Elust Euroopa ristteel 2/7: Saega kooli ja salaja kalapoodi

17 10 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 17. oktoobril 2019

Senised katsed õpetajatöö eest eest põgeneda pole õnnestunud ning koolist kirjutamisest ei saa ka lahti. Pealegi on kool ju teema, milles kõik oskavad ja tahavad kaasa mõelda, sest kõik on seal käinud või siis iseenesest nii targad, et ei peagi sinna minema.

Eile läks 6. klassi õpilane kooli, kotis vana tikksaag. Saeleht sai siiski ohutuse huvides lahti kruvitud, sest tund ei ole mitte tööõpetus, vaid NaWi ehk Naturwissenchaften – ettevalmistav kursus bioloogia, füüsika, keemia jt teaduslikku meetodit kasutavateks tundideks tulevikus. Kui eelmised praktilised katsed olid seemnete idandamine kas valguseta, õhukindlalt suletult või kastmata, siis järgmiseks hakkavad nad uurima, kuidas masinad töötavad. Paluti kaasa võtta kodumasinaid või elektrilisi tööriistu, mis ei tööta, mida enam ei kasutata ja mida pole kahju lahti kruvida. Mitte mobiiltelefone, vaid ikka midagi sellist, kus on näha mehaanika ja elektroonika, kuidas üks teise liikuma paneb ning mis seal sees täpselt toimub. Miks meie omal ajal selliseid asju ei teinud?!

Meenus, et ei olegi aru andnud, kuidas lahenes projekt „tapamaja”. Lahendust veel ei ole, aga põnevust jagub. Kiire meeldetuletus – Luksemburgi eesti laste laupäevakool pidi sel õppeaastal saama tegevuseks ruumid endises lihakombinaadis. Ruume vaatama minnes selgus, et Schluechthaus’is on end sisse seadnud palju vajalikke asutusi, mh Punase Risti esindus ja rulapark, aga koolitööks pakuti hoopis värviküllast konteinermaja kõrvalkrundil. Remont oli just lõpetatud ning kõik nägi täiesti suurepärane välja – isegi piiratud aed ümber ning piknikulauad. Igas ruumis suured kapid, kuhu lubati asju jätta, puhtad tualettruumid. Eesti, Ukraina ja Tšehhi koolid hakkasid rahuliku südamega esimesi tunde ette valmistama. See oli esmaspäeval, 23. septembril.

Sama nädala reedel läks koolijuhataja sissepääsukaartidele järele. Neid ta ei saanud, küll aga sai teada, et turvateenistus ei andnud majale kasutusluba. Hmm… hiljuti olid seal tegutsenud lasteaed ja keeltekool. Põhjust ei öeldud, küll aga öeldi, et ei tohi öelda. Mis iganes see siis oli, linnavalitsuse kiire tegevus asenduspinnale asenduspinna leidmiseks oli väärt Chapeau!-hüüdeid. Paigas, kus asjaajamine võtab eestlase meelest enamasti ebanormaalselt palju aega, lahendati probleem vähem kui 24 tunniga! Reede lõunal tassiti majast välja vana mööbel, õhtul läks peale koristusbrigaad ja uus mööbel pidi paigaldatama laupäeva hommikul. Kui enne keskpäeva koolimajja jõudsime, oli kõik tipp-topp korras ning linnavalitsuse esindaja tuli vabal päeval isegi vastu võtma, kuigi selleks otseselt vajadust ei olnud. Avarad ja valgusküllased klassid, tuttuus mööbel, suured tahvlid, super akustika, täielik ime! Paraku anti kinnitus kasutamiseks esialgu veel vaid oktoobriks. Väga loodan, et saame sinna edasi jääda.

Mis mulle Kesk-Euroopas algul harjumatu oli, aga järjest enam meeldib, on tarbimisralli katkemine pühapäeval ja suurte pühade ajal. Kohalik saab küll ostud nii teha, et ei pea pühapäeva või esimese jõulupüha hommikul kell 9 toidupoodi tormama. Isegi paljud pagariärid on kinni, aga mitte kõik – ilmselt on leivameistrite esivanemad ja järeltulijad kõik juba sellega arvestanud, et elukorraldus saab olema midagi muud kui E–R 8–17. Siinkandi bensiinijaamad pole sellised toitlustusettevõtted kui Eestis, aga värsket baguette’i ja seemnekukleid saab neistki, suuremates on muudki toidukraami.

Autoliiklus on pühapäeval üsna olematu ning kesklinnas mahub jalutama – isegi paljud toidukohad on pühapäeviti suletud. Pole siiski kuulda olnud, et turistid või linnakodanikud oleks nälga jäänud.

Tuttav rääkis hea loo, kuidas ta just Saksamaale kolinuna polnud jõudnud ennast veel kurssi viia, et tõesti kõik poed ongi kinni. Trieri kesklinnas on veini- ja kalamaja, kus saab kohapeal kalatoite süüa, maitsta Mosel-Saar-Ruweri piirkonna veine, aga ka kala ja veini lihtsalt kaasa osta. Tulnud siis pühapäeval reisilt koju jõudes ja tühja külmkappi põrnitsedes meelde „kalamajas” nähtud suured kalaletid ning marssinud usin pereema rõõmsalt kohale. Letid olid aga lagedad, isegi mitte ühtegi heeringat!

„Kas kala on otsas?”

„Ei, täna on pühapäev, me ei tohi müüa.”

Naine ohanud: „Aga mida ma siis süüa teen?…”

Selmet pakkuda, et jäägu ema ja laps lihtsalt kohapeale sööma, sosistanud töötaja: „Mida te täpselt soovite, ma toon teile.”

Käinudki köögis ära ja müünud hõlma alt kala.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: