Võti naabritädi südamesse

…on käsitöö.

Ülejärgmises majas elab üks vanaproua, keda me aimatava välise sarnasuse tõttu ning tema tegelikku nime teadmata Margaret Thatcheriks hüüdsime.

Meie vahel oli võssa kasvanud vana maja, nägime teda harva vaid läbi okste, enamasti majadevahelist teed pühkimas. Tänaval käis “raudne leedi” harva ning siis jättis ta nii range ja tõsise mulje, et ei julgenud teregi öelda.

Kui vana maja lammutati, sulas ka jää. Esmalt sai Frau D-ga jutule A, kel naaberkrundile minust sagedamini ja asja pärast asja on olnud.

Eile õhtul läksin aias uuele naabrimehele tere ütlema ja samal ajal oli õues ka Frau D. Nähes mu peos tikkimisraami, unustas ta hoobilt oma artroosihaiged jalad ning kappas kärmelt lähedale – ilmaime, kui keegi tänapäeval Saksamaal käsitööd teeb.

Tegin talle sisseijuhatuse Eesti rahvarõivaste ja laulupidude teemasse ning Frau D rääkis, kuidas ta terve elu muudkui heegeldanud on.

Supsik sai Oma‘lt paki vahvleid (Frau D ise nimetas end lapse ees vanaemaks, kusjuures ma olen A-ga nõus, et Thatcheri kõrval on sarnasusi ka minu emaga) ning A sai ka kiita, et ta nii palju ise ehitab ja teeb.

Vardad, nõelad, haamrid ja pintslid kätte, kodanikud!

Mobiilipilt on tõestuseks P-le, et rohkem kui aasta otsa ilma nõela pistmata seisnud Kadrina käised siiski jõuavad laulupeole (eeldusel, et P juunis rohkem koorikontserte ei korralda :) ). Esitükil on tikkida veel üksikud lilled ning varred. Kuna see siin pole käsitööblogi, siis ma ei viitsinud triikida, sättida ega fotoaparaati otsida.

Ood suurtele kõrvadele

…mis ei paistaks välja, kui ei oleks sellist platvormi – ligi 70 maailma kõige ägedamat inimest, kellega veetsin viimased töötihedad ja unevaesed nädalad. Polnud mahti isegi mitte daami blogisse midagi kirjutada.

Olen siiralt üllatunud, et lavastus nii menukaks osutus ja vaatamata kokkuhoidlikule (loe: üsna olematule) reklaamikampaaniale nii palju rahvast kokku tuli. Tuleb tänada ilusat ilma ja rahvasuud (sh sotsiaalmeediat). Juba piinlikuks muutuva kiituse keskel mõjub nurin laupäevase ruumipuuduse üle tasakaalustuseks isegi päris kosutavalt. No ja kahel lõbusust laenanud noormehel olla reedel igav hakanud – ainult laulavad ja ühtegi hobust ei ole! (kuhu me veel kabjalised mahutanud oleksime… Järgmisel aastal paneme mõne väljanäituseks suurele õuele :) )

Pärastlõunal, kui olime suured asjad linnusest kokku pakkinud, julgesin teha vahelduseks mitte midagi. Milline imeline kogemus!

Veel viimase nädala oleme Supsikuga Eestis, aga oma kodu igatsus on mõlemal päris suur. A jõuab juba täna tagasi.

Tuisu-eit see tõstab tiibu

Eile õhtul, kui 2/3 kolmepäevasest töisest ringreisist tehtud, tundus, et tuleb midagi koledat: nohu, mida 2/3 perest on juba põdenud. Tõsi, ilm on olnud nohu jaoks üsna soodne.

Külalislahke Belgia pere jaoks olen ma nüüd Lume-eit (mis on palju parema kõlaga tiitel kui Lauluema, mida kogukonnas vahel pruugitakse ja mis mu õlgadele vaimusilmas alati helehallid juuksed kasvatab ning vanuse kahekordistab). Igatahes juba teist korda, kui ma seal ööbin, hakkab lund sadama :D Väiksem tütar ootas lund väga, aga Tuisu-tädil ei tulnud seekord eriti hästi välja: teel oli kõik kena ja valge, aga vat selles külas sadas na vähe. (Kui ma peaksin näiteks juunis sinna sattuma, tuleks muidugi eelnevalt kindlustada, et olen ilmategemise kõrvalhobiga parasjagu “puhkusel”.

Laupäeva õhtu oli igas mõttes talvepühane: kuni pereema L kinos käis ning mulle jaama vastu tuli, oli pereisa T valmistanud rikkaliku jõulusöögi. Ahjukartulite ning verivorstidega, mis sel hooajal objektiivsetel põhjustel meie laualt puudunud olid. Jee!

Taustamuusikaks kõlasid vaheldumisi laste-, sealhulgas talvelaulud (esimesi nõudis pool peret väga tungivalt) ja Austraalia muusikatükid. L veetis nimelt seekordsed pühad kaugel maal ning tõi kaasa suure peotäie plaate. Paljud neist meile siin mõistagi tundmatud nimed. Avastasin minagi singer-songwriteri Lisa Milleri, esialgu tema viimase plaadi. (Stiili nimi on Katie Melua and Emiliana Torrini meet in Australia). Kahjuks on tema muusikat veebiavarusis vähe viitamiseks võtta. Aga ühte lugu kuulasin koduteel mitu korda ja nüüd on see mul selge.

Siinkohal ja ilmajutu ilmestamiseks väike muusikaline vahepala. Keerutasin ühte best of plaati mitu korda käes, bändi nime mõttega välja lugemata. Esimese pala peale arvasin: “Austraalia Creedence. Või midagi Eaglesi ja CCR vahepealset.” Siis tuli teine pala. “Näe, nüüd teevad ühe väga tuntud loo kaveri,” pidasin vajalikuks kohe intro alguses märkida. “See on Crowded House’i lugu.”

“Aga see ongi ju Crowded House,” ütles L.

* * *

Aga et siis nohu, mis õhtul tulla ähvardas, vist ikka ei tule. Kui ma nüüd mõnel perroonil juurde ei külmeta, 5 ja pool aastat vana talvemantel on lõpuks päris õhukeseks kulunud ja poes olen kohanud ainult koledaid mantleid. Kui neidki on, siin müüakse juba a la bikiine, sest kevad pole kalendris ju kaugel.

* * *

Harrastuskäsitöölise järgmine väljakutse on Kadrina käised. Barokset lilltikandit polegi veel seni tellitud. Harjutasin veidi ning tundub, et vist omandasin vajalikud tehnilised nipid. Loodan, et ei tule mitte kehvem, kui ühel näidiseks nähtud komplektil (millel tarkade raamatute põhjal on käistele tehtud hoopis tanukiri – aga need kirjad polnud ju iialgi kahel naisel 1:1 ega täpselt ühes kohas). Aega on veebruari keskpaigani. Sekka umbes seitse kleiti. Ja Supsikule peaks ka juba sel pühapäeval toimuvale eesti kooli avaaktusele midagi selga õmblema. Kingsepa laps on ju ikka paljajalu…

* * *

Tuisutädi pakib nüüd laulud kotti ja asutab end varsti minema.

Trepijooksja pihtimus

…ehk mõnda sellest, kuidas me Brüsselis toreda ürituse korraldasime, saab lugeda siit blogist.

Tsiteerides ML kalambuuri, sellise kammi peale kuluks hädasti üks öömütsike :)

Against All Odds (Supsik remix)

Tõstsin Zoomist (t)öiseid faile arvutisse ja avasin kogemata ühe varasema, mida polnud kuulnudki. A on lapse loometuhinale peale sattunud.

Beat that, Phil! Against All Odds (Supsik remix). Saatefonogrammiga toetab Yamaha YPG-535.

Kui Supsik hoogu satub, laulab kümneid minuteid järjest. Kodus, linnatänaval või liinibussis, vahet pole. Bussis õnneks vaiksemalt kui kodus. Mitte sama laulu – tal on oma lemmikviisid, aga sisu tuleb alati värske ning enamasti sellest, mida autor näeb. Heal juhul saab 10 minuti kestva loo ajal umbes kahest sõnast aru ka.

P.S. Täiesti juhuslikult on sama lapse lemmikplaat hetkel Genesise Platinum Collection.

Aitäh, esimene öökülm!

Öö oli külm ja selge ning kuu oli täis. Suur hulk lehti kukkus tänaseks alla ja kuna homme lõunast peaks hakkama vihmutama, oli täna tark mõte kuivad lehed kokku riisuda. Teine ja viimane reharing saab olema seetõttu kergem.

Pärast sihipärast väljas vehkimist on parim karge ilma toit muidugi mulgikapsad. Kui külla tuleksid, oleks varsti sulgi kapsad.

Eile käisime ML-ga Luxembourgis kangalaadal. Saime Hollandi müüja käest “tortide” kleidikangarulli kätte (selle, mis me Trieri laadal tellisime, või, noh, mitte päris selle tooni, sest päris seda neil ikkagi laos piisavalt palju ei olnud, aga lähedase) ning leidsime sobiva voodririide (2 eurot meeter, tasus trügimist). Lisaks leidsime paljude koledate kangaste keskelt (Luksemburgi prouad vedasid kunstleopardkuldakarda ratastel kohvritega minema, höhö) päris toredaid asju ka endale. Nii et mul on nüüd õmblustoas kõva esi ees (ML tuletas eile sellise sõna olemasolu meelde).

Rahvast oli laadal palju. Mõni ime, sest Luksemburgis pole minuteada ühtegi kangapoodi (üks imepisike Gare’i avenüül?) ja kes vähegi õmbleb, peab paar korda aastas hollandlaste käest laadalt kõik korraga ära ostma. Trieris on mitu väikest poodi, mis müüvad sisustuskangaid ning vaid ühes pakutakse ka natuke midagi muud. Kallis on seegi.

Igatahes meie kena kleidikangamüüja noormees oli pika meilivahetuse lõpuks lubanud, et teeb segaduste vabanduseks (nu et alguses lubas meie poolt välja valitus tooni ja pärast selgus, et seda ikka ei ole) mulle ja kuni neljale kaaslasele kohvi ja koogid välja teha, kui me ikkagi selle teise, tumedamat tooni kanga ära ostame. Kuna ostjaid oli meeletult palju ja ta ise ei saanud kohvikusse tulla, siis andis lihtsalt lahkesti 15 eurot ega lubanud keelduda :) Selle eest saime endale joogid ja croissant’id ning viisime müüjatele ka. ML jaoks ei ole mingi probleem lennelda kuuma kohvi all lookas kandikuga tihedalt asustatud messisaalis ühest otsast teise. Hiljem selgus, et müüjaid oli kahe asemel kolm ning vanem noorem mees ka kangesti noorema noormehe ning üksiti mõlemad noored vanema mehe nägu. ML sõnastas eduka ärimudeli: üks mõtlev Hollandi isa, kellel on kaks kena poega, ei saagi muud teha kui luua perefirma ning käia nädalavahetustel mööda Kesk-Euroopat naistele kangaid müümas :)

Tegelikult on see ränk töö. Sõitmine, väljapanemine, mitu tundi järjest ilma pausita ja pooleldi põlve otsas müümine, kokkupakkimine, sõitmine. Kusjuures vahemaad on tükati päris pikad. Ja nädalavahetuste vahel tuleb kodus aru saada, mida kõike selles hullumajas ära oled müünud ning mida juurde võiks võtta.

Poodlemispäev sellega ei lõppenud. Pealelõuna veetsime mööbliärides, aga mitte ostmas. Läksime (köögi)ideid koguma, aga veetsime suure osa aega diivaneid ja sohvasid proovides (Supsikule meeldis see osa eriti). Uskumatu, kui palju tehakse koledaid ning kole kalleid kööke! Eile oli Konzi Möbel Martinis ostuöö ning mulle tundus, et paljudele koledatele köökidele (nagu ka muule jubedale mööblile) on olemas ka ostjad. Ilmselt on tegu piirkondlike maitseerinevustega. Peaaegu pooled autod M-M parklas olid Luksemburgi numbrimärkidega ning kosta oli ka portugali keelt. Seos kangaeelistustega võib täiesti olemas olla.

Köögi-ideid eriti ei saanud (kui, siis kinnitust sellele, milliseid kööke kindlasti ei taha). Tõsi, üks tammepuust kummut Möbelumis (kodulehel ei ole seda, seal on üldse vähe asju) oli väga nummi. Aga see on kallis pood.

Poodlemine, isegi kui sa midagi ei osta, on üks väsitav tegevus. Sestap ei paku ka tänane Trieri ostupühapäev (sügisel on neid kolm tükki, igas kuus üks, neljas üksik kevadel) meile mingit pinget. Supsiku külma-ilma-garderoob vajab küll hädasti täiendust (aastaaegade vaheldudes saad aru, et laps kasvab), aga paindliku graafikuga inimesena võin ma endale asjade otsimiseks ning ostmiseks lubada mõne rahuliku argipäevahommiku.

Saigi üle tüki aja kirja üks korralik “täna praadisin kolm muna” postitus. Kõiges on süüdi täiskuu ja öökülm.

Nüüd aga kapsad.

P.S. Täitsa hästi tulid välja.

Lambist sündinud

Kandsin laps A-le laualambi ostmiseks raha. Ja tegin luuletuse.

Üks muusik ja üks teine muusikakollektiiv on lubanud selle juba ära viisistada. Eks vaatame, kellel paremini välja kukub :)

* * *

Kuis mitte maha jahtuda?
Kuis lahti saada krambist?
Et loomeaugust lahkuda,
teen luuletuse lambist.
Saab lambivalgel tubaselt
ka õhtul teha tööd.
Võib turvaliselt, hubaselt
ka väljas veeta öö.
Nii seina kui ka ülekantult
lampi võiksin panna.
Ja pirni! (Pole annet antud,
siis ka lamp ei anna…)
Mul laval hääl ei värise,
ei jalad tühjalt trambi,
kui suur prožektor säriseb,
kui põleb valgus rambi-…
On uskujaile lambiks ka
kõik sõnad looja suust.
Et jutt ei muutuks stambiks, ma
loo järgmise teen muust.

Ilusad inimesed ja ise ilutegija

Luksemburgi “Meloodiliste tortide” naisesindus Euroopa Eestlaste Kooris enne EÜSL pidu Kölnis. Tegelikult on meid “bändis” peaaegu poole rohkem.

Minu panus (lisaks pea iga teisipäeva õhtuse laulurõõmu juhendamisele):

• vasakult nr 2 Pühalepa käiste õmblemine (kandja tikkis ja heegeldas ise)
• nr 3 Nõo naise seeliku, põlle ja särgi õmblemine-tikkimine
• nr 5 ja 7 Karksi-Halliste neiu komplektid (vööd on valed, aga kunagi ma õpin vöökudumise ka ära)
• ja minu enda Karksi-Halliste naise rõivad

Seda ma teen, kui ma tellingutele ei julge minna. Ja kui ma parasjagu kuskil Kesk-Euroopa punktis “taktikepiga” ei vehi.

* * *

Kui kellelgi peaks tekkima küsimus (ühel tuttaval Haapsalu tantsujuhil juba laulupeol tekkis), miks ma Mulgimaa riideid kannan, siis Haapsalu linnas sündinuna ei oska ma end seostada ühegi Läänemaa kihelkonnaga. Mu isa on sündinud Lilli külas Läti piiri ääres tolliametniku majas. Ema on Narva-Jõesuust, vanavanemate juured Koorastest Käinani. Karksi riideid on märksa kergem kaasas kanda kui raskeid triibuseelikuid (ML väljend oma esiema seeliku kohta – “Pühalepa püstiseisev”), saab ka käsipagasiga laulupeol käidud.

Enne ja nüüd

Kui mina Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist, millesse seekord mahtus ka esinemine meeleolukal EÜSL-i 60. sünnipäeval, tagasi jõudsin, olid tellingud maja eest ikkagi kadunud. Teisipäevast saati ootasime, enne reedet polnud neil mahti isegi teatada, et viis meest olnud haiged. Laupäeval kell 10 olla äkki kella antud ning küsitud, ega üks maja ette pargitud autodest meie oma ei ole, mispeale A tagasihoidlikult küsinud “aga kes te ise olete?”. Paraku ei ole tellingumehed sama hästi äratuntavad kui korstnapühkijad või politseinikud.

Selgituseks, et vahetatud on tänavapoolne katus (hoovipoolne tehti mullu), vahetatud ärkliaknad (valmistatud Eestis), vihmaveetorud, tehtud korda korsten (korstnaplekk Haapsalust) ning lammutatud kaks mittevajalikku korstent, lapitud fassaadi ülemine osa ning siis maja värvitud. Puha käsitöö, muinsuskaitsega kooskõlastatud. Kiviraidurite, katusemeeste ja tellingute abiga, aga suure osa tegija-aust saab A enda peale. Möödakäijad on teda nädalate kaupa kõnetanud ning kiitnud, üks proua õhkas mingil pühapäeval (mil korralik sakslane lillegi ei liiguta) “küll teie olete ikka virk – seda te teete küll vist iseendale”. Auhinnalisel teisel kohal laps H ning käe sai “valgeks” ka laps M. Siinkirjutaja roll on olnud tagasihoidlik – ärakuulav, nõuandev, vaheldumisi ergutav ning lohutav, toitev, tööriistu vajalikule korrusele viiv. Ühe katusealuse klotsidega laua (ma ei tea, mis selle nimi on) aitasin ka ära värvida, aga mitte tellingutel, vaid toas, jalad kindlalt maas.

Uute arglike kutseoskuste hulka võin kirjutada vaid värvisegamise. Ei mingit poest ostetud silikaati, lubjapiim ja looduslikud pigmendipulbrid. Algajale täielik õnnemäng või katse-eksimuse meetodil grammhaaval tulemuse poole liikumine. Profid pidavat juba pulbrile peale vaadates suutma välja arvutada, mida millisele aluspinnale kui palju vaja läheb.

Peaks vist alumise korruse akende nurka sildid panema “bleibt nicht so” vms. No et inimesed ei arvaks, et me lollid oleme ja pool maja jääbki tegemata. Lihtsalt tahaks ju talvel midagi süüa ka ning pealegi olid vahepeal ilmad juba sellised, et ei krohv ega värv tahtnud hästi kuivada. Jah, neljapäevast saati kestab küll tõeline Altweibersommer, aga vahepeal oli kõva +7 ja vihm ning järgmise nädala ilmateates näen juba miinuskraade.

Piltidele jäänud autod on juhuslikud ;)

Välitööde ootelistis a) uks ja ukse ümbruse kaunistused b) trepp c) muud 1. korruse kaunistused d) suurte akende vahetus e) vundament f) hoovipoolse alumise osa remondi lõpetamine ja viimaste kivide tagasipanemine.

Nüüd jätkame sealt, kus suve alguses pooleli jäi, ehk tulevases köögis ja esikus. Muu töö kõrvalt, mida paraku remondiks ja äraelamiseks hädasti vaja teha, võtab kõik aega. Lotoõnne pole mul kunagi olnud, tuleb ise hakkama saada.

P.S. Juhtiv kiviraidur saatis A-le kutse, et ootab meid 2. novembril oma bluusibändi kuulama :)

Olen selline asjaarmastaja, kes armastab oma asja…

…ka siis, kui mõni asi tuleb vahel mitte just niisama asja eest, teist taga, ära teha, vaid ikka asja pärast.

Tsiteerides Volki: “Olen keskaegne inimene ja teen tellimustöid.”

Vahel harva juhtub, et kutsutakse pulmapidu läbi viima või abielu sõlmimist mõne lauluga mitteametlikumaks muutma. Niiviisi satuvad repertuaari laulud, mida muidu võib-olla elus tähele ei paneks (nt Lindpriide “Südamesoov”) või ei tuleks iial pähe neid ise esitada (Peter Gabrieli “The Book of Love”).

Arvutis suviseid asju arhiveerides leidsin ühe pooliku tõlke, mis sai tehtid itaalia laulja-laululooja Jovanotti laulule “A te”. Pooliku seepärast, et laul on pikk nagu pühadevahe ning tüüdanuks nii pruutpaari kui ka külalised juba poole pealt. Mistap piirdusime kolmandikuga ning tõstsime refräänijupikese hoopis teise ja kolmanda salmiosa vahele. Noorpaari soovinimekirjas oli tegelikult sama laulu eestikeelne kaver, aga mulle kohe mitte ei meeldinud need sõnad. Amatöörina võin endale seda lubada, et hindan mõne teise amatööri töö endast veel ebaprofessionaalsemaks :P Samas ma saan aru, et paljud kuulajad ei saa aru, kui midagi võiks tegelikult paremini tehtud olla. See on sama, et paljud ei märka, et kirjavahemärk ning tühik on vales järjekorras või pole tühikuid üldse. Teised võivad nädalaid ja kuid teha süüa pliidil, mis vaevalt toidukorra alt välja paistab, aga neid see ei häiri. Jne.

Pealegi mind kohutavalt segas, et lauluteksti t(r)einud eesti neiu susistab ise lauldes “lihtsalt” asemel “lissssalt”. Korduvalt! Stuudioversioonis, mille tegijate hulgas on ka lugupeetud muusikaprodutsent. Küll see on kole. Mistap panen siia lingi ikka päris originaalile. Mu itaalia keele oskus piirdub tegelikult a la muusikaterminoloogiaga, aga mis see tänapäeval loeb, eks. Tõsi, ma silpide arvu osas väga piinlikult järge ei ajanud. Jovanotti on ikkagi räppar, mina mitte :)

Sulle, kes sa oled üks ja ainus põhjus ilmas,
sulle hingan. Sind ma näen ka siis, kui kinni silmad.
Tühja juttu tuleb elus kuulda kogu aja,
meil ei ole omavahel ühtki sõna vaja.

Sulle, kes sa leidsid mind, kui olin alla andmas,
seisin nurgas, pingul käed ja jalad vaevu kandmas.
Tõstsid üles mu kui häbeliku kassipoja,
võtsid kaasa oma suurde südamesse sooja.

Sulle laulan oma laulu, muud mul pole taskus,
las see muusika su hingepeeglist kajab vastu.
Meil on aega ilmaruumist leida iseend ju,
tule, armas, lähme täna liblikana lendu.

Sa oled hea,
sa lihtsalt oled hea,
parim maailma peal,
parim maailma peal.

Ja nüüd kõik tellima! Ega ma ainult õhkavate-nõretavate armastuslaulude asjaarmastaja ei ole. Panen laulu sisse kõik teie vananevad sugulased või toreda töökollektiivi. Kaugel need jõuludki enam on* ja mina pean ju ka kuuse tuppa saama ning tuba on alles remondis… Mitte et mul aega liiga laialt käes oleks, üks suurem laulusõnu vajav üritus on juba soolas. Aga kui on tore teema, siis ei pea riime pastakast välja imema, vaid tulevad kohe.

(* Kölnis olevat jõuluasjad juba müügil. Trieri kaubandus on ajast maas, ma ütlen!)