Minevad ja tulevad

16 12 2014

Need 3-8 fänni, kes siin päevast päeva lootusrikkalt kohal käivad, teavad ilmselt niigi, mida ma teen. Koduloo huvides olgu lisatud ka ülejäänud lingid Lääne Elus ilmunud lugudele:

Kallis Taani, kallis Eesti

Anna aega atra seada ja aru saada

Rongis ja roolis

Tulevad, tulevad, jälle käes

Palju(d) on vahepeal tulnud ja läinud. Need kõik väärivad omaette lugusid.





Trepijooksja pihtimus

20 11 2012

…ehk mõnda sellest, kuidas me Brüsselis toreda ürituse korraldasime, saab lugeda siit blogist.

Tsiteerides ML kalambuuri, sellise kammi peale kuluks hädasti üks öömütsike :)





Aga mulle maitseb siin

29 09 2012

Tuttavate Soomes ja Belgias elavate eestlaste sumin ühe Delfi rahvajutu ümber ajas mulle hirmsa “õige Eesti” kartulisalati isu peale. Veri on ikka paksem kui vesi, täna võtsin ette ja maitses küll paremini kui see, mida poes müüakse. Mitte et sakslased ei oskaks, neil on lihtsalt teine retsept.

Vähe sellest, ma rikkusin väikese osa kartulisalatist peediga ära (© by A) ning see kausitäis tuli veel eriti hea (aga see headus jäi ainult minu teada). Nüüd on tükiks ajaks rosoljega rahu majas.

Lubasin rahvuskaaslastele ära kinkida oma ainsa paki kama ning toetada nende võõrutusravi hapu tõrva maitsega Soome kohvist, pakkudes järk-järgult asemele korralikku Saksa kohvi (mida tuleb siinsest kohvimaksust legaalseks kõrvalehiilimiseks Luksemburgist osta).

Ma elan ju paradiisis :))) Suurepärast musta leiba ja kohukesi müüakse üle tee Nettos (aga ma ei taha päevast päeva musta leiba ja kohukesi pole kunagi üliväga armastanud), üks Saksa tootja teeb voolavat hapukoort (Auchanis müüdav Normandia 15% on ikka parem) ning ma suudan väga hästi ema süldist süldini elada, rohkem ei tahakski kui paar korda aastas.

Ja mina olen vaadanud ja imestanud neid kümneid eesti tuttavaid siin ja seal, kes hooaja saabudes jälle potitäite viisi rannakarpe vitsutavad… Puha vale ja silmakirjalikkus, tegelikult unistavad kõik kilust :)

Kui minu kõht siin ja praegu üldse millestki päriselt puudust tunneb, siis metsaseentest. Või siis pigem tunnen ise puudust puhtast seenelkäimise rõõmust. Vat kukeseeni ma poest osta ei taha, näevad teised na kuivanud välja. Teist aastat järjest on strateegiliselt tähtis osa suvest olnud väga kuiv, seega pole vist mõtet jahile sõita.

Aga miks ma sellest üldse rääkima hakkasin, aga lõpuks unustasin – isegi Supsik sõi täna ühe ampsu kartulisalatit. Ta pole viimase kahe või isegi kolme aasta jooksul ühtegi majoneesi või koorega tehtud salatit suu sissegi võtnud.





Kui päikest antakse…

11 03 2012

“Aga minu vanaisa laseb parte!”

Üks paljudest spontaansetest vahelehõigetest, mis Luksemburgi ja Belgia eesti laste laulutunnid eluliselt värvikaks teevad. Eriti osavad on eelkooliealised. Hiljem õpetatakse ju filtreerima.

“Minu ema võtab unerohtu. Isa ei võta.”

Kas me peaksime koduste vahetute juttude filtri laste kuuldes veel tõhusamaks keerama?

* * *

Töine nädalavahetus on möödas. Üle 600 km, üle 130 lapse, 15 laulu ning kõrvale lõigatud-kleebitud 85 paberist parti/tibu.

Midagi põrutavat ei juhtunud, kui mõned põrutavad Valloonia teelõigud välja arvata. Supsiku põlv ei saanud põrutada, ainult “punase täpi”, nagu ta ise ütleb (ning see on siiski kohutav vigastus), aga tema lemmiksukkpükste põlv sai Brüsselis igas mõttes läbi.

Väike kukkumine oli tühiasi selle kõrval, et nad käisid papaga Brüsseli loodusmuuseumis dinokaid ja muid loomi vaatamas, kui ema tööd tegi. Kaks Supsiku joonistust on ka muuseumi kodulehel üleval (nr 23 ja 36)  Tõsi, Supsik on vanakoolijoonistaja ehk arvutiga täielik algaja. Antagu talle ikka korralik pliiats ning paber.

* * *

“Täna oli tore päev.”

Selle on Supsik minult saanud, täpsemalt meie õhtustest päevakokkuvõtetest. Mis muidugi ei tähenda, et ta seda fraasi kell 11 hommikul poleks kasutanud. Parem kohe välja öelda, pärast võib ju pekki minna.

Hommikul sadas Trieris peenikest ja sooja kevadvihma, aga Brüsselis paistis päike.

Ütlesin A-le autos, et mul on väga hea meel olla nii toredate laste õpetaja. Mitte et õpetajatöö mulle varem meeldinud ei oleks, aga pausid on kasuks tulnud ning mul pole häbi ringiga tagasi jõuda. On olnud ja on muidki väljakutseid, loodetavasti ei saa minust kunagi pedantset, kibestunud pedagoogi.

Kogemus õpetab, et kui tahta nii harvade tundidega vähemalt õrnalt samaväärset tulemust, milleni jõudmiseks Eestis oleks aega laialt ehk iganädalased muusika- ja kooritunnid, pean endast neil harvadel päevil mitme eest andma. Patt oleks öelda, et ma kuhjaga tagasi ei saa. Õnneks ma ei pea kedagi vägisi laulma sundima, käivad ikka need, kes tahavad.

* * *

“85 parti? Miks mitte 85 papagoid?” küsis ML, kes jagas eile FBs kuulsa Soome papagoi Nakke videot.

Kaksi, nelja, kuuuuuuuu! ja ma loodan, et teil on vaadates sama lõbus, kui minul eile :)





Vilmaaaaas!

26 08 2011

Kadestan neid, kes Rootsis või Taanis elavad, sest sealsete toidupoodide kaubavalik on Luksemburgi, Saksamaa ja Eesti omast peajagu üle ja enamik asju maitselt väga “minu”. Aru ma ei saa, miks ma maailma parimat näkileiba ainult ühe paki ostsin…





See väike suur maailm

31 07 2011

Käisime eile ML pool lõunal, kellel oli omakorda veel palju toredaid külalisi, ja edasi kuulsal õhupalliüritusel. A ja M sattusid sinna juba 2006, aga järgnevatel suvedel oleme alati sel ajal Eestis olnud.

Supsik ei osanud ürituse peapõhjust muidugi vääriliselt hinnata, eelistades mänguväljakut ning karusselli (õnneks pääsesime vaid kolme ringiga ja iga kord tuli ise maha ega pistnudki röökima).

Selle mänguväljaku ehitajad olid aga arvanud, et kõik lapsed peaksid sünnist saati ronima mööda köisredeleid. Väikestel tüdrukutel, kes on nõus kodust lahkuma vaid pika kleidiga, oli üsna raske liumäegede otsa ronida. Lõpuks leiutas Supsik jalapakkude peal ülesronimise nipi ja saavutas märkimisväärse vilumuse, aga õhtul kodus avastasime, et sääred olid paksult sinikaid täis. Täna nõudis preili nende peale sidet :D

Vahepeal jõudis ta umbes tund aega järjest kohalike lastega võidu mäest alla joosta, ühe teismelise paariga pool tundi palli mängida ning ennast niimoodi kella üheksaks totaalselt ära väsitada. Aga tema pole ju see laps, kes siis istuks ja puhkaks. Vastupidi, läheb üha enam ja enam pöördesse ning äratulek tähendab röökuri süles autosse kandmist, sest oma jalad viivad ainult tagasi mänguplatsile. Igatahes lahkusime enne õhtust uhkust ehk valgustatud pallide osa.

Kui me ülejäänud seltskonnaga nägemiseni jätsime, jalutas järsku mööda K, keda tunnen ammusest OK jutuka hiilgeajast ja kes on töötanud ka Lääne Elus. Põgusa kohtumise pikendamise võimalus on juba nädala pärast Augustibluusil.

Jah, Euroopa on suur ainult siis, kui planeerid Saksa ja Poola läbimist. Esimene öömaja sai eile igatahes Saksa-Poola piiri lähedal kinni pandud, teise puhul juhtus nii, et booking.com pakkus ühe Ülem-Poola linna hotellide asemel hoopis samanimelise küla lähedasi Alam-Poolas. Juba leidsin ühe toreda pesa, aga hea, et ma enne broneerimist ikka kaarti vaatasin ja sealt Katowice leidsin :D





Uzmanību, uzmanību! Latvija!

30 07 2011

Katsetan siin jätkuvalt erinevaid marsruute, et jõuda Saksamaalt võimalikult pinge- ja tee-ehitusvabalt läbi Poola, Leedu ja Läti Eestisse. Kõikide marsruutide puhul jääb teele täpselt sama arv riike, aga Google Maps hoiatab huvitavate asjade eest.

A. This route crosses through multiple countries.
(Loomulikult.)

B. This route has tolls. (OK, teame.) This route crosses through Latvia.
???




Pakid vöörist käes

27 12 2010

Tuletagem meelde, et M asus Heidelbergist Frankfurdi kaudu Tallinna poole teele 19. detsembril ning sinna ta ka jõudis, kuigi DB rongid hilinesid (hilinema kipuvad enamasti just ehk IC/ICE kiirrongid, mis läbivad väga pikki teekondi, seega võib lumistes tingimustes osutuda kiiremaks hoopis doomino kohalike susladega) ning Frankfurdi lennujaam oli mäletatavasti esimest korda selle talve jooksul tõsisemal lumepaanikarežiimil.

Tema kohver jõudis Tartusse täna, 27. detsembril. Etteteatamine kohvri saabumisest olla toimunud eile vene keeles. Eeeeee…?!

Kuigi öeldi, et tuleb minna Cargobusi ise järele, olla kohver ikkagi memme aadressile viidud.

Ehh, vähemalt (lumerohkel) talvel tuleb ikka lennata käsipagasiga. Vähe, aga kõik on sinu juures nii rõõmus kui tõrgetes. Muidu võib juhtuda nagu lapsepõlvemultikas “Päkapikk ja maja”.





Nädala nali

20 12 2010

… tuli seekord juba esmaspäeval ära, nimelt said ühe Brüsseli kooli vanemad teate, et laste suusalaagri koosolek jääb lume tõttu ära. (Täpemalt, lumelaagri koosolek jääb lume tõttu ära: “La réunion des parents pour les Classes de neige a été annulée à cause de la neige…“)

Lisaks Luksemburgi Euroopa koolile, kus suletud uste päevad hakkavad juba traditsiooniks muutuma, olid täna kuuldavasti lumepühad ka Trieri koolides.

On tõesti tagumine aeg põhjarahvastelt õppust võtta. Selle asemel teevad belglased Saksa mägiteedel hoopis selliseid trikka.

Meil on nüüd lõpuks tolmuimeja, mis IMEB TÄIEGA sõna otseses mõttes. Kui maksimumi peale keerata, peab väikesed lapsed ja loomad igaks juhuks toast välja saatma :) Eelmine imes niisama, mitte tolmu.

Ja armas Nokia, anna andeks – isegi iPhone ei suutnud me 12aastast suhet murda, aga kuna Sa ei suuda kahe SIM kaardiga telefone toota, siis mul on nüüd Samsung. (Üks kaart on mul ikka üle, seega arenguruumi on :) )





Jõulud tööjuure tasandil

14 12 2010

Käisin eile koos Supsikuga esimest korda A “tööjuure” jõulupeol. Nagu ma aru saan, toimub see alati samas rütmis, et peale tööd kogunevad kõik sööklasse, kus antakse tiba peenemat sööki kui tavaliselt ning lisaks lookas taldikute ja kuhjas klaasidega sõbralikule üksteise otsas trügimisele käiakse fuajees suurepärase diskomuusika taktis võimlemiskärbseid tegemas.

Ega ma muidu poleks vist viitsinudki minna, aga eestlanna I kutsus appi laulma. Sel aastal on mitmed euroinstitutsioonid näidanud taidluse alal aktiviseerumise märke. Kontrollikoja koor käinud lausa majast majja kontserte andmas (ärgu maksumaksjad muretsegu, töö ja vile suhe on kontrolli all).

Minu ülesanne oli eile vahepeal publiku hulgast sujuvalt välja karata ning inglise, prantsuse, saksa ja koguni eesti keeles (aissssakkkkhell, aissssakkkkhell.. :) ) esitatavaid tuntud laule kerge mitmehäälsusega rikastada. Kolmele laulule olid tehtud uued ning ametikohased sõnad. Kahjuks domineeris kahes neis prantsuse keel ning seetõttu ei saanud ma ilmselt igale pointile pihta.

Rahva absoluutseks lemmikuks kujunes aga Billi Joeli ainetel valminud “We didn’t start the EU“, mis oli ikka nii hea, et kui see nüüd rahulikus keskkonnas korralikumalt sisse laulda ning olemasolevas presentatsioonis tiitrid loetavamaks teha, siis paneks isegi kolme aasta tagusele parlamendi veebitiimi hitile ära. Loodan, et nad ei jäta seda suurteost kalevi alla, vaid näitavad Euroopale, et ametnik on ju ka inimene :)

Supsik sõi enne ametlikku söögiaega oma kõhu soolaküpsistest täis ning magas kontserdi ja pool pidu lihtsalt maha. Algul isa, siis minu süles. Uskumatu. Teises pooles sai ikka (tantsu)jalad uuesti alla ning leidis endale umbes viieaastase galantse peika, kes teda süles (!) ühest saali otsest teise tassis :D

Aga ma ei saa jätta märkimata, et totaalselt muretu organiseerimatus on ja jääb Luksemburgi pidustuste märksõnaks :) “Ah, las minna, peaasi, et vein otsa ei saaks!”