Äpu käpuli :)))

Mullu viimasel tööpäeval sai kaskokindlustajale teada antud, et auto esiklaasis mõra. Ikka juhtuvad ebameeldivad asjad just pühade ajal ning üldse eluperioodil, kui neid kõige vähem juurde oleks vaja!

Täna sain värske ja sileda sõiduväljavaate tagasi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Eile viisin auto kindlustuskahjukäsitleja töökotta, mis asub tavalise kesklinna-haapsallase jaoks üsna ebamugavas kohas, Pargi tänava perifeerias. Kuna ilm oli üsna okei, otsustasin pärast auto üleandmist koju jalutada. Mitte üle nn Suure Trummi, vaid otse, sest see on ju ometi mu kodune Haapsalu! Mis sest, et oli juba kottpime ning ma polnud sinnakanti ammu jala sattunud. Viadukt ja kergliiklustee ehk endine raudteetamm on nõrkadele, eluaegsed haapsallased lõikavad!

Kõik oli väga kena kuni hetkeni, mil mõistsin, et otseteelt üles ronimise nõlv oli arvatust järsem. Ega siis midagi, ikka edasi! Viimaste sammude eel sain aru, et liigne agarus on ogarus, sulalume all külmunud murumätas, libisesin rohkem tagasi kui edasi. Aga nii vähe veel pingutada! Võtsin esikäpad appi. Pärast mõningast pusserdamist olingi omadega mäel ning vaatasin Raudtee tänava ristmiku selvepesulas rekajuhiga tõtt. Umbes nagu Kohviveski kadakate vahel rannaniidu püsielanikuga.

Tõmbasin mütsi silmile ja üritasin end selle mehe asemele asetada. “Keskealine naine kakerdab käpuli mäest üles. Vaevalt, et kaine…”

Olukord oli enda vaatest kordades naljakam, kui seda eales kirja õnnestuks panna.