Tiu-tiu ja teisiti

23 03 2013

Kui Visnapuu teaks, et ka sel aastal tuleb kevad teisiti. Nii tiu-tiu-teisiti, et oiga ja vasemba. Hendrik kirjutaks Ingile ilmselt veel kolmkümmend kirja, mis oleks märksa kurvemad kui kolmas või isegi kümnes.

Laps külvas aknalauale pottidesse kressi ja tilli. Esimesed võrsed on 7 cm pikad ja püüavad päikese poole, aga mida pole, seda pole.

Minus on peidus päris paras ports maailmalõpuhüsteeriat. Mitte sellist, mida kuulutavad need, kelle eluteed juhivad iidsete rahvaste kalendrid või vanad paksud ettekuulutuste raamatud. Pigem on see hirm ootamatult tugeva päikesetormi, ellu ärkava vulkaani või rikki mineva tuumajaama ees (üks on siin päris lähedal, eks). Jama juhtub ikka siis, kui sa teda kõige vähem ootad, mitte siis, kui lähed oma kellade ja vildedega kokkulepitud mäenõlvale ootama. Ootad ja isegi Godot ei tule!

Aga et kui midagi juhtub, siis kuidas ja kus ma siis parasjagu olen ning mis edasi saab. Kui üldse saab.

Kui jama ei ole väga suur, võib juhtuda, et elame edasi, aga süüa on vähe ning mõni põhimõttekindel vegan võib mu nina alt nahka pista viimase orava, mistõttu tuleb juba varakult harjuda sööma pigem kõike kui mitte midagi :P

Pullapää nn Mulgi mõisas olid meil päris mitu aastat kanad, pardid ja ühel aastal isegi haned. Vanaema E ei söönud mitte ühtegi oma aia lindu, kelle eest ta hoolitsenud oli. Lapsena pidasin vanaema keeldumist lapsikuks. Ei mõistnud, miks ta ei söönud – ise sõjad ja hädad üle elanud – seda, mis oli poes müügil olevatest (kui üldse) kondistest ja sinistest supikanadest parem.

Nüüd mõistan märksa paremini, et neile, kes hobuseliha pigem mittesööjate mail hobuseid kasvatavad või kes niisama ratsutamas käivad, näib hobuseliha söömine vaat et kannibalism või hullem veel.

Supsikule, kes kaks-kolm aastat ei söönud peaaegu mitte midagi (loe: sõi umbes paarikümmet toitu, mida ta arvas ennast söövat, muust keeldus kategooriliselt) oleme nüüd järjest uusi maitseid ja asju tutvustanud. Õigupoolest koos avastanud.

Lambaliha ja bulgur said Supsikult kiitva hinnangu. Täna taasavastas suvikõrvitsa, mida ta kolm vahepealset aastat söögikõlbmatuks pidanud oli. Maitses isegi kinoa, mis mulle algul kuidagi liiga “idune” tundus.

Meedia on nüüd nii kõvasti takka andnud, et neid, kel hobuseliha vastu huvi tekkis, on ilmselt päris palju. Tuli meiegi külmikusse üks tükike. Rõhuga sõnalõpul -ke. Kui viimnepäev nr 2 ehk “kõlblik kuni” ohtlikult lähenema hakkas, süvenesin tõsisemalt retseptidesse. Ühed prantslased soovitasid vaid kergelt praadida-kuumutada (aga vat verist liha ei armasta meist keegi). Klassikaline Itaalia retsept tähendanuks kolme päeva marinaadi külmikus ja siis veel 6 tundi haudepotis.

Ei mäleta, kuidas, aga jõudsin flaami retseptini. Mina, kes ma arvasin, et kui saan aru flaamikeelsetest teadetest Brüsseli raudteejaamades, siis valdan keelt juba vabalt, ei teadnud ometi, mis on “ui“. Tõepoolest, retseptis mõistsin kõike, välja arvatud “6 uien“, mida ma omakorda kogemata valesti guugeldasin, saades tulemuseks, et uier on udar. Kuus udarat hobuseliha hautises?! Mis mõttes?! Hobuse kints kintsuks, aga kes see siis udaraid sööb?! Kuna ma pean flaamlastest siiski lugu, hakkasin kahtlustama, et otsing läks võltse. Ui on siiski sibul ja mitmuse lõpp -r asemel -n. Poole tunniga filoloogiks, otse köögis!

Mis ma kokkuvõtteks ütlen? Esiteks parem 10 lammast kui üks hobune (palun laps H-lt kergemat karistust, õnneks on lambaliha nii kallis, et seda just üleliia tihti endale ei luba). Las esimesed annavad villa ja liha ning teised aidaku meid vajadusel punktist A punkti B.

Teiseks on bulgur parem kui kinoa. Teine on võib-olla tervislikum. Või mine tea, ma ei jõua ka kõike läbi lugeda, eriti libateadmisest tulvil internetist.

Kolmandaks läks täna potti liiga palju musta leiba ja kastmele jäi liiga tugev leivakooriku maitse. Olen varem teinud vasikaliha leivakastmes, aga seekordne tume õlu (jaa, ma ostsin soovitatud Lääne-Flaami duubelpruuni) + must leib + sinep andsid kokku liiga mõrkja maitse, kuigi moosiga ei koonerdanud.

Neljandaks – putukate söömiseks peaksin ma ikka päris surma äärel olema.


Toimingud

Informatsioon

One response

23 03 2013
Rael

“mõni põhimõttekindel vegan võib mu nina alt nahka pista viimase orava” -> mu lemmikkoht

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: