(Koroona)elust Euroopa ristteel, 3/8: Pommuudis keset maskiballi

Ilmunud ajalehes Lääne Elu 20. mail 2020

Trieri linna pommuudiseks on sel nädalal vahelduseks viirusele hoopis pommiuudis. Hea uudis, et leiti ja hea, et maalilise pargikompleksi servas asuva eramu hoovis basseni jaoks auku kaevanud kopajuht liiga kõvasti ei koputanud. Ega ei tahaks küll olla majaomanikust sünnipäevalaps, kelle poeg kaunil kevadpäeval tuppa jookseb: “Ema, meil on aias pomm!”. Teise ilmasõja keskmine lennukipomm – brittide MC 500 (223 kg). Linnas, kus 1600 maja pihta sai, pole need leiud tänaseni sugugi haruldased, eelmine samasugune tehti kahjutuks mullu septembris ning üleelmine aastal 2016 vanalinnas. Kui kümme aastat tagasi aeda läbi kaevasin, võttis ka mõned korrad kõhedaks, kui labidas metalli vastu kõlksas, õnneks olid need vaid uksehinged ja muu säärane.

Linnulennult leiust kilomeetri kaugusel elades võin kahjutuks tegemise ajaks taas koju jääda, 2700 inimesel tuleb aga neljaks tunniks lahkuda. Kümnendikule, kel ei ole peavarju sugulaste või sõprade juures, võimaldab omavalitsus ruumid ühes koolis. Linn peab korraldama transpordi eakatele ning (voodi)haigetele inimestele. Evakueeritava piirkonna majad on ehitatud enamasti 1960ndail ning elanikud on vananenud koos majadega, seega vajab abi rohkemgi kui tavaliselt. Sel aastal peavad päästeteenistujad ning vabatahtlikud arvestama ka koroonaga. “Kohvi ja kooki koolis ei pakuta,” täpsustab Ordnungsdezernent*. Covid19 ohustab lisaks õlle kõrvale jalgpalli vaatamisele (või jalgpalli kõrvale õllejoomise?) ka Kaffee und Kuchen traditsiooni!

Tunniplaanide tegemine on mulle alati raketiteadus tundunud, aga praegu eriti. Koolide võimalused hügieeninõuete järgi töötamiseks on väga erinevad – lihtsam on see väikestes algkoolides, kus on piisavalt suured klassid ning saabki korraldada nii, et pool klassi on nädal koolis ja teise koduõppel. Ideaalis võiks ühe pere samas koolis käivad lapsed sättida samale nädalale. On koole, kus mahuvad kõik lausa iga päev koolituppa, ainult kooli saabumine ja lahkumine on 30 minuti sisse hajutatud. Suurtes gümnaasiumites ei jagu vabu ruume ega õpetajaid ning tütre kool on võtnud liidumaa koolide taasavamise juhendit sõna-sõnalt ehk kõik peale lõpuklasside pääsevad viiel päeval kooliõhku nuusutama. Koridorides peavad õpilased pauside ajal nuusutama maskitagust, aga õnneks mitte tundides. Vaesed lapsed Luksemburgis, kes terve päeva oma klassis ja maskiga istuma peavad, ka pikapäevarühmas.

Luksemburgi riik on eraldanud igale elanikule veel 50 maski lisaks esimesele viiele, aga Rheinland-Pfalzis tuleb kõigil enda kulu ja kirjadega suu ja nina kinni katta. Max Plancki gümnaasium pakub võimalust 1 euro eest kuni 5 kuuma pesu kannatavat polüestermaski osta ning maskitellimus tehti lapsevanemate abiga. Aga kus on maskid, mida ministerpresident Malu Dreyer aprilli lõpus kõikidele õpilastele kinkida lubas?

Ettevaatlikkusele manitseb tõsiasi, et 15. mail, pärast õnnelikku perioodi, kui Trieri linna nakkuskordaja 8 päeva järjest 0 oli, lisandus üks nakatunu – Realschule Plus’i õpetaja. Kooli siiski esialgu ei suletud, aga kõik 160, kes eelmistel nädalatel koolis käisid, kutsuti testimisele. Kõik loodavad, et number nüüd jälle kiiresti ülespoole ei lenda. Kui kordaja läheb üle 50, pannakse jälle kõik kinni.

