(Koroona)elust Euroopa ristteel, 3/7: Tooli kõrval tool ei ole tavaline nähe

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 14. mail 2020

„Teie võite ju seal suukorvistatult istuda, mina mitte!” tsiteerib ajaleht Trierer Volksfreund rahulolematut restoranikundet. „Voll Käse!”* lajatab uute eeskirjade kohta väikese söögikoha pidaja. Alates 13. maist võivad Rheinland-Pfalzi toitlustusettevõtted ja majutuskohad jälle külalisi vastu võtta, kuid rõõmujoovastust piiravad ettekirjutused.

Suuremad kohvikud ning restoranid on juba mitu päeva hoolega avamiseks valmistunud, paigutades mööblit ümber vastavalt siinsele 1,5meetrise distantsi nõudele. On õnnelikke, kel on varuks mitu saali või piisavalt suur õu teeninduseks vabas õhus.

Nagu ikka, on päris väikesed kõige haavatavamad. Baarilett ei lähe lauana arvesse ning baaripukk toolina samuti mitte – täpselt nii seisab toitlustusasutuste eeskirjades. Leti ääres ei või isegi seista, aga paljudes pisikestes Kneipe’des** annab pikk lett rohkem kui poole käibest ning tavalisi laudu ega toole mitte kuidagi juurde ei mahuta. Minikohvikud ja väikesed õlletoad on aga osa kohalikust kultuurist, mitte tingimata urkad, kus ümbruskonna joodikud jõmisevad.

Söögikohta sisenedes peab kandma kaitsemaski ning koha omanik peab tagama käte desinfitseerimise. Maha istudes võib ikka maski ära võtta, muidu poleks tõesti mõtet sööma minna. Tualetti minnes ning lahkudes tuleb mask jälle ette panna. Tualettide kasutamine on ka piiratud – kui kabiine või pissuaare juhtub olema rohkem kui üks, siis tuleb need üle ühe lukku panna. Kliente tuleb teavitada kätepesu tähtsusest, seep ja ühekordsed paberkäterätid ei tohi otsa saada ning söögisaali ja tualeti vahel peab olema ka desinfitseerimisvahend saadaval.

Toitlustusasutuste turva- ja hügieenieeskirja kurioosseim punkt on aga andmete kogumine. Sakslaste privaatsust pole seni pääsenud ohustama Google’i tänavavaade ning Datenschutz ehk privaatsusnõue segab kõikides eluvaldkondades digiteenuste arengut, aga sööma minnes tuleb end nüüd üles anda: eesnimi, perekonnanimi, elukoht, telefoninumber. Kuigi seda soovitatakse teha tungivalt juba kohti reserveerides, on spontaansed söömaminekud on siiski lubatud ning ankeeti peab saama täita kohapeal. Andmete kogumist põhjendatakse sellega, et vajadusel koroonaahelaile jälile saada. Kontaktide kasutamine reklaamiks on loomulikult keelatud. Aga kui turvaliselt neid nimesid-aadresse-telefone päriselt hoitakse? Sellist kliendibaasi tuleb säilitada kuu aega, aga kas ning kuidas saab olla kindel, et need paberid ei vedele hiljem kuskil tänavaprügis? Huvitav, kui paljud esinevad oma nime all ja kui paljud luiskama hakkavad? Aga kui ongi õige aadress ning mõni töötaja kasutab võimalust teenida suurem palgalisa, teatades, kuhu vaja, et terve pere aadressilt Puu 1 Oks 2 on hetkel söömas – võib minna ja vaadata, kas neil on äkki kodus raha ja paremaid riideid üle? Näed, see kunde ei jäta kunagi jootraha, ise elab uhkes majas!? Läheks koputaks selle kena naise aknale, kes siin üksinda söömas käib?

Hotellis või külalistemajas on ikka täidetud vastuvõtulauas ankeete, kuhu on tulnud kirjutada lisaks nimele, elukohale ja kontaktandmetele muuhulgas isikut tõendava dokumendi number koos väljaandmise kuupäeva ja kohaga. Olen ise vaielnud Hispaanias koorifestivalil käies vastuvõtulaua töötajatega, kes tahtsid mitte lihtsalt passidest koopiaid, vaid dokumente terveks viibimise nädalaks enda kätte hoiule jätta. („Teil võivad seal Euroopa Liidus ju omad seadused olla, see siin on Hispaania!”) Tegelikult on ju arusaadav, et majutajal on vaja end kaitsta juhtumite vastu, kui klient laseb maksmata jalga, peksab toa sisustuse segi või teeb midagi muud kohatut või kurja. Aga väljaspool kodu söömas käiakse vist ikka märksa sagedamini kui hotellis ööbimas? (Hotellide „koroonaeeskiri” on viie punkti võrra lühem ega tee teenusepakkuja elu nii keeruliseks kui toitlustajatel.)

Väikeste Gaststätte’de*** personal ja kunded teavad üksteist niigi, sealhulgas elukohta, aga nad ei saa niikuinii praeguste tingimustega uksi avada, sest pole piisavalt ruumi või vahetpidamata laudu desinfitseerivat personali või mõlemat. Juba on nii mõnigi teatanud, et jätkab pigem toidu kaasamüüki, sest eeskirju on võimatu täita.

Huvitav, kas teatrites ja kinodes, kui need ükskord avatakse, ka publik üles kirjutatakse? Neiski viibivad ju inimesed kauem kui 15 minutit ühes ruumis. Muuseumi võib õnneks anonüümselt külastada.

---

* idiomaatiline väljend: mitte terve juust, vaid täielik jama

** pubi, kõrts, õllekas

*** restoranist lihtsam toidukoht

Rajale tagasi ronides

Kui enam aru ei saa, kas oled ramp- või juba surmväsinud, aga kõik muudkui kuhjub, on läbikärssamise ennetamiseks targem pidurit tõmmata ning võtta korraks aeg maha. Eriti siis, kui oled mõttes juba lubanud endale kolmapäevaks vabama päeva, aga kolm esimest tundi vastad meilidele, millele on kohe vaja vastata. Siis inertsist ka neile, millega ei ole üldse kiiret. Ja siis hakkad pisiasjadele üle reageerima ning lõpuks tekib totaalne vaimne ja füüsiline lühis.

Täna on reede õhtu ning ma olen juba peaaegu välja puhanud. Memme on Supsikuga pikki tunde veetnud ning mina endale hindamatu väärtusega mittemidagitegemise hetked saanud.

Mööduva nädala hoiatus tuleb toiduteemaline. Esiteks võite A4 tee kõrval Aire de Longeville “restoranist” Flunch võimalikult kiiresti mööda sõita. Aga mul läks kõht teel Strasbourgi korraga väga tühjaks ning esmaspäev oli see päev, mil ma ei jaksanud ise söögitegemisele mõeldagi. Flunch on koht, kus ka kõige roosamate prillidega ei leiaks toitu kujutava pildi ja tegeliku väljanägemise vahel ühtegi sarnasust. Toidu tellimise viis meenutas mulle endisageseid kaubamaju, kus tuli esiteks seista ühes järjekorras, sealt kirjutati välja tšekk, siis tuli minna kassasse, maksta raha ja kobida kolmandasse kohta kauba järele. Selles “restoranis” oli esimene ja kolmas punkt sama tädi, aga talle tuli uuesti läheneda poolkaarekujulise leti teiselt küljelt. Huvitav, kas ta saab ka kahte palka, tellimuste vastuvõtja ja koka oma?

Trieri Kockelsbergi restoranis võib ka söömata jätta, pigem võtta lihtsalt tass kohvi või klaasike veini ning vaadata linnale ülalt alla. Restorani seltskond oli omaette kultuuriväärtus – näis, et kõik teised kunded olid seal käima harjunud ilmselt juba lapsepõlvest peale ja see pidi olema väga ammu. Igatahes tõmbasime me ka koos memmega keskmise vanuse piinlikult kõvasti alla :) Toit igav ja kuiv, meie 12-16-euroste taldrikutäite kõrval oli lapse 5-eurone praad ainsana oma hinda väärt.

Pool kolmapäevahommikusest tegemata asjade paanikast on maas. Teise poole maandamine läheb loodetavasti natuke valutumalt.

Tiu-tiu ja teisiti

Kui Visnapuu teaks, et ka sel aastal tuleb kevad teisiti. Nii tiu-tiu-teisiti, et oiga ja vasemba. Hendrik kirjutaks Ingile ilmselt veel kolmkümmend kirja, mis oleks märksa kurvemad kui kolmas või isegi kümnes.

Laps külvas aknalauale pottidesse kressi ja tilli. Esimesed võrsed on 7 cm pikad ja püüavad päikese poole, aga mida pole, seda pole.

Minus on peidus päris paras ports maailmalõpuhüsteeriat. Mitte sellist, mida kuulutavad need, kelle eluteed juhivad iidsete rahvaste kalendrid või vanad paksud ettekuulutuste raamatud. Pigem on see hirm ootamatult tugeva päikesetormi, ellu ärkava vulkaani või rikki mineva tuumajaama ees (üks on siin päris lähedal, eks). Jama juhtub ikka siis, kui sa teda kõige vähem ootad, mitte siis, kui lähed oma kellade ja vildedega kokkulepitud mäenõlvale ootama. Ootad ja isegi Godot ei tule!

Aga et kui midagi juhtub, siis kuidas ja kus ma siis parasjagu olen ning mis edasi saab. Kui üldse saab.

Kui jama ei ole väga suur, võib juhtuda, et elame edasi, aga süüa on vähe ning mõni põhimõttekindel vegan võib mu nina alt nahka pista viimase orava, mistõttu tuleb juba varakult harjuda sööma pigem kõike kui mitte midagi :P

Pullapää nn Mulgi mõisas olid meil päris mitu aastat kanad, pardid ja ühel aastal isegi haned. Vanaema E ei söönud mitte ühtegi oma aia lindu, kelle eest ta hoolitsenud oli. Lapsena pidasin vanaema keeldumist lapsikuks. Ei mõistnud, miks ta ei söönud – ise sõjad ja hädad üle elanud – seda, mis oli poes müügil olevatest (kui üldse) kondistest ja sinistest supikanadest parem.

Nüüd mõistan märksa paremini, et neile, kes hobuseliha pigem mittesööjate mail hobuseid kasvatavad või kes niisama ratsutamas käivad, näib hobuseliha söömine vaat et kannibalism või hullem veel.

Supsikule, kes kaks-kolm aastat ei söönud peaaegu mitte midagi (loe: sõi umbes paarikümmet toitu, mida ta arvas ennast söövat, muust keeldus kategooriliselt) oleme nüüd järjest uusi maitseid ja asju tutvustanud. Õigupoolest koos avastanud.

Lambaliha ja bulgur said Supsikult kiitva hinnangu. Täna taasavastas suvikõrvitsa, mida ta kolm vahepealset aastat söögikõlbmatuks pidanud oli. Maitses isegi kinoa, mis mulle algul kuidagi liiga “idune” tundus.

Meedia on nüüd nii kõvasti takka andnud, et neid, kel hobuseliha vastu huvi tekkis, on ilmselt päris palju. Tuli meiegi külmikusse üks tükike. Rõhuga sõnalõpul -ke. Kui viimnepäev nr 2 ehk “kõlblik kuni” ohtlikult lähenema hakkas, süvenesin tõsisemalt retseptidesse. Ühed prantslased soovitasid vaid kergelt praadida-kuumutada (aga vat verist liha ei armasta meist keegi). Klassikaline Itaalia retsept tähendanuks kolme päeva marinaadi külmikus ja siis veel 6 tundi haudepotis.

Ei mäleta, kuidas, aga jõudsin flaami retseptini. Mina, kes ma arvasin, et kui saan aru flaamikeelsetest teadetest Brüsseli raudteejaamades, siis valdan keelt juba vabalt, ei teadnud ometi, mis on “ui“. Tõepoolest, retseptis mõistsin kõike, välja arvatud “6 uien“, mida ma omakorda kogemata valesti guugeldasin, saades tulemuseks, et uier on udar. Kuus udarat hobuseliha hautises?! Mis mõttes?! Hobuse kints kintsuks, aga kes see siis udaraid sööb?! Kuna ma pean flaamlastest siiski lugu, hakkasin kahtlustama, et otsing läks võltse. Ui on siiski sibul ja mitmuse lõpp -r asemel -n. Poole tunniga filoloogiks, otse köögis!

Mis ma kokkuvõtteks ütlen? Esiteks parem 10 lammast kui üks hobune (palun laps H-lt kergemat karistust, õnneks on lambaliha nii kallis, et seda just üleliia tihti endale ei luba). Las esimesed annavad villa ja liha ning teised aidaku meid vajadusel punktist A punkti B.

Teiseks on bulgur parem kui kinoa. Teine on võib-olla tervislikum. Või mine tea, ma ei jõua ka kõike läbi lugeda, eriti libateadmisest tulvil internetist.

Kolmandaks läks täna potti liiga palju musta leiba ja kastmele jäi liiga tugev leivakooriku maitse. Olen varem teinud vasikaliha leivakastmes, aga seekordne tume õlu (jaa, ma ostsin soovitatud Lääne-Flaami duubelpruuni) + must leib + sinep andsid kokku liiga mõrkja maitse, kuigi moosiga ei koonerdanud.

Neljandaks – putukate söömiseks peaksin ma ikka päris surma äärel olema.

Kartulipuder – aga seda võib ju ka armastada!

(Muumitrolli (raamatute) fännid teavad, mis sõna kriipsu ees tegelikult on.)

Arvan (ja seda on teised ka kinnitanud), et kartulipuder tuleb mul päris hästi välja. Samas on see umbes 2,5 aastat kuulunud Supsiku nimekirja “aga ma ju ei söö seda!”.

“Nii hea!” öeldi täna. Läks ka guljašš, mida ta lausa nõudis, et pudru kõrvale ikka ka pandaks. Eile söödi ära terve cordon bleu. Kaks aastat sobis liha ainult grillitult, äärmisel juhul toorvorstid praetult… Aga mitte praetud grill-liha!

Rohkelt erinevaid kaunvilju sisaldava kirju minestronega on veel arenguruumi. Aga ta oli nõus seda maitsma ning suisa sõi paar (tee)lusikatäit. Tõsi, näiteks põldoasupp ei kuulunud ka minu lapsepõlve lemmikute hulka, kuigi sisse ma selle enamasti ikka pigistasin. Õnneks tehti seda harva.

Homme hommikul võiks teha katse kaerahelbepudruga või pidada pigem päevakese vahet? :P

* * *

Aga Supsiku nohu ja köha on visad taganema, A jäi ka haigeks. Mina olen lihtsalt jätkuvalt keskmisest väsinum ja rõõmus väljanägemine tuleb suure pingutusega, (käsi)töökoorem on visa vähenema, aga vat viirused loodaks küll ära petta, sest ees on palju raskesti ümber tõstetavaid asju: laupäevast esmaspäevani tuleb kolmes riigis lapsi laulutada ning teisipäeval on melotortide proov nr 2 laiendatud koosseisuga. Täpsemalt toetavad naiste laulu mehed, kellega me valmistume üheks Luksemburgi eesti kogukonna jaoks väga tähtsaks esinemiseks. Esimese proovis oli suisa seitse meest, kaks puudusid. Aastaid tagasi üheks jõulukontserdiks koolis õnnestus ainult kaks kohale meelitada, nii et progress on märgatav. Kaks meest, muide, on sakslased. Laulavad nagu Nürnbergi meistrid ja saavad meie imelikust keelest suurepäraselt aru. Üks ehk Trieris elav A räägib ka. Teine küsis, kas ma ka aru saan, mida esimene räägib. Kuna ma saksa keelt ka mõistan, saan ma aru ka siis, kui kõneleja ei tea täpselt õiget sõna, vaid tõlgib jutu sees otse saksa keelest. Näiteks lausest “need koolid on väga küsinud”, tuleb aru saada nii, et jutt on nõutud (küsitud – gefragt) koolidest.

Eile rääkis üks neist, Trieris elav A, et Eesti-teadlikkuse osas on Põhja- ning Kesk-ja Lõuna-Saksamaa erinevus väga tuntav. Näiteks Rostockis teatavat Eestit väga hästi, ikkagi üks meri. Ilmselt on Tallinn tuttav ka (eriti) Kieli ning Hamburgi elanikele. Enamikul lõunapoolsetest pole aga kas üldse mingit aimu või siis on Eesti pealinn Riia ja seal elavad leedukad. Minultki on korduvalt küsitud “aus Estland” peale “aus Island?“, A entis sama. Aga tema olla elus esimest eestlast kohanud noore mehena Veneetsias. See naine oli M. Nii jäänudki :)

Vaat kuhu võib jõuda, kui alustada kartulipudru teemal.

Vastu külma ööd…

Täna saabus kamin. Homme tuleb korstnapühkija ja vaatab üle, kas kõik on ok, et seda ka muuks kasutada kui vaatamiseks. 22. detsembril, kui saabuvat vaikus ja pimedus, lasen parimad sõbrad tuppa sooja ning tulepaistele, siis võime kuulata, kuidas üleüldises vaikuses tuli praksub… Räägitakse, et gravitatsioon pidavat ka ära kaduma, kas see raske kamin tõuseb siis toas lendu?

Tervitasin uut kaminat heeringaga. Nordischer Art heeringad kõlbavad siin süüa küll, ei ole liiga soolased ja äädikat (mida tavaliselt on siinkandi heeringakonservides pigem palju kui vähe) pole üldse.

Kas inimene või mitu, kes tulid selle peale, et Euroopa (ei tea, kuidas mujal) parim pakend õlis ujuvale surnud kalale on selline, mis a) nurgast ei avane, kuigi selline nurk on vahel isegi olemas ja b) kui katki lõigata, siis on terve majapidamine õli täis,… ühesõnaga, kas need inimesed on ikka ise proovinud neid pakke avada? Või irvitavad iga kord sadistlikult, kui poes kellegi ostukorvis oma vaimuvälgatust näevad?

Aga soolaheeringas oli see, mis täna mu elust hädasti puudu oli. Klaaspurkides anti ainult marinaadis kalu. Saagu need pakendajad täna veel andeks.

No kohe nii hea hakkas.

Ainult töö ei taha kuidagi otsa lõppeda.

Brot und Spiele!

On perioode, mil ma üldse ei viitsi kokata. Eriti peres, kus ühe liikme poolt kõlbulikuks tunnistatud menüü sisaldab praekartuleid, spagette juustuga (ja vahel ka lihtsalt ketšupiga, aga muukujuliste pastatoodete pakkumist võetakse kui solvangut), “kollast suppi” (nn kukesupp, mida on odavam ja parem kodus teha puljongist ja tähe-, numbri- või lillekujulistest pastatoodetest, siis saab ka täpselt ühe-inimese-portsu, kuna ma ise kukesuppi pärast lapsepõlve ja kahe lapse järel enam väga ei taha…), pannkooke, ube tomatis, tatart, valitud sorti jogurteid ja krõbinaid. Ok, õnneks sööb ka puuvilju, värskeid porgandeid ja kurke.

Eile tegin kõrvitsasuppi, mis oli kollasemast kollasem, aga see kollane supp preilile ei sobinud. Meile igatahes maitses. Panin tükeldet kõrvitsa, ühe porgandi, veidike sibulat ja kröömikese küüslauku pannile, hellitasin veidi väheses õlis ning siis keetsin potis pehmeks. Vett lisasin tunde järgi. Mikserdasin, ajasin uuesti kuumaks, lisasin sulatatud juustu ning sortsu vahukoort. Soola, pipart, ei muud. Kindlasti on kuskil miljoneid sarnaseid retsepte, aga ma tegin tunde järgi. Kõrvitsa-püreesupp on ka üks väheseid suppe, kuhu ma hakitud värsket peterselli peale ihkan.

Täna on menüüs vasikaliha leivakastmes. Ma raatsisin viimati vasikaliha osta viimasel raseduspäeval. Panin liha kappi ja läksin sünnitama ning kuna olin ära viis päeva, pidid lapsed ilma minuta selle ära küpsetama. Meie tänava Edekas maksab vasikaliha kilo nats alla 30 euro. Ei kutsu ostma! K ütles, et ühest Trieri hulgilaost saab odavamalt, aga ostmiseks pead seal liikmestaatuses olema, niisama tänavalt sisse minna ei saa.

Teisipäeval pakuti Auchanis vasikaeskaloppi soodushinnaga 17.90 (mis ta nüüd nii väga soodne, aga muidu on ikka nõks üle 20) ning ma ei suutnud vastu panna! Neli ja pool aastat olen ma seda hetke oodanud… 

Vasikaisu hakkas tegelikult juba varem väljakannatamatuks muutuma. Eelmisel reedel oli Trieri K mehe sünnipäev, kuhu end lahkesti hea nõu ning kuldsete kätega appi pakkusin. Peo teemaks plahvatas ja jäi Brot und Spiele!, seega pakkusin muuhulgas välja ka vasikaliha-hautise oma vanaema moodi.

See käib nii, et vasikaliha pruunistatakse õlis kas pannil, malmpoti põhjas või ahjus ning hautamiseks lisatakse vett ja paar viilu rukkileiba. Kui liha on pehme ja leib lahustunud, lisada soola ja pipart vastavalt maitsele, veidike suhkrut (kui tundub hapu, sõltub ka sellest, kas kasutatud leib oli hapu või magusam) ja natuke rõõska koort, kui on soovi. K pani sünnipäeval hapukoort, aga selle intensiivne maitse mõrvas vasika teist korda. Samal põhjusel ei tohiks liialadada ka maitsetaimedega.

Juurde sobivad mulgi kapsad ja keedukartulid. 

Leiva ja tsirkusepeo menüüs olid veel Luksemburgi eestlaste I ja J koduleivad, mis läksid nagu soojad saiad :) Erinevad leivakatted, suurepärane seljanka, mida me tegime eelmisel õhtul nii, et K-l oli retsept lahti, aga lõpuks kujunesid kogused nii, et K küsis “kas nii” ja mina vastasin kas “jah” või “veel” või “vähem” (mitte et ma oleksin täpselt teadnud).

Ma ei saanud ka seljankasse väga süveneda, sest pidin samal ajal küpsetama kuulsat rukkujahuga “pohmellikooki” (mille retsept on siin kuskil, otsige) 35 inimesele ehk kolmekordses koguses. Võõras köögis ja ahjus kujunes nii, et iga kiht kerkis teisest veidi erinevalt, aga kreemi ja ohtra immutamisega saavutasin täpselt sama tulemuse nagu alati. 

Sünnipäev möödus väga kenasti. Perenaine oli kogunisti Rooma kleidi soetanud ning valmistanud ette viktoriini leiva, tsirkuse, Rooma ja Eesti teemadel. Mõned lõbusad mängud tegime veel (kaardimängu ringis istumisega ja jõkke-kaldale töötluse “Fluss-Ufer-Mosel“). Tavaliselt nad sünnipäevadel istuvad, söövad ja joovad, enamik olid väga meeldivalt üllatunud vahelduste üle. Tulin ise vara ära, sest laupäeval oli vaja varavalges rooli istuda ja lastega proovi teha ning esineda, aga jõudsin 5 tunni jooksul kindlasti rohkem saksa keelt harjutada kui viie viimase kuu jooksul kokku. Üksiti tutvusin ka juba 25 aastat Saksamaal elava soomlannaga. Apua, soome ja saksa keel kippusid omavahel ikka päris sassi minema. Ei lähe ju esimest enam väga vaja…

Charity shops, cheddar and posh eggs

Mida teie oma reisilt Suurbritanniast koju kaasa toote? Kas ka ohtralt häid, aga väga odavaid raamatuid, muusikat ja põnevaid nõusid charity shop’idest? Tulge meile teed jooma, sest meil on nüüd suur punane teekann (läks seest puhtaks ka) ning nii salati- kui ka magustoidukausid on juba esimeste külaliste puhul käiku lastud. Raamatuid ma ei viitsi üles lugeda… huvitav, kas need keegi kunagi läbi lugeda jõuab?

Odavaid käsimüügiravumeid?

Kümmet sorti cheddar’it ja muud juustu? Trierist ja isegi Luksemburgi supermarketitest, kus on toiduvalik üldiselt kordades mitmekesisem (ostjaskond ju ahvusvahelisem) võib leida umbes kahte erinevat Inglise juustu. Aga neid on ju rohkem :) Minu senine lemmik on double Gloucester ja meeldivalt krõmpsuv üllatus sootuks Canadian vintage cheddar. Õuna- ja kaneelijuust osutus aga minu jaoks liiga eriliseks :P

Ube tomatis? Me sööme umbes kord nädalas full English’i, aga mandril ei müüda ju poole väiksemates purkides ube ning meil jääb hommikusöögist alati pool potsikut üle.

Sinki ja mune? Ostsime viimasest sadamalinna poest prooviks pardimune :) Karbil nimetatakse parte posh bird’ideks ja ilmselgelt on ka need munad väheke posh’id :) Meil olid ka Mulgi mõisas Pullapääl paar aastat pardid. Mäletan seda, et nad s***usid terve hoovi täis, aga munade maitse ning see, et munakoor on justkui hoopis teisest “materjalist”, oli meelest läinud. Aga muidu munad nagu munad muiste, lihtsalt kuidagi uhkemad ja peenemad. Posh värk.

Vorstitegemist peaksid aga britid mandrile sakslaste (grillvorstid) ja prantslaste (toorvorstid) käest õppima. Ilmselt teab Alice saladust, millises poes müüakse sealseid parimaid (selliseid, mida on nõus isegi Supsik sööma, kes muidu reeglina vorsti üldse ei söö, ja see on juba väga tugev indikaator), aga need, mida mõnes hotellis anti, olid küll tehtud tont teab millest. Ja juppi kõige paremat suitsuvorsti võib seal saarel leida ainult Poola spetsialiteetide riiuleilt (demograafilistel põhjustel neist just puudust ei ole ka). Aga ega me nüüd Suurbritanniast Poola vorsti ostma ei läinud ka. Kanada juustul on ikka vähemalt kuninglik põhjendus :)

Kartuliomletiga kroonilise väsimuse vastu

* * *

Allikas

“Tuunitud” aprikoosid

Eile käisid kaks armast inimest külas ja pidasid väga maitsvaks täidetud aprikoose. Segasin tuunikalakonservi (vees, mitte õlis) majoneesi ja hapukoorega mõnusaks, lisasin veidike musta pipart. Poolitasin aprikoosid, uhasin kuhjaga kalasegu sisse ning torkasin sisse väikesed sidrunisektorid ja paar murulaugutoru.

Ilmselt saab neid teha ka näiteks virsikute või nektariinidega, aga kui need on värsked, mitte konserv-, võib poolitamine ja kivide eemaldamine lõppeda fiaskoga, et mitte öelda freskoga. Aprikoosid läksid täpselt kenasti pooleks ka noa abita ja pealegi olid nad paraja ampsu suurused.

Idee näppasin Haus Annabergi kokkadelt, mingit retsepti ei küsinud, katsetasin niisama.

Hädiselt, aga positiivselt

Kui nädal aega on nina kinni, kurgus kraabib ning pea on täiesti uimane, samal ajal õitsevad õues kõikvõimalikud puud ja põõsad ning veidi parem on neil päevil, kui vihma sajab, kas ma võin sellest siis järeldada, et mul on õietolmuallergia? Kui ma nüüd veidi järele mõtlen ja loen oma ülestähendusi eelmiste aastate kevadest, siis seos on olemas. Ostsin täna apteegist spetsiaalse allergiasprei, apteeker haipis selle nii üles, et see peaks kõikide maailma hädade vastu aitama. No ütleme, et palju parem on küll pärast paari piserdamist.

Sama hädaga on kimpus paljud, kes Eestist siiakanti kolinud ja kel varem kevadeti-suviti mingeid “pujuprobleeme” ei esinenud. Ma ei tea, kas üheks põhjuseks võib olla ka tõsiasi, et siin on kordades rohkem lopsakamaid lehtpuid ning põõsaid kui Paralepa mändide all?

Peaks vist laskma testid teha. Peaks. Igasuguseid asju peaks.

Aga ei oleks üldse tore perspektiiv veeta elus edaspidised kevaded, täpsemalt kevade õitsvaimad osad, näomaski taga ja prits, inhalaator või tabletipakk käeulatuses. Mingis Saksa allergiaportaalis soovitati õitsemise ajaks kolida mere äärde või mägedesse. Jaa, üks maja mere ääres ja teine mäe otsas kuluks marjaks küll.

Aga kuna ma ei tööta, siis ma neid maju praegu ei osta. Siiski ei saa ma aru, miks töötul nii palju tööd on, et üldse ei ole aega unistada, veel vähem unistusi kirja panna. Teoks tegemisest rääkimata.

Õnneks võib öelda, et Luksemburgi Eesti Seltsi mudilaskoori kolmepäevane kevadlaager on edukalt sooritatud, sh kõik laulupeolaulud salvestatud ning ära saadetud, nagu väliskooride kord ette näeb. Lapsed olid hullult tublid ning kui nüüd mõelda, kuidas kolm kevadet tagasi nullist alustasime, on (eriti viimase pooleteise aasta) arenguhüpe ikka võimas. Laulupeo nimekiri koos saatjatega kinnitatud, nänn tellitud. Järgmiseks on päevakavas koori kostüümid ning see ei ole teps mitte lihtne ülesanne, aga tundub, et hakkab seegi tasapisi sujuma.

Kangaste hinnavaatlust tehes selgus, et üks väike kangapood Nikolausstraßel, kust ma olen varem ühte ja teist leidnud, on kinni pandud. Ta oli viimati ka ainult K-R avatud, aga ju siis kundesid käis kõrvaltänavas ikka lootusetult vähe ning nüüd on alles veel vaid silt. Teistes poodides on linaseid rõivakangaid vähe ja needki vähesed on kirvehinnaga. Head abilised otsivad Eestist ning tellin kanganäidised ka mõnest Saksa veebipoest.

Ka linna ainsa odava kaltsuka akendele ilmusid nädal tagasi rendileandmise sildid. Nüüd ei ole enam kuskile jahile minna, kui midagi ühekordset jaburat vaja on, teised kaks kaltsukat on Gucci ja Versace hindadega :(

Aprilli teine pool tuleb ajaliselt rangelt raamitud kohustuste osas veidi paindlikum, sest kahenädalase lihavõttevaheajaga seotud kolmel nädalalõpul meil tunde ei ole. Ka eelolevale laupäevale vaatan vastu üsna rõõmsalt, sest isegi kõige pisemad lauljad on võrreldes sügisega juba märksa “töövõimelisemad”, st vähemalt tunni esimese poole saab pühendada tõesti laulmisele, mitte pideva tsirkusega tähelepanu võitmisele, kuue pea ja kaheteist käega lohena korra- ja kasvatusharjutustele ning niisama trilla-tralla-mängimisele (mis ei ole jätkuvalt üldse minu tugevaim külg).

Mai kolmandal nädalalõpul toimub Luksemburgis veel üks laululaager. Kulkast toetus saadud, dirigentidele piletid leitud, homme läheme tõenäolist kontserdikohta vaatama. Alul tõrksad, kuid hiljem otsekui üles sulanud linnaametnikud tunnistasid, et ega neil ju polegi siin kooridele midagi pakkuda peale selle, et minge pakkuge kirikutesse või siis võtke konservatooriumi saal. Hehee, viimase üür olevat kõigest 2000€ :) Ühise ajurünnaku tulemusel valiti välja kolm võimalikku vabaõhukohta, millest kahe omanik ehk kohalik “teatritevalitsus” suhtus asjasse väga soojalt ning neist ühes pakutakse vihma korral ka siseruumi. Loodame, et see meile tõesti ka sobib ja saame homme kaubale.

Järgmiseks saksa keele tunniks on vaja kirjutada ühe söögikoha kriitika. No ma olen ju viimasel ajal hullult palju väljas söömas käinud, et ei oskagi kohe kuidagi nende kahe vahel valida… :)

Muide, täna oli ajalooline päev: esimest korda elus ei meenutanudki rabarbriküpsetis ahjust välja võrres arusaamatut amorfset massi :) MJ juurest innustust saanuna proovisin teha neid muffineid nami-namist ning kui ma järgmisel korral kaneeli üldse lisamata jätan, siis saab ilmselt veel parem. Ah jaa, pool kogust panin täisterajahu. Nagu näete, ei ole ma suutnud gluteenivaba elu elada ja ega ju mul mingit meditsiinilist näidustust ei ole ka, ainult endal on kergem olla, kui saia ja leiba näost sisse ei aja. No kuidas sa saad “ei” öelda, kui laste laagri lõunaks on ML imemaitsvad makaronid hakklihaga või hommikul tuleb hirmus kilu-munaleiva isu :)