Aitäh, esimene öökülm!

28 10 2012

Öö oli külm ja selge ning kuu oli täis. Suur hulk lehti kukkus tänaseks alla ja kuna homme lõunast peaks hakkama vihmutama, oli täna tark mõte kuivad lehed kokku riisuda. Teine ja viimane reharing saab olema seetõttu kergem.

Pärast sihipärast väljas vehkimist on parim karge ilma toit muidugi mulgikapsad. Kui külla tuleksid, oleks varsti sulgi kapsad.

Eile käisime ML-ga Luxembourgis kangalaadal. Saime Hollandi müüja käest “tortide” kleidikangarulli kätte (selle, mis me Trieri laadal tellisime, või, noh, mitte päris selle tooni, sest päris seda neil ikkagi laos piisavalt palju ei olnud, aga lähedase) ning leidsime sobiva voodririide (2 eurot meeter, tasus trügimist). Lisaks leidsime paljude koledate kangaste keskelt (Luksemburgi prouad vedasid kunstleopardkuldakarda ratastel kohvritega minema, höhö) päris toredaid asju ka endale. Nii et mul on nüüd õmblustoas kõva esi ees (ML tuletas eile sellise sõna olemasolu meelde).

Rahvast oli laadal palju. Mõni ime, sest Luksemburgis pole minuteada ühtegi kangapoodi (üks imepisike Gare’i avenüül?) ja kes vähegi õmbleb, peab paar korda aastas hollandlaste käest laadalt kõik korraga ära ostma. Trieris on mitu väikest poodi, mis müüvad sisustuskangaid ning vaid ühes pakutakse ka natuke midagi muud. Kallis on seegi.

Igatahes meie kena kleidikangamüüja noormees oli pika meilivahetuse lõpuks lubanud, et teeb segaduste vabanduseks (nu et alguses lubas meie poolt välja valitus tooni ja pärast selgus, et seda ikka ei ole) mulle ja kuni neljale kaaslasele kohvi ja koogid välja teha, kui me ikkagi selle teise, tumedamat tooni kanga ära ostame. Kuna ostjaid oli meeletult palju ja ta ise ei saanud kohvikusse tulla, siis andis lihtsalt lahkesti 15 eurot ega lubanud keelduda :) Selle eest saime endale joogid ja croissant’id ning viisime müüjatele ka. ML jaoks ei ole mingi probleem lennelda kuuma kohvi all lookas kandikuga tihedalt asustatud messisaalis ühest otsast teise. Hiljem selgus, et müüjaid oli kahe asemel kolm ning vanem noorem mees ka kangesti noorema noormehe ning üksiti mõlemad noored vanema mehe nägu. ML sõnastas eduka ärimudeli: üks mõtlev Hollandi isa, kellel on kaks kena poega, ei saagi muud teha kui luua perefirma ning käia nädalavahetustel mööda Kesk-Euroopat naistele kangaid müümas :)

Tegelikult on see ränk töö. Sõitmine, väljapanemine, mitu tundi järjest ilma pausita ja pooleldi põlve otsas müümine, kokkupakkimine, sõitmine. Kusjuures vahemaad on tükati päris pikad. Ja nädalavahetuste vahel tuleb kodus aru saada, mida kõike selles hullumajas ära oled müünud ning mida juurde võiks võtta.

Poodlemispäev sellega ei lõppenud. Pealelõuna veetsime mööbliärides, aga mitte ostmas. Läksime (köögi)ideid koguma, aga veetsime suure osa aega diivaneid ja sohvasid proovides (Supsikule meeldis see osa eriti). Uskumatu, kui palju tehakse koledaid ning kole kalleid kööke! Eile oli Konzi Möbel Martinis ostuöö ning mulle tundus, et paljudele koledatele köökidele (nagu ka muule jubedale mööblile) on olemas ka ostjad. Ilmselt on tegu piirkondlike maitseerinevustega. Peaaegu pooled autod M-M parklas olid Luksemburgi numbrimärkidega ning kosta oli ka portugali keelt. Seos kangaeelistustega võib täiesti olemas olla.

Köögi-ideid eriti ei saanud (kui, siis kinnitust sellele, milliseid kööke kindlasti ei taha). Tõsi, üks tammepuust kummut Möbelumis (kodulehel ei ole seda, seal on üldse vähe asju) oli väga nummi. Aga see on kallis pood.

Poodlemine, isegi kui sa midagi ei osta, on üks väsitav tegevus. Sestap ei paku ka tänane Trieri ostupühapäev (sügisel on neid kolm tükki, igas kuus üks, neljas üksik kevadel) meile mingit pinget. Supsiku külma-ilma-garderoob vajab küll hädasti täiendust (aastaaegade vaheldudes saad aru, et laps kasvab), aga paindliku graafikuga inimesena võin ma endale asjade otsimiseks ning ostmiseks lubada mõne rahuliku argipäevahommiku.

Saigi üle tüki aja kirja üks korralik “täna praadisin kolm muna” postitus. Kõiges on süüdi täiskuu ja öökülm.

Nüüd aga kapsad.

P.S. Täitsa hästi tulid välja.





Ilusad inimesed ja ise ilutegija

22 10 2012

Luksemburgi “Meloodiliste tortide” naisesindus Euroopa Eestlaste Kooris enne EÜSL pidu Kölnis. Tegelikult on meid “bändis” peaaegu poole rohkem.

Minu panus (lisaks pea iga teisipäeva õhtuse laulurõõmu juhendamisele):

  • vasakult nr 2 Pühalepa käiste õmblemine (kandja tikkis ja heegeldas ise)
  • nr 3 Nõo naise seeliku, põlle ja särgi õmblemine-tikkimine
  • nr 5 ja 7 Karksi-Halliste neiu komplektid (vööd on valed, aga kunagi ma õpin vöökudumise ka ära)
  • ja minu enda Karksi-Halliste naise rõivad

Seda ma teen, kui ma tellingutele ei julge minna. Ja kui ma parasjagu kuskil Kesk-Euroopa punktis “taktikepiga” ei vehi.

* * *

Kui kellelgi peaks tekkima küsimus (ühel tuttaval Haapsalu tantsujuhil juba laulupeol tekkis), miks ma Mulgimaa riideid kannan, siis Haapsalu linnas sündinuna ei oska ma end seostada ühegi Läänemaa kihelkonnaga. Mu isa on sündinud Lilli külas Läti piiri ääres tolliametniku majas. Ema on Narva-Jõesuust, vanavanemate juured Koorastest Käinani. Karksi riideid on märksa kergem kaasas kanda kui raskeid triibuseelikuid (ML väljend oma esiema seeliku kohta – “Pühalepa püstiseisev”), saab ka käsipagasiga laulupeol käidud.





Kuidas motiveerida naisansambleid ja -koore hästi laulma

16 10 2012

Esiteks on tore leida Trierist veel üks tore eestlane, kes elab ümber nurga.

Teiseks tore, et ta laulab, tunneb nooti, mängib klaverit ning ühines täna Meloodiliste tortidega. Ja me saame kordamööda üksteisele autojuhiks olla. Ning teekond on kohe lühem ja lõbusam.

Kolmandaks tore, et täna oli nii tore proov.

Kuidas saada naised eriti hästi laulma laulma? Tuleb tuua ruumi üks mees.

Tänases proovis oli inimene fotokaameraga, kes juhtumisi oli mees. Juba kolmandat korda viimase aasta jooksul kõlas naiste laul kohe eriti hästi, kui toas viibis mees. Peame hakkama meeskülalisi graafiku alusel proovi kutsuma :P

 





Kuidas ma oma rongi pardale ära ei mahtunud

14 10 2012

Kui hull peab olema üks rongisõit, et ma oleksin nõus Brüsselis autoga käima hakkama? Eriti kui sõidule eelnevad töötunnid on kõike muud kui lõdvad ning mu närvikava polnud juba enne 15. jaanuari 2012 selle linna liikluse jaoks piisavalt tugev.

Lootsin täna kell 15.20, kui üks tubli ja abivalmis Brüsseli pere (neid on seal mitu) mu autoga jaama viskas (siinkohal tänu kõigile, kes seda enne teinud ja edaspidi teevad), et kõik sujub ning jõuan Brüsselist kenasti vara koju. Mõte oli põigata Carrefouri ekspresspoodi, et kohvi ja midagi süüa osta. Aega oli pool tundi ning tõenäoliselt jõudnuks küll, samas hakkasin kahtlema, sest seal on alati pikk kassajärjekord ja iial ei tea ju, milliselt teelt täna rong väljub…

Ja siis, juhhei, jäi oodatud Prüsseli-Luxembourgi susla üldse tulemata! Ütlen meelega Prüssel tugeva P-ga, kui see linn ebameeldivaid üllatusi pakub. Kuna tablool ega valjuhääldis ei öeldud muud, kui et hilineb ja et asjaolud on selgitamisel, siis ei raatsinud üles maa peale tagasi ka minna. Poodi või üldse tõmbetuule käest ära. Jõudnuks veel, aga lootsin, ootasin ja külmetasin.

Meele teeb eriti kibedaks, sest olin just sellest ühele väga erilisele inimesele telefonis öelnud, et ei saa mitte Brüsselisse jääda ega kokku saada, sest kiirustan minema.

Lõpuks tuligi järgmine rong, mis oli juba enne Schumani perroonitäit inimesi täiega täis. Ehk siis eelmist ei tulnudki.

Nüüd on mul ka IC rongis, mis pole mõeldud püsti reisimiseks, püstiseismise kogemus. No seal ei ole ju kuskilt kinni hoida. Õnnetuseks jäin troppi mingite väga-väga imelike inimeste vahele. (Mõnedele suurtele lastele teadmiseks, et nii hull see olukord siiski ei olnud, kui laupäeva lõunal Wasserbillig-Trier aktsiisitooteturistidest pungil rongis).

Nojah, leidsin ju SNCB veebist odava kampaaniapileti, kahe vabalt valitud Belgia peatuse vahe 5 eurot. Kümnele lisandus Arloni jupike, kokku maksin poole vähem kui tavalise 2. klassi pileti eest. Ja saingi 5 euro väärilise kogemuse :)

Oleksin ju võinud näidata pileti peal olevat kirja (tõlkes “tere tulemast teie rongi”) ja nõuda endale vähemalt oma vagun, aga polnud kellelegi näidata, sest ükski kontrolör sellisesse India rongi ometi sisenema ei hakanud. Võinuks ka jänest sõita.

Järgmisel korral sõidan ülbelt 1. klassis ja hoian 40 eurot muu arvelt kokku. Kasvõi kõhu arvelt, täna tegingi ju ettekavatsemata algust. Päris söömata ma siiski pardale ei astunud, ühe Brüsseli lemmikpere lapsed kinkisid ühe pirni ja kaks õuna, mis nad ise hommikupoolikul puuviljaaiast korjanud olid.

Sama pere oli mind sama nädalavahetuse jooksul teisest hädast päästa jõudnud, nimelt toppisin eile arvuti toitejuhtme sellesse kotti, kus on Luksemburgi lauluringi pikendusjuhtmed. Kott jäi mõistagi autosse, mis omakorda pargitud Luxembourgi ML maja ette. Loomulikult tegin ma eile teel Brüsselisse hästi ressursimahukaid asju nagu näiteks helitöötlus. Kui juhtme puudumise avastasin, oli akut jäänud alla kolme tunni, aga mul on neid järjest neli ning ühes oli vaja kasutada ka DVD-d…

Kõnealune tore pere on ka varem nii palju head teinud, tunnen end neile juba veerand elu võlgu olevat. Kui arvestada juurde veel mõned laululaste lemmikpered siin ja seal, pole mul varsti midagi võlgade katteks anda.

Ehk: kui rongis lõpuks taas istuma saad ning päevale tagasi vaatad, hakkad jälle uskuma, et inimesed on ilusad ja head. Vähemalt need, kellega elu mind mõnede rongide vahelisel ajal kokku on viinud.





Iga (sügise) algus on raske

24 09 2012

Kui olin lõpetanud oma laupäevase tõhusa tööpäeva Luxembourgis, ostnud Auchanist mõned puuduolevad asjad, parkinud auto ning ootasin parasjagu Brüsseli rongi, tuli minu sügis. Baselist tulev rong jäi natuke hiljaks, aga Arloni ja Libramonti vahel tundsin päris selgelt, kuidas suvi vastassuunas eemale sõitis.

Elan sügise algust alati raskelt üle. Mul on siis pidevalt külm, eriti toas.

Suvised tööd lähevad kuidagi hooga, isegi kui pingest puudust ei ole, sügisel on hoopis raskem end uuesti rutiiniga harjutada. Ma ei pea õnneks õppe- ja ainekavade bürokraatiaga jändama, aga selge visioon peab olema ka minul. Kontsentreeritud tegevuse jaoks erinevates kaugemates ja lähemates geograafilistes punktides peab see nägemus vähemalt peas ja õppematerjalide näol üsna konkreetselt vormistatud olema, muidu poleks mõtet kokku tulla. Mõlemas riigis sai ka rühmad teisiti jagatud, seega olin ärevil, et kuidas üldse toimib. Ja kuidas täiesti uued lapsed vastu võtavad. Vist läks enam-vähem õnneks.

Tegelikult lehvitas suvi veel pühapäeval oma sabaga. Võttis üles nii suure tuule, et hommikul loopisid Tervuereni hobukastanipuud mind täiesti häbematult oma viljadega ning nn soengust, mida juuksuri hella kätt ja kääri ootavate ning täiesti ebaõnnestunult ostetud šampooniga pestud juustesse hommikul seada olin üritanud, jäi järele harali pintsel. Mitte eriti positiivne pedagoogi peeglissevaat enne tundi. Hommik oli ometi positiivselt alanud – sooja croissant’i ja kogemata just minu sellesse hommikusse sobinud lauluga Vikerraadio hommikuprogrammis. Kes ei kuulanud ning kel riiulist ka võtta ei ole, peab siit vaatama. (Tänasin saatejuhti ka).

Pool päeva tõhusat tööd, kiire käik L perega üht (ja seni leitutest ainsana piisavalt paljude vabade kohtadega) võimalikku laste laululaagri majutuskohta üle vaatama (ei sobinud, aga ma ei viitsi sion pikalt seletada, miks) ning siis jälle rongi ootama.

Rongis oleksin võinud magada, aga ei tulnud und. Üks noormees magas näiteks oma peatuse maha. Sarvraamidega prillidega, tõelist oivikust nohikut meenutav konduktor uinunud noorsandi äratada ei suutnud (millest piletikontroll politseilegi aru andis – järgmises peatuses käis sandarmiga perroonil nõu pidamas, aga sandarm piilus korra läbi akna ja nii see asi jäi – ju vist otustati, et kui ei laamenda, las siis magab). Kui letargiline reisija siis vahetult pärast Libramonti ehmudes toolilt püsti hüppas, küsis ta algul kõigi käest, kas te hispaania keelt räägite ja siis, et kas nüüd tuleb Libramont, ning oli väga murest murtud, kui kuulis, et just sõitsime mööda. Igatahes läks ta järgmises peatuses maha ning pilet oli tal täitsa olemas olnud. Magamise eest distsiplinaarkaristust ei saanud, aga omad vitsad peksid ikkagi. Mina ei ole õnneks kunagi ühissõidukis niimoodi magama jäänud, et ärganuks depoos või uuesti alguspunktis.

Aga, jah, see tuul. Ei märganud, et mul oleks külm olnud, aga kui õhtul lõpuks surmväsinult koju jõudsin, sain aru, et kõik ei ole päris korras. Öösel segasid vastikud külmavärinad, kõrri on pesa teinud pudelihari ja nina lubab, et varsti läheb sama vesiseks kui hetkel väljas.

Mõni ime. Mina ja mu pingelangus. Ja see Schumani jaama perroon, kus puhub maailma kõige jubedam tõmbetuul. Pärast trepijooksu (sest iial ei tea, kas väljub paberil kirjas olevalt perroonilt või ajutiselt teiselt, sedapuhku teiselt) väga ebatervislik tuul.

Niisiis, jah, kurnavalt närvilised nädalad on olnud. Mitte kõige inspireerivam periood mu elus, vahepeal olin ikka päris närb, endalgi hakkas hirm. Nüüd on paljud asjad paika loksunud, aga ikka tuleb midagi meelde, mis oleks võinud veel selle või tolle päeva jooksul tehtud saada. Sügisesed, ilma uneta, argimuremõtteid mõeldes ärkvel istutud tunnid pole üldse inspireerivad.

Ja üldse, miks inimene, kes on väga väsinud, üldse öösel kaheks tunniks üles ärkama peaks? Miks alati kaheks tunniks? Kõige sagedamini juhtub see kell 3-5. Vahepeal nihkus aeg suisa 1 ja 3 vahele ehk siis pruukis vaid uni tulla, kui läinud ta oligi. 4-6 on kõige nõmedam, sest kuigi ma jään enamasti uuesti magama, jääb see viimane jupp napiks. Isegi kui 9ni magada saan.

Täna öösel tõusin pool 6 püsti, tegin endale tee ja võileiva, sest ega mul eelmise kahe päeva jooksul suurt söömise aega ei olnud ning isu polnud ka suurem asi. Ilma koriseva kõhuta on märksa parem uuesti magama jääda.

Kui vaid teest ja võileivast oleks abi ka näiteks mõnedest mõistatuslikest inimestest ja maailma asjadest paremini aru saamisel… Vihmakraani sulgemisel, et saaks ilmatundlikud ehitusmured murtud.

Elu läheb ju edasi ja tervis tuleb tagasi, eks?





Jaanijärgselt jaksu kogumas

27 06 2012

Luksemburgi jaanik peetud. Läks korda küll ja ilm oli lihtsalt imeline. Pühapäeval viisin külalised kiirelele “isu tekitamise tiirule” maailistele kuplitele. Sai söödud Echternachis kõhud kooke täis, ronitud Müllerthali kaljude vahel, sõidetud läbi vihma Moseli kallastel, veedetud tõhus tunnike Bernard-Massardi veinivõlvide all ning pandud i-le täpp Prantsuse kaunimate külade “ketti” kuuluvas Rodemacki külas, avastatud tore nurgatagune puhvet La Grange à Georges (ega seal vist rohkem puhveteid ei olegi) ning parasjagu plaadimasinas olnud Austraalia ansambel Caravãna Sun (kes veel mõnda aega Prantsusmaal ja Hollandis tuuritab, 6. juulil on nad näiteks Sierck les Baines’is).

Kõik jaanilaupäeval esitamata jäänud lood mängiti ära pühapäeva hilisõhtul meie köögis, kus Supsik tõestas, et on tõusev täht löökriistamängutaevas (mispeale läks kohalviibinud muusikutest lastevanemate jutt teemale “õppigu lapsed ometi ameteid, mis ära toidavad”).

Külaskäigu lõpp kiskus lennujaamas nukraks, sest kui Tallinnas õnnestus akordion ilma kastita pardale võtta ning mandoliini keegi isegi ei mõõtnud, siis eile hommikul tegi Ryanairi Hahni check-in’i mees 200% Ryanairi ning käskis pillid sinisesse mõõduraami toppida. Mõni cm jäi üle ning pillid jäid minu juurde. Kui keegi teab kedagi, kes asub lähipäevil autoga Eesti poole teele ning kel on akordioni ja mandoliini jaoks ruumi, antagu lahkesti teada. Üksiti olgu kõigile õpetuseks, et pillidega lendamisel ei piisa 50-eurosest (ühe suuna kohta) muusikainstrumendi lisatasust, kui pill on kasvõi 1 cm lubatud käsipagasi mõõtudest suurem. Kui teil tekkis sama küsimus, mis meil, et mille kuradi pärast siis seda 50 üldse maksta, siis (kui ma nüüd lõpuks õigesti aru saan) tegelikult võiks selle 50 eest võtta kaasa vaid teise käsipagasi, pillidest mahuksid nimistusse ilmselt mõned flöödid, väikesed lõõtspillid-karmoškad ning kotitäis pisemaid löökpille. Suuremale väiksele muusikainstrumendile (viiul, kitarr jne) tuleb osta pilet nagu inimesele, märkides pileti omaniku perekonnanimeks ITEM SEAT ja eesnimeks EXTRA (kas tiitliks märkida Mr, Mrs või Miss, jääb vist pillimehe otsustada, et mis soost kellegi pill parasjagu on?).

