Misasi see on?

6 03 2013

Screen Shot 2013-03-06 at 6.58.31 AM

 

Mullu oli mul märtsi keskpaigaks grillimisest kopp ees. Eile tõime küll tarvikud katuse alt välja ja tegime esimese eine “murul”, aga suuremat sorti lilleistutamise võib vist edasi lükata. Jah, üksik lumesadu on siin ka aprillis üsna tavaline,  -7 küll mitte.

Sama küsimus on Eesti Laulu võiduloo kohta. Ja mitte ainult.





Pidur

26 11 2012

…võiks sama hästi olla ka inimene, kes muudkui pidutseb. Nagu puhur puhub, valvur valvab või asjur asju ajab. Peoleo, noh.

Teatud sorti inimestele on piduderohke aeg ränk tööperiood. Jõulud koolis ja lasteaias – muusikaõpetajate ning huvijuhtide õudusunenägu. Kadripäeva puna pole veel põselt maha kulunud, kui juba igas nurgas tiliseb. Mõtlen siikohal kaastundlikult kõikidele ametiõdedele ja -vendadele, eriti oma õele. Kaks ühe pere inimest sama reha otsas. Ei ole ikka indiaanlased.

* * *

Eks mu tere-tere-vana-kere on varemgi märku andnud, et elu võiks väheke kergemalt võtta, aga kehakeele osas olen täiesti sõnakuulmatu. Kui ise hoogu maha ei võta, siis on vaja, et laps pidurit tõmbaks. Muidu ma praegu ei kirjutaks, vaid otsiksin Strasbourgis parkimiskohta. Aga sellest mõned lõigud hiljem.

* * *

Ma ei tea, kuidas mujal, aga Luxembourgi Euroopa Kooli jõululaatadel on nii, et iga rahvusgrupp (või siis keelesektsioon, kel on) tragide lastevanemate juhtimisel sisustab oma boksi ning müüb oma põnevaid toite, jooki ja käsitööd. Tulu läheb heategevuseks.

Hinnad on päris soolased, nt salatid maksavad 2-3 eurot, võileivad, piruka- või koogilõigud 1-2. Eesti koolides totaalse alkoholikeeluga harjunud inimesed võivad nüüd minestada, aga Hispaania boksist saavad suured inimesed osta sangria‘t, Skandinaaviamaadelt saab “täiskasvanute” glögi, Iirimaa pakub Iiri kohvi, veinimaade boksid veine, Eesti väljapaneku eest vastutajad teavad Vana Tallinna fänne ilmselt juba nägupidi. Ma olen kolmel laadal käinud, aga ühtegi purjus inimest pole veel kohanud. Tõesti ei tea, kuidas samu asju kahes erinevas Euroopa punktis siis nii erinevalt juuakse, et ühes on vaja kõik korraga ära keelata ja teises reguleerib neid asju justkui elu või ühiskond ise.

Lisaks on laadal võimalik esineda. Mul on juba kolmandat korda kohutavalt kahju, et lastele visuaalsemaid kunste ei õpeta :P Paraku on laulmine just see, millega neil omas koolis kitsas käes on. (Samas hea tõdeda, et näiteks vanema flamenkorühma parim tantsija on eesti tüdruk K. Juba aastaid :))

Mõtlesin laupäeval, järjekordsel Euroopa Kooli jõululaadal Luxembourgis, et küll rootslastel on lihtne – paned aga valge pika Lucia kleidi selga, küünlad peas põlema, laulad vana naapoli laulukest ning – tehtud! Kreeklased võtavad ringi, teevad paar syrtaki‘ ringi – korras! Ja siis tulevad eestlased, kes peavad iga hinna eest igal aastal midagi uut laulma. Eeldavad, et laulu laadamulinas ka kosta oleks.

Seekordne laat toimus uhiuues II koolis (kuhu ma ilma ML abita poleks jõudnud, sest sellesse Luksemburgi kanti satun haruharva ning ma polnud sugugi ainus, kelle gepsus sellist tänavatki veel ei ole, mitmed märksa kohalikumad tiirutasid samuti abitult ringiratast).

Mameri-Bertrange’i tühermaal ühe kohaliku lütseumi taga laiuv koolikompleks on uhke ehitis, aga traditsioon “helitehnilised jõuluimed” jätkus ka selles majas. Laval olid seekord valmis lisaks kahele solistimikrofonile ka kaks kondensaatormikrofoni koori jaoks (ma jõudsin juba rõõmustada), aga olemasolemisega asi ka piirdus, sest inimene puldis laiutas ainult käsi ja ütles, et ega neid nüüd peale keerata küll ei saa. Mis mõte on koguda esinejatelt nende vajadusi, kui helimees vaatab enne üritust juhmi näoga otsa ning ütleb, et tema ei tea midagi, keegi pole midagi öelnud?!

Ei, ei mõista.

Igatahes, kõik see, mis meie laste laulu ajal peale keeramata jäi, pandi pärast iirlastele topelt. Nii et tegu ei ole pelgalt eestlaste kiusamise, vaid juba lahendamatuna näiva korraldusliku probleemiga. Ja miks pannakse ikka samasse saali nii esinejad kui ka pooled müügiletid, kui majas oleks ruumi kõike paigutada hoopis läbimõeldumalt?

Järgmiseks korraks valmistame ette hoopis tantsu. Seda, et lapsed laulda oskavad, teab siinne eesti kogukond niikuinii ning jõululaadad on viimane koht, kus seda oskust teistele tõestada õnnestuks.

Eeloleval laupäeval saab näha, kuidas asi Brüsselis korraldatud on. Mõned teadjad inimesed on rääkinud, et justkui võiks olla paremad tingimused. Loodame.

* * *

Eile sõelusin kaks korda Luxembourgi vahet: hommikupoolikul olid tunnid ja õhtul Ott Leplandi kontsert, mille tarbeks olin esineja ja tema mänedžeri valikul lahti kruvinud meie koduse suurema Yamaha ning mida siiski ei saanud kasutada, sest mingi kole sahin tulnud pulti. Toodud perekond P juurest valge digiklaver (mis oleks olnud ka minu esimene valik). Samuti ei läinud vaja monitori ega klaveritooli (sest valge klaveri juures olgu ikka valge tool) ehk ma sain niisama asjadega edasi-tagasi sõita. Ega ma kedagi peale iseenda süüdista, ise ju pakkusin lahkelt abi :) Nüüd on vähemalt teada, et rohkem pole mõtet kruvikeerajaga hullata. Kui just kolima ei hakka.

Kontserdil meeldisid mulle eeskätt need lood, mis ei olnud esitaja enda või tema ema kirjutatud. Publiku hulgas oli õnneks palju neid, kes neelasid ahnelt alla kõik minu jaoks liiga venivad ballaadid. Hästi lauldud, aga minu jaoks liiga “ühtekad”. Maagiline “miski” jäi paljudes lugudes puudu. Kuulad – midagi viga ei ole, aga midagi erilist kõrva või meelde ka ei jää. Kaks, mida enne hästi teadsin – “Kuula” ja “Sinuni” – ei saanud kahjuks eriti täiendust. Ivo Linna “Sülita vaid allatuult” tuli tal väga veenvalt välja. Üks eriti aktiivne väike laululaps, kes seni oli üsna vaikselt ringi keksinud, kirjutas selle (ka esineja sõnul) ebaõiglaselt vähetuntud loo oma süüdimatu kommentaariga ilmselt igaveseks kogukonna mällu. Jätan selle siinkohal toredate vanemate rõõmuks kohalviibijate teada :)

Lisalugu nr 2 juhtus olema tuntud Briti singer-songwriter’i sulest. Ennäe, isegi muidu na mornide ja mustas kohalike valguse- ning efektimeeste kõrvad hakkasid rõdul lõpuks äratundmisrõõmus laperdama.

