Minevad ja tulevad

16 12 2014

Need 3-8 fänni, kes siin päevast päeva lootusrikkalt kohal käivad, teavad ilmselt niigi, mida ma teen. Koduloo huvides olgu lisatud ka ülejäänud lingid Lääne Elus ilmunud lugudele:

Kallis Taani, kallis Eesti

Anna aega atra seada ja aru saada

Rongis ja roolis

Tulevad, tulevad, jälle käes

Palju(d) on vahepeal tulnud ja läinud. Need kõik väärivad omaette lugusid.





Trullallaa ehk vägev, väsitav ja väheke välismaine veebruar

6 03 2013

Ema: “Ma vaatan nüüd Borgenit.”
Supsik: “Vaatame jah porgandit!”

Tegelikult ta teab, mis on porgand ja mis on Borgen. Ja muidugi kordas ta seda kogemata lipsanud nalja veel kordi ja kordi… (sugulasringis nimetame me neid kaalikanaljadeks – lastega kokku puutunud inimesed teavad, kuidas see käib – üks ütleb “kaalikas” ja siis kõik naeravad… kaua… liiga kaua…). Korra varem on Supsik küsinud, kas ma saan sellest “teisest” ehk taani keelest aru. Höhö. Mul võttis ikka terve hooaja aega, enne kui kokku viisin, et “Võimu kants”, millest Eestis räägiti, on sama asi :) Aga ei, ma ei oska taani keelt.

Ega ka mitte rootsi keelt, kuigi ma saan aru. Avastasin teise Stockholmi päeva pealelõunal, kui olin üksi teel hotelli ning  7Elevenist kohvi ja muud nipet-näpet ostsin, et mõistsin kõike, mida minult küsiti, vastasin ka rootsi keeles. Hea, et T minuga sellel käigul kaasas ei olnud. Sest ega ma ikka ei oska küll :D

Ühesõnaga. Või siis veidi pikemalt.

See veebruar oli üks hirmus tore ja sama väsitav kuu.

Enne kui rääkida Rootsi eestlaste festivalist, peaksin rääkima sellest, miks ma kuulutasin koju jõudes välja õmblus- ja lauluvaba nädala. Ning mistõttu olid mitu nädalat ka blogivabad.

Saime mullu sügisel “Meloodilistele tortidele” kutse osalemiseks Estivali pühapäevasel kooride kontserdil. Kuna seal oli igal kollektiivil lava-aega paari-kolme loo jagu pluss ühendkoorilood, otsustasime, et vähem kui 15 minuti kuulsuse pärast ei ole mõtet (omal kulul) kaugele sõita ning kauplesime meid reede õhtuks Eesti Maja keldris nn Salakõrtsi (mis oli tegelikult täiesti avalik ning oli avatud kõigil kolmel õhtul).

Väljakutse väljasõidule tähendas ka rohket harjutamist ning lõpuks ometi ansamblikleitide valmisõmblemist. Kangas oli olemas juba oktoobri keskel, aga hoo- ja mõõduvõtt koos sobivate lõigete valikuga võttis aega. Pidevalt tuli ju midagi kiiremat vahele. Paljude naiste õmblemise kogemus piirdub öösärgiga põhikooli tööõpetuse tunnis, MJ andmetel tehti talle õmblusateljees 250-eurone pakkumine, seega oli paljudel valida, kas leida mõistlikuma hinnaga õmbleja Eestis või vähemalt keegi kohalik sõber, kes öösärgist edasi jõudnud. Kuna õmblemises olen ma tugevam kui äraütlemises, sain endale teha päris mitu kleiti. Eelviimasel päeval enne ärasõitu poetasin ikka mõned pisarad, jupp aega erinevatel põhjustel vähese une tõttu kurnatud organism ütles “tsurr!” ning kinkis mulle nohu.

Et siis Estival. Üritus toimub 4-5 aasta järel, sedapuhku Stockholmis, kus tähtstati suurejooneliselt Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva.

Startisime Trierist kell 5 hommikul koos M&A-ga ning viimases Luxembourgi tanklas enne Belgia piiri kolisin üle I&J autosse. Juhtumisi väljusid Ryanair Charleroist ning Brussels Airlines Zaventemist hommikul 15-minutilise vahega, M&A-l oli pilet esimesele, paljudel teistel, sh mul sedapuhku “päris” lennule koos korraliku kohvriga. Rahvariideid käsipagasisse mahutada ei ole väga lihtne.

Sinnalend oli üsna ok ning kui me G-ga olime hotelli üles leidnud (muide, kas te olete märganud, et on väga paha, kui jäme libisemisvastane killustik kohvrirataste vahele jääb?) ning Liibanoni söögikohas keha kinnitasime, tundsin ma kõiki häid maitseid, küll aga pidin ära jätma lubatud pisikese sooloetteaste festivali ja näituse avamisel, sest reede pealelõunal voolas vett lisaks ninale juba ka silmist. Mul vist oli endal rohkem kahju kui korraldajatel, sest kohalik tüdrukute ansambel saigi pikemalt esineda. Kummalist dialoogi Eesti Maja koridoris koos ühe korraldajaga on aga raske verbaalselt edasi anda, seda ma pean teile ette mängima. Küsige, kui näeme ja kui meelde tuleb.

Õhtul, kui saabus pimedus (hämar oli ka kõrtsis), läks aga olemine päris kabedaks. Meie etteaste läks hästi, aga kuulsid ja nägid seda vaid üksikud, kes väga tahtsid. Keldrisaalis oli tegelikult kolm võlvialust koobast ilma igasuguse akustikata ning mikrofone vaid kolm, mida on 16-le ilmselgelt vähe. Aga me andsime endast südamest parima ning mõned värsked fännid tulid pärast tänama.

Kui vahuvein oli joodud ja meie järel esines punkrokkbänd, läks mul aga haige olemine täiesti meelest ära. Eriti teise seti ajal, kui esitati tuntud kavereid. Blur’i lugu röökisin kaasa eelmise koolimuusikali sõnadega – ei mingit nohu, ei pisaraid.

Öösel jõudsime kuuekesi veel nooblisse meelelahutus- ja söögikohta Sturehof, kus meid ühesuguste siniste esinemiskleitide tõttu sjuardessideks peeti. Sinna poleks me ilmselt muidu osanud minna, aga ennastunustavalt näppu visanud neidudel (kellest vanim kõigest 50) olid kõhud tühjad, hotelli lähistel olnud grillikoht pandi just kinni ning ML ärhvardas, et kui ta kohe alternatiivset söögkikohta ei avaldata, võtab ta kotist roosa boa välja ja läheb leti peale tantsima.

Anti valida kahe puhveti vahel ja K keeldus kebabi söömast. Väga kena temast, sest variant nr 2 oli ikka õige otsus.

Ja mis juhtub Stockholmi kesklinnas, kui öelda taksojuhile, et me ei ole soomlased, vaid Luksemburgis elavad eestlased? Alžeerlasest taksojuht mõmiseb rõõmust, sest saab prantsuse keeles rääkida.

Rootsi-reisi kirsiks oli kindlasti T otsus näpistada aega ja raha korraks Göteborgist Stockholmi sõiduks. Mul on ainult väga kahju, et osa rõõmu sandi tervise kihva läks ning et maalilistel kuninglikel kuplitel tšillimise asemel pidime osa väärtuslikust ajast minu hotellivoodi ääres konutama. Laupäeva hommikupoolikul käisime koos veidi poodlemas. Ma ei saa jätkuvalt aru, miks siin ei ole Lindexit või vähemalt selle analoogi. Ebaõiglus!

Laupäeva õhtuks vuntsisime end korralikult üles ning läksime galaõhtule. Ootused olid suured – lubati vägevat programmi ja kolmekäigulist õhtusööki. Mul on peost väga vastakad mälestused. Saal oli suur ning uhke, aga sellest hoolimata oli väga raske laudade vahel liigelda (ainult üks sisse- ja väljapääs), meie laud asus täpselt konditsioneerituulekoridoris.

Programmis oli tõesti väga ilusaid numbreid, aga õhtut viidi läbi vaat et 90% rootsi ja ülejäänud osas väga halvas eesti keeles. Õhtu oli “pühendatud Estivali 30. ja Eesti Vabariigi 95. juubeli pühitsemiseks” (umbes täpselt nii öeldigi) – oleks siis lihtsalt kultuurifestival Rootsis, aga Eesti sünnipäeva puhul oodanuks vähemalt 50:50 keelesuhet. Kõik kohapeal tehtud intervjuud kuulsate (eesti soost) külalistega olid rootsikeelsed. Saalis naerdi, aga kümned lauatäied külalisi Eestist ja teistest riikidest vaatasid kurvalt pealt. Näiteks EÜSL-i  60. sünnipäeval tehti saksa keeles ainult paar lühikest resümeed ning väliseesti kogukond pole Saksamaal sugugi paremas olukorras, pigem veel rohkem hajali ning Eestist kaugemal.

Mulle väga meeldis Idla võimlejate etteaste koreograafia muutumisest läbi aastakümnete koos väga heade taustafotodega. Uskumatu, aga Idla tüdrukud ikka veel tegutsevad, kuigi Ernst ise juba ammu mulla all ja tema liikumissüsteem tundub juba ammu kuidagi vanamoodne. Kui kunagi Idlast tehtud dokkfilmi nägin, siis mõtlesin, et küll on õudne. Nüüd vaatasin, et hoopis vahva, naiselik , omanäoline, stiilne.

Muusikalised numbrid olid ka väga põnevad.

Eelroog oli maitsev, põhiroaks oodanuks aga kana asemel midagi muud. Ega tal midagi viga ei olnud, aga kuidagi odava mulje jättis (muide, õhtu täispilet maksis 900-1000 SEK, esinejad nagu meie, kes niigi sõidu ja elamise ise tasusid, said 500ga). Kolmandat käiku ei tulnudki – Kalevi Désirée kommid plastiktopsis keset laulda olidki dessert. Igaüks sai vist kaks kommi, kui sedagi.

Programmi ametliku osa lõpus pidi rahva saalist välja saama, et lauad tantsupõrandalt ära lükata, ning nüüd juhtus midagi sellist, mille kohta ma siiamaani ei usu, et see oli päris. Estivali peakorraldaja ütles, et nüüd võtame kõik üksteise sappa ja läheme välja traditsioonilise lauluga, milleks ostutus vana tudengite-korporantide marsilaul “Trulla-trulla-trullalalallalaa… Ai, makarooni…”, eesti keeles levinud ka sõnadega “Sind, jah, sind, jah, sind ma armastan / kätte saan, siis alla kugistan / see meie –kes iganes–” jne. Sabatantsu näeb ka ERR uudisest. Mina olin läinud vahetult enne lõppu just välja oma punast nohunina tohterdama ja puuderdama, nii et ma pääsesin. Vaatasime paari kaaslasega seda nalja pealt ja arutlesime, et kükkishüpetega “Små grodorna” oleks veel kreisim olnud.

Kuna meie naisansamblist vaid kahel olid isiklikud tantsupartnerid kaasas ja HAME Väike Punt svingiorkestri saatel vist ka ei tantsi (nende leivanumber on “Karulaane jenka” :) ), läks pidu päriselt käima alles siis, kui ülakorrusel algas disko. Assasaadanas, nii dramaatiliselt olen ma inimesi tantsimas näinud vist ammustel teatri pidudel. Oh neid lendlevaid siidisalle ja õhtukleidisabasid…

…ja (pärast garderoobis ma ütlesin, et) olgu kiidetud juhus, et väljas on veebruar, mitte juuli, samuti see, kes mõtles välja saapad! Mul olid 10 cm kontsaga kingad esimest korda jalas, suvel oleks ma koju läinud ilmselt paljajalu.

Pühapäevase päeva veetsime põhiliselt Musikaliska saalis pikas-pikas proovis. Ja juba teisel välismaa eestlaste kooriüritusel juhtus nii, et korraldajad olid unustanud mõelda sellele, kas ja kuidas lauljad süüa saavad – pisike puhvet avati tund enne kontserti ja seal oli juba enne avamist umbes tunnine järjekord; ega siis midagi, tuli pastelde ja undrukute väel läbi pargi 7Elevenisse joosta. Tunnistasime L-ga, et inimene ikka ei õpi – mullu mais Brüsselis saadud “paastulaululaagri” kogemus ei jäänud piisavalt meelde (tookord lihtsalt unustasid korraldajad meie õhtusöögivõileivad öömajja), et oleks taibanud juba enne küsida, kas sööma jõuab ja kuhu. Hotellis ju võileibu kaasa ei tee.

See oli Tortide esimene esinemine nii suures ja korraliku akustikaga saalis ning meil läks päris hästi. Lisaks olime seekord Euroopa Eestlaste Koori naishäältes üsna kandev jõud, sama arv naislauljaid oli vist ainult Soomest.

Mõistagi juhtus nii, et kontserdi esimene pool ja vaheaeg venisid (vahetekstid kahes keeles olid liiga pikad ja põhjalikud, nii et dirigent K, kellele ma juba aastaid olen liiga pika lauludevahelise jutustamise pärast märkusi teinud, mu kõrval sosistas, et ta on ikka väga vähese jutuga mees, ma vastasin, et suisa kidakeelne :) ) ning juhtus see, mille juhtumist kartnud olin – pidin enne enda dirigeeritavat “Mesipuud” lennujaama tõttama. Ma ei tea, miks kavas asju ringi ei tõstnud, kui oli teada, et mul läheb ajaga kriitiliseks, sest mitte midagi ei oleks juhtunud, kui laulude järjekorda pisut muuta (seda oli tehtud esimeses pooles niikuinii). Dirigendid on natuke edevad, mis sest, et strateegliselt tähtsa osa esinemisest viibivad seljaga rahva poole (vastasel juhul oleksid nad pigem lauljad) ning siiamaani on pisike okas hinges, sest see oleks olnud tore ja vajalik kogemus nii suure koori ees. Ootasin viimase minutini, aga laule kuulutati välja kahekaupa ja siis enam ei kannatanud, sest takso oli meil kuuel, kel sellele lennule piletd, tellitud. Kuna mind oli paarisrakendis välja hõigatud, läinud K, kel ma palusin teha mulle vajadusel koorijuhi bäkkuppi, enne laulu algust mikrofoni juurde ja ütles spontaanselt: “Tere, mina olen A sõber. A pidi minema lennuki peale.” 

Tellitud 6-inimese takso, muide, ei tulnudki. Ootasime 20 minutit ja võtsime siis tänavalt kaks ettejuhtuvat. Nii et tegelikult oleks ma jõudnud seal koori ees ära käia.

Maandumine tagasilennul oli aga valus. 15 minutit olid kõrvad täiesti lukus ning tunne, nagu lahkuks peaaju suure pauguga läbi kolba. Kui keskajal oleks osatud lennata, oleks nohuste inimeste lennutamine olnud väga tõhus piinamise viis…

Kui algus ja lõpp välja arvata, mil ma erinevatel põhjustel lavale ei saanud, läks kõik kenasti ning iga investeeritud kroon tasus end emotsinaalselt ära.

Öisel autosõidul Brüsselist Luxembourgi me ei maganud, vaid olime autojuhiga solidaarsed. Isegi MM, kes minust selleks hetkeks veel tõbisem, ei saanud kuidagi seltskondlikust vestlusest viilida. Kella 2 paiku jõudsime Hesperange’i, kus ma J&I juures mõned puhke- ja isegi unetunnid veetsin ning sealt kolmveerand 6 esimese bussiga esimese Trieri rongi peale läksin.

Aga muidu oli veebruar nagu veebruar ikka – töö ja karnevalipidustustega. Isegi vastlaliug sai tehtud, lõpuks sai sest talvest ikka kõrini. Supsik teatas veebruari lõpus, et tema enne jalutama ei lähe, kui lumi pole sulanud. Nii muuseas jäänudki, sest tõbi tuli majja.





Jaanijärgselt jaksu kogumas

27 06 2012

Luksemburgi jaanik peetud. Läks korda küll ja ilm oli lihtsalt imeline. Pühapäeval viisin külalised kiirelele “isu tekitamise tiirule” maailistele kuplitele. Sai söödud Echternachis kõhud kooke täis, ronitud Müllerthali kaljude vahel, sõidetud läbi vihma Moseli kallastel, veedetud tõhus tunnike Bernard-Massardi veinivõlvide all ning pandud i-le täpp Prantsuse kaunimate külade “ketti” kuuluvas Rodemacki külas, avastatud tore nurgatagune puhvet La Grange à Georges (ega seal vist rohkem puhveteid ei olegi) ning parasjagu plaadimasinas olnud Austraalia ansambel Caravãna Sun (kes veel mõnda aega Prantsusmaal ja Hollandis tuuritab, 6. juulil on nad näiteks Sierck les Baines’is).

Kõik jaanilaupäeval esitamata jäänud lood mängiti ära pühapäeva hilisõhtul meie köögis, kus Supsik tõestas, et on tõusev täht löökriistamängutaevas (mispeale läks kohalviibinud muusikutest lastevanemate jutt teemale “õppigu lapsed ometi ameteid, mis ära toidavad”).

Külaskäigu lõpp kiskus lennujaamas nukraks, sest kui Tallinnas õnnestus akordion ilma kastita pardale võtta ning mandoliini keegi isegi ei mõõtnud, siis eile hommikul tegi Ryanairi Hahni check-in’i mees 200% Ryanairi ning käskis pillid sinisesse mõõduraami toppida. Mõni cm jäi üle ning pillid jäid minu juurde. Kui keegi teab kedagi, kes asub lähipäevil autoga Eesti poole teele ning kel on akordioni ja mandoliini jaoks ruumi, antagu lahkesti teada. Üksiti olgu kõigile õpetuseks, et pillidega lendamisel ei piisa 50-eurosest (ühe suuna kohta) muusikainstrumendi lisatasust, kui pill on kasvõi 1 cm lubatud käsipagasi mõõtudest suurem. Kui teil tekkis sama küsimus, mis meil, et mille kuradi pärast siis seda 50 üldse maksta, siis (kui ma nüüd lõpuks õigesti aru saan) tegelikult võiks selle 50 eest võtta kaasa vaid teise käsipagasi, pillidest mahuksid nimistusse ilmselt mõned flöödid, väikesed lõõtspillid-karmoškad ning kotitäis pisemaid löökpille. Suuremale väiksele muusikainstrumendile (viiul, kitarr jne) tuleb osta pilet nagu inimesele, märkides pileti omaniku perekonnanimeks ITEM SEAT ja eesnimeks EXTRA (kas tiitliks märkida Mr, Mrs või Miss, jääb vist pillimehe otsustada, et mis soost kellegi pill parasjagu on?).

Küll oli kosutav vahelduseks 4-5 asemel 8 tundi magada. Lõunaks jõuavad uued külalised.

P.S. Kuna (tänu LT-le avastatud) ühte lemmikveini tegev Sunnen-Hoffmanni äri Remerschenis oli pühapäeval kinni, langesin Caves du Sud’is emotsioonide ohvriks ning ostsin puhtalt huvi pärast ühe aknaga pudeli. Ei pidanud pettuma. Kui külla tulete, võtke kast ühes :)





Nädalalõpp nagu päris

2 04 2012

Esiteks ma tahaksin teada, kus on see kindel koht, kuhu ma olen pistnud CD koori õppefonogrammidega, mille E kaasa tõi. Olen otsinud ülevalt, alt, keskelt ja igaks juhuks veel läbivalt, aga mida pole, seda pole.

Peaksin vist otsima midagi muud, siis leiaksin ehk selle, mida otsin?

* * *

Muidu on aga nii, et laupäeval saabusid külalised ning maja sai enne seda üle pika aja põhjalikumalt puhtaks. Pööningul on nüüd nii harjumatult palju ruumi, sest trummid kolisid M&A juurde ning palju muud pahna sai eest ära visatud.

Nagu alati inimestega, kes pole just suu ega pea peale kukkunud, kulub esimene õhtu tähtsate Eesti, Saksa, Luksemburgi ja laia maailma asjade läbitöötamiseks ning lõpeb rubriigiga “südamelt ära”. Kuna läbi töötatakse enamasti ka mõned kohalikud veinid, jätkub juttu kauemaks.

Eile käisime noortekeskuses ExHaus kirbuturul, kus mina jäin küll pikemaks ajaks mänguväljakule lukku, aga kuna esimese 3 minuti jooksul olin endale leidndu 1 euro eest täpselt koti, salli ja saabaste värvi soni, võib ürituse siiski kordaläinuks lugeda. Tegelikul oli see lahe kirbukas, müüjate hulgas palju noori ning valik seetõttu ka märksa mitmekesisem kui n-ö tavaliste kirbukate puhul.

Pärast külastasime keskaja turgu messikeskuses. Sissepääs oli 7 eurot, mis venitas näod järjekorras korraks päris pikaks, aga iseenesest oli täitsa tore üritus, ersatsi kõrval (mida meie poleks Solemtitas Hapsaliensise puhul küll lubanud, mh suitsetamas pidid kostüümides inimesed ajastutruu pildi huvides salaja nuka taga käima) esitleti väga palju ehedat.

Ostsin Halliste neiu seeliku jaoks uue kanga, seni pidime ju linasega hakkama saama, sest polnud kuskilt hästilangevat villast võtta, aga linase kanga tõmbas villane kõlapael väga lokkima ning ma vahetasin selle peenema poepaela vastu. Kanga meeter maksis küll 25 eurot, aga tundub olevat iga senti väärt. Kui enda seeliku valmis saan, võivad ka teised, kellele samad riideid teinud olen, endale pärisseeliku teha lasta.

Keskaegne kiirtoit maitses ka imehästi ning muusikud oli head.

Vahetult enne sulgemist ostsime ühe ungari neiu käest okariini. Kuna käisime veel Mertertis poes, hakkasin koju jõudes juba kahtlema, kas autos pilli puhuv laps on ikka parem kui igavusest pilliv laps…

Ja küll oli hea kella 3 asemel kell 23 magama minna :)

Täna läksid külalised A-ga Luksemburgi ja tulevad õhtul tagasi, seega on mul aega oma asju toimetada. Aga nagu ülevalt lugeda võite, olen esimese osa veetnud väga produktiivselt :P





Kui päikest antakse…

11 03 2012

“Aga minu vanaisa laseb parte!”

Üks paljudest spontaansetest vahelehõigetest, mis Luksemburgi ja Belgia eesti laste laulutunnid eluliselt värvikaks teevad. Eriti osavad on eelkooliealised. Hiljem õpetatakse ju filtreerima.

“Minu ema võtab unerohtu. Isa ei võta.”

Kas me peaksime koduste vahetute juttude filtri laste kuuldes veel tõhusamaks keerama?

* * *

Töine nädalavahetus on möödas. Üle 600 km, üle 130 lapse, 15 laulu ning kõrvale lõigatud-kleebitud 85 paberist parti/tibu.

Midagi põrutavat ei juhtunud, kui mõned põrutavad Valloonia teelõigud välja arvata. Supsiku põlv ei saanud põrutada, ainult “punase täpi”, nagu ta ise ütleb (ning see on siiski kohutav vigastus), aga tema lemmiksukkpükste põlv sai Brüsselis igas mõttes läbi.

Väike kukkumine oli tühiasi selle kõrval, et nad käisid papaga Brüsseli loodusmuuseumis dinokaid ja muid loomi vaatamas, kui ema tööd tegi. Kaks Supsiku joonistust on ka muuseumi kodulehel üleval (nr 23 ja 36)  Tõsi, Supsik on vanakoolijoonistaja ehk arvutiga täielik algaja. Antagu talle ikka korralik pliiats ning paber.

* * *

“Täna oli tore päev.”

Selle on Supsik minult saanud, täpsemalt meie õhtustest päevakokkuvõtetest. Mis muidugi ei tähenda, et ta seda fraasi kell 11 hommikul poleks kasutanud. Parem kohe välja öelda, pärast võib ju pekki minna.

Hommikul sadas Trieris peenikest ja sooja kevadvihma, aga Brüsselis paistis päike.

Ütlesin A-le autos, et mul on väga hea meel olla nii toredate laste õpetaja. Mitte et õpetajatöö mulle varem meeldinud ei oleks, aga pausid on kasuks tulnud ning mul pole häbi ringiga tagasi jõuda. On olnud ja on muidki väljakutseid, loodetavasti ei saa minust kunagi pedantset, kibestunud pedagoogi.

Kogemus õpetab, et kui tahta nii harvade tundidega vähemalt õrnalt samaväärset tulemust, milleni jõudmiseks Eestis oleks aega laialt ehk iganädalased muusika- ja kooritunnid, pean endast neil harvadel päevil mitme eest andma. Patt oleks öelda, et ma kuhjaga tagasi ei saa. Õnneks ma ei pea kedagi vägisi laulma sundima, käivad ikka need, kes tahavad.

* * *

“85 parti? Miks mitte 85 papagoid?” küsis ML, kes jagas eile FBs kuulsa Soome papagoi Nakke videot.

Kaksi, nelja, kuuuuuuuu! ja ma loodan, et teil on vaadates sama lõbus, kui minul eile :)





Halba ilma trotsides

18 07 2011

Juba nädal aega kummitavad kõrvus Viivi Luige luuleread “Ja seda suve / ei tule enam, / ei tule enam / seda suve.” ning Gustav Suitsu “Hall on taevas ja must on maa. Sajab ja sajab lõpmata.” Täna hommikul oli asi ikka nii hull, et töömesilased ei tulnudki ennelõunal katusele. Paremat ilma lähima nädala jooksul vist ei pakuta ka, nõnda et remont ei saa kindlasti varem valmis kui plaanitud.

Laupäeval avastasime ML-ga Luxembourgi linna üht uhkemat traditsioonilist kultuuriüritust nimega Blues and Jazz Rallye. Üritus oli vinge, aga 63 esinejat 12 vabaõhu- ja 25 siselaval või kõrtsus üle kaeda käib ju ilmselgelt üle jõu! Kuna paljud esinejad on kohalikud, siis tulebki ilmselt igal aastal kohal käia, saab lõpuks neist mingit aimu. Meie alustasime kella 8 paiku Bisserwée’lt ja üritasime vähemalt vabaõhulavasid korraks hoomata ning tegime Grund-Clausen matka läbi. Kuna aga vihma hakkas alguses sadama ja siis kallama, tegime ühe pikema vahemaandumise pisikeses Les Artistes’ puhvetis Grundis (jah, nad olid sinna esikusuurusesse saalikesse mahutanud tavapärase ühe pianist-artisti asemel tervelt neljaliikmelise bändi!) ja lõpetasime Melusina klubis (kus oleks vabalt võinud sealse vinge valiku pärast ka algusest lõpuni istuda, aga kes teab, kas ja millal jälle sellele üritusele pääseb, nii et valisime ikka “ma suudan hüpata üle lompide”).

