Külaline

30 05 2014

Eesti Vabariigi suursaadik Belgia Kuningriigis, Luksemburgi Suurhertsogiriigis ja Šveitsi Konföderatsioonis T.E hr Gert Antsu põikas korra Saksamaale.

Mu ema saab nüüd rahulikult magada – sain lõpuks välisministeeriumi tänukirja kätte.

DSC_4031m

P.S. Kott Belgia liiva all paremas nurgas ei tulnud koos aukirjaga, seda peab A ikka ise Messancy ehituspoes toomas käima.





Sisemist päikest otsides…

19 05 2013

(sest kui väljas on märg ja külm, siis kuskil peab ju bright side of life peidus olema, onjueksju)

… laulsin mõttes Harry Egipti reklaamist tuntud viisi Ivo Linna häälega “Üks väike siiiiidrunilõik….”

… ja hammustasin sidrunilõiguga ohatise katki. Ülemise huule kohal asuva. Jah, see on võimalik! Esiteks on võimalik lisaks eriti karmile aprillikuisele topeltohatisele saada samal kevadel veel üks, sest sellel aastal lihtsalt on kõik võimalikud hädad natuke võimendatud. (Nagu Tartus Sparglis K-le lubatud – kui ma selle aasta üle elan, elan sama palju aastaid veel. Mida on päris palju – olgu see siis väljakutse mulle endale või ähvardus lähedastele.)

Kerge naeruteraapia inimestele, kes natuke saksa keelest aru saavad (tänu laps M-le, kes tuli korraks – õunakoogiga ning oli niisama olemas):





Trepijooksja pihtimus

20 11 2012

…ehk mõnda sellest, kuidas me Brüsselis toreda ürituse korraldasime, saab lugeda siit blogist.

Tsiteerides ML kalambuuri, sellise kammi peale kuluks hädasti üks öömütsike :)





Enne ja nüüd

22 10 2012

Kui mina Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist, millesse seekord mahtus ka esinemine meeleolukal EÜSL-i 60. sünnipäeval, tagasi jõudsin, olid tellingud maja eest ikkagi kadunud. Teisipäevast saati ootasime, enne reedet polnud neil mahti isegi teatada, et viis meest olnud haiged. Laupäeval kell 10 olla äkki kella antud ning küsitud, ega üks maja ette pargitud autodest meie oma ei ole, mispeale A tagasihoidlikult küsinud “aga kes te ise olete?”. Paraku ei ole tellingumehed sama hästi äratuntavad kui korstnapühkijad või politseinikud.

Selgituseks, et vahetatud on tänavapoolne katus (hoovipoolne tehti mullu), vahetatud ärkliaknad (valmistatud Eestis), vihmaveetorud, tehtud korda korsten (korstnaplekk Haapsalust) ning lammutatud kaks mittevajalikku korstent, lapitud fassaadi ülemine osa ning siis maja värvitud. Puha käsitöö, muinsuskaitsega kooskõlastatud. Kiviraidurite, katusemeeste ja tellingute abiga, aga suure osa tegija-aust saab A enda peale. Möödakäijad on teda nädalate kaupa kõnetanud ning kiitnud, üks proua õhkas mingil pühapäeval (mil korralik sakslane lillegi ei liiguta) “küll teie olete ikka virk – seda te teete küll vist iseendale”. Auhinnalisel teisel kohal laps H ning käe sai “valgeks” ka laps M. Siinkirjutaja roll on olnud tagasihoidlik – ärakuulav, nõuandev, vaheldumisi ergutav ning lohutav, toitev, tööriistu vajalikule korrusele viiv. Ühe katusealuse klotsidega laua (ma ei tea, mis selle nimi on) aitasin ka ära värvida, aga mitte tellingutel, vaid toas, jalad kindlalt maas.

Uute arglike kutseoskuste hulka võin kirjutada vaid värvisegamise. Ei mingit poest ostetud silikaati, lubjapiim ja looduslikud pigmendipulbrid. Algajale täielik õnnemäng või katse-eksimuse meetodil grammhaaval tulemuse poole liikumine. Profid pidavat juba pulbrile peale vaadates suutma välja arvutada, mida millisele aluspinnale kui palju vaja läheb.

Peaks vist alumise korruse akende nurka sildid panema “bleibt nicht so” vms. No et inimesed ei arvaks, et me lollid oleme ja pool maja jääbki tegemata. Lihtsalt tahaks ju talvel midagi süüa ka ning pealegi olid vahepeal ilmad juba sellised, et ei krohv ega värv tahtnud hästi kuivada. Jah, neljapäevast saati kestab küll tõeline Altweibersommer, aga vahepeal oli kõva +7 ja vihm ning järgmise nädala ilmateates näen juba miinuskraade.

Piltidele jäänud autod on juhuslikud ;)

Välitööde ootelistis a) uks ja ukse ümbruse kaunistused b) trepp c) muud 1. korruse kaunistused d) suurte akende vahetus e) vundament f) hoovipoolse alumise osa remondi lõpetamine ja viimaste kivide tagasipanemine.

Nüüd jätkame sealt, kus suve alguses pooleli jäi, ehk tulevases köögis ja esikus. Muu töö kõrvalt, mida paraku remondiks ja äraelamiseks hädasti vaja teha, võtab kõik aega. Lotoõnne pole mul kunagi olnud, tuleb ise hakkama saada.

P.S. Juhtiv kiviraidur saatis A-le kutse, et ootab meid 2. novembril oma bluusibändi kuulama :)





Uusrahvatarkus

12 10 2012

Kes tänasida toimetusi ei ole veel homse varna visanud, see pole mina. Isegi surra poleks praegu aega.

(Jeebus, kuidas mulle meeldis Mme Frida repliik aknast alla hüppamise kohta. Minge vaatama, ma ei hakka siin midagi vahendama.

Film meeldis ka. Tõhus vaheldus töö-töö-kodutöö-töö-kodu-kodutöö-töö rütmile. Seda saab harva.)





Projektiaruannete TOP

10 07 2012

Tõmbasin ühe pikaks ja suureks veninud projekti otsad kokku. Mida sa siin ikka muud teed, kui täpselt siis hakkab sadama, kui nina uksest välja pistad.

Järgneb aruandeblankettide tegijate edetabel vastavalt ülesehituse loogikale ja sellele, kuidas Exceli/Wordi vormid parasjagu töötasid või ei töötanud:

1. Kultuuriministeeriumi vähemusrahvuste ja (välismaal elavate) rahvuskaaslaste kultuuriseltside toetusprogramm. Hea, et kõik ühes failis, aga Exceli tekstiväli venitas sisulise osa lisa imelikult välja. Plussiks see, et ei nõuta enam kuludokumentide/maksekorralduste koopiaid.

2. Rahvuskaaslaste programmi haridusprojektid (programmi kureerivad Eesti Instituut / Haridus- ja Teadusministeerium (HTM), ma ei tea, kuidas neil see tegevuste aktsiapakk täpselt jagatud on). Kaks eraldi planki sisulise ja finantsosa jaoks, aga kõik loogiliselt üles ehitatud ning kõik lahtrite sisud olid korralikult vormindatud, st venisid vastavalt vajadusele.

Järgmised kohad jätan välja andmata, umbes 5. kohal on Kultuurkapital, kelle Exceli aruandeplank on nüüd kordades parem kui Wordi oma (oi, ma olen selle viimasega kakelnud, ma ei tea, mismoodi neil need tekstiväljad tehtud olid, et sinna numbreid sisestada ei saanud), aga arenguruumi on.

Siis tuleb eriti suur tükk tühja maad, vahepeal ei ole mitte kui midagi ning viimasel kohal on Hasartmängumaksu Nõukogu (HMN) haridusprojektide aruanne. Ka HMNi haridustoetuste lepingud ja aruandlus käivad Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, seega ma ei jõua ära imestada, kuidas kaks sama ministeeriumiga seotud projekti nii erinevat jalga käivad. Sel plangil olid veel isegi kroonid eurode vastu vahetamata ning koht pitsatile (aga digipitsat?). HMN kultuuriprojektide aruanne on hariduse oma kõrval nagu tulevikust, nemad ei jõua ka nagu p.1. enam algdokumentide koopiaid.

P.S. Muidugi ei ole pärast seda sadanud, kui ma öösel lahkunud laps H ja sõprade voodipesu vihma eest tuppa tagasi tõin. Peaksin juba olema harjunud, et päike ei ole sel aastal enamasti minu sõber, st ta tuleb välja siis, kui mina välja ei saa. Ja vastupidi. Peaaegu ainsaks erandiks on ja jääb vist 23. juuni.

Eks ma pea oma päikest mujalt otsima. Remonditolmu alt, noodijoonte vahelt ning lootma, et mujal päikeselaike püüdvate inimeste nägudelt midagi vastu peegeldab.





Ema-tütre nädalavahetus

15 04 2012

Kui ma detsembris 2004 Tallinnasse tööle läksin, mõtlesin: nüüd alles hakkan teatri-, kino-, kontserdi- ja kunstisaalides käima! Tegelikult kujunes välja nii, et kui ma just Haapsallu mõne noorte näiteringi proovi ei sõitnud, vedasin end lihtsalt Pärnu mnt viadukti alt üürikorterisse ning sinna ma jäin. Hea, kui autoga Tondi selverisse viitsisin sõita.

Kuna A, H ja neljapäeva öösel laekunud fotohuviline T sõitsid eile Hollandisse kolloodiumikoolitusele, mõtlesin, mida ma kõike peaaegu üksi kodus ära teen. Päriselt juhtus see, et mitte midagi ma ei teinud. Tean, et maailmas on vähemalt üks inimene, kes arvab, et selliseid päevi peab ka olema.

Mittemidagitegemine on muidugi pisike liialdus. Näiteks jalutasime Supsikuga Porta Nigrani, sõime jäätist ning vaatasime inimesi. Tänu kuuajalisele Püha Ürbi üritusele on linn palverändureid täis, isegi jäätist söövaid nunnasid näeb iga nurga peal ning ning aeg-ajalt ehmatab keegi rahvasummast valjusti “halleluuja!” hüüdmisega. Muide, ma pole ainus, kes on esmakordselt silti lugedes arvanud, et Heilig Rock on kristliku rokkmuusika festival, mitte seelikukummardamine :P

Igatahes on see üritus suurepärane näide katoliku kirikust kui hästitoimivast äriettevõttest. Inimesena, kes organiseeritud religioonis järjest enam pettub, ei saa ma sellisest tingeltangelist aru. Ütleme siis nii, et nii mõnegi religiooni “patendi valdajad” on idee autoritest juba ammu väga kaugel. Pealegi, mis sajandil me elame? (Ei saa jätta torkamata, et mulle mitte kuidagi ei mahu pähe, et laps, kes iseenesest peaks olema süüta lambuke, peab maast madalast kasvama teadmises, et ta on juba loomult patune.)

Üleeile kuulsin tänavalt koledat räuskamist. Mõtlesin, et noored on üleliia vägijooke pruukinud, aga 10-14aastased poisid üritasid oma ristikäiku laulmisega kaunistada. Tule Johann Sebastian appi! Välja tuli küll kole kakofooniline ja kaootiline kulgemine. Arva veel, et korraliku katoliku koorikoolituse saanud laulavad kõik nagu kõik nagu inglid.

Aga teemasse tagasi pöördudes, vastu õhtut harjutasin ma veel veidike klaverit ning muusikalistel teemadel jätkasin ka unenäos. Nimelt toimus Euroopa eestlaste lastekoori laager meie kunagises maamajas Pullapääl ning millegipärast olid pooled lastevanemad täiesti võõrad. Üks neist tõi külakostiks kaks purki omapüütud kala marinaadis. Kummaski purgis oli üks kala. Koos peaga. Lisaks olid külas kaks tundmatut meespianisti. Miks nad seal olid, jäigi ebaselgeks, sest üks jagas näiteks hoopis lõunasööki. Teine oli eriline vana päss, kes mulle väga pinda käima hakkas. Mina pidin turnima kõrgete noodiriiulite vahel, et tema kadunud lugu otsida, aga päss samal ajal muudkui togis ja torkis mind, ilma et oleksin palunud tal krampi kiskuvat paremat sääremarja triikida. Nii ma siis ärkasingi kell 10.40 veidike pahuralt. Supsik magas 11ni.

Aga et tänane päev ei oleks eilse kordus, pusin nüüd tagisid edasi tikkida. Ei, mitte nahktagisid. Tagid on kaunistused rahvariiete käisevärvlitel või kaelustes, mis üksiti kaitsevad servasid kulumise eest. Nende tikkimiseks on mitmeid viise, aga see konkreetne, mis ERM-i Nõo naise juhendis pakutud, mul küll väga kenasti välja ei taha tulla. Olen proovinud nelja erineva jämedusega linase niidiga, aga tulemuseks on ikka parajad pusad. Nüüd olen kahevahel, kas patustada mittepiirkondliku, aga ilusama viisiga või harjutada veel.

Õhtuks teen seaprae ja hapukapsaid, Metzi äärelinna Auchanist ostetud õuntega verivorst vajab ka ärasöömist. Teised jõuavad millalgi hiljaõhtul, mis on muidugi parim aeg jõuluprae konsumeerimiseks :)





Halba ilma trotsides

18 07 2011

Juba nädal aega kummitavad kõrvus Viivi Luige luuleread “Ja seda suve / ei tule enam, / ei tule enam / seda suve.” ning Gustav Suitsu “Hall on taevas ja must on maa. Sajab ja sajab lõpmata.” Täna hommikul oli asi ikka nii hull, et töömesilased ei tulnudki ennelõunal katusele. Paremat ilma lähima nädala jooksul vist ei pakuta ka, nõnda et remont ei saa kindlasti varem valmis kui plaanitud.

Laupäeval avastasime ML-ga Luxembourgi linna üht uhkemat traditsioonilist kultuuriüritust nimega Blues and Jazz Rallye. Üritus oli vinge, aga 63 esinejat 12 vabaõhu- ja 25 siselaval või kõrtsus üle kaeda käib ju ilmselgelt üle jõu! Kuna paljud esinejad on kohalikud, siis tulebki ilmselt igal aastal kohal käia, saab lõpuks neist mingit aimu. Meie alustasime kella 8 paiku Bisserwée’lt ja üritasime vähemalt vabaõhulavasid korraks hoomata ning tegime Grund-Clausen matka läbi. Kuna aga vihma hakkas alguses sadama ja siis kallama, tegime ühe pikema vahemaandumise pisikeses Les Artistes’ puhvetis Grundis (jah, nad olid sinna esikusuurusesse saalikesse mahutanud tavapärase ühe pianist-artisti asemel tervelt neljaliikmelise bändi!) ja lõpetasime Melusina klubis (kus oleks vabalt võinud sealse vinge valiku pärast ka algusest lõpuni istuda, aga kes teab, kas ja millal jälle sellele üritusele pääseb, nii et valisime ikka “ma suudan hüpata üle lompide”).

Ma jäin üritusega väga rahule: esiteks antakse kõik see muusika linna kulul tasuta, teiseks ei kuulnud ma mitte ühtegi musta nooti, saund oli paigas, ümbritsevatest riikidest kokku renditud tehnika töötas igal pool laitmatult (ma ma ei saanud korduvalt jätta hiljutise aktuse kogemust ehk filharmoonia kobakäppasid kirumata), kolmandaks oli pakutav programm väga mitmekesine: pidusest rütmibluusist ja diksiländist väga diipide improvisatsioonideni. Ja publik oli nii rõõmsameelne. Ainsana ei olnud väga rõõmsameelsed õllemüüjad välilavade juures, sest sellise ilmaga vajasid inimesed vahepeal pigem Iiri kohvi või rummipunši.

Lõpuks ometi sain kasutusele võtta kunagi aastaid tagasi Eestist ostetud sadetakki, mis oli kirjade järgi ka meestele sobiv suurus. Ja tõesti, see ulatus mulle maani, nii et Neumünsterist Clauseni poole mööda treppe üles ronides pidin hõlmad laiali lükkama ja põlved märjaks sadada laskma, et mitte koperdada. Inimesed tulid koguni ligi ja küsisid, kust ma selle keebi sain :D Soome keebivalmistajad võiksid Luksemburgi vabaõhuüritustel kena kasumi teenida, sest enamasti müüakse ju mingeid Hiina imesid, mis tehtud vist sealkandi keskmist pikkust arvestades.

Eile käis külas pool Luksemburgi lauluansambli koosseisust (sellest suurte omast). Laulmine oli seekord tagaplaanil, peamiselt me sõime ja lobisesime ning Supsikul (kes alguses väga näitlikult häbenes) oli väikese H-ga väga lõbus. Pärast oli väga kurb, kui kõik korraga ära läksid.

Tänasest on meil vannitoa seinas ka ventilatsiooniauk, nii et enam ei pea muretsema, kuidas talvel akent avada, et midagi mädanema või hallitama ei läheks. Ma ei saa aru, miks eelmine elanik ventilatsiooni peale rohkem ei mõelnud kui ainult alumises pesuruumis. Aga ventilatsiooni peale mõtlemine ei ole siinkandi ehitajatel vist kombeks, meie üürikorteris Luxembourgis oli ka hallitus ning paljud teised kurdavad sama.





Keskharitlaseks saamise okkaline päev

9 07 2011

Täna oli laps A lõpuaktus. Lõpetajatesse puutuv või nende enda poolt esitatu oli väga kena ja/või armas. Võrreldes Riias Tallinki hotelli ees bussi oodates nähtud liikidega ehk puhevamast puhvevil ja Ilmselgelt Üle Võimete Kontsadel naisinimestega olid siinsed pühendunumadki piffid lihtsad ja kenad.

Aga mida sõnavõtud?! Neli haridusametnikku pidasid (ühe leebema erandiga) umbes 20minutulisi surmigavaid kõnesid. Kõige rõõmsam kõneleja, kes oli viitsinud trafaretsete kõnelausete asemel teemale veidi teisti lähenema, oli soomlane; kõik muud, sh direktoriproua, võiksid paluda järgmised kõned mõnel atsakal nõunikul või sekretäril valmis kribada ning eelmisel õhtul võiks aega ka võtta. Aktus algas kell 10.15, kõnedega saadi ühele poole umbes pool 12!

Tõsi, enne laulis ka kooli lastekoor ning ma pean tunnistama, et see oli väga hale etteaste, eriti pärast noorte laulupidu ja teades, milleks samas koolis õppivad 22 eesti last on suutelised. Lastest kahju, sest Tädi Koorijuht-Kontsertmeister tagus klaverit täie jõuga nagu soolokontserdil, lisaks lubamatult maitsetult ja vigaselt, laste õrnad hääled jäidki paokil klaveritiiva taha pidama. Ja kui kurbade-tõsiste nägudega nad seal laval seisid! Musikaalsed lapsed, arumaisaa, miks neil peab nii küündimatu ning elutu õpetaja olema…

Kui saaks, teeks märkuse ka lavameestele. Kamoon, igas väikese Eesti rahvamajas paneb lavamees pidulike ürituste ajaks vähemalt valge särgi ja viigipükse meenutavad püksid, mitte ei jookse laval ringi nagu alamakstud mustatöölised, kes pole kaks kuud koju pesu vahetama saanud. Luksemburgi filharmoonias, halloo!!!

Helimehele tahaks aga lihtsalt kaigast anda, sest muusika süvaõppega klassi etteastetes jäi nii mõnigi andekas soolo kuulmata. Muusikaklassi noormees oli kirjutanud isegi spetsiaalse teose väikesele orkestrile ja solistidele, aga nu ei kuulnud õrnemaid pille ja vokaali.

Kõrvaliste asjade jaoks kulus niisiis üle poole kolmest tunnist, samas pidulikem ja tähtsaim hetk – tunnistuste andmine – möödus käppelt konveieril. Kuld- ja hõbemedaleid siin ei ole, aga nn eripreemiaid anti sel aastal välja 29 (reaal- ja teadusainetes, muusikas, kunstis, emakeeltes (väikestes, sh eesti k veel ei anta), kolmes põhilises võõrkeeles ja ka parima keskmise hinde saajale (mis oli seekord 97 koma midagi)). Meeldivaks üllatuseks, eriti saajale endale, tuli inglise keele kui võõrkeele kiitus meie perre :)

Plaan pidulikku lõunat sööma minna läks aga vett vedama. Sõin hommikul vara taldrikukese värsket salatit tuunikalaga, aga kaasa ei võtnud midagi, isegi mitte vett, fila puhvetid olid kinni (ilmselt küsisid nad koolilt iga luugikese avamise eest kopsaka summa lisaks niigi üüratule üürile…). Igatahes olid mul aktuse lõpuks vist nii vererõhk kui -suhkur olematud, sest parklast välja sõites hakkas äkki kohutavalt halb. Nu ikka nii halb, et ütlesin laps A-le, et kui ma ära kukun, siis võtku rool ja tõmmaku käsipidurit, mispeale läks tema muidugi väheke paanikasse. Pärast kohvi ning kooke Auchanis hakkas progresseeruvalt parem, aga kui kord jälle iikuma saime, olid kõikides pidulikumates söögikohtades need va pealelõunapausid ning kesklinna ma enam ekslema minna ei tahtnud. Auchani tagasi a la pitsabaari ka enam ei tahtnud. Edaspidi hoian kotis alati peotäit rosinaid ning autosse istudes vaatan veevarud üle. Ja ärge mind ilma korralikult hommikust söömata kodust või külast välja laske, eriti veel rooli.

Igatahes läks elluastuja nüüd pidusse ning loodan, et õhtune osa sujub valutumalt kui eelnev.

Laps A ütles hommikul, et nüüd ta on siis vana. Ma vastasin, et höhö, hoopis MINA olen nüüd vana :D





Nagu kaks tilka jäävat tunnet

16 02 2011

Orelipoiss (mõnda aega tagasi, kuid see tunne alles jääb)

Supsik (umbes aasta tagasi, aga tunne jääb)

Tänud Sepale märkamast :)