* * *

Täna pidime minema kolmekesi Strasbourgi, aga juhtus hoopis nii, et esiteks ei seisa Supsikul hommikust saati midagi sees, teiseks olen mina nii kutu, et 6 tundi vihmas üksi sõita oleks olnud liig mis liig. Parem ma pikutan väikese süümekaga kodus oma lapse kõrval, kui öösel kuskil pimedas Prantsuse põõsas suurema süümekaga. Pärast tunni ärajäämise teate laialisaatmist selgus, et 12 Strasbourgi laululapsest 5 on haiged ja üks ei saanud niikuinii täna tulla. Nagu oleks kokku leppinud, et vaja põdemised üheskoos ära põdeda.

* * *

Pidudevaheline pidur on kõnelnud.

* * *

Magada tahaks.





Punase mantli õnn

14 11 2012

Häda, oh häda! Mul pole aega õmmelda! :) Isegi mitte tellimustöid lõpetada-alustada, isiklike unistuste realiseerimisest rääkimata.

Olen ammu tahtnud Supsikule sooja punast mantlit, aga pole mahti poeski käia, ise õmblemisest rääkimata. Mantlit oli vaja, sest preili keeldub jalga panemast pikki pükse (mitte et ma ise neid viimasel ajal väga armastaks), soojadest rääkimata, suure surmaga saame jalga sukkpüksid.

Supsik valis endale (ok, ikka kokkuleppel minu kui maksjaga) külmadeks ilmadeks välja mustad, punase öökulli ja kirjadega saapad. Eelmised talvesaapad ju väikesed. Ja kuidas sa kannad korralike saabastega ning kirjute kleitide peal kärtsroosat suusajopet. Siukest juudi jõulupuud ma vabatahtlikult oma lapsest ei tee, mingi maitsekus võiks ikka maast-madalast külge jääda.

Aga poodides olid müügil ainult suusajoped. Siin, kus on 12 kuud s***a suusailma! Või siis muidu nõmedad Michelini-mehikeste joped… karvase kraega. Nagu maiteakus ja maitemissajandil elaks. Suusajoped, suusajoped ning mitte spordipoes- ega osakonnas, vaid igal pool, isegi Zaras, kus võiks olla müügil kasvõi üks, heal juhul kaks villasest kangast mantlit või jakki. Neid on seal olnud, ma mäletan. Nüüd olid ainult “michelinid”. Kuda ma ostan kunstkarvase kraega suusajope lapsele, kes eelistab pigem kenasti tütarlapselik välja näha?

Olin lootust kaotamas, kui täna pandi C&A-s välja unistuste punased mantlid. Soojad, kleidikandjale hädavajaliku pikkusega, mõistliku hinnga, meeltmööda nii kandjale kui ostjale. Kivi langes südamelt.

Aga muidu, nagu te vaikusest aru saate, on elus jälle see periood, mil kohustuslikku arvutis vahtimist on nii palju, et vabal hetkel tahaks vaid lakke vahtida. Veel parem oleks vahtida silmad kinni.

Kui see nädalalõpp mööda saab, naasen normaalsesse ellu. Püüan. Tahan. Jah.





Ei õnnestu reklaami ohvriks langeda…

8 11 2012

Üks vähestest, kelle e-pakkumisi ma pole ära keelanud ja mida aeg-ajalt isegi vaatan, on Amazon.de.

Täna hommikul teatati, et jalatsid kuni -70% odavamad. Lappasin kohvi kõrvale 20 minutit ning lõin käega, sest kolmel mulle meeldinud mudelil ei olnud minu numbrit. Häda selles, et need hakkasid mulle väga, VÄGA meeldima ning ma vaatasin, kas mujal on. Ei ole! Saate aru, neid ei ole enam mitte kuskil! Või, noh, kellegi teise jalas on. Täiesti valede inimeste jalas, kes ilmselt ei saa ise üldse aru, kui õnnelikud nad on.

Nüüd istun ja mõtlen, kus ma küll enne olin, eks. Kus oli Amazon, et neid mulle pakkuda?

Lähen parem bürootarvete hulgilattu ja ostan igast asju, voh! Vajalikke asju.

Ega siis raha ei saa ometi alles jääda.





