asuval Metsalava ette ning vaatamata vihmale aukartustäratav hulk. 9/10 ei lahkunud isegi siis, kui pealalaval Metsatöll alustas. Ütlesin pärast vihmas möödunud soundcheck’i, et minu lühikese Folkmilli karjääri jooksul pole veel ühelgi esinemisel vihma sadanud. Jäänudki järele :)

Ma pole kunagi Viljandi Folgil käinud (ei lähe ka, kui just ei kutsuta, miks peakski, pealegi on mul sel ajal alati muud tegemist olnud), aga ühest päevast jäi mulje, et Viru Folk ongi ägedam ja folgim ja üldse.

Eriti tore oli kohata kõiki kunagisi ansamblikaaslasi, kellega 22 ja pool aastat tagasi alustasime, mõnda polnud tõesti väga kaua näinud. Paraku ei jõudnud ma 19 aastat Islandil elava viiuldaja V programmi “Eesti majanduse ja sotsiaalhoolekande päästmine koorilauluga” lõpuni kuulata, sest uni murdis enne maha. Kuna Tuksi laagri mugavusi ei saanud mitte igal ööl aega rahulikult maitsta, tuli võtta Käsmu pioneerilaagrimajutusest (kaheksane tuba, ruudulised tekid, hurraa) viimast (õnneks kasutasid seda võimalust üksikud bändikaaslased, üks ei leidnud öösel pimeda ja pipraviina koosmõjul lihtsalt maja üles, höhö). Kui kell 7 silmad lahti tegin, kuulsin õuest lõõtsamängu ja jalaga takti löömist. A, teadagi (ansambel Klots esines ka reedel). Kell 3 öösel oli ta mulle helistanud. Ei kuulnud ei seda ega N. norskamist, mille eest õde mind hoiatanud oli. Hoopis mina olevat alustuseks natuke nurru löönud :P

Tagasiteel pidime Tallinnast läbi sõitma – õde pidi Kristiine keskusesse tagasi viima kolm paari pojale ostetud pükse (mission impossible ehk aeg, mil lasteosakonnast enam ja meeste omast veel ei saa) ning mina tahtsin osta printeri, sest HP1200 aastast 1997 otsustas pärast 40600 trükitud lehte siiski, et “nüüd on aitab” (© by Supsik). Ma olen Tallinnas elanud ja päris palju ka roolis olnud, aga meil õnnestus ümbersõitude tõttu kolm korda ära eksida. Soovitav on enne linna sisenemist tuleb hommikukohv välja pissida.

Laupäeva õhtul oli lõpuks aega pühapäevaseks Eesti-Iiri pulmaks valmistuda – pärast 9 aastat kooselu ja kahte last otsustasid Dublinis kohtunud M ja S lõpuks registreerida ja pidu pidada. Iirlased ei jõudnud ära imestada, kui tore on ikka eesti pulm ja kuidas Eesti Iiri bänd mängib paremini iiri muusikat kui nemad ise. Koju sain kell pool 4, kell 8 üles.

Pühapäeva ennelõunal helistas E naine K, et E ei saa kahjuks etenduses mängida, kuna on põletushaavadega Mustamäe haiglas. Sellised uudised ei ole üldse toredad. E sobis sobis kui õlitatult sellesse rolli (õigupoolest talle mõeldes ma selle juba kirjutasingi) ning ise ka väga nautis ja ootas oma kammbäkki teatrilavale. Egas midagi, tuli leida asendaja. H ütles küll algul, et ei tea ja üldse, aga paari prooviga selgus, et ta teeb selle väga ägedalt ära. Eks ta ole ka kooli ajal harjutanud.

Sel nädalal oleme usinasti proove teinud ning kui te minust siin midagi ei kuule, siis teate, kust mind leida. Ärge siis minge ainult Tartusse öölaulupeole, vaid tulge ikka Haapsallu ka (öölaulupeo laule on tulevikuski võimalik laulda, Valge Daami risotoorium on märksa haruldasem asi). Ja kui te ei tule, siis miks?

Ah jaa, möödunudnädalase äikese kraesse kirjutame ühe lae alt nurgast koos liistuga minema lennanud harukarbi ning värskelt ostetud lauatelefoni. Hea, et niigi läits – sama kaabli otsas olid ka ruuter ja digiboks. Õel läks telekas ja digiboks (ta ei jõudnud veel neid sabasid välja tõmmata, kui kärakas käis) ning ümberkaudsetel igaühel midagi.  Et enne parandajamehe saabumist siiski kodus tööd teha vaja oli, ostsin EMT-st kalli raha eest netipulga. Mõned päevad hiljem leidsin täiesti juhuslikult ülakorruse katusealusest nurgast telefonikarbi. Selgus, et ülemine kaabel töötas ja tegelikult oleks võinud ruuteri kohe üles kolida… Tunne oma ematalu või maksa topelt.

Aga vat kummikuid ei ole ma üles leidnud ja meil on traditsioon, et kui Aken oma kummikud teatrisse viib, jääb Valge Daami ajal vihm järele.





Morgen früh

23 05 2013

Tuli mees Kölnist, autonumbri järgi Siegburgi kandist seina sisse suuri auke tegema. Kell 8.40 astus uksest sisse. Mis kell ta küll ärkas?

Kui õhtul kell 22 jalutama lähen, on suur osa linnast täiesti välja lülitatud.

Ma ei tunne puudust mustast leivast, üle tee Netto Brückenburger teeb Eesti poeleibadele silmad ette. Kalevi šokolaadi ülistamist pole ma kunagi mõistnud. Mis aga puudu on, on sugulane või sõber, kes elab naabermajas või väikese jalutuskäigu kaugusel ja kelle juurde võib suvalisel ajal sisse astuda. Kui siinses mõistes tõesti väga lähedal elav K ütles, et aga tulgu ma ometi, jõudsime selleni, et ajal, mil mina külla läheks, läheb tema juba magama :) Ta käib mõnel hommikul juba kell 7 pilateses! (Njah, ka minu elus on olnud periood, mil ma käisin varahommikuti ujumas… iga päev! Ja ma ei läinud seetõttu sugugi varem magama. Aga siis ma olin 10 aastat noorem ja erinevalt Trierist oli Haapsalu Veekeskuses ujula, mitte lõbus koguperesupluskoht, kus vabakasvatatud lapsed sul seljas ukerdavad. Ainuüksi mõte Das Bad’i – mida on kole kiusatus inglise moodi hääldada – minekust hoiab mind turvaliselt kodus. Vabaõhuujulates on juba kuu aega talisuplejate rõõmupäevad. Kui need Freibad’id lahti on selliste ilmadega.)

Paar nädalat tagasi saatsin teisele K-le küsimuse, et kuidas tundub operatsioon “naised linna peal”, aga mõistagi sain vastuseks, et “meeleldi, aga…”.

M jutustas oma blogis kunagi minu jaoks täiesti uskumatu loo kohalike ülereguleeritud elukorraldusest. Keegi laste sõpradest unustanud midagi nende juurde maha ning telefonikõne peale, et tulen ja toon selle üle ukse ära, määrati talle vastuvõtuaeg umbes pooleteise kuu pärast.

Ja mis te arvate, kas auku tehes õnnestus pihta saada ka ühele veetorule? Majas, kus pole ühtegi kohta, mis ei oleks natuke viltu, on kõik võimalik. Internetikaabliga napikas, nagu näete.

Radikaid vahetades juhtus sama asi. Liiga ettearvatavad ja sirged asjad on igavad, aga torud ja kaablid võiksid oma peidukohtades siiski paikneda ettearvatavalt.





Tiu-tiu ja teisiti

23 03 2013

Kui Visnapuu teaks, et ka sel aastal tuleb kevad teisiti. Nii tiu-tiu-teisiti, et oiga ja vasemba. Hendrik kirjutaks Ingile ilmselt veel kolmkümmend kirja, mis oleks märksa kurvemad kui kolmas või isegi kümnes.

Laps külvas aknalauale pottidesse kressi ja tilli. Esimesed võrsed on 7 cm pikad ja püüavad päikese poole, aga mida pole, seda pole.

Minus on peidus päris paras ports maailmalõpuhüsteeriat. Mitte sellist, mida kuulutavad need, kelle eluteed juhivad iidsete rahvaste kalendrid või vanad paksud ettekuulutuste raamatud. Pigem on see hirm ootamatult tugeva päikesetormi, ellu ärkava vulkaani või rikki mineva tuumajaama ees (üks on siin päris lähedal, eks). Jama juhtub ikka siis, kui sa teda kõige vähem ootad, mitte siis, kui lähed oma kellade ja vildedega kokkulepitud mäenõlvale ootama. Ootad ja isegi Godot ei tule!

Aga et kui midagi juhtub, siis kuidas ja kus ma siis parasjagu olen ning mis edasi saab. Kui üldse saab.

Kui jama ei ole väga suur, võib juhtuda, et elame edasi, aga süüa on vähe ning mõni põhimõttekindel vegan võib mu nina alt nahka pista viimase orava, mistõttu tuleb juba varakult harjuda sööma pigem kõike kui mitte midagi :P

Pullapää nn Mulgi mõisas olid meil päris mitu aastat kanad, pardid ja ühel aastal isegi haned. Vanaema E ei söönud mitte ühtegi oma aia lindu, kelle eest ta hoolitsenud oli. Lapsena pidasin vanaema keeldumist lapsikuks. Ei mõistnud, miks ta ei söönud – ise sõjad ja hädad üle elanud – seda, mis oli poes müügil olevatest (kui üldse) kondistest ja sinistest supikanadest parem.

Nüüd mõistan märksa paremini, et neile, kes hobuseliha pigem mittesööjate mail hobuseid kasvatavad või kes niisama ratsutamas käivad, näib hobuseliha söömine vaat et kannibalism või hullem veel.

Supsikule, kes kaks-kolm aastat ei söönud peaaegu mitte midagi (loe: sõi umbes paarikümmet toitu, mida ta arvas ennast söövat, muust keeldus kategooriliselt) oleme nüüd järjest uusi maitseid ja asju tutvustanud. Õigupoolest koos avastanud.

Lambaliha ja bulgur said Supsikult kiitva hinnangu. Täna taasavastas suvikõrvitsa, mida ta kolm vahepealset aastat söögikõlbmatuks pidanud oli. Maitses isegi kinoa, mis mulle algul kuidagi liiga “idune” tundus.

Meedia on nüüd nii kõvasti takka andnud, et neid, kel hobuseliha vastu huvi tekkis, on ilmselt päris palju. Tuli meiegi külmikusse üks tükike. Rõhuga sõnalõpul -ke. Kui viimnepäev nr 2 ehk “kõlblik kuni” ohtlikult lähenema hakkas, süvenesin tõsisemalt retseptidesse. Ühed prantslased soovitasid vaid kergelt praadida-kuumutada (aga vat verist liha ei armasta meist keegi). Klassikaline Itaalia retsept tähendanuks kolme päeva marinaadi külmikus ja siis veel 6 tundi haudepotis.

Ei mäleta, kuidas, aga jõudsin flaami retseptini. Mina, kes ma arvasin, et kui saan aru flaamikeelsetest teadetest Brüsseli raudteejaamades, siis valdan keelt juba vabalt, ei teadnud ometi, mis on “ui“. Tõepoolest, retseptis mõistsin kõike, välja arvatud “6 uien“, mida ma omakorda kogemata valesti guugeldasin, saades tulemuseks, et uier on udar. Kuus udarat hobuseliha hautises?! Mis mõttes?! Hobuse kints kintsuks, aga kes see siis udaraid sööb?! Kuna ma pean flaamlastest siiski lugu, hakkasin kahtlustama, et otsing läks võltse. Ui on siiski sibul ja mitmuse lõpp -r asemel -n. Poole tunniga filoloogiks, otse köögis!

Mis ma kokkuvõtteks ütlen? Esiteks parem 10 lammast kui üks hobune (palun laps H-lt kergemat karistust, õnneks on lambaliha nii kallis, et seda just üleliia tihti endale ei luba). Las esimesed annavad villa ja liha ning teised aidaku meid vajadusel punktist A punkti B.

Teiseks on bulgur parem kui kinoa. Teine on võib-olla tervislikum. Või mine tea, ma ei jõua ka kõike läbi lugeda, eriti libateadmisest tulvil internetist.

Kolmandaks läks täna potti liiga palju musta leiba ja kastmele jäi liiga tugev leivakooriku maitse. Olen varem teinud vasikaliha leivakastmes, aga seekordne tume õlu (jaa, ma ostsin soovitatud Lääne-Flaami duubelpruuni) + must leib + sinep andsid kokku liiga mõrkja maitse, kuigi moosiga ei koonerdanud.

Neljandaks – putukate söömiseks peaksin ma ikka päris surma äärel olema.





Trullallaa ehk vägev, väsitav ja väheke välismaine veebruar

6 03 2013

Ema: “Ma vaatan nüüd Borgenit.”
Supsik: “Vaatame jah porgandit!”

Tegelikult ta teab, mis on porgand ja mis on Borgen. Ja muidugi kordas ta seda kogemata lipsanud nalja veel kordi ja kordi… (sugulasringis nimetame me neid kaalikanaljadeks – lastega kokku puutunud inimesed teavad, kuidas see käib – üks ütleb “kaalikas” ja siis kõik naeravad… kaua… liiga kaua…). Korra varem on Supsik küsinud, kas ma saan sellest “teisest” ehk taani keelest aru. Höhö. Mul võttis ikka terve hooaja aega, enne kui kokku viisin, et “Võimu kants”, millest Eestis räägiti, on sama asi :) Aga ei, ma ei oska taani keelt.

Ega ka mitte rootsi keelt, kuigi ma saan aru. Avastasin teise Stockholmi päeva pealelõunal, kui olin üksi teel hotelli ning  7Elevenist kohvi ja muud nipet-näpet ostsin, et mõistsin kõike, mida minult küsiti, vastasin ka rootsi keeles. Hea, et T minuga sellel käigul kaasas ei olnud. Sest ega ma ikka ei oska küll :D

Ühesõnaga. Või siis veidi pikemalt.

See veebruar oli üks hirmus tore ja sama väsitav kuu.

Enne kui rääkida Rootsi eestlaste festivalist, peaksin rääkima sellest, miks ma kuulutasin koju jõudes välja õmblus- ja lauluvaba nädala. Ning mistõttu olid mitu nädalat ka blogivabad.

Saime mullu sügisel “Meloodilistele tortidele” kutse osalemiseks Estivali pühapäevasel kooride kontserdil. Kuna seal oli igal kollektiivil lava-aega paari-kolme loo jagu pluss ühendkoorilood, otsustasime, et vähem kui 15 minuti kuulsuse pärast ei ole mõtet (omal kulul) kaugele sõita ning kauplesime meid reede õhtuks Eesti Maja keldris nn Salakõrtsi (mis oli tegelikult täiesti avalik ning oli avatud kõigil kolmel õhtul).

Väljakutse väljasõidule tähendas ka rohket harjutamist ning lõpuks ometi ansamblikleitide valmisõmblemist. Kangas oli olemas juba oktoobri keskel, aga hoo- ja mõõduvõtt koos sobivate lõigete valikuga võttis aega. Pidevalt tuli ju midagi kiiremat vahele. Paljude naiste õmblemise kogemus piirdub öösärgiga põhikooli tööõpetuse tunnis, MJ andmetel tehti talle õmblusateljees 250-eurone pakkumine, seega oli paljudel valida, kas leida mõistlikuma hinnaga õmbleja Eestis või vähemalt keegi kohalik sõber, kes öösärgist edasi jõudnud. Kuna õmblemises olen ma tugevam kui äraütlemises, sain endale teha päris mitu kleiti. Eelviimasel päeval enne ärasõitu poetasin ikka mõned pisarad, jupp aega erinevatel põhjustel vähese une tõttu kurnatud organism ütles “tsurr!” ning kinkis mulle nohu.

Et siis Estival. Üritus toimub 4-5 aasta järel, sedapuhku Stockholmis, kus tähtstati suurejooneliselt Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva.

Startisime Trierist kell 5 hommikul koos M&A-ga ning viimases Luxembourgi tanklas enne Belgia piiri kolisin üle I&J autosse. Juhtumisi väljusid Ryanair Charleroist ning Brussels Airlines Zaventemist hommikul 15-minutilise vahega, M&A-l oli pilet esimesele, paljudel teistel, sh mul sedapuhku “päris” lennule koos korraliku kohvriga. Rahvariideid käsipagasisse mahutada ei ole väga lihtne.

Sinnalend oli üsna ok ning kui me G-ga olime hotelli üles leidnud (muide, kas te olete märganud, et on väga paha, kui jäme libisemisvastane killustik kohvrirataste vahele jääb?) ning Liibanoni söögikohas keha kinnitasime, tundsin ma kõiki häid maitseid, küll aga pidin ära jätma lubatud pisikese sooloetteaste festivali ja näituse avamisel, sest reede pealelõunal voolas vett lisaks ninale juba ka silmist. Mul vist oli endal rohkem kahju kui korraldajatel, sest kohalik tüdrukute ansambel saigi pikemalt esineda. Kummalist dialoogi Eesti Maja koridoris koos ühe korraldajaga on aga raske verbaalselt edasi anda, seda ma pean teile ette mängima. Küsige, kui näeme ja kui meelde tuleb.

Õhtul, kui saabus pimedus (hämar oli ka kõrtsis), läks aga olemine päris kabedaks. Meie etteaste läks hästi, aga kuulsid ja nägid seda vaid üksikud, kes väga tahtsid. Keldrisaalis oli tegelikult kolm võlvialust koobast ilma igasuguse akustikata ning mikrofone vaid kolm, mida on 16-le ilmselgelt vähe. Aga me andsime endast südamest parima ning mõned värsked fännid tulid pärast tänama.

Kui vahuvein oli joodud ja meie järel esines punkrokkbänd, läks mul aga haige olemine täiesti meelest ära. Eriti teise seti ajal, kui esitati tuntud kavereid. Blur’i lugu röökisin kaasa eelmise koolimuusikali sõnadega – ei mingit nohu, ei pisaraid.

Öösel jõudsime kuuekesi veel nooblisse meelelahutus- ja söögikohta Sturehof, kus meid ühesuguste siniste esinemiskleitide tõttu sjuardessideks peeti. Sinna poleks me ilmselt muidu osanud minna, aga ennastunustavalt näppu visanud neidudel (kellest vanim kõigest 50) olid kõhud tühjad, hotelli lähistel olnud grillikoht pandi just kinni ning ML ärhvardas, et kui ta kohe alternatiivset söögkikohta ei avaldata, võtab ta kotist roosa boa välja ja läheb leti peale tantsima.

Anti valida kahe puhveti vahel ja K keeldus kebabi söömast. Väga kena temast, sest variant nr 2 oli ikka õige otsus.

Ja mis juhtub Stockholmi kesklinnas, kui öelda taksojuhile, et me ei ole soomlased, vaid Luksemburgis elavad eestlased? Alžeerlasest taksojuht mõmiseb rõõmust, sest saab prantsuse keeles rääkida.

Rootsi-reisi kirsiks oli kindlasti T otsus näpistada aega ja raha korraks Göteborgist Stockholmi sõiduks. Mul on ainult väga kahju, et osa rõõmu sandi tervise kihva läks ning et maalilistel kuninglikel kuplitel tšillimise asemel pidime osa väärtuslikust ajast minu hotellivoodi ääres konutama. Laupäeva hommikupoolikul käisime koos veidi poodlemas. Ma ei saa jätkuvalt aru, miks siin ei ole Lindexit või vähemalt selle analoogi. Ebaõiglus!

Laupäeva õhtuks vuntsisime end korralikult üles ning läksime galaõhtule. Ootused olid suured – lubati vägevat programmi ja kolmekäigulist õhtusööki. Mul on peost väga vastakad mälestused. Saal oli suur ning uhke, aga sellest hoolimata oli väga raske laudade vahel liigelda (ainult üks sisse- ja väljapääs), meie laud asus täpselt konditsioneerituulekoridoris.

Programmis oli tõesti väga ilusaid numbreid, aga õhtut viidi läbi vaat et 90% rootsi ja ülejäänud osas väga halvas eesti keeles. Õhtu oli “pühendatud Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. juubeli pühitsemiseks” (umbes täpselt nii öeldigi) – oleks siis lihtsalt kultuurifestival Rootsis, aga Eesti sünnipäeva puhul oodanuks vähemalt 50:50 keelesuhet. Kõik kohapeal tehtud intervjuud kuulsate (eesti soost) külalistega olid rootsikeelsed. Saalis naerdi, aga kümned lauatäied külalisi Eestist ja teistest riikidest vaatasid kurvalt pealt. Näiteks EÜSL-i  60. sünnipäeval tehti saksa keeles ainult paar lühikest resümeed ning väliseesti kogukond pole Saksamaal sugugi paremas olukorras, pigem veel rohkem hajali ning Eestist kaugemal.

Mulle väga meeldis Idla võimlejate etteaste koreograafia muutumisest läbi aastakümnete koos väga heade taustafotodega. Uskumatu, aga Idla tüdrukud ikka veel tegutsevad, kuigi Ernst ise juba ammu mulla all ja tema liikumissüsteem tundub juba ammu kuidagi vanamoodne. Kui kunagi Idlast tehtud dokkfilmi nägin, siis mõtlesin, et küll on õudne. Nüüd vaatasin, et hoopis vahva, naiselik , omanäoline, stiilne.

Muusikalised numbrid olid ka väga põnevad.

Eelroog oli maitsev, põhiroaks oodanuks aga kana asemel midagi muud. Ega tal midagi viga ei olnud, aga kuidagi odava mulje jättis (muide, õhtu täispilet maksis 900-1000 SEK, esinejad nagu meie, kes niigi sõidu ja elamise ise tasusid, said 500ga). Kolmandat käiku ei tulnudki – Kalevi Désirée kommid plastiktopsis keset laulda olidki dessert. Igaüks sai vist kaks kommi, kui sedagi.

Programmi ametliku osa lõpus pidi rahva saalist välja saama, et lauad tantsupõrandalt ära lükata, ning nüüd juhtus midagi sellist, mille kohta ma siiamaani ei usu, et see oli päris. Estivali peakorraldaja ütles, et nüüd võtame kõik üksteise sappa ja läheme välja traditsioonilise lauluga, milleks ostutus vana tudengite-korporantide marsilaul “Trulla-trulla-trullalalallalaa… Ai, makarooni…”, eesti keeles levinud ka sõnadega “Sind, jah, sind, jah, sind ma armastan / kätte saan, siis alla kugistan / see meie –kes iganes–” jne. Sabatantsu näeb ka ERR uudisest. Mina olin läinud vahetult enne lõppu just välja oma punast nohunina tohterdama ja puuderdama, nii et ma pääsesin. Vaatasime paari kaaslasega seda nalja pealt ja arutlesime, et kükkishüpetega “Små grodorna” oleks veel kreisim olnud.

Kuna meie naisansamblist vaid kahel olid isiklikud tantsupartnerid kaasas ja HAME Väike Punt svingiorkestri saatel vist ka ei tantsi (nende leivanumber on “Karulaane jenka” :) ), läks pidu päriselt käima alles siis, kui ülakorrusel algas disko. Assasaadanas, nii dramaatiliselt olen ma inimesi tantsimas näinud vist ammustel teatri pidudel. Oh neid lendlevaid siidisalle ja õhtukleidisabasid…

…ja (pärast garderoobis ma ütlesin, et) olgu kiidetud juhus, et väljas on veebruar, mitte juuli, samuti see, kes mõtles välja saapad! Mul olid 10 cm kontsaga kingad esimest korda jalas, suvel oleks ma koju läinud ilmselt paljajalu.

Pühapäevase päeva veetsime põhiliselt Musikaliska saalis pikas-pikas proovis. Ja juba teisel välismaa eestlaste kooriüritusel juhtus nii, et korraldajad olid unustanud mõelda sellele, kas ja kuidas lauljad süüa saavad – pisike puhvet avati tund enne kontserti ja seal oli juba enne avamist umbes tunnine järjekord; ega siis midagi, tuli pastelde ja undrukute väel läbi pargi 7Elevenisse joosta. Tunnistasime L-ga, et inimene ikka ei õpi – mullu mais Brüsselis saadud “paastulaululaagri” kogemus ei jäänud piisavalt meelde (tookord lihtsalt unustasid korraldajad meie õhtusöögivõileivad öömajja), et oleks taibanud juba enne küsida, kas sööma jõuab ja kuhu. Hotellis ju võileibu kaasa ei tee.

See oli Tortide esimene esinemine nii suures ja korraliku akustikaga saalis ning meil läks päris hästi. Lisaks olime seekord Euroopa Eestlaste Koori naishäältes üsna kandev jõud, sama arv naislauljaid oli vist ainult Soomest.

Mõistagi juhtus nii, et kontserdi esimene pool ja vaheaeg venisid (vahetekstid kahes keeles olid liiga pikad ja põhjalikud, nii et dirigent K, kellele ma juba aastaid olen liiga pika lauludevahelise jutustamise pärast märkusi teinud, mu kõrval sosistas, et ta on ikka väga vähese jutuga mees, ma vastasin, et suisa kidakeelne :) ) ning juhtus see, mille juhtumist kartnud olin – pidin enne enda dirigeeritavat “Mesipuud” lennujaama tõttama. Ma ei tea, miks kavas asju ringi ei tõstnud, kui oli teada, et mul läheb ajaga kriitiliseks, sest mitte midagi ei oleks juhtunud, kui laulude järjekorda pisut muuta (seda oli tehtud esimeses pooles niikuinii). Dirigendid on natuke edevad, mis sest, et strateegliselt tähtsa osa esinemisest viibivad seljaga rahva poole (vastasel juhul oleksid nad pigem lauljad) ning siiamaani on pisike okas hinges, sest see oleks olnud tore ja vajalik kogemus nii suure koori ees. Ootasin viimase minutini, aga laule kuulutati välja kahekaupa ja siis enam ei kannatanud, sest takso oli meil kuuel, kel sellele lennule piletd, tellitud. Kuna mind oli paarisrakendis välja hõigatud, läinud K, kel ma palusin teha mulle vajadusel koorijuhi bäkkuppi, enne laulu algust mikrofoni juurde ja ütles spontaanselt: “Tere, mina olen A sõber. A pidi minema lennuki peale.” 

Tellitud 6-inimese takso, muide, ei tulnudki. Ootasime 20 minutit ja võtsime siis tänavalt kaks ettejuhtuvat. Nii et tegelikult oleks ma jõudnud seal koori ees ära käia.

Maandumine tagasilennul oli aga valus. 15 minutit olid kõrvad täiesti lukus ning tunne, nagu lahkuks peaaju suure pauguga läbi kolba. Kui keskajal oleks osatud lennata, oleks nohuste inimeste lennutamine olnud väga tõhus piinamise viis…

Kui algus ja lõpp välja arvata, mil ma erinevatel põhjustel lavale ei saanud, läks kõik kenasti ning iga investeeritud kroon tasus end emotsinaalselt ära.

Öisel autosõidul Brüsselist Luxembourgi me ei maganud, vaid olime autojuhiga solidaarsed. Isegi MM, kes minust selleks hetkeks veel tõbisem, ei saanud kuidagi seltskondlikust vestlusest viilida. Kella 2 paiku jõudsime Hesperange’i, kus ma J&I juures mõned puhke- ja isegi unetunnid veetsin ning sealt kolmveerand 6 esimese bussiga esimese Trieri rongi peale läksin.

Aga muidu oli veebruar nagu veebruar ikka – töö ja karnevalipidustustega. Isegi vastlaliug sai tehtud, lõpuks sai sest talvest ikka kõrini. Supsik teatas veebruari lõpus, et tema enne jalutama ei lähe, kui lumi pole sulanud. Nii muuseas jäänudki, sest tõbi tuli majja.





Misasi see on?

6 03 2013

Screen Shot 2013-03-06 at 6.58.31 AM

 

Mullu oli mul märtsi keskpaigaks grillimisest kopp ees. Eile tõime küll tarvikud katuse alt välja ja tegime esimese eine “murul”, aga suuremat sorti lilleistutamise võib vist edasi lükata. Jah, üksik lumesadu on siin ka aprillis üsna tavaline,  -7 küll mitte.

Sama küsimus on Eesti Laulu võiduloo kohta. Ja mitte ainult.





Päris ilus number jäi silma

17 10 2012

 

Veidi üle viie aasta kohta on seda parasjagu.

WordPressi statistika andmeil on mul blogimise madalhooajal 35 regulaarset lugejat, aga kui endal jutt jookseb ning kui teistel aega lugeda, siis 69-80. Vahepeal näiteas loendur kolm päeva järjest täpselt 101 ning siis kukkus 80 ligi tagasi.

Senine suurim hitt on olnud 4. mai 2008 (242). Kusjuures 2008 iga kuu keskmine on olnud ka üsna suur, ikka saja ringis. Vaatan neid numbreid ja tundub, et masu pani lugemisele põntsu :) Nüüd tullakse tasapisi tagasi.

Arvan umbes pooli lugejaid teavat. Kui teid ei oleks, ega siis vist ei kirjutaks ka, mis ma siin ikka omaette mõmisen.

