Kiri jõuluvanale

19 12 2007

Ma tean, et ma olen nii vana küll, et peaksin teadma, et jõuluvanasid ei ole olemas. Aga tegelikult ei ole ma kunagi tahtnud päris suureks saada ning seetõttu kirjutan ikkagi.

Ma olen sellel aastal olnud päris hea laps. Tegelikult ma olen enne ka hea laps olnud, aga see viimane on olnud ikka väga teistmoodi aasta. Eks ma mõttes olin muudatusteks küpsenud juba mõnda aega. Sest kui ma oleks samas vaimus jätkanud, siis ma oleks end vist lihtsalt ribadeks töötanud. Põdenud moodsaid, ületöötamisega kaasnevaid haigusi. Ning lõpetanud kibestunud, üksiku vanamutina :)

Seega olin ma muudatusteks valmis.

Esimeseks suureks erinevuseks tuleb märkida, et teist ja ilmselt viimast korda olin ma aasta alguses natuke ja siis järk-järgult täitsa rase. Mis omakorda tähendas, et ma elasin palju tervislikumalt kui seni. Ning õnneks ei tundnud ka karjuvat füüsilist piina joomata jäänud hea veini või külma õlle pärast.

Ma ei jäänud enam poole ööni tööle, vaid magasin end kodus korralikult välja.

Ega mul tööl midagi eriti tegemata ei jäänud. Vastuvõtud ning muud kultuuriametniku korraldada olnud üritused said tehtud, Soome kultuuripäevad Läänemaal kukkusid ju ka täitsa toredasti välja ning arengukava sain järeltulijale kolmveerand-valmina üle anda. Noortega sai käidud kõikidel “kohustuslikel” teatrifestivalidel ning isegi suvine teatrilaager peetud. Ka kitarr mahtus veel suve hakul kõhu peale ära. Valge Daam sai mängitud, laulud lauldud, arved makstud. Midagi suurt ja uut ma siiski algatada ei jaksanud, tegin nii vähe kui võimalik, sest väsisin ikka kole ruttu ära ning ohtralt kohvi, energiajooki või brändit juua ju ka ei saanud.

Teine suurem muudatus oli otsus proovida elu väljaspool Eestit. Veel poolteist aastat tagasi, suvel 2006 olin ma üsna kindel, et mina ei lähe küll kunagi kauaks kusagile kaugele. Aga see teine muudatus on esimesega tegelikult üsna otseselt seotud ka.

Loomulikult ei sündinud kumbki otsus üleöö. Ning ma ei saa kunagi väita, et ma ei tunneks puudust sellest, millega harjunud olin. Emast, õest ja tema perest, sõpradest, headest töökaaslastest ei ole kerge eemal olla. Maha jäid teater ning teatrinoored ja -vanad. Oli mugav elu väikelinnas, kus kõik oli käe-jala juures. Olid oma maja ja õu. Meri. Seenemetsad. Citroën, kellega meil Eestimaa teedel nii hästi klappis.

Aga näe, tuli tahtmine elada veidi ka iseendale ja perele.

Kolmas muudatus oli loomulik ning õnnelik jätk esimesele – Supsiku tulemine ning kasvamine. Ma usun, et olen esimesed kolm kuud täiesti hea ema olnud. Kodusem kui endale eales oleksin ette kujutanud, aga kindlasti mitte liiga “peast beebistunud” või “kanaemaks” muutunud.

Ei olnud kerge hoida laps A tuju üleval, kui esialgu suure hurraaga lahkujast sai suvega nukker lahkuja. Lõppev aasta kujunes temalegi oodatust erilisemaks. Aga sellest ei sobi minul siin lähemalt rääkida. Igatahes on ta olnud väga vapper. Loodan, et olen olnud ka talutav võõrasema M-le. Ega me pole nugade peal ju kunagi olnudki – võibolla olen olnud enne kuidagi natuke külm ja kauge.

Igatahes on kolmelapselise perega “manageerimine” üsna lahe. Ausalt.

Aga ma ei jaksa praegu rohkem kirjutada, sest issi tuli Trierist poest ning mina olen meie pere parim kappidesse paigutaja.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: