Elust Euroopa ristteel 2/6: Pidustustest ja pasunatest

10 10 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 10. oktoobril 2019

Kümme päeva Gruusias ja Saksamaa kummitab täiega – mulle tundub, et kõikidest võõrkeeltest kõige rohkem oli kuulda just saksa keelt. Kui välja arvata inglise ja vene keel, millest pole Tbilisi kesklinnas pääsu ühelgi sammul, sest restoranide, reisikorraldajate ja taksojuhtide konkurents on meeletu ning kõik üritavad sind võidu ära rääkida.

Mõtlesime reisikaaslastega, miks küll Tbilisi suurematel tänavatel Gruusia ja Saksa lipud väljas. Esmaspäeva lõunal oli elukoha lähedal äkki tavatult palju politseinikke ning ühel ristmikul tavatult palju musti, tumendatud klaasidega autosid, neis üks tuttava puna-kolla-musta Adler’i lipuga. Tuleb tunnistada, et Eesti riigijuhtide visiitidega olen rohkem kursis. Igatahes selgus, et Frank Walter Steinmeieri päevakavas oli parasjagu jalutuskäik vanalinna tänavatel, teemaks linna arendamine. Kes käinud, see teab, et Jürimaa majad ja tänavad on kordades kehvemas seisus kui Eestis, aga märgata oli, et nad väga püüavad. Linna arengut märkasime täpselt nina allgi – kui saabudes oli maja ees suur liivahunnik ning kümme autot kitsal tänaval üksteise otsas (täpselt ei tea, kuidas Bolti juht sealt tagasi sai või üle lendas, igaks juhuks ei jäänud vaatama), siis töö tänaval käis mitu päeva hommikust pika pimedani ning juba mõne päeva pärast oli uus kivisillutis maha pandud.

Aga Oktoberfestist õnnestus ära hiilida. Mitte et ma oleks eelnevatel aastatel sel ajal Münchenisse sattunud. Suurem asi õllesõber ka ei ole. Meeltesegaduses sai kunagi isegi Dirndl igaks juhuks kappi ostetud – see on tuttava seljas korra päris üritusel viibinud ka, aga mind ikka kohe kuidagi ei veetle see idee rahvamassis kallist õlut juua ning aastase šlaagridoosi saan kätte talviste karnevalipidustuste ajal. Nüüd korraldavad nii Köln kui ka iga pisike küla või karnevaliklubi oma väiksemaid “Oktoberfeste”, aga ma kaldun ikka pigem sinnapoole, et igal paigal võiks pigem olla mõni omanäoline pidustus.

Vist olen sellest eelmises risttee-sarjas juba juttu teinud, et läksin esimesel varasuvel naiivselt Trieri Volksfest’ile ja mõtlesin, et nimetus “rahvapidu” tähendab elavat muusikat (olgu või šlaagreid), rahvatantsu, käsitöölisi ja nii, aga olid hoopis aastakümneid mööda ilma gastroleerivad karussellid, suhkruvatt, lasketiirud ja õngitsemised, kus kunagi keegi peaaauhinda ei võida, odavate naftariiete ning käekottide väljamüük ning kole masinatümakas iga putka juures. Needsamad vanad atraktsioonid ja koledate kottide müügiletid pannakse linnaväljakule üles veel mitmel korral aastas, siis on nad lihtsalt väiksemas mahus ning kannavad nime Allerheiligenmesse (1. novembri pühakutepäeva eel) või Peter-und-Paul-Messe (kevadel, nelipühade paiku). Iga korraga vajuvad need kuidagi aina rohkem ära – märk, et tagumine aeg on midagi muuta.

Lisaks Volksfest’idele ja Messe’dele on eestlaste maitse jaoks üsna üheülbalised üritused ka Kirmes’ed. Tegelikult on eesti keeleski olemas sõna kirmas või kirmes – kiriku nimepäeva pühast välja kasvanud külapidu, aga ma pole märganud, et sellise nimega simmani ja laadaga ettevõtmisi mujal nii nimetatakse kui Setumaal. Letseburgikeelsete rahvalike laulude varamu on võrreldes meie omaga kahvatu, aga “Et ass Kiermes am Duerf”. teavad kõik. Kahjuks pole küll ühelegi Saksa ega Luksemburgi kirmasele sattunud, mis selle populaarse laulu sisule ka vastaks – noored kirmasel enam ammu tantsimas ei käi ning elav muusika on pigem haruldus. Istustakse ja süüakse vorsti ning juuakse õlut või klaas veini. Hea, kui on küla või kommuuni puhkpilliorkester veel alles.

Õnneks neid veel on. Trieri Rosenmontagi karnevalirongkäigus törtsutab päris mitu pasunakoori. Teisipäevaõhtuti, kui meie Luksemburgi eesti naistega laulame ja tantsime, harjutab maja teises tiivas Weimershofi linnaosa puhkpilliorkester ning ainus asi, mida neile ette heita, on see, et nad ei saa aru, et kui linnavalitsus on pannud paika reegli, et hoovis sees ei pargita, siis see kehtib kõigile. On ette nähtud, et ümberkaudsed elanikud saaks seda hoovi parkla asemel pallimängudeks ning piknikupidamiseks kasutama. Sisse võib sõita selleks, et asju maha laadida ja tuppa viia ning pärast tagasi. Paraku on nii, et mina jaksan oma süntesaatori tänavalt üle platsi tuppa tassida, aga pikkoloflöödipuhuja peab ikka treppi sõitma ning sinna ka jääma. Väravat pole mõtet lukku panna, sest neil on ju võti. Vaatamata sellele, et kohalik “mupo” on kohapeal peale passimas käinud ning linnapea kiri ripub seintel ja ustel, on siiski nii, et on võrdsed ja siis võrdsemad.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: