(Koroona)elust Euroopa ristteel 3/10: Viirus, mis lahutab ja liidab

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 4. juunil 2020

* * *

Ei ole ilmas halba ilma heata.
Ei teata ilmas kedagi, kes veata.
On peaga inimesi, kes kui peata –
ei oska olla, kui ei samme seata,
kel pahameelt ilmvõimatu on peata’,
päev raisus karmi kommentaari reata!

Viimased nädalad on olnud igas mõttes päikeselised, aga koroonaaeg on eriti esile toonud inimesed, kes ei ole mitte kunagi rahul. Kes pandeemia alguses põrutasid, et pandagu nüüd kiiresti lukku, nõuavad nüüd kõike lennult lahti. Kel on alati õigus, sest teised arvavad ja teevad ju kõike valesti.

Üks hommikune pildike ristmikult. Enne mind ootas rohelist jalakäijatuld üks mees. Hetke pärast lisandus teine mees. Jalgrattaga. Pressis närviliselt nuppu. Esimene mees hüppas ehmatusest pool meetrit paremale ja ütles nõudlikult, kuid mitte inetult: „Bitte Abstand!”* Jalgratturile see märkus ei meeldinud: „Mis te õiendate? Haige olete või? Vat kui helistan praegu muposse!” Minu karlssonlikku rahupalvet ta ei kuulanud, vaid võttiski demonstratiivselt telefoni: „Siin on üks koroonahaige. Prillide ja seljakotiga, tuleb kesklinna poole.” Ma ei jäänud neid jälitama ega tea, mis siis lõpuks sai – kas kõne oli päris või näideldud. Näide igatahes, kuidas võime iga hetk kohtuda kellegagi, kes ründab lihtsalt igaks juhuks. Trieri ristmikul või Lihulas, mille hooldekodu töötajate ning nende lähedaste kiusamisest on väga valus lugeda.

Aga poes on inimesed õppinud silmadega üle maski naeratama. Sõber ütles, et kätepesu on nüüd käitumisse nii sisse kodeeritud, et ta avastas end hommikul oma kodus oma vannitoas oma voodist tõustes hoolikalt käsi seebitamas, kuigi tegelikult oli plaanis olnud hambaid pesta.

Trieri linn ja ümberkaudne Kreis Trier-Saarburg on mõlemad saanud kauaoodatud nulli kätte – rohkem kui nädal aega mitte ühtegi uut koroonapositiivset. Linn jõudis nullini tegelikult juba 16. mail, sest 20. mail registreeritud nakatunu nr 102 põdes haiguse läbi turismireisil ning andis end üles alles tervevenult koju jõudes, paraku rippus ta statistikas oma kohustusliku nädala. Ettevaatus ei tee siiski paha, sest Saksamaa kaardilt pole punased täpid sugugi kadunud. Selle vahega, et kui puhangu alguses olid epitsentrid pigem lääne pool, siis praegu on edetabeli tipus Sonneberg Lõuna-Tüüringis. Valus vits liidumaale, kus taheti veidi aega tagasi kõik piirangud lõpetada.

Rheinland-Pfalz avaneb tasapisi edasi: restoranidel lubatakse keskööni lahti olla, kinos ja teatris ei pea publik maskiga istuma, Musikverein’id** ja koorid võivad hakata proove läbi viima. Ainult et lauljate vahe peab olema kolm meetrit. Huvitav, kui suur oleks konkurss üldlaulupeole, kui tavalise „kolm inimest ühel astmel” asemel ühendkooris peaks hoidma laululaval kolmemeetrist vahet?

Luksemburgi naisansambel ja tantsurühm said teisipäeva õhtul jälle päriselt kokku: tuulutasime ennast ja rahvarõivaid. (Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu eestvõttel toimuv rõivatuulutusüritus on eeloleval pühapäeval). Meie proovimajakese taga on väike park, mille mändide all on suurepärane piknikupaik. Kuna oli oht, et meid võib mingil hetkel kokku tulla rohkem kui vabas õhus lubatud 20, leidis tantsurühma juhendaja kehtivast koroonakäitumise eeskirjast sobiva punkti, et manifestation culturelle*** puhul võib olla ka üle 20 inimese, tingimusel, et kõik istuvad kahemeetriste vahedega. Tegu oli vaieldamatult kultuurisündmusega – puude vahel rahvarõivaste näitus, võtsime ikka viisi ka üles. Kahekuulise videotreeningu järel võib öelda, et laulud olid äratuntavad. Et kahemeetriste vahedega tantsurepertuaari väga võtta ei ole (erandiks staadionile mustrite joonistamine), toimus tantsuproov kuulamisseminarina „Kas tunned pärimustantsude muusikat?”. Juhendaja on kasutanud koroonaaega usinasti karmoška harjutamiseks.

On inimesi, kellele koroonaaeg on olnud väga keeruline või valus. Usun, et rohkem on neid, kellelt julgeme küsida, kas midagi oli ka head, kes on nautinud kodust aega, leidnud uue hobi või lausa uue töö.

Kas oleksin ilma koroonata leivategijaks hakanud? Potipõllumeheks? Nüüd on esimesed salatid, maasikad, redised ja nuikapsad söödud, kohe saavad valmis ka naerid ning herned. Sõpradega oleme teinud pikki videokohtumisi ning mõelnud, miks me seda küll varem ette ei võtnud, kui oleme üksteisest pikalt eemal?

Koroona on lahutanud, aga ka liitnud.

---

* „Palun hoidke vahet!”
** Otsetõlkes muusikaühing, praktikas on tegu aga puhkpilliorkestritega. Igal kommuunil, külal või linnaosal on säärane olemas.
*** kultuuriüritus.

(Koroona)elust Euroopa ristteel 3/9: Rõngastatud ujujad ja maskis lauljad

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 28. mail 2020

Esmaspäeva õhtul õnnestus Trieris näha haruldast vaatepilti – turiste! Linnas, mida aastas külastab üle viie miljoni inimese, oli üle pika aja väga rahustav näha korraga lausa nelja sissesõitnut, brošüürid ja kaardid peos. Roomlaste ehitatud termide uudistajad kõnelesid mõistagi saksa keelt, tavaolukorras oleks kostnud pigem hiina või inglise. Ingliskeelseid hakkab juuni teises pooles vast tasapisi juurde tulema, Hiinast ei pääse Karl Marxi sünnilinna külastama ilmselt mitte niipea.

Turistide puudus on palja silmaga näha ka välikohvikutest möödudes. Kliente on selle hooaja kohta vast napp kümnendik. Punavalge lindiga ümbritsetud tühjad kohvikuterrassid on nukker vaatepilt. Paljud kohalikud ei soovi väljas einestada, kui peab end uksel koos saba ja karvadega kirja panema. Väiksemate lastega peredel on kodust väjas einestamine esialgu keeruline või mõeldamatu, kui lapsi just tooli külge kinni ei seo.

Vähemalt võivad siin lapsed mänguväljakutel käia, Luksemburgis siiamaani ei tohi. Miks, sellest ma aru ei saa – arvestades, et muud kogunemiskohad aina avanevad, sealhulgas spordisaalid. Kolmapäeval tehti lõpuks lahti toitlustusasutuste väliterrassid ning alates reedest võib juba ka tuppa sööma minna. Mask on sealgi sisenedes-väljudes kohustuslik, siselaudu tuleb broneerida, aga totaalset andmekorjet ei toimu.

Kuigi käiakse jälle koolides ning lasteaiadki on uksi järk-järgult paotamas, on paljulapseliste perede elu veel keerulisem kui enne: kes mis päeval lasteaeda, kes millal kooli tohib minna. Kooli, kus tuleb käia mööda nööri. Meie tütre kaks „päris” õppepäeva viiest ongi juba tehtud – kooli koridorid olevat nagu liiklusmängus „Mina ja tänav” – igal pool nooled, mispidi ning mis värvi tsoonides liikuda tohib.

Nädal tagasi, kui temperatuur õues mõnel päeval juba 30 plusskraadi ligi kerkis, mõjus lootustandva jahutusena liidumaa valitsuse lubadus, et vabaõhuveekeskused võivad 27. mail taas külastajaid vastu võtta. Ettekirjutused, kuidas seda teha tohiks, jõudsid paraku veeparkide pidajateni alles mõni päev enne tõotatud avanemise eelõhtut ja see polnud neile kuigi meeldiv lugemine. Nii nagu toitlustajad, teatavad nüüd ka basseinipidajad, et nad lihtsalt ei majanda ära, kui külastajate arv on nii limiteeritud, aga personali peab väikese hulga kontrollimiseks ja suunamiseks hoopis juurde palkama, pluss materiaalne lisakulu – personali kaitsevarustus ja „Mina ja tänav”.

Trieri linna kaks Freibad’i lubavad paari nädala pärast ikkagi uksed lahti teha. Vältimaks tunglemist kassades ning basseinides, võeti linnale kuuluvates Nord- ja Südbadis tööle juurde 21 inimest. Kui senine kuuma ilma külastajate päevarekord Südbadis on 3800, siis praegu võib sisse lasta maksimaalselt 600 ning tõenäoliselt limiteeritud ajaks, mitte terveks päevaks. Kas tuleb broneerimine, telefoni teel Termin panna või elav järjekord? Kui ümbruses asuvad veekeskused tõesti terveks tõenäoliselt kuumaks suveks suletuks jäävad, võib ette kujutada, et konkurents ühele ujumiskohale saab olema kõva. Või siis ka mitte, sest võib juhtuda, et eeskirjad teevad asja nii ebamugavaks, et pigem jäetakse minemata.

Noorte seas väga poppides vesipiibubaarides, mis taas lahti on, käib sama toru suust suhu, aga mitmekesi ühes ruumis laulda Rheinland-Pfalzis ikka veel ei või. Kokku neljal liidumaal 16st on isegi individuaalne lauluõpe esialgu keelatud. Piirangute lõdvendamise küsimuses kõnnivad liidumaad ikka väga eri jalga ning laulmine ja puhkpillimäng on hea näide. Muusikakoolidele, kooridele ja puhkpilliorkestritele seatud eeskirjad on seinast seina. Kui Berliinis ja Põhja-Reini-Vestfaalis on lubatud vähemalt individuaalõpe, siis meil siin ei või lauluõpetaja ning õpilane koos töötada isegi mitte siis, kui on olemas korralik stuudio, eraldatud ruumid, õpetaja õpilastega üldse kokku ei puutu. Muidugi teeb rahulolematuks, kui 30 km eemal Saarlandis kolleegid jälle töötada tohivad. Ei pea olema füüsik ega viroloog, mõistmaks, et laulmise ja puhkpillimänguga kaasneb tõesti suurem tõenäosus piisknakkuse levikuks, aga kui mäekõrguselt suurema nakkuskordajaga Hamburgis võib puhkpilli mängida 15 inimest ühes ruumis, siis Sachsen-Anhaltis ei või isegi mitte kaks pasunat ühes toas olla.

Strasbourgi tuttav jagas fotot sealse ooperikoori proovidest – lauljad üksteisest kahe meetri kaugusel, lisaks vahel ka pleksiklaasidest seinad. Hea küll, aga lisaks maskid! Maskis lauljad mitte meelelahutuslikus laulusaates, vaid päriselt. Kas see peaks olema tervislik?

(Koroona)elust Euroopa ristteel 3/6: päike paistab ja elu avaneb tasapisi

lmunud ajalehes Lääne Elu 7. mail 2020

Seni Saksamaast pigem rangemat joont hoidnud Luksemburg üllatas: järgmisest nädalast lubatakse kuus inimest tuppa kokku kutsuda ning 20 õue. Ka Saksamaal on hakatud regiooniti, esialgu küll ettevaatlikumalt, seltskonnalimiiti tõstma. Üha enam ärkab pahuraid, kes on justkui pettunud. Haiglad on ju peaaegu tühjad! Laipu ei olegi tänaval! Nagu tormihoiatuste puhul – lubasite katastroofi, aga puhus kõigest leebe lõunatuul! Sünoptikud ja epidemioloogid seebiks, meedia ja valitsus niikuinii!

Loo valmimise hetkel kolmapäeva, 6. mai hommikul oli 110 000 elanikuga linnas kinnitatud 99 nakatunut, neist 91 tunnistatud taas terveks. Rheinland-Pfalzi liidumaal on läinud suhteliselt hästi, püsib keskmiste seas: Robert Kochi instituudi andmeil oli eile hommikul 152 nakatunut 100 000 elaniku kohta, vrd Baieris 332, terve Saksamaa keskmine 198, Mecklenburg-Vorpommern 44ga tubli viimane.

Esmaspäevast on juuksuriärid jälle avatud. Traditsiooniliselt nad nädala esimesel päeval ei tööta, aga seekord uhasid peaaegu kõik hommikust hilisõhtuni. Sama jätkus teisipäeval. Nii juuksur kui ka klient peavad kandma kaitsemaske, lõikused on lubatud vaid koos kohapealse pesuga, isegi tukka ei tohi niisama pügada. Lastega, kelle pead pesukaussi ei pista, tuleb seega ikkagi kodus hakkama saada. Kukalt kratsima võtab ka hinnatõus, aga seda põhjendatakse kuluka desinfitseerimisega ning et distantsinõuete tõttu saab korraga teenindada vähem kliente. Habemeajajad, kulmuvärvijad, ripsme- ja küünetehnikud veel töötada ei tohi, aga medizinische Fußpflege on lubatud – varbad on ju kliendi näost enamasti siin nõutava poolteise meetri kaugusel.

Mänguväljakud avati pühapäeval. Meie linnaosa Spielplatz’id on olnud siiski üsna või täitsa tühjad. Lapsed oleks nagu ära unustanud, kuidas ronimine ja kiikumine õigupoolest käis. Või ei julge vanemad ise veel välja minna? Täiskasvanutel on kohustus jälgida, et eri perede lapsed ninapidi kokku ei läheks – ega see kerge ülesanne pole.

Nagu Eestis, ootab siingi kultuurirahvas kannatamatult järgmisi otsuseid. Suurüritused on Luksemburgis esialgu 31. juulini ning Saksamaal 31. augustini keelatud. Kui suur on suur, seda arvu lubati juba eelmisel nädalal, ikka oodatakse. Need, kelle publikuarv on kauges kaares üle tuhande, on muidugi juba teatanud ärajäämisest või toimumisest palju väiksemalt. Üks sellistest on Luksemburgi suvelõpupidustus Schueberfouer – krahv Johann Pimeda 1340. aastal alustatud traditsioon, mille ärajäämise pettumuse määra võiks võrrelda laulupeo või olümpiaga. Mitmenädalase „šuubeka” sisu on küll eelmistega võrreldamatu, sest tegu on suuremat sorti lõbustuspargiga keskpärase gastronoomiaga ja müüakse palju sellist nänni, mida saab ka igalt laadalt või Volksfest’ilt. Aga kui ikka 679 aastat järjest on toimunud, siis on ikka imelik küll, kuidas siis nüüd teisiti.

Katrin Natalicio, Wuppertali teatri ooperikoori laulja, igatseb väga tööle tagasi, etendusi ja proove: „Vahel on hirm, et tekstid lähevad meelest ja tantsud ununevad. Muidugi võib ka üksi harjutada, aga see tunne, et üldse ei tea, millal ja kuidas elu edasi läheb, on kohati lausa halvav.” Esialgu laekub tööle mittetohtimise eest palk veel pangakontole ning isegi ajutise lepinguga lauljatele-näitlejatele olla ärajäänud etenduste eest lubatud tasuda pool honorarist. Piletitulu moodustab küll olulise osa eelarvest, aga loodetakse toetusele nn Kurzarbeit’i fondist.

Nii Luksemburgi kui ka Trieri linna muusikud on juba välja andnud oma videosillalaulud. Mõni on võtnud südameasjaks kostitada regulaarselt naabreid elava muusikaga. Luksemburgi eesti kooli juhataja Mari-Liis Kivioja elab Lõuna-Luksemburgi Belvaux’ asula servas, kus igal laupäeval kell 19 annavad naabruskonna muusikud tunni-paarise kontserdi – tromboon ja trummid, laulavad ka.

Turunduspreemia läheb aga Kriminalhauptkomissar’ile Oliver Schmittile, kelle hobi on šlaagrite laulmine. Aacheni linna elanikele suunatud kampaania kannab nime „Immer, immer wieder geht die Sonne auf”.** Iga päev sõidab päästeameti väikebuss mööda tänavaid ning mängib laulva komissari esituses reibast muusikat, et elanike üksindust leevendada ning tuju üleval hoida.

„Mõned nimetavad seda muusikaliseks terroriks,” ütleb Euroopa eestlaste koori laulja, suvehaapsallane Hartmut Schmitz. „Aga eakatele inimestele meeldib.”

Võib arvata, et plaadimüük läheb ka täitsa kenasti.

---

* See on juba mitmendat korda nii, et kui ma loo ära saadan, siis samal või järgmisel päeval tuleb kohe uudis, et asjad on muutunud. Enamasti paremuse poole. 30. mail võivad Põhja-Reini-Vestfaali kinod ja teatrid jälle uksed lahti teha. Katrin täpsustas: “Aga eks teatrisse lubatakse ka vaid äärmiselt piiratud arvul, normaalse “suurusega” etendused ja kontserdid ei tule endiselt kõne alla. Kooriproovid ka mitte, nüüd õpime uut repertuaari kodus arvuti abil.”

** „Päike tuleb ikka ja jälle välja.” Tuntud austria šlaagrilaulja Udo Jürgensi 1967. aasta laulu refräänist.

 

(Koroona)elust Euroopa ristteel 3/5: Üle piiri

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 30. aprillil 2020

Kuna Saksamaal sellist ranget liikumiskeeldu pole olnud nagu Prantsusmaal, Itaalias või Hispaanias, olen peaaegu iga päev teinud 3–10kilomeetrise jalutuskäigu. Jalgrattaga on keerulisem, sest kergliiklusteed on ilusa ilmaga olnud nii ülerahvastatud, et peale tuleb tunne, nagu sõidaks mõne suure võistluse põhigrupis, konkureerides jalakäijate ning rulluisutajatega. Peale selle on oht, et mõni Instagrami-sõltlane istub täpselt keset teed, kus on tema arvates parim paik järgmise selfi jaoks.

Isegi muidu rahulikud, organiseeritud ja seaduskuulekad sakslased hakkavad tasapisi kannatust kaotama. Võiks öelda isegi, et üle piiri minema. Kümne aasta jooksul olen ma tänaval näinud kokku vist sama palju peretülisid kui praegu viimase nädala jooksul. Pargis on küll paar korda suurema joomingu käigus rüselemiseks läinud, aga see pole see. Pean silmas ikka siinkandi jaoks ebatavalisi vaatepilte. Kaks väga armsat noort inimest, hüsteeriliselt häälepaelu proovile panemas, segaduses koera haukumine seal vahel, lisaks üle tänava tühjaks lendav krõpsupakk. Noor ema beebikäruga, isa poekottidega, koduteel üksteise pihta sülitamas. Mis praegu veel kodudes toimuda võib? Väga paljud elavad ikka ülikitsukestes korterites.

Peredel, kus mõlemad vanemad on kodubüroos, lapsed kodukoolis ning eelkooliealised kodulasteaias, on praegu meeletult raske. Tagantjärele on uskumatult naljakas, kui kolm last saabuvad olulisele videokoosolekule aiast leitud veerandmeetrist vihmaussi näitama. Üldiselt nii naljakas pole, eriti siis, kui oled saanud just uuele tööle ja ülemusel endal lapsi ei ole. Töö tuleb ju ära teha. Kuidas see võimalik on, kui algoolilastele pead olema koduõpetaja ning suunama kahe mürsikust poisi meeletut energiat nii, et ei peaks minema rullis kulmu õmblema? Lasteaedades töötavad praegu vaid hädaabirühmad, mis esialgu olid avatud vaid meditsiinitöötajate lastele. Viimasel ajal on seda nimekirja täiendatud teiste oluliste teenustega. Tuttavas kolme lapsega peres töötab isa transpordilennunduses.  Muuhulgas tuuakse Hiinast meditsiinivarustust – vajalik, eks. Aga isegi koroonavabal saab defitsiitse lasteaiakohta vaid siis terveks päevaks, kui mõlemad vanemad töötavad. Õnneks piisas ema puhul tõendist, et tal on lubatud üle piiri Luksemburgis tööl käia. Lubatud, mitte kohustuslik. Kokku käib selles lasteaias praegu kuus last, aga mõnel päeval on vennad kahekesi. Ja nende jaoks kolm töötajat.

Nn pendeldaja ehk üle piiri tööl käija tõend koosneb tööandja kinnitusest, Luksemburgi suurhertsogiriigi valitsuse formularist, mille on tööandja täitnud ja allkirja-pitsatiga kinnitanud, ning autoga piiriületajatele on lisaks esiklaasil A5 silt Pendler / Commuter / Travailleur frontalier. Kuni selle nädalani tohtisid üle Saksa–Luksemburgi piiri käia vaid töötõendiga inimesed ning rangelt ainult tööle sõiduks. Muuhulgas poest läbi hüppamine ei ole ametlikult lubatud. Kuna näiteks Saksa–Belgia ja Saksa–Hollandi piiridel kontrolli ei ole, on siinsed elanikud arusaadavalt rahulolematud, miks ühed võivad ja teised ei või. Belgia reeglites on kirjas, et piiriületus on lubatud vaid eksistentsiaalsetel põhjustel, aga kuna keegi ei kontrolli, siis loomulikult kasutatakse võimalusi rohkem kui eluliselt vajalik. Sellest nädalast tohivad partnerid ja pereliikmed, kelle elukohad on ühel Luksemburgis ja teisel Saksamaal, taas üle riigipiiri käia. Aktsiisikaubareisile ehk Luksemburgi odava kütuse*, tubakatoodete, alkoholi ja kohvi järele minek ei ole sakslastel ilmselt veel niipea võimalik.

Bis auf weiteres ehk kuni järgmiste otsuste või teadeteni – väga paljudes valdkondades valitseb jätkuvalt ebaselgus ning teadmatus. Eile tuli teade, et enne suvevaheaega peaksid kõik õpilased enne suvevaheaegu siiski wenigstens ab und zu koolis käima. Vähemalt aeg-ajalt, kas päeva- või nädalakaupa. Tuletan meelde, et suvevaheaegade algus varieerub liidumaati poolteist kuud, nii et Mecklenburg-Vorpommerni õpilaste jupphaaval koolimaja külastamine kestaks praeguse seisuga 19. juunini, aga Baden-Württembergis juuli lõpuni.

Lõpetuseks ei saa mööda ühest eestlastele väga harjumatust ja segadust tekitavast sõnast – haridus- ja teadusministreid (vastutusvaldkonnas ka kultuur ja kunst, mõnel liidumaal on selleks eraldi inimene) nimetatakse Saksamaal Kultusminister. Kõlab nagu ministrikultus. Uurides, mida ladinakeelne cultus roomlaste jaoks tähendada võis, sain aru, et ei ole üldse lihtne aru saada, ning ühesõnaline tõlge on enam kui võimatu. Hoolitsus ja püüdlus millegi poole – seda haridus, teadus ja kultuur ju on ka. Varasematel aegadel olid kultusministeeriumi valdkonnaks hariduselust lahutamatud usuasjad. Austria ja Šveits on valitsusasutuste nimedes „kultusest” loobunud, Saksamaal näivad nii-on-kogu-aeg-olnud-asjad muutuvat märksa aeglasemalt.

---

* Loo kirjutamise ajal oli Saksamaal keskmine bensiini 95 hind 1,15 ja diislikütusel 1,03 eurot, Luksemburgis vastavalt 0,89 ja 0,84.

(Koroona)elust Euroopa ristteel 3/4: Kodu-, kude- ja kuduõpe

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 23. aprillil 2020

Luksemburgis on esmaspäevast kohustus kanda maske poes, apteegis, pangas ja ühistranspordis. Riik annab ja omavalitsus toob või saadab postiga viis maski iga (registreeritud) elaniku kohta, mida peaks jaguma vähemalt kaheks-kolmeks nädalaks. Saksamaal minnakse riburada pidi sama teed, aga liidumaati, isegi omavalitsuseti on maskireeglid väga erinevad – mõnel pool ühistranspordis, teisal ka poes, apteegis ehk kõikjal, kus on raske või võimatu hoida 1,5 m distantsi. Arvata võib, et Rheinland-Pfalzis ei pääse ka „maskiballita”*. Esialgu on näo-nina katmine tungivalt soovitatud ning mõned pisikesed poed on ustele kirjutanud, et ilma siseneda ei tohi. Õpilastele – vähemalt sellele osale, kes järk-järgult 27. aprillist ning 4. maist taas kooli lähevad – on lubatud maske eraldada. Esimesteks katsejänesteks on kutsekoolide ja gümnaasiumide lõpuklassid ning algkooli „neljandikud”.

Varasemais risttee-lugudes olen rääkinud, kuidas kooli ja kodu infovahetus käis kuni hiljutise ajani ainult kirja teel, postituviks õpilane ise. Gümnaasium, kus mu noorem tütar käib, hakkas aasta lõpus kasutama Schulmanageri platvormi, tööle sai kirjavahetus lastevanematega ning varakevadel anti õpetajatega suhtlemiseks ligipääsukoodid ka õpilastele. Mingit e-õpet veel ei toimunud, kuni see tuli üleöö korraldada. Kaks päeva enne koolide sulgemist saadeti kiri, et esmaspäeval toimub koosolek, kus otsustatakse, kuidas edasi. See oli neil üks väga pikk tööpäev – direktori kiri 6.c klassile laekus teisipäeva varahommikul kell 4.30, aga 5.–12. klassis on kõigis neli paralleeli… Iga klass sai oma lingi Padleti-koolis, kuhu õpetajad hakkasid tasapisi ülesandeid üles riputama. Kuni lihavõttepühadeni antud koormus tundus olevat kõigile jõukohane (mulle tundub, et isegi liiga väike, lausa nagu kevadine kudemisõpe) ning Schulmanageri kaudu saab gümnasist ise valmis tööd üles laadida.

Sõprade laps käib ühes lähikonna algkoolis, kus klassiõpetaja saadab iga nädala alguses vanemate e-aadressile ülesanded ning kord nädalas või vajadusel on iga lapsega videokõne. Ühe Berliini algkoolilapse ema jutustas, et tema 4. klassis käiva poja õppetöö käib nii, et klassiõpetaja saadab kahe nädala ülesanded lapsevanemate esindajale, kes vahendab need omakorda edasi koduõpetajatele (loe: lapsevanematele). Olevat aga ka juhtunud, et õpetaja helistab koju ning räägib lapsega. Ilma vahendajateta.

Saksa riik võib rikas olla, aga kaugeltki mitte igas kodus pole arvutit ega internetiühendust. Väga suurel osal lapsevanemaist polnud varem e-posti aadressigi, lastest rääkimata. Tuttav õpetaja Katrin Maranik-Mones Põhja-Reini-Vestfaali liidumaalt nendib, et ülesannete edastamine sellises olukorras oli algul ikka päris keeruline. Nüüdseks olla lastele juba e-maili aadressid tekkinud, aga vastu on kogu koduõppe perioodil kajanud üksikud. „Kõige raskem on tunne, et töötan tühja,” ütleb ta. Realschule**, kus ta füüsikat, informaatikat ja matemaatikat õpetab, otsis väga kaua sobivat õpiplatvormi. Juba oldi MS Teams 365 suhtes kokku leppinud, kui saatuse sõrm vibutas: „Datenschutz!” Midagi, mille server ei asu Saksamaal, ei tohtivat õppetöös kasutada. Prioriteediks on seatud kolm ainet – saksa ja inglise keel ning matemaatika. Teiste ainete kohta öeldi, et võite kodutöid anda, aga hästi lihtsaid. Niisiis tuleb füüsikaülesannete ja Exceli harjutuste andmisel end tagasi hoida ning koduõppe asemel „kuduõpet” teha – kirglikul käsitöösõbral on e-kooli nädalail valminud juba kolm kampsunit.

E-õppe korraldamisel võiks olla loomingulisem kui riiklik programm või ainekava ette näevad ning lähtuda olukorrast, mitte eeldama, et lapsevanem on suuteline selgitama uusi teemasid reaalainetes või aitama ladina keeles. Kui pere on ninapidi koos, võiks eelistada praktilisi ülesandeid, mitte ajada konkurentsis vabale arvutile ning toanurgale kõiki korraga ja kordamööda hulluks. Miks mitte nädala toiduvaru nimekirja koostamine, ostukorvi maksumuse arvutamine, üheskoos kokkamine, potitaimede kasvatamine, seinavärvi värskendamine, logiseva toolijala parandamine või nööbi ette õmblemine? Berliini tuttava 6. klassis käiv poeg on kunstiõpetuse tunnis pidanud õmblema muna ning jänese, kolmandaks tuleb teha monster mittevenivast kangast! Aga kangapoed on olnud ju kinni. Õmblemisoskus ei jookse kellelgi mööda külge maha, aga valmistatagu siis vähemalt midagi vajalikumat kui monster – pajalappe või näomaske.

---

* Paar tundi pärast artikli valmimist teatati, et Maskenpflicht ühistranspordis, poodides ja apteekides kehtib 27. aprillist

** Mitte reaalainetele pühendunud kool, vaid õpetaja Katrin Maranik-Monese abiga võimalikult lihtsalt kokku võttes võiks see olla keskmise tasemega keskkool.

(Koroona)elust Euroopa ristteel 3/3: Paast möödas, sööks midagi head?

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 16. aprillil 2020

Eestlaste jaoks nii igapäevased e-teenused on Kesk-Euroopas kas täiesti puudu või alles lapsekingades. Oletame, et riskirühma kuuluv inimene vajab igapäevaste ravimite ostmiseks retsepti, aga perearsti registratuurist ta läbi minna ei saa. Inimene helistab arstile, aga kuidas jõuab retsept apteeki? Õige, faksiga! Nooremad lugejad peavad nüüd ilmselt guugeldama, mis see faks on. Või pigem – mis ta oli.

E-õpet tuli koolides hakata korraldama kas täitsa või peaaegu nullist. Aga praegu on vaheaeg, munad ja kohupiimakoogid on söödud – ilmselt igatsevad paljud koduköögile vaheldust, aga välja sööma minna ju ei saa.

Trier ei ole olnud kuuldavasti kunagi toiduturismi sihtkoht. Siinne valsirütmis kombinatsioon Bratwurst-Brötchen-Pommes, kebab ja pitsa teevad muule väga visalt ruumi. Kui kodus kokkamisest kõrini, siis nälga ei jää, aga kui see vaid mõeldav oleks, siis suunaks 75 protsenti toitlustajatest Haapsallu suveõppele. Siiski on ka Trieris mitu täitsa toredat söögikohta, aga praegu on neilgi vesi ahjus. Paljud ei ole isegi üritanud, vaid sulgesid teadmata ajaks.

Üks ettevõtlik Lõuna-Carolina mees peab juba poolteist aastat pisikest puhvetit, kust saab tema päritolumaa tänavatoitu. Toimetab üksi köögis, paar abilist kordamööda ette kandmas. Värskelt valmistatud toit, lahke pererahvas, eeskujulik väike veinivalik, mõistlik hind – ime siis, et laud tuli ette broneerida, sest muidu suure tõenäosusega sööma ei mahtunud, seda enam, et lahtiolekuajad olid vaid kaks tundi lõunal ja neli tundi õhtul, kolmapäeval ja neljapäeval päris suletud. Sellest vähesest ajast piisas, et toime tulla. Nüüd kurdab omanik, et kaua enam vastu ei pea. Aga kui päris lähem fänniringkond välja arvata, siis enamik isegi ei tea, et koht on ikka veel selles mõttes lahti, et mõne tunni asemel saab terve pika päeva toitu tellida, isegi kojuvedu on võimalik. Aga kuidas see info inimesteni jõuab, kui sööjad on kodus ning puhvetil puudub isegi kõige lihtsam veebisait? Facebooki lehel on menüü suvalises järjekorras fotodena, kuid miks eeldatakse, et kõik peaksid näoraamatut kasutama? Üleriigilise Lieferando või mõne teise toidukulleriportaaliga ta ühinenud ei ole ning sellest võib kopsakate vahendustasude tõttu isegi aru saada. 1. aprillil ilmus kohalikus lehes artikkel, et kolme mehe IT-firma tegi valmis toidutellimiskeskkonna just kohalikele mõeldes ning soodsamate tingimustega, kuid tänaseni ei ole seda käima saadud.

Toitlustaja, kes ei kasuta isegi mitte Facebooki, kleebib aga oma vaateakna täis A4 silte „kohv kaasa”, „lõunasöök kaasa” (aga mis täna süüa on?), „saiad-koogid kaasa”, „jäätis kaasa”. Jäätisega ei ole aga niisama lihtne, et kõmbid kohvikust mööda ja ostad luugist või aknast paar jahutavat-kosutavat kuulikest kaasa. Lihavõttepühapäeval oli ilm suviselt soe ning jäätisemüüjal oleks olnud võimalik vähestelt jalutajatelt veidigi toimetulekuraha teenida. Aga reeglid on sellised, et jäätis tuleks ette tellida ning kaasa tohib müüa eelnevalt pakendatud jäätist.

Pühade ajal said jäätisemüüjad Ordnungsamt’ilt ja politseilt noomida, sest müüsid jäätist aknast otse ostjale*. Ei pea end nakkusspetsialistiks, aga sellest aru ei saa, mismoodi aknast, hoolikalt distantsi hoides ostetud kuulike on ohtlikum kaasaost kui eelnevalt pakendatud kuulike. Kuidas see valmis pakitud jäätise müük praktikas toimuma peaks? Hea küll, topsi saab need kuulid ju külmleti kastist varem valmis tõsta, aga kui ei taha topsidega keskkonda reostada, vahvel maitseb ning teksad mahuvad veel jalga? Kas siis peaks helistama kilomeetri kaugusel asuvasse kohvikusse: „Tere, palun kolm portsjonit: maasikas-vanilje, mango-vaarikas, vanilje-pistaatsia. Ma hakkan 15 minuti pärast kodust tulema, jõuan umbes – ma rõhutan, et umbes – kell kaks, pakkige mulle need kolm korda kaks kuulikest kolme vahvliga ja katsuge niimoodi rihtida, et kolme inimese erinevat sorti kuulid omavahel kokku ei puutuks. Loodan, et väga ära ei sula, aitäh!” Tundub kriisiolukorras nagu esimese maailma mõttetu mure? Aga jäätisekohvikuis töötavad ju ka inimesed, kes tahavad hoida elus nii ennast, peret kui ka ettevõtet. Makse tuleb maksta ning mitte vähe.

Paljudele imbiss’idele ehk kiirtoitlustajatele tehti nädalavahetustel märkusi – nimelt ei tohi kliendile toidu ootamise ajaks jooke kätte anda, sest kohapeal tarbimine on keelatud ning akna all või ukse taga seismist tõlgendatakse just nii. Seda, et kellelegi oleks trahvi määratud, otseselt ei räägita.

---

*Jäätisekohvikutel lubati siiski alates 20. aprillist taas kaasamüük ilma ettetellimiseta.

(Koroona)elust Euroopa ristteel 3/2: Aga miks me ei või?

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 9. aprillil 2020

“Misasi see on?” küsis kaheaastane naabripoiss meie vastvalminud kõrgpeenart uurides. Et kõik ausalt ära rääkida, on vaja alustuseks veidi tausta avada.

Loteriis mul eriti õnnelik käsi ei ole, aga naabritega on ikka peaaegu terve elu vedanud. Saksa kodus on see õnn kahjuks veidi ühepoolne. Mitte selles mõttes, et mina ühelt poolt arvan, et üleaedsetega on hästi läinud, aga nemad, et ega ikka ei ole küll. Pean silmas seda, et ainsate pärisnaabritega klapib, aga kui teisel pool aeda ei ela keegi, siis see ei tähenda kaugeltki, et seal üldse kedagi ei oleks.

Naabrilapsed, need statsionaarsed (5 ja 2) on tükati nagu pereliikmed, täpsemalt on meie teismeline küll sagedamini naabripere oma, käies “vanemat õde” tegemas ehk lastega mängimas. Ja nüüd korraga on nii nagu Leelo Tungla luuletuses “Ei te tule meile, ei me tule teile…”! Väikelastele ei ole ju lihtne selgitada, miks peab praegu püsima oma ainult oma majas või aias. “Vanem õde” on leidnud aga distantsihoidmiseks uue kavala viisi – nimelt suhtleb ta naabrilastega peamiselt kuurikatuselt.

Üleaedsed on kirglikud iluaednikud, eriti naabrimees. Toast polnud veel viimane ehitustolmgi pühitud, kui juba olid aianurgad, rõdud ja terrass lilli, põõsaid, puhmi ning ronitaimi täis. Ja siis kõrval mina ühe tagasihoidliku lillepeenraga, mis ka pika suvise Eestis viibimise järel eriti hoolitsetud välja ei näe. Muru niitmata jätmise pärast ma juba ammu ei põe – las olla putukatel ja lindudel üks pisike pelgupaik rohkem.

Ometi lõime meiegi sel kevadel labida sügavamale mulda, et proovida midagi söödavat kasvatada. Eelmisel aastal saime ju aknalauatomati! Algul ühe ja siis paari kuu pärast veel kolm, mis küll punaseks ei läinudki. Ehk läheb paremini kui mullu ning veel paremini kui kümme aastat tagasi, mil ma algul üldse aru ei saanud, kuhu kadusid üleöö kõik kartulipealsed. Nälkjad! Selleks, et neid hõrgutistest eemale hoida, peab peenar olema maapinnast kõrgemal. Kõige õrnemad taimed lähevad jalgadel kastidesse ning moodulitest koosnevatesse tornidesse. Üksiti saab naabripoiss teada, et õige vastus tema küsimusele on Hochbeet. Ning et toit ei kasva poes. Loodan, et ajaks, mil rediste harvendamiseks või kartulite muldamiseks läheb, võivad lapsed seda koos teha.

Teisel pool on naabriks park, täpsemalt pargike. Enne teist ilmasõda asus siin suurte varjuliste puude varjus väike villa, praegu on vundamendi asukohas suur auk, mille nõlvadel mõnel varasemal talvel isegi kelgutada on saanud. Pargikese tänavapoolses osas on kivisillutisel neli pinki nende taga roosipeenrad. Päikeselistel päevadel läheb neljal pingil muidugi kitsaks ning kes ei karda külma kivi peal istudes saada kas käima peale või vähemalt mõnd põletikku, on sätib end istuma roosipeenra betoonääristele.

Sellest olen varasemates ristteelugudes pajatanud, et pargis on oma Stammkunde’d ning võimupiirid on päris hästi paigas: “omad”, külalised ja need, kes ei ole õlleringi iialgi oodatud. Ajal, mil Bierstube’d ja Gaststätte’d on kinni, peab ju kuskil ometi kokku tulema ning seetõttu on ka isetekkelises vabaõhuõllekas tavalisest rahvarohkem. Nädalajagu päevi on olnud ilm soe ja päikeseline. Asjaolu, et 20. märtsil keelati rohkem kui viie ja kaks päeva hiljem rohkem kui kahe inimese kokkusaamised, kedagi sega. Mänguväljakud on suletud, aga pinkidel istuda tohib küll. Õueõlletajad on väga hästi reeglitega kursis – hoiavad distantsi, hajudes ühtlaselt neljale pingile ning peenraäärtele, kõrvuti istuvad vaid elukaaslased. Pargis on ju lihtne öelda, et aga meie kaks oleme ju üks seltskond, järgmised kaks on teine. 1,5 meetrit Abstand ja JOKK.

Kui ikka sajandeid on olnud kombeks kann või kaks teha, mitte tingimata eesmärgiga end uhkusest upakile juua, vaid olla reaalses “sotsiaalmeedias”, vahetada uudiseid ning arutada ilmaasju, võibki olla väga raske ümber harjuda, kuidas siis nüüd äkki ei või. Distantsiga kaasneb tõsiasi, et volüümi peab juurde keerama. Kõik kajavad ju vastu ka! Rääkimata sellest, et erinevalt “omadest” ei tea “külalised”, et meie ega naabrite aia taga ei ole viisakas põit tühjendamas käia. Välikäimla paigaldamisega ei saanud hakkama eelmine linnaosavalitsus, praegune pole ka lubadustest kaugemale jõudnud. Kui keegi pargis köhima hakkab, loodan vaikselt, et ehk on suitsumehe köha. Ilmselt mõtleb ka köhija nii. Kui peaks kehtestatama maskide kandmise kohustus, saab pargiseltskonna veenmine kindlasti keeruline olema.

(Koroona)elust Euroopa ristteel 3/1: Vääramatu jõuga väliseesti kultuuriellu

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 2. aprillil 2020

Üleilmsesse koroonastatistikasse lisandus 27. jaanuaril esimene „linnuke” Saksamaal. Seal kuskil kaugel Baieris – pealegi kirjutati, et nakkuse edasise levimise oht on olematu. 20. veebruaril istusin Haapsalus köögilaua taga ja lõin käed Taani ansambliga Efterklang, et kümme Luksemburgi eestlast on nende 3. märtsi kontserdil taustalauljatena kohal. Olimegi. 1. märtsil teatati esimesest koroonahaigest Luksemburgis. Ah, üks, ja seegi sissetoodu! Ei saa öelda, et ma üldse ei muretsenud, aga mitte nii palju, et oleks loobumismõteteni jõudnud. Kontsert Luxembourgis möödus meeleolukalt ning keegi ei haigestunud. See jäi Efterklangi suurejoonelise Euroopa tuuri eelviimaseks. 5. märtsil Milanos ja päev hiljem Lausanne’is kohalikud taustakoorid enam lavale ei saanudki.

Jääb ära, ei toimu, lükkame edasi – sellest sai mõne päeva möödudes minu ja miljonite korraldajate argipäev.

Käsi püsti, kes kuni praeguse kevadeni võttis surmtõsiselt seda kohustuslikku lõiku lepingutes, kus räägitakse vääramatust jõust? Mis epideemia, mis pandeemia?

Märtsi keskpaigas oleks Remerschen-Schengenis pidanud toimuma saja osalejaga eesti laste ja noorte laululaager. 5. märtsil saatsin lapsevanematele küsimuse, kas ikka teeme. Suurem osa vastas, et muidugi teeme. Ise olin sel hetkel üdini positiivne ning õpetajad Haapsalust, Pärnust, Elvast ja Brüsselist teatasid, et nad on rõõmuga tulemas. Meenus, et ega see poleks ju mul esimene lasteüritus kriisiolukorras – pronksiöö äreval varahommikul aprillis 2007 pidime sõitma Randlase teatristuudio tüdrukutega kooliteatrite üleriigilisele festivalile Kohtla-Järvele. Pool seitse hommikul helistas murelik ema Aidi Vallik ning peaaegu suutis mind veenda, et me ei peaks minema. Aga korraldajad rahustasid, et kultuurimaja on üliväga hoolikalt turvatud ning ööbimine täitsa süütus kohas – Kohtla-Nõmmel. Kõik sõitsid kohale ning läkski väga rahulikult.

13 aastat hiljem arvasin nädal enne üritust, et ei ole hullu.

Hosteliga sõlmitud tüüplepingus oli kirjas, et kuni seitse päeva enne üritust äraütlemine on võimalik veel 15protsendise leppetrahviga broneeringu summast. Palusin ette ja taha vabandust, et meie grupp on jäänud väiksemaks – 100 asemel 80, aga me ikka tuleme. Peremehe viisakas vastuses oli siiski tunda märkimisväärset rahulolematust, et ikka nii palju väiksem arv – nemad on ju hoidnud meile kohti ega pole saanud teistele müüa. Saime ikkagi kokkuleppele.

Ja siis hakkas äkki kiskuma kiireks – iga päev kirjutas mõni varem täitsa muretu lapsevanem, et kuna olukord muutub järjest tõsisemaks, siis tema laps siiski ei tule. Pühapäeval, 8. märtsil muutis Lufthansa kahe Eestist saabuva õpetaja lennuaega nii, et nad oleks pidanud juba enne laagri lõppu lahkuma. Järgnesid pikad tunnid klienditeeninduse ooteliini muusika saatel. Soovitati valida ingliskeelne teenindus – et seal on vähem helistajaid. Kodulehel reserveeringuid ise enam muuta ei saanud. Messengeri Chatbot vastas viisakalt nagu robotile kohane, aga kasu polnud tast vähematki. Teisel päeval sain lõpuks telefonitsi löögile ja piletid vahetatud.

Olukord Saksamaal, Luksemburgis, Belgias, Prantsusmaal ja Eestis kiskus aga väga kiiresti järjest tõsisemaks. Kolmapäeval, 11. märtsil oli vapraid osalejaid alles vaid 57. Hostel saatis arvude vähendamise peale igaks juhuks veel info selle kohta, et arvestus käib nüüd ikka 80 järgi ning ette makstud raha enam kohe kindlasti tagasi ei saa, lisades force majeure’i lõigu ka – äkki ma ei ole veel kursis. Vastasin, et praegu tahaks vaid toidu raiskamist vältida. Sama päeva lõunaks olin siiski ise juba üsna veendunud, et üritus ära jätta on ainus võimalus. WHO oli sama meelt ning kuulutas välja pandeemia. 12. märtsi hommikul kirjutasin kõigile asjaosalistele, et laululaager jääb ära. Tundus täiesti uskumatu, et veel nädal tagasi olime kõik olnud nii optimistlikud. Hostel küsis veel igaks juhuks kirjalikult, et kas nüüd ikka täitsa kindlalt ütlen broneeringu ära. Jah, koostöösoovidega kunagi tulevikus. 13. ja reede tõi aga postkasti rõõmusõnumi, et saame oma kopsakat ettemaksu kasutada kas sügisel või järgmisel aastal. Kahtlustan, et rikas riik pani üheksale noortehostelile õla alla – arvata võib, et meie grupp polnud ainuke, kes sel kevadel tulemata jäi.

Lufthansa robot saatis aga veel pool päeva teateid, et värav on muutunud. Minu jutust, et ega meist sinna kedagi minemas ei ole, poleks ta niikuinii aru saanud.

Elust Euroopa ristteel 2/11: Karnevalist ja koorist

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 14. novembril 2019

Elften im Elften – 11.11 ehk Püha Martini päeval kell 11.11 olid Saksa külad ja linnad täis kostümeeritud tegelasi, sest algas karnevaliaeg, mis kestab paastu alguseni ehk meile tuttava vastlapäevani. (Ma ei tea, miks Eesti mardipäev on päevases nihkes. Inimene õpib kogu elu.) Karnevaliaja alguseks on olnud või on ka kolmekuningapäev, aga 19. sajandil nihutati seda paljudes kohtades ettepoole. Olen nii aru saanud, et sellega tasalülitati varem 40 päeva kestnud paastuaeg enne jõulu.

Neile, kes on südamega asja sees, on see tõsiselt tore aeg, mida võiks võrrelda suure harrastusteatrite festivali ettevalmistusega. Külades ja linnades on karnevaliklubid – seltsid, millel on tihe kalender istungite ja üritustega. Karnevaliaja kulminatsiooniks on viimane nädal enne paastu, eriti suured ja uhked rongkäigud – iga klubi kujundab vastavalt võimalustele võimalikult uhked kostüümid ning ideaalis dekoreeritakse ära mõni veoauto, nii et kastist saab laev, loss või dinosaurus, mis üksiti täidab ka liikuva joogibaari ning šlaagridiskoteegi ülesannet. Kui Eestis on rahvakalendri tähtpäevad muutunud rohkem laste pidustusteks, siis siin on esindatud kõik vanuserühmad, erilise innukusega paistavad silma vanem generatsioon ning lapsed. Siinsed eestlased karnevalidel aktiivselt ei osale, välja arvatud lapsed.

Mida ma siin siis teen, kui ma parasjagu Euroopa risttee eluolu ei kirjelda?

Kirjutan, korraldan, laulan. Euroopa eestlaste koor (täiskasvanute segakoor) sai alles kokku Bonnis, kus muinasjutulises metsatukas mäe otsas asub üks õite armas Haus Annaberg. See kunagine loss on eestlaste, lätlaste ja leedulaste kokkusaamiskoht juba aastakümneid, maja haldab Balti Kristlik Ühing, aga seminarideks, õpitubadeks või pidustusteks saavad seda rentida kõik, olenemata usutunnistusest. Haus Annabergis peab oma koosolekuid EÜSL. Selle lühendi taga on veidi kummaliselt vanamoodsa nimega organisatsioon – Eesti Ühiskond Saksamaa Liitvabariigis. EÜSLi asutasid 1952. aastal sõjapõgenikud Augsburgis, et eesti keel ja kultuur paguluses ei kaoks. Tegelikult hoiti ikka juba varem kokku – siinsete eestlaste ajaleht Eesti Rada ilmub juba 1945. aastast. Suurel maal ei saa alati kõike koos teha, seega on olemas ka väiksemad allühingud. Nende nimed olid või on rahvuskoondised, aga kuna tänapäeva eesti keeles läheb mõte koondisele mõeldes esmalt spordile, on neid hakatud ümber nimetama seltsideks.

Põhjuseid, miks Haus Annabergis kokku saada, on aastas mitmeid – alates kevadistest Eesti kultuuripäevadest kuni jõuluballini, segakoori laululaagritest rääkimata. Kultuuripäevi on korraldatud 1970. aastatest peale – esinemas ja kõnelemas käivad oma ala tipud kaunite kunstide valdkonnast, lisaks ühiskonna- ja majandusteadlased ning -spetsialistid, poliitikudki.

Laulmine on Euroopa eestlaste hulgas nii popp, et Annabergi maja on meile mitmel korral ikka päris kitsaks jäänud – viimase laulupeo 130pealise hiigelkoori liikmetest vaid napilt rohkem kui pooled said kohapeal ööbimiskoha ning repertuaari harjutamiseks ja salvestamiseks ei oleks enam ükski tool tuppa mahtunud. Hapnikugagi oli kitsas.

Siis tuleb vahepeal minna mujale – näiteks Amsterdami. Jaanuaris saame kokku Strasbourgis. Laulvate laste ja noorte „peakorter” on Remerschen-Schengeni noortehostelis Luksemburgis. Võiks arvata, et laulupidu on see, mis lapsi ja noori köidab, aga meil on laagrid alati puupüsti täis. Eelmise üldlaulupeo ettevalmistuslaagris tulid lõpulõuna järel ligi kaks minust juba ammu peajagu või rohkem pikemat teismelist poissi, öeldes, et laagreid peaks tegema tihedamini. Milline rõõm juhendajale, et seda tulevad ütlema noormehed ning need, kes leiavad laulmiseks aega ka jalgpalli kõrvalt!

Aga nüüd lennukisse ja Eestisse.

Elust Euroopa ristteel 2/10: Toidurassismist ja koletulestikest

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 7. novembril 2019

Suvel kajastati ka Eestis Euroopa Komisjoni analüüsi „toidurassismi” kohta Ida- ja Lääne-Euroopa riikides. Uurides sama nimega, samas või sarnases pakendis tooteid eri riikides, ei tuvastatud küll otseselt seda, et ida pool müüdav oleks automaatselt kehvema kvaliteediga, siiski avastati märkimisväärseid erinevusi kolmandiku testitud toiduainete koostises. Ostes sama kaubamärgi kaupa, eeldame ju kõik, et see maitseb ja näeb välja võimalikult harjumuspärane. Allergikutel võib ka väike erinevus koostises halvasti lõppeda – kui oled seni söönud müslisegu x, milles ei ole pähkleid, siis ei tea uurida teises riigis sama brändi pakendilt luubiga, et ega ometi pole kellelgi pähe tulnud seda pähklitega rikastada.

Juurikalettide ees seistes on mul küll korduvalt tekkinud küsimus, kas kuskil on mingi suur puu- ja köögiviljafilter või -sõel – mida rohkem Eesti poole, seda kasinamaks muutub valik. Kui ikka vastu vaatavad rohkem kui niru välimusega ning liiga sageli riknenud juurikad, mille eest küsitav hind on enam kui küsitav, siis saan aru küll, miks Eestis kartuli ja liha kõrvale nii vähe muud köögivilja süüakse, kuigi sööja tervise huvides võiks see suhe olla vastupidine. Ega sakslane ka üleliia suur Gemüse-sööja pole, ikka šnitsel või Currywurst mit Pommes (Saksa uuema aja „rahvustoit” – praevorst pikantses kastmes friikartulitega, mida sakslased on lühendanud lihtsalt „kartuliteks”, jättes „frites” ära ning hääldades „pommes” täpselt nii nagu kirjutatakse), kuid Eestist ollakse  ikka mitme porgandi ja nuikapsa võrra ees. Ma ei pea silmas hoolikalt kalibreeritud ja lakiga läikima löödud vilju àla Ameerika, aga… seda vahet on sõnadesse päris keeruline panna, kuidas üks lillkapsas kutsub ostma ja teine ei tee seda mitte. Kodujuustust ma paar nädalat tagasi juba kirjutasin, nüüd on aktuaalsed mandariinid – kuidas saab nii olla, et Luksemburgis on terve talvehooaja müügil maitsvad ning mahlased viljad, koor käib kenasti küljest ära, aga kohe piiri taga Saksamaal võid küüned tagurpidi kaapida – no ei saa koort lahti! Ja miks see koore harilikult valge osa neil oranž on, millega neid immutatakse?! Plastmassist tomatid peaks kõigile tuttavad olema.

Viimase aja avastus on „Prantsuse–Saksa salajane moosisõda”. Üks Prantsuse moositootja on hakanud valmistama vähese suhkruga moose. Ma pole kunagi kirsimoosi armastanud, aga see läheb lusikaga otse purgist. Sama tootja moosid on müügil ka Saksamaal, aga need on sellised tavalised, läägelt magusad. Väiksemas purgis, aga maksavad rohkem.

Eestlased on uhked oma musta leiva üle. Mida aeg edasi, seda vähem tunnen sellest puudust. Mitte et oleks pika Prantsuse saia ja Weizenbrötchen’ite peale üle läinud, lihtsalt enamikus Eesti leibades on liiga palju suhkrut. Ise ma leivategija ei ole, pole veel ära õppinud. Kui varem ikka ostsin mõne pätsi kaasa, siis nüüd viin pigem vastassuunas. Mul on välja testitud kaks pagariletti ja üks turumüüja, kes küpsetavad suurepärast 100% täisterarukkileiba. Tundub, et ma pole ainus fänn, sest ostmas tuleb käia kohe hommikul, muidu on otsas. Aga vaat sepikut siit ei saa.

*

Kuna ilutulestiku plusside ja miinuste teema on Eestiski järjest kuumem, puudutan ka seda. Ei meenu, et Trieri linn oleks maksumaksja raha eest kümne aasta jooksul mõne ilutulestiku korraldanud. Varasuve Volksfest-lõbustuspargis lastakse ühel ööl üks 15minutiline kärakas, aga üldiselt ei ole kombeks. Uusaastaööl on igaüks isekeskis ikka paugutanud, kuigi enamasti on see täiesti mõttetu, sest neli-kuud-novembrit-ilm on tavaliselt nii udune, et peos olevast säraküünlast kaugemale silm niikuinii ei seleta. Uue aasta esimesel päeval on terve linn paras prügila, kuid õnneks on hakatud rääkima ka peentolmust, mida me ei näe, aga sisse hingame. Lisaks lemmikloomadele häirib ilutulestik linde ja isegi linnas talveund magavaid siile. Tunnistan, et ma ei ole alati nii mõelnud. Vastupidi, olen tundnud Haapsalus peetud ilutulestikufestivalide ja suurürituste taevakaunistuste üle uhkust. Hiljuti Tbilisis kuulsin ja nägin absoluutselt igal ööl ilutulestikke ning arutasime reisikaaslastega, et see vist käib riigi arenguga kuidagi kaasas – nagu murdeiga, mis tuleb läbi elada. Aga paugutamismajandust saab hormoonidest paremini kontrolli all hoida.

100 Saksamaa linna on alates juulist kehtestanud Böllerei-Verbot’i ehk keelanud eraisikutel ilutulestike korraldamise. Kena, aga veel parem oleks, kui seda ei peaks keelama – kui inimesed saaksid ise aru, et rõõmustada saab ka teisiti, igas mõttes puhtamas keskkonnas.

Koos ilutulestikega võiksime unustada ka lehepuhurid.