Nagu näete, hoian traditsioonist “Eestis väga ei blogi” kümne küünega kinni.
Jah, daam on mängitud, aga kostüümid on veel pesumajja/keemilisse puhastusse viimata, viimased arved alles laekuvad ning ma suutsin eile lavaesisel rippunud musta kangast, mis teatris kuivas, kokku kerides oma uhiuued valged retuusid mustaks teha. Ei saanudki aru, kas see oli tolm või andis kangas värvi. Mis ma tahtsingi öelda, et minu jaoks lõpeb eelmise hooaja töö siis, kui viimane aruanne on saadetud ning järgmise hooaja plaanid paigas.
Eile oli üldse üks nõme päev. Näiteks üritasin endale Mobiil-ID-d teha. Esmalt oli EMT esinduses liiga palju rahvast. Ootasin 15 min, aga leti äärest ei nihkunud kuidagi edasi nr 7 ja 9, minu 12 tundus mõõtmatus kauguses olevat. Pärast sain kohe löögile, aga siis õnnestus mul (oma rumaluse tõttu) uus SIM kaart ära lukustada, õnneks sain järjekorras ootamata uue. Nüüd saab vähemalt helistada, aga mitte lõpuni sihipäraselt kasutada, sest politsei.ee lehel see koht, kus Mobiil-ID teenust aktiviseerida saab, ei töötanud eile EMT esinduses (teenindaja sõnul pidi see üldse rohkem tõrkuma kui toimima) ega tööta ka täna mu koduarvutist. Millest võivad toiminguga kursis olevad inimesed järeldada, et ma leidsin ID-kaardi lugeja üles, sest muidu ma ju kodust proovida ei saaks. Miks ma üldse mobiil-ID-ga jändama hakkasin – lugejat ei leidnud üles, kuigi ma koristasin isegi mõned sahtlid ära. Tegelikult oli lugeja laps A toas, sest tal oli seda SAIS-is vaja. No ja mitte ühegi brauseriga ma SEB-i hetkel ikka sisse ei saa, ilmselt on jälle üks uuendus teise eest ära jooksnud.
Vahepeal on ikka head ka olnud. Eriti magus on olnud 4-6 tunni asemel kaheksa unetunniga priisata.
Saueaugul on käidud. Korra niisama vanade sõpradega ning korra teatris, kus mina ja L vaatasime teist ja paljud inimesed esimest korda “Rekvisiitori tähetundi”. Trololololo.
Ka Supsik käis teatris, täpsemalt Iloni Imedemaal, kus vana tuttav lasteteater Sõber mängis lugu putukate elust. Õde oli kunagi võitnud muuseumimänguga pääsme 2 täiskasvanule ja kolmele lapsele, mis tähendab, et mul oli täpselt paras kutsuda kaasa Mrs B poistega. Lõbus oli nii suurtel kui väikestel, kuigi Supsik arvas keset etendust, et nüüd on juba istutud küll ning oleks aeg jäätist osta. Jäätisetädi pani nimelt etenduse ajal oma asju valmis ning seda oli raske mitte märgata. Aga mulle meeldib, kuidas Tanel, Kadri ja Priit teevad n-ö kohvriteatrit pühendunult, haltuuramaiguta. Leidlikud ja napid vahendid pannakse mõnuga mängima.
Pühapäeva ja ka esmaspäeva õhtul sai käidud nimekaimu sünnipäeval ehk vaat mis võib välja kukkuda, kui inimene otsustab sünnipäeva n-ö ametlikult mitte pidada. Ja mis viga käia, kui peopaik on pisikese jalutuskäigu kaugusel. (soundtrack taas Trololololo*).
Reede öö vastu laupäeva veetsime Supsikuga sõprade maakodus Noarootsis. Sõbrad L ja R olid mõistagi ka ise kodus ning nimekaim, keda segaduste vältimiseks nimetan Jutaks, koos mehe ja Bossega, kes on koer, ja Supsiku absoluutne lemmik. (soundtrack… Trololololo**).
Laupäeval sattusin R ja Jutaga kuursaali, kus Tõnu Naissoo Hammond Group esitas Born To Be Free nime kandva kontserdi 1960-1970. a-te rokiklassikast. Läksin pisikese eelarvamusega, kuidas nooruke solist Marilin Kongo kolme kogenud jatsu-roki-suurmehega (kaks Naissood ja üks Varts) sammu peab, aga hakkama sai. Huvitav tämber, puhas intonatsioon, ainult madal register tahab veel arenemist ning Jefferson Airplane’i lood oleks võinud tegemata jätta. Kräpsakamad ja maskuliinsed lood tulid märksa paremini välja. Suurepärane kava läks täismajale. Ja üldse tekkis mul küsimus, kas suvel on Haapsalus veel üritusi, kuhu ei jätku publikut?
Eilne Lääne Elu kirjutas, et terves linnas olevat Augustibluusi ajaks vaid neli vaba voodikohta. Meie aeda mahuks veel mõni sõprade telk ja eile tõstsime kuuri alt tuulduma ning restaureerija hella pilku ootama vana pehme mööbli…
* ja ** Kes naljast aru ei saa, olgu järgmine kord ise kohal. Ohohohohohoo.