Tegelikult ei saand vahepeal ka mitte vaiki olla

16 02 2011

Kirjutasin artikli. Kuskil kindlasti ilmub ka :)

Ei saa mitte vaiki olla
ehk kuidas Euroopa eestlaste koori lauluhoog vaibuda ei taha

Pealkirjas mainitud ja hästi tuntud, Anna Haava tekstile kirjutatud Miina Härma laul sai Euroopa eestlaste koori laagris 2011. aasta jaanuari viimasel nädalavahetusel Haus Annabergis Bonni äärelinnas täiesti uue tähenduse. Võib-olla isegi mitu. Nii koorile tervikuna, iga laulja jaoks eraldi kui ka eestlaste kui rahvuse jaoks Euroopas.

See imeline, “uhke ja hää” tunne

Paljud Eesti lapsed, kes Nõukogude okupatsiooni ajal kasvasid nime poolest vabariigis, sisuliselt suletud moodustises lühendiga ENSV, vastasid küsimusele, kelleks sa saada tahad: “Välismaalaseks.” Enamik Euroopa eestlaste koori liikmetest ongi nn uusväliseestlased, kuid suurem osa neist pole lapsepõlves kindlasti ilmtingimata Eestist igaveseks eemale tahtnud. Ometi elavad nad täna õnnelikult mõnes teises Euroopa riigis, niipea tagasi ei taha, aga ajavad “eesti asja” innukamalt kui kunagi varem.

Tõelise kultuuripärlina säravad koori ridades nn pärisväliseestlased, kes sündinud Eestist eemal, kuid kelle koduseks keeleks oli, on ja jääb eesti keel, ning eestlastega pere loonud pärisvälismaalased, kes pole pidanud paljuks seda kummalist keelt omandada. Rääkimata Belgias elavast sakslannast Sigrunist, kes kes laulab kõikides ümbruskonna eesti koorides ning kelle eesti keele oskus on imetlusväärne. “See on suurepärane, et saab nii lihtsalt oma kodumaa üle uhke olla ja seda näidata ka. Meil, sakslastel, ei tohi sellist olla ju,” ütleb ta. Peaaegu kümme aastat Saksamaal elanud Marge täiendab: “Ka president Lennart Meri ütles kunagi, et Saksamaast on saanud omamoodi Canossa, kahetsuse riik.* Sakslased on võtnud endalt võimaluse armastada oma kodumaad ja seda ka välja näidata.” Avaldame kõik lootust, et ajaloo valu kord ununeb ning oma rahvuse üle võib iga eurooplane uhke olla ka väljaspool jalgpalliväljakut.

Sajanditepikkuse koorimuusikatraditsiooniga maades elavad lauljad tunnistavad ka seda, et elukoha koorides laulmine ei pakkuvat iialgi niisugust naudingut, ei olevat õiget “sädet” ega “väge”. Nii et välismaalaseks võib üks eestlane saada, kui selleks juba sündinud ei ole, aga eesti keeles laulmise väge ei võta temalt miski.

Piiriülesed eurooplased

Euroopa eestlaste koor on suurepärane näide ametnike keeles “piiriülesest koostööst”. Viimases laagris tõstsid “kohaloleku kontrolli” ajal käed Belgia (11), Eesti (3), Hollandi (3), Inglismaa (6), Luksemburgi (5), Prantsusmaa (1), Saksamaa (22), Soome (16) ning Šveitsi (4) kõrval ka Austria (1) ja Läti (1) lauljad. Paljudel nende hulgast on oma asukohamaad tegelikult raske, kui mitte võimatu üheselt määratleda, sest tihti elatakse ühes, aga töötatakse hoopis teises või koguni mitmes riigis kordamööda.

Lisaks geograafilisele mitmekesisusele on koor jätkuvalt mitme põlvkonna kohtumispaik. Suuremad lapsed liituvad tasapisi koori ridadega, tullakse kohale kõrgkoolidest üle Euroopa, isegi Eestist. Väiksemad harjutavad omaette mängides eesti keelt ning küllap saavad paljud neist kõrvalt kuulates kaasa ka lauluhuvi.

Koori asutamise ajal lepiti kokku, et üks eesmärk on tutvustada eesti laulukultuuri kõikides liikmete asukohamaades. Nii lauldaksegi ühtviisi innukalt nii Eesti ärkamisaegset klassikat, noorema põlve heliloojate loomingut kui ka poppmuusika ning džässiklassika seadeid. Paljud koori liikmed toetavad mõtet, et tulevikus võiks meil tagataskus olla üks laul ka igalt elukohamaalt. “Oleks hea, kui esitaksime kontsertidel ühe selle riigi laulu, kus me parasjagu esineme,” on Heiko Saksamaalt kindel.

“Repertuaari on vaja uuendada ja laiendada,” nõustub Reet Inglismaalt. “Olen nii mõnestki ammu õpitud laulust juba ära tüdinenud. Just keerulisemate laulude õppimise ja laulmisega tuleb selline tunne, et oleme midagi saavutanud.”

Füüsiliselt või juriidiliselt?

Eesti reklaamikorüfeel Harry Egiptil on üks klipp, mis algab sõnadega “Igal perenaisel võib tekkida küsimus: kuhu panna kana, kuhu lillkapsas…?”. Iga harrastuskollektiivi arengus on aegu, mil tekib küsimus: kuidas edasi? Reklaamis pakub suurt valikut potte ja panne kooperatiivi kodukaupade baas, kooril tuleb aga ise mõelda nii vormi kui sisu üle.

Euroopa eestlaste koori “staap” koos koorivanem Mare Rahkemaga asub Saksamaal, see aga ei ole tosina riigi lauljaid ühendava kollektiivi puhul argument, miks peaks koor olema just Saksa seaduste järgi asutatud juriidiline isik. Mare on tunnistanud, et mittetulundusühingu asutamine Saksamaal on bürokraatia meistriklass. On mõeldud registreerida end Eestis, kuid lisaks tugevamatele esindusõigustele saab MTÜ kaasa ka ranged aruandekohustused. Seni on näiteks rahataotlustega abistanud üks Eestis asuv rahvakultuuriselts.

Margit Belgiast pakub üheks võimalikuks vormiks välja seltsingu. “Beene koor on näiteks seltsing,” toob Margit näite. “Peab olema liikmete vaba tahe ja põhikiri. Ei ole küll juriidiline isik, aga näiteks Kultuurkapitali jaoks täiesti tõsiseltvõetav üksus.” Väga paljud Eesti koorid on samuti seltsingud, seega tundub olevat hea ning läbiproovitud vorm. “Maksude kohustus tekib siis, kui tulu teenitakse, aga seda ohtu meil ju ometi pole,” muheleb ta.

Margit Luksemburgist pakub välja ka mõttekoja idee. “Selles võiks olla esindaja igast riigist. Praegu on meie ainus arutelu vorm kirjavahetus koorivanemaga ja ringkirjad. Mõttekoda võiks olla nii-öelda ajutrust ning pakkuda Marele tuge, edastades erinevates riikides elavate eestlaste mõtteid läbimõeldult ja kontsentreeritult.”

Kõik koori liikmed saavad koduse ülesande teemal “ühing või lihtsalt kodukord” põhjalikult järele mõelda.

Vahed hoo ja hoobi vahel

Lisaks vormilistele küsimustele tuleb mõelda ka kalendrile. Kas iga laager peab lõppema uhke kiriku- või vabaõhukontserdiga või on lauljad piisavalt motiveeritud ka lihtsalt harjutama? “Laululaager meeldis väga, tegime virgalt tööd ja oligi vahelduseks päris hea, et suurt kontserti polnud, sest kontserdi ettevalmistused teevad asja vahel väga närviliseks,” meenutab Lea Saksmaalt.

“Aastas peaks olema see üks tippsündmus: laulupidu, suurem kontsert või turnee ja paar laagrit selle nimel,” pakub Mari Soomest. “Ilma suurema eesmärgita niisama koos laulda võib vahest, aga mitte jutti.”

Mu varasem naaber II aldi rühmas, Maive Belgiast, on selles laagris kolinud hoopis sopranisse. Küsimusele, mis toimub, saan vastuseks, et ta otsustanud veidi muusika eratunde võtta ning õpetaja olevat delikaatselt märku andnud, et alt pole tema jaoks sugugi mitte see õige häälerühm. “Tunnen end suurepäraselt,” on Maive oma uue kohaga rahul. Päris mitme inimesega tuleb jutuks, et tegelikult kuluks üks personaalne tunnike hea lauluõpetajaga ära igaühele. “Saaksime lõpuks ometi ametlikult bassi laulda,” itsitame Helaga Soomest. Hääleseade vajalikkuse mõte kumab läbi ka mitme inimese tagasisidekirjast. Tuleb plaani võtta.

Arutame läbi ka 2011. aasta järgmiste laagrite ning esinemiste ideed. Kinnas visatakse järgmisena Luksemburgile. Teeme kevadise laagri Margiti, Tiia ja Mairisega tagasiteel autos juba teoreetiliselt valmis. “Selline koostöö mulle meeldib,” kiidab Mare ning saadab juba 10. veebruaril laiali ametliku kutse 20.-22. maiks Luksemburgi pealinna sõita. Tulevikulaagri mõtteid mõlgutab ka Šveitsi esindus, Soome ja Inglismaa ootavad meid alati oma üritustele ning Annabergis on reserveeritud juba mitu nädalalõppu aastani 2014, nii et igav meil juba ei hakka.

Vastandid tõmbuvad, see on tõsi

Harjumuspärasest dirgentide tandemist Kalev Lindal – Lauri Breede puudus seekord viimane. “Loodan, et Kalev end üle ei pingutanud, intensiivsus oli tohutu. Proovid olid eriti tõhusad, Kalevi hääleharjutuste lõputu varamu kummitas veel pühapäeva õhtulgi,” õhkab Mari vaimustunult. “Milline karisma! Pühendunud muusik ja hea huumorimeelega Kalev inspireeris meid kõiki endast parimat andma,” tunnistab seekordne teine dirigent, Reet Kromel-Williams. Meenub, et 2008. aasta oktoobri laagris võrdlesin ma Laurit ja Kalevit Kaval-Antsu ja Vanapaganaga. Seekord täiendavad Kalev ja Reet teineteist justkui elurõõmust pakatav, heal järjel Lõuna-Eesti talu peremees ning haldjaemand keldi muinasjutust.

Suur osa lauljaist teavad Reeta eeskätt tundliku ja andeka lauljana, Inglismaa eestlased aga ka sealse kooritegevuse juhina. “Eriti tore oli uut repertuaari laulda ja Reet Kromel-Williamsiga kohtuda, sest olen ta häält alati imetlenud,” ütleb Elo Soomest. Vaatame Luksemburgi Margitiga üksteisele punastades otsa ning mõtleme piinlikkusega tagasi ühele sügisesele laagrile, mil koori kontsertmeister Aita õhtusel koosviibimisel “Siin on oja” naiskoori seade välja otsis ning valdavalt altidest koosnev seltskond üritas seda maha laulda. Sellest ajast on üle enda võimete laulmise kohta siseringis käibel humoorikas väljend “oja tegema” Margit tunnistab koletu teo ka originaaesitajale üles. Reet naerab.

Reet on laagrisse kaasa toonud keskaegse ja samas nii aegumatu Inglise loo “Greensleeves” ning omaloomingulise laulu “Lummus” kooriseaded. “Uskusin, et oma erilise helikeelega oleks see lauljatele väljakutsuvaks vahelduseks,” ütleb “Lummuse” autor. “Koor tegi ara imelise töö: keerukas ja džässilik materjal omandati sisuliselt kahe päevaga!” ei ole Reet õnnetunde väljendamisega kitsi. Kaks päeva on siinkohal muidugi tagasihoidlikult pakutud, ikka mõne tunniga.

Väsinud, õnnelikud ja alati tagasi tahtvad

Pühapäevast lõppkontserti on lisaks koori pereliikmetele tulnud kuulama ka mõned kohalikud daamid ja härrad. See teeb rõõmu ning sunnib end kokku võtma. Kuigi kontserdi esimese poole laulud, sealhulgas “Ei saa mitte vaiki olla” kõlavad rabedamalt kui proovis, saame varsti enesekindluse tagasi.

Sigrun veedab selle kontserdi publiku poolel: “Kiidan täpsust ja seda, et paljud nii särasid. Üldiselt on nii, et kui kooriliikmed niivõrd tõsiselt laulavad, tekib küsimus, kas laulumine neile üldse rõõmu pakub. Selle koori puhul võib ütelda, et kindlasti!”

“Aga miks tädid laulsid kõvemini kui onud?” küsib kuueaastane Prantsusmaal elav Allan ema Talvilt. “Sest neid oli rohkem,” pakub ema ettevaatlikult. Tähelepaneliku väikese kriitiku märkus naistele, et hoidku need veidi tagasi? Tõesti, harrastuslauljad lähevad esinemisärevuses ikka veidi hoogu ning unustavad proovis kuuldud märkused. “Mulle on tähtis, et me oleks asjaarmastajate koor, ütleb varem San Francisco segakooris laulnud Georg, kes praegu Soomes elab, “pool-professionaalide koori pole vast paljudel asja…”. Professionaalideks me ilmselt iial ei saagi ja seda suurem rõõm on tunnistada, et koor on selle kahe ning poole aastaga, mil mul on olnud au sinna kuuluda, teinud märkimisväärse arenguhüppe. Just selline see koor olema peakski: pakkuma laulurõõmu erineva kogemusega lauljaile, mitte “verd, higi, pisaraid”.

“Annabergi tulek on tänu Marele natuke nagu vanaema juurde tulek, selline soe tunne on, et oled alati tingimusteta oodatud,” võtab Elo südamlikult kogu asja kokku. Kahtlaselt nooruslik vanaema, mõtlen, ja tahangi jälle tagasi. Vaiki olla ei saa.

——————————

* President Meri peokõnest Saksamaa taasühinemise 5. aastapäeval 3. oktoobril 1995





Mitte vähegi ei viitsi

21 01 2011

Täna on Haapsalus jälle see pidu, mil taidlejad kultuurimajja ära taha mahtuda ning mida nende auks, kes lisaks päevatöö(de)le jaksavad ka laulda, tantsida või muid kultuurilise isetegevuse mõiste alla mahtuvaid tükka teha, nimetatakse vähegi viitsijate päevaks. Kuigi paljud neist, kes viitsivad, ohkavad enamasti enne pidu, et no vähegi ei viitsi, sest kõik õhtud ollakse niikuinii kodust eemal :)

Mind seob selle üritusega hetkel väike kahetsuse-kadeduse uss ja mitte seetõttu, et ise eemal olen. Esiteks on kahju, et Randlase rahvas on viimase kahe aastaga nii laiali valgunud ning enne, kui oma pesa kultuurimajas tagasi ei saada, ei muutu ilmselt ka midagi paremaks. Teater võib olla tühi ruum ja puhas leht, aga selle seltskonna jaoks on vaja loomingulist staapi. Ja ma tean, et seal kaugel hõõgub palju häid tegemata asju.

Vähegi viitsijate päevad on olnud läbi aegade hästi toredad üritused. Tõsi, mõnikord olime teatrirahvaga parajalt laisad, viskasime kohustuslikus eeskavas ainult meile arusaadavat nalja, aga kindlasti mäletatakse veel kaua meie “motoblokke” juustukuubikutega, eurohümni pudeliorkestri ettekandes ning punktantsuetendust “Tooge meile kapsaid” koos Melotrapiga.

Viimastel aastatel on sel üritusel antud üle ka Läänemaa kultuuriauhindu ja nüüd olen veidi pettunud küll. Lootsin, et ehk märkab keegi lõpuks-lõpuks-lõpuks tunnustada ka Valge Daami etenduse tegijaid, andsin omalt poolt vihjeid nii palju kui see asjaga seotud inimese poolt viisakas on. Mullusuvist, 11. lavastust kiideti ju enamasti taevani. Võib-olla peab kultuuritegija olema ka majanduslikult edukas, mida me sel hooajal kahjuks ei olnud? Vägisi tuleb meelde kadunud isa repliik “tee ja tee ja ikka halb”.

Ja seda, et Valge Daami aeg koos etendusega on lülitatud kultuuripealinna ürituste kavasse, peavad tegijad – ahoi! – ajalehest teada saama!

Muidugi läheb iga kibestumine kord üle ning head lavastust saavad inimesed jälle näha.

Läänemaa viitsijatele kerget-karget hommikut! :)





Keeled suhu ja alles siis Euroopasse

1 12 2010

Esialgu piisaks ehk sellestki, kui saaks keeled kõrva.

Võib-olla tuleks enne lennuki õhkutõusmist, kui pardateenindajad “puust ette ja punaseks” turvajutu lõpetavad, näidata reisijatele näitlikult ka seda, kuidas lülitada välja mobiiltelefone ning muud tarbeelektroonikat? Lisada reeglitesse, et telefon, mis pardal sisse lülitatakse, kuulub konfiskeerimisele?

Aga kuidas selgeks teha, et siis, kui rattad vaevalt maad puutuvad, ei ole veel aeg väljapääsu poole joosta?

Eile pidid stjuardessid lausa mitu korda röögatama: “Sit down!!! I have to remind you that this is not a bus, ladies and gentlemen!

P.S. Borat oli samal reisil, aga mul oli juba märksa noorem, nägusam ja lätlasem naaber olemas, kel polnud kahju ka oma salvrätti ulatada, kui mu ees istuv mees otsustas mingil kummalisel põhjusel hakata kätega selja taga istmevahes kobama, nii et mu laud logises ja joogitops ümber läks. Paraku ei saanud ka tema aru keelest, milles ma üritasin talle viisakalt teada anda, et tema selja taga on ka inimene :P





Mardipäevalaulude jahihooaeg on täies hoos

6 11 2010

Kallid folkloorihuvilised, kes te jõuate siia juba kolmandat aastat järjest novembrikuus otsisõnadega “mardipäeva laulud”….

Mul poleks isiklikult midagi selle vastu, kui te mardilaupäeva õhtul mu ukse taga või akna all perfektselt mõne selles postituses ära toodud laulu esitaks. Kardan siiski, et suurem osa otsijatest jääks neid lugusid ette kandes siiski külmetavate küünte ja valutavate varvastega minu ukse taha :P

Niisiis, kui teil on ehedat mardiasja vaja ajada, soovitan siit edasi otsida. Läbi aegade on koolilaulikuteski ohtralt mardi- ja kadrirepertuaari avaldatud…

Kuulge. Tegelikult ka. See ei ole ju normaalne, et otsisõnade TOP läbi aegade on selline:

lagrits 189
minu nimi 168
mardipäeva laulud 92
lagrits.wordpress.com 49
lagrits eliomys 17
võitatikas 12
eliomys quercinus 10
mardipäeva laul 10
https://lagrits.wordpress.com/ 8

