Hülge möla ja muidu Californiast

6 07 2013

Sugulane, kellega kahjuks ei kohtunud, kuna ta just meie sõidu ajal Kansasesse kolis, ütles ‘You are going to love California’. Tal oli õigus.

Jah, mulle meeldis. Ilmselt keegi ei üllatu, aga ookeani lähedal meeldis mulle märksa rohkem kui sisemaal, isegi kui suure vee ääres hakkas pärast jubedat kõrbemist esialgu päris külm. Temperatuur vaheldus väga kiiresti – mägedes ja/või ookeani ääres oli jahe, sisemaal aga väga kuum. Kümne minuti jooksul kümme pügalat siia-sinna oli tavaline.

Siin – seal

Vaikse ookeani ääres ei olnud kuskil eriti vaikne. Kord ajasid ajasid loomupärast hülge möla elevanthülged (all fotol tunduvad nad pisikesed nagu kalad, tegeikult olid aga röögatu suured ja kisasid, mis kole), kord merilõvid (kes olid eelmistega võrreldes igas mõttes tagasihoidlikud), viimases ööbimiskohas ka pääsukesed. Mitte ükski salutäis ööbikuid ei röögi öösiti nii valjusti kui pisike pesakond kaldapääsukesi.

IMG_06272013_131440

Muidugi mühisesid ka lained, kuigi tormi meile kogeda ei antud. Mõõdukas lainete laul ning mõnus merehais mõjuvad mulle mõistagi nagu palsam.

Ükski rannakalju pole teisega sarnane. Carmel, Point Lobos:

IMG_06272013_161651

IMG_06272013_161734

Vesi oli külm ka Mendocino muidu üsna vaikses jõesuudmes.

IMG_07022013_172639

Lõpuks oli ikka meri põlvini ja nalja nabani.

IMG_07022013_172619

Ebasportlikult halvasti varustatud inimestel ei olnud loomulikult lainelaudu ega sobivaid ülikondi. Pealegi olen vähemalt mina vanemas eas kohutavalt arg uusi trikke proovima. Turvalisem ja mõnusam on hommikul enne hullavate laste ärkamist hotelli basseinis konna tõmmata :)

Minu salaplaan visata end lõpuks ometi mõneks tunniks jahedamas kohas päikese kätte lamamistooli ei saanudki teoks: viimaseks kaheks päevaks õnnestus broneerida öömaja vist terve California ning Nevada ainsasse pilvisesse paika. Elasime otseses mõttes pilves. Ja meri oli hülgehall. Ja kõik oli väheke väsinud, meie ka.

Aga lõhe maitses hea, isegi mõõkkala.

IMG_07012013_172435

Viimasel hommikul sadas alla isegi 30 jämedat vihmapiiska :)

Roots and boots

San Franciscos olime kokku neli ööpäeva ning veidi ka tulles ja minnes, kuivõrd lendasime just sinna ja sealt.

Ma ei ole suurlinna inimene, aga SF hakkas täitsa meeldima. Väga vaheldusrikka miljööga ja sõbralike inimeste linn. Udu tõttu ei ole mul kohustuslikku sillafotot, aga suvaline seinaplaatide kujund on ka tunduvalt lõbusam.

IMG_06282013_165154

Nii mõnegi mõttetu suveniiri asemel tõime viimasest külast koju hoopis mõned väga pika ja poolapärase perekonnanimega Matt’i tehtud seinaplaadid.

San Franciscost põhja poole jäävates asulates oli üldse väga armas. Näiteks Jenneris leidsime lõpuks puhveti, kus pakuti märksa korralikumat kohvi kui Starbucksi lurr ning kus tunnevad end vist päris hästi ka need inimesed, kes talu gluteeni või piima või mingil põhjusel liha ei söö.

IMG_07012013_144003

Päris tihti mõtlesin nende kahe nädala jooksul, et kas toiduallergia ja -talumatus on ainult Euroopa probleem. Laktoositalumatutel on vist lihtsam toime tulla kui tsöliaatikutel, sest – nagu esimese öömaja lähedal bensukas kohatud pudelil kirjas oli – isegi muscle milk contains no milk.

Gluteenivabu jahutooteid nägin ühes poes – San Francoscos Cow Hollow ja Marina piiril Chestnuti tänaval. Tolles Marina Supermarketis, mis oli suuruselt (väiksuselt) umbes nagu meie tänava Edeka, aga nii Edeka kui ka ‘meerikamaa Safeway või Walmartiga võrreldes päris kallis, müüdi küll igasuguseid imelisi toidutarvikuid. Väikelinnades ja teeäärsetes ostukeskustes mõtlesin, kuidas küll saavad reisil hakkama need, kes ei saa piima juua või ei taha saia süüa. Euroopas on riisi- või maisivahvlid nii tavalised ja rikkalikuma hommikusöögi kõrvale pakutav brown bread ei ole kaugeltki mitte must leib, vaid pruuniks praetud täistera röstisai. Muide, kuskilt Kernville’i lähedalt Mehhiko toiduopoest ostetud maisitortiljad maitsesid nagu kollase guaši vesilahusesse kastetud paks kuivatuspaber.

Chestnuti tänava jupike Divisadero ja Fillmore’i tänava vahel oli muidu ka väga elus koht pisikeste poodide ja populaarsete söögikohtadega.

Kohustuslikule ostutänavale (Union Street) ei jõudnudki. Pole ka mingi margitarbija :P

Rohkem aega veetsime hoopis thrift store’ides, neid oli eriti tihedalt muidu üsna mõttetus läbisõidulinnas Barstow’s. Oleks saanud, oleks kaasa toonud ka Hammondi oreli, aga lennureisiga kaasnevate kitsenduste tõttu piirdusime kastitäie vanade vinüülide ja muu mudruga. Supsik sai ühest poest kauba peale päris tutika mängukoera ning mitte päris tasuta ühe umbes minuvanuse nuku. Paraku läks sellel juba järgmisel päeval üks jalga hoidev sisemine ühenduskumm katki ning nüüd ootab moekas nukuneiu operatsiooni.

Üks pood, kuhu ilmselt iga muusika- ja/või mittedigifotohuviline pikemalt peatuma jääb, on Fiddles € Cameras Fort Bragg’is. Samas linnakeses on ka väga armas kohvik ning Pipi suka- ja sokipood (ma ei küsinud, kas neil ikka Lindgreni esindamise litsents on :P Ime, kui sealpool maakera üldse keegi teab, kes on Pipi ja/või Lindgren. Meid teenindanud neiu ema oli sakslane, sellest võib-olla ka huvi.).

Hipsteritele ja muidu wannabe’dele teadmiseks: läänerannikul ja Las Vegases kantakse vähemasti sel suvel saapaid. Keset suurt suve kõrge säärega ja/või karvaseid. Muu keha võib sõltuvalt kohaliku omavalitsuse kommetest ja tolerantsi piiridest olla peaaegu (SF-s tükati ka päris) paljas. Plätude ja sandaalidega, olgu need nii peened kui tahes, äärmisel juhul kontsaga stilettodega käivad peamiselt turistid ning tosse (koos ilmselt igavesti kohustuslike kõrgete valgete tennisesokkidega) kannavad lihtsalt kohalikud :P

Quo vadis, ESTO?

Üheks oluliseks lollide “leitsakuturistide” (vt mu varasemat kõrbeteemalist postitust) ajastuse põhjuseks külastada teist poolkera just juunis-juulis, mitte aprillis-mais, oli Euroopa Eestlaste Koori otsus osaleda juuni viimasel nädalalõpul suurel ühendatud üritusel – Lääneranniku Eesti Päevadel ja ESTO-l.

Suur hulk lauljaid osales juba jaanipäeva paiku ka Kanadas Seedrioru laulupäeval, meie (lauljana mina) piirdusime ühe reisil ühe riigiga. Teised tulid ja läksid ja elasid vastavalt võimalusele ja võimetele.

Minu jaoks olid LEP-ESTO ametlike hotellide ja ürituste hinnad ilmselgelt ilmselgelt ja kordades liiga soolased. Lauljad said laulupeol ikka tasuta osaleda. No niivõrd-kuivõrd, sest sõit ja elamine ületasid Eesti laulupeol osalemise kulu mitmekordselt :P Nt esialgu Euroopast osalevatele lauljatele lubatud tasuta sissepääs avatseremooniale kitsenes kuu enne üritust vaid Eestist saabujatele. (Kes meist on rohkem eestlane? Kas mujal Euroopas elavad eestlased peaksid olema vaikimisi jõukamad või oodatumad kui nn kodueestlased? ESTO on olnud ju väliseestlaste festival?) Kui mõned päevad enne pakuti uuesti viimaseid 35 piletit 35% soodsama hinnaga, siis ma enam ja mitte ainult jonni pärast ei tahtnud.

Mõned meie lauljad said aga vaikselt ürituse sponsoriks, kuna olid lisaks täishinnaga avatseremoonia piletile ette ära ostnud ka transpordi laulupeole, kuhu neid tegelikult ametlikust hotellist tasuta bussidega kohale viidi :)

Laulupeo kontsert ei toimunud kliima mõttes tõesti õnneks vabas õhus, vaid suures kirikus. Juhhei, too kirik asus ka meie öömaja lähedal (kuigi mäkketõus oli neetult raske – kes SF-s käinud, see teab, et nõlvad ei pruugi olla just lauged…).

Proovi ja kontserdi vahel anti ka maitsvat lõunasööki, Stockholmi Estivalilt oli kibe näljakogemus meeles, seega taipasin juba eelmisel päeval küsida ning söök ületas kõik ootused… vähemalt pikalt heeringanäljaste arvates, kes esimesed järjekorras sööma jõudsid.

Mõistan, miks see üritus kallis oli: SF ei ole odav linn. Samas ei mõista ka,  mulle meeldinuks see üritus mõnes väiksemas, kompaktsemas ja vähem glamuurses kohas.

Raiskasin linnas mõttetult palju aega ja närvi otsimise ja seiklemise peale: reedel ei leidnud ma proovikohta üles (oma viga, et ei kontrollinud, Marriotti hotelle on rohkem kui üks) ja laupäeval tõsteti õhtune salakõrtsi üritus ühest kohast teise. Liiga kaua esines trikimeister Jürgen (külje pealt nägi ka kõike, mida tegelikult nägema ei peaks, höhö) ning selleks ajaks, kui bänd lavale tuli, pidime meie oma äärelinna hotelli poole teele asuma.

Hommikune ja õhtune lastehoid Grand Hyattis oli vähemalt meie lapse ja ka meie arvates väga tore! Paraku lõppes see õhtul 22.30 ning ESTO ööelust me osa ei saanud. Armas, et last õhtul ära tooma minnes kohtasin trepil Kanadas elavaid õdesid L ja J (kes ei ole aastatega suurt muutunud) ning oli kohutavalt kahju, et kohtumine jäi nii napiks.

Mõistagi ei ületanud pisikese rahvakillu üritus, oli ta nii uhke kui tahes, kohalikku uudisekünnist, kuna samal ajal toimusid Gay Pride ja BART-i streik.

IMG_06302013_114916

Ilma väikeste lasteta ja senti-ei-loe-reisieelarvega osalejatel on muidugi märksa värvikamad muljed. Ja ega ma ei nuta, koorirahvaga jõuab alati ka Annabergis hullata.

Aga mis mind väliseesti üritustel segab, on eesti keele tahasihoidlik kasutamine. ESTO-l oli Estivaliga võrreldes vähemalt see eelis, et inglise keelest saavad inimesed üldiselt paremini aru kui rootsi keelest :P Ikkagi, kui tahta eesti keelt hoida (ja katsugu korraldajad öelda, et nad seda teha ei kavatse, sellisel juhul ei peaks nt Eesti riik ka neid üritusi toetama), siis peaks rohkem pingutama. Põhitekstid ikka peamiselt eesti keeles ja siis tõlge kõrvale, alati saab ju nt kavalehed teha kohalikus keeles.

Lõpetuseks kaks kohustuslikku turistipilti (muidugi ka peaaegu kohustuslikult halva mobiilikvaliteediga)

Cable car’iga saime kaks-ühes-atraktsiooni: vagun jäi mäe peal seisma ja tuli uuesti käima lükata :)

IMG_06302013_130041

Alcatrazis käisime mõistagi ka. Pildil ei ole mitte avar ühiskong, vaid aken ja Aknad õmblus- ja harjatsehhi vahel. Neis saalides oli fotonäitus vangla viimasel päeval tehtud fotodest.

IMG_06302013_152901

* * *

Eile rõõmustasin liiga vara – täna öösel kell 3 -5 istusime Supsikuga üleval. Tema jäi uuesti magama vist 5:30, mina veidi hiljem. Magasime keskpäevani ja täna pealelõunal olin nagu puuga pähe saanud.





Parim koht maailmas on oma voodi

5 07 2013

Pärast umbes 15 tundi lennukites ja lennujaamades ning teist samapalju und võin kinnitada, et oleme tagasi kodus. Hea, et jõudsime siinsesse ajavööndisse õhtul, mitte hommikul, nõnda on öö ja päeva tagasivahetamine vähem valus.

Kuna viimastes öömajades ei tahtnud wifi kuidagi tuppa ulatuda, jäid ka reisiteated edastamata. Eks oli ka palju muud teha kui hotellis passida. Veel kaks masinatäit pesu ja natuke vajalikku või emotsionaalselt vajalikku sodi lahti pakkida, siis muljetan.

Üks kohver on nüüdseks kaks nädalat eksirännakul olnud. Kui 21 päeva täis saab, kuulutatakse delayed pagas kadunuks.





Lasti ka kõrbest välja

27 06 2013

Eile õhtuks sai mul kõrbest ikka täiega siiber.

Tõsi, Mojaves oli jupiti jälle päris armas. Supsik sai lõpuks oma lemmikuid joosuapuid katsuda. (Kes mõtles välja eestikeelse nime lühileheline tääkliilia? Liilia?! Olgu tema põlvnemisega kuidas on, aga “lühlilehelise tääkiliilia” kasuks otsustanud botaanikaterminoloogid pidid küll enne liitri tekiilat sisse kihutama ja siis pihku itsitama “höhö, las hääldavad”. Mitmelamelliline mustriline pole oluline.) Joosuapuu või jukkapuu sobiksid vähemalt kõnekeeles märksa paremini. 

IMG_06252013_131557

Kui Death Valleys on kõik järjest enam turistidele orienteeritud ja tsiviliseeritud, siis Mojaves sureb elu välja nii kõrbes kui ka külades. Kas selle uru elanik oli elus ja kodus või ei, me igaks juhuks ei hakanud kontrollima.

IMG_06252013_131657

A-le ja M-le 2007. aastal kustumatu mulje jätnud Cima postkontor suleti juba mõni aeg tagasi. Supsik joonistab samas majas asunud poekese ukse ees.

IMG_06252013_133130

Aga see-eest on seal mitte lihtsalt telefon, vaid smart phone, millega oskab helistada vaid väga nutikas inimene.

IMG_06252013_134051

IMG_06252013_134129

Lähedal asub väga korralikult üles vuntsitud ja sõbraliku pererahvaga Kelso depoo külastuskeskus, mille puhvetipidaja Mike on kirjade järgi valmis jälle pensionile minema ja otsib endale asendajat. Huvilistel paluti lahkesti ühendust võtta.

IMG_06252013_145913

Kuulus Route 66 saab lähimatel aastakümnetel ilmselt ajalooks, osa sellest ongi juba jäädvalt läind. Tõenäoliselt säilitatakse mõni muuseumijupike.

IMG_06252013_172508

Teeäärsed külad on nukras seisus.

IMG_06252013_164754

Seda enam oli tore toetada ühte vähestest töötavatest vana-kooli-tanklatest, mis sest, et kütus kallim kui moodsa tee ääres. See-eest sai külma Pepsit klaaspudelis. Teie mäletate, aga mina jõin.

Koos kõrbega või veelgi varem sai siiber ka siinsest toidust, eriti hommikusöökidest. Cheryl’s Diner on seni olnud ainus, kus toit ei maitsenud nagu plastik. Katsuge te leida poest näiteks jogurtit, millest ei oleks rasva välja võetud ja suhkruga asendatud. Walmartist leidis A suure vaevaga ühe! Nimeks on “Kreeka traditsiooniline”, aga maitseb (ikka) nagu ülimagus kohupiimapasta. Supsik on loobunud poes krõpsude nõudmisest, sest ta on nüüd lähedalt näinud inimesi, kes ei ole mitte trullakad või täidlased, isegi mitte paksud, vaid sõna otseses mõttes voolavad, voooolavad aeg luubis nagu hiiglasuured amööbid järgmise burgeri ja koola poole. Kui üldse voolavad, mitte ei sõida. Walmartis ei jagu klientidele enam mobility scooter‘eid. Tunnen end ikka päris saledana.

Vaikse ookeani lähistel on ilmgi juba inimlik ning loodus rohelisem ja rõõmsam.





Lapsega Las Vegases

25 06 2013

Üle-eelmise päeva kokkuvõtteks: +35 ja rohkem suuremas koguses käib minu organismile üle jõu. Ega ma pole siin ka eriti hästi maganud ning kofeiini sisaldavate jookidega ei maksa ka kuumuses liialdada.

Üks pilt Pahrumpi äärelinnast ütleb rohkem kui 100 sõna :P

IMG_06232013_122129

Suure MGM Grand hotelli check-in’i järjekord oli hullem kui mõnes lennujaamas lumetormi ajal. Igal pool oli kohutavalt palju inimesi ning minul selline tunne, et olen täiesti vales kohas valel ajal. Parem kui see päev oleks olnud olemata.

Eile oli aga Las Vegases suisa külm (max +33), ainult Hooveri tammi paisupoolses küljes ei kannatanud üle 5 minuti õues olla. Eriti meeldis see päev Supsikule: hommikupoolikul käisime Discovery lastemuuseumis – väga lahe koht, ainult et muuseum see küll ei olnud :)

Vaieldamatuks lemmikuks oli tuba, kus sai veega erinevaid katseid teha:

IMG_06242013_115206

IMG_06242013_115552

Õhtul nägi väike Cirque du Soleil’ andunud fänn ära Mystère’i etenduse, mida (vähemalt seni) mujal kui Las Vegases ei mängita. Pärast etendust oli nii väljas mõnusalt jahe, et jalutasime koju ning nägime ära Mirage’i vulkaani, kahjuks Bellagio purskkaevumängule ei jõudnud. Viimased 15 minutit tegeles Supsik uneskõndimisega.

Sellest linnast saab lapsevabalt muidugi rohkem välja pigistada – isegi, kui mänguhuvi puudub. Siis ei pea ka mõtlema, mida vastata küsimusele, miks tänavatel vedelevad paljaste naiste pildid :P





Cool

23 06 2013

 

 

 

IMG_06222013_094231

 

 

Eilne tere hommikust Wofford Heights’i farmer market’ilt!

Maailma kuumarekordit täna Badwater Basin’is ei ületatud, auto termomeeter näitas 46 kraadi (Death Valley külastuskeskuses Furnace Creek’is tulemusi võrreldes tundus, et mõõdab täpselt). Ja kuum oli küll, seda võin ma kinnitada.

Image

Nii-öelda järve ääres puhus isegi tuuleke, aga ega seal kaua olla ei kannatanud.

Image

Ega ma ei näinud, mida pildistasin, klõpsisin huupi. Kohalikud  mõistagi sellisel ajal Surmaorus ei käi – tunnevad kaasa ja soovitavad valida reisi ajaks kevad :)

Image

Väikeste liivaluidete peal oli enne ikka päris mõnus.

IMG_06222013_121346

 

Niisamuti endise järve põhjas. Üks hull Forrest Gump arvas, et +39 on paras temperatuur tervisejooksuks…

IMG_06222013_134124

Zabriskie Point’ist pilti ei ole, sest viimastel mäkketõusu meetritel hakkas mul endal pilt tasku minema, kuigi temperatuur oli kõigest 42.

Neid mägesid oli seal ikka igasuguseid, ümberringi maaililine Maa geoloogia õpik.





Rajale tagasi ronides

10 05 2013

Kui enam aru ei saa, kas oled ramp- või juba surmväsinud, aga kõik muudkui kuhjub, on läbikärssamise ennetamiseks targem pidurit tõmmata ning võtta korraks aeg maha. Eriti siis, kui oled mõttes juba lubanud endale kolmapäevaks vabama päeva, aga kolm esimest tundi vastad meilidele, millele on kohe vaja vastata. Siis inertsist ka neile, millega ei ole üldse kiiret. Ja siis hakkad pisiasjadele üle reageerima ning lõpuks tekib totaalne vaimne ja füüsiline lühis.

Täna on reede õhtu ning ma olen juba peaaegu välja puhanud. Memme on Supsikuga pikki tunde veetnud ning mina endale hindamatu väärtusega mittemidagitegemise hetked saanud.

Mööduva nädala hoiatus tuleb toiduteemaline. Esiteks võite A4 tee kõrval Aire de Longeville “restoranist” Flunch võimalikult kiiresti mööda sõita. Aga mul läks kõht teel Strasbourgi korraga väga tühjaks ning esmaspäev oli see päev, mil ma ei jaksanud ise söögitegemisele mõeldagi. Flunch on koht, kus ka kõige roosamate prillidega ei leiaks toitu kujutava pildi ja tegeliku väljanägemise vahel ühtegi sarnasust. Toidu tellimise viis meenutas mulle endisageseid kaubamaju, kus tuli esiteks seista ühes järjekorras, sealt kirjutati välja tšekk, siis tuli minna kassasse, maksta raha ja kobida kolmandasse kohta kauba järele. Selles “restoranis” oli esimene ja kolmas punkt sama tädi, aga talle tuli uuesti läheneda poolkaarekujulise leti teiselt küljelt. Huvitav, kas ta saab ka kahte palka, tellimuste vastuvõtja ja koka oma?

Trieri Kockelsbergi restoranis võib ka söömata jätta, pigem võtta lihtsalt tass kohvi või klaasike veini ning vaadata linnale ülalt alla. Restorani seltskond oli omaette kultuuriväärtus – näis, et kõik teised kunded olid seal käima harjunud ilmselt juba lapsepõlvest peale ja see pidi olema väga ammu. Igatahes tõmbasime me ka koos memmega keskmise vanuse piinlikult kõvasti alla :) Toit igav ja kuiv, meie 12-16-euroste taldrikutäite kõrval oli lapse 5-eurone praad ainsana oma hinda väärt.

Pool kolmapäevahommikusest tegemata asjade paanikast on maas. Teise poole maandamine läheb loodetavasti natuke valutumalt.





Elu pidevalt pakitud kohvritega

6 05 2013

Reegel nr 1:
Hollandis on hea. Isegi kui stardi eel on pinge laes ning keegi täpselt ei tea, kuidas kõik õnnestub. Ei olnud telki (loe: pimikut) ega tooli. Ja milleks väljasõidule pimik? Mina kui mitte maailma kõige lootusetum fotograaf, siis vähemalt viimase kümnes seas, sattusin koos A ja kahe tõsise huvilise T ja K-ga sellisele põnevale üritusele ning tegin end tarvilikuks tagaplaanil hängimisega, hoidsin kinni telki (mitte toda pimikuks kasutatavat valguskindlat, mis reedel enne üritust kanepikasvatustarvikute poest hankida õnnestus, vaid valget paviljoni, mis osalejatele niisama vihma või päikese katteks üles pandud olid, ja mida tugev tuul tahtis järjekindlalt ära viia), olin vajadusel niisama ema või autojuht ja kahel korral koos lapsega modell. Boonuseks õnnestus saada päevitus nimega “Kadrina käised” – ma tõesti seal tuule käes tikkides ei märganud, et peamiselt vasak külg päikese poole oli.
Laupäeval sõtsid kummalist üritust vaatama ka Hollandis elavad koorikaaslased K ja A, kes kohe modellidena ära kasutati.
Supsik nautis laupäevast päeva täiega, sai temagi nina ning põsed punaseks, lisaks ka jalad haigeks, sest nii palju pole ta vist elus ühelgi varasemal päeval jooksnud. Proovige ise päev otsa prantsuse-inglise segakeeles peitust mänida. Selgus, et üks märja plaadi foto huviline elab siin lähedal – tänu Supsiku sobitatud tutvusele kolme lapsega saime teada, kellele kuulus teine Trieri numbrimärgiga auto. Ingliskeelne pere elab siin lähedal W tähega kohas ning  peretütrel olid isegi mõned eesti sõbrad. Maailm on väike.
Vaatamata minu seiklusrikkale pühapäevale (sellest allpool) jõudsin koju poolteist tundi varem kui teised. Teised tõid tagasiteel kuskilt N punktist Saksamaal kaasa veel ühe suure fotoasja ning kui meil oli juba minnes auto üsna paksult täis pakitud, siis koos telgi ja selle teise asjaga, mis vist kannab protsessori nime, poleks me enam ära mahtunud.

Reegel nr 2:
Kui autovõti on kadunud, siis on ta tõenäoliselt minu taskus. Kui A poleks autovõtit asjata otsinud,  oleksin vist jõudnud Antwerpenis õige rongi peale…

Reegel nr 3:
Belgias, eriti Brüsselis peab alati kõigeks valmis olema – ka siis, kui oled kindel, et raudteel keegi ei streigi ning kui oled arvutanud, et tuled sularahaga välja. Olin arvestanud taksosõidule 15 eurot, läks 30. Takso oli ainus variant, sest jäin Antwerpenis sobivast rongist 3 minutiga maha, järgmine Brüsseli rong võttis teel mitu korda “aja maha” ja mul oli Brüsseli laste laulupesasse jõudmiseks aega 20 minutit. Brüssel-Centraalis ütlesid taksojuhid, et mind on peaaegu et võimatu sihtpunkti viia. Või siis on see hirmus kallis. Jäin endale kindlaks ja kinnitasin, et ma pean sinna jõudma nüüd ja kohe. No kust ma pidin teadma, et tähistatakse Euroopa päeva ning et lisaks Orbanlaanile, mida remonditakse ilmselt igavesti, on Tervureni avenüü Montgomeryst mitmeid kilomeetreid suletud, sest seal käib pidu.
Pidu käis kirbuturu, muidu turu, söögiputkade, õlletarede, batuutide, koleda disko, valju puhkpillimuusika ja tuhandete tunglevate inimestega. Ehk: üldse mitte minu üritus. Mis mind üldse trammi pealt maha tulles sinna tee keskele tõmbas? Ilmselt tühi kõht ja uudishimu. Hea, et ühest itaallaste kioskist taipasin pastapotsiku osta – Schumani ringi pisikeses Carrefouris, kust ma tavaliselt koduteele midagi mpsamiseks ostan, lookles kassajärjekord ringiga üle terve poe.

Reegel nr 4:
Ära kunagi unusta kõrvaklappe koju. Ka siis, kui nad hästi kotti ei mahu ning tundub, et ega neid ju vaja ei lähe, sest esialgu ei paista tekkivat vajadust ega võimalust omaette muusikat kuulata. Arvasin ekslikult, et inimesed, kes armastavad avalikes kohtades mobiiliga Eriti Valjusti Rääkida, elavad peamiselt Eestis. Aga ei, üks keskössee-tädi rõkkas terve tee Brüsselist Arlonini!

Reegel nr 5:
Üritades lakkamatut prantsuskeelset möla ignoreerida, ei pruugi ikkagi magada saada, sest just sel päeval on tööl Eriti Aktiivsed Kontrolörid, kes ei tea eelmiste tegemistest midagi ning tahavad viis korda su kontrollitud piletit näha.

Üldiselt olen ma sellest pidevast ringlemisest natuke väsinud ja tüdinud küll, kuigi kõik reisid on ju vajalikud. Ja vahvad või põnevad või vähemalt õpetlikud. Või siis lihtsalt armsad. Aprilli keskel käisime korraks Eestis, vaatasime kiirelt üle lähisugulased, üks õnnestunud üritus juhtus ka sekka. Aprilli viimasel nädalalõpul sündis Schengeni lähedal külas mitte ainult laulupeole kandideerijate registris, vaid päriselt Euroopa Eesti Lastekoor.

Täna ootab Strasbourg.

Täna öösel lahkuvad külalised T ja K, Tartu memme tuleb asemele. Õhtul on vaja Luksemburgis ühendkooriga emadepäevakontserdi proovi teha.

Puhata ja mängida? Mis need veel on? Okei-okei, ma reede õhtul hotellis ei teinud kaks tundi mitte midagi. Ja laupäeval tegin ka enamasti nii teistmoodi asju, et see vist oligi peaaegu puhkus.





Heia-heia, tok-tok-tok!

1 05 2013

Sellise mitmetähendusliku sisuga laulu tegi Supsik autos, kui olime pühapäeva pealelõunal ilusas Prantsuse külas, kuhu viimasel ajal kõik oma külalised veame, peatänaval kanadega jutustanud.

Olen elus. Väga palju on toimunud ning tulekul. Seda aega, millal kõigest rääkida, lihtsalt ei ole.





Trullallaa ehk vägev, väsitav ja väheke välismaine veebruar

6 03 2013

Ema: “Ma vaatan nüüd Borgenit.”
Supsik: “Vaatame jah porgandit!”

Tegelikult ta teab, mis on porgand ja mis on Borgen. Ja muidugi kordas ta seda kogemata lipsanud nalja veel kordi ja kordi… (sugulasringis nimetame me neid kaalikanaljadeks – lastega kokku puutunud inimesed teavad, kuidas see käib – üks ütleb “kaalikas” ja siis kõik naeravad… kaua… liiga kaua…). Korra varem on Supsik küsinud, kas ma saan sellest “teisest” ehk taani keelest aru. Höhö. Mul võttis ikka terve hooaja aega, enne kui kokku viisin, et “Võimu kants”, millest Eestis räägiti, on sama asi :) Aga ei, ma ei oska taani keelt.

Ega ka mitte rootsi keelt, kuigi ma saan aru. Avastasin teise Stockholmi päeva pealelõunal, kui olin üksi teel hotelli ning  7Elevenist kohvi ja muud nipet-näpet ostsin, et mõistsin kõike, mida minult küsiti, vastasin ka rootsi keeles. Hea, et T minuga sellel käigul kaasas ei olnud. Sest ega ma ikka ei oska küll :D

Ühesõnaga. Või siis veidi pikemalt.

See veebruar oli üks hirmus tore ja sama väsitav kuu.

Enne kui rääkida Rootsi eestlaste festivalist, peaksin rääkima sellest, miks ma kuulutasin koju jõudes välja õmblus- ja lauluvaba nädala. Ning mistõttu olid mitu nädalat ka blogivabad.

Saime mullu sügisel “Meloodilistele tortidele” kutse osalemiseks Estivali pühapäevasel kooride kontserdil. Kuna seal oli igal kollektiivil lava-aega paari-kolme loo jagu pluss ühendkoorilood, otsustasime, et vähem kui 15 minuti kuulsuse pärast ei ole mõtet (omal kulul) kaugele sõita ning kauplesime meid reede õhtuks Eesti Maja keldris nn Salakõrtsi (mis oli tegelikult täiesti avalik ning oli avatud kõigil kolmel õhtul).

Väljakutse väljasõidule tähendas ka rohket harjutamist ning lõpuks ometi ansamblikleitide valmisõmblemist. Kangas oli olemas juba oktoobri keskel, aga hoo- ja mõõduvõtt koos sobivate lõigete valikuga võttis aega. Pidevalt tuli ju midagi kiiremat vahele. Paljude naiste õmblemise kogemus piirdub öösärgiga põhikooli tööõpetuse tunnis, MJ andmetel tehti talle õmblusateljees 250-eurone pakkumine, seega oli paljudel valida, kas leida mõistlikuma hinnaga õmbleja Eestis või vähemalt keegi kohalik sõber, kes öösärgist edasi jõudnud. Kuna õmblemises olen ma tugevam kui äraütlemises, sain endale teha päris mitu kleiti. Eelviimasel päeval enne ärasõitu poetasin ikka mõned pisarad, jupp aega erinevatel põhjustel vähese une tõttu kurnatud organism ütles “tsurr!” ning kinkis mulle nohu.

Et siis Estival. Üritus toimub 4-5 aasta järel, sedapuhku Stockholmis, kus tähtstati suurejooneliselt Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva.

Startisime Trierist kell 5 hommikul koos M&A-ga ning viimases Luxembourgi tanklas enne Belgia piiri kolisin üle I&J autosse. Juhtumisi väljusid Ryanair Charleroist ning Brussels Airlines Zaventemist hommikul 15-minutilise vahega, M&A-l oli pilet esimesele, paljudel teistel, sh mul sedapuhku “päris” lennule koos korraliku kohvriga. Rahvariideid käsipagasisse mahutada ei ole väga lihtne.

Sinnalend oli üsna ok ning kui me G-ga olime hotelli üles leidnud (muide, kas te olete märganud, et on väga paha, kui jäme libisemisvastane killustik kohvrirataste vahele jääb?) ning Liibanoni söögikohas keha kinnitasime, tundsin ma kõiki häid maitseid, küll aga pidin ära jätma lubatud pisikese sooloetteaste festivali ja näituse avamisel, sest reede pealelõunal voolas vett lisaks ninale juba ka silmist. Mul vist oli endal rohkem kahju kui korraldajatel, sest kohalik tüdrukute ansambel saigi pikemalt esineda. Kummalist dialoogi Eesti Maja koridoris koos ühe korraldajaga on aga raske verbaalselt edasi anda, seda ma pean teile ette mängima. Küsige, kui näeme ja kui meelde tuleb.

Õhtul, kui saabus pimedus (hämar oli ka kõrtsis), läks aga olemine päris kabedaks. Meie etteaste läks hästi, aga kuulsid ja nägid seda vaid üksikud, kes väga tahtsid. Keldrisaalis oli tegelikult kolm võlvialust koobast ilma igasuguse akustikata ning mikrofone vaid kolm, mida on 16-le ilmselgelt vähe. Aga me andsime endast südamest parima ning mõned värsked fännid tulid pärast tänama.

Kui vahuvein oli joodud ja meie järel esines punkrokkbänd, läks mul aga haige olemine täiesti meelest ära. Eriti teise seti ajal, kui esitati tuntud kavereid. Blur’i lugu röökisin kaasa eelmise koolimuusikali sõnadega – ei mingit nohu, ei pisaraid.

Öösel jõudsime kuuekesi veel nooblisse meelelahutus- ja söögikohta Sturehof, kus meid ühesuguste siniste esinemiskleitide tõttu sjuardessideks peeti. Sinna poleks me ilmselt muidu osanud minna, aga ennastunustavalt näppu visanud neidudel (kellest vanim kõigest 50) olid kõhud tühjad, hotelli lähistel olnud grillikoht pandi just kinni ning ML ärhvardas, et kui ta kohe alternatiivset söögkikohta ei avaldata, võtab ta kotist roosa boa välja ja läheb leti peale tantsima.

Anti valida kahe puhveti vahel ja K keeldus kebabi söömast. Väga kena temast, sest variant nr 2 oli ikka õige otsus.

Ja mis juhtub Stockholmi kesklinnas, kui öelda taksojuhile, et me ei ole soomlased, vaid Luksemburgis elavad eestlased? Alžeerlasest taksojuht mõmiseb rõõmust, sest saab prantsuse keeles rääkida.

Rootsi-reisi kirsiks oli kindlasti T otsus näpistada aega ja raha korraks Göteborgist Stockholmi sõiduks. Mul on ainult väga kahju, et osa rõõmu sandi tervise kihva läks ning et maalilistel kuninglikel kuplitel tšillimise asemel pidime osa väärtuslikust ajast minu hotellivoodi ääres konutama. Laupäeva hommikupoolikul käisime koos veidi poodlemas. Ma ei saa jätkuvalt aru, miks siin ei ole Lindexit või vähemalt selle analoogi. Ebaõiglus!

Laupäeva õhtuks vuntsisime end korralikult üles ning läksime galaõhtule. Ootused olid suured – lubati vägevat programmi ja kolmekäigulist õhtusööki. Mul on peost väga vastakad mälestused. Saal oli suur ning uhke, aga sellest hoolimata oli väga raske laudade vahel liigelda (ainult üks sisse- ja väljapääs), meie laud asus täpselt konditsioneerituulekoridoris.

Programmis oli tõesti väga ilusaid numbreid, aga õhtut viidi läbi vaat et 90% rootsi ja ülejäänud osas väga halvas eesti keeles. Õhtu oli “pühendatud Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. juubeli pühitsemiseks” (umbes täpselt nii öeldigi) – oleks siis lihtsalt kultuurifestival Rootsis, aga Eesti sünnipäeva puhul oodanuks vähemalt 50:50 keelesuhet. Kõik kohapeal tehtud intervjuud kuulsate (eesti soost) külalistega olid rootsikeelsed. Saalis naerdi, aga kümned lauatäied külalisi Eestist ja teistest riikidest vaatasid kurvalt pealt. Näiteks EÜSL-i  60. sünnipäeval tehti saksa keeles ainult paar lühikest resümeed ning väliseesti kogukond pole Saksamaal sugugi paremas olukorras, pigem veel rohkem hajali ning Eestist kaugemal.

Mulle väga meeldis Idla võimlejate etteaste koreograafia muutumisest läbi aastakümnete koos väga heade taustafotodega. Uskumatu, aga Idla tüdrukud ikka veel tegutsevad, kuigi Ernst ise juba ammu mulla all ja tema liikumissüsteem tundub juba ammu kuidagi vanamoodne. Kui kunagi Idlast tehtud dokkfilmi nägin, siis mõtlesin, et küll on õudne. Nüüd vaatasin, et hoopis vahva, naiselik , omanäoline, stiilne.

Muusikalised numbrid olid ka väga põnevad.

Eelroog oli maitsev, põhiroaks oodanuks aga kana asemel midagi muud. Ega tal midagi viga ei olnud, aga kuidagi odava mulje jättis (muide, õhtu täispilet maksis 900-1000 SEK, esinejad nagu meie, kes niigi sõidu ja elamise ise tasusid, said 500ga). Kolmandat käiku ei tulnudki – Kalevi Désirée kommid plastiktopsis keset laulda olidki dessert. Igaüks sai vist kaks kommi, kui sedagi.

Programmi ametliku osa lõpus pidi rahva saalist välja saama, et lauad tantsupõrandalt ära lükata, ning nüüd juhtus midagi sellist, mille kohta ma siiamaani ei usu, et see oli päris. Estivali peakorraldaja ütles, et nüüd võtame kõik üksteise sappa ja läheme välja traditsioonilise lauluga, milleks ostutus vana tudengite-korporantide marsilaul “Trulla-trulla-trullalalallalaa… Ai, makarooni…”, eesti keeles levinud ka sõnadega “Sind, jah, sind, jah, sind ma armastan / kätte saan, siis alla kugistan / see meie –kes iganes–” jne. Sabatantsu näeb ka ERR uudisest. Mina olin läinud vahetult enne lõppu just välja oma punast nohunina tohterdama ja puuderdama, nii et ma pääsesin. Vaatasime paari kaaslasega seda nalja pealt ja arutlesime, et kükkishüpetega “Små grodorna” oleks veel kreisim olnud.

Kuna meie naisansamblist vaid kahel olid isiklikud tantsupartnerid kaasas ja HAME Väike Punt svingiorkestri saatel vist ka ei tantsi (nende leivanumber on “Karulaane jenka” :) ), läks pidu päriselt käima alles siis, kui ülakorrusel algas disko. Assasaadanas, nii dramaatiliselt olen ma inimesi tantsimas näinud vist ammustel teatri pidudel. Oh neid lendlevaid siidisalle ja õhtukleidisabasid…

…ja (pärast garderoobis ma ütlesin, et) olgu kiidetud juhus, et väljas on veebruar, mitte juuli, samuti see, kes mõtles välja saapad! Mul olid 10 cm kontsaga kingad esimest korda jalas, suvel oleks ma koju läinud ilmselt paljajalu.

Pühapäevase päeva veetsime põhiliselt Musikaliska saalis pikas-pikas proovis. Ja juba teisel välismaa eestlaste kooriüritusel juhtus nii, et korraldajad olid unustanud mõelda sellele, kas ja kuidas lauljad süüa saavad – pisike puhvet avati tund enne kontserti ja seal oli juba enne avamist umbes tunnine järjekord; ega siis midagi, tuli pastelde ja undrukute väel läbi pargi 7Elevenisse joosta. Tunnistasime L-ga, et inimene ikka ei õpi – mullu mais Brüsselis saadud “paastulaululaagri” kogemus ei jäänud piisavalt meelde (tookord lihtsalt unustasid korraldajad meie õhtusöögivõileivad öömajja), et oleks taibanud juba enne küsida, kas sööma jõuab ja kuhu. Hotellis ju võileibu kaasa ei tee.

See oli Tortide esimene esinemine nii suures ja korraliku akustikaga saalis ning meil läks päris hästi. Lisaks olime seekord Euroopa Eestlaste Koori naishäältes üsna kandev jõud, sama arv naislauljaid oli vist ainult Soomest.

Mõistagi juhtus nii, et kontserdi esimene pool ja vaheaeg venisid (vahetekstid kahes keeles olid liiga pikad ja põhjalikud, nii et dirigent K, kellele ma juba aastaid olen liiga pika lauludevahelise jutustamise pärast märkusi teinud, mu kõrval sosistas, et ta on ikka väga vähese jutuga mees, ma vastasin, et suisa kidakeelne :) ) ning juhtus see, mille juhtumist kartnud olin – pidin enne enda dirigeeritavat “Mesipuud” lennujaama tõttama. Ma ei tea, miks kavas asju ringi ei tõstnud, kui oli teada, et mul läheb ajaga kriitiliseks, sest mitte midagi ei oleks juhtunud, kui laulude järjekorda pisut muuta (seda oli tehtud esimeses pooles niikuinii). Dirigendid on natuke edevad, mis sest, et strateegliselt tähtsa osa esinemisest viibivad seljaga rahva poole (vastasel juhul oleksid nad pigem lauljad) ning siiamaani on pisike okas hinges, sest see oleks olnud tore ja vajalik kogemus nii suure koori ees. Ootasin viimase minutini, aga laule kuulutati välja kahekaupa ja siis enam ei kannatanud, sest takso oli meil kuuel, kel sellele lennule piletd, tellitud. Kuna mind oli paarisrakendis välja hõigatud, läinud K, kel ma palusin teha mulle vajadusel koorijuhi bäkkuppi, enne laulu algust mikrofoni juurde ja ütles spontaanselt: “Tere, mina olen A sõber. A pidi minema lennuki peale.” 

Tellitud 6-inimese takso, muide, ei tulnudki. Ootasime 20 minutit ja võtsime siis tänavalt kaks ettejuhtuvat. Nii et tegelikult oleks ma jõudnud seal koori ees ära käia.

Maandumine tagasilennul oli aga valus. 15 minutit olid kõrvad täiesti lukus ning tunne, nagu lahkuks peaaju suure pauguga läbi kolba. Kui keskajal oleks osatud lennata, oleks nohuste inimeste lennutamine olnud väga tõhus piinamise viis…

Kui algus ja lõpp välja arvata, mil ma erinevatel põhjustel lavale ei saanud, läks kõik kenasti ning iga investeeritud kroon tasus end emotsinaalselt ära.

Öisel autosõidul Brüsselist Luxembourgi me ei maganud, vaid olime autojuhiga solidaarsed. Isegi MM, kes minust selleks hetkeks veel tõbisem, ei saanud kuidagi seltskondlikust vestlusest viilida. Kella 2 paiku jõudsime Hesperange’i, kus ma J&I juures mõned puhke- ja isegi unetunnid veetsin ning sealt kolmveerand 6 esimese bussiga esimese Trieri rongi peale läksin.

Aga muidu oli veebruar nagu veebruar ikka – töö ja karnevalipidustustega. Isegi vastlaliug sai tehtud, lõpuks sai sest talvest ikka kõrini. Supsik teatas veebruari lõpus, et tema enne jalutama ei lähe, kui lumi pole sulanud. Nii muuseas jäänudki, sest tõbi tuli majja.





Ma tahaksin koooodus ollaaaa…

4 02 2013

Laupäeva hommikul väljusin kell 9. Tagasi jõudsin pühapäeval kell 21. Et pakkida lahti eelmise 36 tunni kotid ning mõelda, mida täna kell 10.30 kodust väljudes kaasa võtta. Et jõuda koju loodetavasti natuke varem kui õhtul pool üksteist.

Vahele mahtus parasjagu tööd, ML sünnipäev toredate inimeste ja rikkaliku lauaga ning mille järel avanes Muusik Seif. Täitsa kohe avaneski. Inimesed, kes tšakraid usuvad, said ilmselt need ka lahti. Oooooleeeen looootusest joooobund, absoluutuselt. Kui lahked inimesed mind pärast kontserti Brüsselisse viisid (autos sai veidi tukkudagi), ega siis ju magama ei mindud. Tõsi, pererahvas osutus minust vapramaks, neid ei oodanud ees ka tihe tööpäev, aga kell 5 pidanud nemadki tunnistama, et James Bond on tugevam :)

Millisest ajast ma homme õhtuks veel kolm kleiti välja lõikan ja proovimiseks kokku traageldan, pole aimugi. Päevi on nädalas sama palju kui teistel, aga kui ainult uneajaks koju jõuda (kui sedagi), siis… njah. Homse päeva keskele sattus veel üks toiming Luxembourgis, mida pole võimalik kuhugi lükata,  mis jälle napsab väga olulise tüki päeva. Selle ja õhtuse melotortide proovi vahele jääb paaritunnine auk. Koju pole mõtet sõita, et kohe tagasi sõita. Peaks endale autokaravani ostma ja seadma sinna sisse mobiilse käsitöötoa ning stuudio. Aga autojuhti oleks ka vaja, sest enamasti on nii, et kohale jõuaks sõita, aga tagasi mitte. Ja koduabilist, kes lisaks koristamisele oskaks sorteerida-arhiveerida noote ning käsitöötarvikuid. (A lisaks siia kindlast ka, et fotosid) Kes traageldaks suurima heameelega, eemaldaks traagelniite veel meelsamini ning teeks nii, et terve maja permanentselt niidiotsi täis ei oleks. Lippaks praegu poodi leiva järele. Remonti võiks ta ka teha. Ja tal võiks olla oma elamine, sest ega meil teda kuskile panna ei oleks :)

Tahaks poolduda. Eile ütles Belgia rongisaatja, kes püüdlikult neljas keeles teadustas: “In Arlon this train will be cut into two parts.” Eelnevalt oli ta saksa keeles teatanud, et “In Aarleen dieser Zug ist geschneiden.“. Tegin kõik, mis suutsin, et mitte naerma pursata. Aga ta vähemalt püüdis, tavaliselt lülitatakse Valloonia territooriumile jõudes flaami keel kavast välja ja jääb le français. Milles mina suudan märksa piinlikumaid vigu teha kui reisisaatja saksas keeles. Kui ma üldse suudan lause moodustada :P

Üks osa minust võiks nüüd jääda koju õmblema ja teine osa Strasbourgi sõita. Kolmas jääks üldse parema meelega voodisse, magaks umbes tundi kuus ning siis teeks rahulikult maniküüri. Rongis ei saa ka täna magada, sest Supsik tuleb kaasa.

Siin ma läen, olen valind tee…