Kuidas augud juustu sisse saavad?

23 05 2013

Taustaks sobib mängima panna Jamie, kes ei ole Oliver:

DSC_3328

DJ. Rääkis (vist) perfektset saksa keelt (kindlasti) perfektse vene aktsendiga, nii et ma vahepeal ei saanud üldse aru, mis keeles jutt käib. Töö kvaliteedi kohta ei ole nurinaid kuulda. Torusse puurimine ei olnud tema süü.

DSC_3331

Jääaja künnisel ning selle kevade (kevade?) seni külmima öö ootuses on tänu juhuslikule eksimusele tagumine aeg avastada, et isoleerimata toru oli sooja vee oma.

DSC_3335

Wall-E parandatud silmaga :)

DSC_3337

Olen täna nii palju niisama lobisenud, et mitme kuu blogivõlg on makstud ning 2500 tähemärki asjalikku juttu peaks tähtajaks (homme hommikul) juba lenneldes tulema.

Lõpetuseks tervitused meelate huultega porrumehikeselt! (Jaa-jaa, ma tean, et toiduga ei mängita, aga ülejäänud söödav läks kõik juba kõhtu). Belgia L, kui sa seda loed, siis anna oma abikaasa T-le edasi aitäh kana-porru pastaroa idee eest. See oli ammu, aga näe, ikka meeles. Ma küll retsepti ei küsinud, aga õnneks toimis “usalda mälu ja improviseeri”.

IMG_05232013_161951





“Ma ei tule välja!”

22 05 2013

…ütles Supsik eile vannis, ilma et ma oleks jõudnud üldse juttu alustada. Lia Laatsi lakaluugi-intonatsiooniga.

Mul on sama seis vaimse musta auguga. Õnneks ma ei ole üksi, kaks kaaskannatajat on veel. Muidugi ei ole ma selle üle sugugi õnnelik, et keegi on veel sarnaste sümptomitega õnnetu, aga jagatud mure ja blablabla, teate küll.

Laps A pakkus eile, et  peaksime otsima analoogi ürituste sarjale “Paar pisarat”. Kardan ainult, et sellist kiiksuga asja siin ontlikus Umgebungis ei ole ning see sari tuleb endal käima panna koos puhvetiga. Mis on niigi motivatsioonikriisis vaevlejatele üle jõu. Kuigi Umgebungis otsivad viimasel ajal mitu õlletuba uut omanikku, sealhulgas too Nikolause nurgal, kus kunagi suure eesti sõprade delegatsiooniga mehetegusid tegime.

Päevad on nagu nad on, aga ööd on märksa vähem mustad ehk ehk sarjas “Minu unenäod” oli eile peaosas David Bowie koos sõbraga, kelle nime ei õnnestunudki hommikuks välja selgitada, aga väga lahe lokkidega sell oli. David oli tulnud K sünnipäevale üllatuskülaliseks. Ürituse kulminatsiooniks olid inimpüramiidid – Bowie ja teised poisid all, siis naised ning lõpuks lapsed. Väga professionaalselt esinesime. Koidu eel oli kuulus muusik üllatunud, et keegi kurivaim oli tema õllepudelisse lahjendatud veini valanud.

Ilmaennustus pakub täna õhtuks Eifelis lumesadu. Äkki ma ikka viisin kelgu kolmandat korda liiga vara keldrisse?





Ei saa me ilma ilmavinguta

19 05 2013

Screen Shot 2013-05-19 at 11.12.00 AM

 

Kole asi tuleb jälle. Nii suuri numbreid ei ole minu ettekujutuses olemas, kui mitu millimeetrit tunnis täna õhtuks vett lubatakse. Oleks, et korraks, aga sama asi jätkub seni, kuni yr.no pikk ennustus ulatub. Eile korraks näidati pilvede vahelt päikest (näljasele ei või ju korraga palju anda), loodan, et inimesed Umgebung’is ikka said ikka mõne tera D-vitamiini sünteesitud ning muru ära niita. Ega see varsti enam ei kasva ka, mädaneb lihtsalt maas ära.

Minu tuju aga kalamaksaõliga ei paranda. Isegi vein ei aita, ma lihtsalt ei jaksa seda nii palju juua.

Eurovisiooni võitsid Petra Mede, Malta, Holland ning Ungari. Tõsiselt, mul on nii hea meel, et ebatüüpiliste eurolugude või esitusetega nii kõrgele kohale jõuti. Birgitist lihtsalt kahju – väga puhtalt esitatud, aga… Vana BBC euroiroonik Graham Norton ütles, et tubli, aga laul oleks võinud 1970ndatel Luksemburgi esindada ning ma pean tunnistama, et olen temaga nõus :P

EBU võiks aga punktide edastajatele sõnad peale lugeda, et ei ole vaja enne numbrite hääldamist seda mittemidagiütlevat formaalset või suisa piinlikku kiiduila.

Selmet loodusesse minna, tuleb end taas tubaseid töid tegema sundida.





Rajale tagasi ronides

10 05 2013

Kui enam aru ei saa, kas oled ramp- või juba surmväsinud, aga kõik muudkui kuhjub, on läbikärssamise ennetamiseks targem pidurit tõmmata ning võtta korraks aeg maha. Eriti siis, kui oled mõttes juba lubanud endale kolmapäevaks vabama päeva, aga kolm esimest tundi vastad meilidele, millele on kohe vaja vastata. Siis inertsist ka neile, millega ei ole üldse kiiret. Ja siis hakkad pisiasjadele üle reageerima ning lõpuks tekib totaalne vaimne ja füüsiline lühis.

Täna on reede õhtu ning ma olen juba peaaegu välja puhanud. Memme on Supsikuga pikki tunde veetnud ning mina endale hindamatu väärtusega mittemidagitegemise hetked saanud.

Mööduva nädala hoiatus tuleb toiduteemaline. Esiteks võite A4 tee kõrval Aire de Longeville “restoranist” Flunch võimalikult kiiresti mööda sõita. Aga mul läks kõht teel Strasbourgi korraga väga tühjaks ning esmaspäev oli see päev, mil ma ei jaksanud ise söögitegemisele mõeldagi. Flunch on koht, kus ka kõige roosamate prillidega ei leiaks toitu kujutava pildi ja tegeliku väljanägemise vahel ühtegi sarnasust. Toidu tellimise viis meenutas mulle endisageseid kaubamaju, kus tuli esiteks seista ühes järjekorras, sealt kirjutati välja tšekk, siis tuli minna kassasse, maksta raha ja kobida kolmandasse kohta kauba järele. Selles “restoranis” oli esimene ja kolmas punkt sama tädi, aga talle tuli uuesti läheneda poolkaarekujulise leti teiselt küljelt. Huvitav, kas ta saab ka kahte palka, tellimuste vastuvõtja ja koka oma?

Trieri Kockelsbergi restoranis võib ka söömata jätta, pigem võtta lihtsalt tass kohvi või klaasike veini ning vaadata linnale ülalt alla. Restorani seltskond oli omaette kultuuriväärtus – näis, et kõik teised kunded olid seal käima harjunud ilmselt juba lapsepõlvest peale ja see pidi olema väga ammu. Igatahes tõmbasime me ka koos memmega keskmise vanuse piinlikult kõvasti alla :) Toit igav ja kuiv, meie 12-16-euroste taldrikutäite kõrval oli lapse 5-eurone praad ainsana oma hinda väärt.

Pool kolmapäevahommikusest tegemata asjade paanikast on maas. Teise poole maandamine läheb loodetavasti natuke valutumalt.





Ootis kaua akna all…

31 03 2013

Vabandust kehva foto pärast. Elevant portselanipoes ehk anna veel kohmloomale nutifon.

IMG_03312013_144059





Kartulipuder – aga seda võib ju ka armastada!

9 01 2013

(Muumitrolli (raamatute) fännid teavad, mis sõna kriipsu ees tegelikult on.)

Arvan (ja seda on teised ka kinnitanud), et kartulipuder tuleb mul päris hästi välja. Samas on see umbes 2,5 aastat kuulunud Supsiku nimekirja “aga ma ju ei söö seda!”.

“Nii hea!” öeldi täna. Läks ka guljašš, mida ta lausa nõudis, et pudru kõrvale ikka ka pandaks. Eile söödi ära terve cordon bleu. Kaks aastat sobis liha ainult grillitult, äärmisel juhul toorvorstid praetult… Aga mitte praetud grill-liha!

Rohkelt erinevaid kaunvilju sisaldava kirju minestronega on veel arenguruumi. Aga ta oli nõus seda maitsma ning suisa sõi paar (tee)lusikatäit. Tõsi, näiteks põldoasupp ei kuulunud ka minu lapsepõlve lemmikute hulka, kuigi sisse ma selle enamasti ikka pigistasin. Õnneks tehti seda harva.

Homme hommikul võiks teha katse kaerahelbepudruga või pidada pigem päevakese vahet? :P

* * *

Aga Supsiku nohu ja köha on visad taganema, A jäi ka haigeks. Mina olen lihtsalt jätkuvalt keskmisest väsinum ja rõõmus väljanägemine tuleb suure pingutusega, (käsi)töökoorem on visa vähenema, aga vat viirused loodaks küll ära petta, sest ees on palju raskesti ümber tõstetavaid asju: laupäevast esmaspäevani tuleb kolmes riigis lapsi laulutada ning teisipäeval on melotortide proov nr 2 laiendatud koosseisuga. Täpsemalt toetavad naiste laulu mehed, kellega me valmistume üheks Luksemburgi eesti kogukonna jaoks väga tähtsaks esinemiseks. Esimese proovis oli suisa seitse meest, kaks puudusid. Aastaid tagasi üheks jõulukontserdiks koolis õnnestus ainult kaks kohale meelitada, nii et progress on märgatav. Kaks meest, muide, on sakslased. Laulavad nagu Nürnbergi meistrid ja saavad meie imelikust keelest suurepäraselt aru. Üks ehk Trieris elav A räägib ka. Teine küsis, kas ma ka aru saan, mida esimene räägib. Kuna ma saksa keelt ka mõistan, saan ma aru ka siis, kui kõneleja ei tea täpselt õiget sõna, vaid tõlgib jutu sees otse saksa keelest. Näiteks lausest “need koolid on väga küsinud”, tuleb aru saada nii, et jutt on nõutud (küsitud – gefragt) koolidest.

Eile rääkis üks neist, Trieris elav A, et Eesti-teadlikkuse osas on Põhja- ning Kesk-ja Lõuna-Saksamaa erinevus väga tuntav. Näiteks Rostockis teatavat Eestit väga hästi, ikkagi üks meri. Ilmselt on Tallinn tuttav ka (eriti) Kieli ning Hamburgi elanikele. Enamikul lõunapoolsetest pole aga kas üldse mingit aimu või siis on Eesti pealinn Riia ja seal elavad leedukad. Minultki on korduvalt küsitud “aus Estland” peale “aus Island?“, A entis sama. Aga tema olla elus esimest eestlast kohanud noore mehena Veneetsias. See naine oli M. Nii jäänudki :)

Vaat kuhu võib jõuda, kui alustada kartulipudru teemal.





Supsik sööb liha ja jõulupuid :)

1 01 2013

Supsik sööb meelsasti niisama potist või kotist peterselli ja tilli. Täna tilli küljest väikseid oksi nokkides: “See on jõulupuu.” Pistab oksa suhu, nii et oksake kleepub koonuseks. “Jõulupuu on pakitud. Nüüd söön ära.”

Tilli- ja petersellifänn oli ta varemgi, aga viimastel päevadel on Supsik üllatavalt palju asju sööma hakanud, mida ta kaks aastat või isegi kauem pole puutunud: hautatud liha, praetud kotletid, mandlikook, paprika, isegi tükike soolaheeringat läks loosi.

Aga eile oli meeleolukas. Vahetasime aasta koos M&A ja nende kahe tütrega, kuna poeg oli ära (tal on hetkel käsil varateismelise ea täiesti tavaline tsükkel “üks nädalavahetus/püha meil, teine sõbra juures”). Neiukestel oli rõõmu palju, keegi ega käskinud koristada ka. Pärast südaööd avastasid nad kollektiivselt guaššvärvid…





Pidur

26 11 2012

…võiks sama hästi olla ka inimene, kes muudkui pidutseb. Nagu puhur puhub, valvur valvab või asjur asju ajab. Peoleo, noh.

Teatud sorti inimestele on piduderohke aeg ränk tööperiood. Jõulud koolis ja lasteaias – muusikaõpetajate ning huvijuhtide õudusunenägu. Kadripäeva puna pole veel põselt maha kulunud, kui juba igas nurgas tiliseb. Mõtlen siikohal kaastundlikult kõikidele ametiõdedele ja -vendadele, eriti oma õele. Kaks ühe pere inimest sama reha otsas. Ei ole ikka indiaanlased.

* * *

Eks mu tere-tere-vana-kere on varemgi märku andnud, et elu võiks väheke kergemalt võtta, aga kehakeele osas olen täiesti sõnakuulmatu. Kui ise hoogu maha ei võta, siis on vaja, et laps pidurit tõmbaks. Muidu ma praegu ei kirjutaks, vaid otsiksin Strasbourgis parkimiskohta. Aga sellest mõned lõigud hiljem.

* * *

Ma ei tea, kuidas mujal, aga Luxembourgi Euroopa Kooli jõululaatadel on nii, et iga rahvusgrupp (või siis keelesektsioon, kel on) tragide lastevanemate juhtimisel sisustab oma boksi ning müüb oma põnevaid toite, jooki ja käsitööd. Tulu läheb heategevuseks.

Hinnad on päris soolased, nt salatid maksavad 2-3 eurot, võileivad, piruka- või koogilõigud 1-2. Eesti koolides totaalse alkoholikeeluga harjunud inimesed võivad nüüd minestada, aga Hispaania boksist saavad suured inimesed osta sangria‘t, Skandinaaviamaadelt saab “täiskasvanute” glögi, Iirimaa pakub Iiri kohvi, veinimaade boksid veine, Eesti väljapaneku eest vastutajad teavad Vana Tallinna fänne ilmselt juba nägupidi. Ma olen kolmel laadal käinud, aga ühtegi purjus inimest pole veel kohanud. Tõesti ei tea, kuidas samu asju kahes erinevas Euroopa punktis siis nii erinevalt juuakse, et ühes on vaja kõik korraga ära keelata ja teises reguleerib neid asju justkui elu või ühiskond ise.

Lisaks on laadal võimalik esineda. Mul on juba kolmandat korda kohutavalt kahju, et lastele visuaalsemaid kunste ei õpeta :P Paraku on laulmine just see, millega neil omas koolis kitsas käes on. (Samas hea tõdeda, et näiteks vanema flamenkorühma parim tantsija on eesti tüdruk K. Juba aastaid :))

Mõtlesin laupäeval, järjekordsel Euroopa Kooli jõululaadal Luxembourgis, et küll rootslastel on lihtne – paned aga valge pika Lucia kleidi selga, küünlad peas põlema, laulad vana naapoli laulukest ning – tehtud! Kreeklased võtavad ringi, teevad paar syrtaki‘ ringi – korras! Ja siis tulevad eestlased, kes peavad iga hinna eest igal aastal midagi uut laulma. Eeldavad, et laulu laadamulinas ka kosta oleks.

Seekordne laat toimus uhiuues II koolis (kuhu ma ilma ML abita poleks jõudnud, sest sellesse Luksemburgi kanti satun haruharva ning ma polnud sugugi ainus, kelle gepsus sellist tänavatki veel ei ole, mitmed märksa kohalikumad tiirutasid samuti abitult ringiratast).

