Kuskil tiliseb

3 12 2013

“Eesti mehed oleme,
tööd me hästi tunneme…”

Ettevaatlikule märkusele, kas selles laulus ei peaks olema mitte “meistrimehed”, reageeriti eelmisel nädalal väga tõrksalt, aga eilseks sai Supsik aru, et on päris hea huumoriga hakkama saanud.

Üldiselt on nii, et kui Supsik mõne sõna valesti ütleb (näiteks “ütelda” asemel “ütleda”), toob ta vabanduseks “aga ma räägin tasku keeles”. Taskumaa on üks imeline maa, kus lapsed elavad hotellis (vanemad ühes teises), kus päike kogu aeg paistab ja taimed kasvavad ilma veeta. Taskumaal on oma keel, mis vahel külab nagu väheke vigane eesti keel, aga teinekord tundub nii keeruline, et Taskumaa elanik ise ka ei mäleta, kas “aitäh” oli nüüd “lanta” või midagi muud. Vähemalt keele nimi on lihtsam kui mul samal ajal. (Laštervomi keel kõlas väga ugrilt, aga kahjuks olen kõik unustanud peale keele nime. Ugri keelte kurb saatus…)

* * *

Eelmisel aastal sain ma Luxembourgi ja Brüsseli Euroopa Koolide jõululaadalt nii tugeva vaimse trauma, et ühelegi vabaõhulaadale ka enam minna ei tahtnud. Aga vabas õhus on ikka etem, kuigi ma jätkuvalt ei mõista, miks peab alati just kõige kitsamas kohas keegi suitsetama.

Supsik ei talu rahvarohkeid kohti, kus suured inimesed väikesi üldse ei märka ning otsa jooksevad. See on kole küll, mulle ka ei meeldi.

Nii tõsine või isegi kurb meie eilne karussellisõit nüüd ka ei olnud. Aga mis elu see on, kui kunagi ei osteta roosat suhkruvatti ega kahtlaste toiduvärvidega komme, vaid peab leppima maasikatega šokolaadis?

IMG_12022013_141940

* * *

“Kas ma saan teha nii, et kõik kuuleksid seda muusikat, mida ma teen?”

Palun, väike “grünberg” (mp3) :)

* * * 

Reedel tuuakse maja ette suur konteiner, kuhu tuleb tassida kõik pööningukorruse ehitussodi ning katusealuste kipsplaatide alt ebameeldiva üllatusena leitud hallitanud Isoveri vill. Mis tähendab, et tööd on nüüd veel rohkem, kui esialgu plaanis. Väga piinlik, aga õnneks olen ma reedel Strasbourgis…

* * *

Mis sellest blogist saab, seda ma ei tea. Nüüd näitab WP tasuta blogides aeg-ajalt reklaame ja ma ei ole sugugi kindel, et ma tahaks, et te siit mingi asjassepuutumatu klipi eest leiate või kas ma oma pikkade kandvate pauside eest ikka raha maksta raatsin. Mul ei ole hetkel aega alternatiivi ka otsida.

* * *

Teeme need jõulud ära, siis vaatame.





Kes on Nii ja Naa?

1 11 2013

…küsis täna Supsik.

Mulle näib vahel, et need kaks või siis Oh ja Ah korraldavad kordamööda mu elu, nii et mul ei jää muud üle, kui kaasa lohiseda. Vahepeal on nii ja siis jälle naa, aga võrreldes kevadega rohkem vist ikka ah! kui oh… (Olla võiks nii, et on vaid radirii?) Mõned asjad, millest hetkel avalikult kõnelda ei taha, on teinud meele mõruks, aga üldiselt on kõik hästi, lihtsalt aega napib. Ja seda õiget blogituju. Aitäh kõigile, kes siin lootusrikkalt uudistamas käinud on – jagub teil ikka kannatust!

Enne eelmist nädalalõppu mõtlesin, et kui segakoori laululaager läbi saab, küll siis alles hakkan kirjutama. Tühjagi, hoopis haigus, mida ma oktoobri keskpaigast jupphaaval n-ö edasi lükkasin, lajatas lõpuks ikkagi täiega.

Seda pole tõesti ammu juhtunud, et terve kuu ja mõned päevad pealegi ei teki siia kärbsemustagi. Jube raske on uuesti ree peale saada, kui oled hange kinni jäänud.

Millest ma siis alustama peaksin? Et tõime kolmanda kapi alla ja et ma tõstsin kogemata mitte just õige kummuti asjadest tühjaks? Ma ei ütleks, et me peres erilised ostuhullud ja kogujad elaksid, aga ikkagi – kuidas on see võimalik, et esiteks tulid kaks Eestist väikese autotäiega, siis taas kaks väikese autotäiega, üks lennukiga juurde ning vaatamata sellele, et siit on suurte kohvrite ja autotäitega siia ja sinna edasi mindud, on suur maja ikka asju täis. Nüüd, kui pööningukorrus on vaja ümberehituseks täiesti tühjaks teha, kratsime kukalt, kuhu see kõik panna. Autotäis sai taas suvel Eestisse eest ära viidud, osa riideid Punase Risti konteineritesse, mittevajalikku mööblit sõpradele jagatud või Sperrmüll’i antud.

Kõrvalmajale leiti lõpuks ostja – seda saime me aga teada mitte omanikult, kes aastaid tagasi lubas meid kursis hoida, kui midagi toimub, vaid maamõõtjatelt. Kaks korda on mehed krunti uuesti üle mõõtmas käinud ja eile nägime ka uue omaniku ära – tundub täiesti normaalne naaber. Paraku ei saanud  teda sisse kutsuda – no ok, aknast oleks saanud, aga ukse ees askeldasid kolm kiviraidurit. Naaber lubas, et tuleb varsti uuesti ja näitab meile maja. Paraku läheb see lammutamisele ning asemele tuleb uus, sest renoveerimine olevat liiga kallis. Kuigi naaber ei ole visiitkaardi järgi otsustades just madalapalgaline, võib temast isegi aru saada, sest võrreldes meie majaga on naabermaja päris kehvas seisus. Kiviraiduridki kurtnud A-le, et Trieris on viimasel kõik hingehinnaga.

Väike tükk kõrvalasuvast ja nüüdseks täiesti võssa kasvanud aiast olevat jäänud aga ikka Frau Dorotheele. Tol krundikesel polevat aga ehitusluba, provva vist kasvatab endale lihtsalt eraürgmetsa.

Jääme huviga ootama.





Uudishimu

25 09 2013

Eile kella 22 paiku, kui naiste lauluproovist koju jõudes parkimiskohta otsisin (mida maja ees sellisel kellaajal on enamasti võimatu leida, aga ma ikka loodan), seisis meie akna all noor perekond. Mees kiikas niisama, laps oli kärus ja naine ronis parasjagu uue köögi akna all mööda seina üles, et sisse piiluda. Akendel on veel vanast ajast klaasi alumisel osal tuhmid kleepsud ees, aga kardinaid veel ei ole ning kui tuli põleb, võib vaatepilt küproki-plastiku ja läikivate või külmade puiduimmitatsiooniga köökide põlvkonnale päris põnev tunduda. Äkki oli ronija eelmise omaniku tütar, kel võiks olla õigustatud huvi, mis tema kunagises toas toimub? Kahjuks nende mõne minutiga, kui ma kõrvatänavasse parkisin, olid uudishimulikud juba edasi läinud. Oleksin hea meelega tulihingelised huvilised tuppa palunud :)

Lühidalt:

  • Supsik sai kuueseks ja meil oli tore pidu
  • remont kulgeb täpselt sellises tempos nagu aja- ja muud ressursid võimaldavad
  • kui mul õnnestub teha mõni pikem rongisõit, saan ehk mahti midagi lahti kirjutada

Seniks leppige teadmisega, et oleme elus.





Loogiline

30 08 2013

“Ma vist praegu ei taha magada.”

“Aga millal siis?”

“Ma parem magan siis, kui uni tuleb.”





Uni, tule, ullikene!

18 08 2013

Reede õhtul sain end korraks toimetustest lahti rebida, kohtusime L juures Vöölas kooliaegse lahutamatu jõuguga, nn kuldse kuuikuga. Kooli- ja klassikokkutulekutel oleme ikka trehvanud, aga see pole ikka päris see. Nalja ja naeru, sekka tõsist juttu elust enesest jätkus varavalgeni. Meil on paljudel alles nii põnevaid arhiividokumente – tunnis sündinud joonistusi, luulet ja lihtsalt kirju. Isegi jutud, mida rääkis meile taldrik (vahepeal keerutasime seda väga tihti), olid L-l üles tähendatud. Ja meie taldrikuvaim ei ajanud mingit suvalist jura, vaid sealt tuli aeg-ajalt tõelisi pärleid.

Jäime kõik pööningumagalasse ööseks (või siis täpsemalt hommikuks). Kuna ema ja laps A olid reedel ja laupäeval tööl, oli Supsik kaasas. Kell 7.30 kukkus S mulle voodist peale (tal oli valida, kas voodi või madrats, aga ega tema ju ei kuku!), mõlemad ehmatasime üles.

Eilne öö jäi ka täiesti vahele: pätakas ja helilooja istusid Kalamajas stuudios, meie õega teatris. Nemad muudkui mängisid ja miksisid ning meie ütlesime “kiire, aeglane, lühike, pikk, okei või siis mitte”. Sündisid etenduse saatefonogrammid – esimesed kolm võtsid nii palju aega, et esialgne plaan kell 4 magama saada tundus asenduvat lootusega saada kolmapäevaks ühele poole. Vahepeal oli meeste poolel täielik vaikus, meie otsisime endale tegevust, et mitte magama jääda. Kõige paremini aitasid vanad fotod: teatrietendused ja -peod, vuntsidega linnapeast rääkimata.

Kell 6.22 teatas helilooja, et nüüd on küll kõik ja nüüd kohe ta kukub näoli ja me tegime kõik sedasama. Õnneks olime taibanud poole 6 paiku kohta vahetada, kodus oli ikka pehmem maandumine kui kultuurimajas. Pool 10 ärkasin, kell 12 hakkas juba proov. Ilm oli ilus, inimesed rõõmsad (mõni isegi liiga), asi sujus, kodus olin juba 20 millegagi.

Siis jäin magama kell 22, aga tunni ja veerandi pärast helistas helilooja ja samal ajal oli laps A saatnud sõnumi, et ta kohe jõuab töölt, kuid võtit pole. Kõhus algas intensiivne sisemonoloog – päeval polnud üldse isu, korraga tundsin, et nüüd pean midagi kohe hamba alla saama. Tavaliselt aitab öine võips mul magama jääda, aga nüüd vahin nagu öökull. Selle nimi on vist üleväsimus.

Muuhulgas 1995. aastal Teoteatriga peetud lustaka talvise ühisürituse fotosid vaadates meenus see kunagine hitt.





See ongi õnn…

16 08 2013

… kui sõidad laupäeva pärastlõunal kahe toreda, aga ebamugavalt üksteise selga sattunud ja väsitava ürituse järel ning enne kolmandat Supsikuga poest koju ja ta küsib: “Aga emme, mis on õnn?”

Silmad püsivad kohe märksa paremini lahti.

Siin ERR uudisloos öeldakse laulupeo repertuaarikomisjonile  südamelt ära (pedagoogi poeg püüab olukorda poliitiliselt korrektseks pöörata, aga sõber jääb endale kindlaks… ja eks tal ole servast õigus ka – mina ei tea, miks just lastekoore alati kõige igavamate ja imelike lauludega kiusatakse.). Võin siiski kinnitada, et poiste käbidega loopimine ning ujumine olid teisejärgulised tegevused – me pidime ajapuudusel isegi kaks teemaõhtut ära jätma ning selle asemel laulma, laulma, laulma… Mul on Tormise tsüklist nii sügav kopp ees, et pole jõudnud salvestusi isegi mitte kuulata.

Supsik oli laagris väga tubli ja iseseisev. Vahel isegi liiga ehk vaatamata korduvatele meeldetuletustele, et ta peab ütlema, et nüüd läheb palli mängima ja nüüd kas enda või L tuppa joonistama, liikus ta enamasti siiski vaid talle endale teadaolevaid radu pidi. Õnneks polnud ta ainus nublu ning “kasuvanemad” võtsid lauluharjutuste ajal juhtimise üle. Töövõitude hulka võib lugeda erinevate suppide, sh hernesupi söömise. Pudrud jäid siiski puutumata. (“Kas sa putru tahad?” – “Jaa!… Aga see on ju VALGE!”) Neljapäeva õhtuks oli ta asjast veidi tüdinud, reedehommikusel Rooslepa kontserdil rippus üsna iminapana küljes ning küsis, millal lõpuks vanaemakoju tagasi saab.

Käsmus läks hästi, kõiki oli väga tore näha ja rahvast tuli isegi võsa vahel asuval Metsalava ette ning vaatamata vihmale aukartustäratav hulk. 9/10 ei lahkunud isegi siis, kui pealalaval Metsatöll alustas. Ütlesin pärast vihmas möödunud soundcheck’i, et minu lühikese Folkmilli karjääri jooksul pole veel ühelgi esinemisel vihma sadanud. Jäänudki järele :)

Ma pole kunagi Viljandi Folgil käinud (ei lähe ka, kui just ei kutsuta, miks peakski, pealegi on mul sel ajal alati muud tegemist olnud), aga ühest päevast jäi mulje, et Viru Folk ongi ägedam ja folgim ja üldse.

Eriti tore oli kohata kõiki kunagisi ansamblikaaslasi, kellega 22 ja pool aastat tagasi alustasime, mõnda polnud tõesti väga kaua näinud. Paraku ei jõudnud ma 19 aastat Islandil elava viiuldaja V programmi “Eesti majanduse ja sotsiaalhoolekande päästmine koorilauluga” lõpuni kuulata, sest uni murdis enne maha. Kuna Tuksi laagri mugavusi ei saanud mitte igal ööl aega rahulikult maitsta, tuli võtta Käsmu pioneerilaagrimajutusest (kaheksane tuba, ruudulised tekid, hurraa) viimast (õnneks kasutasid seda võimalust üksikud bändikaaslased, üks ei leidnud öösel pimeda ja pipraviina koosmõjul lihtsalt maja üles, höhö). Kui kell 7 silmad lahti tegin, kuulsin õuest lõõtsamängu ja jalaga takti löömist. A, teadagi (ansambel Klots esines ka reedel). Kell 3 öösel oli ta mulle helistanud. Ei kuulnud ei seda ega N. norskamist, mille eest õde mind hoiatanud oli. Hoopis mina olevat alustuseks natuke nurru löönud :P

Tagasiteel pidime Tallinnast läbi sõitma – õde pidi Kristiine keskusesse tagasi viima kolm paari pojale ostetud pükse (mission impossible ehk aeg, mil lasteosakonnast enam ja meeste omast veel ei saa) ning mina tahtsin osta printeri, sest HP1200 aastast 1997 otsustas pärast 40600 trükitud lehte siiski, et “nüüd on aitab” (© by Supsik). Ma olen Tallinnas elanud ja päris palju ka roolis olnud, aga meil õnnestus ümbersõitude tõttu kolm korda ära eksida. Soovitav on enne linna sisenemist tuleb hommikukohv välja pissida.

Laupäeva õhtul oli lõpuks aega pühapäevaseks Eesti-Iiri pulmaks valmistuda – pärast 9 aastat kooselu ja kahte last otsustasid Dublinis kohtunud M ja S lõpuks registreerida ja pidu pidada. Iirlased ei jõudnud ära imestada, kui tore on ikka eesti pulm ja kuidas Eesti Iiri bänd mängib paremini iiri muusikat kui nemad ise. Koju sain kell pool 4, kell 8 üles.

Pühapäeva ennelõunal helistas E naine K, et E ei saa kahjuks etenduses mängida, kuna on põletushaavadega Mustamäe haiglas. Sellised uudised ei ole üldse toredad. E sobis sobis kui õlitatult sellesse rolli (õigupoolest talle mõeldes ma selle juba kirjutasingi) ning ise ka väga nautis ja ootas oma kammbäkki teatrilavale. Egas midagi, tuli leida asendaja. H ütles küll algul, et ei tea ja üldse, aga paari prooviga selgus, et ta teeb selle väga ägedalt ära. Eks ta ole ka kooli ajal harjutanud.

Sel nädalal oleme usinasti proove teinud ning kui te minust siin midagi ei kuule, siis teate, kust mind leida. Ärge siis minge ainult Tartusse öölaulupeole, vaid tulge ikka Haapsallu ka (öölaulupeo laule on tulevikuski võimalik laulda, Valge Daami risotoorium on märksa haruldasem asi). Ja kui te ei tule, siis miks?

Ah jaa, möödunudnädalase äikese kraesse kirjutame ühe lae alt nurgast koos liistuga minema lennanud harukarbi ning värskelt ostetud lauatelefoni. Hea, et niigi läits – sama kaabli otsas olid ka ruuter ja digiboks. Õel läks telekas ja digiboks (ta ei jõudnud veel neid sabasid välja tõmmata, kui kärakas käis) ning ümberkaudsetel igaühel midagi.  Et enne parandajamehe saabumist siiski kodus tööd teha vaja oli, ostsin EMT-st kalli raha eest netipulga. Mõned päevad hiljem leidsin täiesti juhuslikult ülakorruse katusealusest nurgast telefonikarbi. Selgus, et ülemine kaabel töötas ja tegelikult oleks võinud ruuteri kohe üles kolida… Tunne oma ematalu või maksa topelt.

Aga vat kummikuid ei ole ma üles leidnud ja meil on traditsioon, et kui Aken oma kummikud teatrisse viib, jääb Valge Daami ajal vihm järele.





Jäin suvetööle

1 08 2013

Panime Supsikuga juba 24. juulil jalad Lennutaadu lennujaamas maha, aga pole mahti olnud mingit aru anda.

Enamik mujal elavaid eestlasi käib Eestis puhkamas, mina tegutsemas. Järgmisel nädalal on lastekoori laager, 9. augusti õhtul Käsmus Folkmilli rejuunjon, 11. augustil on palutud Eesti-Iiri pulma läbi viima ning augusti lõpus Valge Daami etendused.

Supsik rahmeldab päevad otsa Pärna tänava poistega ringi, samaealiste tüdrukutega on ümbruskonnas kitsas. Telekommunikatsiooni häirete tõttu ei õnnestunud kohata Londoni rüütleid (täpsemalt küll daame), kes laupäeval Haapsalus käisid, aga täiesti juhuslikult avastasin Kuursaalis Inga Kaare, Tiit Saluveeri (+tütrega) ja Tõnu Raadikuga kontserti andmas teise Londoni-inimese – Reet Kromeli.

Ka rüütliperega kohtumise teine katse ebaõnnestus – eile oli mul endal pärast unevaest ööd päeval kehv olla ning väike G on haakinud endale tuulerõuged.

Eile õhtul esines õde külalisena Jääääre kontserdil. Oli väga armas üritust ning rahvast päris palju. Muuhulgas kanti ette ka kaks minu lugu, üks päris uus ja üks natuke vanem. Autorit välja ei aetud, sain kiita.

Homme ja ülehomme Augustibluus, ei tohi ju ometi puududa. 20 aasta peale olen viilinud vist vaid korra – 2007, kui vahetult enne üritust süvarasedana ära kolisin.





Ah et mida…

20 07 2013

… ma siia ikka kirjutan, kui linnas on suvi ja kodus remont.

Koolivaheajal on Südbadis kavalam käia argipäevade hommikupoolikuil. Pärastlõunal on oht saada palliga pähe, hullemal juhul koos viskajaga. Kui kuivama lähed, suitsetavad ümberkaudsed su välja. Ega ma ei ütle, et ma elus üldse suitsetanud ei oleks, aga seda juhtub viimasel ajal haruharva* ning väikeste laste keskel (või mis veel hullem, laps kaenlas) ma, koni hambus, ei käi. Eriti päikese käes. On inimestel ikka hea tervis! Ühel päeval nägin vaatepiirkonnas kahte naist, kes ei suitsetanud, teisel ühte (ja see oli ka tuttav ehk klaveri-K naine), kolmandal ei jäänud ükski silma. Ilmselt on kõik mittesuitsetajad (või need, kes leiavad, et vabaõhu veepargis ei peaks tossama) mujale puhkama sõitnud.

Iga päev ei viitsi Südbadi minna ka, sest 2×2 km on vaja vantsida ning kuuma ilmaga ei ole see üldse mõnus. Jah, iga pügal üle +25 on minu jaoks jätkuvalt palav. Võite nüüd nähvata, et ma pole ka kunagi rahul. Miks ei ole – +18…+25 sobib suurepäraselt! Paar päeva ongi täpselt selline paradiis olnud :)

Alternatiiviks Südbadile on mänguväljak, kus on tõenäoliselt veel palavam :) Hommikul või õhtul kannatab vähemalt istuda ja tikkida või midagi, kuni Supsik oma isu täis kiigub (ja selles osas on ta sel suvel täitmatu). Kuni mõni täiskasvanu ei istu su kõrvale ega asu sind välja suitsetama. Saksamaal on tavaline, et mänguväljakule tulevad kaks täiskasvanud naist, ema (55) ja tütar (30), istuvad maha ja teevad suitsu. Mis mõte on keelustada mentoolisigarettide müük, kui suures riigis on tavaline, et kolm põlvkonda kimuvad koos? Mänguväljakul ja basseinis. Ning palju. Kassajärjekorras arutavad süvarasedad naised omavahel, kas Templeton on sama hea ja kange kui Marlboro. Abordi on Trieri piiskop siinsetes kirikule kuuluvates haiglates ära keelanud, aga aeglase lapsetapuga võib tegeleda küll.

Eile õhtul jalutasime Supsikuga üle pika aja vanalinna ja tagasi. Kuu ajaga on päris palju muutunud, mitu poodi ning söögikohta on vahepeal suletud ja uusi avatud. Linn on värvilisi elevante täis.

Kuna 9. augusti õhtul Viru Folgil kuuleb lavalt Folkmilli läbi aegade, kaevasin välja foto aastast 1991 meie välisreisilt Soome. Mulle kingiti Lappeenrannas sünnipäevaks selline lilla elevant. Eelmisel päeval küsisin viiuldaja Valmarilt, mis lilla asi sul kotis on. “Ostsin naisele jope,” vastas ta. Elevandi nimeks saanudki Valmari Naise Jope.

Aga tukk oli mul vinge, eks?

lilla elevant

Esmaspäeva hommikul lähevad vanad köögikapid ja gaasipliit Sperrmüllwagen’iga viimsele teekonnale. Fotosid “enne ja nüüd” näeb siis, kui uus on enam-vähem valmis. Hetkel on veel pool ja pool, st uues köögis on kasutusvalmis ülemine ja vanas alumine osa köögimööblist.

ML käis neljapäeva õhtul läbi, et törts tööjuttu puhuda (Eestis tuleb suur laste laululaager) ja ütles, et teile oleks kohe imelik tulla, kui kuskil enam remont pooleli ei oleks. Seda aga lähiaastatel ei juhtu.

———

* Kui me Ameerikamaalt tulime, küsis tollitöötaja Luxembourgi lennujaamas, kas sigarette on. Ma valetasin, öeldes, et ei ole. Oleksin pidanud tunnistama, et jah, näete, tõin pooliku paki Luksemburgi maksumärgiga Vogue’i tagasi.





Lapsega Las Vegases

25 06 2013

Üle-eelmise päeva kokkuvõtteks: +35 ja rohkem suuremas koguses käib minu organismile üle jõu. Ega ma pole siin ka eriti hästi maganud ning kofeiini sisaldavate jookidega ei maksa ka kuumuses liialdada.

Üks pilt Pahrumpi äärelinnast ütleb rohkem kui 100 sõna :P

IMG_06232013_122129

Suure MGM Grand hotelli check-in’i järjekord oli hullem kui mõnes lennujaamas lumetormi ajal. Igal pool oli kohutavalt palju inimesi ning minul selline tunne, et olen täiesti vales kohas valel ajal. Parem kui see päev oleks olnud olemata.

Eile oli aga Las Vegases suisa külm (max +33), ainult Hooveri tammi paisupoolses küljes ei kannatanud üle 5 minuti õues olla. Eriti meeldis see päev Supsikule: hommikupoolikul käisime Discovery lastemuuseumis – väga lahe koht, ainult et muuseum see küll ei olnud :)

Vaieldamatuks lemmikuks oli tuba, kus sai veega erinevaid katseid teha:

IMG_06242013_115206

IMG_06242013_115552

Õhtul nägi väike Cirque du Soleil’ andunud fänn ära Mystère’i etenduse, mida (vähemalt seni) mujal kui Las Vegases ei mängita. Pärast etendust oli nii väljas mõnusalt jahe, et jalutasime koju ning nägime ära Mirage’i vulkaani, kahjuks Bellagio purskkaevumängule ei jõudnud. Viimased 15 minutit tegeles Supsik uneskõndimisega.

Sellest linnast saab lapsevabalt muidugi rohkem välja pigistada – isegi, kui mänguhuvi puudub. Siis ei pea ka mõtlema, mida vastata küsimusele, miks tänavatel vedelevad paljaste naiste pildid :P





“Ma ei tule välja!”

22 05 2013

…ütles Supsik eile vannis, ilma et ma oleks jõudnud üldse juttu alustada. Lia Laatsi lakaluugi-intonatsiooniga.

Mul on sama seis vaimse musta auguga. Õnneks ma ei ole üksi, kaks kaaskannatajat on veel. Muidugi ei ole ma selle üle sugugi õnnelik, et keegi on veel sarnaste sümptomitega õnnetu, aga jagatud mure ja blablabla, teate küll.

Laps A pakkus eile, et  peaksime otsima analoogi ürituste sarjale “Paar pisarat”. Kardan ainult, et sellist kiiksuga asja siin ontlikus Umgebungis ei ole ning see sari tuleb endal käima panna koos puhvetiga. Mis on niigi motivatsioonikriisis vaevlejatele üle jõu. Kuigi Umgebungis otsivad viimasel ajal mitu õlletuba uut omanikku, sealhulgas too Nikolause nurgal, kus kunagi suure eesti sõprade delegatsiooniga mehetegusid tegime.

Päevad on nagu nad on, aga ööd on märksa vähem mustad ehk ehk sarjas “Minu unenäod” oli eile peaosas David Bowie koos sõbraga, kelle nime ei õnnestunudki hommikuks välja selgitada, aga väga lahe lokkidega sell oli. David oli tulnud K sünnipäevale üllatuskülaliseks. Ürituse kulminatsiooniks olid inimpüramiidid – Bowie ja teised poisid all, siis naised ning lõpuks lapsed. Väga professionaalselt esinesime. Koidu eel oli kuulus muusik üllatunud, et keegi kurivaim oli tema õllepudelisse lahjendatud veini valanud.

Ilmaennustus pakub täna õhtuks Eifelis lumesadu. Äkki ma ikka viisin kelgu kolmandat korda liiga vara keldrisse?