Elust Euroopa ristteel 2/9: Koolikoerad ja paralleelmaailmad

31 10 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 31. oktoobril 2019

Guugeldades eesti keeles „koolikoer”, kuvatake vasteid sõnale „koolikott” ning soovitatakse ümber mõelda, äkki tahtsid ikka koolikoti kohta küsida. „Koer koolis” annab tulemuseks sadu kirjeid koerte koolitamisest. Aga mina pidasin silmas justament koolikoera – nii nagu on olemas kooliõpetaja, -õpilane või -töötaja. Jälle jõuan otsaga kooliteemasse, aga kuna ristteelugudesse sattus mu seitsmest ametist just muusikaõpetaja oma, siis võin sellest lõpmatuseni rääkida.

Plaanisin alustada hoopis sellest, kuidas Faksi-Saksamaast (veel hiljaaegu oli näiteks mõnd ankeeti täites faks kohustuslik väli) on saanud Whatsi-Saksamaa, täpsemalt WhatsAppi-Saksamaa, aga üleeile toodi koju kiri, et Trieri Max Plancki gümnaasiumisse (MPG) võetakse koer, seega – alustades koerast, pean alustama hoopis paberist.

Kirjavahetus kooli ja vanemate vahel ei toimu WhatsAppi-maal sugugi WhatsAppi kaudu, vaid vanamoodsalt paberil ja õpilane on postituvi rollis. Saksamaa on maailma paberitervitajate hulgas liidrisärgis, eelmisel aastal kulus elaniku kohta 241,7 kg paberit ja pappi – sama palju kui Aafrikas ning Lõuna-Ameerikas kokku. Selleks, et asja sakslasele võimalikult arusaadavalt illustreerida, tuuakse mängu jalgpall: paberi tootmiseks peab aastas sae alla minema 40 000 jalgpalliväljaku suurune mets. Aga 1990ndatel olla ka siin paberivabast asjaajamisest unistatud…

Kuigi igal sügisel kogutakse vanematelt e-aadressid ning telefoninumbrid, käib infovahetus kooli ja vanemate vahel nii, et lapsele antakse koolis kiri, millel on allservas äralõikamisele kuuluv ribake. Sinna tuleb anda allkiri, kinnitamaks: „käes ja selge”. „Datum und Ort” [kuupäev ja koht]. Koht?! Kus kaugel ma siis seda allkirja ikka anda saan või tegelikul…’ mille poolest see allkiri erineks, kui see anda linna asemel mõnes ümberkaudses külakeses? Paar korda on saanud nalja pärast kirja „die Erde” [planeet Maa]. Seni pole veel vaibale kutsutud.

Paberi kokkuhoid võib paberi kasutamise eesmärgile ka karuteene teha. Isegi lehelugeja, kes pole iial kasutanud arvutit või printerit, võib tööle panna kujutlusvõime ning mõelda, kas see lugu oleks ikka loetav, kui teha esiteks kogu tekst rasvaseks ning trükkida leht poole väiksemale paberile. Nii juhtub MPG lapsevanematele mõeldud brošüüriga – näiteks õpetajate nimesid ei ole võimalik tuvastada. Tõeline Datenschutz [andmekaitse]! Kuna raamatukese tagakaas tuleb ära lõigata ning saata kinnitus, et oled kätte saanud (kuupäev ja koht!), siis kange tahtmine on lisada märkus, et kätte sain, aga aru ei saanud mitte.

Paberimaalima paralleelmaailm asub WhatsAppis – sakslaste armastatuimas telefoniäpis. Üle 80% sakslastest on viimase kolme kuu jooksul WhatsAppi kasutanud, 46 miljonit teeb seda vähemalt korra nädalas ning 42 miljonit aktiivselt iga päev. Alla 16aastastele kehtivast keelust välja ei tehta. Näib, et asi on totaalselt kontrolli alt väljas – keegi ei tea, ei oska, ei julge midagi radikaalset ette võtta.

MPG sisekorraeeskirjas seisab, et mobiiltelefon peab olema kooli territooriumil välja lülitatud. Eksimise korral võib kool kalli vidina järgmise päevani sekretariaati „hoiule” panna. Pole küll kuulda olnud, kas ja kui tihti seda rakendatakse. Koolitööde tegemisel info vahetamiseks telefone kasutada ei või – selle vastu eksides võidakse alandada hinnet. Aga perekonnad ja sõbrad suhtlevad omavahel ikkagi Whatsappis. Paljud asutused ja ettevõtted on töötelefonides Whatsappi ära keelanud, aga suures plaanis paistab see olevat võitlus tuuleveskitega.

Ühe keskmise suurusega linna edukas gümnaasiumis, millel on ka MINT-EC Schule tunnistus (matemaatika, informaatika, loodusteaduse ja tehnoloogia ektsellentsikeskus), ei ole igas klassiruumis isegi mitte õpetajal arvutit, aga varsti on sellel koolil oma koer. Nimelt plaanitaksse „tööle” võtta labradoodle’i tõugu Paatali. Rheinland-Pfalzis on 236 koolis juba neljajalgne abiline. Koolikoera tööülesanne on hoida head mikrokliimat, aidata häbelikel ja tõrjutud lastel integreeruda, arendada õpilaste sotsiaalseid oskusi, hoida töörahu tunnis ning võimaldada paremat kontsentreerumist õppetööle. Paatali peab koos oma perenaisega – gümnaasiumiastme õppealajuhatajaga – läbima spetsiaalse koolikoerte koolituse. Selleks, et koer tohiks klassi siseneda, peavad kõik selle klassi lapsevanemad andma nõusoleku. Loodan väga, et keeldujaid ei ole – allergikutele on kinnitatud, et labradoodle karvu ei aja.





Elust Euroopa ristteel 2/8: Kriminaalselt headest asjadest

24 10 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 24. oktoobril 2019

Kuidas tunduks üks võrukeelne krimisari? 75 000 kõnelejaga keelele liiga suur tükk? Kanalil RTL Télé Lëtzebuerg on eetris olnud neli esimest luksemburgikeelse krimisarja osa. Luksemburgi keele kõnelejaid on maailmas viis korda rohkem, aga ikkagi piisavalt vähe, ning nad võivad olla põhjusega uhked, et nii väikeses riigis üldse professionaalne filmitööstus olemas on. Tõsi küll, enamasti võetakse tootmises appi mõni partner, nii on ka „Capitani” valminud kohaliku Samsa Filmi ja Belgia Artémis Productionsi koostöös.

Õnneks ei ole „Capitani” stsenaariumi aluseks kurikuulus Flaxweileri kolmikmõrv juulist 2010 eestlasega peaosas. Seos Eestiga on koduselt meeldivam – jagan tuttava arvamust, et väga „Matvere-tunne” tuli peale ja mitte ainult selle tõttu, et peategelasteks on meessoost uurija koos naisassistendiga. Väljamõeldud asula nimega Manscheid on päriselt pealinnast põhja pool asuv Bourglinster, kus iga endast lugu pidav eestlane on kindlasti käinud vähemalt väljast vaatamas 12. sajandi linnust, mõnel on olnud au olla kutsutud pulma või ärilõunale.

Sarja tegevus algab hoopis linnakese lähedal maalilises metsas, Luksemburgi nn väikese Šveitsi servas, kuhu iga looduses liikumist armastav eestlane oma rahvuskaaslased matkama viib, sest see on nii müstiliselt ilus. Pagariäri, portugallased, katoliiklus, naabrivalve jne – kõik kohalikud märksõnad on stsenaariumis esindatud. Keele õppimiseks suurepärane võimalus – kel saksa keele taustast väheks jääb, saab seriaali veebis järele vaadata ingliskeelsete subtiitritega. Ei mingit geoblokki. Luksemburglased hoiavad oma keelt, jäädes ise avatuks ning jagades omatoodangut uhkusega ka neile, kes kohalikus keeles veel väga vilunud ei ole.

Ühes lehes kritiseeriti, et kui kaks peategelast välja arvata, siis kõikidesse teistesse olulistesse rollidesse pidid ka tuntud näitlejad läbima casting’u – et veidi solvav või nii. Tundub siiski õigustatud asi, sest tegijad tahtsid olla kindlad, kas see või teine ikka täpselt karakterisse sobib. Mina neid näitlejaid üldse ei teadnud, aga hea on vaadata. Õige natuke kumab „rahvateatrit”, aga see jääb hea maitse piiridesse.

Mitmekeelse elanikkonnaga väikeriigil Luksemburgil ei lähe teatavasti sugugi halvasti. Euroopa eestlaste kogukond tõusis eelmisel nädalal tagajalgadele, kui avastati, et haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel ootab tagasisidet Eesti koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava tööversioon (vt ka Agaate Antsoni lugu „Lasteaedu kummitab nõuka-vaim”, Postimees, 19. oktoober 2019). Dokumendis on muudki ärevaks tegevat, alates sellest, esimene töötühm olla ilma põhjendamata vahetatud teise vastu. Aimatakse suletud eestluse hiilimist seadustesse, konkreetseks näiteks see õpetajatele suunatud tegevusjuhis. Kas paistavad ridade vahelt ühe või mitme valitsuspartei kõrvad?

Eestist eemal kahe- või enamakeelseid lapsi kasvatavaid vanemaid üllatas eriti lõik „kaks- ja mitmekeelsed perekonnad on lapse kõne arengu poolest ülemaailmne probleem. Koormus ajule on suurem ja sellised lapsed hakkavad hiljem rääkima. Niisugune kõnekeskkond sobib terveile ja tugeva närvisüsteemiga lastele”. Kolm karmi väidet, mille kohta paljulugenud, iga päev asja sees olevad inimesed, paljud ka filoloogi-, kultuuri- või õpetajaharidusega, kuidagi nõus ei saa olla. Miks Eesti lasteaia õppekava peaks üldse huvitama neid, kelle lapsed käivad praegu Saksa Kindergartenis, Luksemburgi précoce’is või alates 4. eluaastast kohustuslikus Spillshoulis? Sellist küsimust ei peaks ju üldse tekkima, kui kõik eestlased ikka koju tagasi oodatud on.

Avan nüüd Luksemburgi piimatootja kodujuustu. See on kriminaalselt hea, sõltuvust tekitav! Koorene, mahlane ja maitsev, mõnusate suurte tükkidega, mida ei pea pudrunuiaga söögitorust alla lükkama. Kõrvale vaatan juubelilaulupeo rongkäigu fotosid. Mitte lihtsalt nostalgitsemiseks, vaid selleks, et jätkata ulgueestlaste harimist rahvarõivaste teemal – õpime vigadest. Koos Luksemburgi eesti kooli juhataja Mari-Liis Kiviojaga oleme saanud endale naljaga pooleks rahvarõivapolitsei tiitli, aga üle-euroopalise esinduskoori lauljatelt korrektset väljanägemist nõudes on meil tõsi taga. Liiga palju näeb väliseesti koorides ja tantsurühmades nutsakaks pestud, ilmselt kuumast pesust ja kuivatist läbi käinud villase tikandiga käiseid või viie-kuuekümneseid „neidusid” selliste lillepärgadega, nagu neid on kombeks olnud Lätis punuda. Rääkimata juhtumitest, kui ühe inimese seljas saavad kokku Pärnumaa särk, Saaremaa-aineline stiliseeritud plisseerseelik ja kirsiks koogil Karksi puusapõll.





Elust Euroopa ristteel 2/7: Saega kooli ja salaja kalapoodi

17 10 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 17. oktoobril 2019

Senised katsed õpetajatöö eest eest põgeneda pole õnnestunud ning koolist kirjutamisest ei saa ka lahti. Pealegi on kool ju teema, milles kõik oskavad ja tahavad kaasa mõelda, sest kõik on seal käinud või siis iseenesest nii targad, et ei peagi sinna minema.

Eile läks 6. klassi õpilane kooli, kotis vana tikksaag. Saeleht sai siiski ohutuse huvides lahti kruvitud, sest tund ei ole mitte tööõpetus, vaid NaWi ehk Naturwissenchaften – ettevalmistav kursus bioloogia, füüsika, keemia jt teaduslikku meetodit kasutavateks tundideks tulevikus. Kui eelmised praktilised katsed olid seemnete idandamine kas valguseta, õhukindlalt suletult või kastmata, siis järgmiseks hakkavad nad uurima, kuidas masinad töötavad. Paluti kaasa võtta kodumasinaid või elektrilisi tööriistu, mis ei tööta, mida enam ei kasutata ja mida pole kahju lahti kruvida. Mitte mobiiltelefone, vaid ikka midagi sellist, kus on näha mehaanika ja elektroonika, kuidas üks teise liikuma paneb ning mis seal sees täpselt toimub. Miks meie omal ajal selliseid asju ei teinud?!

Meenus, et ei olegi aru andnud, kuidas lahenes projekt „tapamaja”. Lahendust veel ei ole, aga põnevust jagub. Kiire meeldetuletus – Luksemburgi eesti laste laupäevakool pidi sel õppeaastal saama tegevuseks ruumid endises lihakombinaadis. Ruume vaatama minnes selgus, et Schluechthaus’is on end sisse seadnud palju vajalikke asutusi, mh Punase Risti esindus ja rulapark, aga koolitööks pakuti hoopis värviküllast konteinermaja kõrvalkrundil. Remont oli just lõpetatud ning kõik nägi täiesti suurepärane välja – isegi piiratud aed ümber ning piknikulauad. Igas ruumis suured kapid, kuhu lubati asju jätta, puhtad tualettruumid. Eesti, Ukraina ja Tšehhi koolid hakkasid rahuliku südamega esimesi tunde ette valmistama. See oli esmaspäeval, 23. septembril.

Sama nädala reedel läks koolijuhataja sissepääsukaartidele järele. Neid ta ei saanud, küll aga sai teada, et turvateenistus ei andnud majale kasutusluba. Hmm… hiljuti olid seal tegutsenud lasteaed ja keeltekool. Põhjust ei öeldud, küll aga öeldi, et ei tohi öelda. Mis iganes see siis oli, linnavalitsuse kiire tegevus asenduspinnale asenduspinna leidmiseks oli väärt Chapeau!-hüüdeid. Paigas, kus asjaajamine võtab eestlase meelest enamasti ebanormaalselt palju aega, lahendati probleem vähem kui 24 tunniga! Reede lõunal tassiti majast välja vana mööbel, õhtul läks peale koristusbrigaad ja uus mööbel pidi paigaldatama laupäeva hommikul. Kui enne keskpäeva koolimajja jõudsime, oli kõik tipp-topp korras ning linnavalitsuse esindaja tuli vabal päeval isegi vastu võtma, kuigi selleks otseselt vajadust ei olnud. Avarad ja valgusküllased klassid, tuttuus mööbel, suured tahvlid, super akustika, täielik ime! Paraku anti kinnitus kasutamiseks esialgu veel vaid oktoobriks. Väga loodan, et saame sinna edasi jääda.

Mis mulle Kesk-Euroopas algul harjumatu oli, aga järjest enam meeldib, on tarbimisralli katkemine pühapäeval ja suurte pühade ajal. Kohalik saab küll ostud nii teha, et ei pea pühapäeva või esimese jõulupüha hommikul kell 9 toidupoodi tormama. Isegi paljud pagariärid on kinni, aga mitte kõik – ilmselt on leivameistrite esivanemad ja järeltulijad kõik juba sellega arvestanud, et elukorraldus saab olema midagi muud kui E–R 8–17. Siinkandi bensiinijaamad pole sellised toitlustusettevõtted kui Eestis, aga värsket baguette’i ja seemnekukleid saab neistki, suuremates on muudki toidukraami.

Autoliiklus on pühapäeval üsna olematu ning kesklinnas mahub jalutama – isegi paljud toidukohad on pühapäeviti suletud. Pole siiski kuulda olnud, et turistid või linnakodanikud oleks nälga jäänud.

Tuttav rääkis hea loo, kuidas ta just Saksamaale kolinuna polnud jõudnud ennast veel kurssi viia, et tõesti kõik poed ongi kinni. Trieri kesklinnas on veini- ja kalamaja, kus saab kohapeal kalatoite süüa, maitsta Mosel-Saar-Ruweri piirkonna veine, aga ka kala ja veini lihtsalt kaasa osta. Tulnud siis pühapäeval reisilt koju jõudes ja tühja külmkappi põrnitsedes meelde „kalamajas” nähtud suured kalaletid ning marssinud usin pereema rõõmsalt kohale. Letid olid aga lagedad, isegi mitte ühtegi heeringat!

„Kas kala on otsas?”

„Ei, täna on pühapäev, me ei tohi müüa.”

Naine ohanud: „Aga mida ma siis süüa teen?…”

Selmet pakkuda, et jäägu ema ja laps lihtsalt kohapeale sööma, sosistanud töötaja: „Mida te täpselt soovite, ma toon teile.”

Käinudki köögis ära ja müünud hõlma alt kala.





Elust Euroopa ristteel 2/6: Pidustustest ja pasunatest

10 10 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 10. oktoobril 2019

Kümme päeva Gruusias ja Saksamaa kummitab täiega – mulle tundub, et kõikidest võõrkeeltest kõige rohkem oli kuulda just saksa keelt. Kui välja arvata inglise ja vene keel, millest pole Tbilisi kesklinnas pääsu ühelgi sammul, sest restoranide, reisikorraldajate ja taksojuhtide konkurents on meeletu ning kõik üritavad sind võidu ära rääkida.

Mõtlesime reisikaaslastega, miks küll Tbilisi suurematel tänavatel Gruusia ja Saksa lipud väljas. Esmaspäeva lõunal oli elukoha lähedal äkki tavatult palju politseinikke ning ühel ristmikul tavatult palju musti, tumendatud klaasidega autosid, neis üks tuttava puna-kolla-musta Adler’i lipuga. Tuleb tunnistada, et Eesti riigijuhtide visiitidega olen rohkem kursis. Igatahes selgus, et Frank Walter Steinmeieri päevakavas oli parasjagu jalutuskäik vanalinna tänavatel, teemaks linna arendamine. Kes käinud, see teab, et Jürimaa majad ja tänavad on kordades kehvemas seisus kui Eestis, aga märgata oli, et nad väga püüavad. Linna arengut märkasime täpselt nina allgi – kui saabudes oli maja ees suur liivahunnik ning kümme autot kitsal tänaval üksteise otsas (täpselt ei tea, kuidas Bolti juht sealt tagasi sai või üle lendas, igaks juhuks ei jäänud vaatama), siis töö tänaval käis mitu päeva hommikust pika pimedani ning juba mõne päeva pärast oli uus kivisillutis maha pandud.

Aga Oktoberfestist õnnestus ära hiilida. Mitte et ma oleks eelnevatel aastatel sel ajal Münchenisse sattunud. Suurem asi õllesõber ka ei ole. Meeltesegaduses sai kunagi isegi Dirndl igaks juhuks kappi ostetud – see on tuttava seljas korra päris üritusel viibinud ka, aga mind ikka kohe kuidagi ei veetle see idee rahvamassis kallist õlut juua ning aastase šlaagridoosi saan kätte talviste karnevalipidustuste ajal. Nüüd korraldavad nii Köln kui ka iga pisike küla või karnevaliklubi oma väiksemaid “Oktoberfeste”, aga ma kaldun ikka pigem sinnapoole, et igal paigal võiks pigem olla mõni omanäoline pidustus.

Vist olen sellest eelmises risttee-sarjas juba juttu teinud, et läksin esimesel varasuvel naiivselt Trieri Volksfest’ile ja mõtlesin, et nimetus “rahvapidu” tähendab elavat muusikat (olgu või šlaagreid), rahvatantsu, käsitöölisi ja nii, aga olid hoopis aastakümneid mööda ilma gastroleerivad karussellid, suhkruvatt, lasketiirud ja õngitsemised, kus kunagi keegi peaaauhinda ei võida, odavate naftariiete ning käekottide väljamüük ning kole masinatümakas iga putka juures. Needsamad vanad atraktsioonid ja koledate kottide müügiletid pannakse linnaväljakule üles veel mitmel korral aastas, siis on nad lihtsalt väiksemas mahus ning kannavad nime Allerheiligenmesse (1. novembri pühakutepäeva eel) või Peter-und-Paul-Messe (kevadel, nelipühade paiku). Iga korraga vajuvad need kuidagi aina rohkem ära – märk, et tagumine aeg on midagi muuta.

Lisaks Volksfest’idele ja Messe’dele on eestlaste maitse jaoks üsna üheülbalised üritused ka Kirmes’ed. Tegelikult on eesti keeleski olemas sõna kirmas või kirmes – kiriku nimepäeva pühast välja kasvanud külapidu, aga ma pole märganud, et sellise nimega simmani ja laadaga ettevõtmisi mujal nii nimetatakse kui Setumaal. Letseburgikeelsete rahvalike laulude varamu on võrreldes meie omaga kahvatu, aga “Et ass Kiermes am Duerf”. teavad kõik. Kahjuks pole küll ühelegi Saksa ega Luksemburgi kirmasele sattunud, mis selle populaarse laulu sisule ka vastaks – noored kirmasel enam ammu tantsimas ei käi ning elav muusika on pigem haruldus. Istustakse ja süüakse vorsti ning juuakse õlut või klaas veini. Hea, kui on küla või kommuuni puhkpilliorkester veel alles.

Õnneks neid veel on. Trieri Rosenmontagi karnevalirongkäigus törtsutab päris mitu pasunakoori. Teisipäevaõhtuti, kui meie Luksemburgi eesti naistega laulame ja tantsime, harjutab maja teises tiivas Weimershofi linnaosa puhkpilliorkester ning ainus asi, mida neile ette heita, on see, et nad ei saa aru, et kui linnavalitsus on pannud paika reegli, et hoovis sees ei pargita, siis see kehtib kõigile. On ette nähtud, et ümberkaudsed elanikud saaks seda hoovi parkla asemel pallimängudeks ning piknikupidamiseks kasutama. Sisse võib sõita selleks, et asju maha laadida ja tuppa viia ning pärast tagasi. Paraku on nii, et mina jaksan oma süntesaatori tänavalt üle platsi tuppa tassida, aga pikkoloflöödipuhuja peab ikka treppi sõitma ning sinna ka jääma. Väravat pole mõtet lukku panna, sest neil on ju võti. Vaatamata sellele, et kohalik “mupo” on kohapeal peale passimas käinud ning linnapea kiri ripub seintel ja ustel, on siiski nii, et on võrdsed ja siis võrdsemad.





Elust Euroopa ristteelt 2/5: Hoopis hatšapuri ja hartšoomaalt

3 10 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 3. oktoobril 2019

Gamarjoba!1

Viies osa Euroopa risttee sarjast tuleb tervitustega transkontinentaalsest riigist, Georgiast, kus saavad kokku Ida-Euroopa ja Lääne-Aasia. Siingi olemine on väga kodune –  igal sammul kohtab saksa keelt kõnelevaid turiste ning mu reisikaaslasteks on Saksamaa eestlased. Ainult 100%list rukkileiba poest ei saa.

Saksa turiste kohtasin möödunud suvel Haapsaluski rohkem kui ühelgi varasemal aastal. Kuna Saksa autoregistri numbri järgi saab teada või vähemalt oletada, kust kandist inimesed pärit on, võin oma mitteametliku uurimistöö põhjal öelda, et Haapsalut külastati peaaegu igalt liidumaalt. Esimesed 1-3 tähte numbrimärgil on registreerimispiirkonna lühend. Tõsi, see võib olla eksitav – näiteks kui sõidetakse rendiautoga. HH nagu Hansestadt Hamburg võib viidata hoopis sellele, et masin on renditud Sixtist, rendi-Porsche aga kanda LB tähti nagu Ludwigsburgi Platte’t.

Kord olen isegi olude sunnil rentinud nädalavahetuseks AVISest auto, et sõita   Saksamaa eestlaste ajalehe Eesti Rada 70. aastapäevale. Olime sättinud end sinna  laulma ja tantsima koos naaberriik Luksemburgi naistega. Auto anti suurem kui  soovisin, ikka liiga suur must Mersu. Numbrimärgiga WI nagu Wiesbaden. Kui Kölnis enne üritusele minekut hotelli poole sõitsin, juhtus minu ette täiesti kogemata sõber, kellega pidime tuba jagama. Pidades viisakat pikivahet, püsisin tal selle suure musta laevaga järel siiski üsna nähtavalt, et ta ikka näeks, et  jälitan. Kui ma lõpuks hotelli parklas ta kõrval autost väljusin, teatas sõber: „Ja mina mõtlesin, et kes see ülbe sakslane mul sabas istub.” Nagu igas sadamas, võib ka igas Saksa autos olla mõni eestlane.

Kas saksa juhid on ülbed? Ei. Muidugi on igas paigas käputäis jõmme, aga viisakus on tavaline. Kui peateel on ummik, lastakse ikka kõrvalteelt üle ühe vahele ning selline õudus nagu Brüsseli kurikuulsatel mitmerealistel ringristmikel, et viisakad jäävadki orbiidile tiirlema, sest keegi ei lase sind välja, kui sa ei ole ise piisavalt nahaalne, ei tuleks kõne allagi.

Sakslased on autoinimesed. Tegelikult on see kurb, et nad nii autoinimesed on, kuid rongi- ja bussipiletid ei ole just odavad. Esimesi saab kaugemale sõites küll päris soodsalt, aga kui reisplaan peaks muutuma, siis ümber neid vahetada ei  saa, lisatasuta ei saa siis sõita ka mitte varasema või hilisema rongiga.

