Jaanijärgselt jaksu kogumas

27 06 2012

Luksemburgi jaanik peetud. Läks korda küll ja ilm oli lihtsalt imeline. Pühapäeval viisin külalised kiirelele “isu tekitamise tiirule” maailistele kuplitele. Sai söödud Echternachis kõhud kooke täis, ronitud Müllerthali kaljude vahel, sõidetud läbi vihma Moseli kallastel, veedetud tõhus tunnike Bernard-Massardi veinivõlvide all ning pandud i-le täpp Prantsuse kaunimate külade “ketti” kuuluvas Rodemacki külas, avastatud tore nurgatagune puhvet La Grange à Georges (ega seal vist rohkem puhveteid ei olegi) ning parasjagu plaadimasinas olnud Austraalia ansambel Caravãna Sun (kes veel mõnda aega Prantsusmaal ja Hollandis tuuritab, 6. juulil on nad näiteks Sierck les Baines’is).

Kõik jaanilaupäeval esitamata jäänud lood mängiti ära pühapäeva hilisõhtul meie köögis, kus Supsik tõestas, et on tõusev täht löökriistamängutaevas (mispeale läks kohalviibinud muusikutest lastevanemate jutt teemale “õppigu lapsed ometi ameteid, mis ära toidavad”).

Külaskäigu lõpp kiskus lennujaamas nukraks, sest kui Tallinnas õnnestus akordion ilma kastita pardale võtta ning mandoliini keegi isegi ei mõõtnud, siis eile hommikul tegi Ryanairi Hahni check-in’i mees 200% Ryanairi ning käskis pillid sinisesse mõõduraami toppida. Mõni cm jäi üle ning pillid jäid minu juurde. Kui keegi teab kedagi, kes asub lähipäevil autoga Eesti poole teele ning kel on akordioni ja mandoliini jaoks ruumi, antagu lahkesti teada. Üksiti olgu kõigile õpetuseks, et pillidega lendamisel ei piisa 50-eurosest (ühe suuna kohta) muusikainstrumendi lisatasust, kui pill on kasvõi 1 cm lubatud käsipagasi mõõtudest suurem. Kui teil tekkis sama küsimus, mis meil, et mille kuradi pärast siis seda 50 üldse maksta, siis (kui ma nüüd lõpuks õigesti aru saan) tegelikult võiks selle 50 eest võtta kaasa vaid teise käsipagasi, pillidest mahuksid nimistusse ilmselt mõned flöödid, väikesed lõõtspillid-karmoškad ning kotitäis pisemaid löökpille. Suuremale väiksele muusikainstrumendile (viiul, kitarr jne) tuleb osta pilet nagu inimesele, märkides pileti omaniku perekonnanimeks ITEM SEAT ja eesnimeks EXTRA (kas tiitliks märkida Mr, Mrs või Miss, jääb vist pillimehe otsustada, et mis soost kellegi pill parasjagu on?).

Küll oli kosutav vahelduseks 4-5 asemel 8 tundi magada. Lõunaks jõuavad uued külalised.

P.S. Kuna (tänu LT-le avastatud) ühte lemmikveini tegev Sunnen-Hoffmanni äri Remerschenis oli pühapäeval kinni, langesin Caves du Sud’is emotsioonide ohvriks ning ostsin puhtalt huvi pärast ühe aknaga pudeli. Ei pidanud pettuma. Kui külla tulete, võtke kast ühes :)





Kevad tuli töiselt, öiselt ja päriselt

26 03 2012

No ei alga vist iialgi aega, et töövõite või väljasõite ka kiiremini kirjeldada jaksaks!

Nüüd juba üle-eelmisel nädalavahetusel oli laste laager, pärast mida ma olin nii kapsas, et riputasin arvulise kokkuvõtte esimese hooga siia, siis õigesse kohta, aga mitte postituse, vaid leheküljena. Kuni eile lõpuks märkasin, et seda, mida ma justnagu avaldasin, polegi. Või, noh, oli, aga menüüs.

ML jäi seekord arvestatavail kodusil põhjusil tagalasse, mistõttu ahmisin endale liiga palju kohustusi, millest hullem ei olnud kindlasti mitte toidupoodide kammimine või reedene supitegu mitmesaja frikadelliga, vaid nädalaid kestnud mure täieliku vastutuse pärast, igatahes olin laupäeva õhtuks nässu nagu soojas seisnud vana kardulas. Kui pika proovipäeva järel kell pool 8 õhtul ühel hommikul haigeks jäänud poisi emal raudteejaamas vastas olin käinud (mispeale laps tervenes imekombel hetkega), tundsin, et vajan õhku ning dirigent E-l oli täpselt sama tunne. Õnneks oli skaudimajas piisavalt lastevanemaid ning me võisime endale lubada veidi puhata ja mängida.

Läksime korraks jalutama, astusime esimesse ettejuhtuvasse puhvetisse  ning sattusime rahvaste sõpruse peole, mis koosnes ühest laudkonnast – Moldaavia, Läti ja Ukraina päritolu venelannadest ja ühest Saksa mehest, kes omavahel rääkisid vaheldumisi prantsuse, saksa, vene ja inglise keeles ning kes meid külalislahkelt oma lauda palusid ja heldelt kostitasid -, portugali kahemehebändist ja rumeenia pererahvast. Lahkusime, kõht täis, pea mitte liiga, kaasas kuhjaga muljeid ning isegi üks moldaavia rahvatants selgeks õpitud.

No ja teinekord ei saa pikalt planeeritud peole kuidagi hoogu sisse…

* * *

Ilmad on olnud fantastiliselt päikeselised, kuigi mõnel ööl on temepratuur langenud nulli lähedale ning kevadine tuul, teadagi, on petlik. Pärast 40. eluaastat hakkad seda isegi uskuma :)

Aias on tööjärg hoomamatult pikk. Mis tähendab, et kuni jagub ilusat ilma, jääb toas remont seisma jääma.

* * *

Reedene Villu Veski iLife Jazz Party Melusinas oli väga muhe, rütmikas ning päikeseline. Hedvig Hanson arutles enne kontserti, et ei tea, kas inimesed ikka teavad, mida nad kuulama on tulnud ehk kui selgub, et nad ei teegi Andre Maakeriga akustilisi ballaade… Aga kava vastas lubatule ehk eriti hästi tundsid end kõik need, kes olid viitsinud reklaami läbi lugeda ning julgesid natuke kaasagi liigutada. Ja vist esimest korda nägin Taavo Remmelit kontrabassil niimoodi rokkimas.

Aga suure osa publiku pärast on piinlik. Mis mõte oli osta 23-eurone pilet kontserdile ning siis lakkamatult mõmiseda, nagu nokiks nurgas Eest parimate džässmuusikute asemel mingi suvaline süldibänd? Kusjuures sumisejate hulgas oli ka keegi, kes pärast LES-i jõulupidu laste peale tige oli, et need naiste laulu viksilt tooli peal istudes kuulata ei mallanud. Ma ei saanud vastu panna ja poetasin möödaminnes irooniliselt “ärge nüüd ometi end kontserdist segada laske!” repliigi.

Kroonika huvides panen siia ka laps A näpuharjutuse ehk müürilehe.

* * *

Kontserdi järellainetus valgus sujuvalt üle tee rives de Clauseni “kioskitesse”, kus kohtusin kursusekaaslastega esimesest tudengipõlvest ehk L, S ja A-ga, kes jagasid Peda Pärnu maantee ühikas tuba, leiba ja mütsi ning kes on Brüsselis elava L kaudu saanud omakorda tuttavaks Luksemburgis elava L-ga (see kõlas nüüd nagu seebika lühitutvustus). Eile neile lahkumiseks lehvitamas käies andsin karmi käsu järgmisel korral Trieri tulla.

* * *

No ja laupäeval, kui ma olin vähesele unele vaatamata vapralt vastu pidanud laste laulutunni, jõudnud tänu ühele lapsevanemale, kes mu jaama viskas, täpselt minutipealt rongi peale ning näpistama hakkava nälja ning väsimuse tõttu tasapisi norgu vajuva peaga kodu poole loksusin, helistasid äkki Eestist AR ja SA, kes kandsid ette Ernst Enno luuletuse “Kui kõik vahel vaikseks jääb”, mille me aastal 2006 teatris molekulideks lahutasime ja siis uuesti etüüdidena kokku panime.

Üllatuse väärtust ei vähenda teadmine, et nad siiski ei helistanud ratsa- vaid rattamatkalt (aga siiski sadulas nagu KR märkis) ning olla sama luuletust veel mõnedele teistelegi telefonis ette kandnud. Aga ilmselgelt vähestele valitutele :P Ehk siis kui kasutada AR sõnu, on olla hea olla üks, kelle kohta öeldakse “me armastame kõike, mis on päris”.

Olge teiegi päris ja tehke oma hingetempli uks lahti, et headus sisse mahuks.

