Öö oli külm ja selge ning kuu oli täis. Suur hulk lehti kukkus tänaseks alla ja kuna homme lõunast peaks hakkama vihmutama, oli täna tark mõte kuivad lehed kokku riisuda. Teine ja viimane reharing saab olema seetõttu kergem.
Pärast sihipärast väljas vehkimist on parim karge ilma toit muidugi mulgikapsad. Kui külla tuleksid, oleks varsti sulgi kapsad.
Eile käisime ML-ga Luxembourgis kangalaadal. Saime Hollandi müüja käest “tortide” kleidikangarulli kätte (selle, mis me Trieri laadal tellisime, või, noh, mitte päris selle tooni, sest päris seda neil ikkagi laos piisavalt palju ei olnud, aga lähedase) ning leidsime sobiva voodririide (2 eurot meeter, tasus trügimist). Lisaks leidsime paljude koledate kangaste keskelt (Luksemburgi prouad vedasid kunstleopardkuldakarda ratastel kohvritega minema, höhö) päris toredaid asju ka endale. Nii et mul on nüüd õmblustoas kõva esi ees (ML tuletas eile sellise sõna olemasolu meelde).
Rahvast oli laadal palju. Mõni ime, sest Luksemburgis pole minuteada ühtegi kangapoodi (üks imepisike Gare’i avenüül?) ja kes vähegi õmbleb, peab paar korda aastas hollandlaste käest laadalt kõik korraga ära ostma. Trieris on mitu väikest poodi, mis müüvad sisustuskangaid ning vaid ühes pakutakse ka natuke midagi muud. Kallis on seegi.
Igatahes meie kena kleidikangamüüja noormees oli pika meilivahetuse lõpuks lubanud, et teeb segaduste vabanduseks (nu et alguses lubas meie poolt välja valitus tooni ja pärast selgus, et seda ikka ei ole) mulle ja kuni neljale kaaslasele kohvi ja koogid välja teha, kui me ikkagi selle teise, tumedamat tooni kanga ära ostame. Kuna ostjaid oli meeletult palju ja ta ise ei saanud kohvikusse tulla, siis andis lihtsalt lahkesti 15 eurot ega lubanud keelduda :) Selle eest saime endale joogid ja croissant’id ning viisime müüjatele ka. ML jaoks ei ole mingi probleem lennelda kuuma kohvi all lookas kandikuga tihedalt asustatud messisaalis ühest otsast teise. Hiljem selgus, et müüjaid oli kahe asemel kolm ning vanem noorem mees ka kangesti noorema noormehe ning üksiti mõlemad noored vanema mehe nägu. ML sõnastas eduka ärimudeli: üks mõtlev Hollandi isa, kellel on kaks kena poega, ei saagi muud teha kui luua perefirma ning käia nädalavahetustel mööda Kesk-Euroopat naistele kangaid müümas :)
Tegelikult on see ränk töö. Sõitmine, väljapanemine, mitu tundi järjest ilma pausita ja pooleldi põlve otsas müümine, kokkupakkimine, sõitmine. Kusjuures vahemaad on tükati päris pikad. Ja nädalavahetuste vahel tuleb kodus aru saada, mida kõike selles hullumajas ära oled müünud ning mida juurde võiks võtta.
Poodlemispäev sellega ei lõppenud. Pealelõuna veetsime mööbliärides, aga mitte ostmas. Läksime (köögi)ideid koguma, aga veetsime suure osa aega diivaneid ja sohvasid proovides (Supsikule meeldis see osa eriti). Uskumatu, kui palju tehakse koledaid ning kole kalleid kööke! Eile oli Konzi Möbel Martinis ostuöö ning mulle tundus, et paljudele koledatele köökidele (nagu ka muule jubedale mööblile) on olemas ka ostjad. Ilmselt on tegu piirkondlike maitseerinevustega. Peaaegu pooled autod M-M parklas olid Luksemburgi numbrimärkidega ning kosta oli ka portugali keelt. Seos kangaeelistustega võib täiesti olemas olla.
Köögi-ideid eriti ei saanud (kui, siis kinnitust sellele, milliseid kööke kindlasti ei taha). Tõsi, üks tammepuust kummut Möbelumis (kodulehel ei ole seda, seal on üldse vähe asju) oli väga nummi. Aga see on kallis pood.
Poodlemine, isegi kui sa midagi ei osta, on üks väsitav tegevus. Sestap ei paku ka tänane Trieri ostupühapäev (sügisel on neid kolm tükki, igas kuus üks, neljas üksik kevadel) meile mingit pinget. Supsiku külma-ilma-garderoob vajab küll hädasti täiendust (aastaaegade vaheldudes saad aru, et laps kasvab), aga paindliku graafikuga inimesena võin ma endale asjade otsimiseks ning ostmiseks lubada mõne rahuliku argipäevahommiku.
Saigi üle tüki aja kirja üks korralik “täna praadisin kolm muna” postitus. Kõiges on süüdi täiskuu ja öökülm.
Nüüd aga kapsad.
P.S. Täitsa hästi tulid välja.