Äriidee: järgmisel aastal hakkan siin mardipäeva laule kalli raha eest müüma. Kui juhtub taas hea seeneaasta tulema, saab võib-olla võitatikadki kauba peale :)





Unevaba nädalavahetus kaunite kunstide, kokkamise ja käsitööga

22 03 2010

Ostsin endale eelmise aasta jaanuaris kaltsukast 10€ ühe isevärki, musta, maani ulatuva teksaseeliku. Uuena maksis see One Street poes kindlasti 10x rohkem. Seelik on nii “minu” kui üldse olla saab (ka I küsis laupäeval, kas tegin selle ise), tal oli ainult üks viga – voodri puudumise tõttu hakkas kitsas seelik sukkpüksihooajal jalgade külge kinni ning ma sain edasi liikuda sama väikeste sammudega kui mõni geiša :) Reedel (see oli see päev, kui meie termomeeter näitas vilus +20) sain lõpuks voodririide ostetud (selgus, et vooder on kallim kui nii mõnigi kangas, õudne!) ning esimene võimalus vooder valmis õmmelda saabus vahetult enne südaööd.

Hommikul pakkisin “matusepilli” (soetasin lastega esinemisteks väikese, 61 klahviga sündi, sest olemasolev 88klahvine ei mahtunud ju autosse normaalselt ära – lisaks selgus, et vajadusel töötab väike pill ka patareidega ehk kui elava muusika turg väga kokku kuivab, hakkan mändide all “Kalla, kallis isa käsi” mängimas käima… must naer), ühseõnaga, pakkisin pilli autosse ja sõitsin Muguets’i tänavale, kus vist elab pool Luksemburgi eesti kogukonda.

Kuna meie tavapärane proovisaal ehk M elutuba jäänuks erilise sündmuse jaoks kitsaks, toimusid “laiendatud laulutunnid” K juures. Eriliseks tegi laulutunnipäeva see, et külas oli Leelo Tungal. Tõsi, ta kohtus juba reedel lastega koolis, aga me olime ettenägelikud, et seal jääb kõikide lugemiste ja küsimiste ja etteastete jaoks aega napiks ning otsustasime laupäeval jätkata.

Muidugi pole see mingi üllatus, et väga paljud laste poolt armastatud laulud on Leelo Tungla sõnadega – nii oli meilgi päris mitu varnast võtta ning “Vana vahva lasteaia” luuletusele kirjutatud viisi polnud ta veel kuulnudki. (Küsisin Tõunilt üle, see viis olla laenatud Loudon Wainwright III The Swimming Song’ilt.)

Aga parima pärli tiitli saab ühe lapse küsimus (mitte kirjaniku kuuldes): “Aga mis Leelotungla eesnimi on?” :)

Oli mõnus ja huvitav ennelõuna. Klaveritund Sandweileris läks veel sama hooga, aga siis tuli kole väsimus, kahjuks ei saanud mingit uinakut lubada.

Õhtul oli plaan vara magama minna, sest kell 3 pidin sõitma Alicante’st saabuvale “preili peaministrile” vastu. Õnnestus mul jee ette tudida… Algul ei jäänud Supsik magama ja pärast ei tulnud minul uni. Bussitäis poliitikuid ja ajakirjanikke jõudis kohale tund aega hiljem (lennuk hilines ja teel sadas paduvihma, niisiis venis ka bussisõit) ning uuesti voodisse sain kell 5, magama – üleväss nagu ma olin – jäin kell 6.

Kell 8 äratus ja 10.15 olid pirukad-koogid-salatid valmis nagu sipsti.

Kell 11 saabusid Luksemburgi täiskasvanud lauluhuvilised teise proovi. Tükati võis isegi öelda: “Ilus muusika.” Arenguruumi on kõvasti, õnneks pole meil (veel) mingeid esinemiskohustusi. Loodetavasti jõuavad järgmisesse proovi ka need, kes juba teist korda pole saanud tulla. Eksole, Luksemburgist ei saada kuidagi kohale, aga eile küsis üks inimene lausa Brüsselist, kas ta tohiks ka tulla :)

Läksin 23.30 magama ja 5.30 läks uni ära. Igasugused murelikud mõtted tulid pähe. Pealegi läheb ju juba varavalges valgeks ning linnud räuskavad. Poolteist tundi vähkresin, enne kui uuesti uinusin. Mul ei ole ammu sellist uneprobleemi olnud, enamasti magan nagu kott.





Natuke vanaks läinud artikkel koorilaagrist

9 03 2010

Saatsin selle 10. veebruaril teele, aga mul puuduvad andmed, kas ka kuskil avaldatud on. Väliseestlaste paberlehti ma ei telli ja veebis ei ole silma hakanud. Ka koori kodulehe kroonika rubriigis ei ole 2010. aasta kohta midagi, aga juba tulevad uued üritused peale… Avaldan ta siis vähemalt siin, et sõbrad-koorikaaslased saaks koos meenutada :)

———

Õige koor leiab alati oma laulupeo
ehk järjekordsed mälestused Euroopa Eestlaste koori laagrist

29.-31. jaanuaril 2010 kogunes Euroopa Eestlaste Koor oma kaheksandasse laululaagrisse Bonni äärelinnas asuvasse Annabergi lossi. Kontsertide nimekirja lisandus esinemine Eestile, Lätile ja Leedule pühendatud kultuuriaasta ürituste raames Langefeldis.

“Ja kuigi laulupidu pole iga päev,
sind kuskil laululaagris ikka, jälle näen,”

ütlevad koori tunnuslaulu read. Mäletan, et me polnud veel mullusele laulupeole jõudnudki, kui juba muretsesid koori eestvedajad, dirigendid Lauri Breede ja Kalev Lindal, projektijuht Mare Rahkema ning paljud aktiivsed lauljad, kuidas motiveerida inimesi kümnest riigist laulupidude vahelisel ajal kokku tulema. Peo ajal oli meid 100 ning paljud mõtlesid, et hea, kui sügiseks kolmandiku kokku saab, aga oktoobris oli Annabergi maja jälle paksult täis broneeritud ning selleski laagris peavad mõned “põrandamajutusega” leppima.

Juhatuse tragide naiste tabel ütleb, et kohal on 61 lauljat pluss 15 saatjat, sõpra või last. Tegelikult hakkab piir lauljate ja saatjate vahel üha enam ähmastuma – nii mõnigi kaaslane, kes varem teise pereliikme laulma lubanud ja ise lapsi hoidnud, hoiab järjest sagedamini ise laulikut peos.

“Olin enne juba kuulnud, et siin on tore,” ütleb Tiia Luksemburgist, “aga kui käisime laste lauluringiga siin Annabergis Saksamaa eestlastele esinemas, siis sain alles aru, mida see tore tegelikult tähendada võib!”.

“Minu sakslasest sõber on siin juba teist korda ning ei loobu enam ühestki proovist,” ütleb Ingrid Saksamaalt. Kaks ehtsat saksa meest – Heiko ja Ansgar – tutvustavad end imetlusväärselt puhtas eesti keeles, naised Karin ja Marge jäävad keeleõppe osaluses eestlaslikult tagasihoidlikuks.

“Mina pole talle küll sõnagi õpetanud,” täpsustab Marge. “Ta ise luges öösiti saksa-eesti vestmikku. Kui sealt olid kõik laused pähe õpitud, oli mures, et rääkida ta ju nüüd juba oskab, aga aru ei saa ikka midagi…” Järgneb siiras aplaus ja naer südamest.

Sõbralik atmosfäär on pluss, mida tõstavad paljud koorikogemusega inimesed Euroopa Eestlaste Koori puhul esile. Eks siin ole suur roll ka dirigentidel – ei ole nii, et kui kell kukub, siis leping lõpeb. Meie kooris peavad kõik jaksama laulda mitte ainult hommikust õhtuni, vaid ka vastupidi ning elama nagu heliloojad Peeter Süda ja Mart Saar Peterburis õppides – jagades nii leiba kui ka mütsi.

Igale välismaa eestlasele uma võrokene

Koori ajaloost ja tänapäevast rääkides ei saa üle ega ümber Tartust – justnimelt heade mõtete linnast ning selle ümbert on pärit tuumik, kes pöörase idee peale tuli, ellu kutsus ja siiamaani vankrit veab. Ning kuigi paljud seepeale juba jonni pärast rõhutavad, et nad on pärit Raplast, Tallinnast või mitmenda põlve väliseestlased, ei jookse koor Lõuna-Eesti varju eest kuigi kaugele.

Eelmises laagris tutvustas dirigent Kalev II Uma pido ehk Võrumaa laulupeo laulikut, kaasa võetud eksemplarid läksid toona kaubaks nagu soojad saiad ning pärast esimesi keeleväänamisi otsustati, et meie koor võtab sellest laulupeost kindlasti osa.

Vaevalt saab lauljate traditsiooniline tutvusring hoo sisse, kui hakkavad paljastuma “loomingulise korruptsiooni” juhtumid – kellele on autor või seadja sõber või sugulane, ehtsatest võrulastest rääkimata.

“Ah jaa, mulle tuli ka meelde, et mul on ju isapoolne vanaisa Võru ja Põltsamaa piirilt pärit,” sosistan viimasel päeval laulude vahel Soomes elavale Marikale, kes on Võrus sündinud ja kasvanud.

“Sellepärast sa nii hästi hääldadki,” naerab ta.

Välismaa eestlased on ikka maru viisakad, mõtlen itsitades ja väänan veidraid sõnu edasi.

Annamäele jõuab nädalavahetusel isegi talv – maha sajab korralik lumi ning laupäevaõhtuselt kontserdilt tagasi sõites teatab bussijuht, et teeolud ei luba mäkke sõita ning pastlad-kingad, mis laulupeovihmad vastu pidasid, saavad uue kvaliteedkontrolli. Lohutame end lumes mäkke ronides lauluga ning teadmisega, et praegu on alles jaanuar ning Uma pido alles mai lõpus, jõuab sõnu õppida küll. Pealegi võib juba märtsis järgmisesse laagrisse minna – Soome eestlaste koor “Siller” kutsub Helsingisse, et veelkord kollektiivselt ja valsitaktis küsida: “Kun um tuu lump, kun kunna’ umma’?”.

Mida on eestlastel Euroopa südames teistele öelda

Tanel Belgiast räägib ühe loo, kuidas käinud kord seltskond põhjamaa naisi teatud lõunamaa saarel puhkamas, marssinud õhtul restoranis bändi juurde ja küsinud, kas nad teavad laulu “Need konnad on ühed imelised loomad”. Pillimehed ajanud silmad punni – mitte ei tea sellist lugu! Naised olnud väga hämmeldunud, kuidas siis nii kuulsat laulu, mille saatel igal kesksuvel jaanikuridva ümber karatakse, ei teata?!

Tegelikult paneb see naljakas lugu ennast kriitiliselt hindama: eestlased on ju enda maailma nabaks mõtlemises kõikidest naabritest pikalt ees – isegi friisi rahvalaulu Nordseewelle’dest peame juba enda Läänemere laineteks, ameeriklaste koduigatsuslauludest rääkimata…

Ilmselt on iga laulja nõus, et pole meil mõtet pikkade vahemaade tagant kokku lennata, selleks et Morley’ või Bach’i teoseid laulda – seda saab igaüks omal maal teha. Nii on ka Euroopa Eestlaste koori repertuaaris peamiselt Eesti autorite looming ja enamasti ka eesti keeles.

“Esimest korda enne kontserti ei ole meeletut pinget,” rõõmustab dirigent Kalev juba ette. Langefeldi St Josephi kirik on rahvast täis ja kohalik, üle 100aastase ajalooga koor juhatab kolme looga kontserdi sisse. Ilus muusika, mõtlevad paljud ja lavale minnes ei ole meie koor üldse enam nii kindla-peale-mineku näoga… Sarapiku “Mesipuud” seekord kavas ei ole, küll aga hulganisti muid “hitte” – Eespere “Ärkamise aeg”, Vinteri “Põhjamaa”, Tormise “Viis Eesti rahvatantsu”, popurrii Valgre lauludest jpt. Sisaski “Sanctus” Eesti missast kõlab kontserdi lõpus rahvusvahelise hiigelkoori ettekandes, nimelt on kohalik kirikukoor meie auks selle loo selges eesti keeles ära õppinud. Respekt! Pärast vastastikuseid tänusõnu läheb lugu kordamisele, teisel korral dirigeerib kohaliku koori dirigent.

“Saksa kuulajate kommentaarid olid väga positiivsed,” ütleb Mare ja lisab eluterve eneseirooniaga: “Vaatamata meie apsudele.” Paar ootamatut modulatsiooni on kõigile naljakaks, aga tähtsaks hoiatuseks, et valvsust ei tohi kaotada ka siis, kui tegu on vesiselgete lauludega.

Geograafia laieneb, programm armu ei anna

“Ikkagi on meid vähe,” loendab Tiia, “arvestades, kui palju eestlasi Luksemburgis elab.” Teades, kui palju on viimaste hulgas viisipidajaid, olen osaliselt isegi nõus, kuid ei saa unustada, et väikeriigi kohta on tegemist väga korraliku esindusega, samal ajal kui paljudest Euroopa riikidest pole meil seni veel mitte ühtegi lauljat. Ikka vapralt rivis Inglismaa, Saksamaa, Luksemburgi, Belgia, Hollandi, Tšehhi, Soome ja Šveitsi kõrval sai selles laagris “linnukese” kirja ka Itaalia ning geograafilise põnevuse huvides peab märkima, et Ameerika eestlase Jaani abiga.

“Talvi saadab ka kõigile tervisi,” vahendab Mare. “Mäletate, tema on see, kes elab Prantsusmaal, töötab Šveitsis… ja praegu on hoopis Keenia pealinnas Nairobis.”

“Aga meie peame nüüd varsti tagasi Ameerikasse sõitma,” ütleb tänu mehe töölepingule pikalt Saksamaal elanud Anne nukralt.

“Eks pead siis hakkama lennupiletiraha kõrvale panema,” püüan lohutada, aga me mõlemad teame, et teiselt poolkeralt kohal käimine on ütlemata ilus mõte, aga kallis ning keeruline teostada.

Piletiraha tuleb koguda kõigil, sest 2010. aasta programmis on päris palju reisimist.

Ei olõ’ hullu,” mõtleme lauldes ja paneme kalendrisse kirja: 13.-14. märtsil laager Helsingis, 27.-29. mail proovid ning Uma pido Varbusel ning Intsikurmus, laululaager ja esinemised 18.-22. augustil Leicesteris ja Catthorpe’is, 15.-17. oktoobril laager ja kontsert Prahas.

Pühapäeva õhtupoolikul, kui Soome delegatsioon pole veel Annabergist teelegi asunud, toimetab Maive oma Brüsseli kodus juba internetis. Nüüd on kooril oma mesipuu ka Facebook’is ja sumin kostab kaugele.





Elamus

6 09 2009

Arte kanal, praegu veel kestab. Enam ei kesta, nüüd lugege ja vaadake siit ja saate aimu.

Youtube’is paistis ka olevat:





Kaitstud: Aknad Euroopas. Tagasi – vaat!

13 05 2009

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:





Rahvariiete kohta on fotomaterjal olematu

26 01 2009

“Rõivajuuri” otsides muutusin ma igatahes väga nukraks, kuna rahvariiete kohta internertis nii vähe pildimaterjalis leida võib. Normaalseid fotosid rahvariietest praktiliselt polegi! Üldine jutt ja paar kribu pilti.

Näide 1 (Eesti Instituut)

Näide 2 (Eesti Rahva Muuseum)

Maakondadest on üsna põhjalik ülevaade Viljandi Muuseumil, aga jälle – tahaks rohkem näha ka!

Riideid valmistaval TÜ Dekooril on kodulehel ülevaatlik galerii, kus on ka kirjas, mis riietega tegu. Pilte näitab ka tantsuansambel Sõprus.

Ja siis veel siin-seal nipet-näpet nagu näiteks postmargid.

Väga nutune ju. Hulluks võib end guugeldada, kui tahad enda ja laste teadmisi rahvakultuuri alal täiendada. Käsitööinimeste foorumist leidsin täieliku nimekirja, millistest ajakirjadest lõikelehti leiab. Aga no kust ma need Nõukogude Naised ja Triinud siin võtan :(

Niisiis, kui teil see raamat riiulis tolmu kogub, siis – aitäh, ma võtaks ta endale küll :)

Üks ülevaatlik pildigalerii kõikide Eesti kihelkondade rahvariiete kohta võiks küll olemas olla. Juba ammu oleks aeg. Pika jutu võib hiljem juurde kirjutada, aga oma laste või siis turisti huvi köidab üks kena pilt 100 korda enam kui 1000 tähemärki. Loodan, et näiteks Rahvakultuuri keskus koos abilistega jõuab siis, kui koorid, tantsurühmad ja riiete valmistajad on üle loetud ning suvine suur pidu peetud, selle asja ette võtta.





Jupid

23 12 2008

Unustasin oma lõhnaõli maha. Tühja sest – peaasi, et purk praekapsaid kaasa sai ning kohvris terveks jäi.

Arvan endiselt, et see oli üks väga mõnus reis. Ainult ohatis oleks võinud tulemata jääda. Kontserdi alguses ei olnud, lõpuks juba oli.

Eile õhtul hakkasid välja ilmuma ka fotosüüdistused kooli juubelist. Ametlik valik on siin. Mitteametlik vajab veel kogumist. Kahjuks on paljud salvestamist väärt hetked alles vaid osalejate mälus. Kui sedagi :P

Verivorsti sõin ikka ka. Piparkooke ei tahtnud.

Hoolimata vähesest poodlemisest sai mul kohustuslikest jõululauludest kolmeks aastaks kopp ette. Kas mõned kaupmehed tõesti arvavad, et see on lahe?

Ülemiste Rimi kassasabas ei paistnud surutist ka mitte kuskilt. Korvid olid kuhjaga täis täiesti mõttetuid asju.

Inimesed lennujaamades ja lennukites arvasid vist, et ma olen väheke kohtlane. Lugesin raamatut. Kohustuslik lugemisvara kõikidele muusikutele ning suurepärane käsiraamat lapsevanematele, et nad oma võsukestele ei väsiks mõnd teist toredat ametit soovitamast.

Hommikul, kui Supsik ärkas ning mind märkas, rippus ta mul veerand tundi kaelas kinni ning rääkis mulle omakeeli ja õhinal sellest, kui tore tal vahepeal oli olnud. Vist ka sellest, et tal mind jälle hea meel näha oli.

Kalendri järgi algas talv, aga meil on siin kevad. Sooja on 7 kraadi ja päike paistab. Siiski loodan, et meil õnnestub ehk selle aasta sees ka lund näha. Kui mitte siin, siis väheke eemal ikka.