(Koroona)elust Euroopa ristteel 3/4: Kodu-, kude- ja kuduõpe

23 04 2020

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 23. aprillil 2020

Luksemburgis on esmaspäevast kohustus kanda maske poes, apteegis, pangas ja ühistranspordis. Riik annab ja omavalitsus toob või saadab postiga viis maski iga (registreeritud) elaniku kohta, mida peaks jaguma vähemalt kaheks-kolmeks nädalaks. Saksamaal minnakse riburada pidi sama teed, aga liidumaati, isegi omavalitsuseti on maskireeglid väga erinevad – mõnel pool ühistranspordis, teisal ka poes, apteegis ehk kõikjal, kus on raske või võimatu hoida 1,5 m distantsi. Arvata võib, et Rheinland-Pfalzis ei pääse ka „maskiballita”*. Esialgu on näo-nina katmine tungivalt soovitatud ning mõned pisikesed poed on ustele kirjutanud, et ilma siseneda ei tohi. Õpilastele – vähemalt sellele osale, kes järk-järgult 27. aprillist ning 4. maist taas kooli lähevad – on lubatud maske eraldada. Esimesteks katsejänesteks on kutsekoolide ja gümnaasiumide lõpuklassid ning algkooli „neljandikud”.

Varasemais risttee-lugudes olen rääkinud, kuidas kooli ja kodu infovahetus käis kuni hiljutise ajani ainult kirja teel, postituviks õpilane ise. Gümnaasium, kus mu noorem tütar käib, hakkas aasta lõpus kasutama Schulmanageri platvormi, tööle sai kirjavahetus lastevanematega ning varakevadel anti õpetajatega suhtlemiseks ligipääsukoodid ka õpilastele. Mingit e-õpet veel ei toimunud, kuni see tuli üleöö korraldada. Kaks päeva enne koolide sulgemist saadeti kiri, et esmaspäeval toimub koosolek, kus otsustatakse, kuidas edasi. See oli neil üks väga pikk tööpäev – direktori kiri 6.c klassile laekus teisipäeva varahommikul kell 4.30, aga 5.–12. klassis on kõigis neli paralleeli… Iga klass sai oma lingi Padleti-koolis, kuhu õpetajad hakkasid tasapisi ülesandeid üles riputama. Kuni lihavõttepühadeni antud koormus tundus olevat kõigile jõukohane (mulle tundub, et isegi liiga väike, lausa nagu kevadine kudemisõpe) ning Schulmanageri kaudu saab gümnasist ise valmis tööd üles laadida.

Sõprade laps käib ühes lähikonna algkoolis, kus klassiõpetaja saadab iga nädala alguses vanemate e-aadressile ülesanded ning kord nädalas või vajadusel on iga lapsega videokõne. Ühe Berliini algkoolilapse ema jutustas, et tema 4. klassis käiva poja õppetöö käib nii, et klassiõpetaja saadab kahe nädala ülesanded lapsevanemate esindajale, kes vahendab need omakorda edasi koduõpetajatele (loe: lapsevanematele). Olevat aga ka juhtunud, et õpetaja helistab koju ning räägib lapsega. Ilma vahendajateta.

Saksa riik võib rikas olla, aga kaugeltki mitte igas kodus pole arvutit ega internetiühendust. Väga suurel osal lapsevanemaist polnud varem e-posti aadressigi, lastest rääkimata. Tuttav õpetaja Katrin Maranik-Mones Põhja-Reini-Vestfaali liidumaalt nendib, et ülesannete edastamine sellises olukorras oli algul ikka päris keeruline. Nüüdseks olla lastele juba e-maili aadressid tekkinud, aga vastu on kogu koduõppe perioodil kajanud üksikud. „Kõige raskem on tunne, et töötan tühja,” ütleb ta. Realschule**, kus ta füüsikat, informaatikat ja matemaatikat õpetab, otsis väga kaua sobivat õpiplatvormi. Juba oldi MS Teams 365 suhtes kokku leppinud, kui saatuse sõrm vibutas: „Datenschutz!” Midagi, mille server ei asu Saksamaal, ei tohtivat õppetöös kasutada. Prioriteediks on seatud kolm ainet – saksa ja inglise keel ning matemaatika. Teiste ainete kohta öeldi, et võite kodutöid anda, aga hästi lihtsaid. Niisiis tuleb füüsikaülesannete ja Exceli harjutuste andmisel end tagasi hoida ning koduõppe asemel „kuduõpet” teha – kirglikul käsitöösõbral on e-kooli nädalail valminud juba kolm kampsunit.

E-õppe korraldamisel võiks olla loomingulisem kui riiklik programm või ainekava ette näevad ning lähtuda olukorrast, mitte eeldama, et lapsevanem on suuteline selgitama uusi teemasid reaalainetes või aitama ladina keeles. Kui pere on ninapidi koos, võiks eelistada praktilisi ülesandeid, mitte ajada konkurentsis vabale arvutile ning toanurgale kõiki korraga ja kordamööda hulluks. Miks mitte nädala toiduvaru nimekirja koostamine, ostukorvi maksumuse arvutamine, üheskoos kokkamine, potitaimede kasvatamine, seinavärvi värskendamine, logiseva toolijala parandamine või nööbi ette õmblemine? Berliini tuttava 6. klassis käiv poeg on kunstiõpetuse tunnis pidanud õmblema muna ning jänese, kolmandaks tuleb teha monster mittevenivast kangast! Aga kangapoed on olnud ju kinni. Õmblemisoskus ei jookse kellelgi mööda külge maha, aga valmistatagu siis vähemalt midagi vajalikumat kui monster – pajalappe või näomaske.


* Paar tundi pärast artikli valmimist teatati, et Maskenpflicht ühistranspordis, poodides ja apteekides kehtib 27. aprillist

** Mitte reaalainetele pühendunud kool, vaid õpetaja Katrin Maranik-Monese abiga võimalikult lihtsalt kokku võttes võiks see olla keskmise tasemega keskkool.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: