Kummaline soov

14 12 2012

See vana laul tuli täna meelde, kui valasin lehtri abil jahvatatud pipart pipratoosi. Hoidsin küll nina kinni, aga… Aitsihh!

Esitasime seda klassiõde R-ga õndsas nooruses mingi koorilaagri mittemetlikus programmis, kasutades mikrofonidena soola- ja pipratoose. Minul oli viimane. Varem ega hiljem pole ma elus järjest nii palju aevastanud, tavaliselt piirdun maksimaalselt kahega.

Tervist!





Päris ilus number jäi silma

17 10 2012

 

Veidi üle viie aasta kohta on seda parasjagu.

WordPressi statistika andmeil on mul blogimise madalhooajal 35 regulaarset lugejat, aga kui endal jutt jookseb ning kui teistel aega lugeda, siis 69-80. Vahepeal näiteas loendur kolm päeva järjest täpselt 101 ning siis kukkus 80 ligi tagasi.

Senine suurim hitt on olnud 4. mai 2008 (242). Kusjuures 2008 iga kuu keskmine on olnud ka üsna suur, ikka saja ringis. Vaatan neid numbreid ja tundub, et masu pani lugemisele põntsu :) Nüüd tullakse tasapisi tagasi.

Arvan umbes pooli lugejaid teavat. Kui teid ei oleks, ega siis vist ei kirjutaks ka, mis ma siin ikka omaette mõmisen.

Täiesti loogiline, et lugejate asukohamaade esirinnas (geograafiline statistika on olemas kahjuks küll alles alates 25. veebruarist) on Eesti. Kui Eesti arv kolmeks jagada, jõuame Luksemburgi. Järgnevad Saksamaa, Belgia ja Prantsusmaa ehk kohad, kus ma juhtumisi tegutsen või elan. Ei midagi üllatavat. Sinna vahele mahub nibin-nabin ka USA (suur maa, palju uudishimulikke). Üsna stabiilne lugejaskond on Suurbritannias ja ma usun, et vähemalt pooli sealseid blogijaid-lugejaid ma tean ka. Täpselt sama palju huvilisi on olnud Soomest. Päris palju uusi püsihuvilisi paistab olevat Norra (kuigi ma ei tea hetkel küll ühtegi teadvat, keda ma teada võiksin või peaksin) ning vahel, kui statistikasse ilmub mõni uus ja “ebatüüpiline” riik, nt Leedu, Gruusia, Argentiina, Araabia Ühendemiraadid või Filipiinid, kus ma ei tea ühtegi tuttavat püsivalt viibivat, siis mõtlen, et kes need inimesed küll on. Kas on mõni sõber tööl või puhkab…

Otsisõnade statistika on omaette teema, mille jaoks hetkel ei saa aega lubada. Kord suve lõpus me veetsime laps A-ga päris lõbusa tunni seda lugedes. Absoluutsete hittide – “mardipäeva laulude”, postiljoni käimise ja munade keeduaja teemade kõrvale ilmub aeg-ajalt tõsiseid pärleid.

Üks tänane otsija on siia juhtunud sõnadega “imelised elukad”.

Ei vaidle vastu, sääraseid on mu ellu ja ümber küllaga juhtunud. Iseasi, kas ta just neid otsimas käis.





Reedene rõõm?

24 08 2012

Mitu korda jõuab  üks inimene 5 sekundi jooksul sama käe samas ahjus ära põletada? Kaks, jõudes vahepeal mõelda, et rohkem ma seda kätt sinna niimoodi ei pista.

Lisaks jõuab sama inimene 15 min pärast küünarnuki eluvalusalt ära lüüa. Siis saada tehte 2×75+16 tulemuseks 10 võrra väiksem number ning riie valest kohast katki lõigata.

Nüüd vajan puhkust.





Viisakas oleks ka pealkiri panna…

15 08 2012

Nagu näete, hoian traditsioonist “Eestis väga ei blogi” kümne küünega kinni.

Jah, daam on mängitud, aga kostüümid on veel pesumajja/keemilisse puhastusse viimata, viimased arved alles laekuvad ning ma suutsin eile lavaesisel rippunud musta kangast, mis teatris kuivas, kokku kerides oma uhiuued valged retuusid mustaks teha. Ei saanudki aru, kas see oli tolm või andis kangas värvi. Mis ma tahtsingi öelda, et minu jaoks lõpeb eelmise hooaja töö siis, kui viimane aruanne on saadetud ning järgmise hooaja plaanid paigas.

Eile oli üldse üks nõme päev. Näiteks üritasin endale Mobiil-ID-d teha. Esmalt oli EMT esinduses liiga palju rahvast. Ootasin 15 min, aga leti äärest ei nihkunud kuidagi edasi nr 7 ja 9, minu 12 tundus mõõtmatus kauguses olevat. Pärast sain kohe löögile, aga siis õnnestus mul (oma rumaluse tõttu) uus SIM kaart ära lukustada, õnneks sain järjekorras ootamata uue. Nüüd saab vähemalt helistada, aga mitte lõpuni sihipäraselt kasutada, sest politsei.ee lehel see koht, kus Mobiil-ID teenust aktiviseerida saab, ei töötanud eile EMT esinduses (teenindaja sõnul pidi see üldse rohkem tõrkuma kui toimima) ega tööta ka täna mu koduarvutist. Millest võivad toiminguga kursis olevad inimesed järeldada, et ma leidsin ID-kaardi lugeja üles, sest muidu ma ju kodust proovida ei saaks. Miks ma üldse mobiil-ID-ga jändama hakkasin – lugejat ei leidnud üles, kuigi ma koristasin isegi mõned sahtlid ära. Tegelikult oli lugeja laps A toas, sest tal oli seda SAIS-is vaja. No ja mitte ühegi brauseriga ma SEB-i hetkel ikka sisse ei saa, ilmselt on jälle üks uuendus teise eest ära jooksnud.

Vahepeal on ikka head ka olnud. Eriti magus on olnud 4-6 tunni asemel kaheksa unetunniga priisata.

Saueaugul on käidud. Korra niisama vanade sõpradega ning korra teatris, kus mina ja L vaatasime teist ja paljud inimesed esimest korda “Rekvisiitori tähetundi”. Trololololo.

Ka Supsik käis teatris,  täpsemalt Iloni Imedemaal, kus vana tuttav lasteteater Sõber mängis lugu putukate elust. Õde oli kunagi võitnud muuseumimänguga pääsme 2 täiskasvanule ja kolmele lapsele, mis tähendab, et mul oli täpselt paras kutsuda kaasa Mrs B poistega. Lõbus oli nii suurtel kui väikestel, kuigi Supsik arvas keset etendust, et nüüd on juba istutud küll ning oleks aeg jäätist osta. Jäätisetädi pani nimelt etenduse ajal oma asju valmis ning seda oli raske mitte märgata. Aga mulle meeldib, kuidas Tanel, Kadri ja Priit teevad n-ö kohvriteatrit pühendunult, haltuuramaiguta. Leidlikud ja napid vahendid pannakse mõnuga mängima.

Pühapäeva ja ka esmaspäeva õhtul sai käidud nimekaimu sünnipäeval ehk vaat mis võib välja kukkuda, kui inimene otsustab sünnipäeva n-ö ametlikult mitte pidada. Ja mis viga käia, kui peopaik on pisikese jalutuskäigu kaugusel.  (soundtrack taas Trololololo*).

Reede öö vastu laupäeva veetsime Supsikuga sõprade maakodus Noarootsis. Sõbrad L ja R olid mõistagi ka ise kodus ning nimekaim, keda segaduste vältimiseks nimetan Jutaks, koos mehe ja Bossega, kes on koer, ja Supsiku absoluutne lemmik. (soundtrack… Trololololo**).

Laupäeval sattusin R ja Jutaga kuursaali, kus Tõnu Naissoo Hammond Group esitas Born To Be Free nime kandva kontserdi 1960-1970. a-te rokiklassikast. Läksin pisikese eelarvamusega, kuidas nooruke solist Marilin Kongo kolme kogenud jatsu-roki-suurmehega (kaks Naissood ja üks Varts) sammu peab, aga hakkama sai. Huvitav tämber, puhas intonatsioon, ainult madal register tahab veel arenemist ning Jefferson Airplane’i lood oleks võinud tegemata jätta. Kräpsakamad ja maskuliinsed lood tulid märksa paremini välja. Suurepärane kava läks täismajale. Ja üldse tekkis mul küsimus, kas suvel on Haapsalus veel üritusi, kuhu ei jätku publikut?

Eilne Lääne Elu kirjutas, et terves linnas olevat Augustibluusi ajaks vaid neli vaba voodikohta. Meie aeda mahuks veel mõni sõprade telk ja eile tõstsime kuuri alt tuulduma ning restaureerija hella pilku ootama vana pehme mööbli…

* ja ** Kes naljast aru ei saa, olgu järgmine kord ise kohal. Ohohohohohoo.





Tänu ja vabandus

26 07 2012

Esiteks aitäh, et meeles pidasite :)

Teiseks andestust, et mingit pidu ei olnud, lähiajal ei tule ka.

Ei mäleta, et oleksin elus varem nii palju vaheldumisi naernud ning nutnud.

Vahel ma mõtlen, et see, mis toimub, ei olegi päris.

(Püsilugejate ees vabandus, et ühe tööasja täna kogemata vale konto alt siia riputasin. Aga ainult korraks :) Blogija reeglid nr mis iganes: igale kontole oma brauser ning kaks korda kontrolli, üks kord avalda)





Bend and break

12 07 2012

Ega siis külaliskorrus kaua tühja kohta ei kannata. ML tuli eile õhtul, roosa kihisev kaasas ja rõõsa ilme näol. Oli tore sumiseda. Harfikeeled on pisut lõdvemad, pooleks ma vast täna ei murdu, olen lihtsalt natuke maadligi painutatud.

Vähesed vist teavad, et 1989. a suvel pani üks Kärla malevakaaslane, tuntud dirigendi vend ja ühe kauni Ida-Viru valla toimekas vanem, mulle hüüdnimeks “Heatuju”. Satume harva kokku, aga tal on nimi meeles. Täna me ilmselt ei kohtu, seega pole mul väga piinlik, et ma tiitlit sugugi auga välja ei kanna.

Kas sellistel päevadel peaks kirjutama sotsiaal- või enesekriitilisi asju? Midagi head siit nüüd küll ei tule. ML küsis ükskord, et kuidas ma laule teen, kas enne tulevad sõnad või viis või mõlemad koos. Vahel nii, vahel naa. Enamasti tuleb ikka esimene jupike koos ja kui seda kohe üles ei tähenda, siis ta kaob. Muide, sotsiaalkriitilised jupikesed tulevad pähe tavaliselt Saatpalu häälega ja ma ei ole osanud nendega midagi edasi peale hakata, sest need ju polekski justnagu minu lood :)) Väga kummaline. Peaksin sellest Lauriga rääkima või psühhiaatriga?

Üksiti vabandan avalikult kõigi ees, kellele ma ei ostnud kontserdi piletit. Ma pean ju ise esiritta mahtuma ja laulma “If oooonly I doooon’t beeeend and break…“. (Ja ma ei tahaks, et see üritus rahva tungival nõudmisel väikesest den Altelier’st suurde Rockhali viiakse, nagu vahel on juhtunud.) Minge Brüsselisse, sinna veel mahub :P Või Lätti.





Samal ajal (vee all)

7 07 2012

Kui mina olin parasjagu mures, kuidas mu ema kuursaalist, mis loodetavasti ikka veel kalda küljes on, mitte paduvihmas ujuvrestoraniks ei muutunud (vaadates värskeid “põhjamaade Veneetsia” pilte FB-s, on tõenäosus päris suur), otsustas Supsik, et prooviks esimest korda elus käivitada projekti “mis siis juhtub, kui ma midagi sinna topin, kuhu poleks vaja toppida”.

Ei pidanud mänguostukorvi siiski tükkideks lõikama, sõrmed tulid nõudepesuvahendivahu abiga ükshaaval aukudest välja.

Kuulame esimest Vaikot.





Jalkavõõrik

27 06 2012

Mõtlesin, et vaatan mängu. Ehh, Monty Pythoni filosoofide mäng on igatahes kütkestavam kui äsjanähtu. Väravavahtidest kahju: kaks tundi passi nagu pulk augus ja siis tulevad kõik korraga.

Head ööd, Luksemburg ;)

(ääremärkus: Luksemburgis elab ca 60 tuhat portugallast)





Ei tea, mitmes Eesti

22 06 2012

tütar telefoni kaotas
poeg see püksinööbi paotas
vennapoeg on võlgades

väi see liigselt virtsa laotas
äi kõik raha valest’ jaotas
madalrõhk on õlgades

nädalas kaks sõpra suri
kolmas mattis karvamuri
kuidas elan sedasi

püsti karvu täis on turi
maailm must ja kaamel kuri
karavan läeb edasi





Kõik tolm ei ole tähetolm

22 06 2012

ML juures käib Trieris elav koristaja, kelle eesnimi on Irmtraud. Tema perekonnanimi riimub väga hästi ametiga (Putzfrau), aga privaatsuse huvides (huvitav, kas Irmtraud guugeldab ennast?) ma seda siin ei avalda (aga see ei ole Wintermantel, Aufderstrasse, Feierabend, Schönfleisch ega Backofen, hoopis lihtsam on). ML on mulle korduvalt Irmtraudi numbrit pakkunud, aga seni olen ise hakkama saanud. Saan aru, et suurte pindade küürimine õnnestub elukutselisel märksa kiiremini ja korralikumalt, aga meie puhul on probleemiks see, et suured pinnad on esmalt vaja tuhandete pisiasjade alt üles leida. Pisiasju on meil palju. Alates Supsiku tillukestest plastmassjubinatest, millest tehakse triikrauaga kokku sulatatavaid kujusid (mis selle tegevuse nimi on?), lõpetades õmblus-, tikkimis-, noodi-, pilli- ja fotomajandusega. Lisaks raamatud, mida keegi lugeda ei jõua…

Nüüd oleks vaja see kõik remonditolmu alt üles leida. Homsest kuni 9. juulini ei paista ühtegi ööd, mil majas ei oleks vähemalt ühte magajat lisaks.

Mulle inimesed meeldivad.