* * *

Üksiti tuletan meelde, et homsest hakkab Ryanair Tallinnast Hahni lendama. Esimesed kasutavad odavat võimalust meile külla tulla juba selle nädala lõpus.





Ärge tehke minu tegude, vaid sõnade järgi :)

11 03 2012

Mitu korda elus ma olen teisi õpetanud, et tuleb teha koopiaid? Koopiaid! Mitte kirjutada pikki tekste otse veebi ning hoida oma elu fotokroonikat ning übertähtsaid dokustaate ainult ühel kettal, mis kuhugi ununeb või sureb lihtsalt enneaegset surma. Und so weiter…

Vanasti jäid poolikud kirjed siin WP-s mustandite kausta, aga selgub, et kui kasutada neetud kiirpostituse võimalust, oled sellest sama kiirelt ilma ka. Kelle huvides hästitoimivaid asju üldse meeleheitlikult uuendatakse? Kõik menüüd vaja teise nurka tõsta ning asi võimalikult segaseks ajada, muidu mõni jääbki truuks kasutajaks…

Tahtsin jutule videot lisada, eksole. A jutt kadus siis sootuks.

Kui ma kohe ei kirjuta, siis jääbki kirjutamata. Ja sama asi ei tuleks teist korda üldse sama vahetu.

Krt, nagu mingi algaja arvutikasutaja aastast 1996, kes tõstaks kaks kätt püsti ja hõikaks “see läks mul arvutist välja!”

Tehtagu koopiaid. Palju ja paberile ka.





Põhjuse leiab alati

27 12 2011

Olen seda lugu elust enesest juba korduvalt tsiteerinud, aga jälle on põhjust korrata.

Näinud üks püsikunde puhvetis juba mitu päeva väga hapu või suisa kurja näoga teenindajat ning küsinud: “Vabandust, kas te kunagi naeratate ka?”

Vastaja nägu läinud veel rohkem vissi: “Pole nagu põhjust.”

Põhjuse naeratamiseks leiab alati. Lavastasin kord Noarootsi gümnaasiumi trupiga Torgny Lindgreni “Mao tee kalju peal”, sest mida muud sa algaja lavastajana rootsi keele ja kultuuri süvaõppega koolis ikka teed kui head Rootsi asja, millest endal nii teatrilaval nähtust kui raamatust loetust sügav jälg hinge jäänud. Kärpisin dramatiseeringut, et tükk ajaliselt kooliteatrite festivali raamidesse mahuks, püüdsin võimalikult palju ära kasutada õnne, et mul olid juhendada noored, kes teadsid Rootsist ja rootsi keelest rohkem kui mina, leiutasin napi, aga enda arust väga lööva ja multifunktsionaalse, rippuvate kaltsuvaipadega lavakujunduse jne. Olime kõik väga tõsiselt asja juures – algajad näitlejad, mina ja mu assistent ning hea sõber, kel Rootsi (ja Noarootsiga) omad soojad suhted. Aastaid hiljem tundub see paras julgustükk, aga tegelikult oli meil väga lõbus :) Seda enam on veider meenutada, et üle-eestilise festivali žürii juhtis tähelepanu, et lavastuses tundus kõik liiga rusuv ning mustades toonides, keegi veel mainis tagasisidekoosolekul, et mis te, noored, halate, isegi küüditatud elasid oma elu, tantsisid, laulsid ja tegid lapsi…

Põhjuse üleolevaks käitumiseks või ebaõiglaste hinnangute andmiseks leiab kahjuks sama lihtsalt. Elus. Paberil. Blogis. Elus jääb see minu-sinu-tema-nende vahele, paberil või blogis satub aga kauaks avalikkuse silme ette. Ka siis, kui kustutada.

Olen mõelnud, kas peaksin a) lõpetama (nagu paljud on teinud, et end negatiivsetest emotsioonidest säästa) ühe blogi lugemise, mille autor suhtub samas piirkonnas elavatesse rahvuskaaslastesse (viimasel ajal) minu jaoks ehmatavalt üleolevalt ja/või ülekohtuselt, b) jätma nimetet blogisse autori stiili jäljendada püüdes teravaid kommentaare (nt kindlasti koos protsentidega), samas avaldades kahetsust, et ta ei näiteks viimasele üritusele tulnud, sest oligi ilus ja tore, või siis väljendama erakordset rõõmu, et ta ei tulnud, sest kindlasti leidnuks taas mustmiljon viga, c) saatma kena kirja küsimusega, kuhu koer on maetud või d) ignoreerima, sest midagi otseselt halba ei ole öldud…. aga aeg-ajalt on napp ja kauge vihje valusam kui täpne ümberjutustus.

Ma ei viita. Kes teab, see teab niigi. Ja kes ei tea, see ei hakka ilmselt ka otsima. Rahu temaga. Mina ei tunne, et peaks vabandama. Olen ka juba üle viie aasta bloginud :P

Muide, mulle on ta stiil seni väga meeldinud, kuigi isegi üks keskmisest teravama skeptikusilmaga lähedane tunnistas kunagi, et ei mõista, miks ta kõike nii mustades värvides näeb. Olen vist mustast huumorist nii läbi imbunud, et enne ei märganud, kui enda ninaots mustaks sai :)

Should I smile and wave now?

Sven Grünberg on mulle alati nii muusiku kui mõtlejana meeldinud. Tsiteerin ERR uudist: “Aega mõtlemiseks kõigele heale tuleb helilooja arvates kas või vägisi võtta, et tunda end inimesena ja suhelda sõpradega silmast silma.

Naeratagem siis, sest põhjuse leiab alati. Volk läinud kord poodi ja ostnud ühe pliiatsi, et oleks põhjus sõpradega klaase kokku lüüa. Lähen minagi poodi, sest ka parim plaanimajandus veab lõpuks alt ehk iga pikkade pühade eel (meil siin puhkavad ka poemüüjad) umbselt täidetud külmkapp saab kord tühjaks.





Aedpisted päikesep(a)istes

21 04 2011

No ei tule see tunne kuidagi tagasi, et tahaks ja suudaks taas “tõusin, praadisin muna, pesin aknaid, korraldasin laululaagri asju ja siis läksin aeda lilli istutama” huvitavaks kirjutada.

Lillede istutamise, oksalõikuste, aknapesu ja muude asjadega on nii, et need seisavad tegemata tööde listis nädalaid, et mitte öelda kuid ning siis tehakse ühe päevaga täiesti plaaniväliselt naks-naks palju asju ära.

Mulluse, sügiseks ikkagi 20cm vihmaussitornide tõttu ebaõnnestunud muruprojekti II etapiks on operatsioon “melioratsiooniamatöörid” ehk kuidas muuta savine vihmaussiparadiisimuld veidi sõredamaks. Raamatukogu põranda alt välja tassitud kivine liiva- ja õlesodist on pool läbi sõelutud ja laiali tassitud. Eks näis.

Suurt puud me sel aastal veel maha ei võtnud ja nüüd on hilja, linnud pesitsevad. Pika varrega saega ise palju ei ulata ning terve puu jaoks oleks vaja ikkagi linna “puuameti” luba ning 1600€ töömeestele. Kui poole katuse vahetus algab, saab tellingutelt veel veidi nüsida.

Aga ikka veel tühjalt seisva naabermaja krundil kasvava kidura saare küljest võttis A julmalt maha kuivi ja poolkuivi oksi, mis meie aeda seemnetega risustasid ning vana kiviaia pealt kiskus luuderohu viimseni maha. Tõsi, selleks, et viimne kui üks juureharu kätte saada, oleks vaja aed lammutada, sest juured kasvavad sõna otseses mõttes horisontaalselt läbi katteplaatide. Minu ülesandeks oli kogu see sodi äraandmiseks sobivaks lõigata ning kimpu siduda.

Pärast õhtul mõtlesin nende tümade kätega tikkides, et ega esiemadel ilmselt jäänud ka muud üle, ikka samad kämblad nii põllul, metsas kui näputöö jaoks. Mõni ime, et need Halliste-Karksi põllede muuseumieksemplaride tikandid nii vildakad on :) Võtsin ühele koorikaaslasele riided teha, sellepärast tikin.

Mitte et ma täna-homme-ülehomme hirmsasti Kaera-Jaani karata tahaks, aga meie kandi tantsukeeld täna hommikul kella 4st kuni 4ni pühapäeva pealelõunal on absoluutselt overkill, loogilise mõtlemise võime on kohalikel kirikuisadel väga keskaega pidama jäänud. See, et diskoteek kinni on, ei tähenda, et sügelevate tantsutaldadega kodanikud nagu tallekesed kodus vaikselt palves istuvad. Eks nad tantsi siis rohkem vabas õhus, mätas ju kuiv ja ilm soe. Kahjuks ka meie pargis, kuhu paigaldati uued metallpingid ning see on ka pargijoodikute arvu proportsionaalselt suurendanud.

