Elust Euroopa ristteel 2/4: Kirjutades hääbuvas keeles

26 09 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 26. septembril 2019

Käib üleilmne eesti keele nädal KeelEST. Eesti Instituudi seatud eesmärgile jõuda septembris kolme miljoni inimeseni, kes õpivad eesti keeles ütlema mõned sõnad, sai juba eelneval pühapäeval panus tehtud, kui Luksemburgi eestlased tähistasid koos lätlaste ja leedulastega Balti keti 30. aastapäeva. Loomulikult ei puudunud inimkett „Atmostas Baltija / Bunda jau Baltija / Ärgake, Baltimaad” lauluga. Vähemalt 35 esinejat õppisid selgeks 35 eesti sõna, peale selle sai vastastikku meelde tuletatud „tered” ja muud.

Oli kord au olla Bonnis eesti ja inglise keeles pulmaemaks, paarisrakendis saksa-hispaania pulmaisaga. Pruut eestlane, töökeeleks inglise, peigmees Tšiilis üles kasvanud sakslane, tutvuti inglise keeles. Nad on elanud Kölnis ja Brüsselis ning suviti Hiiumaal. Lastega on suheldud mõlema vanema emakeeles, õpetatud neis lugema ning keskkonnast tulevad lisakeeled. Järgmisel aastal on plaan kolida Eestisse ning usun, et sisseelamine läheb täiesti valutult. Soojenduseks on isegi tantsupeol juba käidud.

Küsimus, miks mitte igas kodus, kus üks vanem on eestlane, ei õpetata lastele eesti keelt, on mul kuklas kogu aeg. Vahel eriti teravalt, näiteks kui ainult saksakeelse varateismelise poja ema teatab eesti kultuuripäevadele saabudes: „Minu laps otsustab ise, kas ta tahab eesti keelt rääkida või mitte.” Ma ei mõista! Mõnel tulisema loomuga rahvuskaaslasel on õnnestunud sel teemal vestluspartneriga isegi tülli pöörata.

Miks võtta oma lapselt ära üks võti maailma kultuuri väikesesse varakambrikesse? Hea küll, see pole alati lihtne ülesanne. Kohas, kus oledki ainus eestlane mitmesaja ruutkilomeetri peale, on kodu ainus koht, kus eesti keelt kõnelda, selles lugema ja kirjutama õppida. Paljud kasutavad üleilmakooli – välismaal elavate laste e-kooli – võimalusi. Eriti tublid õpivad kodus paralleelselt eesti kooliprogrammi järgi ning kasutavad iga vaheaega kas mõnes koolis tundide külastamiseks. Peale selle toredad suvelaagrid, mida on tohutult palju.

Aga need loobujad? „Meil ei ole plaanis Eestisse kolida,” öeldakse. Teil võibolla ei ole, aga teie laps võib suureks saades teisiti arvata. „Nii raske on teda motiveerida eesti keeles rääkima.” „Lasteaias soovitati, et kodus peaks rääkima ikka kohalikus keeles.” „Aga ma olen siinkandis ainus, ei jaksa.” Tean, et see ei ole lihtne ning on lapsi, kes ajavad sõrad täiesti vastu. Olen soovitanud, et isegi kui ta vastab sulle järjekindlalt mitte eesti keeles, ei tohi sina ise murduda. Ühes eesti-saksa peres ütles noorim, siis nelja-aastane emale: „Du redest falsch.” („Sa räägid valesti.”). Pärast seda, kui ema oli pikalt kodust eemal ja lapsed Saksamaal eesti vanavanemate hoida, enam märkusi ei tehtud. Tean peresid, kus lapsed on hakanud teismeikka jõudes vanematele ette heitma, miks neile ei ole õpetatud memme-taadi keelt. Või keelt, millega laulupeole minna.

Luksemburgi eesti pühapäevakoolis on 80 last, kellest 30 on märkinud koduseks keeleks ainult eesti. Ka neil kolmekümnel on lapsest saati vähemalt üks tugev keel lisaks – see, milles õpitakse. Poolelsajal on üks vanemaist letseburglane, poolakas, kreeklane, soomlane, rootslane, inglane, belglane, nigeerlane, prantslane, sakslane, hispaanlane… Tean ainult väga üksikuid kodusid, kus lastele eesti keelt ei õpetata või selles isegi pannkookide kõrvale ei räägita. Mõtlemisainet pakub tähelepanek, et neist üksikuist omakorda enamikes on eestlaseks isa.

Eelnevale keelte paablile mõeldes ei ole mõeldav, et pühapäevakoolis suhtleks lapsed vahetunnis omavahel mingis muus keeles kui eesti. Niisamuti ei saa seda juhtuda teises suures keeltekirevas kogukonnas Brüsselis. Lastekoori laagrites tuleb ikka väga harva „siin räägime ainult eesti keeles!” märkusi teha, enamasti on siis muus keeles lobisejad õed-vennad omavahel. Ma olen siis kiusu pärast pöördunud saksa või prantsuse keeles jutustajate poole näiteks vene või soome keeles. Töötab.

Kohtades, kus teiste keelte hulk ühele kokku kuivab, kipub see suur, tugev kohalik üle võtma nii laste omavahelise suhtluse kui ka täiskasvanute asjaajamiskeele positsiooni. Olin väga ebameeldivald üllatunud, kui näiteks USA Kesk-Lääne ja Idaranniku eesti ürituste infokirjad olid vormistatud esmalt inglise ja siis eesti keeles. Need on ju eesti üritused, miks ei ole vastupidi? Inglismaa eestlased on tublimad, eesti keel käib ikka ettepoole.

Siiski väga suur hulk eestlasi on läinud kodus kodustäielikult üle inglise, soome, saksa või muulekeelele. Ei peaks olema minu asi, aga nukker tunne on ikka. Kirjutan hääbuvas keeles, aga alla ei anna.


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: