Tänan muretsemast, mul on täna juba palju parem :)
Aga haigus meie suguvõsas sel talvel tühja kohta ei salli. Alles pidi õde kooli ja lasteaia jõulupidude asemel viibima siruli voodis. Täna hommikul sain nohuse ja peavaluse kirja tütrelt. Valisin uimase peaga emakodu asemel kogemata õe numbri ja kuna vastas ka väga nohune hääl, siis ma ei saanud algul arugi, et räägin õepoja, mitte oma tütrega :D
Tuletagem meelde, et M asus Heidelbergist Frankfurdi kaudu Tallinna poole teele 19. detsembril ning sinna ta ka jõudis, kuigi DB rongid hilinesid (hilinema kipuvad enamasti just ehk IC/ICE kiirrongid, mis läbivad väga pikki teekondi, seega võib lumistes tingimustes osutuda kiiremaks hoopis doomino kohalike susladega) ning Frankfurdi lennujaam oli mäletatavasti esimest korda selle talve jooksul tõsisemal lumepaanikarežiimil.
Tema kohver jõudis Tartusse täna, 27. detsembril. Etteteatamine kohvri saabumisest olla toimunud eile vene keeles. Eeeeee…?!
Kuigi öeldi, et tuleb minna Cargobusi ise järele, olla kohver ikkagi memme aadressile viidud.
Ehh, vähemalt (lumerohkel) talvel tuleb ikka lennata käsipagasiga. Vähe, aga kõik on sinu juures nii rõõmus kui tõrgetes. Muidu võib juhtuda nagu lapsepõlvemultikas “Päkapikk ja maja”.
Ei ole seni Heidelbergi käikudega vedanud – selles mõttes, et linna ei ole ikka rohkem näinud kui autoaknast. Esimesel korral, kui M-ga tema asju sinna kolisime, oli ilus ilm, aga aega vähe. Teine kord jäi üldse ära, sest M-l oli üks tõbi ja S-l teine. Eile kallas terve päeva vihma ning lisaks avastasin poolel teel, et Sopsu jope jäi üldse maha – tõstsin ta ju otse fliisiga autosse ning unustasin jope varna – mis tähendab, et igasugused pikemad jalutuskäigud tuli kahel põhjusel ära jätta.
Vähemalt on nüüd M arvutil kõvaketas vahetatud ning õed said üksteist näha-nutsutada, mõlemal oli teineteisest äärmiselt hea meel.
Mul tuli tunne, et tahaks ka noor ja tudeng olla. No niimoodi päriselt, mitte enam kaugõppes pere ja asjade kõrvalt oma vana aju väänata.
Huh, läbi häda reisimuljed kirja pandud, võib eluga edasi minna. Eriti ei jaksa küll, sest +29 on minusuguse eskimo jaoks juba keemistemperatuur.
Kui mõni mõttes küsib, et miks reis on olevikuvormis ja muidujutud minevikus, siis mina ka ei tea, miks. Ma visandan reisil olles mõned mõtted üles ning nad tulevad “siin ja praegu”.
19. juunist, mil me pärast reisi taas kodus ärkasime, on nüüd päris mitu päeva möödas ja selle aja jooksul on meie peres/majapidamises/ümbruskonnas:
Igapäevane nipe-näpe on nagu ikka.
Aga liiga palav on küll ja hullemaks läheb.
Saatsin ühe tütre vahelduseks Alicantesse üritusele (tegelikult ei saatnud, ta ise kandideeris, aga viimastel nädalatel ohkis, et ei suuda enam poliitikas orienteeruda, kustutas isegi oma FB konto, et poleks ahvatlusi ajaraiskamiseks…), kus ta kehastub mõneks päevaks Iiri peaministriks. Kui nüüd tähti närida, siis kehaliselt on tal praeguse Taoiseach’iga pisut raske samastuda :), aga sisu peab olema laitmatu. Eile õhtul oli neil oma kooli delegatsiooniga pressikonverents, üks “ajakirjanik” küsinud midagi sellist, millele ta ei osanud täpselt vastata, aga viinud jutu sujuvalt mujale. Poliitik, kiitsin ma irooniliselt takka.
Ah jaa, vahepeal oli ju nädalavahetus. Ülimalt muljetavaldav! Kahjuks – nagu sääraste asjade puhul ikka – peab ise kogema, et “osadusest osa saada”.
Reedest ma juba kirjutasin, aga hiline magamaminek ei seganud vara tõusmast ja pannkooke küpsetamast (preventatsioon, sest mul oli hiiliv kahtlus, et pühapäeval ma vist ei viitsi, aga endal oli jube koogi-isu, sest eelmine nädalavahetus möödus ilma ühegi pannkoogita).
Me ei piirdnunud laupäeval pannkookidega, laps M käis peale, et keeksi oleks vaja teha. Tegime (loe: tema tegi, mina õpetasin). Keeks tuli aus! (Retsepti võtsin klassikaraamatust ehk Ida Savi “Saiad. Pirukad. Koogid.” nime alt “Võrdne keeks” (30 aastat mõtlen, et mis mõttes võrdne… aga saavutasime täiesti võrdse tulemuse selle keeksiga, mida müüdi minu lapsepõlves Haapsalu kaubamaja kulinaaria- ja kondiitritoodete osakonnas)).
Tegelikult pidid meile pealelõunal Kölnist külalised tulema, kellega on vaja seoses ühe sügisese üritusega asjalikku juttu ajada, aga neil jooksis lapsel nina nagu mahlakask ning teades, et Supsik võtab nohu põdemist sama tõsiselt kui mina, lükkasime kohtumise edasi. Aga nagu ütleb vanasõna: kui ei tulda, siis peab ise minema. Kaks käisidki Kölnis ning ülejäänud vaba ruum autos oli koju jõudes täidetud asjadega, mis kas algavad või on seotud sõnaga “foto” (ja mitte digi- ja mitte kategooriast “uus”). Üksiti nägin ma lõpuks ära ka filmide kuivatusaparaadi originaalkoti, mille koopia (eelmine ostetud kuivatusmasin oli ilma kotita) õmblesin A jooniste ja juhendamise järgi ning millega kirjutasin end igaveseks fotograafia ajalukku – vähemalt mingigi panus, millega ma hakkama saan, sest pildistada ma ei oska ning kõik need sajad erinevad parameetrid ja huvitavad vedelikud ei mahu enam minu ajju :)
Tagasi mineviku juurde – õhtul oli ju Vennaskonna kontsert. Te ikka kujutate ette ema ja tütart (neid, keda eelmisel õhtul IH kontserdil kooliõdedeks peeti) Väga Vetruval Diivanil, millel mitte ainult hüppamine, vaid ka seismine nõudis akrobaadioskusi? (Lavaesine oli meie saabudes juba meist märksa pikemaid inimesi täis, avastasime tänu MM-le selle “batuudi”, kust nägi ikka päris hästi, eriti kui pidevalt üles-alla hüpata. Aga et tegu ei olnud mtte muusikaga, mis kuskil kaugel taustal tiksuda võiks, et samal ajal nurgalauas külajuttu kihistada, üritasime ikka silmsidet luua.)
Kontserdi jooksul tegin ma tihedat ning loodetavasti tõhusat teavitustööd teemal “miks nii vali”: kui oleks vaikne, sile, pehme, kuiv ja muretu, siis see oleks ju surnud punk! Mina väidan, et kõik oli täpselt nii hea, kui Vennaskond ühel klubilaivil olema peaks. Isegi viiulit oli kuulda :) ja mulle meeldis see, et Trubetsky teatas pärast seda, kui rahvas tormiliselt Neid Kõige Kuulsamaid nõudis: “Lili Marleeni me ei tee.” Viimane pole minu arvates kunagi Vennaskonna repsi sobinud. Küll tulid lõpuks ära ühe suurriigi armastamise lugu, minu peas kolm päeva järjest kummitanud “…hüperboloid” ning “Pille-Riin”.