Supsik värvis eile neli muna. Mul rohkem valgeid ei olnud, õnneks ta tüdines ära ka. Üldiselt on ta viimasel ajal üsna asjalik ja abivalmis laps, kuigi meil kiilub mõnel päeval kahekesi olles kinni küll. Aias mulda loopida meeldib, aga mänguasjade koristamiseni jõuame vahel läbi riiu. Ja mitte kuidagi ei suuda me kokku leppida, mida selga panna. No et sobiks eeskätt väljas valitseva ilmaga.

Ja nüüd on aeg õue akusid laadima minna, sest umbes kaks tundi paistab päike saareokste vahelt hoovinurka. Varsti on lehed nii suured, siis ei saa enam midagi.





Pandakaru silmad

19 01 2011

Mis bränd see nüüd oligi, kelle veekindla ripsmetuši reklaamis figureeris väljend “pandakaru silmad”?

Mõtlesin, et olen looduslähedane ja ihusõbralik ning ostsin endale DM loodustoodete sarja Alverde ripsmetuši. No et kui Alverde on suutnud välja mõelda minu lemmiku kehakreemi Macadamianuss Karitébutter, mis kannab ka Ökotesti hinnet “väga hea” ning on ka personaalselt testides mõnus, karbist jätkub kauaks ja sealt saab erinevalt tuubist kõik viimse tilgani kätte, pluss see rõõm ei maksa sisuliselt mitte midagi, siis võiks ju kõik muu ka suurepärane olla. Tuši kohta peab kahjuks ütlema, et üdini looduslik, aga märksa odavam oleks ilmselt võtta tükike puusütt ja hõõruda lihtsalt pimesi silmade ümber :P

Õnneks küsisid nad selle tuubi eest 3.29, mitte ~10 nagu “päris” tuššide eest.

Eelistan vist edaspidigi MaxFactorit. Õnneks läheb harva vaja.

 





Rubriigist “õpi keeli”

3 01 2011

Kui sa perfektselt saksa keelt ei oska ning seni üsna perfektne tervis hakkab äkitse alt vedama, võid Saksa vanimas linnas küll normaalsest kiiremini kõrvad pea alla panna, sest sa lihtsalt ei saa aru, kuidas ja kust abi saab :S

Võtsin sihikule kolm lähedalasuvat praksist. Esimeses oli küll kirjade järgi veel vastuvõtuaeg, aga minuga rääkis turboautomaatvastaja sama ddddohuse häälega kui mina. Ei saanud esimesel korral mitte midagi aru. “Kui-sul-on-see-ja-see-siis-vajuta-klahvi-üks-ning-kui-too-ja-too-siis-vajuta-kaks” lõppu peaks nad salvestama veel “kui-sa-ikka-midagi-aru-ei-saanud-siis-vajuta-any-key-ja-sure-kohe-ära”. A kuulas ka ja arusaadu põhjal soovitas vajutada 2. Seepeale läks tööle teine automaatvastaja, kellel ei olnud nohu, aga kes rääkis veel kiiremini. Umbes kolmandal kuulamisel sain aru, et täna on praksis ikkagi täitsa kinni ja kella kolmest tuleb helistada ühel teisel numbril, aga vaat tollest numbrist õnnestus välja kuulda arvud üle ühe. Ma rohkem ei jaksanud iseendaga seda 16115 mängu mängida ning lõin käega.

Teisi nimesid polnud küll migratsioonibrošüüris, kus on toodud välja need, kes räägivad mõnda muud keelt peale saksa, aga ega see ei pruugi ka muidugi midagi tähendada, sest mäletatavasti see kas-sa-tahad-tabletti-ka-tädi, keda laps A külastas, ei teadnud inglise keeles isegi mitte sõna “köha” ning oli väga üllatunud olnud, et tema puhul üldse inglise keel märgitud oli.

Võtsin siis järgmiseks sihikule selle, kelle juures M käis. Dr Kõikvõimsa Interneti andmetel algas temal kella 15st uuesti vastuvõtt ning automaatvastaja asemel vastaski inimene, sain homseks aja. Tema küll ei spiigi, aga kui ma õhtul selle kõik pähe õpin, saan sel korral ehk hakkama. Kilomeetrite kaugusele N linnaossa ka otsingutele ka ei viitsi minna, kas keegi saksakeelsetest arstidest on ehk eesti luuletaja Doris Kareva klassikaks saanud luuleridadest midagi kuulnud :)

Mina õpiks nüüd meeleldi keeli edasi, aga Trieri rahvaülikooli lehel pole veel 2011 kohta kärbsemustagi. Varem nad vähemalt viitsisid paar kuud enne uue semestri algust teavitada, et uus programm avalikustatakse sel ja sel kuupäeval.