Vastu külma ööd…

7 11 2012

Täna saabus kamin. Homme tuleb korstnapühkija ja vaatab üle, kas kõik on ok, et seda ka muuks kasutada kui vaatamiseks. 22. detsembril, kui saabuvat vaikus ja pimedus, lasen parimad sõbrad tuppa sooja ning tulepaistele, siis võime kuulata, kuidas üleüldises vaikuses tuli praksub… Räägitakse, et gravitatsioon pidavat ka ära kaduma, kas see raske kamin tõuseb siis toas lendu?

Tervitasin uut kaminat heeringaga. Nordischer Art heeringad kõlbavad siin süüa küll, ei ole liiga soolased ja äädikat (mida tavaliselt on siinkandi heeringakonservides pigem palju kui vähe) pole üldse.

Kas inimene või mitu, kes tulid selle peale, et Euroopa (ei tea, kuidas mujal) parim pakend õlis ujuvale surnud kalale on selline, mis a) nurgast ei avane, kuigi selline nurk on vahel isegi olemas ja b) kui katki lõigata, siis on terve majapidamine õli täis,… ühesõnaga, kas need inimesed on ikka ise proovinud neid pakke avada? Või irvitavad iga kord sadistlikult, kui poes kellegi ostukorvis oma vaimuvälgatust näevad?

Aga soolaheeringas oli see, mis täna mu elust hädasti puudu oli. Klaaspurkides anti ainult marinaadis kalu. Saagu need pakendajad täna veel andeks.

No kohe nii hea hakkas.

Ainult töö ei taha kuidagi otsa lõppeda.





Kuidas ma oma rongi pardale ära ei mahtunud

14 10 2012

Kui hull peab olema üks rongisõit, et ma oleksin nõus Brüsselis autoga käima hakkama? Eriti kui sõidule eelnevad töötunnid on kõike muud kui lõdvad ning mu närvikava polnud juba enne 15. jaanuari 2012 selle linna liikluse jaoks piisavalt tugev.

Lootsin täna kell 15.20, kui üks tubli ja abivalmis Brüsseli pere (neid on seal mitu) mu autoga jaama viskas (siinkohal tänu kõigile, kes seda enne teinud ja edaspidi teevad), et kõik sujub ning jõuan Brüsselist kenasti vara koju. Mõte oli põigata Carrefouri ekspresspoodi, et kohvi ja midagi süüa osta. Aega oli pool tundi ning tõenäoliselt jõudnuks küll, samas hakkasin kahtlema, sest seal on alati pikk kassajärjekord ja iial ei tea ju, milliselt teelt täna rong väljub…

Ja siis, juhhei, jäi oodatud Prüsseli-Luxembourgi susla üldse tulemata! Ütlen meelega Prüssel tugeva P-ga, kui see linn ebameeldivaid üllatusi pakub. Kuna tablool ega valjuhääldis ei öeldud muud, kui et hilineb ja et asjaolud on selgitamisel, siis ei raatsinud üles maa peale tagasi ka minna. Poodi või üldse tõmbetuule käest ära. Jõudnuks veel, aga lootsin, ootasin ja külmetasin.

Meele teeb eriti kibedaks, sest olin just sellest ühele väga erilisele inimesele telefonis öelnud, et ei saa mitte Brüsselisse jääda ega kokku saada, sest kiirustan minema.

Lõpuks tuligi järgmine rong, mis oli juba enne Schumani perroonitäit inimesi täiega täis. Ehk siis eelmist ei tulnudki.

Nüüd on mul ka IC rongis, mis pole mõeldud püsti reisimiseks, püstiseismise kogemus. No seal ei ole ju kuskilt kinni hoida. Õnnetuseks jäin troppi mingite väga-väga imelike inimeste vahele. (Mõnedele suurtele lastele teadmiseks, et nii hull see olukord siiski ei olnud, kui laupäeva lõunal Wasserbillig-Trier aktsiisitooteturistidest pungil rongis).