Trieri linnaliini ühe korra pilet kesklinna tsoonis maksab 2,10 eurot. Võrdluseks võib tuua, et 12 km kaugusel Luksemburgis saab sama raha eest sõita tund aega terve riigi piires. Õpilase kuupilet maksab Trieri kesklinnatsoonis üle 50 euro ning kui laps sõidab kaugemal linnaosas elavale sõbrale külla, peaks ta tsoonist välja jäävate peatuste eest juurde maksma. Bussijuhid pigistavad enamasti siiski silma kinni.

Pileti ostminegi võib olla paras peavalu. Ma ei tea, kes on meie kandis need piletiautomaatide programmeerijad, kes kümne aasta jooksul on suutnud niigi niru asja ikka täiesti pekki keerata. Avalehel on otsetee Luksemburgi päevapileti juurde, aga seda vajutades ei saa mitte kohe maksmise juurde, vaid algab kadalipp – vali reisi alguse kuupäev ja kellaaeg, avaneb uus aken, kus tuleb sisestada tagasisõidu kuupäev ja kellaaeg (tuletan meelde, et ostmisel on päevapilet, eks), siis uus aken – mitu piletit, uus aken – kas 1. või 2. klass… ja siis selgub, et täna ei saa jälle kaardiga maksta.

Mäletan esimest sõidukogemust Saksamaa kiirteel aastal 1993, kui minu jaoks niigi ebareaalselt nobedalt liikuvast autost kimati mööda nagu postist. Vaatamata sellele, et suurel osal Autobahn’idel puudub endiselt suurima lubatud kiiruse piirang, on ADAC statistika järgi just kiirtee kõige turvalisem autotee. Keskmine sõiduauto veedab kiirteel kolmandiku oma  eluajal läbitavatest kilomeetritest, aga sõitjate surmaga lõpeb kiirteel vaid 12% õnnetustest.

Paljutsiteeritud võrdlus on, et sama raske nagu piirata USAs relvamüüki, on öelda sakslasele, et ära nüüd nii kiiresti ka sõida. Viimasel ajal on hakatud üha sagedamini rääkima, et peaks ikka limiidi kehtestama ka Autobahn’il. Argumente  on nii ohutuse vallast kui ka keskkonnakaitsest tingitult ehk see, mis auto tagumikust 200ga välja tuleb, on ikka hullem kui see, mis 120ga. Meeldib see juhtidele või mitte, viimasel ajal on vähemalt Rheinland-Pfalzis järjest rohkem paigaldatud130 km/h märke.

Georgia pealinna tänavail ega teedel mina aga autorooli istuda ei julgeks. Õnneks pole ka vaja, sest niipea kui seisma jääd, on kõrval kohe mõni vaba takso, mis võrreldes Haapsaluga ei maksa peaaegu üldse midagi, võrreldes Luxembourgi linna hindadega tundub puhta tasuta. Tbilisi-Kutaisi rong on siiski huvitavam kogemus – loksud rahulikus tempos edasi (203 km 5,5 tunniga), kusjuures samal ajal reisiksid ajas justkui tagasi.

1 Tere gruusia keeles





Elust Euroopa ristteel 2/4: Kirjutades hääbuvas keeles

26 09 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 26. septembril 2019

Käib üleilmne eesti keele nädal KeelEST. Eesti Instituudi seatud eesmärgile jõuda septembris kolme miljoni inimeseni, kes õpivad eesti keeles ütlema mõned sõnad, sai juba eelneval pühapäeval panus tehtud, kui Luksemburgi eestlased tähistasid koos lätlaste ja leedulastega Balti keti 30. aastapäeva. Loomulikult ei puudunud inimkett „Atmostas Baltija / Bunda jau Baltija / Ärgake, Baltimaad” lauluga. Vähemalt 35 esinejat õppisid selgeks 35 eesti sõna, peale selle sai vastastikku meelde tuletatud „tered” ja muud.

Oli kord au olla Bonnis eesti ja inglise keeles pulmaemaks, paarisrakendis saksa-hispaania pulmaisaga. Pruut eestlane, töökeeleks inglise, peigmees Tšiilis üles kasvanud sakslane, tutvuti inglise keeles. Nad on elanud Kölnis ja Brüsselis ning suviti Hiiumaal. Lastega on suheldud mõlema vanema emakeeles, õpetatud neis lugema ning keskkonnast tulevad lisakeeled. Järgmisel aastal on plaan kolida Eestisse ning usun, et sisseelamine läheb täiesti valutult. Soojenduseks on isegi tantsupeol juba käidud.

Küsimus, miks mitte igas kodus, kus üks vanem on eestlane, ei õpetata lastele eesti keelt, on mul kuklas kogu aeg. Vahel eriti teravalt, näiteks kui ainult saksakeelse varateismelise poja ema teatab eesti kultuuripäevadele saabudes: „Minu laps otsustab ise, kas ta tahab eesti keelt rääkida või mitte.” Ma ei mõista! Mõnel tulisema loomuga rahvuskaaslasel on õnnestunud sel teemal vestluspartneriga isegi tülli pöörata.

Miks võtta oma lapselt ära üks võti maailma kultuuri väikesesse varakambrikesse? Hea küll, see pole alati lihtne ülesanne. Kohas, kus oledki ainus eestlane mitmesaja ruutkilomeetri peale, on kodu ainus koht, kus eesti keelt kõnelda, selles lugema ja kirjutama õppida. Paljud kasutavad üleilmakooli – välismaal elavate laste e-kooli – võimalusi. Eriti tublid õpivad kodus paralleelselt eesti kooliprogrammi järgi ning kasutavad iga vaheaega kas mõnes koolis tundide külastamiseks. Peale selle toredad suvelaagrid, mida on tohutult palju.

Aga need loobujad? „Meil ei ole plaanis Eestisse kolida,” öeldakse. Teil võibolla ei ole, aga teie laps võib suureks saades teisiti arvata. „Nii raske on teda motiveerida eesti keeles rääkima.” „Lasteaias soovitati, et kodus peaks rääkima ikka kohalikus keeles.” „Aga ma olen siinkandis ainus, ei jaksa.” Tean, et see ei ole lihtne ning on lapsi, kes ajavad sõrad täiesti vastu. Olen soovitanud, et isegi kui ta vastab sulle järjekindlalt mitte eesti keeles, ei tohi sina ise murduda. Ühes eesti-saksa peres ütles noorim, siis nelja-aastane emale: „Du redest falsch.” („Sa räägid valesti.”). Pärast seda, kui ema oli pikalt kodust eemal ja lapsed Saksamaal eesti vanavanemate hoida, enam märkusi ei tehtud. Tean peresid, kus lapsed on hakanud teismeikka jõudes vanematele ette heitma, miks neile ei ole õpetatud memme-taadi keelt. Või keelt, millega laulupeole minna.