Ma jäin üritusega väga rahule: esiteks antakse kõik see muusika linna kulul tasuta, teiseks ei kuulnud ma mitte ühtegi musta nooti, saund oli paigas, ümbritsevatest riikidest kokku renditud tehnika töötas igal pool laitmatult (ma ma ei saanud korduvalt jätta hiljutise aktuse kogemust ehk filharmoonia kobakäppasid kirumata), kolmandaks oli pakutav programm väga mitmekesine: pidusest rütmibluusist ja diksiländist väga diipide improvisatsioonideni. Ja publik oli nii rõõmsameelne. Ainsana ei olnud väga rõõmsameelsed õllemüüjad välilavade juures, sest sellise ilmaga vajasid inimesed vahepeal pigem Iiri kohvi või rummipunši.

Lõpuks ometi sain kasutusele võtta kunagi aastaid tagasi Eestist ostetud sadetakki, mis oli kirjade järgi ka meestele sobiv suurus. Ja tõesti, see ulatus mulle maani, nii et Neumünsterist Clauseni poole mööda treppe üles ronides pidin hõlmad laiali lükkama ja põlved märjaks sadada laskma, et mitte koperdada. Inimesed tulid koguni ligi ja küsisid, kust ma selle keebi sain :D Soome keebivalmistajad võiksid Luksemburgi vabaõhuüritustel kena kasumi teenida, sest enamasti müüakse ju mingeid Hiina imesid, mis tehtud vist sealkandi keskmist pikkust arvestades.

Eile käis külas pool Luksemburgi lauluansambli koosseisust (sellest suurte omast). Laulmine oli seekord tagaplaanil, peamiselt me sõime ja lobisesime ning Supsikul (kes alguses väga näitlikult häbenes) oli väikese H-ga väga lõbus. Pärast oli väga kurb, kui kõik korraga ära läksid.

Tänasest on meil vannitoa seinas ka ventilatsiooniauk, nii et enam ei pea muretsema, kuidas talvel akent avada, et midagi mädanema või hallitama ei läheks. Ma ei saa aru, miks eelmine elanik ventilatsiooni peale rohkem ei mõelnud kui ainult alumises pesuruumis. Aga ventilatsiooni peale mõtlemine ei ole siinkandi ehitajatel vist kombeks, meie üürikorteris Luxembourgis oli ka hallitus ning paljud teised kurdavad sama.





Nagu kaks tilka jäävat tunnet

16 02 2011

Orelipoiss (mõnda aega tagasi, kuid see tunne alles jääb)

Supsik (umbes aasta tagasi, aga tunne jääb)

Tänud Sepale märkamast :)





Head isu ehk imelised elukad inimese sees

6 02 2009

Mareki juures on alati huvitav.

Elu meie ümber on huvitav ja järjest huvitavamaks läheb. Ja mitte heas mõttes.

Elu meie sees on ka enam kui huvitav. Mõnikord läheb halvas mõttes huvitavaks.

Liiga paljud inimesed usuvad tõsimeeli, kröömikestki kriitilist mõtlemist harrastamata seda, millest siin ülevaatlikult juttu on. Vabandust, aga mitmendal päeval ta (või nemad) selliste tegelaste loomisega ametis oli(d) ja miks?

Mingem nüüd ja kandkem oma hinge eest hoolt:

Kel võimalik, vaadaku ära ka terve film.

Siin lehel saab elupuu võredes ka interaktiivselt sahistada.





Quidam. Ja teised head.

30 11 2008

Esiteks on meil väga eriline nädal, sest kõik Supsiku õed on siin :)

Teiseks oli meil üle pika aja tõeliselt mõnus pühapäev. Sedapuhku Brüsselis.

Nüüd nägime ka mina, laps A ja H elavas esituses ühe Cirque de Soleil’i etenduse ära. Quidam’i.

Avastasin CdS enda jaoks aastal 2003. Esmalt muusika, siis tekkisid tasapisi etenduste DVDd. A ja M nägid mullu mais ühe etenduse ära ning käivad saadud muljetest tänini kõrvade peal (isegi kui see kõrvaltvaatajale välja ei paista). Igatahes nende hoiatus kõlas, et nägema peab, kuigi ma ajasin esialgu vanainimeste juttu “ei tea, kas maksab, muusika on ju peas ja eks ole ekraanilt nähtud kah”.

