Trullallaa ehk vägev, väsitav ja väheke välismaine veebruar

6 03 2013

Ema: “Ma vaatan nüüd Borgenit.”
Supsik: “Vaatame jah porgandit!”

Tegelikult ta teab, mis on porgand ja mis on Borgen. Ja muidugi kordas ta seda kogemata lipsanud nalja veel kordi ja kordi… (sugulasringis nimetame me neid kaalikanaljadeks – lastega kokku puutunud inimesed teavad, kuidas see käib – üks ütleb “kaalikas” ja siis kõik naeravad… kaua… liiga kaua…). Korra varem on Supsik küsinud, kas ma saan sellest “teisest” ehk taani keelest aru. Höhö. Mul võttis ikka terve hooaja aega, enne kui kokku viisin, et “Võimu kants”, millest Eestis räägiti, on sama asi :) Aga ei, ma ei oska taani keelt.

Ega ka mitte rootsi keelt, kuigi ma saan aru. Avastasin teise Stockholmi päeva pealelõunal, kui olin üksi teel hotelli ning  7Elevenist kohvi ja muud nipet-näpet ostsin, et mõistsin kõike, mida minult küsiti, vastasin ka rootsi keeles. Hea, et T minuga sellel käigul kaasas ei olnud. Sest ega ma ikka ei oska küll :D

Ühesõnaga. Või siis veidi pikemalt.

See veebruar oli üks hirmus tore ja sama väsitav kuu.

Enne kui rääkida Rootsi eestlaste festivalist, peaksin rääkima sellest, miks ma kuulutasin koju jõudes välja õmblus- ja lauluvaba nädala. Ning mistõttu olid mitu nädalat ka blogivabad.

Saime mullu sügisel “Meloodilistele tortidele” kutse osalemiseks Estivali pühapäevasel kooride kontserdil. Kuna seal oli igal kollektiivil lava-aega paari-kolme loo jagu pluss ühendkoorilood, otsustasime, et vähem kui 15 minuti kuulsuse pärast ei ole mõtet (omal kulul) kaugele sõita ning kauplesime meid reede õhtuks Eesti Maja keldris nn Salakõrtsi (mis oli tegelikult täiesti avalik ning oli avatud kõigil kolmel õhtul).

Väljakutse väljasõidule tähendas ka rohket harjutamist ning lõpuks ometi ansamblikleitide valmisõmblemist. Kangas oli olemas juba oktoobri keskel, aga hoo- ja mõõduvõtt koos sobivate lõigete valikuga võttis aega. Pidevalt tuli ju midagi kiiremat vahele. Paljude naiste õmblemise kogemus piirdub öösärgiga põhikooli tööõpetuse tunnis, MJ andmetel tehti talle õmblusateljees 250-eurone pakkumine, seega oli paljudel valida, kas leida mõistlikuma hinnaga õmbleja Eestis või vähemalt keegi kohalik sõber, kes öösärgist edasi jõudnud. Kuna õmblemises olen ma tugevam kui äraütlemises, sain endale teha päris mitu kleiti. Eelviimasel päeval enne ärasõitu poetasin ikka mõned pisarad, jupp aega erinevatel põhjustel vähese une tõttu kurnatud organism ütles “tsurr!” ning kinkis mulle nohu.

Et siis Estival. Üritus toimub 4-5 aasta järel, sedapuhku Stockholmis, kus tähtstati suurejooneliselt Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva.

Startisime Trierist kell 5 hommikul koos M&A-ga ning viimases Luxembourgi tanklas enne Belgia piiri kolisin üle I&J autosse. Juhtumisi väljusid Ryanair Charleroist ning Brussels Airlines Zaventemist hommikul 15-minutilise vahega, M&A-l oli pilet esimesele, paljudel teistel, sh mul sedapuhku “päris” lennule koos korraliku kohvriga. Rahvariideid käsipagasisse mahutada ei ole väga lihtne.

Sinnalend oli üsna ok ning kui me G-ga olime hotelli üles leidnud (muide, kas te olete märganud, et on väga paha, kui jäme libisemisvastane killustik kohvrirataste vahele jääb?) ning Liibanoni söögikohas keha kinnitasime, tundsin ma kõiki häid maitseid, küll aga pidin ära jätma lubatud pisikese sooloetteaste festivali ja näituse avamisel, sest reede pealelõunal voolas vett lisaks ninale juba ka silmist. Mul vist oli endal rohkem kahju kui korraldajatel, sest kohalik tüdrukute ansambel saigi pikemalt esineda. Kummalist dialoogi Eesti Maja koridoris koos ühe korraldajaga on aga raske verbaalselt edasi anda, seda ma pean teile ette mängima. Küsige, kui näeme ja kui meelde tuleb.

Õhtul, kui saabus pimedus (hämar oli ka kõrtsis), läks aga olemine päris kabedaks. Meie etteaste läks hästi, aga kuulsid ja nägid seda vaid üksikud, kes väga tahtsid. Keldrisaalis oli tegelikult kolm võlvialust koobast ilma igasuguse akustikata ning mikrofone vaid kolm, mida on 16-le ilmselgelt vähe. Aga me andsime endast südamest parima ning mõned värsked fännid tulid pärast tänama.

Kui vahuvein oli joodud ja meie järel esines punkrokkbänd, läks mul aga haige olemine täiesti meelest ära. Eriti teise seti ajal, kui esitati tuntud kavereid. Blur’i lugu röökisin kaasa eelmise koolimuusikali sõnadega – ei mingit nohu, ei pisaraid.

Öösel jõudsime kuuekesi veel nooblisse meelelahutus- ja söögikohta Sturehof, kus meid ühesuguste siniste esinemiskleitide tõttu sjuardessideks peeti. Sinna poleks me ilmselt muidu osanud minna, aga ennastunustavalt näppu visanud neidudel (kellest vanim kõigest 50) olid kõhud tühjad, hotelli lähistel olnud grillikoht pandi just kinni ning ML ärhvardas, et kui ta kohe alternatiivset söögkikohta ei avaldata, võtab ta kotist roosa boa välja ja läheb leti peale tantsima.

Anti valida kahe puhveti vahel ja K keeldus kebabi söömast. Väga kena temast, sest variant nr 2 oli ikka õige otsus.

Ja mis juhtub Stockholmi kesklinnas, kui öelda taksojuhile, et me ei ole soomlased, vaid Luksemburgis elavad eestlased? Alžeerlasest taksojuht mõmiseb rõõmust, sest saab prantsuse keeles rääkida.

Rootsi-reisi kirsiks oli kindlasti T otsus näpistada aega ja raha korraks Göteborgist Stockholmi sõiduks. Mul on ainult väga kahju, et osa rõõmu sandi tervise kihva läks ning et maalilistel kuninglikel kuplitel tšillimise asemel pidime osa väärtuslikust ajast minu hotellivoodi ääres konutama. Laupäeva hommikupoolikul käisime koos veidi poodlemas. Ma ei saa jätkuvalt aru, miks siin ei ole Lindexit või vähemalt selle analoogi. Ebaõiglus!

Laupäeva õhtuks vuntsisime end korralikult üles ning läksime galaõhtule. Ootused olid suured – lubati vägevat programmi ja kolmekäigulist õhtusööki. Mul on peost väga vastakad mälestused. Saal oli suur ning uhke, aga sellest hoolimata oli väga raske laudade vahel liigelda (ainult üks sisse- ja väljapääs), meie laud asus täpselt konditsioneerituulekoridoris.

Programmis oli tõesti väga ilusaid numbreid, aga õhtut viidi läbi vaat et 90% rootsi ja ülejäänud osas väga halvas eesti keeles. Õhtu oli “pühendatud Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. juubeli pühitsemiseks” (umbes täpselt nii öeldigi) – oleks siis lihtsalt kultuurifestival Rootsis, aga Eesti sünnipäeva puhul oodanuks vähemalt 50:50 keelesuhet. Kõik kohapeal tehtud intervjuud kuulsate (eesti soost) külalistega olid rootsikeelsed. Saalis naerdi, aga kümned lauatäied külalisi Eestist ja teistest riikidest vaatasid kurvalt pealt. Näiteks EÜSL-i  60. sünnipäeval tehti saksa keeles ainult paar lühikest resümeed ning väliseesti kogukond pole Saksamaal sugugi paremas olukorras, pigem veel rohkem hajali ning Eestist kaugemal.

Mulle väga meeldis Idla võimlejate etteaste koreograafia muutumisest läbi aastakümnete koos väga heade taustafotodega. Uskumatu, aga Idla tüdrukud ikka veel tegutsevad, kuigi Ernst ise juba ammu mulla all ja tema liikumissüsteem tundub juba ammu kuidagi vanamoodne. Kui kunagi Idlast tehtud dokkfilmi nägin, siis mõtlesin, et küll on õudne. Nüüd vaatasin, et hoopis vahva, naiselik , omanäoline, stiilne.

Muusikalised numbrid olid ka väga põnevad.

Eelroog oli maitsev, põhiroaks oodanuks aga kana asemel midagi muud. Ega tal midagi viga ei olnud, aga kuidagi odava mulje jättis (muide, õhtu täispilet maksis 900-1000 SEK, esinejad nagu meie, kes niigi sõidu ja elamise ise tasusid, said 500ga). Kolmandat käiku ei tulnudki – Kalevi Désirée kommid plastiktopsis keset laulda olidki dessert. Igaüks sai vist kaks kommi, kui sedagi.

Programmi ametliku osa lõpus pidi rahva saalist välja saama, et lauad tantsupõrandalt ära lükata, ning nüüd juhtus midagi sellist, mille kohta ma siiamaani ei usu, et see oli päris. Estivali peakorraldaja ütles, et nüüd võtame kõik üksteise sappa ja läheme välja traditsioonilise lauluga, milleks ostutus vana tudengite-korporantide marsilaul “Trulla-trulla-trullalalallalaa… Ai, makarooni…”, eesti keeles levinud ka sõnadega “Sind, jah, sind, jah, sind ma armastan / kätte saan, siis alla kugistan / see meie –kes iganes–” jne. Sabatantsu näeb ka ERR uudisest. Mina olin läinud vahetult enne lõppu just välja oma punast nohunina tohterdama ja puuderdama, nii et ma pääsesin. Vaatasime paari kaaslasega seda nalja pealt ja arutlesime, et kükkishüpetega “Små grodorna” oleks veel kreisim olnud.

Kuna meie naisansamblist vaid kahel olid isiklikud tantsupartnerid kaasas ja HAME Väike Punt svingiorkestri saatel vist ka ei tantsi (nende leivanumber on “Karulaane jenka” :) ), läks pidu päriselt käima alles siis, kui ülakorrusel algas disko. Assasaadanas, nii dramaatiliselt olen ma inimesi tantsimas näinud vist ammustel teatri pidudel. Oh neid lendlevaid siidisalle ja õhtukleidisabasid…

…ja (pärast garderoobis ma ütlesin, et) olgu kiidetud juhus, et väljas on veebruar, mitte juuli, samuti see, kes mõtles välja saapad! Mul olid 10 cm kontsaga kingad esimest korda jalas, suvel oleks ma koju läinud ilmselt paljajalu.

Pühapäevase päeva veetsime põhiliselt Musikaliska saalis pikas-pikas proovis. Ja juba teisel välismaa eestlaste kooriüritusel juhtus nii, et korraldajad olid unustanud mõelda sellele, kas ja kuidas lauljad süüa saavad – pisike puhvet avati tund enne kontserti ja seal oli juba enne avamist umbes tunnine järjekord; ega siis midagi, tuli pastelde ja undrukute väel läbi pargi 7Elevenisse joosta. Tunnistasime L-ga, et inimene ikka ei õpi – mullu mais Brüsselis saadud “paastulaululaagri” kogemus ei jäänud piisavalt meelde (tookord lihtsalt unustasid korraldajad meie õhtusöögivõileivad öömajja), et oleks taibanud juba enne küsida, kas sööma jõuab ja kuhu. Hotellis ju võileibu kaasa ei tee.

See oli Tortide esimene esinemine nii suures ja korraliku akustikaga saalis ning meil läks päris hästi. Lisaks olime seekord Euroopa Eestlaste Koori naishäältes üsna kandev jõud, sama arv naislauljaid oli vist ainult Soomest.

Mõistagi juhtus nii, et kontserdi esimene pool ja vaheaeg venisid (vahetekstid kahes keeles olid liiga pikad ja põhjalikud, nii et dirigent K, kellele ma juba aastaid olen liiga pika lauludevahelise jutustamise pärast märkusi teinud, mu kõrval sosistas, et ta on ikka väga vähese jutuga mees, ma vastasin, et suisa kidakeelne :) ) ning juhtus see, mille juhtumist kartnud olin – pidin enne enda dirigeeritavat “Mesipuud” lennujaama tõttama. Ma ei tea, miks kavas asju ringi ei tõstnud, kui oli teada, et mul läheb ajaga kriitiliseks, sest mitte midagi ei oleks juhtunud, kui laulude järjekorda pisut muuta (seda oli tehtud esimeses pooles niikuinii). Dirigendid on natuke edevad, mis sest, et strateegliselt tähtsa osa esinemisest viibivad seljaga rahva poole (vastasel juhul oleksid nad pigem lauljad) ning siiamaani on pisike okas hinges, sest see oleks olnud tore ja vajalik kogemus nii suure koori ees. Ootasin viimase minutini, aga laule kuulutati välja kahekaupa ja siis enam ei kannatanud, sest takso oli meil kuuel, kel sellele lennule piletd, tellitud. Kuna mind oli paarisrakendis välja hõigatud, läinud K, kel ma palusin teha mulle vajadusel koorijuhi bäkkuppi, enne laulu algust mikrofoni juurde ja ütles spontaanselt: “Tere, mina olen A sõber. A pidi minema lennuki peale.” 

Tellitud 6-inimese takso, muide, ei tulnudki. Ootasime 20 minutit ja võtsime siis tänavalt kaks ettejuhtuvat. Nii et tegelikult oleks ma jõudnud seal koori ees ära käia.

Maandumine tagasilennul oli aga valus. 15 minutit olid kõrvad täiesti lukus ning tunne, nagu lahkuks peaaju suure pauguga läbi kolba. Kui keskajal oleks osatud lennata, oleks nohuste inimeste lennutamine olnud väga tõhus piinamise viis…

Kui algus ja lõpp välja arvata, mil ma erinevatel põhjustel lavale ei saanud, läks kõik kenasti ning iga investeeritud kroon tasus end emotsinaalselt ära.

Öisel autosõidul Brüsselist Luxembourgi me ei maganud, vaid olime autojuhiga solidaarsed. Isegi MM, kes minust selleks hetkeks veel tõbisem, ei saanud kuidagi seltskondlikust vestlusest viilida. Kella 2 paiku jõudsime Hesperange’i, kus ma J&I juures mõned puhke- ja isegi unetunnid veetsin ning sealt kolmveerand 6 esimese bussiga esimese Trieri rongi peale läksin.

Aga muidu oli veebruar nagu veebruar ikka – töö ja karnevalipidustustega. Isegi vastlaliug sai tehtud, lõpuks sai sest talvest ikka kõrini. Supsik teatas veebruari lõpus, et tema enne jalutama ei lähe, kui lumi pole sulanud. Nii muuseas jäänudki, sest tõbi tuli majja.





I don’t like Januarys

4 01 2013

Lisaks punase soki needusele kummitab mind väsimatult ka vana jaanuarikuri. Lapsest saati on minu elus jõulude ja küünlapäeva vahel ikka ja jälle mingi jama olnud. Kui muud ei juhtunud, õnnestus mul pool näärivaheajast lihtsalt haige olla (ja just siis, kui ilmad olid mahedalt talvised, eks).

No kuidas see saab nii olla, et nii pimesoole operatsioon 1979, öine maandumine kodarluule 2006 kui autoavarii 2012, sekka enamik niisama põhjalikumaid põdemisi on sattunud just jaanuarikuusse? Pealekauba on see pärilik: eelmisel aastal murdis Supsik 4. jaanuaril käeluu, ema sooritas jaanuari teises pooles töölt tulles piiskopilinnuses rinnulimaandumise ning kuigi tema perearst arvas, et ilmselt mitte, olen mina täiesti veendunud, et oli ribimurd või -mõra, sest sümptomid olid minu omadega täpselt üks-ühele.

Eilsest kiusab Supsikut klassikaline talveviirus (nohu-köha-palavik… mille tõusmisega kaasneb tema puhul alati ka öine kausiralli). Nüüd mõtlen, et mis saatuse sõrm mul eile 19. jaanuaril toimuva Ewert & The Two Dragonsi kontserdi eest tasuda ei võimaldanud. Mullu olin alateadlikult ettenägelik ja isegi ei üritanud Kosmikute eest midagi ette maksta, sest minna ju niikuinii ei saanud… :P

Ei jõua kohe ära oodatagi, millega jaanuar sel aastal veel üllatab. Peaasi, et musta huumori ja eneseiroonia soolikas terveks jääks… :)





Öös on vahel väga imelikke asju

16 10 2012

Laupäeval juuksuri manu kippus jutt vahepeal natuke morbiidseks. Tuhande muu teema hulgas. Positiivselt morbiidseks. Ja ma ei saanud märkimata jätta, et kui õppisime lastega Kaplinski/Eespere lugu, milles aeg toob sinililled vanaema hauale, puhkes laste vahel korraks spontaanne jutuvõistlus teemal, kellel rohkem lähisugulasi ära surnud on.

