(Koroona)elust Euroopa ristteel, 3/8: Pommuudis keset maskiballi

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 20. mail 2020

Trieri linna pommuudiseks on sel nädalal vahelduseks viirusele hoopis pommiuudis. Hea uudis, et leiti ja hea, et maalilise pargikompleksi servas asuva eramu hoovis basseni jaoks auku kaevanud kopajuht liiga kõvasti ei koputanud. Ega ei tahaks küll olla majaomanikust sünnipäevalaps, kelle poeg kaunil kevadpäeval tuppa jookseb: “Ema, meil on aias pomm!”. Teise ilmasõja keskmine lennukipomm – brittide MC 500 (223 kg). Linnas, kus 1600 maja pihta sai, pole need leiud tänaseni sugugi haruldased, eelmine samasugune tehti kahjutuks mullu septembris ning üleelmine aastal 2016 vanalinnas. Kui kümme aastat tagasi aeda läbi kaevasin, võttis ka mõned korrad kõhedaks, kui labidas metalli vastu kõlksas, õnneks olid need vaid uksehinged ja muu säärane.

Linnulennult leiust kilomeetri kaugusel elades võin kahjutuks tegemise ajaks taas koju jääda, 2700 inimesel tuleb aga neljaks tunniks lahkuda. Kümnendikule, kel ei ole peavarju sugulaste või sõprade juures, võimaldab omavalitsus ruumid ühes koolis. Linn peab korraldama transpordi eakatele ning (voodi)haigetele inimestele. Evakueeritava piirkonna majad on ehitatud enamasti 1960ndail ning elanikud on vananenud koos majadega, seega vajab abi rohkemgi kui tavaliselt. Sel aastal peavad päästeteenistujad ning vabatahtlikud arvestama ka koroonaga. “Kohvi ja kooki koolis ei pakuta,” täpsustab Ordnungsdezernent*. Covid19 ohustab lisaks õlle kõrvale jalgpalli vaatamisele (või jalgpalli kõrvale õllejoomise?) ka Kaffee und Kuchen traditsiooni!

Tunniplaanide tegemine on mulle alati raketiteadus tundunud, aga praegu eriti. Koolide võimalused hügieeninõuete järgi töötamiseks on väga erinevad – lihtsam on see väikestes algkoolides, kus on piisavalt suured klassid ning saabki korraldada nii, et pool klassi on nädal koolis ja teise koduõppel. Ideaalis võiks ühe pere samas koolis käivad lapsed sättida samale nädalale. On koole, kus mahuvad kõik lausa iga päev koolituppa, ainult kooli saabumine ja lahkumine on 30 minuti sisse hajutatud. Suurtes gümnaasiumites ei jagu vabu ruume ega õpetajaid ning tütre kool on võtnud liidumaa koolide taasavamise juhendit sõna-sõnalt ehk kõik peale lõpuklasside pääsevad viiel päeval kooliõhku nuusutama. Koridorides peavad õpilased pauside ajal nuusutama maskitagust, aga õnneks mitte tundides. Vaesed lapsed Luksemburgis, kes terve päeva oma klassis ja maskiga istuma peavad, ka pikapäevarühmas.

Luksemburgi riik on eraldanud igale elanikule veel 50 maski lisaks esimesele viiele, aga Rheinland-Pfalzis tuleb kõigil enda kulu ja kirjadega suu ja nina kinni katta. Max Plancki gümnaasium pakub võimalust 1 euro eest kuni 5 kuuma pesu kannatavat polüestermaski osta ning maskitellimus tehti lapsevanemate abiga. Aga kus on maskid, mida ministerpresident Malu Dreyer aprilli lõpus kõikidele õpilastele kinkida lubas?

Ettevaatlikkusele manitseb tõsiasi, et 15. mail, pärast õnnelikku perioodi, kui Trieri linna nakkuskordaja 8 päeva järjest 0 oli, lisandus üks nakatunu – Realschule Plus’i õpetaja. Kooli siiski esialgu ei suletud, aga kõik 160, kes eelmistel nädalatel koolis käisid, kutsuti testimisele. Kõik loodavad, et number nüüd jälle kiiresti ülespoole ei lenda. Kui kordaja läheb üle 50, pannakse jälle kõik kinni.

Vaadates, mismoodi inimesed maskidega ümber käivad, tekib küll tunne, et tegu on üldrahvaliku turvateatriga, mis on nakkuste levikut pigem soodustav kui pidurdav. Auto esipeegli küljes, kus vanasti rippusid lõhnakuused, ripuvad nüüd maskid. Ühekordsed. Neid kasutatakse kümneid või sadu kordi, liigutatakse kätega üles-alla – sest kui vähegi võimalik, lükatakse mask lõua alla, et hingata või rääkida. Käed, mis seda maski puutuvad, ei ole kindlasti mitte alati desinfitseeritud. Piinlik tunnistada, aga minagi muutun mugavaks ega viitsi enam iga poeskäigu järel maski pesta, lasen vaid kuuma triikrauaga üle. Siiski parem kui nädalaid taskus või auto kindalaekas hoida.

Proovisin ära ka maskiballi juuksuris. Ei ole meeldiv, kui tukakarvad maski alla kukuvad ning sa neid enne kätte ei saa, kui ükskord tänavale pääsed. Fööniga maski alla puhuda ei tohtivat ning mehaaniliselt pole see maski all higise näo pealt ka võimalik. Aga habet võib küll ilma maskita ajada…

Keelekursuste õppekavadesse peaks nüüd lisama, et lihtsalt kõnest arusaamisele peab hakkama treenima ka maskitaguse kõne mõistmist.

---

*Dezernent on valdkonna ameti või osakonna juhataja. Ordnungsamt ei ole vaid mupo, vaid väga pika valdkondade nimekirjaga kommunaalamet – sünnist matusteni ja autoregistrist müügilubadeni.

(Koroona)elust Euroopa ristteel, 3/7: Tooli kõrval tool ei ole tavaline nähe

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 14. mail 2020

„Teie võite ju seal suukorvistatult istuda, mina mitte!” tsiteerib ajaleht Trierer Volksfreund rahulolematut restoranikundet. „Voll Käse!”* lajatab uute eeskirjade kohta väikese söögikoha pidaja. Alates 13. maist võivad Rheinland-Pfalzi toitlustusettevõtted ja majutuskohad jälle külalisi vastu võtta, kuid rõõmujoovastust piiravad ettekirjutused.

Suuremad kohvikud ning restoranid on juba mitu päeva hoolega avamiseks valmistunud, paigutades mööblit ümber vastavalt siinsele 1,5meetrise distantsi nõudele. On õnnelikke, kel on varuks mitu saali või piisavalt suur õu teeninduseks vabas õhus.

Nagu ikka, on päris väikesed kõige haavatavamad. Baarilett ei lähe lauana arvesse ning baaripukk toolina samuti mitte – täpselt nii seisab toitlustusasutuste eeskirjades. Leti ääres ei või isegi seista, aga paljudes pisikestes Kneipe’des** annab pikk lett rohkem kui poole käibest ning tavalisi laudu ega toole mitte kuidagi juurde ei mahuta. Minikohvikud ja väikesed õlletoad on aga osa kohalikust kultuurist, mitte tingimata urkad, kus ümbruskonna joodikud jõmisevad.

Söögikohta sisenedes peab kandma kaitsemaski ning koha omanik peab tagama käte desinfitseerimise. Maha istudes võib ikka maski ära võtta, muidu poleks tõesti mõtet sööma minna. Tualetti minnes ning lahkudes tuleb mask jälle ette panna. Tualettide kasutamine on ka piiratud – kui kabiine või pissuaare juhtub olema rohkem kui üks, siis tuleb need üle ühe lukku panna. Kliente tuleb teavitada kätepesu tähtsusest, seep ja ühekordsed paberkäterätid ei tohi otsa saada ning söögisaali ja tualeti vahel peab olema ka desinfitseerimisvahend saadaval.

Toitlustusasutuste turva- ja hügieenieeskirja kurioosseim punkt on aga andmete kogumine. Sakslaste privaatsust pole seni pääsenud ohustama Google’i tänavavaade ning Datenschutz ehk privaatsusnõue segab kõikides eluvaldkondades digiteenuste arengut, aga sööma minnes tuleb end nüüd üles anda: eesnimi, perekonnanimi, elukoht, telefoninumber. Kuigi seda soovitatakse teha tungivalt juba kohti reserveerides, on spontaansed söömaminekud on siiski lubatud ning ankeeti peab saama täita kohapeal. Andmete kogumist põhjendatakse sellega, et vajadusel koroonaahelaile jälile saada. Kontaktide kasutamine reklaamiks on loomulikult keelatud. Aga kui turvaliselt neid nimesid-aadresse-telefone päriselt hoitakse? Sellist kliendibaasi tuleb säilitada kuu aega, aga kas ning kuidas saab olla kindel, et need paberid ei vedele hiljem kuskil tänavaprügis? Huvitav, kui paljud esinevad oma nime all ja kui paljud luiskama hakkavad? Aga kui ongi õige aadress ning mõni töötaja kasutab võimalust teenida suurem palgalisa, teatades, kuhu vaja, et terve pere aadressilt Puu 1 Oks 2 on hetkel söömas – võib minna ja vaadata, kas neil on äkki kodus raha ja paremaid riideid üle? Näed, see kunde ei jäta kunagi jootraha, ise elab uhkes majas!? Läheks koputaks selle kena naise aknale, kes siin üksinda söömas käib?

Hotellis või külalistemajas on ikka täidetud vastuvõtulauas ankeete, kuhu on tulnud kirjutada lisaks nimele, elukohale ja kontaktandmetele muuhulgas isikut tõendava dokumendi number koos väljaandmise kuupäeva ja kohaga. Olen ise vaielnud Hispaanias koorifestivalil käies vastuvõtulaua töötajatega, kes tahtsid mitte lihtsalt passidest koopiaid, vaid dokumente terveks viibimise nädalaks enda kätte hoiule jätta. („Teil võivad seal Euroopa Liidus ju omad seadused olla, see siin on Hispaania!”) Tegelikult on ju arusaadav, et majutajal on vaja end kaitsta juhtumite vastu, kui klient laseb maksmata jalga, peksab toa sisustuse segi või teeb midagi muud kohatut või kurja. Aga väljaspool kodu söömas käiakse vist ikka märksa sagedamini kui hotellis ööbimas? (Hotellide „koroonaeeskiri” on viie punkti võrra lühem ega tee teenusepakkuja elu nii keeruliseks kui toitlustajatel.)

Väikeste Gaststätte’de*** personal ja kunded teavad üksteist niigi, sealhulgas elukohta, aga nad ei saa niikuinii praeguste tingimustega uksi avada, sest pole piisavalt ruumi või vahetpidamata laudu desinfitseerivat personali või mõlemat. Juba on nii mõnigi teatanud, et jätkab pigem toidu kaasamüüki, sest eeskirju on võimatu täita.

Huvitav, kas teatrites ja kinodes, kui need ükskord avatakse, ka publik üles kirjutatakse? Neiski viibivad ju inimesed kauem kui 15 minutit ühes ruumis. Muuseumi võib õnneks anonüümselt külastada.

---

* idiomaatiline väljend: mitte terve juust, vaid täielik jama

** pubi, kõrts, õllekas

*** restoranist lihtsam toidukoht

Minevad ja tulevad

Need 3-8 fänni, kes siin päevast päeva lootusrikkalt kohal käivad, teavad ilmselt niigi, mida ma teen. Koduloo huvides olgu lisatud ka ülejäänud lingid Lääne Elus ilmunud lugudele:

Kallis Taani, kallis Eesti

Anna aega atra seada ja aru saada

Rongis ja roolis

Tulevad, tulevad, jälle käes

Palju(d) on vahepeal tulnud ja läinud. Need kõik väärivad omaette lugusid.

Hotel California von Trier

You can check out anytime you like,
but you can never leave…

Üle tee hotellis säravad hommikuti paljudes tubades tuled. Ühel pool välisust on ilmselt köök, kus tehakse hommikusööki, teisel pool ja verandal süüakse. Paljud ülemiste korruste aknad on hommikuti lahti. Toas on näha inimesi.

Mitte et ma oleks professionaalne “tädi Maimu”, kes näeb ja teab kõike, aga seoses naabermaja ehitusega, mis on nüüdseks täielikult vallutanud ka meie majaesise*, vaatan tavalisest rohkem aknast välja küll.

Aastate jooksul olen näinud üksikuid külalisi hotelli väravast ja uksest sisenemas, välja tulemas aga mitte kedagi :) Õhtupoolikutel on kõik aknad pimedad, sõltumata kellaajast.

Kes ja keda seal küll hommikuti sööb? Ja kas neid marineeritakse pimedas? :P

———

* Vahel on raske sisse-välja saada, sest kaks suuremat sorti autot, nt veo- ja segumasin, seisavad ukse ees kõrvuti. Ehtitatava maja krundi ees nad seista ei saakski, sest sinna püstitati laupäeval kraana. Liiklus on kokku surutud ühele reale, mis haarab enda alla ka poole vastas asuvast kõnniteest, nähtavus on pehmelt öeldes olematu. Jalakäijatele ei ole just palju ruumi jäänud. Pealegi, sinna saamiseks nt Edekast tulles on kaks varianti – tuleb kas minna mitusada meetrit tagasi (eriti pika tsükliga) fooriga ristimikule või riskida eluga. Ja ma ei saa aru, miks foori ei ole – naabrimees olla öelnud, et talle öeldi, et tuleb foor…. Jube palju on ei-saa-edasi-ega-tagasi-olukordi, aeg-ajalt sõimatakse, tihedamini antakse vihaselt signaali.

Nurr

See on teadlastel küll üks huvitav tõdemus, aga pärast kahte vähe ja/või halvasti magatud ööd on pärast 8 tundi katkemata puhkust ärgates ikka märksa tihedam tunne.

Öised pusad

Mis värk ameeriklastel tekikottidega on, st miks nad neid ei kasuta? Vähemalt Californias ja Nevadas pole seni veel üheski hotellis märganud. Kas keegi pole tutvustanud? IKEA neil ju ometi on.

Mina igatahes ei oska nii liikumatult magada, et tekikotti asendav kattelina esimese tunni jooksul kuskil jalgade juures või lõua all kägaras ei oleks.

Kuidas moos kommi sisse saab?

Lugupeetud Eesti Post! Olen valmis koostööks ehk avaldama oma blogis vastuse küsimusele “mis kell käib post 2013”. Üksiti võin avaldada ka võrdlevaid tabeleid “Postiljonide käimise aeg 2007-2013” ja kõike muud, mida inimesed internetist otsivad ning millele ma ei oska vastata.

Näiteks Deutsche Posti postiljon käib aastal 2013 meie tänaval enamasti keskpäeva paiku. See on poolteist tundi hiljem kui mõned aastad tagasi. Ei ole huvi tundnud, miks. Küll aga tundub, et saksa keeles guugeldavad inimesed täpselt samu küsimusi, selmet oma sidejaoskonnast otse järele küsida :D

Üksiti meeldivad mulle viimase kuu otsingusõnadest:

1. paraadil olid kõige ees trummitüdrukud
2. nõudepesumasin ei lõpeta progammi
3. модернтоокинг

Mardipäeva laule ei otsitagi :( Nojah, Eestis ei ole veel sügis. Ma kohe varsti toon!

Kvartali lõikes on kõige üllatuslikum otsitav “mul oli seljas muse’i särk” :)))))

“Ma ei tule välja!”

…ütles Supsik eile vannis, ilma et ma oleks jõudnud üldse juttu alustada. Lia Laatsi lakaluugi-intonatsiooniga.

Mul on sama seis vaimse musta auguga. Õnneks ma ei ole üksi, kaks kaaskannatajat on veel. Muidugi ei ole ma selle üle sugugi õnnelik, et keegi on veel sarnaste sümptomitega õnnetu, aga jagatud mure ja blablabla, teate küll.

Laps A pakkus eile, et  peaksime otsima analoogi ürituste sarjale “Paar pisarat”. Kardan ainult, et sellist kiiksuga asja siin ontlikus Umgebungis ei ole ning see sari tuleb endal käima panna koos puhvetiga. Mis on niigi motivatsioonikriisis vaevlejatele üle jõu. Kuigi Umgebungis otsivad viimasel ajal mitu õlletuba uut omanikku, sealhulgas too Nikolause nurgal, kus kunagi suure eesti sõprade delegatsiooniga mehetegusid tegime.

Päevad on nagu nad on, aga ööd on märksa vähem mustad ehk ehk sarjas “Minu unenäod” oli eile peaosas David Bowie koos sõbraga, kelle nime ei õnnestunudki hommikuks välja selgitada, aga väga lahe lokkidega sell oli. David oli tulnud K sünnipäevale üllatuskülaliseks. Ürituse kulminatsiooniks olid inimpüramiidid – Bowie ja teised poisid all, siis naised ning lõpuks lapsed. Väga professionaalselt esinesime. Koidu eel oli kuulus muusik üllatunud, et keegi kurivaim oli tema õllepudelisse lahjendatud veini valanud.

Ilmaennustus pakub täna õhtuks Eifelis lumesadu. Äkki ma ikka viisin kelgu kolmandat korda liiga vara keldrisse?

Rõõmsaid jõule!

Ma pole ainus, kes arvab, et ilm on hukas :)

Detsembris, kui laps A ja J siin olid ja me väga vihmase ilmaga Mudamis käisime, oli peaaegu samasugune ilm…

Tänased Kulka taotlused suutsin lõpetada 2 minuti asemel 2 tundi enne tähtaja kukkumist. Muidugi ei ole asjade viimasele minutile jätmine iseenesest sugugi kiiduväärt, aga kuna paljud muidu lenneldes minevad tööd nõuavad mult praegu eriliselt suurt eneseületamist, on see ikkagi tubli sooritus. Ja kui ma oleksin need saatnud näiteks üleeile, mine tea, kas oleksin siis eelarves ühe olulise kulurea kadumist märganud.

Nüüd saan kohe eriti heldinud pilguga vaadata Supsikut koos isaga meisterdamas papier–mâché meetodil kaussi :)

Eile, kui Supsik üle pika aja minuga koos hirmsasti tikkida tahtis, mõtlesin taas, et kuidas ma küll võisin kunagi arvata, et minust võiks saada algklasside õpetaja. Mu kannatus väikelaste käsitöö ja meisterdamise juhendamisel on ju olematu! Laulda on nendega ikka lihtsam. Vist :)

Kui tekstiilikunstnik südame nr 2 valmis nõelub, jagan teilegi.

Elu pidevalt pakitud kohvritega

Reegel nr 1:
Hollandis on hea. Isegi kui stardi eel on pinge laes ning keegi täpselt ei tea, kuidas kõik õnnestub. Ei olnud telki (loe: pimikut) ega tooli. Ja milleks väljasõidule pimik? Mina kui mitte maailma kõige lootusetum fotograaf, siis vähemalt viimase kümnes seas, sattusin koos A ja kahe tõsise huvilise T ja K-ga sellisele põnevale üritusele ning tegin end tarvilikuks tagaplaanil hängimisega, hoidsin kinni telki (mitte toda pimikuks kasutatavat valguskindlat, mis reedel enne üritust kanepikasvatustarvikute poest hankida õnnestus, vaid valget paviljoni, mis osalejatele niisama vihma või päikese katteks üles pandud olid, ja mida tugev tuul tahtis järjekindlalt ära viia), olin vajadusel niisama ema või autojuht ja kahel korral koos lapsega modell. Boonuseks õnnestus saada päevitus nimega “Kadrina käised” – ma tõesti seal tuule käes tikkides ei märganud, et peamiselt vasak külg päikese poole oli.
Laupäeval sõtsid kummalist üritust vaatama ka Hollandis elavad koorikaaslased K ja A, kes kohe modellidena ära kasutati.
Supsik nautis laupäevast päeva täiega, sai temagi nina ning põsed punaseks, lisaks ka jalad haigeks, sest nii palju pole ta vist elus ühelgi varasemal päeval jooksnud. Proovige ise päev otsa prantsuse-inglise segakeeles peitust mänida. Selgus, et üks märja plaadi foto huviline elab siin lähedal – tänu Supsiku sobitatud tutvusele kolme lapsega saime teada, kellele kuulus teine Trieri numbrimärgiga auto. Ingliskeelne pere elab siin lähedal W tähega kohas ning  peretütrel olid isegi mõned eesti sõbrad. Maailm on väike.
Vaatamata minu seiklusrikkale pühapäevale (sellest allpool) jõudsin koju poolteist tundi varem kui teised. Teised tõid tagasiteel kuskilt N punktist Saksamaal kaasa veel ühe suure fotoasja ning kui meil oli juba minnes auto üsna paksult täis pakitud, siis koos telgi ja selle teise asjaga, mis vist kannab protsessori nime, poleks me enam ära mahtunud.

Reegel nr 2:
Kui autovõti on kadunud, siis on ta tõenäoliselt minu taskus. Kui A poleks autovõtit asjata otsinud,  oleksin vist jõudnud Antwerpenis õige rongi peale…

Reegel nr 3:
Belgias, eriti Brüsselis peab alati kõigeks valmis olema – ka siis, kui oled kindel, et raudteel keegi ei streigi ning kui oled arvutanud, et tuled sularahaga välja. Olin arvestanud taksosõidule 15 eurot, läks 30. Takso oli ainus variant, sest jäin Antwerpenis sobivast rongist 3 minutiga maha, järgmine Brüsseli rong võttis teel mitu korda “aja maha” ja mul oli Brüsseli laste laulupesasse jõudmiseks aega 20 minutit. Brüssel-Centraalis ütlesid taksojuhid, et mind on peaaegu et võimatu sihtpunkti viia. Või siis on see hirmus kallis. Jäin endale kindlaks ja kinnitasin, et ma pean sinna jõudma nüüd ja kohe. No kust ma pidin teadma, et tähistatakse Euroopa päeva ning et lisaks Orbanlaanile, mida remonditakse ilmselt igavesti, on Tervureni avenüü Montgomeryst mitmeid kilomeetreid suletud, sest seal käib pidu.
Pidu käis kirbuturu, muidu turu, söögiputkade, õlletarede, batuutide, koleda disko, valju puhkpillimuusika ja tuhandete tunglevate inimestega. Ehk: üldse mitte minu üritus. Mis mind üldse trammi pealt maha tulles sinna tee keskele tõmbas? Ilmselt tühi kõht ja uudishimu. Hea, et ühest itaallaste kioskist taipasin pastapotsiku osta – Schumani ringi pisikeses Carrefouris, kust ma tavaliselt koduteele midagi mpsamiseks ostan, lookles kassajärjekord ringiga üle terve poe.

Reegel nr 4:
Ära kunagi unusta kõrvaklappe koju. Ka siis, kui nad hästi kotti ei mahu ning tundub, et ega neid ju vaja ei lähe, sest esialgu ei paista tekkivat vajadust ega võimalust omaette muusikat kuulata. Arvasin ekslikult, et inimesed, kes armastavad avalikes kohtades mobiiliga Eriti Valjusti Rääkida, elavad peamiselt Eestis. Aga ei, üks keskössee-tädi rõkkas terve tee Brüsselist Arlonini!

Reegel nr 5:
Üritades lakkamatut prantsuskeelset möla ignoreerida, ei pruugi ikkagi magada saada, sest just sel päeval on tööl Eriti Aktiivsed Kontrolörid, kes ei tea eelmiste tegemistest midagi ning tahavad viis korda su kontrollitud piletit näha.

Üldiselt olen ma sellest pidevast ringlemisest natuke väsinud ja tüdinud küll, kuigi kõik reisid on ju vajalikud. Ja vahvad või põnevad või vähemalt õpetlikud. Või siis lihtsalt armsad. Aprilli keskel käisime korraks Eestis, vaatasime kiirelt üle lähisugulased, üks õnnestunud üritus juhtus ka sekka. Aprilli viimasel nädalalõpul sündis Schengeni lähedal külas mitte ainult laulupeole kandideerijate registris, vaid päriselt Euroopa Eesti Lastekoor.

Täna ootab Strasbourg.

Täna öösel lahkuvad külalised T ja K, Tartu memme tuleb asemele. Õhtul on vaja Luksemburgis ühendkooriga emadepäevakontserdi proovi teha.

Puhata ja mängida? Mis need veel on? Okei-okei, ma reede õhtul hotellis ei teinud kaks tundi mitte midagi. Ja laupäeval tegin ka enamasti nii teistmoodi asju, et see vist oligi peaaegu puhkus.