Teadagi, tasub mind vaid korraks kodust välja lasta ja ma tiksun varavalgeni – eriti kui auto on pargitud piisavalt kaugele, otse öömaja akna alla ning isegi magamiskotid on kaasas… Järelpeol nii samas kui ka kõrvalklubis tuli ju ometi läbi tantsida kõikide maailma rahvaste tantsud – ka need, mille juured tunduvalt tõmmumate isendite kodumaal. Väikese tüdruku unistus baleriiniks saamisest ei kustu minus (ja ka paljudes rahvuskaaslastes) vist surmani, kuigi tegelikult ei valda ma ei hip-hop’i ega kankaani – aga kes see meist seda siis keset kõige hoogsamaid rütme tunnistada tahab :)
Muidugi panime me pärast “tantsuvooru” lahke perenaise köögis kõik ripakile jäänud ilmaasjad paika. Kahekesi, suveniirimõõdus vahuveiniga, mida jätkus kauemaks, täpsemalt – jäi ülegi.
Ei ole vist veel lootusetult vana, sest järgmisel ega ülejärgmisel päeval midagi olulist tegemata ei jäänud. Siiski-siiski, pühapäevase lõunauinaku võtsin koos lapsega :) Aga sellest pöörasest ning täiesti isemoodi arenevast Sopsust, kes vähem kui nädala pärast kaks ja pool aastat vanust kirja saab, teen tähtpäevaks eraldi aruande, sest on oht, et ta kirjutab selle muidu ise :))
———
Eeee… avastasin. et FBs on loodud grupp Kaera-Jaan Euroopasse (mitte segi ajada vormilt mängulisema ning aknaraiumislooliselt kaalukama sõnaühendiga “a(A)ken Euroopasse”). Kas EL on seadnud Kaera-Jaanile mingi lisatakistuse, et teda peab nüüd eraldi Euroopasse vedama? Ning kas Kaera-Jaani sõda lätlastega on ikka juba peetud? Ma olen tantsinud lätlastega koos lätlaste maal tantsu, mis on meite omaga äravahetamiseni sarnane :P
Tegin tiirukese väljas. Ümberkaudsetelt majadelt oli päris palju kive alla sadanud, niisiis võib arvata, et katusemeestel ja kindlustusfirmadel tulevad tihedad tööpäevad. Majaomaniku tormirõõmud ei lõppenud ka hilisõhtul, sest kui uuesti vihma kallama hakkas, selgus, et mingi nipiga on hoovipoolne vihmaveetoru paigast nihkunud ning vesi solises väga valjult otse meie magamistoa akna tagant madalama majaosa katusele. Sorina vältimiseks pidime sooritama skaudiprojekti “üks näitab taskulambiga tuld ja teine sudib kaikaga kaks toruotsa üksteise sisse”.
“Täna öösel me ei maga” on jälle nii pikalt kestnud, et imelik oleks enne keskööd voodisse ronida. Ah et mida meie maja naised öösiti teevad, kui nad parasjagu ei maga, internetis ega küla peal hulla? Näiteks õmblevad nad siis uusi kardinaid. Ostsin üliammu M tuppa kardinariide, aga seisma see jäi, sest toda soodushinnaga riiet oli täpselt ühe pikkuse võrra vähem kui vaja ning me kuidagi ei leidnud midagi sobivat puuduva osa kombineerimiseks. Lõpuks otsustasime nii, et kõige vähem katmist nõudva akna ette said poole kitsamad jupid, sest need on niikuinii enamasti lahti. M ise lõikas ja õmbles, mina superviisisin ning aitasin kardinapaela parajaks krookida.
Järgmiseks peaks ette võtma kunstiteoste raamimise ning seinale riputamise, kaua nad meil niisama klaveri peal seisavad. Aga kes see ütleb, milliseid raame võtta, kui poes on tehasesaali suurune raamiosakond paksult näidiseid täis?
Ja in-da-haus-saadud-klaveri võiks ju ka lasta korda teha… aga ma tean, et see pole mingi 100€ häälestamine, vaid ~1000€ restaureerimine. Aga klaveri remont ei ole muidugi mingi öine tegevus, sestap kaldume teemasse tagasi.
Ühe asja võin tegemata tööde nimekirjast siiski maha kanda. Te juba teate, et fotograafias olen ma lootusetu koba ning majaülese back to the roots fotoliikumisega ma kaasa läinud ei ole. Ometi kirjutasin ma end fotograafia ajalukku, sest õmblesin valmis filmide kuivatamise aparaadi alla käiva tuule- ja tolmukindla ning väga pika koti. Kolm päeva (ööd) needsin, kirusin ja vandusin libedat vannikardinariiet, toidupoest ostetud Singeri masinat, millel ei ole lukkude õmblemiseks sobivat ühepoolset talda (kamoon, sellised kuulusid uuba 1980. keskel Ida-Saksa Veritas’te varustusse), kaheaastast, kes üldse õmmelda ei lase ning eriti valjusti needsin ma muidugi takjapaela, mis haakub õmblemise ajal kõigega, millega vaja ei ole :) A kott tuli ilus ning aus, kuigi praktika käigus selgus, et alla tuleb ikka niiskuse juhtimiseks mingid augud teha. Võib-olla juba tehtigi, sest täna hilisõhtuni käis all filmikeldris pimedas vilgas askeldamine.
Esimesed Supsiku tehtud fotod said ka paberile :)
Päevil, mil paljud Euroopa lennujaamad on sootuks suletud ja inimesed veedavad tunde lumme uppunud või kiilasjäätunud teedel, peab vist rõõmustama, kui Ryanairi lennud nii Riiga kui ka Klagenfurti väljusid Hahn’ist* vaid väikese hilinemisega ning et suured lapsed jõudsid kõik sinna, kuhu vaja.
Samas tuleb nentida, et läti-vene taksojuht oli paras kuidas-nüüd-läti-keeles-väga-halvasti-öelda-sssss. Kuna vaid vähesed Riia-Tallinna bussid alustavad teekonda lennujaamast, peab bussijaama minema kas liinibussi või taksoga ning kui aega vähe, on takso ainus võimalus. Läti-vene taksojuhts teatanud aga eile tütrele, et nüüd on Riia lennu- ja bussijaama vahel njuuu praaaaizs, suvise 7 lati asemel 25. Kurrrääät, see on kallim kui keskmine Ryanairi pilet! Muidugi ei taibanud ma 17aastast enne teele saatmist instrueerida, kuidas sellistel puhkudel käituma peaks ning vaeseke andis kuulekalt ära kõik latid, kroonid ja ühe eiro pealekauba. Õitse nüüd, Läti majanduss! Priecīgus Ziemassvētkus un laimīgu jauno gadu! Bēdu manu, lielu bēdu…
Nagu sellest veel vähe oleks, lumi läks ka öösel vasemale, ära ehk pööripäeval pöörasime tagasi ülipikka novembrisse. Minu sisekliima on tänu sellele täpselt sama hall – novembrist veebruarini elaksin ma parema meelega kas soojal või külmal maal. Üleeile õhtul saime koos külalistega vähemalt veidi kelgutada. Mõistusega võttes on ju hea, kui saab kütte arvelt kokku hoida, aga no neil nädalatel meeldiks mulle lumi rohkem kui vihm.
Täna hommikul andis keegi kell 9 uksekella. Kuna me Supsuga alles pool 9 ärkasime, olin mina alles hommikumantlis. Supsik jookseb nüüd alati ise esimesena esikusse, ei saanud ju minemata ka jätta. Ukse taga naisterahvas, lähedal asuva poe juhataja, kellele oli GLS kullerfirma ekslikult viinud minu paki. Ta oli selle rõõmsalt lahti rebinud ja siis avastanud, et vist on midagi valesti. Ma olen varahommikuti saksa keeles umbes sama kõva käpp kui terve meie pere läti keeles, aga lõpuks saime siiski üksteisest aru :) Õnneks on ilmas ausaid inimesi, aga võiks rohkem olla, sest laps A laupäeval kaotatud telefoni, mida ta käidud radadel tulutult taga otsis ja küsis ning mis eile veel kutsus ja millele ma saatsin sõnumi, et aitäh leidjale märku andmast, ei ole keegi veel tagasi pakkunud…
———
* No tõrgub käsi seda Frankfurdiks nimetamast. Leia pildilt Frankfurt! Eile selgus lisaks eelmisele, et ka Düsseldorfi rahvusvahelisel lennujaamal on sõsarake nimega Düsseldorf-Weeze, mis umbes on sama palju Düsseldorf kui Haapsalu on Tallinn :P
Pealkiri tähendab vist “minu mure, tohutu mure”, vähemalt nii väitis 10 aastat tagasi üks lätlanna, kui ma talle toda rahvalaulu laulda üritasin :)
Öösel on maha sadanud umbes kolmkümmend lumehelvest. Kraadiklaas näitas -7, aga Accuweather arvas, et feels like -19. Ei tea, kas julgebki välja minna :D
Poole 9 paiku hommikul ärkasime selle peale, et keegi sisenes ja kolistas tükk aega ustega – arvasin, et päkapikud. Väikseid mehikesi näha ei olnud, aga ühe ukse taha olid jäetud kaks sussi – üks vanaroosa ja üks kollane – ja need ei olnud just väikeste laste omad. Murrangi siin nüüd pead, et kas peaks sinna panema a) paratsetamoolitabletid b) mõne külma õlle c) hankima apteegist Alka-Seltzerit :P
Aga äkki ikka olid päkapikud, sest köögis olid kaks kuklit koos kirjaga Wir haben firsche Brötchen mitgebracht…
…pärast kahte magamata ööpäeva kõrges palavikus lapsega, sh tunniajaste nutuhoogudega (nagu kaheaastase asemel oleks kahekuune) selgub, et – imede ime – ongi hommik käes ning vahemikus 23midagi ja 8midagi ei juhtunudki midagi.
Aga too teine, poole- kuni pooleteisetunniste unejupikestega öö oli vähemalt selles mõttes põnev, et unenägu jooksis nagu seriaal ning kirjeldused on selles osalejate hulgas mõnusat itsitamist põhjustanud.
Terve pole see laps nüüd kaugeltki mitte, aga kui tsiteerida mu ilmselt kuulsaima ülemuse sõnu 26. novembri Lääne Elust, siis “näen tulukest tunnelis, ja see ei ole rong”. Üksiti loodan, et see viirus nüüd rohkem kellelegi külge ei haakinud – minul muusikaõpetaja püha “jõulurahu”, suurtel lastel jube koolikoormus + talvised eksamid. Mul on silmakoobaste ümber imelik tunne… Esmaspäeval möödus Supsikul täpselt kolm nädalat vaktsineerimisest ja ta pidanuks nüüd teise annuse saama (täiskasvanutele antakse piisav laks korraga). Spekuleerime, et ongi gripp ja just see pool annust jäi puudu? Tõenäoliselt siiski pigem adenoviirus, aga ega ma seda ise välja ei mõtle ning praegu arsti juurde küll ei tahaks minna, sealt saaks kindlasti järgmise tõve külge.
Positiivne on see, et kolm rida tegemata asjade nimekirjast sai eilse seisuga maha kriipsutada. Kaks kategooriast “eriti kiire” on veel. Järgmistega ei põle.
Laps A hõljus eile üliõnnelikuna koju, sest sai ainsana klassis advanced Englishi luuleanalüüsi hindeks 10 ja M käis uhiuute prillidega (elu esimestega) ringi ning kinnitas, et IQ tõusis nüüd vähemalt 400ni.
Kui nüüd mõtleks välja nipi, kuidas manustada nohurohtu lapsele, kes karjub vaheldumisi “Ei taha!”, “Oh no!“, “Oo nein!” (ebaselge, kust ta selle viimase omandanud on, sest me ei vaata Verbotene Liebe’t jms) ja kellel tundub olevat nelja jäseme asemel kaheksa visklevat kombitsat…
Luxembourgi Euroopa kool on muidu normaalne kool, aga siiski on mõned puudused, mis pikapeale närvidele hakkavad käima.
Esiteks raisatakse seal mõttetult raha ja paberit. Paar päeva tagasi tuli kiri, mis teatas, et selle kirja juures on M jaoks enclosed European Baccalaureate registreerimise vorm, mis tuleb 25. septembriks täidetult tagasi saata, aga mitte mingit vormi selle kirja juures ei olnud. M läks siis, kiri näpus, administratsiooni. Selgus, et seal EI PIDANUDKI MIDAGI OLEMA, need vormid saadetakse hiljem. Kirjas aga seisis, et vorm on kaasas, hiljem saadetakse vaid arve (jah, kooli lõpetamise eest tuleb maksta… eksamid tuleb siiski ka teha, see pole diplomi ostmine Kadaka turult). Ma saan aru, et hiigelsuures koolis on asjaajamine keeruline, aga palju asju saaks e-maili teel või veebis infot jagades märksa kiiremalt ja odavamalt aetud. Aga no e-maili pole kooli plangil isegi ära toodud ja kooli veeb saab ajakohaseks umbes kord aastas (pigem lõpus kui alguses).
Teine häda on vilets huvitegevus. Kui kell kukub 16.30, peavad kõik koolist hästi ruttu jalga laskma (kindlustuse turvanõuded). Ringitunnid on lõuna ajal ja vanematele klassidele pole seal suurt midagi valida, pealegi on viimase kahe aasta noorte tunniplaan tihti selline, et lõunapausi ei olegi. Paar üritust ja pidu aastas ikka toimub, aga võrreldes sellega, mida Eesti koolides tehakse, on see kõik kuidagi hädine.
Kolmas häda on kehaline kasvatus. Vaat, sellega on nii, et physical on küll, aga education’it ei paista kuskilt. Põhimõtteliselt käib asi vist nii, et grupid jagatakse vabade ruumide järgi ja siis vaadatakse, mida selles ruumis teha saab ja siis nühitakse seda pool aastat järjest, kusjuures kavas on enamasti võrkpall, võrkpall, ujumine ja ujumine. Ühekülgne, kas pole? Ujumise hindamiskriteeriumid on nii karmid, et 2/3 Eesti lastest kukuvad kohe läbi, sest Eestis ei igal koolil, isegi mitte külal või linnal oma ujulat ning suvel meres-järves-jões ei juhenda neid keegi. Mis peamine – ka tunnis ei õpetata – lihtsalt “mine ja uju!”. Arvestades, et õpilased ei ela kõik kooli/Coque’i lähedal Kirchbergi kandis ning tõenäoliselt ei ole neil kodu lähedal harjutamise võimalust (paljud mitte-kesklinna lapsed jõuavad koju kell 18, siis on vaja järgmiseks päevaks õppida, kes see ujuma jõuab), siis on see ujumise olümpianorm ilmselgelt liiga karm. Ujumise ja võrkpalli vahele on harva juhtunud sulgpall ja jooksimine, aga muid alasid ei ei ole küll ette tulnud, võimlemisest (tüdrukutele minu hinnangul hädavajalik) ja akrobaatikast rääkimata. Viimasel kahel aastal on poiste ja tüdrukute tunnid koos, siis tehaksegi ainult unisex asju. Palju sõltub ka õpetajast – kuna näiteks M viimane õpetaja on idamaiste võitluskunstide austaja, teevad nad nüüd tunniski ’ii-‘aa, ’ii-‘aa (M üldistus). Arvestades, et mõni klass ei ole kahe aasta jooksul kordagi ujunud, olen kindel, et mingit ainekava mitmekülgseks kehaliseks kasvatamiseks neil seal küll ei ole, kõik on täpselt “kuidas joppab” ning enamasti joppab ju elus nii, et loosi võttes saad just selle, mida sa hästi ei oleks soovinud.