Mameri-Bertrange’i tühermaal ühe kohaliku lütseumi taga laiuv koolikompleks on uhke ehitis, aga traditsioon “helitehnilised jõuluimed” jätkus ka selles majas. Laval olid seekord valmis lisaks kahele solistimikrofonile ka kaks kondensaatormikrofoni koori jaoks (ma jõudsin juba rõõmustada), aga olemasolemisega asi ka piirdus, sest inimene puldis laiutas ainult käsi ja ütles, et ega neid nüüd peale keerata küll ei saa. Mis mõte on koguda esinejatelt nende vajadusi, kui helimees vaatab enne üritust juhmi näoga otsa ning ütleb, et tema ei tea midagi, keegi pole midagi öelnud?!

Ei, ei mõista.

Igatahes, kõik see, mis meie laste laulu ajal peale keeramata jäi, pandi pärast iirlastele topelt. Nii et tegu ei ole pelgalt eestlaste kiusamise, vaid juba lahendamatuna näiva korraldusliku probleemiga. Ja miks pannakse ikka samasse saali nii esinejad kui ka pooled müügiletid, kui majas oleks ruumi kõike paigutada hoopis läbimõeldumalt?

Järgmiseks korraks valmistame ette hoopis tantsu. Seda, et lapsed laulda oskavad, teab siinne eesti kogukond niikuinii ning jõululaadad on viimane koht, kus seda oskust teistele tõestada õnnestuks.

Eeloleval laupäeval saab näha, kuidas asi Brüsselis korraldatud on. Mõned teadjad inimesed on rääkinud, et justkui võiks olla paremad tingimused. Loodame.

* * *

Eile sõelusin kaks korda Luxembourgi vahet: hommikupoolikul olid tunnid ja õhtul Ott Leplandi kontsert, mille tarbeks olin esineja ja tema mänedžeri valikul lahti kruvinud meie koduse suurema Yamaha ning mida siiski ei saanud kasutada, sest mingi kole sahin tulnud pulti. Toodud perekond P juurest valge digiklaver (mis oleks olnud ka minu esimene valik). Samuti ei läinud vaja monitori ega klaveritooli (sest valge klaveri juures olgu ikka valge tool) ehk ma sain niisama asjadega edasi-tagasi sõita. Ega ma kedagi peale iseenda süüdista, ise ju pakkusin lahkelt abi :) Nüüd on vähemalt teada, et rohkem pole mõtet kruvikeerajaga hullata. Kui just kolima ei hakka.

Kontserdil meeldisid mulle eeskätt need lood, mis ei olnud esitaja enda või tema ema kirjutatud. Publiku hulgas oli õnneks palju neid, kes neelasid ahnelt alla kõik minu jaoks liiga venivad ballaadid. Hästi lauldud, aga minu jaoks liiga “ühtekad”. Maagiline “miski” jäi paljudes lugudes puudu. Kuulad – midagi viga ei ole, aga midagi erilist kõrva või meelde ka ei jää. Kaks, mida enne hästi teadsin – “Kuula” ja “Sinuni” – ei saanud kahjuks eriti täiendust. Ivo Linna “Sülita vaid allatuult” tuli tal väga veenvalt välja. Üks eriti aktiivne väike laululaps, kes seni oli üsna vaikselt ringi keksinud, kirjutas selle (ka esineja sõnul) ebaõiglaselt vähetuntud loo oma süüdimatu kommentaariga ilmselt igaveseks kogukonna mällu. Jätan selle siinkohal toredate vanemate rõõmuks kohalviibijate teada :)

Lisalugu nr 2 juhtus olema tuntud Briti singer-songwriter’i sulest. Ennäe, isegi muidu na mornide ja mustas kohalike valguse- ning efektimeeste kõrvad hakkasid rõdul lõpuks äratundmisrõõmus laperdama.

* * *

Täna pidime minema kolmekesi Strasbourgi, aga juhtus hoopis nii, et esiteks ei seisa Supsikul hommikust saati midagi sees, teiseks olen mina nii kutu, et 6 tundi vihmas üksi sõita oleks olnud liig mis liig. Parem ma pikutan väikese süümekaga kodus oma lapse kõrval, kui öösel kuskil pimedas Prantsuse põõsas suurema süümekaga. Pärast tunni ärajäämise teate laialisaatmist selgus, et 12 Strasbourgi laululapsest 5 on haiged ja üks ei saanud niikuinii täna tulla. Nagu oleks kokku leppinud, et vaja põdemised üheskoos ära põdeda.

* * *

Pidudevaheline pidur on kõnelnud.

* * *

Magada tahaks.





Punase mantli õnn

14 11 2012

Häda, oh häda! Mul pole aega õmmelda! :) Isegi mitte tellimustöid lõpetada-alustada, isiklike unistuste realiseerimisest rääkimata.

Olen ammu tahtnud Supsikule sooja punast mantlit, aga pole mahti poeski käia, ise õmblemisest rääkimata. Mantlit oli vaja, sest preili keeldub jalga panemast pikki pükse (mitte et ma ise neid viimasel ajal väga armastaks), soojadest rääkimata, suure surmaga saame jalga sukkpüksid.

Supsik valis endale (ok, ikka kokkuleppel minu kui maksjaga) külmadeks ilmadeks välja mustad, punase öökulli ja kirjadega saapad. Eelmised talvesaapad ju väikesed. Ja kuidas sa kannad korralike saabastega ning kirjute kleitide peal kärtsroosat suusajopet. Siukest juudi jõulupuud ma vabatahtlikult oma lapsest ei tee, mingi maitsekus võiks ikka maast-madalast külge jääda.

Aga poodides olid müügil ainult suusajoped. Siin, kus on 12 kuud s***a suusailma! Või siis muidu nõmedad Michelini-mehikeste joped… karvase kraega. Nagu maiteakus ja maitemissajandil elaks. Suusajoped, suusajoped ning mitte spordipoes- ega osakonnas, vaid igal pool, isegi Zaras, kus võiks olla müügil kasvõi üks, heal juhul kaks villasest kangast mantlit või jakki. Neid on seal olnud, ma mäletan. Nüüd olid ainult “michelinid”. Kuda ma ostan kunstkarvase kraega suusajope lapsele, kes eelistab pigem kenasti tütarlapselik välja näha?

Olin lootust kaotamas, kui täna pandi C&A-s välja unistuste punased mantlid. Soojad, kleidikandjale hädavajaliku pikkusega, mõistliku hinnga, meeltmööda nii kandjale kui ostjale. Kivi langes südamelt.

Aga muidu, nagu te vaikusest aru saate, on elus jälle see periood, mil kohustuslikku arvutis vahtimist on nii palju, et vabal hetkel tahaks vaid lakke vahtida. Veel parem oleks vahtida silmad kinni.

Kui see nädalalõpp mööda saab, naasen normaalsesse ellu. Püüan. Tahan. Jah.





Vastu külma ööd…

7 11 2012

Täna saabus kamin. Homme tuleb korstnapühkija ja vaatab üle, kas kõik on ok, et seda ka muuks kasutada kui vaatamiseks. 22. detsembril, kui saabuvat vaikus ja pimedus, lasen parimad sõbrad tuppa sooja ning tulepaistele, siis võime kuulata, kuidas üleüldises vaikuses tuli praksub… Räägitakse, et gravitatsioon pidavat ka ära kaduma, kas see raske kamin tõuseb siis toas lendu?

Tervitasin uut kaminat heeringaga. Nordischer Art heeringad kõlbavad siin süüa küll, ei ole liiga soolased ja äädikat (mida tavaliselt on siinkandi heeringakonservides pigem palju kui vähe) pole üldse.

Kas inimene või mitu, kes tulid selle peale, et Euroopa (ei tea, kuidas mujal) parim pakend õlis ujuvale surnud kalale on selline, mis a) nurgast ei avane, kuigi selline nurk on vahel isegi olemas ja b) kui katki lõigata, siis on terve majapidamine õli täis,… ühesõnaga, kas need inimesed on ikka ise proovinud neid pakke avada? Või irvitavad iga kord sadistlikult, kui poes kellegi ostukorvis oma vaimuvälgatust näevad?

Aga soolaheeringas oli see, mis täna mu elust hädasti puudu oli. Klaaspurkides anti ainult marinaadis kalu. Saagu need pakendajad täna veel andeks.

No kohe nii hea hakkas.

Ainult töö ei taha kuidagi otsa lõppeda.