Tuisu-eit see tõstab tiibu

14 01 2013

Eile õhtul, kui 2/3 kolmepäevasest töisest ringreisist tehtud, tundus, et tuleb midagi koledat: nohu, mida 2/3 perest on juba põdenud. Tõsi, ilm on olnud nohu jaoks üsna soodne.

Külalislahke Belgia pere jaoks olen ma nüüd Lume-eit (mis on palju parema kõlaga tiitel kui Lauluema, mida kogukonnas vahel pruugitakse ja mis mu õlgadele vaimusilmas alati helehallid juuksed kasvatab ning vanuse kahekordistab). Igatahes juba teist korda, kui ma seal ööbin, hakkab lund sadama :D Väiksem tütar ootas lund väga, aga Tuisu-tädil ei tulnud seekord eriti hästi välja: teel oli kõik kena ja valge, aga vat selles külas sadas na vähe. (Kui ma peaksin näiteks juunis sinna sattuma, tuleks muidugi eelnevalt kindlustada, et olen ilmategemise kõrvalhobiga parasjagu “puhkusel”.

Laupäeva õhtu oli igas mõttes talvepühane: kuni pereema L kinos käis ning mulle jaama vastu tuli, oli pereisa T valmistanud rikkaliku jõulusöögi. Ahjukartulite ning verivorstidega, mis sel hooajal objektiivsetel põhjustel meie laualt puudunud olid. Jee!

Taustamuusikaks kõlasid vaheldumisi laste-, sealhulgas talvelaulud (esimesi nõudis pool peret väga tungivalt) ja Austraalia muusikatükid. L veetis nimelt seekordsed pühad kaugel maal ning tõi kaasa suure peotäie plaate. Paljud neist meile siin mõistagi tundmatud nimed. Avastasin minagi singer-songwriteri Lisa Milleri, esialgu tema viimase plaadi. (Stiili nimi on Katie Melua and Emiliana Torrini meet in Australia). Kahjuks on tema muusikat veebiavarusis vähe viitamiseks võtta. Aga ühte lugu kuulasin koduteel mitu korda ja nüüd on see mul selge.

Siinkohal ja ilmajutu ilmestamiseks väike muusikaline vahepala. Keerutasin ühte best of plaati mitu korda käes, bändi nime mõttega välja lugemata. Esimese pala peale arvasin: “Austraalia Creedence. Või midagi Eaglesi ja CCR vahepealset.” Siis tuli teine pala. “Näe, nüüd teevad ühe väga tuntud loo kaveri,” pidasin vajalikuks kohe intro alguses märkida. “See on Crowded House’i lugu.”

“Aga see ongi ju Crowded House,” ütles L.

* * *

Aga et siis nohu, mis õhtul tulla ähvardas, vist ikka ei tule. Kui ma nüüd mõnel perroonil juurde ei külmeta, 5 ja pool aastat vana talvemantel on lõpuks päris õhukeseks kulunud ja poes olen kohanud ainult koledaid mantleid. Kui neidki on, siin müüakse juba a la bikiine, sest kevad pole kalendris ju kaugel.

* * *

Harrastuskäsitöölise järgmine väljakutse on Kadrina käised. Barokset lilltikandit polegi veel seni tellitud. Harjutasin veidi ning tundub, et vist omandasin vajalikud tehnilised nipid. Loodan, et ei tule mitte kehvem, kui ühel näidiseks nähtud komplektil (millel tarkade raamatute põhjal on käistele tehtud hoopis tanukiri – aga need kirjad polnud ju iialgi kahel naisel 1:1 ega täpselt ühes kohas). Aega on veebruari keskpaigani. Sekka umbes seitse kleiti. Ja Supsikule peaks ka juba sel pühapäeval toimuvale eesti kooli avaaktusele midagi selga õmblema. Kingsepa laps on ju ikka paljajalu…

* * *

Tuisutädi pakib nüüd laulud kotti ja asutab end varsti minema.





Trepijooksja pihtimus

20 11 2012

…ehk mõnda sellest, kuidas me Brüsselis toreda ürituse korraldasime, saab lugeda siit blogist.

Tsiteerides ML kalambuuri, sellise kammi peale kuluks hädasti üks öömütsike :)





Kuidas ma oma rongi pardale ära ei mahtunud

14 10 2012

Kui hull peab olema üks rongisõit, et ma oleksin nõus Brüsselis autoga käima hakkama? Eriti kui sõidule eelnevad töötunnid on kõike muud kui lõdvad ning mu närvikava polnud juba enne 15. jaanuari 2012 selle linna liikluse jaoks piisavalt tugev.

Lootsin täna kell 15.20, kui üks tubli ja abivalmis Brüsseli pere (neid on seal mitu) mu autoga jaama viskas (siinkohal tänu kõigile, kes seda enne teinud ja edaspidi teevad), et kõik sujub ning jõuan Brüsselist kenasti vara koju. Mõte oli põigata Carrefouri ekspresspoodi, et kohvi ja midagi süüa osta. Aega oli pool tundi ning tõenäoliselt jõudnuks küll, samas hakkasin kahtlema, sest seal on alati pikk kassajärjekord ja iial ei tea ju, milliselt teelt täna rong väljub…

Ja siis, juhhei, jäi oodatud Prüsseli-Luxembourgi susla üldse tulemata! Ütlen meelega Prüssel tugeva P-ga, kui see linn ebameeldivaid üllatusi pakub. Kuna tablool ega valjuhääldis ei öeldud muud, kui et hilineb ja et asjaolud on selgitamisel, siis ei raatsinud üles maa peale tagasi ka minna. Poodi või üldse tõmbetuule käest ära. Jõudnuks veel, aga lootsin, ootasin ja külmetasin.

Meele teeb eriti kibedaks, sest olin just sellest ühele väga erilisele inimesele telefonis öelnud, et ei saa mitte Brüsselisse jääda ega kokku saada, sest kiirustan minema.

Lõpuks tuligi järgmine rong, mis oli juba enne Schumani perroonitäit inimesi täiega täis. Ehk siis eelmist ei tulnudki.

Nüüd on mul ka IC rongis, mis pole mõeldud püsti reisimiseks, püstiseismise kogemus. No seal ei ole ju kuskilt kinni hoida. Õnnetuseks jäin troppi mingite väga-väga imelike inimeste vahele. (Mõnedele suurtele lastele teadmiseks, et nii hull see olukord siiski ei olnud, kui laupäeva lõunal Wasserbillig-Trier aktsiisitooteturistidest pungil rongis).

Nojah, leidsin ju SNCB veebist odava kampaaniapileti, kahe vabalt valitud Belgia peatuse vahe 5 eurot. Kümnele lisandus Arloni jupike, kokku maksin poole vähem kui tavalise 2. klassi pileti eest. Ja saingi 5 euro väärilise kogemuse :)

Oleksin ju võinud näidata pileti peal olevat kirja (tõlkes “tere tulemast teie rongi”) ja nõuda endale vähemalt oma vagun, aga polnud kellelegi näidata, sest ükski kontrolör sellisesse India rongi ometi sisenema ei hakanud. Võinuks ka jänest sõita.

Järgmisel korral sõidan ülbelt 1. klassis ja hoian 40 eurot muu arvelt kokku. Kasvõi kõhu arvelt, täna tegingi ju ettekavatsemata algust. Päris söömata ma siiski pardale ei astunud, ühe Brüsseli lemmikpere lapsed kinkisid ühe pirni ja kaks õuna, mis nad ise hommikupoolikul puuviljaaiast korjanud olid.

Sama pere oli mind sama nädalavahetuse jooksul teisest hädast päästa jõudnud, nimelt toppisin eile arvuti toitejuhtme sellesse kotti, kus on Luksemburgi lauluringi pikendusjuhtmed. Kott jäi mõistagi autosse, mis omakorda pargitud Luxembourgi ML maja ette. Loomulikult tegin ma eile teel Brüsselisse hästi ressursimahukaid asju nagu näiteks helitöötlus. Kui juhtme puudumise avastasin, oli akut jäänud alla kolme tunni, aga mul on neid järjest neli ning ühes oli vaja kasutada ka DVD-d…

Kõnealune tore pere on ka varem nii palju head teinud, tunnen end neile juba veerand elu võlgu olevat. Kui arvestada juurde veel mõned laululaste lemmikpered siin ja seal, pole mul varsti midagi võlgade katteks anda.

Ehk: kui rongis lõpuks taas istuma saad ning päevale tagasi vaatad, hakkad jälle uskuma, et inimesed on ilusad ja head. Vähemalt need, kellega elu mind mõnede rongide vahelisel ajal kokku on viinud.





Jaanijärgselt jaksu kogumas

27 06 2012

Luksemburgi jaanik peetud. Läks korda küll ja ilm oli lihtsalt imeline. Pühapäeval viisin külalised kiirelele “isu tekitamise tiirule” maailistele kuplitele. Sai söödud Echternachis kõhud kooke täis, ronitud Müllerthali kaljude vahel, sõidetud läbi vihma Moseli kallastel, veedetud tõhus tunnike Bernard-Massardi veinivõlvide all ning pandud i-le täpp Prantsuse kaunimate külade “ketti” kuuluvas Rodemacki külas, avastatud tore nurgatagune puhvet La Grange à Georges (ega seal vist rohkem puhveteid ei olegi) ning parasjagu plaadimasinas olnud Austraalia ansambel Caravãna Sun (kes veel mõnda aega Prantsusmaal ja Hollandis tuuritab, 6. juulil on nad näiteks Sierck les Baines’is).

Kõik jaanilaupäeval esitamata jäänud lood mängiti ära pühapäeva hilisõhtul meie köögis, kus Supsik tõestas, et on tõusev täht löökriistamängutaevas (mispeale läks kohalviibinud muusikutest lastevanemate jutt teemale “õppigu lapsed ometi ameteid, mis ära toidavad”).

Külaskäigu lõpp kiskus lennujaamas nukraks, sest kui Tallinnas õnnestus akordion ilma kastita pardale võtta ning mandoliini keegi isegi ei mõõtnud, siis eile hommikul tegi Ryanairi Hahni check-in’i mees 200% Ryanairi ning käskis pillid sinisesse mõõduraami toppida. Mõni cm jäi üle ning pillid jäid minu juurde. Kui keegi teab kedagi, kes asub lähipäevil autoga Eesti poole teele ning kel on akordioni ja mandoliini jaoks ruumi, antagu lahkesti teada. Üksiti olgu kõigile õpetuseks, et pillidega lendamisel ei piisa 50-eurosest (ühe suuna kohta) muusikainstrumendi lisatasust, kui pill on kasvõi 1 cm lubatud käsipagasi mõõtudest suurem. Kui teil tekkis sama küsimus, mis meil, et mille kuradi pärast siis seda 50 üldse maksta, siis (kui ma nüüd lõpuks õigesti aru saan) tegelikult võiks selle 50 eest võtta kaasa vaid teise käsipagasi, pillidest mahuksid nimistusse ilmselt mõned flöödid, väikesed lõõtspillid-karmoškad ning kotitäis pisemaid löökpille. Suuremale väiksele muusikainstrumendile (viiul, kitarr jne) tuleb osta pilet nagu inimesele, märkides pileti omaniku perekonnanimeks ITEM SEAT ja eesnimeks EXTRA (kas tiitliks märkida Mr, Mrs või Miss, jääb vist pillimehe otsustada, et mis soost kellegi pill parasjagu on?).

Küll oli kosutav vahelduseks 4-5 asemel 8 tundi magada. Lõunaks jõuavad uued külalised.

P.S. Kuna (tänu LT-le avastatud) ühte lemmikveini tegev Sunnen-Hoffmanni äri Remerschenis oli pühapäeval kinni, langesin Caves du Sud’is emotsioonide ohvriks ning ostsin puhtalt huvi pärast ühe aknaga pudeli. Ei pidanud pettuma. Kui külla tulete, võtke kast ühes :)





Anti kaks vaba päeva…

6 04 2012

Eile ja täna tuulutasime end koos külalistega.

Teekond algas ja lõppes traditsiooniliselt sõiduga läbi külade Moseli kallastel. Siis Schengen.

Rodemack. Väga ilus, aga kõhedusttekitavalt inimtühi ehk kui keegi peaks tahtma Prantsuse ilusate külade nimistusse kantud paigas majaomanikuks saada, siis valikut oli seal küll. Iseasi, mida seal teha. “No mis seal ikka, ärkad hommikul üles, vaatad aknast välja ja hakkad veini jooma,” arvas üks külaline.

Muide, isegi suur maanteeäärne aianduspood, mis mitte ainult Eestis, vaid ka Saksamaal ja Luksemburgis oleks kindlasti lahti 10-18, kui mitte 8-20, peab Prantsusmaal kell 12-14 kenasti lõunapausi. Nii jäidki meil stiilsed metallist lillekastihoidjad, milliseid siinkandis näinud ei ole, ostmata.

Aumetz vol 2. ilusa ilmaga polnud kolelinn enam sugugi nii kole, kuigi lisaks muuseumile olid suletud ka karussellid.

Päris Metz, kus ma eelmisel korral käisin raskelt rasedana ja jaksasin vaevalt pingilt pingini liikuda. Nüüd võinuksin seal veel mitu päeva olla. Kui rikkaks saan, lähen sinna mitmeks päevaks olema ja ostma. (Ilmselt peaks eelnev lause olema pigem tingivas kõneviisis.)

Metzi IKEA ja Auchan. Esimene oli nagu ikka, teine võrreldes Kirchbergi poega paras kkkkkk…..äkk.

Tagasiteel kiire põige Sierck les Bains’ linnuseväravasse, kus on ilus maja numbriga 1.

Hommikul käisid üks külaline ning A & H Karl Marxi muuseumis, seejärel olin reisi- ning autojuht looduskaunites kohtades Müllerthal – Berdorf – Echternach. Viimases linnakeses olid täna, mil meie kandis Saksamaal, nagu ka enamikes teistes Luksemburgi asulates, ei kasva mitte murugi, lahti kõik ärid ning puhvetid. Müllethali kandis töötasid isegi teehooldajad, põllumeeste puhul ma ei imesta.

A & H tegid samal ajal hoovis ja tulevases köögis tegusid.

Vimastel päevadel olen enneolematult tihti ja palju kokanud. Mõnedel saab paastuaeg läbi, mul vist on aeg alustada.

Aga esimesed välismaa sibulakoortega värvitud munad tulid päris ilusad. Ei, pilti ei saa ehk kes pole varem sibulakoortega värvitud mune näinud, tõstku käsi püsti.

Ilmateade ütleb: “Külad läinud, vihmad taga”.





Après-ski

12 10 2011

Ühed poolelijäänud muljed said Tallinnas autot oodates aega parajaks tehes ära lõpetatud.

Laupäeval oli mul “vaba päev”: käisin LESiga reisil. Tavaliselt käiakse sügiseti mõnes veiniistanduses-keldris, seekord suunduti vahelduseks õlletootjate manu.

Esimene külastatav, pisike perefirma alustas tootmist n-ö põlve otsas 7 aastat tagasi, sel sügisel koliti uutesse ja suurematesse ruumidesse, kus saab ka degustatsioone või isegi pulmi korraldada. Vabandati ette ja taha, kuidas neil on kõik alles pooleli, me olime ka esimene suur grupp (üle 60 inimese). Õllekeldri tähtsaim osa ehk õlu oli valmis ning kõik oleks olnud suurepärane, kui mitte ainuke kliendi WC esimese poole mekkimistunni jooksul umbe poleks läinud. Selgus, et parandada ei saa ning väljas oli sopp ja pori. Ega siis muud kui pererahvas avas meile oma elamispoole tualeti.

Anti süüa (palju ja üsna head), anti juua (tõsi, kõik nende õlled olid minu japks liiga veidrad, “nišikad”) ning sumiseti mõnuga.

Teises kohas meile pererahvast ei näidatud ehk munkade kodupool jäi suletuks, küll aga nägime Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal maatasa tehtud kloostri varemeid ning väga esteetilist ning põhjalikku ekspositsiooni nii kloostri kui ja sealse õlle- ja juustutootmise ajaloost. Õlut ja juustu maitsesime ka. Tublid poisid, ei ole midagi öelda.

Kuigi terve päev oli olnud tõeliselt s**t suusailm, toimus pärast reisilt tagasi jõudmist sportlik järelpidu. Suusasõidule lisaks mängiti jengat ning reis-ümber-maailma ning erinevaid sportlikke Wii mänge. Ma ei ole kunagi eriline telekamängija olnud ning alguses viilisin, aga lõpuks sain minagi käe valgeks (järgmiseks päevaks natuke ka haigeks) ning tegin “algaja õnne” ehk kahele viimasele võitlejale sujuvalt pähe.

Aga peab ütlema, et ping-pong oli väga ehe ning võttis suisa võhmale. Eriti naljakas on aga kõrvalt vaadata, kuidas täiskasvanud inimesed telekaekraani ees paaris vehivad :D

Lõpuks said Wii pultide patareid tühjaks, aga mängijate omad mitte, mistap juttu jätkus kauemaks ning kui mul poleks järgmisel päeval tööpäev olnud, oleksime vist varavalgeni kordamööda lemmiklugusid valinud ning vaielnud, kumb on parem, kas flamenko või tango.





Charity shops, cheddar and posh eggs

4 10 2011

Mida teie oma reisilt Suurbritanniast koju kaasa toote? Kas ka ohtralt häid, aga väga odavaid raamatuid, muusikat ja põnevaid nõusid charity shop’idest? Tulge meile teed jooma, sest meil on nüüd suur punane teekann (läks seest puhtaks ka) ning nii salati- kui ka magustoidukausid on juba esimeste külaliste puhul käiku lastud. Raamatuid ma ei viitsi üles lugeda… huvitav, kas need keegi kunagi läbi lugeda jõuab?

Odavaid käsimüügiravumeid?

Kümmet sorti cheddar’it ja muud juustu? Trierist ja isegi Luksemburgi supermarketitest, kus on toiduvalik üldiselt kordades mitmekesisem (ostjaskond ju ahvusvahelisem) võib leida umbes kahte erinevat Inglise juustu. Aga neid on ju rohkem :) Minu senine lemmik on double Gloucester ja meeldivalt krõmpsuv üllatus sootuks Canadian vintage cheddar. Õuna- ja kaneelijuust osutus aga minu jaoks liiga eriliseks :P

Ube tomatis? Me sööme umbes kord nädalas full English’i, aga mandril ei müüda ju poole väiksemates purkides ube ning meil jääb hommikusöögist alati pool potsikut üle.

Sinki ja mune? Ostsime viimasest sadamalinna poest prooviks pardimune :) Karbil nimetatakse parte posh bird’ideks ja ilmselgelt on ka need munad väheke posh’id :) Meil olid ka Mulgi mõisas Pullapääl paar aastat pardid. Mäletan seda, et nad s***usid terve hoovi täis, aga munade maitse ning see, et munakoor on justkui hoopis teisest “materjalist”, oli meelest läinud. Aga muidu munad nagu munad muiste, lihtsalt kuidagi uhkemad ja peenemad. Posh värk.

Vorstitegemist peaksid aga britid mandrile sakslaste (grillvorstid) ja prantslaste (toorvorstid) käest õppima. Ilmselt teab Alice saladust, millises poes müüakse sealseid parimaid (selliseid, mida on nõus isegi Supsik sööma, kes muidu reeglina vorsti üldse ei söö, ja see on juba väga tugev indikaator), aga need, mida mõnes hotellis anti, olid küll tehtud tont teab millest. Ja juppi kõige paremat suitsuvorsti võib seal saarel leida ainult Poola spetsialiteetide riiuleilt (demograafilistel põhjustel neist just puudust ei ole ka). Aga ega me nüüd Suurbritanniast Poola vorsti ostma ei läinud ka. Kanada juustul on ikka vähemalt kuninglik põhjendus :)





Šotimaa…

24 09 2011

…on väga “minu” maa. Siin on parasjagu igasuguseid mulle meelepäraseid looduslikke kooslusi, pärast nummisid kalurikülasid ning lammastega üle kallatud Highlandi kupleid (tõsi, viimaste saba ja karvadega nautimist segas eilne vihmane ilm, aga sellega me olime ju ometi arvestanud, erinevalt sellest, et Supsik sünnipäevakingiks haigeks jäi…) lõuna poole tagasiteel olles tasub magama tulla maailma kõige armsamasse majutusasutusse. Isegi Supsik ütles maja ette jõudes, et see on nii ilus maja, selles ta tahab magada.

P.S. Aga miks britid ei raatsi majanumbreid aadressidesse kirjutada, isegi siis, kui nad olemas on? Tore, kui majal on uhke nimi, aga kui tänav on pikk nagu pühadevahe, majanumbreid ligi 300, üks tänavaots asub linnast väljas teispool jõge ja teine ots on kesklinnas liikluseks suletud alal, siis… Viimase majutuskoha leidsime booking.com lehel olnud geograafiliste koordinaatide järgi, mis osutusid üsna täpseks, ühe eelmise hotelli leidmise jaoks pidime kohalikud appi võtma.





Siin

6 08 2011

Ei, me pole Poolasse kinni jäänud, ammu kohal. Aga Läti väikelinnast nimega Bauska, kus internet oli katki ja mis nägi välja nagu Oskar Lutsu “Tagahoovi” ehedast ehedaim dekoratsioon koos näitlejatega, räägin teile siis, kui Augustibluus läbi on. Kui me just bluusil ei kohtu (oma viga, kui parasjagu mujal olete) :P





Remondis

4 08 2011

See on ikka tõsi, et peaaegu kõik Poola teed on sel suvel remondis. Iseenesest muidugi kena, et remonditakse, aga…

Olsztyni Omega on nii ja naa. Natuke nagu korralik ja teisel sammul vahib maksimaalne odavus näkku. Hommikusöögi kõrvale võid valada vahuveini, aga salvrätid on plastmassist kolmnurgad, mis ümber suu ei ulatu ja midagi ei ima. Nagu kuskil külateeäärses konteinersöögiputkas.

Tasub ikka alati ka mitut moodi üle küsida, kas double või twin.