Ood suurtele kõrvadele

26 08 2013

mis ei paistaks välja, kui ei oleks sellist platvormi – ligi 70 maailma kõige ägedamat inimest, kellega veetsin viimased töötihedad ja unevaesed nädalad. Polnud mahti isegi mitte daami blogisse midagi kirjutada.

Olen siiralt üllatunud, et lavastus nii menukaks osutus ja vaatamata kokkuhoidlikule (loe: üsna olematule) reklaamikampaaniale nii palju rahvast kokku tuli. Tuleb tänada ilusat ilma ja rahvasuud (sh sotsiaalmeediat). Juba piinlikuks muutuva kiituse keskel mõjub nurin laupäevase ruumipuuduse üle tasakaalustuseks isegi päris kosutavalt. No ja kahel lõbusust laenanud noormehel olla reedel igav hakanud – ainult laulavad ja ühtegi hobust ei ole! (kuhu me veel kabjalised mahutanud oleksime… Järgmisel aastal paneme mõne väljanäituseks suurele õuele :) )

Pärastlõunal, kui olime suured asjad linnusest kokku pakkinud, julgesin teha vahelduseks mitte midagi. Milline imeline kogemus!

Veel viimase nädala oleme Supsikuga Eestis, aga oma kodu igatsus on mõlemal päris suur. A jõuab juba täna tagasi.





Uni, tule, ullikene!

18 08 2013

Reede õhtul sain end korraks toimetustest lahti rebida, kohtusime L juures Vöölas kooliaegse lahutamatu jõuguga, nn kuldse kuuikuga. Kooli- ja klassikokkutulekutel oleme ikka trehvanud, aga see pole ikka päris see. Nalja ja naeru, sekka tõsist juttu elust enesest jätkus varavalgeni. Meil on paljudel alles nii põnevaid arhiividokumente – tunnis sündinud joonistusi, luulet ja lihtsalt kirju. Isegi jutud, mida rääkis meile taldrik (vahepeal keerutasime seda väga tihti), olid L-l üles tähendatud. Ja meie taldrikuvaim ei ajanud mingit suvalist jura, vaid sealt tuli aeg-ajalt tõelisi pärleid.

Jäime kõik pööningumagalasse ööseks (või siis täpsemalt hommikuks). Kuna ema ja laps A olid reedel ja laupäeval tööl, oli Supsik kaasas. Kell 7.30 kukkus S mulle voodist peale (tal oli valida, kas voodi või madrats, aga ega tema ju ei kuku!), mõlemad ehmatasime üles.

Eilne öö jäi ka täiesti vahele: pätakas ja helilooja istusid Kalamajas stuudios, meie õega teatris. Nemad muudkui mängisid ja miksisid ning meie ütlesime “kiire, aeglane, lühike, pikk, okei või siis mitte”. Sündisid etenduse saatefonogrammid – esimesed kolm võtsid nii palju aega, et esialgne plaan kell 4 magama saada tundus asenduvat lootusega saada kolmapäevaks ühele poole. Vahepeal oli meeste poolel täielik vaikus, meie otsisime endale tegevust, et mitte magama jääda. Kõige paremini aitasid vanad fotod: teatrietendused ja -peod, vuntsidega linnapeast rääkimata.

Kell 6.22 teatas helilooja, et nüüd on küll kõik ja nüüd kohe ta kukub näoli ja me tegime kõik sedasama. Õnneks olime taibanud poole 6 paiku kohta vahetada, kodus oli ikka pehmem maandumine kui kultuurimajas. Pool 10 ärkasin, kell 12 hakkas juba proov. Ilm oli ilus, inimesed rõõmsad (mõni isegi liiga), asi sujus, kodus olin juba 20 millegagi.

Siis jäin magama kell 22, aga tunni ja veerandi pärast helistas helilooja ja samal ajal oli laps A saatnud sõnumi, et ta kohe jõuab töölt, kuid võtit pole. Kõhus algas intensiivne sisemonoloog – päeval polnud üldse isu, korraga tundsin, et nüüd pean midagi kohe hamba alla saama. Tavaliselt aitab öine võips mul magama jääda, aga nüüd vahin nagu öökull. Selle nimi on vist üleväsimus.

Muuhulgas 1995. aastal Teoteatriga peetud lustaka talvise ühisürituse fotosid vaadates meenus see kunagine hitt.





Viisakas oleks ka pealkiri panna…

15 08 2012

Nagu näete, hoian traditsioonist “Eestis väga ei blogi” kümne küünega kinni.

Jah, daam on mängitud, aga kostüümid on veel pesumajja/keemilisse puhastusse viimata, viimased arved alles laekuvad ning ma suutsin eile lavaesisel rippunud musta kangast, mis teatris kuivas, kokku kerides oma uhiuued valged retuusid mustaks teha. Ei saanudki aru, kas see oli tolm või andis kangas värvi. Mis ma tahtsingi öelda, et minu jaoks lõpeb eelmise hooaja töö siis, kui viimane aruanne on saadetud ning järgmise hooaja plaanid paigas.

Eile oli üldse üks nõme päev. Näiteks üritasin endale Mobiil-ID-d teha. Esmalt oli EMT esinduses liiga palju rahvast. Ootasin 15 min, aga leti äärest ei nihkunud kuidagi edasi nr 7 ja 9, minu 12 tundus mõõtmatus kauguses olevat. Pärast sain kohe löögile, aga siis õnnestus mul (oma rumaluse tõttu) uus SIM kaart ära lukustada, õnneks sain järjekorras ootamata uue. Nüüd saab vähemalt helistada, aga mitte lõpuni sihipäraselt kasutada, sest politsei.ee lehel see koht, kus Mobiil-ID teenust aktiviseerida saab, ei töötanud eile EMT esinduses (teenindaja sõnul pidi see üldse rohkem tõrkuma kui toimima) ega tööta ka täna mu koduarvutist. Millest võivad toiminguga kursis olevad inimesed järeldada, et ma leidsin ID-kaardi lugeja üles, sest muidu ma ju kodust proovida ei saaks. Miks ma üldse mobiil-ID-ga jändama hakkasin – lugejat ei leidnud üles, kuigi ma koristasin isegi mõned sahtlid ära. Tegelikult oli lugeja laps A toas, sest tal oli seda SAIS-is vaja. No ja mitte ühegi brauseriga ma SEB-i hetkel ikka sisse ei saa, ilmselt on jälle üks uuendus teise eest ära jooksnud.

Vahepeal on ikka head ka olnud. Eriti magus on olnud 4-6 tunni asemel kaheksa unetunniga priisata.

Saueaugul on käidud. Korra niisama vanade sõpradega ning korra teatris, kus mina ja L vaatasime teist ja paljud inimesed esimest korda “Rekvisiitori tähetundi”. Trololololo.

Ka Supsik käis teatris,  täpsemalt Iloni Imedemaal, kus vana tuttav lasteteater Sõber mängis lugu putukate elust. Õde oli kunagi võitnud muuseumimänguga pääsme 2 täiskasvanule ja kolmele lapsele, mis tähendab, et mul oli täpselt paras kutsuda kaasa Mrs B poistega. Lõbus oli nii suurtel kui väikestel, kuigi Supsik arvas keset etendust, et nüüd on juba istutud küll ning oleks aeg jäätist osta. Jäätisetädi pani nimelt etenduse ajal oma asju valmis ning seda oli raske mitte märgata. Aga mulle meeldib, kuidas Tanel, Kadri ja Priit teevad n-ö kohvriteatrit pühendunult, haltuuramaiguta. Leidlikud ja napid vahendid pannakse mõnuga mängima.

Pühapäeva ja ka esmaspäeva õhtul sai käidud nimekaimu sünnipäeval ehk vaat mis võib välja kukkuda, kui inimene otsustab sünnipäeva n-ö ametlikult mitte pidada. Ja mis viga käia, kui peopaik on pisikese jalutuskäigu kaugusel.  (soundtrack taas Trololololo*).

Reede öö vastu laupäeva veetsime Supsikuga sõprade maakodus Noarootsis. Sõbrad L ja R olid mõistagi ka ise kodus ning nimekaim, keda segaduste vältimiseks nimetan Jutaks, koos mehe ja Bossega, kes on koer, ja Supsiku absoluutne lemmik. (soundtrack… Trololololo**).

Laupäeval sattusin R ja Jutaga kuursaali, kus Tõnu Naissoo Hammond Group esitas Born To Be Free nime kandva kontserdi 1960-1970. a-te rokiklassikast. Läksin pisikese eelarvamusega, kuidas nooruke solist Marilin Kongo kolme kogenud jatsu-roki-suurmehega (kaks Naissood ja üks Varts) sammu peab, aga hakkama sai. Huvitav tämber, puhas intonatsioon, ainult madal register tahab veel arenemist ning Jefferson Airplane’i lood oleks võinud tegemata jätta. Kräpsakamad ja maskuliinsed lood tulid märksa paremini välja. Suurepärane kava läks täismajale. Ja üldse tekkis mul küsimus, kas suvel on Haapsalus veel üritusi, kuhu ei jätku publikut?

Eilne Lääne Elu kirjutas, et terves linnas olevat Augustibluusi ajaks vaid neli vaba voodikohta. Meie aeda mahuks veel mõni sõprade telk ja eile tõstsime kuuri alt tuulduma ning restaureerija hella pilku ootama vana pehme mööbli…

* ja ** Kes naljast aru ei saa, olgu järgmine kord ise kohal. Ohohohohohoo.





Kuidas Lääne Elu aitas blogilünka täita

8 08 2012

Kaldun arvama, et kui mulle poleks ühel hetkel helistanud Lääne Elu suvereporter Silvia Urgas ning palunud kirjutada päevikut rubriiki “Neljapäevast neljapäevani”, jäänukski selle koha peale suur ja sügav auk. 

Niisiis minu “Neljapäevast neljapäevani”, ilmunud Lääne Elu paberlehes 4. augustil 2012 lk 7.

* * *

Haapsalus sündinud, kasvanud ja 20 aastat töötanud. Nüüd elan Saksamaal, õpetan Luksemburgi ja Belgia eestlastele laulmist. Aastast 2000 (v.a 2004) olen Valge Daami etenduste projektijuht.

Neljapäev, 26. juuli

Teel Põlvamaalt Haapsallu (täpselt südaööl) heliseb telefon. Euroopa eestlaste koori lauljad kannavad ette sünnipäevalaulu ja koorivanem Mare kinnitab, et just lõikasid minu auks (oma) juubelitordi lahti. Mind ootab aga Haapsalus ees ränk päev: Valge Daami etenduse proov ja erakordselt kiusliku palavikuga võitlev vanem tütar, kes peaks samuti näidendis mängima.

“Lilled jätad siia või?” küsib üks kinkija, kui hilisõhtul kultuurikeskusest lahkume. Olen liiga väsinud, et häbeneda hääletult öeldud mõtet: kuidas te ometi aru ei saa, ma ei jaksa täna millestki rõõmu tunda.

Reede, 27. juuli

Mõne päeva tahaks elus vahele jätta. Kus on, sinna tuleb. Kahjuks ka probleeme. Topeltkogusest puidust jääb uhke lava ehitamiseks ikkagi puudu ning Marika linnusest pelgab, et E-tähe kujulise lava pikad küljed jäävad Kukerpillide juubelikontserdi ämblikjalgadega lavale ette.

Vanem tütar on õnnetu, sest bronhiit on visa taganema.

Laupäev, 28. juuli

Rohukülas on inimesi hõredalt ning vesi täpselt paraja temperatuuriga, et nii suurema väliujumise kogemuseta viieaastane ning mina, vana pooltalisupleja, rahule jääme.

Piinlik tunnistada, aga eelmisel suvel ei jõudnud kordagi merre. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mu õde Ilona ka mitte, kes minust erinevalt peaaegu terve suve Haapsalus veetis. Aga see pole vist päris täpselt sama, et on põlishaapsallasi, kes pole kordagi näiteks piiskopilinnuses käinud.

Õhtul väike grill sõprade aias. Tütar, kes eelmisel suvel koera kartis, hullab Bossega ilma igasuguse hirmuta.

Pühapäev, 29. juuli

Tee Rohuküla ujumiskohta viib puiduvirnade ümber oleva traataia ja võsa vahelt. Kena ju, et eraomanik ujujatele vastu tuli, aga ujujad ikka kohe peavad kenadust kuritarvitama. Väikese, tõesti väikese ringiga kulgeva raja asemel on olnud hädavajadus traataed ära lõhkuda, et otse saaks.

Viimane vaba õhtu enne etenduse proovide nädalat. Hoolimata suurest austusest Kukerpillide ja Ivo Linna vastu eelistan ma linnusest võimalikult kaugele ehk koju jääda.

Lavad, muide, mahtusid sõbralikult üksteise kõrvale.

Esmaspäev, 30. juuli

Selgub, et natuke puitu jääb ikka veel puudu ja et heli- ja valguspuldi telk on jäänud tellimata. Süüdlase otsimise asemel tuleb kiiresti lahendus leida. Teisipäeva õhtuks saab.

Plaanin päeva jooksul kolmeks tunniks koju minna, tegelikult pean aga paluma mehel võileibu linnusesse tuua. Ka kunstnik Eve pole sööma jõudnud. Nooremat last näen vähemalt hommikukohvi juues ning vanem puudub viimast päeva etenduse proovist, et tervis veel veidi taastuks.

Teisipäev, 31. juuli

Oleme linnuse rahvaga kokku leppinud, et mõned grandioosse lava osad jäävad ületalve (juhul kui publik uue lavastuse ikka soojalt vastu võtab ning võib minna teisele ringile). Augustibluusi tehniline pealik Martti ütleb, et peaks ikkagi täies tükis maha võtma. Ma ei taha mõeldagi, kuhu see kõik ladustatakse. Ja kes järgmisel aastal uuesti üles ehitab.

Jõuan linnuse ja kultuurikeskuse vahel 20 minuti jooksul 6 korda edasi-tagasi käia.

Õhtune läbimäng algab hooga, aga lõpulaulu ajaks tahaks õega maa alla vajuda. Ilona ütleb vaikselt, et nagu polekski proovi teinud. Mina hõikan selle valjusti välja. Lohutame end – selleks et tõusta, on vahel tarvis põhjas ära käia.

Magama jään umbes kell 3, et tõusta kell 8. Daami eel on sellest küll.

Kolmapäev, 1. august

Järjekordne laksakas: helistab kultuurimaja direktor Gülnar ja ütleb, et valgedaam.eu sait on maas. Selgub, et domeeni omaniku vahetus ei toimugi kohe, kui mõlemad pooled on andnud loa, vaid EurID võib asja kuni 24 tundi menetleda. Ebasobivamat ajastust on raske ette kujutada.

Olen ilma rattata ja laenatud sammulugeja ei hakka tööle. Huvitav, kas ma käin liiga kiiresti või hoopis hõljun?

Linnuses on külm tuul. Eile ei leidnud ma üles valget salli, täna musta otsides tuli välja valge. Keegi soovitab, et hakaku ma täna parem kohe midagi muud otsima.

Läbimäng läheb kenasti. Olen nende 70 inimese üle uhke, eriti poiste üle, kes mitu päeva järjest on lava värvinud, laudu tassinud, kruvinud, kangaid klammerdanud ning kelle estraadistseen võlub ilmselt ka viimase külma südame.

Platsil on tuttav ajakirjanik, kes enamasti muheleb ja vahepeal naerab valjult. Ma ei julge küsida, kas see on ikka päris naer või on asi naermaajavalt halb. Üks tuttav tuleb ise ligi ning kiidab, et väga lahe etendus. Mu meelest ka.

“Homseni!” hüüan näitlejatele, kes kostüümid teatrisse toovad. “Täna õhtuni,” parandatakse. Neljapäev on ammu alanud.

Neljapäev, 2. august

Valgedaam.eu on tagasi, aga meie tänavalõigul ei ole vett.

Pean minema munkade mütside kinnitamiseks juukseklambreid ja grimmi mahavõtmiseks vatitupse ostma.

Igal sammul tuleb midagi meelde.

Täna on kontrolletendus.





Mitte vähegi ei viitsi

21 01 2011

Täna on Haapsalus jälle see pidu, mil taidlejad kultuurimajja ära taha mahtuda ning mida nende auks, kes lisaks päevatöö(de)le jaksavad ka laulda, tantsida või muid kultuurilise isetegevuse mõiste alla mahtuvaid tükka teha, nimetatakse vähegi viitsijate päevaks. Kuigi paljud neist, kes viitsivad, ohkavad enamasti enne pidu, et no vähegi ei viitsi, sest kõik õhtud ollakse niikuinii kodust eemal :)

Mind seob selle üritusega hetkel väike kahetsuse-kadeduse uss ja mitte seetõttu, et ise eemal olen. Esiteks on kahju, et Randlase rahvas on viimase kahe aastaga nii laiali valgunud ning enne, kui oma pesa kultuurimajas tagasi ei saada, ei muutu ilmselt ka midagi paremaks. Teater võib olla tühi ruum ja puhas leht, aga selle seltskonna jaoks on vaja loomingulist staapi. Ja ma tean, et seal kaugel hõõgub palju häid tegemata asju.

Vähegi viitsijate päevad on olnud läbi aegade hästi toredad üritused. Tõsi, mõnikord olime teatrirahvaga parajalt laisad, viskasime kohustuslikus eeskavas ainult meile arusaadavat nalja, aga kindlasti mäletatakse veel kaua meie “motoblokke” juustukuubikutega, eurohümni pudeliorkestri ettekandes ning punktantsuetendust “Tooge meile kapsaid” koos Melotrapiga.

Viimastel aastatel on sel üritusel antud üle ka Läänemaa kultuuriauhindu ja nüüd olen veidi pettunud küll. Lootsin, et ehk märkab keegi lõpuks-lõpuks-lõpuks tunnustada ka Valge Daami etenduse tegijaid, andsin omalt poolt vihjeid nii palju kui see asjaga seotud inimese poolt viisakas on. Mullusuvist, 11. lavastust kiideti ju enamasti taevani. Võib-olla peab kultuuritegija olema ka majanduslikult edukas, mida me sel hooajal kahjuks ei olnud? Vägisi tuleb meelde kadunud isa repliik “tee ja tee ja ikka halb”.

Ja seda, et Valge Daami aeg koos etendusega on lülitatud kultuuripealinna ürituste kavasse, peavad tegijad – ahoi! – ajalehest teada saama!

Muidugi läheb iga kibestumine kord üle ning head lavastust saavad inimesed jälle näha.

Läänemaa viitsijatele kerget-karget hommikut! :)





Vahel lihtsalt peab ju vahelduseks vedama ka

16 10 2010

Eriti, kui sellele on eelnenud nädalad stiilis “üks jama ajab teist taga” nii endal kui tuttavatel, alates köögitraumadest ja lõpetades sellega, et tuttuus kõvaketas läheb alustuseks lihtsalt kärssama. Selle nädalalõpu kaunid väljasõiduplaanid rikkus kuri kõhutõbi ühelt ning kole külmatõbi teiselt poolt.

Aga täna võtsin motoks “kas nüüd või mitte kunagi”. Olles juba mitmes vanakraamipoes, kirbuturul ja kaltsukates otsimas käinud ning tüüdanud tuttavaid asjakohaste küsimustega, olin ma juba kaotanud lootuse leida etenduse jaoks kuskilt väikest vanaaegset kohvrit ja paari sobivat laudlina. eBayst oleks ju võinud ka otsida, aga aega oli juba liiga napilt.

Täna oli see päev, kui kõik need asjad ootasid mind ühes Trieri vanakraamipoes! Kohver, muide, oli helitehnikasektsioonis! Koos T€DIst ostetud pitskardinate ja küünaldega on etenduse rekvisiitide kulu kokku 14.50 €, kusjuures kohver maksis 6. Nüüd on meil puudu veel kirjasulg. Peab vist minema Wasserbilligisse, kus Sauer Moselisse voolab, hanesid ja luiki taga ajama. Aia taga on mul ju ainult musträstad, pöialpoisid ja joodikud, need viimased pealegi üsna kitkutud sulgedega. M lubas muidugi, et kui vaja, mängib tema ka pöialpoisi sule suureks :)

P.S. Ultima Thule oli hea. “Apres ski” ka :)

P.P.S. Arno Tali oli ikka täiesti mõttetu mees.





Tegelikult meeldib mulle sügis ka

6 10 2010

Ah et mida ma siis jälle teen päevad läbi, kui ma just ei juhenda lõika-kleebi-maali-töid, ei ehita liivalosse, ei ürita veenda kolmeaastast tervislikult toituma jne?

Mõtlen, loen, kirjutan, sõnastan ümber, parandan, võtan arvesse parandusi, tõstan ühe teema alt teise, püüan välja nuputada, mis veel puudu on, mis on oluline, mida ruumipuudusel kärpida võib jne – ühe Läänemaa trükise jaoks, mille tekstid peaksid varsti tõlkimisele ja küljendamisele minema.

Korraldan asju, mis veel korraldamist vajavad seoses Underi projektiga. Otsisin soodsat seitsmekohalist rendiautot ja lõpuks leidsin, sedapuhku Buchbinderist. Ning kuigi ma jätkuvalt ei oska saksa keelt rääkida, võin uhkusega tunnistada, et seekord läksin asjaajamisel saksa keelele üle, sest mina tulin sellega kirjalikult märksa paremini toime kui üks rendifiliaali Herr inglise keelega, kes kasutas ilmselgelt Google’i tõlketeenust: Good Day, so that everything is how much the cost... :P

Tegelen ikka ka laululastega ja kahe klaveriõpilasega. Lisaks on meil ju ka mudilaskoor, kellega tuleb novembris tõsisem harjutamise nädalalõpp: vaja kaks kohustuslikku lugu salvestada ning komisjonile saata, kas üldse laulupeole kõlbame. Aga näiteks täna ajasime esialgu veel jälgi, kuhu on kadunud 20. septembril Tallinnast Eesti Posti kaudu teele pandud laulupeolaulikud. Vaesekesed olid ekselnud TNT ja DPD kaudu Bettembourgi pakilattu, sest keegi andekas oli mingis ahela etapis suutnud LES’ist SEL tekitada.

Samal ajal olen püüdnud leida kõige soodsama hinnaga kaustasid lauluringi vanema rühma jaoks. Oleks ainult üks koht, kust tellida, aga neid on kümneid ning sarnaste kaustade hinnad kõiguvad 2 ja 6 € vahel. Või siis ei ole neil piisavalt neid värve, mida lapsed soovisid.

Kuna Supsiku lõunaunetunnid on nüüdseks ilmselt täisminevikku kirjutatud, läheb mul töiste, eriti süvenemist, täpsust ning rahanumbrite lugemist nõudvate toimetuste tegemine väga visalt, sest kasutada on vaid paar hilist öötundi.

Vahepeal on ka hetki, mil ma loen või ei tee mitte midagi, sest sügismasendus ja -väsimus on minu puhul täiesti regulaarne nähtus. Nagu ka talve-, kevad- ning suvemasendus :D

Õnneks on ilmad viimastel päevadel valdavalt ilusad ja soojad olnud. +20.3 on ju oktoobri keskpaiga kohta väga viisakas temperatuur. Vahepeal tulid ikka 100 haigust, sh eriti kuri unitõbi kallale, kui madalrõhkkond surus mitte lihtsalt ligi maad, vaid maa alla. Leheski kirjutati, et september oli keskmisest märjem.

Elu on saialill ja edasi viib meid pärnaõietee.





Õpetaja sünnipäev

3 09 2009

Näitleja, lavastaja ja õppejõud Rudolf Allabert peab täna 70. sünnipäeva. Nagu kõik teised õpilased, olin minagi peole kutsutud, kahjuks veidi kauge minna, loodan, et kallid kohapealsed kursusekaaslased annavad parimad soovid edasi nagu palusin.

Kaks päeva tagasi nägin tänaval meest, kelle nägu pealaest ninani oli Allaberdi oma, ninast lõuani aga Toomas Lõhmuste oma. (Nemad kaks olid meie kursuse peamised õppejõud. “Kollid” nagu Lõhmuste end kutsuda tavatses :) ) Kere ei meenutanud enam otseselt kedagi, aga mustade teksade all kandis see õppejõudude nägu mees musti varbavahesid ja tal olid varbaküüned mustaks lakitud. Kui ma uuesti üles vaatasin, kadusid kõik sarnasused.

Oleks mul homme mõni näitlejameisterlikkuse või lavakõne eksam, siis ma saaks aru, millest sellised elusad unenäod…





Valge Daami kleit

29 07 2009

Terve linn ja veel nii mõnedki paigad Eestimaal on täis plakateid ning flaiereid minu käsitööga. Fotod on juba mullu tehtud, aga täna rattaga linnas sõites jõudis mulle korraga kohale. Neid plakateid on nüüd korraga nii palju ja igal pool. Väga imelik ja samas uhke tunne, kui igalt poolt vaatab sinu tehtud asi vastu :)

flaier_small

See pihikkleit koos linase aluskleidiga, mis Valgeks Daamiks muutuval Mailal (Ragle Raudsepp) seljas, on minu õmmeldud. Viis aastat tagasi, Haapsalu 725 üritusteks, kui oli vaja muuhulgas keskaegne välja näha. Siis ma veel kõladega kududa ei osanud ja ega aega ka ei olnud, kasutsin peenikest poepaela.

Eelmisel aastal oli plakat ilma fotota, sel aastal tegi Anti uue kujunduse. Lisaks etenduse plakatitele kaunistab Ragle ka Valge Daami Aja veel suuremaid plakateid.

Kostüüm rippus mullu suvel veel Randlase kostüümilao kapis ning sealt nad ta fotosessiooni ning videoklipi tegemise ajaks laenasid. Kahjuks (või õnneks) ei olnud Indrek Jetsi tehtud sõlg parasjagu kapis komplekti küljes ning särgikaelus tolknebki lahtiselt.

Etenduses kannab Ragle ainult linast kleiti ja ma kahtlustan, et seegi on minu õmmeldud, kuigi Myrka oma. Mina evakueerisin enda riided remondi eest koju.





Tatrapudru võimalused

15 06 2009

“Nagu te näete, on Jonathan juba elus ja vähemalt sama elav kui kari foksterjereid. Ja kuidas see saakski teisiti olla. Me oleme ju kõik näinud tuhandeid filme, kus paha on erakordselt paha. Sina hekseldad ta tatrapudruks, aga tema mõtleb juba, millised on tatrapudru võimalused päid otsast ära hammustada.”

Nii kirjeldab jutustav tegelane Valge Daami lavastuse negatiivset kangelast Jonathani (teksti autor Andreas W, lavastaja Jarmo Karing, aasta oli siis 2003).

Sisustasin napi lõunaunepausi tööga. Valin ja lõikan välja parimaid stseene Valge Daami etendustest läbi aegade (Haapsalu Piiskopilinnuse kuningatuppa fotonäituse helitaustaks), samal ajal kees köögis tatrapuder :)