Head uut aastat!

1 01 2015

Seeria “Kreisiperekond” ehk Supsik visandas uue aasta teisel tunnil kreisitehnikas mõned eluliselt olulised tegelased. Rongkäiku veab kreisiponi ja ankrumeheks on kreisiliblikas. Vahele mahuvad mõned lähemad sugulased, autor on kolmandal positsioonil. Kõik teised on täiesti äratuntavad, sh kolm õde ja kaks vanaema.

Aga muidu on nii, et ma ei luba mitte midagi. Ainult seda, et täna lähen vara magama :)

bscan_001703_Page_1 bscan_001703_Page_3bscan_001703_Page_2  bscan_001703_Page_5bscan_001703_Page_4  bscan_001703_Page_6 bscan_001703_Page_7





Enne ja nüüd

22 10 2012

Kui mina Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist, millesse seekord mahtus ka esinemine meeleolukal EÜSL-i 60. sünnipäeval, tagasi jõudsin, olid tellingud maja eest ikkagi kadunud. Teisipäevast saati ootasime, enne reedet polnud neil mahti isegi teatada, et viis meest olnud haiged. Laupäeval kell 10 olla äkki kella antud ning küsitud, ega üks maja ette pargitud autodest meie oma ei ole, mispeale A tagasihoidlikult küsinud “aga kes te ise olete?”. Paraku ei ole tellingumehed sama hästi äratuntavad kui korstnapühkijad või politseinikud.

Selgituseks, et vahetatud on tänavapoolne katus (hoovipoolne tehti mullu), vahetatud ärkliaknad (valmistatud Eestis), vihmaveetorud, tehtud korda korsten (korstnaplekk Haapsalust) ning lammutatud kaks mittevajalikku korstent, lapitud fassaadi ülemine osa ning siis maja värvitud. Puha käsitöö, muinsuskaitsega kooskõlastatud. Kiviraidurite, katusemeeste ja tellingute abiga, aga suure osa tegija-aust saab A enda peale. Möödakäijad on teda nädalate kaupa kõnetanud ning kiitnud, üks proua õhkas mingil pühapäeval (mil korralik sakslane lillegi ei liiguta) “küll teie olete ikka virk – seda te teete küll vist iseendale”. Auhinnalisel teisel kohal laps H ning käe sai “valgeks” ka laps M. Siinkirjutaja roll on olnud tagasihoidlik – ärakuulav, nõuandev, vaheldumisi ergutav ning lohutav, toitev, tööriistu vajalikule korrusele viiv. Ühe katusealuse klotsidega laua (ma ei tea, mis selle nimi on) aitasin ka ära värvida, aga mitte tellingutel, vaid toas, jalad kindlalt maas.

Uute arglike kutseoskuste hulka võin kirjutada vaid värvisegamise. Ei mingit poest ostetud silikaati, lubjapiim ja looduslikud pigmendipulbrid. Algajale täielik õnnemäng või katse-eksimuse meetodil grammhaaval tulemuse poole liikumine. Profid pidavat juba pulbrile peale vaadates suutma välja arvutada, mida millisele aluspinnale kui palju vaja läheb.

Peaks vist alumise korruse akende nurka sildid panema “bleibt nicht so” vms. No et inimesed ei arvaks, et me lollid oleme ja pool maja jääbki tegemata. Lihtsalt tahaks ju talvel midagi süüa ka ning pealegi olid vahepeal ilmad juba sellised, et ei krohv ega värv tahtnud hästi kuivada. Jah, neljapäevast saati kestab küll tõeline Altweibersommer, aga vahepeal oli kõva +7 ja vihm ning järgmise nädala ilmateates näen juba miinuskraade.

Piltidele jäänud autod on juhuslikud ;)

Välitööde ootelistis a) uks ja ukse ümbruse kaunistused b) trepp c) muud 1. korruse kaunistused d) suurte akende vahetus e) vundament f) hoovipoolse alumise osa remondi lõpetamine ja viimaste kivide tagasipanemine.

Nüüd jätkame sealt, kus suve alguses pooleli jäi, ehk tulevases köögis ja esikus. Muu töö kõrvalt, mida paraku remondiks ja äraelamiseks hädasti vaja teha, võtab kõik aega. Lotoõnne pole mul kunagi olnud, tuleb ise hakkama saada.

P.S. Juhtiv kiviraidur saatis A-le kutse, et ootab meid 2. novembril oma bluusibändi kuulama :)





Kuidas Lääne Elu aitas blogilünka täita

8 08 2012

Kaldun arvama, et kui mulle poleks ühel hetkel helistanud Lääne Elu suvereporter Silvia Urgas ning palunud kirjutada päevikut rubriiki “Neljapäevast neljapäevani”, jäänukski selle koha peale suur ja sügav auk. 

Niisiis minu “Neljapäevast neljapäevani”, ilmunud Lääne Elu paberlehes 4. augustil 2012 lk 7.

* * *

Haapsalus sündinud, kasvanud ja 20 aastat töötanud. Nüüd elan Saksamaal, õpetan Luksemburgi ja Belgia eestlastele laulmist. Aastast 2000 (v.a 2004) olen Valge Daami etenduste projektijuht.

Neljapäev, 26. juuli

Teel Põlvamaalt Haapsallu (täpselt südaööl) heliseb telefon. Euroopa eestlaste koori lauljad kannavad ette sünnipäevalaulu ja koorivanem Mare kinnitab, et just lõikasid minu auks (oma) juubelitordi lahti. Mind ootab aga Haapsalus ees ränk päev: Valge Daami etenduse proov ja erakordselt kiusliku palavikuga võitlev vanem tütar, kes peaks samuti näidendis mängima.

“Lilled jätad siia või?” küsib üks kinkija, kui hilisõhtul kultuurikeskusest lahkume. Olen liiga väsinud, et häbeneda hääletult öeldud mõtet: kuidas te ometi aru ei saa, ma ei jaksa täna millestki rõõmu tunda.

Reede, 27. juuli

Mõne päeva tahaks elus vahele jätta. Kus on, sinna tuleb. Kahjuks ka probleeme. Topeltkogusest puidust jääb uhke lava ehitamiseks ikkagi puudu ning Marika linnusest pelgab, et E-tähe kujulise lava pikad küljed jäävad Kukerpillide juubelikontserdi ämblikjalgadega lavale ette.

Vanem tütar on õnnetu, sest bronhiit on visa taganema.

Laupäev, 28. juuli

Rohukülas on inimesi hõredalt ning vesi täpselt paraja temperatuuriga, et nii suurema väliujumise kogemuseta viieaastane ning mina, vana pooltalisupleja, rahule jääme.

Piinlik tunnistada, aga eelmisel suvel ei jõudnud kordagi merre. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mu õde Ilona ka mitte, kes minust erinevalt peaaegu terve suve Haapsalus veetis. Aga see pole vist päris täpselt sama, et on põlishaapsallasi, kes pole kordagi näiteks piiskopilinnuses käinud.

Õhtul väike grill sõprade aias. Tütar, kes eelmisel suvel koera kartis, hullab Bossega ilma igasuguse hirmuta.

Pühapäev, 29. juuli

Tee Rohuküla ujumiskohta viib puiduvirnade ümber oleva traataia ja võsa vahelt. Kena ju, et eraomanik ujujatele vastu tuli, aga ujujad ikka kohe peavad kenadust kuritarvitama. Väikese, tõesti väikese ringiga kulgeva raja asemel on olnud hädavajadus traataed ära lõhkuda, et otse saaks.

Viimane vaba õhtu enne etenduse proovide nädalat. Hoolimata suurest austusest Kukerpillide ja Ivo Linna vastu eelistan ma linnusest võimalikult kaugele ehk koju jääda.

Lavad, muide, mahtusid sõbralikult üksteise kõrvale.

Esmaspäev, 30. juuli

Selgub, et natuke puitu jääb ikka veel puudu ja et heli- ja valguspuldi telk on jäänud tellimata. Süüdlase otsimise asemel tuleb kiiresti lahendus leida. Teisipäeva õhtuks saab.

Plaanin päeva jooksul kolmeks tunniks koju minna, tegelikult pean aga paluma mehel võileibu linnusesse tuua. Ka kunstnik Eve pole sööma jõudnud. Nooremat last näen vähemalt hommikukohvi juues ning vanem puudub viimast päeva etenduse proovist, et tervis veel veidi taastuks.

Teisipäev, 31. juuli

Oleme linnuse rahvaga kokku leppinud, et mõned grandioosse lava osad jäävad ületalve (juhul kui publik uue lavastuse ikka soojalt vastu võtab ning võib minna teisele ringile). Augustibluusi tehniline pealik Martti ütleb, et peaks ikkagi täies tükis maha võtma. Ma ei taha mõeldagi, kuhu see kõik ladustatakse. Ja kes järgmisel aastal uuesti üles ehitab.

Jõuan linnuse ja kultuurikeskuse vahel 20 minuti jooksul 6 korda edasi-tagasi käia.

Õhtune läbimäng algab hooga, aga lõpulaulu ajaks tahaks õega maa alla vajuda. Ilona ütleb vaikselt, et nagu polekski proovi teinud. Mina hõikan selle valjusti välja. Lohutame end – selleks et tõusta, on vahel tarvis põhjas ära käia.

Magama jään umbes kell 3, et tõusta kell 8. Daami eel on sellest küll.

Kolmapäev, 1. august

Järjekordne laksakas: helistab kultuurimaja direktor Gülnar ja ütleb, et valgedaam.eu sait on maas. Selgub, et domeeni omaniku vahetus ei toimugi kohe, kui mõlemad pooled on andnud loa, vaid EurID võib asja kuni 24 tundi menetleda. Ebasobivamat ajastust on raske ette kujutada.

Olen ilma rattata ja laenatud sammulugeja ei hakka tööle. Huvitav, kas ma käin liiga kiiresti või hoopis hõljun?

Linnuses on külm tuul. Eile ei leidnud ma üles valget salli, täna musta otsides tuli välja valge. Keegi soovitab, et hakaku ma täna parem kohe midagi muud otsima.

Läbimäng läheb kenasti. Olen nende 70 inimese üle uhke, eriti poiste üle, kes mitu päeva järjest on lava värvinud, laudu tassinud, kruvinud, kangaid klammerdanud ning kelle estraadistseen võlub ilmselt ka viimase külma südame.

Platsil on tuttav ajakirjanik, kes enamasti muheleb ja vahepeal naerab valjult. Ma ei julge küsida, kas see on ikka päris naer või on asi naermaajavalt halb. Üks tuttav tuleb ise ligi ning kiidab, et väga lahe etendus. Mu meelest ka.

“Homseni!” hüüan näitlejatele, kes kostüümid teatrisse toovad. “Täna õhtuni,” parandatakse. Neljapäev on ammu alanud.

Neljapäev, 2. august

Valgedaam.eu on tagasi, aga meie tänavalõigul ei ole vett.

Pean minema munkade mütside kinnitamiseks juukseklambreid ja grimmi mahavõtmiseks vatitupse ostma.

Igal sammul tuleb midagi meelde.

Täna on kontrolletendus.





Kaitstud: Väike vahevingumine ja õige suur õnn

17 07 2012

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:





Sidrun. Tühi.

13 09 2011

Jeebus, kui väsind ma olen!

Neli päeva tagasi olid hoiatused Katia kohta väga, hkm, stiilsed. Laps A on ju sugulaste seas ja vaatamata noorele eale kõige mõjuvama reisitakistuste kogemusega ning kui ees ootab ümberistumisega reis keset vett, tuult ja tormi seisva saare põhjaossa, siis…

Aga juhtus nii, et midagi ei jäänud ära ega hiljaks, koppelsuures Heathrows oli kahe lennu vahel 2+ tundi aega ja vajalik värav kõigest minuti kaugusel. Aberdeenis maandus ta kodulehe andmeil mõned minutid ootatust varem (ja see ei olnud Ryanair, vaid BA) ning varsti skaipis juba oma ühikatoast…

Kõige närvesöövam osa päevast oli niisiis hommik enne lendu, kui pidime jõudma käia ka väikeriigi “hoiukassas”. Suudan Luxembourgi kesklinna kitsastel ning tont-teab-mis-suunalistel-ja-enamasti-parasjagu-remondis-tänavatel kõik oma paanikanupud alati põhja vajutada ning lennujaama suuuuuuures parklas ei tundunud olevat ühtegi vaba kohta…

Kas te ikka teate, et ma paaniliselt kardan parkimismaju ja mitte ainult neid, kuhu on vaja sõita mööda süda-pahaks-serpentiine, vaid ka lihtsalt tõkkepuuga parklaid? Sest esiteks on mul alati hirm, et sõidan maha kui mitte külje, siis vähemalt peegli (ja väike inime peab ju end automaadile hästi lähedale sättima, muidu tuleb nupule vajutamiseks ja pileti kättesaamiseks autost väljuda, mis on aga raske, vähemalt ukse kaudu, sest uks ju vastu automaati ei avane…); teiseks on väljudes alati tunne, et just nüüd osutub parkimispilet kehtetuks ning peab hakkama rohkem või vähem tundmatutes võõrkeeletes hädaabinuppudega suhtlema, aga selja taga ootab samal ajal närviliselt umbes 10 autotäit inimesi…

Lühikokkuvõte: neli tundi sulaselget muretsemist on ikka märksa väsitavam kui neli ööpäeva rõõmupakkuval tööl.

Vanasti mulle meeldis autoga sõita, aga – eriti kui ma üksi sõidan – on see ikka hirmus aja, raha ning närvide raiskamine.





19 aastat tagasi…

27 08 2011

…veidi aega pärast Eesti krooni tuli mu ellu veel üks suur muudatus ehk nüüd kohe hakkan tähistama suure lapse sünnipäeva tema lemmiksarja uue hooaja esimese osaga. Päevakangelane ise peab selle jaoga paraku teisipäevani kannatama, aga paari nädala pärast saab juba Amy Pondi lapsepõlveradadel ise ja õigel ajal edasi vaadata.

Amy: Have you got a plan yet?
The Doctor: Yes I do.
Amy: Are you lying?
The Doctor: Yes I am.

Palju ja rohkem!





Maksab memme vaeva :)

30 07 2011

Eile õhtul saabus SMS:

krahlis mängitase enne yukit baccara yes sir i can boogie‘t ja mõtlen sinule, kallis ema! tänud mind hea muusika ja hea üleüldise kõige peal üleskasvatamise eest!

Hea muusika, hkm… Aga maailm oleks üks ütlemata igav koht, kui poleks olemas Baccarat ja koguni nähtust nimega Mr Happyman.

Jommahhaa, jommassoo, nagu üks lauluansamblikaaslane paar päeva tagasi tabavalt märkis. Inglise filoloog, btw :)





Keskharitlaseks saamise okkaline päev

9 07 2011

Täna oli laps A lõpuaktus. Lõpetajatesse puutuv või nende enda poolt esitatu oli väga kena ja/või armas. Võrreldes Riias Tallinki hotelli ees bussi oodates nähtud liikidega ehk puhevamast puhvevil ja Ilmselgelt Üle Võimete Kontsadel naisinimestega olid siinsed pühendunumadki piffid lihtsad ja kenad.

Aga mida sõnavõtud?! Neli haridusametnikku pidasid (ühe leebema erandiga) umbes 20minutulisi surmigavaid kõnesid. Kõige rõõmsam kõneleja, kes oli viitsinud trafaretsete kõnelausete asemel teemale veidi teisti lähenema, oli soomlane; kõik muud, sh direktoriproua, võiksid paluda järgmised kõned mõnel atsakal nõunikul või sekretäril valmis kribada ning eelmisel õhtul võiks aega ka võtta. Aktus algas kell 10.15, kõnedega saadi ühele poole umbes pool 12!

Tõsi, enne laulis ka kooli lastekoor ning ma pean tunnistama, et see oli väga hale etteaste, eriti pärast noorte laulupidu ja teades, milleks samas koolis õppivad 22 eesti last on suutelised. Lastest kahju, sest Tädi Koorijuht-Kontsertmeister tagus klaverit täie jõuga nagu soolokontserdil, lisaks lubamatult maitsetult ja vigaselt, laste õrnad hääled jäidki paokil klaveritiiva taha pidama. Ja kui kurbade-tõsiste nägudega nad seal laval seisid! Musikaalsed lapsed, arumaisaa, miks neil peab nii küündimatu ning elutu õpetaja olema…

Kui saaks, teeks märkuse ka lavameestele. Kamoon, igas väikese Eesti rahvamajas paneb lavamees pidulike ürituste ajaks vähemalt valge särgi ja viigipükse meenutavad püksid, mitte ei jookse laval ringi nagu alamakstud mustatöölised, kes pole kaks kuud koju pesu vahetama saanud. Luksemburgi filharmoonias, halloo!!!

Helimehele tahaks aga lihtsalt kaigast anda, sest muusika süvaõppega klassi etteastetes jäi nii mõnigi andekas soolo kuulmata. Muusikaklassi noormees oli kirjutanud isegi spetsiaalse teose väikesele orkestrile ja solistidele, aga nu ei kuulnud õrnemaid pille ja vokaali.

Kõrvaliste asjade jaoks kulus niisiis üle poole kolmest tunnist, samas pidulikem ja tähtsaim hetk – tunnistuste andmine – möödus käppelt konveieril. Kuld- ja hõbemedaleid siin ei ole, aga nn eripreemiaid anti sel aastal välja 29 (reaal- ja teadusainetes, muusikas, kunstis, emakeeltes (väikestes, sh eesti k veel ei anta), kolmes põhilises võõrkeeles ja ka parima keskmise hinde saajale (mis oli seekord 97 koma midagi)). Meeldivaks üllatuseks, eriti saajale endale, tuli inglise keele kui võõrkeele kiitus meie perre :)

Plaan pidulikku lõunat sööma minna läks aga vett vedama. Sõin hommikul vara taldrikukese värsket salatit tuunikalaga, aga kaasa ei võtnud midagi, isegi mitte vett, fila puhvetid olid kinni (ilmselt küsisid nad koolilt iga luugikese avamise eest kopsaka summa lisaks niigi üüratule üürile…). Igatahes olid mul aktuse lõpuks vist nii vererõhk kui -suhkur olematud, sest parklast välja sõites hakkas äkki kohutavalt halb. Nu ikka nii halb, et ütlesin laps A-le, et kui ma ära kukun, siis võtku rool ja tõmmaku käsipidurit, mispeale läks tema muidugi väheke paanikasse. Pärast kohvi ning kooke Auchanis hakkas progresseeruvalt parem, aga kui kord jälle iikuma saime, olid kõikides pidulikumates söögikohtades need va pealelõunapausid ning kesklinna ma enam ekslema minna ei tahtnud. Auchani tagasi a la pitsabaari ka enam ei tahtnud. Edaspidi hoian kotis alati peotäit rosinaid ning autosse istudes vaatan veevarud üle. Ja ärge mind ilma korralikult hommikust söömata kodust või külast välja laske, eriti veel rooli.

Igatahes läks elluastuja nüüd pidusse ning loodan, et õhtune osa sujub valutumalt kui eelnev.

Laps A ütles hommikul, et nüüd ta on siis vana. Ma vastasin, et höhö, hoopis MINA olen nüüd vana :D





Hoolimata täiskuust

22 03 2011

Kevad on käes, aga minul süveneb talveuni. Pole mingi probleem minna kell 21 magama, lugeda vaevu mõned leheküljed ning siis kukkuda kümneks tunniks kotti.