Täiesti loogiline, et lugejate asukohamaade esirinnas (geograafiline statistika on olemas kahjuks küll alles alates 25. veebruarist) on Eesti. Kui Eesti arv kolmeks jagada, jõuame Luksemburgi. Järgnevad Saksamaa, Belgia ja Prantsusmaa ehk kohad, kus ma juhtumisi tegutsen või elan. Ei midagi üllatavat. Sinna vahele mahub nibin-nabin ka USA (suur maa, palju uudishimulikke). Üsna stabiilne lugejaskond on Suurbritannias ja ma usun, et vähemalt pooli sealseid blogijaid-lugejaid ma tean ka. Täpselt sama palju huvilisi on olnud Soomest. Päris palju uusi püsihuvilisi paistab olevat Norra (kuigi ma ei tea hetkel küll ühtegi teadvat, keda ma teada võiksin või peaksin) ning vahel, kui statistikasse ilmub mõni uus ja “ebatüüpiline” riik, nt Leedu, Gruusia, Argentiina, Araabia Ühendemiraadid või Filipiinid, kus ma ei tea ühtegi tuttavat püsivalt viibivat, siis mõtlen, et kes need inimesed küll on. Kas on mõni sõber tööl või puhkab…

Otsisõnade statistika on omaette teema, mille jaoks hetkel ei saa aega lubada. Kord suve lõpus me veetsime laps A-ga päris lõbusa tunni seda lugedes. Absoluutsete hittide – “mardipäeva laulude”, postiljoni käimise ja munade keeduaja teemade kõrvale ilmub aeg-ajalt tõsiseid pärleid.

Üks tänane otsija on siia juhtunud sõnadega “imelised elukad”.

Ei vaidle vastu, sääraseid on mu ellu ja ümber küllaga juhtunud. Iseasi, kas ta just neid otsimas käis.





Öös on vahel väga imelikke asju

16 10 2012

Laupäeval juuksuri manu kippus jutt vahepeal natuke morbiidseks. Tuhande muu teema hulgas. Positiivselt morbiidseks. Ja ma ei saanud märkimata jätta, et kui õppisime lastega Kaplinski/Eespere lugu, milles aeg toob sinililled vanaema hauale, puhkes laste vahel korraks spontaanne jutuvõistlus teemal, kellel rohkem lähisugulasi ära surnud on.

Muuhulgas rääkisime ka sellest (juuksuriga, mitte lastega), et ei mõista, miks võetakse matuseid videolindile. Mul on lapseeast saati isegi fotode vastu tõsine tõrge. Täna nägin esimest korda, et FB-s oli üks koolivend ühel matusefotol täägitud. Pilt polnud peielauast, vaid tehtud kirstu hauda laskmise eel. (Koolivend ise oli siis ja on minuteada praegugi hea tervise juures.)

* * *

Inimene, kes tegeleb teiste õpetamisega, peab olema parasjagu empaatiline ja suutma vaadata asju teise nurga alt.

Mõne nurga puhul ei oska ma küll muud teha, kui suure kaarega mööda minna.





Minemised, tulemised, jäämised

20 06 2012

Minekud.

Head und, Joss. Jalutan mõttes õega Tartu Muusikapäevadel 1987, mil tee üle Toomemäe lõppes varahommikuse teejoomisega V.T. ema juures.

Hüvasti, onu Raivo. Hirmus kahju, et olen ära kaotanud selle käbi, mille joonistasid mulle ajakirja “Pioneer” suleklubi kokkutulekul ning võimalust uut küsida ei tulnudki.

Tulekud.

Armsad vanad ja uued inimesed mu elus. Hästi välja tulekud ehk õnnestunud ühised tegemised suurte ja väikestega. Külalisi hakkab muudkui tulema.

Jäämised.

Miks alati jääb jäämiseks natuke liiga vähe aega?

Tööd peab ka tegema. Kirjutama, kirjutama, kirjutama. Kujundama. Mõtlema. Planeerima. Looma, luuletama, ümisema. Sõber ütles, et pole raadios enam midagi mängida, kirjutatagu lugusid. Õde ja Tõun nõudsid ka lisa. Kuulasin sõna, hakkasingi kirjutama. Supsik ütles ühe kohta, et ilus laul, aga pead veel harjutama :)

Imelik loom see Pegasus – kui kappab, on küürimisel ning koristamisel ka kohe teine minek.