Siiski läksime. Quidam on üks minu lemmikuid ka, kuigi kõige enam armastan ma Alegria muusikat.

Ja kui videost jääb mulje, et elavas esituses, megasuures tsirkusetelgis võib akrobaatide, näitlejate ja lauljate asemel näha ringi sebimas kobarat kärbsemusta, siis täna veendusin ise vastupidises. Kõik see juhtus nii lähedal (ok, olime ka 4. reas, aga isegi 24ndast poleks ilmselt väga viga olnud) ning oli nii hea ja päris. Mina muidugi ahmisin vaadata lisaks peaesinejatele ka seda, kuidas töötavad heli-valgus-lavatehnika ning kuidas isegi numbrite vahel lava koristamine on kunst.

Tuttav pere hoolitses meie eest ette ja taha – enne etendust tõhus lõunasöök + “lapsepäevakodu” + lahke pererahvas. (Üksiti pean tunnistama, et meie majas ei olegi kõige rohkem treppe ning et kõige väiksem meist oli ainus, kes selle üle tõsiselt rõõmustas :D Aga maja oli muidugi treppe väärt ka.)

Hämmastav, kuidas selle lühikese reisi jooksul ilm muutus – Trieri ümbruse imepeenest uduvihmast läbi lörtsi Luksemburgis ja paksu lume Ardennides, pilvisesse, kuid sajuta Brüsselisse. Ja tagurpidi sama asi.

Meile meeldis see päev.

Ja kus iganes te mõnele Cirque de Soleil’i mängupaigale lähedale satute – minge vaatama. Need on peensusteni läbi mõeldud, perfektselt esitatud ja mõtlemapaneva sisuga Lavastused, mitte mingi loomakiusamistsirkusetuur.

P.S. Etenduse ametlikule territooriumile pääses vaid ametliku, 5€ parkla väravast. Need, kes ei parkinud või parkisid mujal ning tasuta, ronisid sisse parkla turvaaia pilust. Nii tegime ka meie. Küll on ikka hea olla väiksemat sorti inimene :D Aga ka suuremad saledamad mehed tulid sama teed.

P.P.S. Liikluskultuuritus oli jälle olemas. Kui Saksamaal elades kipub eriti viisaka liiklemise tõttu keskmine sõrm kängu jääma, siis enne Brüsselisse sisenemist soovitan teha intensiivset trenni mitte ainult sõrmele, vaid ka närvikavale. Tallinna liiklusjobud on selle kõrval nagu kerge sügelus kõrva taga. Kuidas saavad inimesed keset pühapäeva niiii vihased olla?





Musti mõtteid mujale ajades

10 11 2008

Haige lapse kõrval pikutades või teda süles hoides on aega elu üle järele mõelda. Ja mõtted ei ole kõige helgemad.

On see vanusest tingitud või millestki muust, aga ma muretsen praegu maailma asjade pärast ikka kordades rohkem kui 15-20 aastat tagasi. Kuigi 1990ndate alguses oli elu mitmeski mõttes palju keerulisem, tulevik ebaselge, aga ma ei muretsenud. Kohe üldse ei muretsenud.

Muidugi, siis ei saanud ka iga päev veebist lugeda kümneid ja sadu mõtlemapanevaid või lausa õudusttekitavaid lugusid. See aeg kulus palju praktilisematele tegevustele – ema varutud kangastest või siis suisa vana(vana)ema voodilinadest moodsate riiete õmblemisele, toidupoes sabas seismisele, peenarde rohimisele või mahlakeetmisele.

Õnneks tehakse veel filme, mis parema tuju loovad. Varasest lapsepõlvest tulihingelise ABBA fännina olen ma alati skeptiline nende kaverdamiste suhtes, kuid pean positiivselt märkima, et Mamma Mia! film oli üks mõnusalt jabur meelelahutus ning et Meryl Streep rokib varsti 60aastasena nagu noor gasell ja palju nauditavamalt, loomulikumalt kui Madonna. (Hehee – A küsis laps A-lt, et kas ta kujutanuks ette vanaema 10 aastat tagasi midagi sellist tegemas – aga mina muidugi küsisin, et kuidas oleks lood hoopis minuga 20 aastat hiljem sarnaselt kepsutamas…)

Ja Chris Waitt juhib geniaalsete luuserite edetabelit.

Aga tänasesse päeva peab mahutma veel üks muusikaline sissekanne. Sellest hiljem.