Luksemburgi eesti pühapäevakoolis on 80 last, kellest 30 on märkinud koduseks keeleks ainult eesti. Ka neil kolmekümnel on lapsest saati vähemalt üks tugev keel lisaks – see, milles õpitakse. Poolelsajal on üks vanemaist letseburglane, poolakas, kreeklane, soomlane, rootslane, inglane, belglane, nigeerlane, prantslane, sakslane, hispaanlane… Tean ainult väga üksikuid kodusid, kus lastele eesti keelt ei õpetata või selles isegi pannkookide kõrvale ei räägita. Mõtlemisainet pakub tähelepanek, et neist üksikuist omakorda enamikes on eestlaseks isa.

Eelnevale keelte paablile mõeldes ei ole mõeldav, et pühapäevakoolis suhtleks lapsed vahetunnis omavahel mingis muus keeles kui eesti. Niisamuti ei saa seda juhtuda teises suures keeltekirevas kogukonnas Brüsselis. Lastekoori laagrites tuleb ikka väga harva „siin räägime ainult eesti keeles!” märkusi teha, enamasti on siis muus keeles lobisejad õed-vennad omavahel. Ma olen siis kiusu pärast pöördunud saksa või prantsuse keeles jutustajate poole näiteks vene või soome keeles. Töötab.

Kohtades, kus teiste keelte hulk ühele kokku kuivab, kipub see suur, tugev kohalik üle võtma nii laste omavahelise suhtluse kui ka täiskasvanute asjaajamiskeele positsiooni. Olin väga ebameeldivald üllatunud, kui näiteks USA Kesk-Lääne ja Idaranniku eesti ürituste infokirjad olid vormistatud esmalt inglise ja siis eesti keeles. Need on ju eesti üritused, miks ei ole vastupidi? Inglismaa eestlased on tublimad, eesti keel käib ikka ettepoole.

Siiski väga suur hulk eestlasi on läinud kodus kodustäielikult üle inglise, soome, saksa või muulekeelele. Ei peaks olema minu asi, aga nukker tunne on ikka. Kirjutan hääbuvas keeles, aga alla ei anna.





Elust Euroopa ristteel 2/3: Õllest ja koolist, veinist ja kuningannadest

19 09 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 19. septembril 2019

Mullu Haapsalu Gümnaasiumihariduse 100. aastapäevaks koolimuusikali libretot kokku pannes lugesin läbi kümneid mälestusi teemal, kuidas kasvõi üks vahuvein või õlu kooli ajal võis niita terve klassi käitumishinde või anda põhjuse lausa koolist väljaviskamiseks. Kui aga õpingute ajal ontlik olid või vähemasti vahele ei jäänud, võis juhtuda, et vilistlaspeol lõid tahvli ees klassijuhatajaga kokku. Korra viie aasta tagant on üheks meeleolukaks õhtuks koolimajast kõrts saanud, aga enamasti on keskmine Eesti koolimaja ikka väga karske koht. Mis on temast ju igati kena. Alkoholi müük kooli üritusel, kus osalevad nii õpilased kui lapsevanemad, ei mahu eestlastele pähe, enne kui nad pole näinud, et Euroopa südames see niimoodi kombeks on.

Kooliaasta teise nädala lõpus on Trieri Max Plancki Gümnaasiumis traditsiooniline Schulfest. Pidu, kuhu on oodatud kõik klassid 5-13, õpetajad, kooli töötajad, lapsevanemad. Pidu on pikk – kell 16 korraldavad 6.-8. klassid erinevaid mänge, 9. klassidel on jalkaturniir, bänd alustab kell 19. Verpflegung durch die Oberstufe – see tähendab, et kolme vanema kooliaasta õpilased korraldavad toitlustuse ja müüvad jooke. Alates kella seitsmest õhtul täiskasvanutele ka õlut ning populaarset õlle ja limonaadi segu Radler’it. Kas kooli õues algab nüüd läbu? Ei. Kas lapsevanemad ja õpetajad tõmbavad nina täis? Ei. Kas õpilased joovad? Muidugi mitte. Vähemalt avalikult mitte. See pole ka rusikareegel, et igal emade-isadega koolipeol peab olema avatud ka õllelett. Algkoolide üritustel seda ei kohta ning vähemalt on nüüdseks kooli hoovides suitsetamine ära keelatud.

Luksemburgi lasteasutustes peetavatel üritusel võib aga juhtuda nii, et vee ja mahlajoogi eest tuleb raha välja anda, aga klaas crémant’i on tasuta. Põhjus on lihtne: pakkuda võib, aga müümiseks tuleks sebida müügiluba ning selle eest maksta. Seda ei viitsi üks lasteaed enamasti teha ning vanemate sissetulek võimaldab vett osta küll, ei pea tasuta vahveini kaanima.

Väike klaas õlut (ma ei räägi siin Oktoberfestist, eks) on midagi, mida Saksamaal lõunasöögi kõrvale joomiseks selle sõna halvustavas tähenduses ei peeta. Niisamuti klaasi veini. Keegi ei vaata ka viltu, kui vee peale jääd.

Hiljuti kogesin aga midagi kummalist Prantsusmaal – Euroopa Eestlaste Koor pidas kevadise laululaagri ühes majutusvõimalusega kultuurikeskuses Strasbourgis. Kolmekäiguline lõunasöök maksis 15,50 ja kahe käiguga õhtusöök 12,50. Mõlema hinna sisse kuulus ka vein, mille eest maksmisest ei saa loobuda. Joomine oli siiski vabatahtlik.

Külades ja linnades on praegu viinamarja- ja veinipidude aeg. Tõsi, neid pidusid jagub aprillist hilissügiseni, aga septembris toimub midagi veel. 1990. aastate populaarseid missivalimisi mäletate? Misside ülesandeks oli lisaks ilus olemisele ka oma linna, kooli või siis terve Eesti esindamine erinevatel üritustel või turismimessidel. Saksamaal valitakse alates 1949. ja Luksemburgis alates 1950. aastast veinikuningannasid. Kui ma ühe Moseli äärse külakese Temmelsi asulamärgi all silti “Weinkönigin 1984 – Petra Zimmermann” nägin, arvasin tükk aega, et tegemist on parima naissoost veinimeistriga. Võta näpust.

