Elust Euroopa ristteelt 2/5: Hoopis hatšapuri ja hartšoomaalt

3 10 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 3. oktoobril 2019

Gamarjoba!1

Viies osa Euroopa risttee sarjast tuleb tervitustega transkontinentaalsest riigist, Georgiast, kus saavad kokku Ida-Euroopa ja Lääne-Aasia. Siingi olemine on väga kodune –  igal sammul kohtab saksa keelt kõnelevaid turiste ning mu reisikaaslasteks on Saksamaa eestlased. Ainult 100%list rukkileiba poest ei saa.

Saksa turiste kohtasin möödunud suvel Haapsaluski rohkem kui ühelgi varasemal aastal. Kuna Saksa autoregistri numbri järgi saab teada või vähemalt oletada, kust kandist inimesed pärit on, võin oma mitteametliku uurimistöö põhjal öelda, et Haapsalut külastati peaaegu igalt liidumaalt. Esimesed 1-3 tähte numbrimärgil on registreerimispiirkonna lühend. Tõsi, see võib olla eksitav – näiteks kui sõidetakse rendiautoga. HH nagu Hansestadt Hamburg võib viidata hoopis sellele, et masin on renditud Sixtist, rendi-Porsche aga kanda LB tähti nagu Ludwigsburgi Platte’t.

Kord olen isegi olude sunnil rentinud nädalavahetuseks AVISest auto, et sõita   Saksamaa eestlaste ajalehe Eesti Rada 70. aastapäevale. Olime sättinud end sinna  laulma ja tantsima koos naaberriik Luksemburgi naistega. Auto anti suurem kui  soovisin, ikka liiga suur must Mersu. Numbrimärgiga WI nagu Wiesbaden. Kui Kölnis enne üritusele minekut hotelli poole sõitsin, juhtus minu ette täiesti kogemata sõber, kellega pidime tuba jagama. Pidades viisakat pikivahet, püsisin tal selle suure musta laevaga järel siiski üsna nähtavalt, et ta ikka näeks, et  jälitan. Kui ma lõpuks hotelli parklas ta kõrval autost väljusin, teatas sõber: „Ja mina mõtlesin, et kes see ülbe sakslane mul sabas istub.” Nagu igas sadamas, võib ka igas Saksa autos olla mõni eestlane.

Kas saksa juhid on ülbed? Ei. Muidugi on igas paigas käputäis jõmme, aga viisakus on tavaline. Kui peateel on ummik, lastakse ikka kõrvalteelt üle ühe vahele ning selline õudus nagu Brüsseli kurikuulsatel mitmerealistel ringristmikel, et viisakad jäävadki orbiidile tiirlema, sest keegi ei lase sind välja, kui sa ei ole ise piisavalt nahaalne, ei tuleks kõne allagi.

Sakslased on autoinimesed. Tegelikult on see kurb, et nad nii autoinimesed on, kuid rongi- ja bussipiletid ei ole just odavad. Esimesi saab kaugemale sõites küll päris soodsalt, aga kui reisplaan peaks muutuma, siis ümber neid vahetada ei  saa, lisatasuta ei saa siis sõita ka mitte varasema või hilisema rongiga.

Trieri linnaliini ühe korra pilet kesklinna tsoonis maksab 2,10 eurot. Võrdluseks võib tuua, et 12 km kaugusel Luksemburgis saab sama raha eest sõita tund aega terve riigi piires. Õpilase kuupilet maksab Trieri kesklinnatsoonis üle 50 euro ning kui laps sõidab kaugemal linnaosas elavale sõbrale külla, peaks ta tsoonist välja jäävate peatuste eest juurde maksma. Bussijuhid pigistavad enamasti siiski silma kinni.

Pileti ostminegi võib olla paras peavalu. Ma ei tea, kes on meie kandis need piletiautomaatide programmeerijad, kes kümne aasta jooksul on suutnud niigi niru asja ikka täiesti pekki keerata. Avalehel on otsetee Luksemburgi päevapileti juurde, aga seda vajutades ei saa mitte kohe maksmise juurde, vaid algab kadalipp – vali reisi alguse kuupäev ja kellaaeg, avaneb uus aken, kus tuleb sisestada tagasisõidu kuupäev ja kellaaeg (tuletan meelde, et ostmisel on päevapilet, eks), siis uus aken – mitu piletit, uus aken – kas 1. või 2. klass… ja siis selgub, et täna ei saa jälle kaardiga maksta.

Mäletan esimest sõidukogemust Saksamaa kiirteel aastal 1993, kui minu jaoks niigi ebareaalselt nobedalt liikuvast autost kimati mööda nagu postist. Vaatamata sellele, et suurel osal Autobahn’idel puudub endiselt suurima lubatud kiiruse piirang, on ADAC statistika järgi just kiirtee kõige turvalisem autotee. Keskmine sõiduauto veedab kiirteel kolmandiku oma  eluajal läbitavatest kilomeetritest, aga sõitjate surmaga lõpeb kiirteel vaid 12% õnnetustest.

Paljutsiteeritud võrdlus on, et sama raske nagu piirata USAs relvamüüki, on öelda sakslasele, et ära nüüd nii kiiresti ka sõida. Viimasel ajal on hakatud üha sagedamini rääkima, et peaks ikka limiidi kehtestama ka Autobahn’il. Argumente  on nii ohutuse vallast kui ka keskkonnakaitsest tingitult ehk see, mis auto tagumikust 200ga välja tuleb, on ikka hullem kui see, mis 120ga. Meeldib see juhtidele või mitte, viimasel ajal on vähemalt Rheinland-Pfalzis järjest rohkem paigaldatud130 km/h märke.

Georgia pealinna tänavail ega teedel mina aga autorooli istuda ei julgeks. Õnneks pole ka vaja, sest niipea kui seisma jääd, on kõrval kohe mõni vaba takso, mis võrreldes Haapsaluga ei maksa peaaegu üldse midagi, võrreldes Luxembourgi linna hindadega tundub puhta tasuta. Tbilisi-Kutaisi rong on siiski huvitavam kogemus – loksud rahulikus tempos edasi (203 km 5,5 tunniga), kusjuures samal ajal reisiksid ajas justkui tagasi.

1 Tere gruusia keeles


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: