Kuskil tiliseb

3 12 2013

“Eesti mehed oleme,
tööd me hästi tunneme…”

Ettevaatlikule märkusele, kas selles laulus ei peaks olema mitte “meistrimehed”, reageeriti eelmisel nädalal väga tõrksalt, aga eilseks sai Supsik aru, et on päris hea huumoriga hakkama saanud.

Üldiselt on nii, et kui Supsik mõne sõna valesti ütleb (näiteks “ütelda” asemel “ütleda”), toob ta vabanduseks “aga ma räägin tasku keeles”. Taskumaa on üks imeline maa, kus lapsed elavad hotellis (vanemad ühes teises), kus päike kogu aeg paistab ja taimed kasvavad ilma veeta. Taskumaal on oma keel, mis vahel külab nagu väheke vigane eesti keel, aga teinekord tundub nii keeruline, et Taskumaa elanik ise ka ei mäleta, kas “aitäh” oli nüüd “lanta” või midagi muud. Vähemalt keele nimi on lihtsam kui mul samal ajal. (Laštervomi keel kõlas väga ugrilt, aga kahjuks olen kõik unustanud peale keele nime. Ugri keelte kurb saatus…)

* * *

Eelmisel aastal sain ma Luxembourgi ja Brüsseli Euroopa Koolide jõululaadalt nii tugeva vaimse trauma, et ühelegi vabaõhulaadale ka enam minna ei tahtnud. Aga vabas õhus on ikka etem, kuigi ma jätkuvalt ei mõista, miks peab alati just kõige kitsamas kohas keegi suitsetama.

Supsik ei talu rahvarohkeid kohti, kus suured inimesed väikesi üldse ei märka ning otsa jooksevad. See on kole küll, mulle ka ei meeldi.

Nii tõsine või isegi kurb meie eilne karussellisõit nüüd ka ei olnud. Aga mis elu see on, kui kunagi ei osteta roosat suhkruvatti ega kahtlaste toiduvärvidega komme, vaid peab leppima maasikatega šokolaadis?

IMG_12022013_141940

* * *

“Kas ma saan teha nii, et kõik kuuleksid seda muusikat, mida ma teen?”

Palun, väike “grünberg” (mp3) :)

* * * 

Reedel tuuakse maja ette suur konteiner, kuhu tuleb tassida kõik pööningukorruse ehitussodi ning katusealuste kipsplaatide alt ebameeldiva üllatusena leitud hallitanud Isoveri vill. Mis tähendab, et tööd on nüüd veel rohkem, kui esialgu plaanis. Väga piinlik, aga õnneks olen ma reedel Strasbourgis…

* * *

Mis sellest blogist saab, seda ma ei tea. Nüüd näitab WP tasuta blogides aeg-ajalt reklaame ja ma ei ole sugugi kindel, et ma tahaks, et te siit mingi asjassepuutumatu klipi eest leiate või kas ma oma pikkade kandvate pauside eest ikka raha maksta raatsin. Mul ei ole hetkel aega alternatiivi ka otsida.

* * *

Teeme need jõulud ära, siis vaatame.





Küll tuleb. Tulen. Tulevad.

24 12 2012

Nii palju on jooksu pealt ütlemata jäänud, millest omakorda suur osa jääbki ilmselt ütlemata. Ei jaksa.

Toimekad nädalad olid. Palju toredaid inimesi ja koosolemisi. Kurnav oli ka. Nüüd, mil võiksin rõõmust rõkata ning puhata, olen hoopis ebaproportsionaalselt nukker. Täiesti tühi. Ekstreemselt enesekriitiline. Emo :)

Õnneks magan veidi paremini ehk juba kolmandat ööd ei vahtinud kella kolme ja viie vahel öösel lakke ega näinud unes hunte, rebaseid ja sõjalennukeid.

Küll ma tulen sellestki august välja.

* * *

Mul pole anda sulle miskit muud –
teen teed ja kaminasse panen puud,
meil küllalt pühadeks on toiduvaru,
mett naabri talust
tõin juulikuus.

On alles ehtimata kuusepuu,
ei ole ehteid leidnud üles ju,
koos võime otsida, kui sul on aega,
mu keldrist kaeda
ja pööningult.

Ja kui sa täna õhtul veel tule,
ma lükkan ootamise koidikule,
on hommik õhtust targem,
õhk on kargem
ja härmas puud.

Sest pole midagi, kui ütled, et
kõik siin ei ole muu kui silmapett,
sa päriselt siin pole iial käinud,
vaid unes näinud
ma olen et…

…et kui sa sellel õhtul ka tule,
ma lükkan ootamise koidikule,
on hommik õhtust targem,
õhk on kargem
ja härmas puud.

Inimestele, kes pidevalt ebaõiglaselt palju ootama peavad – ükskõik, kas keda või mida – mõeldes sündinud viisijupp kõnetas mind esimest korda möödunud suvel. Panin peamise motiivi kirja, aga sõnu ei tulnud. Need pääsesid vurinal valla alles kuu aega tagasi Trier-Luxembourg bussis. “Sest pole midagi” n-ö maailmaesiettekanne oli 15. detsembril 2012 Luksemburgis. Olevat olnud kavas ka 21. detsembril Haapsalus, kus õel koos Toomas Lunge ja Indrek Kaldaga olla pööripäevaloo kontsert üldse päris hästi välja tulnud. Miks ma ei imesta?

Kes mõistab nooti lugeda (muusikaõpetuse tundides tasub ikka hoolega tähele panna, muidu ei saa olulisest osast maailma asjadest aru ;) ), võib kaasa ümiseda või mängida. Noot PDFina on siin.

Soovin, et need või see, keda või mida ootate, ikka tuleks. Et keegi ei peaks liiga kaua ootama. Et ei peaks kunagi päris tühjalt ootama. Niisama ootamise pärast võib vist oodata ainult Godot’d?

* * *

Härmas puud on hetkel meie aknast välja vaadates muidugi ilmselge liialdus, väljas on +14. Nii troopilisi jõule ei ole mul ega kellelgi, kes hetkel meie katuse all koos on, kunagi olnud.





Pidur

26 11 2012

…võiks sama hästi olla ka inimene, kes muudkui pidutseb. Nagu puhur puhub, valvur valvab või asjur asju ajab. Peoleo, noh.

Teatud sorti inimestele on piduderohke aeg ränk tööperiood. Jõulud koolis ja lasteaias – muusikaõpetajate ning huvijuhtide õudusunenägu. Kadripäeva puna pole veel põselt maha kulunud, kui juba igas nurgas tiliseb. Mõtlen siikohal kaastundlikult kõikidele ametiõdedele ja -vendadele, eriti oma õele. Kaks ühe pere inimest sama reha otsas. Ei ole ikka indiaanlased.

* * *

Eks mu tere-tere-vana-kere on varemgi märku andnud, et elu võiks väheke kergemalt võtta, aga kehakeele osas olen täiesti sõnakuulmatu. Kui ise hoogu maha ei võta, siis on vaja, et laps pidurit tõmbaks. Muidu ma praegu ei kirjutaks, vaid otsiksin Strasbourgis parkimiskohta. Aga sellest mõned lõigud hiljem.

* * *

Ma ei tea, kuidas mujal, aga Luxembourgi Euroopa Kooli jõululaatadel on nii, et iga rahvusgrupp (või siis keelesektsioon, kel on) tragide lastevanemate juhtimisel sisustab oma boksi ning müüb oma põnevaid toite, jooki ja käsitööd. Tulu läheb heategevuseks.

Hinnad on päris soolased, nt salatid maksavad 2-3 eurot, võileivad, piruka- või koogilõigud 1-2. Eesti koolides totaalse alkoholikeeluga harjunud inimesed võivad nüüd minestada, aga Hispaania boksist saavad suured inimesed osta sangria‘t, Skandinaaviamaadelt saab “täiskasvanute” glögi, Iirimaa pakub Iiri kohvi, veinimaade boksid veine, Eesti väljapaneku eest vastutajad teavad Vana Tallinna fänne ilmselt juba nägupidi. Ma olen kolmel laadal käinud, aga ühtegi purjus inimest pole veel kohanud. Tõesti ei tea, kuidas samu asju kahes erinevas Euroopa punktis siis nii erinevalt juuakse, et ühes on vaja kõik korraga ära keelata ja teises reguleerib neid asju justkui elu või ühiskond ise.

Lisaks on laadal võimalik esineda. Mul on juba kolmandat korda kohutavalt kahju, et lastele visuaalsemaid kunste ei õpeta :P Paraku on laulmine just see, millega neil omas koolis kitsas käes on. (Samas hea tõdeda, et näiteks vanema flamenkorühma parim tantsija on eesti tüdruk K. Juba aastaid :))

Mõtlesin laupäeval, järjekordsel Euroopa Kooli jõululaadal Luxembourgis, et küll rootslastel on lihtne – paned aga valge pika Lucia kleidi selga, küünlad peas põlema, laulad vana naapoli laulukest ning – tehtud! Kreeklased võtavad ringi, teevad paar syrtaki‘ ringi – korras! Ja siis tulevad eestlased, kes peavad iga hinna eest igal aastal midagi uut laulma. Eeldavad, et laulu laadamulinas ka kosta oleks.

Seekordne laat toimus uhiuues II koolis (kuhu ma ilma ML abita poleks jõudnud, sest sellesse Luksemburgi kanti satun haruharva ning ma polnud sugugi ainus, kelle gepsus sellist tänavatki veel ei ole, mitmed märksa kohalikumad tiirutasid samuti abitult ringiratast).

Mameri-Bertrange’i tühermaal ühe kohaliku lütseumi taga laiuv koolikompleks on uhke ehitis, aga traditsioon “helitehnilised jõuluimed” jätkus ka selles majas. Laval olid seekord valmis lisaks kahele solistimikrofonile ka kaks kondensaatormikrofoni koori jaoks (ma jõudsin juba rõõmustada), aga olemasolemisega asi ka piirdus, sest inimene puldis laiutas ainult käsi ja ütles, et ega neid nüüd peale keerata küll ei saa. Mis mõte on koguda esinejatelt nende vajadusi, kui helimees vaatab enne üritust juhmi näoga otsa ning ütleb, et tema ei tea midagi, keegi pole midagi öelnud?!

Ei, ei mõista.

Igatahes, kõik see, mis meie laste laulu ajal peale keeramata jäi, pandi pärast iirlastele topelt. Nii et tegu ei ole pelgalt eestlaste kiusamise, vaid juba lahendamatuna näiva korraldusliku probleemiga. Ja miks pannakse ikka samasse saali nii esinejad kui ka pooled müügiletid, kui majas oleks ruumi kõike paigutada hoopis läbimõeldumalt?

Järgmiseks korraks valmistame ette hoopis tantsu. Seda, et lapsed laulda oskavad, teab siinne eesti kogukond niikuinii ning jõululaadad on viimane koht, kus seda oskust teistele tõestada õnnestuks.

Eeloleval laupäeval saab näha, kuidas asi Brüsselis korraldatud on. Mõned teadjad inimesed on rääkinud, et justkui võiks olla paremad tingimused. Loodame.

* * *

Eile sõelusin kaks korda Luxembourgi vahet: hommikupoolikul olid tunnid ja õhtul Ott Leplandi kontsert, mille tarbeks olin esineja ja tema mänedžeri valikul lahti kruvinud meie koduse suurema Yamaha ning mida siiski ei saanud kasutada, sest mingi kole sahin tulnud pulti. Toodud perekond P juurest valge digiklaver (mis oleks olnud ka minu esimene valik). Samuti ei läinud vaja monitori ega klaveritooli (sest valge klaveri juures olgu ikka valge tool) ehk ma sain niisama asjadega edasi-tagasi sõita. Ega ma kedagi peale iseenda süüdista, ise ju pakkusin lahkelt abi :) Nüüd on vähemalt teada, et rohkem pole mõtet kruvikeerajaga hullata. Kui just kolima ei hakka.

Kontserdil meeldisid mulle eeskätt need lood, mis ei olnud esitaja enda või tema ema kirjutatud. Publiku hulgas oli õnneks palju neid, kes neelasid ahnelt alla kõik minu jaoks liiga venivad ballaadid. Hästi lauldud, aga minu jaoks liiga “ühtekad”. Maagiline “miski” jäi paljudes lugudes puudu. Kuulad – midagi viga ei ole, aga midagi erilist kõrva või meelde ka ei jää. Kaks, mida enne hästi teadsin – “Kuula” ja “Sinuni” – ei saanud kahjuks eriti täiendust. Ivo Linna “Sülita vaid allatuult” tuli tal väga veenvalt välja. Üks eriti aktiivne väike laululaps, kes seni oli üsna vaikselt ringi keksinud, kirjutas selle (ka esineja sõnul) ebaõiglaselt vähetuntud loo oma süüdimatu kommentaariga ilmselt igaveseks kogukonna mällu. Jätan selle siinkohal toredate vanemate rõõmuks kohalviibijate teada :)

Lisalugu nr 2 juhtus olema tuntud Briti singer-songwriter’i sulest. Ennäe, isegi muidu na mornide ja mustas kohalike valguse- ning efektimeeste kõrvad hakkasid rõdul lõpuks äratundmisrõõmus laperdama.

* * *

Täna pidime minema kolmekesi Strasbourgi, aga juhtus hoopis nii, et esiteks ei seisa Supsikul hommikust saati midagi sees, teiseks olen mina nii kutu, et 6 tundi vihmas üksi sõita oleks olnud liig mis liig. Parem ma pikutan väikese süümekaga kodus oma lapse kõrval, kui öösel kuskil pimedas Prantsuse põõsas suurema süümekaga. Pärast tunni ärajäämise teate laialisaatmist selgus, et 12 Strasbourgi laululapsest 5 on haiged ja üks ei saanud niikuinii täna tulla. Nagu oleks kokku leppinud, et vaja põdemised üheskoos ära põdeda.

* * *

Pidudevaheline pidur on kõnelnud.

* * *

Magada tahaks.





minu inimestele

25 12 2011

neist kingitustest, mida ma ei saatnud,
neist kaartidest, mis sahtlipõhja jäid,
kust lugeda te võinuks sõnu häid,
ma olen pikki päevi mööda vaat’nud
ja mõelnud: oh, ma hoolimatu täi…

ei armasta teid sellevõrra vähem,
võib-olla hoopis rohkem – siin on konks –
te tulite mul tihem’ kui kord karu kati pähe,
teil’ olin kas siis mõttes või siis päriseltki lähem…
(siinkohal sobib vahuveinilonks)

sai jagatud nii leiba, tööd kui mütsi,
nii mõni muregi sai ära jagatud
ning öeld’: kõik laabub, mis ma ütsi’,
saab puhatud ja välja magatud…

et homme tuleb jälle päev, on tagatud





Kes minevikku ei mäleta…

8 12 2011

…, see ilmselt ei blogi.

Tuleb aeg-ajalt meelde küll, et on üks koht, kust oleks hiljem hea vaadata, mida ma N ajahetkel parasjagu tegin, aga kroonika kirjutamine jääb unarusse, kui on nii kiire, nagu ma elaksin jälle Eestis. Vahemaad on enam-vähem samad, aga Saka või Nõo asemel on tulnud käia Brüsselis ja Lihula asemel edasi-tagasi Luxembourgi vahet tihedamini kui iial varem.

Jõõõõõuuu-luuud, jõuuuuu-luuud!

– 21. november. Saabub eitus ühest toetusprogrammist. Kohe samal päeval taotlus teise kohta ja teine kohe järele.

– 22. ja 24. november. “Meloodiliste tortide” proovid. Päeval ei puhka ega mängi. Supsik proovides kaasas. Esimesel korral on tal mängukaaslaseks M, teisel korral nutt. Neljapäeval enne proovi juuksur K juures, maha jääb päris palju juuksekarvu. Minu omi. See, mis alles jääb, on üle väga pika aja päris minu värvi.

– 23. november. Mäluauk. Selles mõttes, et enam ei mäleta, mida ma tegin.

– 25. november. Õhtul rongiga Brüsselisse. See käib tegelikult nii, et mina ja Supsik rongiga Luxembourgi, väike ajaviitmine Gare’i avenüül, siis postimaja kõrvale parklasse ja seal toimub hargnemine ehk Supsik isaga koju tagasi ning mina Brüsseli rongi. Perroonil kohtun laulukaaslase MM-ga, kes läheb korbinaistega pidusse. Sõit on lõbus ja väljume mõlemad Schumani peatuses. Öömaja perekond R juures. Enne und veel poolteist tundi lauluharjutust värske Euroopa Eestlaste Koori liikme J-ga, kes tahab enne järgmist laagrit teistele järele jõuda. Vara tuttu.

– 26. november. Esimesed laulutunnid Belgia väikeste eestlastega saatkonna majas. 88st on kohal 75 ja 99% nendest kohe tahavadki laulda. Selle üle, et mõni esimeses tunnis ukse juures seisab või pisarsilmil otsa vaatab, üldse ei imesta. Lõuna MA-ga kuulsas Terrasse’i puhvetis. Üllatuse-nimeline salat on hea, aga Belgia teenindus mind oma ükskõiksuses ei üllata. Kohvi- ja konjakiraha jääb neil saamata, sest neid ei õnnestu isegi mitte tellida. Jooks rongile. Schumani peatuses on aga ümberehitustöö igikestev (vähemalt kaks aastat kestnud ning lõppu ei ole näha), seega ei tea kunagi ette, milliselt teelt rong väljub. Ma pole ainus loll, kes maa all kolmel korrusel saepuruplaatidega vooderdatud koridorides trepijooksu teeb ja on sunnitud ikkagi järgmist rongi ootama.

– 27. november. Operatsioon “maja puhtaks” ehk võitlus tuuleveskitega. Kas ma seda ikka olen öelnud, et meil on (jälle) ehitustööd? Mitte et eelmised oleks kõik lõpetatud, aga ilmad on sisetöödeks paremad kui välitingimused. Tegelikult on see kohutav, kui palju on inimestel asju! Ning kui neid on vaja eest ära viia ja paigutada, saab igast tühisest asjast hiiglane. Aga keldrist leiab tee üles esimene jõulukaunistus ehk põlevate täpikestega torn. Küünlad põlevad ja ilus on olla.

– 28. november. Mitte ei mäleta. Ilmselt toimetan teksti, mille tähtaeg ammu möödas. Pean aktiivset kirjavahetust Brüsseli laululaste vanematega (seda kinnitab mu meilikast) ja paljude teistega. Ei puhka ega mängi. Helistan 91-aastaseks saanud EJ-le, kes on sajandat käies märksa reipam kui mullu juubelipidustuste ajal. Selles valguses oleks minu poolt ikka väga piinlik väsimuse või tervisehädade üle kurta :)

– 29. november. Ikka veel ei puhka ega mängi.

– 30. november. Sama + õhtul rongiga Luxembourgi “Meloodiliste tortide” proovi.

– 1. detsember. Juba lõunast Luxembourgi, sest eelmisel päeval rong hilines ja sellega ma jääksin esinemisele hiljaks. Üle pika aja kallab vihma ja plaanist linnas tšillida ei tule midagi välja. Istume Supsikuga JMO kohvikus, ootame, millal A kursus lõpeb. Seal tunduvad need on mu elu pikimad 45 minutit olevat, sest laps keeldub minuga WCsse tulemast, aga teda ma üksi välja ka ei jäta.
JMO eskalaatorid on ehitatud saledate inimeste jaoks (mitte et ma nüüd ülemäära tüsenenud oleksin), kes ei kanna seljas süntesaatoreid koos statiiviga. Ega see mingi popmuusikaakadeemia pole :)
Esinemise ajal hakkab tööle tuletõrjesignalisatsioon, aga laulu me pooleli ei jäta. See on juba teine kord, kui eestlased Luxembourgis signa tööle laulavad :) Tegelikult on selgi korral ilmselt märksa proosalisem põhjus (mais koorilaagris oli anduri viga), aga sarnaste juhuste kokkulangemine on muljetavaldav. Kolmas kord veel ning pikaajaline traditsioon on sündinud. Tõsi, signalisatsioonist hullem on laulda üle lakkamatult lobisevate baltlaste. Raske on 20 minutit vait olla või tõmbuda korraks kõrvalruumi. Raske.

– 2. detsember. Kurb hommik ja mõned leinatoimetused. Kodubüroos on töine. Teen ka maja enam-vähem puhtaks. Magama reedese päeva sees ei jõua ning hommikul tuleb ärgata kell 6.30.

– 3. -4. detsember. Nädalavahetus, mille sisse mahub umbes 8 tundi rongisõitu, 30 min trammisõitu, 1 tund taksos, samapalju autodes, poolteist tundi kiiret kõndi, 7 tundi tõhusat muusikaõpetust kahes riigis kokku üle 120 lapsele (paljud on haiged või puuduvad muul põhjusel) ja ühele täiskasvanule, mitu tundi korralduslikku sebimist (sh ralli toolikäruga, teate küll, see millega saab korraga 10 tooli punktist a punkti b transada ja millega ma omandan pühapäeva lõunaks flaami kultuurikeskuse kitsastes lavatagustes ruumides juba märkimisväärse professionaalsuse), maitsev ja romantiline õhtusöök esimese tudengipõlve kursusekaaslase LRM juures koos MR-ga (ehk 1968. aasta tüdrukute eri) ning kiire külaskäik kohalikku tantsuklubisse, kus meie ja tolle õhtu DJ muusikaline maitse sugugi ei ühti, mis ongi hea, sest saame talutaval ajal magama.

5. detsember. Hommik algab klaasikildudega ja guaššvärviveeuputusega (ilmselt aimate, kes on põhjustaja). Totaalset väsimust trotsides toimetan teksti kallal, jagan Belgia ja Luksemburgi laululaste vanematele viimaseid jõulueelseid juhtnööre, kinnitan ära Bonni sõitjate nimed (ja unustan esimese hooga kaks esimesena registreerunud inimest maha, aga kõik laabub). Supsikuga Bastelstubes ja biopoes. Seekord ilma suurema jonnita.

– 6. detsember. Üsna tubane päev. Keegi ei puhka. Supsik mängib.

– 7. detsember. Juba veidi parem. Võib öelda, et 27 lk teksti, mille puhul tuli arvesse võtta seda, teist ja kolmandat ning mis on käinud parandusteks-täiendusteks tellija ja minu vahet, on lõpuks sealmaal, et võib öelda “tehtud”. Edasine on juba dekoratiivkosmeetika. Supsikuga mäe otsas “Hello Kitty poes” (KIK-Textil-Diskont), kust ostame seitse jõulukuuli sama raha eest, mille eest Bastelstubes saaks ühe. Selgub, et Trieris ei saa kuskilt rentida bassicombo’t, sest neil ei ole või nad üldse backline’i asju pick-up meetodil ei rendi (saad ainult täisteenuse osana). Luksemburgi helimehed samal päeval muidugi kirjadele ei vasta, hea, kui nädala jooksul midagi tuleb. Kirjutan ka tuttavale Euroopa Kooli muusikaõpetajale ja koorijuhile, kas tema ehk oskab aidata, ta ka bändimees ning palju tuttavaid muusikuid. Paanikat vähendab loootus, et bänd saab hakkama ka DI-Boxiga. Ja 10 päeva on aega…

– 8. detsember. Pole veel keskpäevgi :) Igatahes on see lisaks kõigele muule ka pesupäev ning peaks kohe ära kasutama hetke, et ei saja. Pärast kuiva ning päikeselist sügist on muidugi äärmiselt kohatu vinguda, kui korraks väheke vihmasem periood tuleb, aga ega eestlane saa ju hetkeilmaga rahul olla :P

Ei luba, et siit enne pööripäeva tihedat ning mõttestatud teksti lugeda saab, sest jõulupaanika nüüd alles algab. Rahutust suurendab teadmine, et korralikel inimestel on jõulukingid juba ostetud ja/või valmistatud, kaardid saadetud ning kuused ehitud.





Jälle üks kogemus juures

25 12 2010

…ehk veedetud jõuluõhtu kiirabiosakonnas. Saanud tilgutatud.

Elus, nagu näete, kuigi mitte just suurepärane. Eredaid muljeid üritan homme kirja panna.

Häid pühi ikkagi!





Koomasaia? Kuuba saia?

22 12 2010

Supsik armastab taskuvõileivamasinaga tehtud võileibu. Kahe terasaiaviilu vahele natuke võid jua juustu, muud ei taheta. Tolle kuuma saia kohta ütles Supsik muidu nii, et see kõlas nagu “koomasai”. Nohusena (loe: ddddohusedda) kõlab see kui “Kuuba sai”.

Ei, igav meil ei ole. Jaksan vesistamise vahel isegi väikestest asjadest rõõmu tunda. Ka sellest, et lapsed, kes pidid Eestisse ronguma&lendama, on sinna tõesti ka jõudnud ega veeda jõuluöid-päevi lennujaamas välivoodil või rongasabas seistes.

Kuuske meil ei ole, sest üks tuba on seni veel remondis. Puulõhna saab seni veel äsja valminut põrandast (materjaliks Siberi lehis, toodud Argentiinast, ostetud Saksamaalt) ning liistud ja riiulid ootavad oma järge. Muu kola keskele ei mahu mingit liigset “ilu”. Jõulukaunistuste asemel on maja kaetud taskurättidega (tänane rekord oli 48 tk tunnis). Ok, kaks väikest kunstkuusekest ja kuulid meil siiski siin-seal on ning neli jõulutähte, millest kolm tõi sõber koos hamstriga puhkusevarju. Ah-jaa, pesin ju paar päeva tagasi isegi köögiaknad värskelt ära, nii et ei saa öelda, et midagi poleks teinud.

Eks me siis lükka oma kodusisesed kaunid hetked nädala võrra edasi. Kangelast ka ei jaksa mängida, niigi on ülevalpüsimine ja lapse järele vaatamine praegu paras väljakutse. Nagu alati, tundub mulle, et nii hullu nohu pole mul veel elus olnud. Supsikul kindlasti mitte, lisaks on tänasega ületatud tema palavikupäevade rekord. Igasuguseid ravumeid on proovitud, nii päris kui looduslikke. Ma jõin isegi kaks klaasi kuuma glögi, pärast mida oli a 15 min parem olla.

Jah, aitäh, tegelikult ma võtaks küll ühe Kuuba saia. Kuuba päikese eest merre sukelduks maaaaaa…





Rahu, ainult jõulurahu

8 12 2010

“Miks meil ühtegi jõulukaunistust väljas ei ole?” küsis tütar M nädalavahetusel, endal püksid paksult pahtlised, varbad värvised ja lakal läkimas lihvimistolm.

Kuusekesed-kuulikesed valge ehitustolmu all? Dreaming of a white Christmas? :)

Tänu tõsieluseriaalile “Me neli naljakat tütart”* edenes raamatukogu remont eelmisel nädalal päris kõvasti, kuigi põrandani (mille vahetamise vajadusest kõik alguse sai ning tänu millele konkreetse ehk töö vastu erakordset huvi ilmutanud vanim tütar ju pika reisi ette võttiski) pole veel ju õieti jõudnudki, sest tegemist on ju ometi Perekond Põhjalikuga (tükati ka Pikaldasega, ma ise olen praegu paras esiemakaru talveunes).

Pühapäeva õhtuks saime maja suuremast tolmust puhtaks, aga seda raipa annab vist veel nädalaid koristada. Niisiis, kui ka väljas juhtub olema sama must maa kui täna (Luksemburgis oli va lörtsi ikka märksa rohkem, siin pole enam udutuhkagi), siis teeme tubased, aga valged jõulud.

Õnneks ei ole me kedagi lähiajal enda poole vaibale palunud. Tütar A-l õnnestus kahe sõbranna küllakutseted kõige hullemateks ja närvilisemateks tolmupäevadeks ajastada, aga ehk nad saavad aru, et me ju ei ole päris normaalsed.

Tegin sel aastal karmi otsuse: ühtegi uut jõululaulu lastega ei õpi, sest see tähendaks, et me tammume jälle kolm tundi aastas ainult kuuskede ja päkapikkude otsas, aga suvest, pihlakatest, siilipoisist, kes lehtedes sahistab või niisama elamise rõõmust jutustavate lauludega justnagu ei saagi kuskil esineda. Mistõttu tuleb Luksemburgi eesti laste jõulupidu hoopis aastaringiteemaline.

Kevadel hoogsalt ja esialgu üsna regulaarsete proovidega alustanud täiskasvanute lauluansambel, mis pärast suve vaid korra kokku saada jõudis, on tänaõhtuse proovi järel ka valmis reedesel LESi peol üles astuma. Suisa rohkem kui ühe looga.

Ja mul on permanentselt tunne, et üks tund päevast jääb puudu. Kui mitte rohkem. Ennevanasti oli jõulukuu vähemalt lõikuskuu…

———

* Vihjan Ardi Liivese komöödiale “Minu neli naljakat tütart”, mida mängiti Randlases Erich Jaansoo lavastusena 2000-2005 ja milles mul õnnestus asendusnäitlejana teha nii surematu roll, et pärast pisteti isegi kõrvaosatäitja preemia pihku. Mu eelkäija elas nimelt oma osasse nii sisse, et jäigi lapseootele – nagu näidendis meie mängitud tütar nimega Alli. Tõsi, mitte lavategelase abiga :)





Väga lõbus, väga tegus, väga ilus ja väga külm

28 11 2010

Tehtud:

1. Haapsalu 1. Keskkooli 8. b klassi 1983. aastal lõpetanud klassi kokkulek. 32 klassikaaslast ja klassijuhataja. Vapustavalt vahva õhtu.

2. Näitleja ja lavastaja, Randlase teatri asutaja Erich Jaansoo 90. sünnipäevapidu ja väga hoogsad järeltiirud Lennujaamas väga paljude vahvate ning väsimatute sõprade seltsis.

3. Rahulik pühapäev ema ja õe pere seltsis jõululõhnadega: seaprae ning hapukapsaga. Ja pika jalutuskäiguga, mille lõpuks olin paras kringel, sest mul ei ole siin piisavalt sooje õueriideid. Eks minu ja ema kõnnitempol ole ka väike vahe.

Ilmateade lubab mind kodus vastu võtta samasuguse külmaga. Aga süda on soe, sest ma olen näinud nii palju armsaid ja häid inimesi ning LUND!

Kas te ikka teate, kui ilus on Risti raba hommikuvalguses?





Las tulla

13 12 2009

“Mul on üks halb uudis. Me läheme diskoteeki,” ütles ML. Keeldumine ei tulnud kõne allagi.

Detsembrikuu ilmselt kõige karmimad 24 tundi on selja taga.

Laste esinemine ning pidu skaudimajas möödus suuremate apsudeta. Mõni laul läks küll väheke võssa, aga paljud vanemad märkisid, et edasiminek on võrreldes kevadega märgatav. Tutikas helitehnika vajab kõvasti harjutamist (ning kolm mikrit on vähe mis vähe, aga helitehnikafirma ei olevat lihtsalt päringule vastanud, mistap polnud kuskilt juurde võtta…).

Üks tõrvatilk meepotis oli ka. Kui tuli mees punases kuues, siis selmet rahulikult oma kohal istuda, seisid nii väikesed kui suured vana ümber tropis. Kes siis oma lapse esinemist vaadata-pildistada-filmida tahtis, pidi omakorda tropi keskele trügima. Üldiselt ei kuulnud ega näinud peale käputäie kõige lähemate mitte midagi, mis seal keskel toimus. Ma käisin alguses sõõri avaramaks sundimas, aga siis lõin käega. Eks peab järgmisel aastal kohe peo alguses kõiki paluma, et oodaku, kes vähegi suudavad, oma järge eemalt.

Supsik ei arvanud jõuluvanast suurt midagi, õnneks nutma ka ei hakanud, aga teiste laste seltskonda nautis küll täiega ja ajas täiskasvanuid oma pideva ringiaskeldamise ja kaasaelamisega naerma.

Vahepeal sain kolm tundi kodus olla, supi keeta ja riided vahetada. Õhtune pidu Le Lavandin’is oli väga mõnus. Võrreldes eelmise aastaga täitsa wau. Söök oli väga maitsev ning seda oli väga palju, kelnerid muudkui käisid ja valasid veini juurde, mistõttu ma tõesti ei tea, kui palju seda täpselt eile ära joodi. Kui hinna-sees-vein otsa sai, olid kõik juba nii heldes meeleolus, et polnud küsimust, kas osta juurde või jaa.

Lahkust laenanud inimesed soetasid muidugi meelsasti ka loteriipileteid. Ma annetasin loteriilauale kolm kodukoha-auhinda (kokku köidetud Valguseotsija ja Melotrap’i Good New World CD-d + kuulsust koguvad Noarootsi noavabriku potivahid). Loteriipiletite ning käsitöölauakese müügitulu ja annetusi kogutakse kolmandat aastat paljulapselistele peredele Eestis, sel aastal neljale Ida-Virumaa perele.

Tantsutallad sai ka päris tuliseks ning kui normaalsed inimesed koju läksid, suundus üks suur autotäis Magnum’isse. Muidugi tuli kuuma kohta sisenemiseks pikas järjekorras seista, aga meil oli sealgi väga lõbus, kuigi ma vahepeal torisesin, et miks me kuskile mujale ei lähe, kuhu järjekorrata saab. KS juhtis mu tähelepanu kellaajale – teised kohad sel ajal enamasti kinni :D Mahtusime sisse ja sattusime seisma täpselt õigel ajal õigesse kohta – jamaikalanna esinemise ajaks – lava ette. Tõmmu naine laulis väga hästi, kahjuks ei salvestanud ma tema nime ja kodulehel ka midagi kirjas ei ole. Pärast tuli samasse kohta üks teine esineja, kellel oli ilmselgelt liiga vähe riideid seljas ja kes ei laulnud, vaid võimles niisama. See ei olnud üldse nii tore vaatepilt, me tantsisime ise pareminie. Aga järgmisel korral palun tuletatagu mulle meelde, et ööklubides ei ole mõtet napsi sisse investeerida – mu gin tonic oli nii h i i g l a s l i k ports, et kui ma baarileti äärest teiste juurde tagasi jõudsin, oli see mul juba otsas :P

Hommikul ML pool ärgates oli esimene mõte, et nad võiks lõpuks seal riigis ka klubides suitsetamist koomale tõmmata – see on õudne, mismoodi juuksed pärast haisevad – ja et tahaks sauna. Peaks ikka selle kuskile ehitama.

Mu elus on olnud värskemaid pühapäevi, aga pidu oli väikseid unevõlaohvreid väärt. Luksemburgis elab väga palju lahedaid eestlasi… vähe sellest, peole tullakse Brüsselistki :)

No ja mis viga väheke unisena kodu poole minna, kui pühapäevase harva graafikuga buss juhtub täpselt õigel ajal peatusesse ning rongis on kaaslasteks Vonnegut ning palju head muusikat (laps A laadis kauakadunukesse palju värsket kuulamist – näiteks Sufjan Stevensi Illinoise, Rökkurró Það kólnar í kvöld…) ja siin-seal sajab lund.

Pühad võivad nüüd rahus tulla. Homme otsin kaunistused ka välja, on aeg.