Siinkohal lausun mõttes need kolm Sch-tähega sõna, millega astus lavale timukas Hardi Volmeri õudses kurbmängus “Taani prints ja Valge Daam” ning lähen võtan pool ibukat.





Sarjast “haiged ja vigased”

2 01 2011

Nohu ei peatu, ei-ei. Ning kui ma 2-3 korda ööpäevas poolt tabletti 400sest ibukast ei võta, hakkab vahepeal väga valus. Eriti karmiks kisub alati öösel 3 paiku. Alati ühe põse kaupa, aga korralikult ninast kõrvani, lõualuust otsmikuni, ikka koos hammaste ja igemetega. Siis ma istun tunnikese üleval ning kui ibukas mõjuma hakkab, jään uuesti magama. Eks homme paistab, kas mõni arst on talvepuhkuselt tagasi, millal löögile pääseb, ehk saaks lõpuks korraliku ravikuuri. Ibukat ei ole teatavasti mõistlik nädalate ja kuude kaupa tarbida…

Eile õhtust liitus laatsareti-tõsielusarjaga ka üks sõna otsese mõttes kangekaelne tegelane. Imelik, kuidas vahel piisab ühest valest liigutusest, et siis mitu päeva üldse mitte liigutada.

Aga ilm on meil täna suisa kevadine. Peaaegu terve päeva oli taevas sinine ja päike soe, tihane võttis juba varahommikul teistmoodi laulu üles, lumi sulab mühinal ning põõsal on kolm punga lahti läinud.





Kui jaksaks jälle elust rõõmu tunda…

31 12 2010

Trieri vaieldamatult parima valikuga supermarket, E-Center. 30. detsembri õhtu umbes kell 20 (pood on lahti kella 22ni). Maitsetaimede lett. Umbes 40 potikest, milles on petersell, petersell, suurte ja laiade lehtedega petersell, väiksem ja kräsus lehtedega petersell ja…. igaks juhuks ka kolmkümmend pakki pakendatud peterselli!

Nii palju siis värskest rosmariinist.

Kaalikaid ei müüda siin ka mitte kuskil, isegi Sibirija poes ei olnud (toorest peeti ja mustrõigast sealt ikka saab).

Ma ei hakka ju kaalika ning rosmariini pärast 90 km Auchani ja tagasi sõitma.

Tervise osas nii palju muutusi, et täna öösel kolis valu tagasi paremasse põske. Uus diagnoos on ilmselt hulkuv põsekoopapõletik :D

Ja mida teeb Supsik, kes muidu magab vähemalt poole 10ni, aasta viimasel päeval? Ärkab pool 8 ega suvatsegi enam uinuda! Muidugi, kes see siis aasta viimast päeva maha magab… muidu võib veel juhtuda, et jõuad uue aasta ära oodata…

Kallid sõbrad ja vaiksed tundmatud lugejad, andke andeks mu tusameel. Tõesti tahaks taas elust rõõmu tunda, aga ei jaksa.

Teile igatahes sujuvat vahetamist!





Pakid vöörist käes

27 12 2010

Tuletagem meelde, et M asus Heidelbergist Frankfurdi kaudu Tallinna poole teele 19. detsembril ning sinna ta ka jõudis, kuigi DB rongid hilinesid (hilinema kipuvad enamasti just ehk IC/ICE kiirrongid, mis läbivad väga pikki teekondi, seega võib lumistes tingimustes osutuda kiiremaks hoopis doomino kohalike susladega) ning Frankfurdi lennujaam oli mäletatavasti esimest korda selle talve jooksul tõsisemal lumepaanikarežiimil.

Tema kohver jõudis Tartusse täna, 27. detsembril. Etteteatamine kohvri saabumisest olla toimunud eile vene keeles. Eeeeee…?!

Kuigi öeldi, et tuleb minna Cargobusi ise järele, olla kohver ikkagi memme aadressile viidud.

Ehh, vähemalt (lumerohkel) talvel tuleb ikka lennata käsipagasiga. Vähe, aga kõik on sinu juures nii rõõmus kui tõrgetes. Muidu võib juhtuda nagu lapsepõlvemultikas “Päkapikk ja maja”.