Muuhulgas rääkisime ka sellest (juuksuriga, mitte lastega), et ei mõista, miks võetakse matuseid videolindile. Mul on lapseeast saati isegi fotode vastu tõsine tõrge. Täna nägin esimest korda, et FB-s oli üks koolivend ühel matusefotol täägitud. Pilt polnud peielauast, vaid tehtud kirstu hauda laskmise eel. (Koolivend ise oli siis ja on minuteada praegugi hea tervise juures.)

* * *

Inimene, kes tegeleb teiste õpetamisega, peab olema parasjagu empaatiline ja suutma vaadata asju teise nurga alt.

Mõne nurga puhul ei oska ma küll muud teha, kui suure kaarega mööda minna.





Maksuametisse… sööma?

12 07 2012

Seda et… saabusid kolm koledasti kujundatud Gutschein’i (miks just kolm, miks mitte kaks või neli?): Trieri Finanzamti söökla juhataja kutsub 23.-27. juulil sööma. Kas Gutschein’iga ka mingi soodustuse saab või on söök suisa tasuta, seda ei tea, sest menüü on ilma hindadeta. Reedel saab sülti kartuliga.

Höhö.





Ema-tütre nädalavahetus

15 04 2012

Kui ma detsembris 2004 Tallinnasse tööle läksin, mõtlesin: nüüd alles hakkan teatri-, kino-, kontserdi- ja kunstisaalides käima! Tegelikult kujunes välja nii, et kui ma just Haapsallu mõne noorte näiteringi proovi ei sõitnud, vedasin end lihtsalt Pärnu mnt viadukti alt üürikorterisse ning sinna ma jäin. Hea, kui autoga Tondi selverisse viitsisin sõita.

Kuna A, H ja neljapäeva öösel laekunud fotohuviline T sõitsid eile Hollandisse kolloodiumikoolitusele, mõtlesin, mida ma kõike peaaegu üksi kodus ära teen. Päriselt juhtus see, et mitte midagi ma ei teinud. Tean, et maailmas on vähemalt üks inimene, kes arvab, et selliseid päevi peab ka olema.

Mittemidagitegemine on muidugi pisike liialdus. Näiteks jalutasime Supsikuga Porta Nigrani, sõime jäätist ning vaatasime inimesi. Tänu kuuajalisele Püha Ürbi üritusele on linn palverändureid täis, isegi jäätist söövaid nunnasid näeb iga nurga peal ning ning aeg-ajalt ehmatab keegi rahvasummast valjusti “halleluuja!” hüüdmisega. Muide, ma pole ainus, kes on esmakordselt silti lugedes arvanud, et Heilig Rock on kristliku rokkmuusika festival, mitte seelikukummardamine :P

Igatahes on see üritus suurepärane näide katoliku kirikust kui hästitoimivast äriettevõttest. Inimesena, kes organiseeritud religioonis järjest enam pettub, ei saa ma sellisest tingeltangelist aru. Ütleme siis nii, et nii mõnegi religiooni “patendi valdajad” on idee autoritest juba ammu väga kaugel. Pealegi, mis sajandil me elame? (Ei saa jätta torkamata, et mulle mitte kuidagi ei mahu pähe, et laps, kes iseenesest peaks olema süüta lambuke, peab maast madalast kasvama teadmises, et ta on juba loomult patune.)

Üleeile kuulsin tänavalt koledat räuskamist. Mõtlesin, et noored on üleliia vägijooke pruukinud, aga 10-14aastased poisid üritasid oma ristikäiku laulmisega kaunistada. Tule Johann Sebastian appi! Välja tuli küll kole kakofooniline ja kaootiline kulgemine. Arva veel, et korraliku katoliku koorikoolituse saanud laulavad kõik nagu kõik nagu inglid.

Aga teemasse tagasi pöördudes, vastu õhtut harjutasin ma veel veidike klaverit ning muusikalistel teemadel jätkasin ka unenäos. Nimelt toimus Euroopa eestlaste lastekoori laager meie kunagises maamajas Pullapääl ning millegipärast olid pooled lastevanemad täiesti võõrad. Üks neist tõi külakostiks kaks purki omapüütud kala marinaadis. Kummaski purgis oli üks kala. Koos peaga. Lisaks olid külas kaks tundmatut meespianisti. Miks nad seal olid, jäigi ebaselgeks, sest üks jagas näiteks hoopis lõunasööki. Teine oli eriline vana päss, kes mulle väga pinda käima hakkas. Mina pidin turnima kõrgete noodiriiulite vahel, et tema kadunud lugu otsida, aga päss samal ajal muudkui togis ja torkis mind, ilma et oleksin palunud tal krampi kiskuvat paremat sääremarja triikida. Nii ma siis ärkasingi kell 10.40 veidike pahuralt. Supsik magas 11ni.

