Head uut aastat!

1 01 2015

Seeria “Kreisiperekond” ehk Supsik visandas uue aasta teisel tunnil kreisitehnikas mõned eluliselt olulised tegelased. Rongkäiku veab kreisiponi ja ankrumeheks on kreisiliblikas. Vahele mahuvad mõned lähemad sugulased, autor on kolmandal positsioonil. Kõik teised on täiesti äratuntavad, sh kolm õde ja kaks vanaema.

Aga muidu on nii, et ma ei luba mitte midagi. Ainult seda, et täna lähen vara magama :)

bscan_001703_Page_1 bscan_001703_Page_3bscan_001703_Page_2  bscan_001703_Page_5bscan_001703_Page_4  bscan_001703_Page_6 bscan_001703_Page_7





Minevad ja tulevad

16 12 2014

Need 3-8 fänni, kes siin päevast päeva lootusrikkalt kohal käivad, teavad ilmselt niigi, mida ma teen. Koduloo huvides olgu lisatud ka ülejäänud lingid Lääne Elus ilmunud lugudele:

Kallis Taani, kallis Eesti

Anna aega atra seada ja aru saada

Rongis ja roolis

Tulevad, tulevad, jälle käes

Palju(d) on vahepeal tulnud ja läinud. Need kõik väärivad omaette lugusid.





Pri(i)use lõhn

9 05 2014

“Tule ja nuusuta vähemalt priiuse lõhna,” ütles T.U, kui teisipäeval naiste lauluproovi järel suure, liiga suure Ersatz-Avensise uksi avasin. (Toyota Priuse omanikud teavad, mis lõhnast jutt.)

K.A pakkus, et kui nende VW on Vello, siis Toyotale sobiks Toivo.

Ühesõnaga, Toivo oli igati tubli töömees. Ma palusin tema abi harva, neil vähestel kordadel saime päris hästi läbi, aga mis teha – pikaajalise suhte loomiseks oli Toivo liiga suur ning kohmakas. Ka nina vastu seina parkides ulatus saba teistest (ka minu jaoks suurtest autodest) kaugemale ning teepervel, rattad vastu äärekivi, sõitis ikka keegi tundmatu peegli tagurpidi. Luxembourgi vanalinna kitsastesse parkimismajadesse ma isegi ei üritanud siseneda. Ka tagurpidi parkimiseks oli Toivo lootusetult tundetu tüüp ehk andurid puudusid. Liiga palju aega ja närvi kulus Toitsi juhtimisele. Kuuekäiguline võib ju talvel (ma pean silmas talve) ja eriti mägiteedel (ma mõtlen mägesid) asendamatu abimees olla, aga linna vahel on hea jalga ja kätt puhata ning seda rahulikumalt liiklust jälgida, häid asju kuulata. Milleks taluda pingepeavalu, kui seda saab ära hoida, eks.

Kui oled kord vabadust nuusutanud, siis seda käest anda ei taha. Vaikust diislilörina vastu rohkem ei vahetaks.

Aitäh, Toivo, aga tere tulemast tagasi, Sinine – väljast vaat et uus, seest vana hea!

Priiuse terviseks!





homme

31 12 2013

oot-oot-oot-otsa lõppima
hakkavad laulud tunased
homme ju hakkame õppima
parandame kõik punased

homme töö hakkab sujuma
pääseme rahapumbasse
pärast tööd hakkame ujuma
jooksma joogasse zumbasse

homme me aitame verega
väetimaid noori ja vanu ja
homme me läheme perega
taadi ja memmegi manu ja

homme me vabandust palume
muidugi andekski anname
vaja siis talume valu me
vaja siis karistust kanname

homsed prillid on roosamad
taevas on sinisem sinisest
aeg on ent ikkagi toosama
ja seitse miljardit inimest

 

* * *

Mu ainus tagasihoidlik palve, et homme enam pea ei valutaks, aga see tundub täna, 11. päeval juba täiesti lootusetu soov. Ehk 2. jaanuaril mõni arst ikka puhkuselt tagasi on…

Olge terved!





Ei midagi uut…

1 11 2013

… siin päikese all ega blogis.

Ikka jõutakse siia mardipäeva laule otsides ja küsimusega “mis kell postiljon käib?”.

Mardipäeva laule võiksin ju jagada, aga ma peaksin siis kirjastajalt skaneeringute jagamiseks luba küsima, sest kuigi laulud on iidsed ning nende tundmatud kollektiivsed autorid sadu aastaid surnud, läheb asi keeruliseks hetkest, mil kasvõi kõige vanem asi noodikirjas trükimustaks saab. Ei taha, et mu ukse taga martide asemel autorikaitse volinik seisaks :P

Tehke ise, mis see regivärss ja algriim siis ära ei ole! Või olete te tõesti esivanematega võrreldes lootusetud könnid? Nemad tegid ise ja teie nüüd ei saa?!

Postiljonile jätke aga postkasti vahele või peale kiri. Näiteks: “Armas postiljon! Kirjutan Teile esimest korda. Mulle väga meeldib, et Te mulle kirju toote, aga kuna mul on kirjade lugemisega või postipaki teate saamisega vahel kole kiire, siis – kas Te palun oleksite nii kena ja jätaksite mulle postkasti sedeli, mis kell Te harilikult meie majja posti toote. Siis tean paremini planeerida, millal kodus olla. Tänan ette ning soovin Teile kõike head!”

Kui ma oleksin postiljon, siis mul oleks hullult hea meel, kui keegi mulle mõne südamliku teate jätaks.





Kes on Nii ja Naa?

1 11 2013

…küsis täna Supsik.

Mulle näib vahel, et need kaks või siis Oh ja Ah korraldavad kordamööda mu elu, nii et mul ei jää muud üle, kui kaasa lohiseda. Vahepeal on nii ja siis jälle naa, aga võrreldes kevadega rohkem vist ikka ah! kui oh… (Olla võiks nii, et on vaid radirii?) Mõned asjad, millest hetkel avalikult kõnelda ei taha, on teinud meele mõruks, aga üldiselt on kõik hästi, lihtsalt aega napib. Ja seda õiget blogituju. Aitäh kõigile, kes siin lootusrikkalt uudistamas käinud on – jagub teil ikka kannatust!

Enne eelmist nädalalõppu mõtlesin, et kui segakoori laululaager läbi saab, küll siis alles hakkan kirjutama. Tühjagi, hoopis haigus, mida ma oktoobri keskpaigast jupphaaval n-ö edasi lükkasin, lajatas lõpuks ikkagi täiega.

Seda pole tõesti ammu juhtunud, et terve kuu ja mõned päevad pealegi ei teki siia kärbsemustagi. Jube raske on uuesti ree peale saada, kui oled hange kinni jäänud.

Millest ma siis alustama peaksin? Et tõime kolmanda kapi alla ja et ma tõstsin kogemata mitte just õige kummuti asjadest tühjaks? Ma ei ütleks, et me peres erilised ostuhullud ja kogujad elaksid, aga ikkagi – kuidas on see võimalik, et esiteks tulid kaks Eestist väikese autotäiega, siis taas kaks väikese autotäiega, üks lennukiga juurde ning vaatamata sellele, et siit on suurte kohvrite ja autotäitega siia ja sinna edasi mindud, on suur maja ikka asju täis. Nüüd, kui pööningukorrus on vaja ümberehituseks täiesti tühjaks teha, kratsime kukalt, kuhu see kõik panna. Autotäis sai taas suvel Eestisse eest ära viidud, osa riideid Punase Risti konteineritesse, mittevajalikku mööblit sõpradele jagatud või Sperrmüll’i antud.

Kõrvalmajale leiti lõpuks ostja – seda saime me aga teada mitte omanikult, kes aastaid tagasi lubas meid kursis hoida, kui midagi toimub, vaid maamõõtjatelt. Kaks korda on mehed krunti uuesti üle mõõtmas käinud ja eile nägime ka uue omaniku ära – tundub täiesti normaalne naaber. Paraku ei saanud  teda sisse kutsuda – no ok, aknast oleks saanud, aga ukse ees askeldasid kolm kiviraidurit. Naaber lubas, et tuleb varsti uuesti ja näitab meile maja. Paraku läheb see lammutamisele ning asemele tuleb uus, sest renoveerimine olevat liiga kallis. Kuigi naaber ei ole visiitkaardi järgi otsustades just madalapalgaline, võib temast isegi aru saada, sest võrreldes meie majaga on naabermaja päris kehvas seisus. Kiviraiduridki kurtnud A-le, et Trieris on viimasel kõik hingehinnaga.

Väike tükk kõrvalasuvast ja nüüdseks täiesti võssa kasvanud aiast olevat jäänud aga ikka Frau Dorotheele. Tol krundikesel polevat aga ehitusluba, provva vist kasvatab endale lihtsalt eraürgmetsa.

Jääme huviga ootama.





Öine tetris

4 08 2013

Olete Tetrist mänginud? Mina piirdusin mõne korraga eelmisel aastatuhandel, rohkem ei ole huvi ega vaba aega olnud. Koordinatsiooni, täpsust ning kiirust saab harjutada ka MuseScore’is noote ladudes, samal ajal kui ema otsustab sama laua peal üht-teist toksida ja kopsida.

Kujutage ette, et geomeetriliste kujundite asemel peate piiratud ruumi osadesse paigutama vara- ja päris teismeliste lahutamatuid või siis pigem lahus hoitavaid ühendeid. Aega jääb alati väheks ning olgu toad neljased, viiesed või kuuesed, alati jääb keegi üle või puudu. Ja hakkad otsast peale.

Karmid kasvatajad ütlevad, et lassssagamagavadsealkuhuneidpannakse. Nad ei maga, ma tean. Ja ega meil mingi sõjaväelaager ei ole. Tore peab olema ning laulupeole tahetakse ka.





Tekiila asemel teki alla

3 08 2013

Jan Uuspõld & The Luxury Filters ja Howard Fishman & The Biting Fish Brass Band ning enne ja pärast kohatud toredad inimesed (sh lõunased improvisatsioonid perekond H õues õunapuu all), ilus ilm ja täpselt parasjagu maitsvat sööki ja jooki tegid täna tuju heaks, rohkem ei tahtnudki. Pole Augustibluusilt vist kunagi nii vara koju jõudnud – ei õnnestunud isegi Compromise Blue’d lõpuni kuulata, selline väsimus lajatas lagipähe, et imbusime õega vaikselt koju (eks CB-d ole 25 aasta jooksul lähemalt ja kaugemalt nähtud ning rahvast oli ilma minutagi rohkem kui palju). Aga see-eest on kotis ER signeeritud toidu- ja muusikaraamat, kuhu minagi oma panuse andsin. Raamat on nii värske, et ei leidnud midagi linkida.

Muidu ma ei jaksaks homme (täna) õhtuseks prooviks vajalikke noote arvutisse laduda.





Rajale tagasi ronides

10 05 2013

Kui enam aru ei saa, kas oled ramp- või juba surmväsinud, aga kõik muudkui kuhjub, on läbikärssamise ennetamiseks targem pidurit tõmmata ning võtta korraks aeg maha. Eriti siis, kui oled mõttes juba lubanud endale kolmapäevaks vabama päeva, aga kolm esimest tundi vastad meilidele, millele on kohe vaja vastata. Siis inertsist ka neile, millega ei ole üldse kiiret. Ja siis hakkad pisiasjadele üle reageerima ning lõpuks tekib totaalne vaimne ja füüsiline lühis.

Täna on reede õhtu ning ma olen juba peaaegu välja puhanud. Memme on Supsikuga pikki tunde veetnud ning mina endale hindamatu väärtusega mittemidagitegemise hetked saanud.

Mööduva nädala hoiatus tuleb toiduteemaline. Esiteks võite A4 tee kõrval Aire de Longeville “restoranist” Flunch võimalikult kiiresti mööda sõita. Aga mul läks kõht teel Strasbourgi korraga väga tühjaks ning esmaspäev oli see päev, mil ma ei jaksanud ise söögitegemisele mõeldagi. Flunch on koht, kus ka kõige roosamate prillidega ei leiaks toitu kujutava pildi ja tegeliku väljanägemise vahel ühtegi sarnasust. Toidu tellimise viis meenutas mulle endisageseid kaubamaju, kus tuli esiteks seista ühes järjekorras, sealt kirjutati välja tšekk, siis tuli minna kassasse, maksta raha ja kobida kolmandasse kohta kauba järele. Selles “restoranis” oli esimene ja kolmas punkt sama tädi, aga talle tuli uuesti läheneda poolkaarekujulise leti teiselt küljelt. Huvitav, kas ta saab ka kahte palka, tellimuste vastuvõtja ja koka oma?

Trieri Kockelsbergi restoranis võib ka söömata jätta, pigem võtta lihtsalt tass kohvi või klaasike veini ning vaadata linnale ülalt alla. Restorani seltskond oli omaette kultuuriväärtus – näis, et kõik teised kunded olid seal käima harjunud ilmselt juba lapsepõlvest peale ja see pidi olema väga ammu. Igatahes tõmbasime me ka koos memmega keskmise vanuse piinlikult kõvasti alla :) Toit igav ja kuiv, meie 12-16-euroste taldrikutäite kõrval oli lapse 5-eurone praad ainsana oma hinda väärt.

Pool kolmapäevahommikusest tegemata asjade paanikast on maas. Teise poole maandamine läheb loodetavasti natuke valutumalt.





Tiu-tiu ja teisiti

23 03 2013

Kui Visnapuu teaks, et ka sel aastal tuleb kevad teisiti. Nii tiu-tiu-teisiti, et oiga ja vasemba. Hendrik kirjutaks Ingile ilmselt veel kolmkümmend kirja, mis oleks märksa kurvemad kui kolmas või isegi kümnes.

Laps külvas aknalauale pottidesse kressi ja tilli. Esimesed võrsed on 7 cm pikad ja püüavad päikese poole, aga mida pole, seda pole.

Minus on peidus päris paras ports maailmalõpuhüsteeriat. Mitte sellist, mida kuulutavad need, kelle eluteed juhivad iidsete rahvaste kalendrid või vanad paksud ettekuulutuste raamatud. Pigem on see hirm ootamatult tugeva päikesetormi, ellu ärkava vulkaani või rikki mineva tuumajaama ees (üks on siin päris lähedal, eks). Jama juhtub ikka siis, kui sa teda kõige vähem ootad, mitte siis, kui lähed oma kellade ja vildedega kokkulepitud mäenõlvale ootama. Ootad ja isegi Godot ei tule!

Aga et kui midagi juhtub, siis kuidas ja kus ma siis parasjagu olen ning mis edasi saab. Kui üldse saab.

Kui jama ei ole väga suur, võib juhtuda, et elame edasi, aga süüa on vähe ning mõni põhimõttekindel vegan võib mu nina alt nahka pista viimase orava, mistõttu tuleb juba varakult harjuda sööma pigem kõike kui mitte midagi :P

Pullapää nn Mulgi mõisas olid meil päris mitu aastat kanad, pardid ja ühel aastal isegi haned. Vanaema E ei söönud mitte ühtegi oma aia lindu, kelle eest ta hoolitsenud oli. Lapsena pidasin vanaema keeldumist lapsikuks. Ei mõistnud, miks ta ei söönud – ise sõjad ja hädad üle elanud – seda, mis oli poes müügil olevatest (kui üldse) kondistest ja sinistest supikanadest parem.

Nüüd mõistan märksa paremini, et neile, kes hobuseliha pigem mittesööjate mail hobuseid kasvatavad või kes niisama ratsutamas käivad, näib hobuseliha söömine vaat et kannibalism või hullem veel.

Supsikule, kes kaks-kolm aastat ei söönud peaaegu mitte midagi (loe: sõi umbes paarikümmet toitu, mida ta arvas ennast söövat, muust keeldus kategooriliselt) oleme nüüd järjest uusi maitseid ja asju tutvustanud. Õigupoolest koos avastanud.

Lambaliha ja bulgur said Supsikult kiitva hinnangu. Täna taasavastas suvikõrvitsa, mida ta kolm vahepealset aastat söögikõlbmatuks pidanud oli. Maitses isegi kinoa, mis mulle algul kuidagi liiga “idune” tundus.

Meedia on nüüd nii kõvasti takka andnud, et neid, kel hobuseliha vastu huvi tekkis, on ilmselt päris palju. Tuli meiegi külmikusse üks tükike. Rõhuga sõnalõpul -ke. Kui viimnepäev nr 2 ehk “kõlblik kuni” ohtlikult lähenema hakkas, süvenesin tõsisemalt retseptidesse. Ühed prantslased soovitasid vaid kergelt praadida-kuumutada (aga vat verist liha ei armasta meist keegi). Klassikaline Itaalia retsept tähendanuks kolme päeva marinaadi külmikus ja siis veel 6 tundi haudepotis.

Ei mäleta, kuidas, aga jõudsin flaami retseptini. Mina, kes ma arvasin, et kui saan aru flaamikeelsetest teadetest Brüsseli raudteejaamades, siis valdan keelt juba vabalt, ei teadnud ometi, mis on “ui“. Tõepoolest, retseptis mõistsin kõike, välja arvatud “6 uien“, mida ma omakorda kogemata valesti guugeldasin, saades tulemuseks, et uier on udar. Kuus udarat hobuseliha hautises?! Mis mõttes?! Hobuse kints kintsuks, aga kes see siis udaraid sööb?! Kuna ma pean flaamlastest siiski lugu, hakkasin kahtlustama, et otsing läks võltse. Ui on siiski sibul ja mitmuse lõpp -r asemel -n. Poole tunniga filoloogiks, otse köögis!

Mis ma kokkuvõtteks ütlen? Esiteks parem 10 lammast kui üks hobune (palun laps H-lt kergemat karistust, õnneks on lambaliha nii kallis, et seda just üleliia tihti endale ei luba). Las esimesed annavad villa ja liha ning teised aidaku meid vajadusel punktist A punkti B.

Teiseks on bulgur parem kui kinoa. Teine on võib-olla tervislikum. Või mine tea, ma ei jõua ka kõike läbi lugeda, eriti libateadmisest tulvil internetist.

Kolmandaks läks täna potti liiga palju musta leiba ja kastmele jäi liiga tugev leivakooriku maitse. Olen varem teinud vasikaliha leivakastmes, aga seekordne tume õlu (jaa, ma ostsin soovitatud Lääne-Flaami duubelpruuni) + must leib + sinep andsid kokku liiga mõrkja maitse, kuigi moosiga ei koonerdanud.

Neljandaks – putukate söömiseks peaksin ma ikka päris surma äärel olema.