Vaadates, mismoodi inimesed maskidega ümber käivad, tekib küll tunne, et tegu on üldrahvaliku turvateatriga, mis on nakkuste levikut pigem soodustav kui pidurdav. Auto esipeegli küljes, kus vanasti rippusid lõhnakuused, ripuvad nüüd maskid. Ühekordsed. Neid kasutatakse kümneid või sadu kordi, liigutatakse kätega üles-alla – sest kui vähegi võimalik, lükatakse mask lõua alla, et hingata või rääkida. Käed, mis seda maski puutuvad, ei ole kindlasti mitte alati desinfitseeritud. Piinlik tunnistada, aga minagi muutun mugavaks ega viitsi enam iga poeskäigu järel maski pesta, lasen vaid kuuma triikrauaga üle. Siiski parem kui nädalaid taskus või auto kindalaekas hoida.

Proovisin ära ka maskiballi juuksuris. Ei ole meeldiv, kui tukakarvad maski alla kukuvad ning sa neid enne kätte ei saa, kui ükskord tänavale pääsed. Fööniga maski alla puhuda ei tohtivat ning mehaaniliselt pole see maski all higise näo pealt ka võimalik. Aga habet võib küll ilma maskita ajada…

Keelekursuste õppekavadesse peaks nüüd lisama, et lihtsalt kõnest arusaamisele peab hakkama treenima ka maskitaguse kõne mõistmist.

---

*Dezernent on valdkonna ameti või osakonna juhataja. Ordnungsamt ei ole vaid mupo, vaid väga pika valdkondade nimekirjaga kommunaalamet – sünnist matusteni ja autoregistrist müügilubadeni.

Minevad ja tulevad

Need 3-8 fänni, kes siin päevast päeva lootusrikkalt kohal käivad, teavad ilmselt niigi, mida ma teen. Koduloo huvides olgu lisatud ka ülejäänud lingid Lääne Elus ilmunud lugudele:

Kallis Taani, kallis Eesti

Anna aega atra seada ja aru saada

Rongis ja roolis

Tulevad, tulevad, jälle käes

Palju(d) on vahepeal tulnud ja läinud. Need kõik väärivad omaette lugusid.

Võti naabritädi südamesse

…on käsitöö.

Ülejärgmises majas elab üks vanaproua, keda me aimatava välise sarnasuse tõttu ning tema tegelikku nime teadmata Margaret Thatcheriks hüüdsime.

Meie vahel oli võssa kasvanud vana maja, nägime teda harva vaid läbi okste, enamasti majadevahelist teed pühkimas. Tänaval käis “raudne leedi” harva ning siis jättis ta nii range ja tõsise mulje, et ei julgenud teregi öelda.

Kui vana maja lammutati, sulas ka jää. Esmalt sai Frau D-ga jutule A, kel naaberkrundile minust sagedamini ja asja pärast asja on olnud.

Eile õhtul läksin aias uuele naabrimehele tere ütlema ja samal ajal oli õues ka Frau D. Nähes mu peos tikkimisraami, unustas ta hoobilt oma artroosihaiged jalad ning kappas kärmelt lähedale – ilmaime, kui keegi tänapäeval Saksamaal käsitööd teeb.

Tegin talle sisseijuhatuse Eesti rahvarõivaste ja laulupidude teemasse ning Frau D rääkis, kuidas ta terve elu muudkui heegeldanud on.

Supsik sai Oma‘lt paki vahvleid (Frau D ise nimetas end lapse ees vanaemaks, kusjuures ma olen A-ga nõus, et Thatcheri kõrval on sarnasusi ka minu emaga) ning A sai ka kiita, et ta nii palju ise ehitab ja teeb.

Vardad, nõelad, haamrid ja pintslid kätte, kodanikud!

Mobiilipilt on tõestuseks P-le, et rohkem kui aasta otsa ilma nõela pistmata seisnud Kadrina käised siiski jõuavad laulupeole (eeldusel, et P juunis rohkem koorikontserte ei korralda :) ). Esitükil on tikkida veel üksikud lilled ning varred. Kuna see siin pole käsitööblogi, siis ma ei viitsinud triikida, sättida ega fotoaparaati otsida.

Schade… ja need teised Š-sõnad

On pühapäev, kõik on kena, poed on kinni, inimesed puhkavad, patseerivad peredega parkides… ja teie arvate, et teie turvaliselt pargitud autoga ei juhtu midagi.

Vale! Alati leidub mõni “lendav mittehollandlane”, bee-emm-vee poolt pimestatud noor naga. (Saip, anna andeks, ma tean, et sa teed head tööd. Ja Bond ka.). Siiski, kas ikka peab proovima lühikesel kõrvatänaval, munakividel sõita kiirusega 80 km/h? Ai kurat ja need saksa š-sõnad, ei tulnud välja! Pärast kahe auto katkitegemist ei osanud noormees muud, kui ema rinnal nutta. Ja sõbrad vaat et itsitasid. Mitte keegi ei tulnud küsima, et kuidas või mis. Eks nad vist ise ka imestasid, et mingid imelikud inimesed – ei hakkagi kohe karjuma, hindavad olukorda vaikselt.

Ma tahaks ka nutta, aga enne kui oma ema juurde pääsen, pean kohvri seljas lennujaama saama. Trier-Süd jaamas on seda päris raske rongi peale tõsta.

Rääkimata sellest, et muu elu on tükis ajaks halvatud.

Kaka, pähh.

Hotel California von Trier

You can check out anytime you like,
but you can never leave…

Üle tee hotellis säravad hommikuti paljudes tubades tuled. Ühel pool välisust on ilmselt köök, kus tehakse hommikusööki, teisel pool ja verandal süüakse. Paljud ülemiste korruste aknad on hommikuti lahti. Toas on näha inimesi.

Mitte et ma oleks professionaalne “tädi Maimu”, kes näeb ja teab kõike, aga seoses naabermaja ehitusega, mis on nüüdseks täielikult vallutanud ka meie majaesise*, vaatan tavalisest rohkem aknast välja küll.

Aastate jooksul olen näinud üksikuid külalisi hotelli väravast ja uksest sisenemas, välja tulemas aga mitte kedagi :) Õhtupoolikutel on kõik aknad pimedad, sõltumata kellaajast.

Kes ja keda seal küll hommikuti sööb? Ja kas neid marineeritakse pimedas? :P

———

* Vahel on raske sisse-välja saada, sest kaks suuremat sorti autot, nt veo- ja segumasin, seisavad ukse ees kõrvuti. Ehtitatava maja krundi ees nad seista ei saakski, sest sinna püstitati laupäeval kraana. Liiklus on kokku surutud ühele reale, mis haarab enda alla ka poole vastas asuvast kõnniteest, nähtavus on pehmelt öeldes olematu. Jalakäijatele ei ole just palju ruumi jäänud. Pealegi, sinna saamiseks nt Edekast tulles on kaks varianti – tuleb kas minna mitusada meetrit tagasi (eriti pika tsükliga) fooriga ristimikule või riskida eluga. Ja ma ei saa aru, miks foori ei ole – naabrimees olla öelnud, et talle öeldi, et tuleb foor…. Jube palju on ei-saa-edasi-ega-tagasi-olukordi, aeg-ajalt sõimatakse, tihedamini antakse vihaselt signaali.

Et la lune descend sur le temple qui fut

“Ja kuu paistab templile, mis kunagi oli…”

Sellist nime kannab 2. osa Debussy klaveripalade tsüklist “Images 2”. Väga poeetiline pealkiri üsna kabedale melanhoolsele teosele. Naabermaja oli aus Saksa Wohngemeinschaft’i kultuuri tempel ja kuni elanike väljaviskamiseni väidetavalt ka vanim omasugune Trieris. Natuke kurb ka, et maha võeti, aga vähemalt ei tule kõrvale kortermaja nagu algul plaanis oli, vaid ühe pere elamu. Normaalse pererahvaga.

Alumisel korrusel tänava pool 3 tuba, neist üks läbikäidav, köök, söögituba, WC. Söögitoa kõrval veel üks läbikäidav tuba, millest omakorda sai väiksesse tuppa, kus keegi vahepeal ka salaja sees elas.

Ka teisel korrusel oli kokku 5 tuba.

Pööningukorrusel suur ja tühi pööning pesunööridega ning kaks tuba.

Suur võlvkelder, mõned eraldi konkud. Hoovi pool juurdeehituses pesuköök ja üks ruum kaevu ja leivaküpsetusahjuga.

Alles jäi kelder ja see majaosa, mis on järgmise majaga ühise väravavõlvi kohal.

Kuskil tiliseb

“Eesti mehed oleme,
tööd me hästi tunneme…”

Ettevaatlikule märkusele, kas selles laulus ei peaks olema mitte “meistrimehed”, reageeriti eelmisel nädalal väga tõrksalt, aga eilseks sai Supsik aru, et on päris hea huumoriga hakkama saanud.

Üldiselt on nii, et kui Supsik mõne sõna valesti ütleb (näiteks “ütelda” asemel “ütleda”), toob ta vabanduseks “aga ma räägin tasku keeles”. Taskumaa on üks imeline maa, kus lapsed elavad hotellis (vanemad ühes teises), kus päike kogu aeg paistab ja taimed kasvavad ilma veeta. Taskumaal on oma keel, mis vahel külab nagu väheke vigane eesti keel, aga teinekord tundub nii keeruline, et Taskumaa elanik ise ka ei mäleta, kas “aitäh” oli nüüd “lanta” või midagi muud. Vähemalt keele nimi on lihtsam kui mul samal ajal. (Laštervomi keel kõlas väga ugrilt, aga kahjuks olen kõik unustanud peale keele nime. Ugri keelte kurb saatus…)

* * *

Eelmisel aastal sain ma Luxembourgi ja Brüsseli Euroopa Koolide jõululaadalt nii tugeva vaimse trauma, et ühelegi vabaõhulaadale ka enam minna ei tahtnud. Aga vabas õhus on ikka etem, kuigi ma jätkuvalt ei mõista, miks peab alati just kõige kitsamas kohas keegi suitsetama.

Supsik ei talu rahvarohkeid kohti, kus suured inimesed väikesi üldse ei märka ning otsa jooksevad. See on kole küll, mulle ka ei meeldi.

Nii tõsine või isegi kurb meie eilne karussellisõit nüüd ka ei olnud. Aga mis elu see on, kui kunagi ei osteta roosat suhkruvatti ega kahtlaste toiduvärvidega komme, vaid peab leppima maasikatega šokolaadis?

* * *

“Kas ma saan teha nii, et kõik kuuleksid seda muusikat, mida ma teen?”

Palun, väike “grünberg” (mp3) :)

* * * 

Reedel tuuakse maja ette suur konteiner, kuhu tuleb tassida kõik pööningukorruse ehitussodi ning katusealuste kipsplaatide alt ebameeldiva üllatusena leitud hallitanud Isoveri vill. Mis tähendab, et tööd on nüüd veel rohkem, kui esialgu plaanis. Väga piinlik, aga õnneks olen ma reedel Strasbourgis…

* * *

Mis sellest blogist saab, seda ma ei tea. Nüüd näitab WP tasuta blogides aeg-ajalt reklaame ja ma ei ole sugugi kindel, et ma tahaks, et te siit mingi asjassepuutumatu klipi eest leiate või kas ma oma pikkade kandvate pauside eest ikka raha maksta raatsin. Mul ei ole hetkel aega alternatiivi ka otsida.

* * *

Teeme need jõulud ära, siis vaatame.

Kes on Nii ja Naa?

…küsis täna Supsik.

Mulle näib vahel, et need kaks või siis Oh ja Ah korraldavad kordamööda mu elu, nii et mul ei jää muud üle, kui kaasa lohiseda. Vahepeal on nii ja siis jälle naa, aga võrreldes kevadega rohkem vist ikka ah! kui oh… (Olla võiks nii, et on vaid radirii?) Mõned asjad, millest hetkel avalikult kõnelda ei taha, on teinud meele mõruks, aga üldiselt on kõik hästi, lihtsalt aega napib. Ja seda õiget blogituju. Aitäh kõigile, kes siin lootusrikkalt uudistamas käinud on – jagub teil ikka kannatust!

Enne eelmist nädalalõppu mõtlesin, et kui segakoori laululaager läbi saab, küll siis alles hakkan kirjutama. Tühjagi, hoopis haigus, mida ma oktoobri keskpaigast jupphaaval n-ö edasi lükkasin, lajatas lõpuks ikkagi täiega.

Seda pole tõesti ammu juhtunud, et terve kuu ja mõned päevad pealegi ei teki siia kärbsemustagi. Jube raske on uuesti ree peale saada, kui oled hange kinni jäänud.

Millest ma siis alustama peaksin? Et tõime kolmanda kapi alla ja et ma tõstsin kogemata mitte just õige kummuti asjadest tühjaks? Ma ei ütleks, et me peres erilised ostuhullud ja kogujad elaksid, aga ikkagi – kuidas on see võimalik, et esiteks tulid kaks Eestist väikese autotäiega, siis taas kaks väikese autotäiega, üks lennukiga juurde ning vaatamata sellele, et siit on suurte kohvrite ja autotäitega siia ja sinna edasi mindud, on suur maja ikka asju täis. Nüüd, kui pööningukorrus on vaja ümberehituseks täiesti tühjaks teha, kratsime kukalt, kuhu see kõik panna. Autotäis sai taas suvel Eestisse eest ära viidud, osa riideid Punase Risti konteineritesse, mittevajalikku mööblit sõpradele jagatud või Sperrmüll’i antud.

Kõrvalmajale leiti lõpuks ostja – seda saime me aga teada mitte omanikult, kes aastaid tagasi lubas meid kursis hoida, kui midagi toimub, vaid maamõõtjatelt. Kaks korda on mehed krunti uuesti üle mõõtmas käinud ja eile nägime ka uue omaniku ära – tundub täiesti normaalne naaber. Paraku ei saanud  teda sisse kutsuda – no ok, aknast oleks saanud, aga ukse ees askeldasid kolm kiviraidurit. Naaber lubas, et tuleb varsti uuesti ja näitab meile maja. Paraku läheb see lammutamisele ning asemele tuleb uus, sest renoveerimine olevat liiga kallis. Kuigi naaber ei ole visiitkaardi järgi otsustades just madalapalgaline, võib temast isegi aru saada, sest võrreldes meie majaga on naabermaja päris kehvas seisus. Kiviraiduridki kurtnud A-le, et Trieris on viimasel kõik hingehinnaga.

Väike tükk kõrvalasuvast ja nüüdseks täiesti võssa kasvanud aiast olevat jäänud aga ikka Frau Dorotheele. Tol krundikesel polevat aga ehitusluba, provva vist kasvatab endale lihtsalt eraürgmetsa.

Jääme huviga ootama.

Uudishimu

Eile kella 22 paiku, kui naiste lauluproovist koju jõudes parkimiskohta otsisin (mida maja ees sellisel kellaajal on enamasti võimatu leida, aga ma ikka loodan), seisis meie akna all noor perekond. Mees kiikas niisama, laps oli kärus ja naine ronis parasjagu uue köögi akna all mööda seina üles, et sisse piiluda. Akendel on veel vanast ajast klaasi alumisel osal tuhmid kleepsud ees, aga kardinaid veel ei ole ning kui tuli põleb, võib vaatepilt küproki-plastiku ja läikivate või külmade puiduimmitatsiooniga köökide põlvkonnale päris põnev tunduda. Äkki oli ronija eelmise omaniku tütar, kel võiks olla õigustatud huvi, mis tema kunagises toas toimub? Kahjuks nende mõne minutiga, kui ma kõrvatänavasse parkisin, olid uudishimulikud juba edasi läinud. Oleksin hea meelega tulihingelised huvilised tuppa palunud :)

Lühidalt:

• Supsik sai kuueseks ja meil oli tore pidu
• remont kulgeb täpselt sellises tempos nagu aja- ja muud ressursid võimaldavad
• kui mul õnnestub teha mõni pikem rongisõit, saan ehk mahti midagi lahti kirjutada

Seniks leppige teadmisega, et oleme elus.

Ah et mida…

… ma siia ikka kirjutan, kui linnas on suvi ja kodus remont.

Koolivaheajal on Südbadis kavalam käia argipäevade hommikupoolikuil. Pärastlõunal on oht saada palliga pähe, hullemal juhul koos viskajaga. Kui kuivama lähed, suitsetavad ümberkaudsed su välja. Ega ma ei ütle, et ma elus üldse suitsetanud ei oleks, aga seda juhtub viimasel ajal haruharva* ning väikeste laste keskel (või mis veel hullem, laps kaenlas) ma, koni hambus, ei käi. Eriti päikese käes. On inimestel ikka hea tervis! Ühel päeval nägin vaatepiirkonnas kahte naist, kes ei suitsetanud, teisel ühte (ja see oli ka tuttav ehk klaveri-K naine), kolmandal ei jäänud ükski silma. Ilmselt on kõik mittesuitsetajad (või need, kes leiavad, et vabaõhu veepargis ei peaks tossama) mujale puhkama sõitnud.

Iga päev ei viitsi Südbadi minna ka, sest 2×2 km on vaja vantsida ning kuuma ilmaga ei ole see üldse mõnus. Jah, iga pügal üle +25 on minu jaoks jätkuvalt palav. Võite nüüd nähvata, et ma pole ka kunagi rahul. Miks ei ole – +18…+25 sobib suurepäraselt! Paar päeva ongi täpselt selline paradiis olnud :)

Alternatiiviks Südbadile on mänguväljak, kus on tõenäoliselt veel palavam :) Hommikul või õhtul kannatab vähemalt istuda ja tikkida või midagi, kuni Supsik oma isu täis kiigub (ja selles osas on ta sel suvel täitmatu). Kuni mõni täiskasvanu ei istu su kõrvale ega asu sind välja suitsetama. Saksamaal on tavaline, et mänguväljakule tulevad kaks täiskasvanud naist, ema (55) ja tütar (30), istuvad maha ja teevad suitsu. Mis mõte on keelustada mentoolisigarettide müük, kui suures riigis on tavaline, et kolm põlvkonda kimuvad koos? Mänguväljakul ja basseinis. Ning palju. Kassajärjekorras arutavad süvarasedad naised omavahel, kas Templeton on sama hea ja kange kui Marlboro. Abordi on Trieri piiskop siinsetes kirikule kuuluvates haiglates ära keelanud, aga aeglase lapsetapuga võib tegeleda küll.

Eile õhtul jalutasime Supsikuga üle pika aja vanalinna ja tagasi. Kuu ajaga on päris palju muutunud, mitu poodi ning söögikohta on vahepeal suletud ja uusi avatud. Linn on värvilisi elevante täis.

Kuna 9. augusti õhtul Viru Folgil kuuleb lavalt Folkmilli läbi aegade, kaevasin välja foto aastast 1991 meie välisreisilt Soome. Mulle kingiti Lappeenrannas sünnipäevaks selline lilla elevant. Eelmisel päeval küsisin viiuldaja Valmarilt, mis lilla asi sul kotis on. “Ostsin naisele jope,” vastas ta. Elevandi nimeks saanudki Valmari Naise Jope.

Aga tukk oli mul vinge, eks?

Esmaspäeva hommikul lähevad vanad köögikapid ja gaasipliit Sperrmüllwagen’iga viimsele teekonnale. Fotosid “enne ja nüüd” näeb siis, kui uus on enam-vähem valmis. Hetkel on veel pool ja pool, st uues köögis on kasutusvalmis ülemine ja vanas alumine osa köögimööblist.

ML käis neljapäeva õhtul läbi, et törts tööjuttu puhuda (Eestis tuleb suur laste laululaager) ja ütles, et teile oleks kohe imelik tulla, kui kuskil enam remont pooleli ei oleks. Seda aga lähiaastatel ei juhtu.

———

* Kui me Ameerikamaalt tulime, küsis tollitöötaja Luxembourgi lennujaamas, kas sigarette on. Ma valetasin, öeldes, et ei ole. Oleksin pidanud tunnistama, et jah, näete, tõin pooliku paki Luksemburgi maksumärgiga Vogue’i tagasi.