Oma kuninganna valivad esmalt 12 veinipiirkonda. Kandidaadid peavad olema vähemalt 18aastased, ülemist vanusepiiri ei ole, aga üle 27 pole seni keegi hüpanud. Selle aastatuhande alguses kaotati vallalisuse nõue ning kui varem pidid kuningannakandidaadid olema ehtsad veinimäe tütred ehk viinamarjakasvataja–veinitootja perest, siis nüüd on reglemendis nõutav selge ja tugev seotus Saksa veinidega, mis tõendatakse veinialase kutseõppe ja/või perekondliku sidemega kohaliku viinamarjakasvatuses ja/või piirkondliku veinikuninganna kvalifikatsiooniga.

Esimestel aastakümnetel eeldati, et veinikuninganna peab olema rahvarõivis, priske ja küps nagu ladvaõun, oskama valssi tantsida ning veidi juttu puhuda. Nüüd enam Dirndl’it kandma ei pea, hoolitsetud välimus tuleb küll kasuks, aga põhiliselt testitakse kandidaatide teadmisi majanduse, eriti viinamarjakasvatuse ja veinitootmise, ekspordi, samuti poliitika ja meedia vallas.

Eeloleval kahel nädalavahetusel lähevad tosin naist Neustadt an der Weinstraßes võistlustulle. Neid hindab 70liikmeline (!) žürii. Esmalt pääsevad pooled edasi finaali, 27. septembril kroonitakse Deutsche Weinkönigin 2019/20 ning printsessid. Finaali pilet on päris soolane – 60 eurot, üritust kannab üle televisioon ning omadele elatakse väga elavalt kaasa sotsiaalmeedias.





Elust Euroopa ristteel 2/2: Viisakuse segapudrust ja kuulmiskahjustustest

12 09 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 12. septembril 2019

“Mis on kõige veidram asi, millega on raske, et mitte öelda võimatu harjuda?” küsisin Luksemburgi eesti naisansambli hooaja esimeses proovis. Mitu inimest vastasid, et e-maili suhtlusega kaasaskäiv liigviisakus. Tunnistan, et kohustusliku sissejuhatuse, tänamise, pikkade põimlausetega kolmel eri moel sõnastatud sisu ning veel kord tänamise ja hüvastijätu lõksu olen minagi langenud. Kuidas siis teisiti, kui nii on kombeks?

Saksakeelses meilisuhtluses on vist isegi hästi läinud, kuna üsna samade reeglite järgi võib pöörduda asutuse tippjuhi, lapse klassijuhataja kui ka uue naabri poole. Igas pikemas lõimes jõuab kord kätte hetk, mil tahaks hõigata: “Head inimesed, internetis saab ruum otsa, rääkigem nüüd asjast!” Aga siis tuleb meelde, et sõnadel “saksa” ja “sarkasm” ei ole midagi muud ühist peale kahe esimese tähe. (Enese)irooniliste naljadega tuleb olla sama ettevaatlik kui varateismeliste seas või vanavanaema juures. Kui ei tunne, püsi tõsine ja mängi kaasa, mask peas.

Millal formaalse ja turvalise “sõbralike tervitustega” asemel sobiks ja mis hetkest pigem peakski kirjutama “liebe Grüße” või piisab juba lühendist LG? Juhtub aga töökeskkond ja kommunikatsioon olema pigem prantsuskeelne, kisub veel keerulisemaks. Kas saaja on mees või naine? Vana või noor? Kõrge ülemus või osakonna noorim töötaja? Amicalement, cordialement või salutations? Kas peaks vastama ka samamoodi tuhande suudlusega, mida kirjasaatja ju selles mõttes tõsiselt ei mõelnud?

Hiljuti oli asja kohalikku kaljuronimise sisehalli, kuna tütar avaldas soovi sünnipäeva endiste ja praeguste klassikaaslastega just seal tähistada. Võtsin ka peasüüdlase läbirääkimistele kaasa, et ta küsiks ise, kas laste pidudeks pakutav kaheksameetrine ronimissein 12aastastele mitte liiga titekas ei ole. Omanik oli ikka päris pika jutuga maha saanud, kui sain lõpuks aru, et ta räägib minuga, mitte tütrega. Asi ei olnud keeles, vaid ma nägin esimest korda elus sakslast, kes pöördus võõra inimese poole sina-vormis. Arvan, et sama jahmunud oleksin, kui võõras soomlane esimesel kohtumisel teietaks. Ei, ma ei tundnud end kuidagi solvatuna, lihtsalt ehmatavalt harjumatu oli.

See on ikka veel kirjutamata reegel, et isegi vanad sõbrad kasutavad ametikeskkonnas vähemalt võõraste ees viisakusvormi “Sie”. Kaupluse teenindussaalis on ikka olnud kombeks hüüda “Herr Mustermann! Frau Musterfrau!”, kuigi nö kardina taga ollakse vanad sõbrad. Märkan, et härratamine-prouatamine annab tasapisi teed vabamale suhtlemisele, meie tänava biopoes on vähemalt viimased viis aastat hüütud pigem ikka “Marianne!” ja “Paul!”. Igatahes on nii vanakooli viisakus kui ka koduselt vaba kõnepruuk mõlemad paremad kui õõnsahäälsed salvestatud teated “Bitte Kasse 2”, mis hakkavad üle poe mängima, kui kassiir vajutab pikka järjekorda nähes nuppu, et aeg on teine maksekoridor avada.

“Ma ei harju ära selle lärmiga,” tunnistas üks ansamblikaaslane. Kui on lasteüritus, siis võimendus on alati põhja keeratud ja kloun karjub sõna otseses mõttes kõrva. Teine täiendas: “Kui esimest korda (Luxembourgi) Euroopa Kooli sattusin just sel hetkel, kui tund lõppes ja vahetund algas, oli mul tunne, et kõiki neid lapsi on kaks nädalat kinni hoitud ja nüüd öeldi, et nüüd on viis minutit, jookske, karjuge, võtke, mis võtta annab.” Lasteasutuste ühisruumideks on ka vanade koolide juures uued, väljakannatamatult halva võimlaakustikaga betoonkolakad. Kontsertidel esinemine tähendab piinlikult tihti seda, et pannakse CD mängima ning lapsed üritavad siis sellega kaasa või sellest üle lõuata. Laulmiseks seda nimetada ei saa.