Teadupärast on paljude väikeriikide lapsed Schola Europaea’des nn SWALSid – Students Without A Language Section, mis tähendab, et nende I keel on ikka sünnimaa keel, aga kõiki teisi aineid saab õppida kas inglise, prantsuse või saksa sektsioonis, sest omakeelse sektsiooni avamiseks ei ole lapsi piisavalt. Meie omad õpivad inglise keeles, aga kehalise kasvatuse õpetajad kipuvad olema kõik prantsuskeelsed. Viimane, A belglasest õpetaja, saanud teada, et grupist 3 ei oska prantuse keelt, teatanud, et “ah, las siis teised tõlgivad teile”. Kui nad oleks Belgia, Prantsuse või Luksemburgi riigi koolis, siis – okei, olgu french only, aga inglise sektsioonis võiks ikka mõnd teist keelt ka töngata. Täpsustan, et prantsuse keelt ei pea selles koolis üldse õppima. Kui kaks võõrkeelt on juba Eestis valitud (enamasti on need inglise-saksa), siis saab prantsuse keel olla vaid valikaine ning valikainete lubatud arv on piiratud.
Neljas häda oligi prantsuse keele õpetajatega, aga see on suurte laste jaoks nüüdseks läbitud etapp. Komisjon, kes prantsuse keele õpetajaid tööle võtab, teeb seda küll vist kuivuse ja igavuse alusel. Igatahes läks mõlemal tüdrukul isu üle seda keelt edasi õppida (kusjuures õpetajad vahetusid, aga s****gi ei muutunud) ning ega selle kahe aastaga suurt külge ei hakanud ka. Kuna teiste keeltega probleeme ei ole, siis peab viga olema ikka metoodikas, vastumeelt ei omanda midagi.
Viiendaks avastasin täiesti juhuslikult, et secondary 6. aasta koolireiside kuupäevad olid marsruudipaberitel jäänud uuendamata. Lapsevanemate nõusoleku kirjal olid õiged päevad, aga reiside tutvustustel mullused. Noored muidugi lugesid viimast, ei kontrollinud kooli lehelt vaheaja kuupäevi (6. aasta reis toimub alati nädal enne sügisvaheaega) ning planeerisid vaheajale igasuguseid asju, kuigi tegelikult on nad siis hoopis reisil ning vaheaeg on sel aastal nädal hiljem (enamasti kattub see Eesti sügisvaheajaga, seekord mitte). Reiside valimisega on ka igal aastal paras segadus, sest on reise, kuhu keegi eriti ei taha ning teised buugitakse alati mitmekordselt üle. Kui aga 3 aastat järjest on näha, et teatud sihtkohad ei lähe peale, siis võiks need juba millegi huvitavama vastu vahetada.
Nüüd ma olen iseenda jaoks kirja pannud, millest võiks 17. septembril SWALSi lastevanemate koosolekul juttu teha.
Ah jaa, õpikute tellimise nimekirjad võiksid nad ka üle vaadata, sest liiga tihti juhtub, et 30-40€ maksvad õpikud, mis on kohustuslikus nimekirjas, jäävadki riiulisse ning tegelikult kasutatakse õpetaja enda jaotmaterjali, mille kopeerimiskulu võib kokku teha teise 30€.
Lagrits. Eliomys quercinus. 