Nojah, leidsin ju SNCB veebist odava kampaaniapileti, kahe vabalt valitud Belgia peatuse vahe 5 eurot. Kümnele lisandus Arloni jupike, kokku maksin poole vähem kui tavalise 2. klassi pileti eest. Ja saingi 5 euro väärilise kogemuse :)

Oleksin ju võinud näidata pileti peal olevat kirja (tõlkes “tere tulemast teie rongi”) ja nõuda endale vähemalt oma vagun, aga polnud kellelegi näidata, sest ükski kontrolör sellisesse India rongi ometi sisenema ei hakanud. Võinuks ka jänest sõita.

Järgmisel korral sõidan ülbelt 1. klassis ja hoian 40 eurot muu arvelt kokku. Kasvõi kõhu arvelt, täna tegingi ju ettekavatsemata algust. Päris söömata ma siiski pardale ei astunud, ühe Brüsseli lemmikpere lapsed kinkisid ühe pirni ja kaks õuna, mis nad ise hommikupoolikul puuviljaaiast korjanud olid.

Sama pere oli mind sama nädalavahetuse jooksul teisest hädast päästa jõudnud, nimelt toppisin eile arvuti toitejuhtme sellesse kotti, kus on Luksemburgi lauluringi pikendusjuhtmed. Kott jäi mõistagi autosse, mis omakorda pargitud Luxembourgi ML maja ette. Loomulikult tegin ma eile teel Brüsselisse hästi ressursimahukaid asju nagu näiteks helitöötlus. Kui juhtme puudumise avastasin, oli akut jäänud alla kolme tunni, aga mul on neid järjest neli ning ühes oli vaja kasutada ka DVD-d…

Kõnealune tore pere on ka varem nii palju head teinud, tunnen end neile juba veerand elu võlgu olevat. Kui arvestada juurde veel mõned laululaste lemmikpered siin ja seal, pole mul varsti midagi võlgade katteks anda.

Ehk: kui rongis lõpuks taas istuma saad ning päevale tagasi vaatad, hakkad jälle uskuma, et inimesed on ilusad ja head. Vähemalt need, kellega elu mind mõnede rongide vahelisel ajal kokku on viinud.





Ei üks ega teine

30 09 2012

Oli plaan mitte vinguda, aga ei saa :)

Nädalane köha, mis vahepeal nagu on ja siis ei ole, aga kui on, siis nii kinni nagu kitt, ei meeldi mulle. Veel vähem meeldib öösel kinnise ninaga magada, mis omakorda tähendab lahtise suuga magamist, mis omakorda suurendab vastikut pudeliharjatunnet ja mitu korda üles ärgata, sest üldse õhk läbi ei käi. Pole nagu õige köha ega nohu, mingi vastik poolhaigus. Sellest hoolimata ei ole ju normaalne ärgata hommikul pärast 8-9 tundi und ning tunda esimesena väsimust. Nii, et isegi hingamine väsitab.

Ja siis loed, kuidas inimesed on vastikult reipad ja sportlikud ja kräpsakad ja terved ja nad kirjutavad sellest nii, et see, kes parasjagu joosta või bampida või ujuda või joogatada või niisama reibas ning rõõmus olla ei jaksa, tunneb ennast nagu könn ning kõikides maailma hädades süüdi.

Reedel oli üsna OK olemine, aga eile ilmus välja väike palavik. Võib-olla heitsin ilmaasjata fliisi pealt, kui hoovi katusealust puhtaks tegin. Piinlikult täpne olles – puhtamaks. Teadmata põhjustel oli seal alla kukkunud üks riiul koos lahtise kivijahukotiga, mis tähendas, et seal, kus seisid enne kaks ratast ja palju ehitus- ning muid läbu, oli kaks jahust ratast ja palju jahust läbu.

Võib-olla on mul hoopis mingi allergia? Tolmu? Mingi konkreetse ehitusmaterjalitolmu?

Nii palju on teha, aga mina olen ädapätakas.

Ja hädaldan oma blogis täpselt nii palju kui tahan :)

Rohkem ei hädalda, sest päike paistab, on pühapäev…

Kesklinnas on selle sügise teine pealelõunal-poed-lahti-pühapäev, nii et kes tahab rahvamasside keskel trügida ning raha kulutada, võib seda teha. Mina ei taha.

Mind ootab ülakorrusel “üheksa korda mõõda, ükskord lõika”. Keskmisel korrusel lõpeta-mind-varrukavärvli-tikand. Mille võiks muidugi Supsiku rõõmuks hoopis mänguväljakule kaasa võtta.





Suvi?

12 07 2012

Sillerdav suvi, pa-pa-ra-pa-pa…





Bend and break

12 07 2012

Ega siis külaliskorrus kaua tühja kohta ei kannata. ML tuli eile õhtul, roosa kihisev kaasas ja rõõsa ilme näol. Oli tore sumiseda. Harfikeeled on pisut lõdvemad, pooleks ma vast täna ei murdu, olen lihtsalt natuke maadligi painutatud.

Vähesed vist teavad, et 1989. a suvel pani üks Kärla malevakaaslane, tuntud dirigendi vend ja ühe kauni Ida-Viru valla toimekas vanem, mulle hüüdnimeks “Heatuju”. Satume harva kokku, aga tal on nimi meeles. Täna me ilmselt ei kohtu, seega pole mul väga piinlik, et ma tiitlit sugugi auga välja ei kanna.

Kas sellistel päevadel peaks kirjutama sotsiaal- või enesekriitilisi asju? Midagi head siit nüüd küll ei tule. ML küsis ükskord, et kuidas ma laule teen, kas enne tulevad sõnad või viis või mõlemad koos. Vahel nii, vahel naa. Enamasti tuleb ikka esimene jupike koos ja kui seda kohe üles ei tähenda, siis ta kaob. Muide, sotsiaalkriitilised jupikesed tulevad pähe tavaliselt Saatpalu häälega ja ma ei ole osanud nendega midagi edasi peale hakata, sest need ju polekski justnagu minu lood :)) Väga kummaline. Peaksin sellest Lauriga rääkima või psühhiaatriga?

Üksiti vabandan avalikult kõigi ees, kellele ma ei ostnud kontserdi piletit. Ma pean ju ise esiritta mahtuma ja laulma “If oooonly I doooon’t beeeend and break…“. (Ja ma ei tahaks, et see üritus rahva tungival nõudmisel väikesest den Altelier’st suurde Rockhali viiakse, nagu vahel on juhtunud.) Minge Brüsselisse, sinna veel mahub :P Või Lätti.





Tibutab

2 07 2012

Mõni päev on kohe loodud nii sest kui väljast vihmaseks kiskuma. Mulle sobiks rohkem see, et kahesajaks korraga ära. Päev otsa poolpidune tibutamine, siis korraks selgimine, siis jälle sadu – see väsitab ära. Kõik on hall ja surub ligi maad. Muidugi on siis mujal parem, sinisem taevas, paitav päike, lahked lained, ilusad inimesed, rohkelt raha, loetud luuletused, sirged seinad, matkatud miilid, sõnakuulelikud lapsed…

Ei ole täna eriti tore stardipositsioon sõnade “puhkus” või “metsmaasikad” kasutamistiheduse kasvu märkamiseks.

Üks osalejate jaoks ammu rõõmsalt lõppenud projekt ei taha minu jaoks kuidagi otsa saada. Alati saab hullemaks minna, ka see, mis enne roosiline tundus. Kui mitu väikest arusaamatust üksteise otsa kuhjuvad ning tegijad on üksteisest kas füüsiliselt või kaudselt kaugel, pole eduka projekti lõpetamine sugugi nii valutu, kui alguses paistab.

Sõber, kes pidi õhtul jõudma, jäi haigeks. Kui midagi või kedagi väga ootad, kipuvadki igast ädad tulema. Minu poolt vaadates – kui pole, keda või midagi (head) oodata, pole enam stiimulit ebameeldivaid asju, hambad ristis, naks-naks ära teha. Et oleks tehtud ja saaks eluga edasi minna.

Kui keegi ütleks praegu “sõida seenele!”, teeksin seda meeleldi.

P.S. Just riputas üks tore inimene pahaaimamatult soola haavale. Kindlasti saaksin iseendale veel rohkem valetada kui öeldes, et mulle ei meeldi meres ujuda :/