Aga et tänane päev ei oleks eilse kordus, pusin nüüd tagisid edasi tikkida. Ei, mitte nahktagisid. Tagid on kaunistused rahvariiete käisevärvlitel või kaelustes, mis üksiti kaitsevad servasid kulumise eest. Nende tikkimiseks on mitmeid viise, aga see konkreetne, mis ERM-i Nõo naise juhendis pakutud, mul küll väga kenasti välja ei taha tulla. Olen proovinud nelja erineva jämedusega linase niidiga, aga tulemuseks on ikka parajad pusad. Nüüd olen kahevahel, kas patustada mittepiirkondliku, aga ilusama viisiga või harjutada veel.

Õhtuks teen seaprae ja hapukapsaid, Metzi äärelinna Auchanist ostetud õuntega verivorst vajab ka ärasöömist. Teised jõuavad millalgi hiljaõhtul, mis on muidugi parim aeg jõuluprae konsumeerimiseks :)





Albiinomunakollane

5 10 2011

Jätkame munateemal. Tuli keedumuna isu. Supsikul ka hea meel, sest selle asemel, et üks kord aastas korvitäite viisi värvilisi mune, mis kellelegi korraga sisse ei mahu, raisku lasta, lubame meie tal neid paarikaupa ning aastaringselt kaunistada.

Keetsin kolm muna, seekord mitte pardi- vaid kana-. Supsik sai oma kunstihimu rahuldatud, koksisime munad kokku, lõin esimesse hambad sisse ja… munakollane oli täiesti valge. Ma olen näinud mune, milles puudub rebu ehk see osa munast, mis kanamunadel kollane peaks olema, sootuks, aga sellist asja nägid minu silmad küll esimest korda, et kollane on küll olemas, aga täiesti valge.

Loodetavasti ei ole see kuidagi sööja tervist kahjustav anomaalia :/

Guugeldades “white egg yolk” selgub, et ei ole, leiduvat isegi kahe rebuga mune, millest üks on valge ja teine kollane (mispeale meenus, et topeltkollasega olen ma küllalt näinud), aga ma pole ka ainus, kellel tekkis süües esteetilis-psühholoogiline tõrge :)





Aedpisted päikesep(a)istes

21 04 2011

No ei tule see tunne kuidagi tagasi, et tahaks ja suudaks taas “tõusin, praadisin muna, pesin aknaid, korraldasin laululaagri asju ja siis läksin aeda lilli istutama” huvitavaks kirjutada.

Lillede istutamise, oksalõikuste, aknapesu ja muude asjadega on nii, et need seisavad tegemata tööde listis nädalaid, et mitte öelda kuid ning siis tehakse ühe päevaga täiesti plaaniväliselt naks-naks palju asju ära.

Mulluse, sügiseks ikkagi 20cm vihmaussitornide tõttu ebaõnnestunud muruprojekti II etapiks on operatsioon “melioratsiooniamatöörid” ehk kuidas muuta savine vihmaussiparadiisimuld veidi sõredamaks. Raamatukogu põranda alt välja tassitud kivine liiva- ja õlesodist on pool läbi sõelutud ja laiali tassitud. Eks näis.

Suurt puud me sel aastal veel maha ei võtnud ja nüüd on hilja, linnud pesitsevad. Pika varrega saega ise palju ei ulata ning terve puu jaoks oleks vaja ikkagi linna “puuameti” luba ning 1600€ töömeestele. Kui poole katuse vahetus algab, saab tellingutelt veel veidi nüsida.

Aga ikka veel tühjalt seisva naabermaja krundil kasvava kidura saare küljest võttis A julmalt maha kuivi ja poolkuivi oksi, mis meie aeda seemnetega risustasid ning vana kiviaia pealt kiskus luuderohu viimseni maha. Tõsi, selleks, et viimne kui üks juureharu kätte saada, oleks vaja aed lammutada, sest juured kasvavad sõna otseses mõttes horisontaalselt läbi katteplaatide. Minu ülesandeks oli kogu see sodi äraandmiseks sobivaks lõigata ning kimpu siduda.

Pärast õhtul mõtlesin nende tümade kätega tikkides, et ega esiemadel ilmselt jäänud ka muud üle, ikka samad kämblad nii põllul, metsas kui näputöö jaoks. Mõni ime, et need Halliste-Karksi põllede muuseumieksemplaride tikandid nii vildakad on :) Võtsin ühele koorikaaslasele riided teha, sellepärast tikin.

Mitte et ma täna-homme-ülehomme hirmsasti Kaera-Jaani karata tahaks, aga meie kandi tantsukeeld täna hommikul kella 4st kuni 4ni pühapäeva pealelõunal on absoluutselt overkill, loogilise mõtlemise võime on kohalikel kirikuisadel väga keskaega pidama jäänud. See, et diskoteek kinni on, ei tähenda, et sügelevate tantsutaldadega kodanikud nagu tallekesed kodus vaikselt palves istuvad. Eks nad tantsi siis rohkem vabas õhus, mätas ju kuiv ja ilm soe. Kahjuks ka meie pargis, kuhu paigaldati uued metallpingid ning see on ka pargijoodikute arvu proportsionaalselt suurendanud.

Supsik värvis eile neli muna. Mul rohkem valgeid ei olnud, õnneks ta tüdines ära ka. Üldiselt on ta viimasel ajal üsna asjalik ja abivalmis laps, kuigi meil kiilub mõnel päeval kahekesi olles kinni küll. Aias mulda loopida meeldib, aga mänguasjade koristamiseni jõuame vahel läbi riiu. Ja mitte kuidagi ei suuda me kokku leppida, mida selga panna. No et sobiks eeskätt väljas valitseva ilmaga.

Ja nüüd on aeg õue akusid laadima minna, sest umbes kaks tundi paistab päike saareokste vahelt hoovinurka. Varsti on lehed nii suured, siis ei saa enam midagi.





Muumitsitaat vol igavene

3 12 2010

“…sest talv on talv ja iseenda eest tuleb hoolitseda siis kui on õige aeg!”

Vaatan mina BBC uudiseid. Oo üllatust, jälle on saare pääl talv! Koolid on kinni, kiirabi ei abista, elu seisab. Minusuguse paadund põhjamaalase jaoks täiesti arusaamatu situatsioon, eriti riigis, mis paigutub ju pigem põhjapoolkerale iseloomulikku kui ekvatoriaalsesse kliimasse ning kus viimastel aastatel on olnud piisavalt põhjust harjutamiseks…

Kuidas saaks nii teha, et inimesed jätaks vähemalt seekord jaburad jõulukingihunnikud vahele ja soetaks a) lastele soojad mütsid, kindad ja sokid-saapad ning b) autodele talverehvid?

Saksamaal on homsest talverehvid kohustuslikud. Kõtt, Luksemburgi suverullitajad!





Erinevused ja eeskuju

12 01 2010

Väikelastele teleprogrammide väljamõtlemine on teadupärast paras teadus. Täiskasvanute jaoks täiesti mõttetute tüüpide, tegevuste ja asjade kohta (a la teletupsud) on loojatel pikk põhjendus olemas, kuidas kordamine on tarkuse ema ning kuidas imelikud tegelased lapse fantaasia tööle panevad. Pealegi, sihtgrupp on ju ekraani ette naelutatud ning neist, keda mina tean teletupsudega koos kasvanud olevat, on saanud asjalikud noored inimesed.

Aga vat ühest ma aru ei saa – miks valiti BBC lastekanali unetunni algusesse ja lõppu Twinkle Twinkle Little Star’i laulma laps, kellel on viisipidamisega tõsiseid raskusi ning kes oma jorisemisega annab iga päev tuhandetele lastele üsna halba eeskuju.

Ma ei taha neile, kellele loodus lauluannet andnud ei ole, liiga teha. Vastupidi, heas mõttes isegi kadestan inimesi, kel “karu tasa kõrva pääl tammund”, sest (kordan kinnises postituses mainitut) elukutse valikul jääb niimoodi üks riskantne valdkond automaatselt ära :) Iga vanem, sõltumata muusikalisest andekusest, peaks kodus oma lastele unelaule ümisema ning ükski muusikaõpetaja ei tohi jorisejaid eluaeg halbade hinnetega karistada. Samuti olen nõus, et lapsed peavad harjuma teistsuguste inimestega. Hea, kui lastesaadetes osaleb lapsi nii ratastoolis kui Down’i sündroomiga, aga kellelgi ei tule ju mõttessegi panna näiteks raske kõnedefektiga inimest uudiseid lugema. Neid, kes viisi ei pea, saaks vabatahtlikkuse alusel avastada näiteks talendijahisaadetest ning igapäevaselt võiks ekraanile lubada selliseid laululapsi, keda kuulata ning jäljendada on puhas rõõm.





Aruanne(li)

15 03 2009

Nii. Kirjutan midagi üles, enne kui kõik meelest läeb. Vabandust, et mul nii kiire on.

Esiteks muidugi palju õnne kõigile, kes vanemaks, lapsevanemaks või kelle lapsed vanema (või suisa lapsevanemaks) on saanud – kui teile tundub, et ma magasin selle õige aja maha, siis nii see tõesti ka oli (kuigi ma ei maga endiselt liiga palju). Mitte ainult kirjutamises, vaid ka lugemises, kalendrilugemises, rääkimises ning kaasarääkimises olen väga niru olnud.

Alljärgnevalt tulistan korraga kõigest, mis meelde tuleb, sest kiire aeg kestab ja järjest hullemaks läheb :D

———

Saksa keele kursusel hakkas juba asi huvitavamaks minema, kuid näiteks suure osa eelmisest tunnist viibis õpetaja teisel pool klassi ust. Kus täpselt, sellest ma ei saanudki lõpuni aru, sest tema selgitused mattusid tema enda naeru (loe: rämedate hirnatuste) sisse.

———

Krutin kiirelt kõlasid, et saada valmis üks asi, mis peaks aprilli alguseks Haapsallu jõudma. Tegelikult keerutan juba üsna nobedalt, aga kuna päeval sekkub pidevalt varsti pooleteiseaastane “rahvakunstimeister” ja tema uneajal on juba niigi liigapalju teha, siis on edasiminek väga vaevaline.

———

Reedel läksime nubluga Luxembourgi. Üle pika aja rongiga. Sellest räägin pikemalt homme :D

———

Pool emakeelepäeva veetsin teemakohaselt – eile oli Luksemburgi eesti laste teine laulutund. Oh, oleks mul Eestis kordagi olnud klassis maksimaalselt 15 last ja kõik nii tahtmist täis…

———

Mõne paigaga on minul või meil jätkuvalt nii, et “kui kord juba sisse lähed, siis enam välja ei saa” ning seda mitte heas mõttes. Kui õde külas käis, ei pääsenud me mäletatavasti välja ühest Prantsuse väikelinnast. Eile tiirutasime me juba teist korda Saarlouis’is (asub vaatamata prantslaslikule nimele siiski Saksamaal). Esimesel korral otsisime me mitu tundi sealset IKEA’d ning sattusime ikka ja jälle kuskile tööstus- või kuidagi nukra olemisega elamurajoonidesse. Sel korral leidsime me kangalaada peaväljakul küll kohe üles, aga vat linnast välja saamisega oli probleeme. Tom-tom on ju olemas, aga me ei kuulanud teda, sest mitte tahtnud minna Luksemburgi kaudu.

———

Tänu eelmisele sõitsime me läbi ka paljudest geograafilistest punktidest, kuhu varem polnud sattunud. Kui kiirteelt tunduvad Villeroy & Bochi tootmis-, lao- ja tont teab, mis ehitised Mettlachis suured, siis asula poolt vaadates oli seda kõike ikka väga pikalt. Ühe kiirtoiduputka nimi mingis külas oli Delicious Disaster ja külas nimega Kell (kus me sügisel käisime) tuleb varsti rockkontsert Highway to Kell.

———

Karksi naise ja Lihula neiu seelikute jaoks sobivat (vastavalt musta ja punast) villast kangast ei leidnud ka Saarlouisi kangalaadalt. Kõike muud oli virnade viisi.

———

Täna olid kavas aiatööd nagu sodi riisumine ja põõsaste pügamine. Pärast käisin Sandweileris klaveriõpetajaks.

———

Jah, Supsikust pole ammu eriti midagi üles tähendanud. Praegu olen üliväsinud, isegi kududa ei jaksa. Homme.

———

Suure kiiruga tehtud Õdede Akende ja sõprade pesa Myspace’is kogunud mõne päevaga juba üle 200 külastuse. Ressursid normaalse ja päris oma kodulehe tegemiseks hetkel puuduvad, palun vabandust :)