Trieri ja lähiümbruse lapsed satuvad päris tihti kellegi sünnipäevale ülisuurde batuudikeskusesse Trampoline. Seal on kümneid erinevaid lõbustusi ronimiseks ja hüppamiseks, kiiged ja karussellid ning pidude jaoks mitukümmend “aedikut” laudade ja toolidega. Lisame kujutluspilti mitusada last, kes vastavad eelmise lõigu kirjeldusele. Higist tilkuvad mudilased, kes lasevad kojumineku protestiks käiku kõik detsibellid. Taustamuusikat vist ei olnud või ei olnud lihtsalt kuulda?

*

Lõpetuseks iga-aastane vaatlustulemus. On septembri teine nädal ja piparkoogid on müügil! Aachener Printen ja teised Lebkuchen’id on võtnud koha sisse kampaaniatoodete riiulitel. Olingi juba mures, kuhu nad sel aastal nii kauaks jäävad. Hollandis elav tuttav tegi juba augustis piparkoogipudi põhjaga kooki – itsitasin omaette, et küll mina elan mina ikka mahajäänud kohas. Tühja sellest, et enne adventi on veel Oktoberfesti, kõrvitsate ja mardipäevalaternate aeg.





Elust Euroopa ristteel 2/1: Taas kõik on uus septembrikuus

5 09 2019

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 5. septembril 2019

Viis aastat tagasi ilmus Lääne Elus kaksteist elu- ja mälupilti elust Euroopa ristteel. Kas midagi on muutunud? Jah ja ei. Pendeldan ikka kahe kodu vahet. Haapsalu on vaieldamatult kõige kaunim koht ilmas, kus elab peaaegu pereliikmeks muutunud valge kummitus. Trier on ikka veel üks Saksamaa vanemaid linnu* ning Luksemburgi ja naaberriikide eestlaste kogukondades käib vilgas kultuuri- ja koolielu. On september, räägime koolist.

„Vaesed lapsed!” Kui Arnod isadega koolimajja jõudsid, oli Rheinland-Pfalzi liidumaa õppeaasta kestnud kolm nädalat, septembri lõpus algab juba kahenädalane sügisvaheaeg. „Kooliorjus! Kohutav ülekohus!” on tavaliselt esimene reaktsioon, kui kuuldakse, et Saksamaal kestab laste suvevaheaeg ainult kuus nädalat. „Aga kuhu ma lapsed panen, kui tööl olen?” küsib sakslane vastu. Saksa lastel on kokku 15 nädalat vaheaegu – umbes 75 tööpäeva, puhkused sellest kolmandik või veidi peale. Vanavanemaid pole alati võtta, suvelaagrite osas on pilt märksa kesisem, kui me Eestis harjunud oleme. Paljud algkoolid pakuvad niigi napil vaheajal laste päevahoiuteenust, üksikud suured firmad aitavad töötajate laste suvetegevust korraldada.

Teine asi, mille üle ikka ja jälle imestatakse, on vaheaegade liikumine liidumaade lõikes. Kui jõuluvaheaeg kattub enamasti üle riigi vähemalt 23. detsembrist uue aasta esimeste päevadeni ning suur reede ja ülestõusmispühad jäävad kevadvaheaega, on kõige muu osas pilt nagu malelaud. Berliini lapsed asusid selle aasta augusti esimesel nädalal juba koolipinki, kui Baieri ja Baden-Württembergi vaheaeg hakkas alles hoogu sisse saama. Üle-euroopalise laste- ja noortekoori laagreid planeerides pean arvestama veel ka eri linnades tegutseva Euroopa Kooli vaheaegadega, mis on kohalikega omakorda nihkes.

Nappe vaheaegu täiendavad nn pikad nädalavahetused. Näiteks taevaminemispüha on alati neljapäeval 40 päeva pärast ülestõusmist. Sellele järgneval reedel koolid ja lasteaiad ei tööta. Niisuguseid päevi, mis jäävad argipäevale sattuva püha ja nädalavahetuse vahele, nimetatakse Brückentag või Fenstertag (silla- või aknapäev). Peale selle on kohalikke koolivabu pidustusi, mis ei ole riigipühade kalendris, näiteks karneval enne paastuaega.

*

„Kuidas on eesti koolid lubatud, aga vene kool mitte?” Kui viis aastat tagasi kirjutatust silmadega üle lasin, jäi silma selline kommentaar. Need on kaks ise asja. Vene (õppekeelega) koolid Eestis on olnud üldhariduskoolid. Üle ilma eesti koolid on reeglina pühapäevakoolid, isegi kui tegutsevad laupäeviti või mõne argipäeva õhtul. Enamasti kord kuus. On erandeid, kus eesti keelt saab õppida vähemalt ühe tunni päevas, aga nendest ei mahu siinkohal rääkima.

Eesti koolide tegevus on suuresti õhinapõhine, asukohariik enamasti ei toeta nende tegevust, vähemalt mitte rahaliselt. Rahvuskaaslaste programmi haridusprojektide taotlusvoor, mida korraldavad Eesti Instituut koos haridus- ja teadusministeeriumiga, avaneb väliseesti koolidele kaks korda aastas. Eesti riigi toetused on mõnestsajast paari tuhandeni ning kuluvad ruumide üüriks, õppevahendite ostmiseks ja tagasihoidlikuks kompensatsiooniks õpetajatele. Samamoodi tegutsevad siinkandis vene, tšehhi, ukraina, läti jt koolid.

Luksemburgi eesti kool (LEK) alustas tööd jaanuaris 2013 ühe tühjaks jäänud koolimaja ruumides. Algul oli ruumikasutuse tingimuseks, et võimalikult paljud osasaajad elaksid Weimershof-Neudorfi linnajaos. Seda keegi otseselt ei kontrollinud ning nõnda on kenasti kalendrisse mahtunud nii hispaaniakeelne näitering kui ka kreeka tantsud. Mullu tehti hoopis selline suurpuhastus, et visati välja kõik, kes oma tegevuse eest kasvõi väikest tasu kogusid. Selleks ajaks oli LEK juba ammu liiga suureks kasvanud, jõudnud ühe aasta tegutseda Pfaffenthali ja kaks järgmist Merli linnaosa seltsimajas. 29. juunil teatati, et Merliga on nüüd ka kõik. Ei põhjendatud, miks. Järgmised tõenäolised ruumid on kuni 23. septembrini remondis ning esimese koolipäeva väljakuulutamine on põrsa kotis ostmine. Eriti arvestades asjaolu, et noorte huvitegevuseks ümber kujundatud maja nimi on Schluechthaus (letseburgi k tapamaja) ning aadress on rue de l’Abattoir (pr k Tapamaja tänav).

* Kõige vanema tiitlile pretendeerivad kuus linna, neist vanimat välja selgitada on võimatu.





Kaitstud: Tüütu

2 06 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: