Kogu elu on tee

25 09 2012

Ingveritee.

Pärnaõietee.

Roheline tee.

Piparmünditee.

Must tee sidruniga.

Vaarika-mustasõstratee.

Kummeli-apteegitilli-artišiokitee.

Ja siis mingi väga rõveda maitsega köhatee.

Kuidas teile meeldib minu päevatee?

* * *

Täna jätsin “Meloodiliste tortide” proovi ära, sest parem karta kui kahetseda :)

* * *

Homme on parem.





Iga (sügise) algus on raske

24 09 2012

Kui olin lõpetanud oma laupäevase tõhusa tööpäeva Luxembourgis, ostnud Auchanist mõned puuduolevad asjad, parkinud auto ning ootasin parasjagu Brüsseli rongi, tuli minu sügis. Baselist tulev rong jäi natuke hiljaks, aga Arloni ja Libramonti vahel tundsin päris selgelt, kuidas suvi vastassuunas eemale sõitis.

Elan sügise algust alati raskelt üle. Mul on siis pidevalt külm, eriti toas.

Suvised tööd lähevad kuidagi hooga, isegi kui pingest puudust ei ole, sügisel on hoopis raskem end uuesti rutiiniga harjutada. Ma ei pea õnneks õppe- ja ainekavade bürokraatiaga jändama, aga selge visioon peab olema ka minul. Kontsentreeritud tegevuse jaoks erinevates kaugemates ja lähemates geograafilistes punktides peab see nägemus vähemalt peas ja õppematerjalide näol üsna konkreetselt vormistatud olema, muidu poleks mõtet kokku tulla. Mõlemas riigis sai ka rühmad teisiti jagatud, seega olin ärevil, et kuidas üldse toimib. Ja kuidas täiesti uued lapsed vastu võtavad. Vist läks enam-vähem õnneks.

Tegelikult lehvitas suvi veel pühapäeval oma sabaga. Võttis üles nii suure tuule, et hommikul loopisid Tervuereni hobukastanipuud mind täiesti häbematult oma viljadega ning nn soengust, mida juuksuri hella kätt ja kääri ootavate ning täiesti ebaõnnestunult ostetud šampooniga pestud juustesse hommikul seada olin üritanud, jäi järele harali pintsel. Mitte eriti positiivne pedagoogi peeglissevaat enne tundi. Hommik oli ometi positiivselt alanud – sooja croissant’i ja kogemata just minu sellesse hommikusse sobinud lauluga Vikerraadio hommikuprogrammis. Kes ei kuulanud ning kel riiulist ka võtta ei ole, peab siit vaatama. (Tänasin saatejuhti ka).

Pool päeva tõhusat tööd, kiire käik L perega üht (ja seni leitutest ainsana piisavalt paljude vabade kohtadega) võimalikku laste laululaagri majutuskohta üle vaatama (ei sobinud, aga ma ei viitsi sion pikalt seletada, miks) ning siis jälle rongi ootama.

Rongis oleksin võinud magada, aga ei tulnud und. Üks noormees magas näiteks oma peatuse maha. Sarvraamidega prillidega, tõelist oivikust nohikut meenutav konduktor uinunud noorsandi äratada ei suutnud (millest piletikontroll politseilegi aru andis – järgmises peatuses käis sandarmiga perroonil nõu pidamas, aga sandarm piilus korra läbi akna ja nii see asi jäi – ju vist otustati, et kui ei laamenda, las siis magab). Kui letargiline reisija siis vahetult pärast Libramonti ehmudes toolilt püsti hüppas, küsis ta algul kõigi käest, kas te hispaania keelt räägite ja siis, et kas nüüd tuleb Libramont, ning oli väga murest murtud, kui kuulis, et just sõitsime mööda. Igatahes läks ta järgmises peatuses maha ning pilet oli tal täitsa olemas olnud. Magamise eest distsiplinaarkaristust ei saanud, aga omad vitsad peksid ikkagi. Mina ei ole õnneks kunagi ühissõidukis niimoodi magama jäänud, et ärganuks depoos või uuesti alguspunktis.

Aga, jah, see tuul. Ei märganud, et mul oleks külm olnud, aga kui õhtul lõpuks surmväsinult koju jõudsin, sain aru, et kõik ei ole päris korras. Öösel segasid vastikud külmavärinad, kõrri on pesa teinud pudelihari ja nina lubab, et varsti läheb sama vesiseks kui hetkel väljas.

Mõni ime. Mina ja mu pingelangus. Ja see Schumani jaama perroon, kus puhub maailma kõige jubedam tõmbetuul. Pärast trepijooksu (sest iial ei tea, kas väljub paberil kirjas olevalt perroonilt või ajutiselt teiselt, sedapuhku teiselt) väga ebatervislik tuul.

Niisiis, jah, kurnavalt närvilised nädalad on olnud. Mitte kõige inspireerivam periood mu elus, vahepeal olin ikka päris närb, endalgi hakkas hirm. Nüüd on paljud asjad paika loksunud, aga ikka tuleb midagi meelde, mis oleks võinud veel selle või tolle päeva jooksul tehtud saada. Sügisesed, ilma uneta, argimuremõtteid mõeldes ärkvel istutud tunnid pole üldse inspireerivad.

Ja üldse, miks inimene, kes on väga väsinud, üldse öösel kaheks tunniks üles ärkama peaks? Miks alati kaheks tunniks? Kõige sagedamini juhtub see kell 3-5. Vahepeal nihkus aeg suisa 1 ja 3 vahele ehk siis pruukis vaid uni tulla, kui läinud ta oligi. 4-6 on kõige nõmedam, sest kuigi ma jään enamasti uuesti magama, jääb see viimane jupp napiks. Isegi kui 9ni magada saan.

Täna öösel tõusin pool 6 püsti, tegin endale tee ja võileiva, sest ega mul eelmise kahe päeva jooksul suurt söömise aega ei olnud ning isu polnud ka suurem asi. Ilma koriseva kõhuta on märksa parem uuesti magama jääda.

Kui vaid teest ja võileivast oleks abi ka näiteks mõnedest mõistatuslikest inimestest ja maailma asjadest paremini aru saamisel… Vihmakraani sulgemisel, et saaks ilmatundlikud ehitusmured murtud.

Elu läheb ju edasi ja tervis tuleb tagasi, eks?





Kaitstud: Nukker seis

22 07 2012

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:





Kaitstud: Väike vahevingumine ja õige suur õnn

17 07 2012

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:





Kaitstud: Vinguv kõneviis, vinduv eluviis

9 03 2012

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:





Mine ära!

6 02 2012

(Ärge pange tähele, ma räägin pudeliharjaga, too tahab nimelt mu kõrri sisse kolida. Pudelihari on vist lõunamaist päritolu, sest tema ei tule kunagi üksi, vaid ikka koos suguvõsaga.)

Ja minu nina ei ole kanalisatsioonitoru kellegi heitvete tarbeks!

Moraal: tavaline talvine kiirkäiguriietus ei kõlba mänguväljakul passimiseks.

Prognoos: Kui jaanipäevani välja venitan, jään koos oinastega oma mihklipäeva ootama.





reha ja Reha, uni ja Uni

6 02 2012

Kuidas küll endise tööviljakuse tagasi saaks, ah? Labiisuse asemel stabiilsuse?

Eesti keel on saksa keelest läbi sajandite kopaga kokku laenanud, aga tänane saksa Reha on küll hoopis midagi muud kui vana eesti reha. Kuna varahommikuti langeb temperatuur alla 10, ei ole rehaga midagi teha. Kahjuks pole sel hooajal ka lumelabidat veel põhjust liigutada olnud. Eelmisel esmaspäeval sadas küll terve päeva, aga siis oli veel sula ehk maha ei jäänud suurt midagi. Hoovis kraapisime Supsikuga laudade ja kivide pealt kokku kahe tillukese lumememme jagu. Norrakate ilmateade on lubanud lund küll 5. veebruaril, küll veidi hiljem, aga ikka ja jälle nihkub see lootus kaugemasse tulevikku või kaob sootuks. Eile veel paistsid 14. veebruari juures lumepilved, nüüd on järele jäänud vaid lörts ja vihm 15.

Supsikust on kahju, ta nii igatseb lund. Kelgutamine üleaiapargis oleks meile praegu parim Reha, aga ei anta mitte helvestki. Kodune seinakell-ilmajaam prognoosis eilegi ekslikult lumesadu, aga päike säras õhtuni välja. Nelja-aastasele ei ole väga lihtne selgeks teha, et ilmaennustused, eriti need koduelektroonilised, on ekslikud. Enamasti läheb kõik just vastupidiselt sellele, mida soovid.

Laupäeval pärast tunde rongiga koju sõites nägin raudtee ääres uisutajaid: suur sile üleujutatud karjamaa oli muutunud unistuste liuväljaks. Kui lund ei saa, võtaks vähemalt uisutamise. Aga äkki oleks tark veel nädal aega oodata, kuni eelmised luud on korralikult kokku kasvanud? Pealegi, kuidas ma sinna saan, kui autot ei ole, rong “nõudmisel” ei peatu. Rahvarohkele linnaliuväljale ei taha küll praegu minna, keegi võib seal hooga ribidesse sõita.

Ja jälle ma ei maga öösiti. Kuu on ennast täis, igal öösel kella kolme ja kuue vahel on uni nagu peoga pühitud ning siin ei aitaks vist ka unele spetsialiseerunud Uni-Klinikum.

Panin end rahva-Uni‘sse saksa keele kursusele kirja. Loodan, et see ikka toimub, eelmine sarnane jäi mäletatavasti lobisejate vähesuse tõttu ära. Püsilugejatele vihjeks, et õpetajaks on toosama mitte enam verinoor Frau Dr, kellega ma olen kohtunud kahel B1 semestril ning kes unustab hommikuti seeliku selga panna :P Oleks tore meditsiini-, auto- ja kindlustusalase kõrval muudki sõnavara arendada. Eile Supsikuga pärast tuulist mänguväljakut kohvikusse põigates tundsin jälle, kuidas kõik kanalid kinni löövad, kui on vaja rääkida.

Käisime esimest korda lähedalasuvas Maria’s Kaffeestübchenis. Ja seal olid täpselt samad koogid kui kõikides teistes pagariärides. Olen juba valmis oma mütsi ära sööma, kui leian lõpuks mõne koha, kus saab maitsta täiesti erilist hausgemachti. Armsad M&J, kui te seda lugema satute: on tagumine aeg heita tõlkijapastakad nurka ning avada oma pagari- ja kondiitriäri! Sest – tuletades meelde ühe teise M lootusetult naljakat keelevääratust jõululoterii auhindade loosimisel – M sulest tuleb ju aina uusi ja uusi hõrgutisi :)

Aga tegelikult ka, mõni üliõpilane võiks teha teha väikese uurimustöö sakslaste tarbijakäitumise kohta pagarikodades. Kas on sortiment nii üheülbaline, sest tarbijad nõuavad ikka ja jälle samasugust (ning enamasti üsna maitsetut ning kuiva) purukooki, õunakooki Švaabi moodi või Schwarzwaldi kirsitorti ning keegi ei julge vaheldust pakkuda? Või on see ainult siinse piirkonna probleem? H näiteks väitis, et Görlitzis olla Käsekuchen’itega kehvasti. Tundub uskumatu, aga neil päevil, kui H siin oli, polnud neid saadaval ka meie ümberkaudsetes ärides. Populaarne porgandikook, muide, maitseb nagu pähklikook, sest pähkel teatavasti suudab kõik muud maitsed seljatada.

Lõpetuseks väike tähelepanek, et veidi kallim 1. klassi rongipilet on end vähemalt minu jaoks igati õigustanud: hea laupäeva hommikul uhkes üksinduses värvilisest paberist sokke välja lõigata. Ning ma olin juba unustanud, milline kirju ja aromaatne seltskond igal laupäeva lõunal Wasserbilligist Trieri sõidab. Hommikul paberist sokid, lõunal viinasokid…





Siin olen uuesti sündinud…

20 01 2012

15. jaanuaril 2012 umbes kell 14.35 ja uue sünnikoha koordinaadid on 49.651592,6.183854.

Honda Insight on hea auto. Isegi, kui peaks tehtama kindlaks, et ühel juhul “oli”. Hea vähemalt, et inimesed on. Küll see üks ribi ja muud haavad, ka hingelised, mis alles nüüd tunda andma hakkavad, kord kokku kasvavad.

Tahtsin lihtsalt koju sõita, aga sattusin ellujäämiskursusele. Rohkem ma ei taha sellest rääkida, vähemalt mitte siin. Tegelikult on üksikasjalik kirjeldus olemas ning kui ma selle eile valmis sain, jõudis kohale, et olen vahepeal mälus blokeeritud olnud sündmuse uuesti värskelt läbi elanud. Kõike muud kui tore tunne, loodan, et see ei jää mind nüüd kiusama.

Selgub, et ma pole ainus, kes arvab, et selle ristmiku ehitamisega on puusse pandud. Ebaloogiline ja -turvaline kiirteele sõit, nähtavust pole ollagi. Parafraseerides kindlustusklassikat – järsku ilmub teele ei tea kust auto nagu siil udust.

Aga Luksemburgi politsei ja päästeteenistus olid nobedad ning asjalikud.

Meie perele selleks aastaks igatahes põnevatest sündmustest aitab, aitäh. Supsik saab teisipäeval kipsist lahti. Mina püüan lahti saada palavikust, pingest ja paanikast.

Pilt on muidugi Google oma.





Kartuliomletiga kroonilise väsimuse vastu

29 08 2011

* * *

Allikas