* * *

Pühapäeva õhtu oli erand: KT Tunstalli kontserdilt jõudsime laps A-ga koju alles pool 1, aga kontsert ja kontserdijärgne ootamine (täpsustus: mina ei oodanud, vaid käisin kaugel kõrvaltänavas auto järel, muidugi ei olnud ju Atelieri lähedal õhtul enne üritust ühtegi parkimiskohta) tasus end ära, sest nüüd on A-l mitte ainult autogramm, vaid ka foto “mina koos kuulsusega” :)

Pean ennast kordama: kontsert oli taas suurepärane – eelmisel käisin samas kohas paar aastat tagasi -, kuigi bändi koosseis on eelmisega võrreldes vahetunud. Kõik toimis perfektselt, mõned vanad lood ilmusid välja hoopis uues ja maitsvas sätungis, sh tundus ühe loo ajal, et nad on liiga palju “Kassitappu” kuulanud :)

Supporter, Pictish Trail, stiililt “šoti orelipoiss”, oli avastus ning elamus omaette. Mina teen alati nii, et kui soojendaja nimi on mulle võõras, hoian teda enda eest saladuses kuni kontserdini. Puhta lehena on märksa huvitavam. Seni on kõik “põrsad kotis” juhtunud erakordselt maitsvad olema. KT ja PT poolt ühe selle tuuri lisaloona koos esitatav The Cure’i Close to Me asetas tordi peale mahlase kirsi.

Miks ja kuidas ei jõudnud ma samal päeval toimuvatele Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdile Metzis ja Singer Vingeri kontserdile Luxembourgi Melusina klubis, ei taha ma üldse rääkida.

* * *

Eelmisel nädalalõpul sain ühel ööl koguni kella 3ni üleval oldud. Bändil, kus laps A bassi”mees” on, oli Luxembourgi Rocase klubis esimene esinemine. Vedasin sinna kaasa ML-i ja kuigi algul oli tunne, et meid visatakse sealt kõrge vanuse tõttu välja, läks tunne tugevamaks, kui kohal olid veel kahe bändikaaslase emad ning lisaks veel A soome sõbranna I ema. Ansambel kõlas pungilt nagu üks elu esimene ansambel kõlama peab :) Aga no A bassikäigud olid märksa põnevamad kui laulja esitatud viisijupid, mis meloodilise ja rütmilise vaheldusrikkusega pakkusid tõsist konkurentsi eesti vanimatele regilauludele :P

Õhtu jätkus meeleolukalt Brüsselis elava kursusekaaslase L ja sünnipäevalapse L seltsis Clauseni liigirikkal meelelahutusmaastikul. Küll seal näeb ikka looduse imesid: erinevaid mimikrivariatsioone (see on koht, kust leiab alati vastuseid vahel rõivapoes või vaateakende ees tekkivale küsimusele “kes ostab küll neid koledaid riideid?”) ning justkui seenelaksu all tantsivaid oravaid. Lisaks võib pärast kolmandat džinntoonikut avastada, et luksemburgi keel on täitsa arusaadav  :D

Õnneks lõi minul öine ohutuluke kell 2 põlema, järgmisel päeval oli ju tööpäev. Möödus erakordselt reipalt ja valutult nagu oleks 5 tunni asemel 1o nurru löönud, välja arvatud tõsiasi, et kui käisin endale Auchanist midagi hamba alla ostmas, toimis taas seadus “kõige lühemas kassasabas juhtuvad sinu ees seisjail alati aeganõudvad jamad” ning ma jäin esimesse tundi 5 minutit hiljaks. Piinlik.

* * *

Vahepeal olid meil jälle kõik neli tütart koos. Kaks neist on nüüd Türgis Spiegeli lugejate kultuurireisil. H-l õnnestus endale midagi veebist tellides small print läbi lugemata ja kuskilt “lisalinnuke” ära võtmata või juurde panemata ning saada kogemata aastane ajakirjatellimus kaela. Nüüd me siis loeme Spiegelit, kuigi seal on minu jaoks liiga palju ülipõhjalikke Saksa sisepoliitilisi artikleid. H ise lugeda ei saa, sest ta ju enamasti Eestis :D Erinevalt põnevatest, aga kallitest “laevatiir ümber Gröönimaa” ja “rongiga läbi Kanada/Siberi” reisidest tundus Türgi kultuuritripp nii soodne, et piinlik oleks olnud loobuda. Mingi kasu ometi ka tellijale :)

* * *

Aga üldiselt on mul viimasel ajal nii palju tegemist, et pean vist endale blogisekretäri hankima. Ei mõista, miks ometi vaevab mind õhtuti täielik masendus, sest tundub, et tegelikult ei tee ma ju päevad läbi mitte midagi.

* * *

Kõnelesin täna mõttes oma vanaemaga. Sõin purgist lusikaga mustsõstramoosi (Sainsbury’s, pole paha) ja ütlesin vanaemale, et tema moos oli ikka parem. Ja et talveasju kappi pannes veendusin, et järgmiseks hooajaks oleks meile kõigile hädasti uusi sokke vaja.

* * *

Ja Saksa keele kursus on RASKE! Ma ei saa seekord isegi kodutöö ülesande püstitusest aru.

* * *

Otsustasin eelmise nädala alguses, et proovin vahelduseks gluteenivaba elu. Kaua inimene ikka suudab elada, kõht nagu pall. Kena plaan lendas vastu taevast, kui Eestist saabusid vastupandamatud Fazeri Must ja H-M ema koduleib. Tulemus: algul oli hea, pärast aga veel hullem enesetunne :D Nüüd olen uuel katsel ja kohe palju kergem olla. Nii et ärge te mulle mõnda aega jahukooke pakkuge.

* * *

Tahtsin mina seda jutukest siin avalikustada eile õhtul, aga WordPress oli panges mis panges. Nojah, vahet pole, niikuinii rääkisin ma juba ammu aegunud asjadest :)





Ma siin, ma siin

12 01 2011

Vaikus ei kuuluta mingit kurja. Vastupidi. Oli üle tüki aja jaksu põdemise ja sellest või selle kaasnähtudest tingitud vingumise asemel ka midagi muud teha :)

Lapsed ning kohvrid jõudsid reedel kõik õnnelikult kohale, ainult Düsseldorfist Luxembourgi siirduv IC rong hilines 30 minutit.

Mosel ei ole meile tuppa tulnud. Parafraseerides klassikat, soetab normaalne inimene endale onni ju ometi jõest kaugemale. Neil, kes sellest veel aru saanud ei ole, on küll vesi ahjus nii kaudses kui otseses mõttes (küttekatlad asuvad ju enamasti keldrites).

Laupäeval käisime vihast veevärki vaatamas ka. Oberbilligis olid metallist aiad ette pandud (kohaliku tähtsa mehe juttu pealt kuulates saime teada, et tara paigaldamiseks kulus 12 tundi ja 15 meest; täpsustamata jäi, kas ka pudel rummi ja hoirassaa) ning kaldapromenaadidest polnud näha isegi mitte pinke. Kõikjal tuiskas vesi üle lüüside ja ainus nähtud jõe(kauba)laev passis ka ankrus. Termomeetrid koduaias ning autos pakkusid õhutemperatuuriks +15…+17, aga tegelikult oli väga külm ja vastik tuul (reedel oli +13, aga ihu ütles, et märksa soojem).

Ma nüüd lõpetan oma elu esimest sokipaari. Kuidas see nii juhtus, et me koolis sokke ei kudunudki – meie, kes me tegime käsitöö tundides ikka imeasju? Seni jagus veel kadunud vanaema sokivarudest, nüüd siis julgesin lõpuks ise katsetada. Ega ma veebist leitud kanna kudumise joonistest ja õpetustest päris hästi aru ei saanud, esimest kannalakka alustasin kolm korda uuesti ning “õpetaja käsitööõpetaja” jätaks mind lõpptulemust nähes vist istuma, aga peamine on see, et sokk sobib omaniku jalga suurepäraselt ning meeldib ka.

Remont on valmis, aga nagu alati, võtavad “sabad” õige rohkem aega ehk kõikjalt leiab veel midagi, mis ei ole omal kohal. Ja juba on järgmised plaanid. Moraal: kui vähegi saate, ärge ostke maja! :)

Üksiti trein vaikselt laulusõnu. Tore, aga mahukas tellimus.

Ah jaa, üks osa eelmise aasta tegemistest sai lõpuks ka tunnustatud. Ega siis midagi, nüüd tuleb tööle hakata. 20 temperamentse mudilasega 2200 km kaugusele laulupeole, juhhei…