Kevad on käes, aga minul süveneb talveuni. Pole mingi probleem minna kell 21 magama, lugeda vaevu mõned leheküljed ning siis kukkuda kümneks tunniks kotti.
* * *
Pühapäeva õhtu oli erand: KT Tunstalli kontserdilt jõudsime laps A-ga koju alles pool 1, aga kontsert ja kontserdijärgne ootamine (täpsustus: mina ei oodanud, vaid käisin kaugel kõrvaltänavas auto järel, muidugi ei olnud ju Atelieri lähedal õhtul enne üritust ühtegi parkimiskohta) tasus end ära, sest nüüd on A-l mitte ainult autogramm, vaid ka foto “mina koos kuulsusega” :)
Pean ennast kordama: kontsert oli taas suurepärane – eelmisel käisin samas kohas paar aastat tagasi -, kuigi bändi koosseis on eelmisega võrreldes vahetunud. Kõik toimis perfektselt, mõned vanad lood ilmusid välja hoopis uues ja maitsvas sätungis, sh tundus ühe loo ajal, et nad on liiga palju “Kassitappu” kuulanud :)
Supporter, Pictish Trail, stiililt “šoti orelipoiss”, oli avastus ning elamus omaette. Mina teen alati nii, et kui soojendaja nimi on mulle võõras, hoian teda enda eest saladuses kuni kontserdini. Puhta lehena on märksa huvitavam. Seni on kõik “põrsad kotis” juhtunud erakordselt maitsvad olema. KT ja PT poolt ühe selle tuuri lisaloona koos esitatav The Cure’i Close to Me asetas tordi peale mahlase kirsi.
Miks ja kuidas ei jõudnud ma samal päeval toimuvatele Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdile Metzis ja Singer Vingeri kontserdile Luxembourgi Melusina klubis, ei taha ma üldse rääkida.
* * *
Eelmisel nädalalõpul sain ühel ööl koguni kella 3ni üleval oldud. Bändil, kus laps A bassi”mees” on, oli Luxembourgi Rocase klubis esimene esinemine. Vedasin sinna kaasa ML-i ja kuigi algul oli tunne, et meid visatakse sealt kõrge vanuse tõttu välja, läks tunne tugevamaks, kui kohal olid veel kahe bändikaaslase emad ning lisaks veel A soome sõbranna I ema. Ansambel kõlas pungilt nagu üks elu esimene ansambel kõlama peab :) Aga no A bassikäigud olid märksa põnevamad kui laulja esitatud viisijupid, mis meloodilise ja rütmilise vaheldusrikkusega pakkusid tõsist konkurentsi eesti vanimatele regilauludele :P
Õhtu jätkus meeleolukalt Brüsselis elava kursusekaaslase L ja sünnipäevalapse L seltsis Clauseni liigirikkal meelelahutusmaastikul. Küll seal näeb ikka looduse imesid: erinevaid mimikrivariatsioone (see on koht, kust leiab alati vastuseid vahel rõivapoes või vaateakende ees tekkivale küsimusele “kes ostab küll neid koledaid riideid?”) ning justkui seenelaksu all tantsivaid oravaid. Lisaks võib pärast kolmandat džinntoonikut avastada, et luksemburgi keel on täitsa arusaadav :D
Õnneks lõi minul öine ohutuluke kell 2 põlema, järgmisel päeval oli ju tööpäev. Möödus erakordselt reipalt ja valutult nagu oleks 5 tunni asemel 1o nurru löönud, välja arvatud tõsiasi, et kui käisin endale Auchanist midagi hamba alla ostmas, toimis taas seadus “kõige lühemas kassasabas juhtuvad sinu ees seisjail alati aeganõudvad jamad” ning ma jäin esimesse tundi 5 minutit hiljaks. Piinlik.
* * *
Vahepeal olid meil jälle kõik neli tütart koos. Kaks neist on nüüd Türgis Spiegeli lugejate kultuurireisil. H-l õnnestus endale midagi veebist tellides small print läbi lugemata ja kuskilt “lisalinnuke” ära võtmata või juurde panemata ning saada kogemata aastane ajakirjatellimus kaela. Nüüd me siis loeme Spiegelit, kuigi seal on minu jaoks liiga palju ülipõhjalikke Saksa sisepoliitilisi artikleid. H ise lugeda ei saa, sest ta ju enamasti Eestis :D Erinevalt põnevatest, aga kallitest “laevatiir ümber Gröönimaa” ja “rongiga läbi Kanada/Siberi” reisidest tundus Türgi kultuuritripp nii soodne, et piinlik oleks olnud loobuda. Mingi kasu ometi ka tellijale :)
* * *
Aga üldiselt on mul viimasel ajal nii palju tegemist, et pean vist endale blogisekretäri hankima. Ei mõista, miks ometi vaevab mind õhtuti täielik masendus, sest tundub, et tegelikult ei tee ma ju päevad läbi mitte midagi.
* * *
Kõnelesin täna mõttes oma vanaemaga. Sõin purgist lusikaga mustsõstramoosi (Sainsbury’s, pole paha) ja ütlesin vanaemale, et tema moos oli ikka parem. Ja et talveasju kappi pannes veendusin, et järgmiseks hooajaks oleks meile kõigile hädasti uusi sokke vaja.
* * *
Ja Saksa keele kursus on RASKE! Ma ei saa seekord isegi kodutöö ülesande püstitusest aru.
* * *
Otsustasin eelmise nädala alguses, et proovin vahelduseks gluteenivaba elu. Kaua inimene ikka suudab elada, kõht nagu pall. Kena plaan lendas vastu taevast, kui Eestist saabusid vastupandamatud Fazeri Must ja H-M ema koduleib. Tulemus: algul oli hea, pärast aga veel hullem enesetunne :D Nüüd olen uuel katsel ja kohe palju kergem olla. Nii et ärge te mulle mõnda aega jahukooke pakkuge.
* * *
Tahtsin mina seda jutukest siin avalikustada eile õhtul, aga WordPress oli panges mis panges. Nojah, vahet pole, niikuinii rääkisin ma juba ammu aegunud asjadest :)