Against All Odds (Supsik remix)

15 11 2012

Tõstsin Zoomist (t)öiseid faile arvutisse ja avasin kogemata ühe varasema, mida polnud kuulnudki. A on lapse loometuhinale peale sattunud.

Beat that, Phil! Against All Odds (Supsik remix). Saatefonogrammiga toetab Yamaha YPG-535.

Kui Supsik hoogu satub, laulab kümneid minuteid järjest. Kodus, linnatänaval või liinibussis, vahet pole. Bussis õnneks vaiksemalt kui kodus. Mitte sama laulu – tal on oma lemmikviisid, aga sisu tuleb alati värske ning enamasti sellest, mida autor näeb. Heal juhul saab 10 minuti kestva loo ajal umbes kahest sõnast aru ka.

P.S. Täiesti juhuslikult on sama lapse lemmikplaat hetkel Genesise Platinum Collection.





Pool päeva hiljem lisan ka pealkirja

3 11 2012

Viimase majateemalise jutu lõpus vihjasin, et juhtiv kiviraidur kutsus oma bluusibändi kontserdile.

Läksime kerge skepsisega, aga see oli väga hea, ikka kohe väga hea ehk parem, kui me arvata oskasime. Täitsa päris muusikud ja (rütmi)bluus! Paraku on Gravedigger Jones nii värske kollektiiv, et pole midagi peale rõõmu teiega jagada. Koht kena, heli hea, publik tore, õlu odav ja üldse. Repsis oli nii igihaljaid a la Susie Q (“Sain suusad ju”) kui ka minu jaoks täiesti tundmatuid lugusid. Mul on selline mitteametlik hindamissüsteem: kui õhtu jooksul (või plaadil) umbes kolmandiku lugude puhul ei oleks midagi juhtunud, kui need lood esitamata/tegemata oleksid jäänud, siis on tegemist väga hea tulemusega. Eile umbes nii oligi või isegi parem.

Mul ei oleks teps mitte häbi neid ka Augustibluusile soovitada (mõnele väiksemale lavale või kluppi), kus Saksa kollektiive polegi vist eriti käinud (hetkel ei tule küll ükski meelde või pole siis meeldejäävalt esinenud). Juhtiv kiviraidur, kes bändis suupilli mängib, on ka tunnistanud, et Saksamaal ei osata bluusi hinnata, tuleb käia Luksemburgis esinemas.

Tervel meie extended family’l (koos ML ja laps K-ga) oli tore osa pikast nädalalõpust koos veeta. K oli eile väga tubli ja asjalik lapsehoidja ning Supsikul puhas rõõm, sest K on tema jaoks A ja O ja nr 1.





Ilusad inimesed ja ise ilutegija

22 10 2012

Luksemburgi “Meloodiliste tortide” naisesindus Euroopa Eestlaste Kooris enne EÜSL pidu Kölnis. Tegelikult on meid “bändis” peaaegu poole rohkem.

Minu panus (lisaks pea iga teisipäeva õhtuse laulurõõmu juhendamisele):

  • vasakult nr 2 Pühalepa käiste õmblemine (kandja tikkis ja heegeldas ise)
  • nr 3 Nõo naise seeliku, põlle ja särgi õmblemine-tikkimine
  • nr 5 ja 7 Karksi-Halliste neiu komplektid (vööd on valed, aga kunagi ma õpin vöökudumise ka ära)
  • ja minu enda Karksi-Halliste naise rõivad

Seda ma teen, kui ma tellingutele ei julge minna. Ja kui ma parasjagu kuskil Kesk-Euroopa punktis “taktikepiga” ei vehi.

* * *

Kui kellelgi peaks tekkima küsimus (ühel tuttaval Haapsalu tantsujuhil juba laulupeol tekkis), miks ma Mulgimaa riideid kannan, siis Haapsalu linnas sündinuna ei oska ma end seostada ühegi Läänemaa kihelkonnaga. Mu isa on sündinud Lilli külas Läti piiri ääres tolliametniku majas. Ema on Narva-Jõesuust, vanavanemate juured Koorastest Käinani. Karksi riideid on märksa kergem kaasas kanda kui raskeid triibuseelikuid (ML väljend oma esiema seeliku kohta – “Pühalepa püstiseisev”), saab ka käsipagasiga laulupeol käidud.





Mulle hullult meeldib…

3 10 2012

…kui andekatel inimestel hästi läheb. Eriti muusikas.

Läksin mina kord ürgammu esimest korda tööle samasse kooli, mille olin ise viis aastat varem kui ürgammu lõpetanud. Olin noor ja loll ega osanud midagi suurt suure õnnega pihta hakata. Hiljem oskasin, aga see oli hiljem. Jeebus, kui loll ma ikka alguses olin! Nojah. Tegelikult sai ullikesest mõne aastaga vist üsna normaalne õpetaja. Aga sellest mõni teine kord.

Minu jaoks on iga klass, iga lend, iga ansambel, koor või näitetrupp omamoodi armas. Too esimene Haapsalu abituurium oli siiski eriti eriline, aga ma olin nii uudu, et ei osanud seda täiega tähele panna. Nad olid nii vastikult… eee… valmis. Valmis! Praegu muidugi mõtlen, et olid ikka samamoodi toored nagu ma ise, aga ikkagi kuidagi rohkem valmis kui mõned järgmised lennud. Kolm klassi, väga palju inimesi. Väga palju andekaid inimesi, kellega elutee siiamaani aeg-ajalt kokku viib.

Toonase bändika ehk lava tagaruumi ehk kunagise pillilao seinad mäletavad seda koma teist. Nüüd on seal jälle bändikas. Aga kõik on muidugi tiba teistmoodi.

20 aastat tagasi olid bändikas veel vanad suured sisseehitatud riiulid, palju koledaid heviplakateid, tont teab, mitu korda üle salvestatud kassetid, tol ajal veel täiesti loomulik kole suitsuhais ja seal keevitati ajastule kohaselt karmi ja “karvast” muusikat. Sajaga, rõõmuga. Vahel tehti nalja ka. Rock’n’roll’i. Ma olen kindel, et seal kummitasid kordamööda Metallica, Nirvana ja RHCP vaimud. Eriti need viimased, sest kuna mu klass asus otsapidi bändika all, tundisn end tihtipeale ‘Under the Bridge’ olevat.

Ma ei mäleta täpselt, mismoodi, aga vist ühe koolipeo tarbeks said bändikas taas kokku “karvased” vilistlased ja tolleks hetkeks veidi kogenum, loomingulisem ja enesekindlam muusikaõpetaja. Ühe Haapsalus toimunud suure teatrifestivali tarbeks õppisime ära umbes täpselt kolme seti jagu lugusid. Ükskõik kui halvasti need ka ei kõlanud, aga tegemine oli puhas fun. Kuna klubis sooviti veel, tegime neljanda seti kolme eelneva parematest lugudest. Del Shannoni ‘Runaway klahvkasoolo (nn Kaukaasia vangi soolo) tuleb mul ilmselt surmani une pealt ludinal :)

Ja need koolimuusikali proovid veel lõhnava saiavabriku mahajäetud punanurgas!…

Möödusid aastad. Muusikaõpetaja ja näiteringi juht tolknes seal koolis suurema või väiksema koormusega veel päris kaua (vaim eksleb seal tükati veel praegugi), aga selle kirjutise peakangelane ehk meeskoosseis hargnes loomulikku rada pidi mööda ilma laiali. Tulid uued muusikastiilid ja -maitsed, elukohad ja -kaaslased, tuldi kokku ja mindi laiali. Muusikategemis pole keegi just päriselt ära unustanud, aeg-ajalt näen-kuulen seda või teist siin või seal, aga see va RHCP vaim jäi aastateks kadunuks.

Paus kandis, väga pikk paus. Super Slinky CD olen ikka vahel ikka riiulist välja võtnud. Autogrammidega ja puha.

Millalgi ilmus välja nimi Slinghunt. Mõned lood Myspace’is. Nüüd on Slinghunt, millest 2/3 moodustavad Tarts ja Mell, taas varjusurmast väljas. Liikuva pildiga. Nagu poleks vahepeal ära käinudki.

Läänlases on asjakohane lugu. Laps A luges esiotsa “pärit muusikud” “päris muusikuks”. Aga täitsa päris nad ju ongi.

P.S. Minu valestilugemiste edetabelisse läheb ‘urnimatus’ -> ‘uriinipidamatus’ järele auhinnalisele kohale ‘uimaste tervitustega’ -> ‘uimastitega’. Kord loeme lühemaks, kord pikemaks – loomingulise lähenemisega pole probleemi!





Iga (sügise) algus on raske

24 09 2012

Kui olin lõpetanud oma laupäevase tõhusa tööpäeva Luxembourgis, ostnud Auchanist mõned puuduolevad asjad, parkinud auto ning ootasin parasjagu Brüsseli rongi, tuli minu sügis. Baselist tulev rong jäi natuke hiljaks, aga Arloni ja Libramonti vahel tundsin päris selgelt, kuidas suvi vastassuunas eemale sõitis.

Elan sügise algust alati raskelt üle. Mul on siis pidevalt külm, eriti toas.

Suvised tööd lähevad kuidagi hooga, isegi kui pingest puudust ei ole, sügisel on hoopis raskem end uuesti rutiiniga harjutada. Ma ei pea õnneks õppe- ja ainekavade bürokraatiaga jändama, aga selge visioon peab olema ka minul. Kontsentreeritud tegevuse jaoks erinevates kaugemates ja lähemates geograafilistes punktides peab see nägemus vähemalt peas ja õppematerjalide näol üsna konkreetselt vormistatud olema, muidu poleks mõtet kokku tulla. Mõlemas riigis sai ka rühmad teisiti jagatud, seega olin ärevil, et kuidas üldse toimib. Ja kuidas täiesti uued lapsed vastu võtavad. Vist läks enam-vähem õnneks.

Tegelikult lehvitas suvi veel pühapäeval oma sabaga. Võttis üles nii suure tuule, et hommikul loopisid Tervuereni hobukastanipuud mind täiesti häbematult oma viljadega ning nn soengust, mida juuksuri hella kätt ja kääri ootavate ning täiesti ebaõnnestunult ostetud šampooniga pestud juustesse hommikul seada olin üritanud, jäi järele harali pintsel. Mitte eriti positiivne pedagoogi peeglissevaat enne tundi. Hommik oli ometi positiivselt alanud – sooja croissant’i ja kogemata just minu sellesse hommikusse sobinud lauluga Vikerraadio hommikuprogrammis. Kes ei kuulanud ning kel riiulist ka võtta ei ole, peab siit vaatama. (Tänasin saatejuhti ka).

Pool päeva tõhusat tööd, kiire käik L perega üht (ja seni leitutest ainsana piisavalt paljude vabade kohtadega) võimalikku laste laululaagri majutuskohta üle vaatama (ei sobinud, aga ma ei viitsi sion pikalt seletada, miks) ning siis jälle rongi ootama.

Rongis oleksin võinud magada, aga ei tulnud und. Üks noormees magas näiteks oma peatuse maha. Sarvraamidega prillidega, tõelist oivikust nohikut meenutav konduktor uinunud noorsandi äratada ei suutnud (millest piletikontroll politseilegi aru andis – järgmises peatuses käis sandarmiga perroonil nõu pidamas, aga sandarm piilus korra läbi akna ja nii see asi jäi – ju vist otustati, et kui ei laamenda, las siis magab). Kui letargiline reisija siis vahetult pärast Libramonti ehmudes toolilt püsti hüppas, küsis ta algul kõigi käest, kas te hispaania keelt räägite ja siis, et kas nüüd tuleb Libramont, ning oli väga murest murtud, kui kuulis, et just sõitsime mööda. Igatahes läks ta järgmises peatuses maha ning pilet oli tal täitsa olemas olnud. Magamise eest distsiplinaarkaristust ei saanud, aga omad vitsad peksid ikkagi. Mina ei ole õnneks kunagi ühissõidukis niimoodi magama jäänud, et ärganuks depoos või uuesti alguspunktis.

Aga, jah, see tuul. Ei märganud, et mul oleks külm olnud, aga kui õhtul lõpuks surmväsinult koju jõudsin, sain aru, et kõik ei ole päris korras. Öösel segasid vastikud külmavärinad, kõrri on pesa teinud pudelihari ja nina lubab, et varsti läheb sama vesiseks kui hetkel väljas.

Mõni ime. Mina ja mu pingelangus. Ja see Schumani jaama perroon, kus puhub maailma kõige jubedam tõmbetuul. Pärast trepijooksu (sest iial ei tea, kas väljub paberil kirjas olevalt perroonilt või ajutiselt teiselt, sedapuhku teiselt) väga ebatervislik tuul.

Niisiis, jah, kurnavalt närvilised nädalad on olnud. Mitte kõige inspireerivam periood mu elus, vahepeal olin ikka päris närb, endalgi hakkas hirm. Nüüd on paljud asjad paika loksunud, aga ikka tuleb midagi meelde, mis oleks võinud veel selle või tolle päeva jooksul tehtud saada. Sügisesed, ilma uneta, argimuremõtteid mõeldes ärkvel istutud tunnid pole üldse inspireerivad.

Ja üldse, miks inimene, kes on väga väsinud, üldse öösel kaheks tunniks üles ärkama peaks? Miks alati kaheks tunniks? Kõige sagedamini juhtub see kell 3-5. Vahepeal nihkus aeg suisa 1 ja 3 vahele ehk siis pruukis vaid uni tulla, kui läinud ta oligi. 4-6 on kõige nõmedam, sest kuigi ma jään enamasti uuesti magama, jääb see viimane jupp napiks. Isegi kui 9ni magada saan.

Täna öösel tõusin pool 6 püsti, tegin endale tee ja võileiva, sest ega mul eelmise kahe päeva jooksul suurt söömise aega ei olnud ning isu polnud ka suurem asi. Ilma koriseva kõhuta on märksa parem uuesti magama jääda.

Kui vaid teest ja võileivast oleks abi ka näiteks mõnedest mõistatuslikest inimestest ja maailma asjadest paremini aru saamisel… Vihmakraani sulgemisel, et saaks ilmatundlikud ehitusmured murtud.

Elu läheb ju edasi ja tervis tuleb tagasi, eks?





Nostalgiline

20 09 2012

Täna kummitasid kordamööda igihaljad lood.

Kui on kustund päiksenaer. Loodan, et sa muudad oma meelt. Sind otsides. Nostalgiline.

Sügis tuleb.





Olen selline asjaarmastaja, kes armastab oma asja…

5 09 2012

…ka siis, kui mõni asi tuleb vahel mitte just niisama asja eest, teist taga, ära teha, vaid ikka asja pärast.

Tsiteerides Volki: “Olen keskaegne inimene ja teen tellimustöid.”

Vahel harva juhtub, et kutsutakse pulmapidu läbi viima või abielu sõlmimist mõne lauluga mitteametlikumaks muutma. Niiviisi satuvad repertuaari laulud, mida muidu võib-olla elus tähele ei paneks (nt Lindpriide “Südamesoov”) või ei tuleks iial pähe neid ise esitada (Peter Gabrieli “The Book of Love”).

Arvutis suviseid asju arhiveerides leidsin ühe pooliku tõlke, mis sai tehtid itaalia laulja-laululooja Jovanotti laulule “A te”. Pooliku seepärast, et laul on pikk nagu pühadevahe ning tüüdanuks nii pruutpaari kui ka külalised juba poole pealt. Mistap piirdusime kolmandikuga ning tõstsime refräänijupikese hoopis teise ja kolmanda salmiosa vahele. Noorpaari soovinimekirjas oli tegelikult sama laulu eestikeelne kaver, aga mulle kohe mitte ei meeldinud need sõnad. Amatöörina võin endale seda lubada, et hindan mõne teise amatööri töö endast veel ebaprofessionaalsemaks :P Samas ma saan aru, et paljud kuulajad ei saa aru, kui midagi võiks tegelikult paremini tehtud olla. See on sama, et paljud ei märka, et kirjavahemärk ning tühik on vales järjekorras või pole tühikuid üldse. Teised võivad nädalaid ja kuid teha süüa pliidil, mis vaevalt toidukorra alt välja paistab, aga neid see ei häiri. Jne.

Pealegi mind kohutavalt segas, et lauluteksti t(r)einud eesti neiu susistab ise lauldes “lihtsalt” asemel “lissssalt”. Korduvalt! Stuudioversioonis, mille tegijate hulgas on ka lugupeetud muusikaprodutsent. Küll see on kole. Mistap panen siia lingi ikka päris originaalile. Mu itaalia keele oskus piirdub tegelikult a la muusikaterminoloogiaga, aga mis see tänapäeval loeb, eks. Tõsi, ma silpide arvu osas väga piinlikult järge ei ajanud. Jovanotti on ikkagi räppar, mina mitte :)

Sulle, kes sa oled üks ja ainus põhjus ilmas,
sulle hingan. Sind ma näen ka siis, kui kinni silmad.
Tühja juttu tuleb elus kuulda kogu aja,
meil ei ole omavahel ühtki sõna vaja.

Sulle, kes sa leidsid mind, kui olin alla andmas,
seisin nurgas, pingul käed ja jalad vaevu kandmas.
Tõstsid üles mu kui häbeliku kassipoja,
võtsid kaasa oma suurde südamesse sooja.

Sulle laulan oma laulu, muud mul pole taskus,
las see muusika su hingepeeglist kajab vastu.
Meil on aega ilmaruumist leida iseend ju,
tule, armas, lähme täna liblikana lendu.

Sa oled hea,
sa lihtsalt oled hea,
parim maailma peal,
parim maailma peal.

Ja nüüd kõik tellima! Ega ma ainult õhkavate-nõretavate armastuslaulude asjaarmastaja ei ole. Panen laulu sisse kõik teie vananevad sugulased või toreda töökollektiivi. Kaugel need jõuludki enam on* ja mina pean ju ka kuuse tuppa saama ning tuba on alles remondis… Mitte et mul aega liiga laialt käes oleks, üks suurem laulusõnu vajav üritus on juba soolas. Aga kui on tore teema, siis ei pea riime pastakast välja imema, vaid tulevad kohe.

(* Kölnis olevat jõuluasjad juba müügil. Trieri kaubandus on ajast maas, ma ütlen!)





Mis oleks august ilma Augustibluusita?

18 08 2012

Mõned inimesed igatsevad tagasi aega, mil terve Augustibluusi festival mahtus väikesesse linnusesse. Nüüd meenutavat kõik juba pigem Õllesummerit. Tõsi, reedeti, mil sponsorid oma külalistele välja teevad, satub platsile suur hulk rahvast, kel bluusist udust aimugi ei ole. Laupäeval on kohe märksa rahulikum olnud ning vetsujärjekorradki väiksemad.

Minule meeldib, et see üritus on suur ning et välisesinejaid on rohkem kui üks Soome mustanahaline mees valges ülikonnas. Ja et traditsioonilise (rütmi)bluusi kõrval pakutakse kuulamiseks muudki. Näiteks eile meeldis mulle kõige rohkem Honey B & T-Bones (hihii, trummari nime taga on mõnus kirjaviga – tasutavokaal) ning täna ootan põnevusega El Triot.

Kui mulle eile miski ei meeldinud, siis järjekorrad. Muusika nautimise ajast pool kulub a) joogi-söögi ja b) vetsujärjekordades seismisele. Muidugi võib ju öelda, et ei ole vaja juua-süüa, aga 6 tundi pissimata olla pole teps mitte kõigile jõukohane. Sponsorid võiks oma sadadele kutsutud külalistele vähemalt reedeks lisakempsud tellida.

Ja mitte midagi poleks juhtunud, kui laulnud oleks ainult Birgit Varjun. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. Ühe neiu vahetekste kuulata oli suisa piinlik.

Veel ei meeldi mulle juba aastaid see uus, sinepikollaste toonidega kujundus. Ühel aastal oli suisa kakapruun mängus. Rääkigu reklaamispetsialistid mida tahes, aga Augustibluusi vana logo ning mustvalge kujundus on tase omaette. Nüüd, mil üritus ennast juba ise reklaamib, võiks selle koleda kollase ära jätta. Olen jätnud viimastel aastatel särgid ostmata ning ma pole ainus.

Nähes linnuses publiku hulgas M ema, kes on küll pisut noorem kui minu ema, koos kaaslasega, kes ka mitte enam nooremas keskeas, lubasin, et kui näen neid ka öises bluusiklubis, lähen lava ette ja viskan silda. Akrobaatika jäi siiski ära, sest ma ise eile kluppi ei jõudnud. Hoidsin end targu tagasi, täna vaja ühe abielu registreerimise puhul õde kitarri ja üminaga toetada ning seda on mõnusam teha 3 tunni asemel 7 tundi maganuna.

Nüüd on vaja veidi hinge tõmmata ning siis vaieldamatult kõige jaburama kollektiivi etteastumisele.





Viisakas oleks ka pealkiri panna…

15 08 2012

Nagu näete, hoian traditsioonist “Eestis väga ei blogi” kümne küünega kinni.

Jah, daam on mängitud, aga kostüümid on veel pesumajja/keemilisse puhastusse viimata, viimased arved alles laekuvad ning ma suutsin eile lavaesisel rippunud musta kangast, mis teatris kuivas, kokku kerides oma uhiuued valged retuusid mustaks teha. Ei saanudki aru, kas see oli tolm või andis kangas värvi. Mis ma tahtsingi öelda, et minu jaoks lõpeb eelmise hooaja töö siis, kui viimane aruanne on saadetud ning järgmise hooaja plaanid paigas.

Eile oli üldse üks nõme päev. Näiteks üritasin endale Mobiil-ID-d teha. Esmalt oli EMT esinduses liiga palju rahvast. Ootasin 15 min, aga leti äärest ei nihkunud kuidagi edasi nr 7 ja 9, minu 12 tundus mõõtmatus kauguses olevat. Pärast sain kohe löögile, aga siis õnnestus mul (oma rumaluse tõttu) uus SIM kaart ära lukustada, õnneks sain järjekorras ootamata uue. Nüüd saab vähemalt helistada, aga mitte lõpuni sihipäraselt kasutada, sest politsei.ee lehel see koht, kus Mobiil-ID teenust aktiviseerida saab, ei töötanud eile EMT esinduses (teenindaja sõnul pidi see üldse rohkem tõrkuma kui toimima) ega tööta ka täna mu koduarvutist. Millest võivad toiminguga kursis olevad inimesed järeldada, et ma leidsin ID-kaardi lugeja üles, sest muidu ma ju kodust proovida ei saaks. Miks ma üldse mobiil-ID-ga jändama hakkasin – lugejat ei leidnud üles, kuigi ma koristasin isegi mõned sahtlid ära. Tegelikult oli lugeja laps A toas, sest tal oli seda SAIS-is vaja. No ja mitte ühegi brauseriga ma SEB-i hetkel ikka sisse ei saa, ilmselt on jälle üks uuendus teise eest ära jooksnud.

Vahepeal on ikka head ka olnud. Eriti magus on olnud 4-6 tunni asemel kaheksa unetunniga priisata.

Saueaugul on käidud. Korra niisama vanade sõpradega ning korra teatris, kus mina ja L vaatasime teist ja paljud inimesed esimest korda “Rekvisiitori tähetundi”. Trololololo.

Ka Supsik käis teatris,  täpsemalt Iloni Imedemaal, kus vana tuttav lasteteater Sõber mängis lugu putukate elust. Õde oli kunagi võitnud muuseumimänguga pääsme 2 täiskasvanule ja kolmele lapsele, mis tähendab, et mul oli täpselt paras kutsuda kaasa Mrs B poistega. Lõbus oli nii suurtel kui väikestel, kuigi Supsik arvas keset etendust, et nüüd on juba istutud küll ning oleks aeg jäätist osta. Jäätisetädi pani nimelt etenduse ajal oma asju valmis ning seda oli raske mitte märgata. Aga mulle meeldib, kuidas Tanel, Kadri ja Priit teevad n-ö kohvriteatrit pühendunult, haltuuramaiguta. Leidlikud ja napid vahendid pannakse mõnuga mängima.

Pühapäeva ja ka esmaspäeva õhtul sai käidud nimekaimu sünnipäeval ehk vaat mis võib välja kukkuda, kui inimene otsustab sünnipäeva n-ö ametlikult mitte pidada. Ja mis viga käia, kui peopaik on pisikese jalutuskäigu kaugusel.  (soundtrack taas Trololololo*).

Reede öö vastu laupäeva veetsime Supsikuga sõprade maakodus Noarootsis. Sõbrad L ja R olid mõistagi ka ise kodus ning nimekaim, keda segaduste vältimiseks nimetan Jutaks, koos mehe ja Bossega, kes on koer, ja Supsiku absoluutne lemmik. (soundtrack… Trololololo**).

Laupäeval sattusin R ja Jutaga kuursaali, kus Tõnu Naissoo Hammond Group esitas Born To Be Free nime kandva kontserdi 1960-1970. a-te rokiklassikast. Läksin pisikese eelarvamusega, kuidas nooruke solist Marilin Kongo kolme kogenud jatsu-roki-suurmehega (kaks Naissood ja üks Varts) sammu peab, aga hakkama sai. Huvitav tämber, puhas intonatsioon, ainult madal register tahab veel arenemist ning Jefferson Airplane’i lood oleks võinud tegemata jätta. Kräpsakamad ja maskuliinsed lood tulid märksa paremini välja. Suurepärane kava läks täismajale. Ja üldse tekkis mul küsimus, kas suvel on Haapsalus veel üritusi, kuhu ei jätku publikut?

Eilne Lääne Elu kirjutas, et terves linnas olevat Augustibluusi ajaks vaid neli vaba voodikohta. Meie aeda mahuks veel mõni sõprade telk ja eile tõstsime kuuri alt tuulduma ning restaureerija hella pilku ootama vana pehme mööbli…

* ja ** Kes naljast aru ei saa, olgu järgmine kord ise kohal. Ohohohohohoo.





Fragmendid ja fraasid

15 07 2012

Mis mahub ühe nädalalõpu sisse? Natuke töiseid nokitsemisi, avastusi, arvamisi.

Koorilaagrisse tuleb minna (ja kuigi sellesse laagrisse ma tõesti võiksin lihtsalt minna, ei saa ju ometigi korraldust torkimata jätta, kui näen, et abi on tarvis…) ja palju uue daami asju teha.

Kõik põrandaplaadivahed on vuugitud. Kolmest uuest uksest viimane on ees (oh ei, mina ei paigaldanud, lihtsalt toetasin vajadusel ning kuulasin ära kõik sajatused, sest 130 aastat vanas majas ei ole ju midagi kunagi päris sirge/paralleelne/täisnurkne, mis teeb uute asjade paigaldamisest trikibisnise).

Kolm viimast osa klišeedest kubisevat, aga siiski nii elulist ja heade või väga heade näitlejatega seriaali. Jah, mulle on ka vahel “naistekaid” vaja.

Vahel vaatame suisa sportlikust huvist BBC Alba‘t, mis sest, et sellest keelest ei saa ikka mitte midagi aru, no mitte silpigi! Üleele ja eile näidati Hebredean Celtic Festivali ning muusika, erinevalt kommentaaridest, oli siiski mõistetav. Vananev, kuid siiski heas laivivormis The Proclaimers (kaksikud on 50 aastat vanad ehk tehke järele või ärge kobisege!) esitas muuhulgas oma kuulsaima loo, mille olemasolu mina olin küll juba ammu unustanud, aga nüüd ta kummitab juba 36 tundi. Kuna Saksa autorite ühing on Youtube’is kraanid väga kinni keeranud, siis otsige 500 miles ise või vaadake siit koos reklaamiga. Muuseas, nende uusima video režissöör on Matt Lucas.

Täna hommikul kell 7 tuli mulle pähe üks lauluks saada tahtev fraas, sedapuhku Jaan Söödi häälega. (Kuni Toomas Anni peas ei laula, ei pea vist veel meeletohtri juurde pöörduma?) Aga häda selles, et ma ei tõusnud üles, tundus pühapäeva kohta ikka julmalt vara, nüüd on aga Sööt koos oma jupikesega mälust pühitud :(

Raviks sobib Owen Palleti ‘What Do You Think Will Happen Now’. See on nii ilus, et kui mul oleks koer või kass, tõuseksid tal ka karvad püsti.

Miks ma ei oska oma fragmente ja fraase nii õhuliselt kirja panna või muusikasse tõlkida? Nojah, ma ei oska ju viiulit ka mängida.