Küll oli kosutav vahelduseks 4-5 asemel 8 tundi magada. Lõunaks jõuavad uued külalised.

P.S. Kuna (tänu LT-le avastatud) ühte lemmikveini tegev Sunnen-Hoffmanni äri Remerschenis oli pühapäeval kinni, langesin Caves du Sud’is emotsioonide ohvriks ning ostsin puhtalt huvi pärast ühe aknaga pudeli. Ei pidanud pettuma. Kui külla tulete, võtke kast ühes :)





Piiks

8 06 2012

Olen hetkel siin.

Punase-lõvi-laeva asemel on River Diva, kuhu mahub veel rohkem inimesi.

Tuldagu!

Muidu on ka kõik hästi.





Kevad tuli töiselt, öiselt ja päriselt

26 03 2012

No ei alga vist iialgi aega, et töövõite või väljasõite ka kiiremini kirjeldada jaksaks!

Nüüd juba üle-eelmisel nädalavahetusel oli laste laager, pärast mida ma olin nii kapsas, et riputasin arvulise kokkuvõtte esimese hooga siia, siis õigesse kohta, aga mitte postituse, vaid leheküljena. Kuni eile lõpuks märkasin, et seda, mida ma justnagu avaldasin, polegi. Või, noh, oli, aga menüüs.

ML jäi seekord arvestatavail kodusil põhjusil tagalasse, mistõttu ahmisin endale liiga palju kohustusi, millest hullem ei olnud kindlasti mitte toidupoodide kammimine või reedene supitegu mitmesaja frikadelliga, vaid nädalaid kestnud mure täieliku vastutuse pärast, igatahes olin laupäeva õhtuks nässu nagu soojas seisnud vana kardulas. Kui pika proovipäeva järel kell pool 8 õhtul ühel hommikul haigeks jäänud poisi emal raudteejaamas vastas olin käinud (mispeale laps tervenes imekombel hetkega), tundsin, et vajan õhku ning dirigent E-l oli täpselt sama tunne. Õnneks oli skaudimajas piisavalt lastevanemaid ning me võisime endale lubada veidi puhata ja mängida.

Läksime korraks jalutama, astusime esimesse ettejuhtuvasse puhvetisse  ning sattusime rahvaste sõpruse peole, mis koosnes ühest laudkonnast – Moldaavia, Läti ja Ukraina päritolu venelannadest ja ühest Saksa mehest, kes omavahel rääkisid vaheldumisi prantsuse, saksa, vene ja inglise keeles ning kes meid külalislahkelt oma lauda palusid ja heldelt kostitasid -, portugali kahemehebändist ja rumeenia pererahvast. Lahkusime, kõht täis, pea mitte liiga, kaasas kuhjaga muljeid ning isegi üks moldaavia rahvatants selgeks õpitud.

No ja teinekord ei saa pikalt planeeritud peole kuidagi hoogu sisse…

* * *

Ilmad on olnud fantastiliselt päikeselised, kuigi mõnel ööl on temepratuur langenud nulli lähedale ning kevadine tuul, teadagi, on petlik. Pärast 40. eluaastat hakkad seda isegi uskuma :)

Aias on tööjärg hoomamatult pikk. Mis tähendab, et kuni jagub ilusat ilma, jääb toas remont seisma jääma.

* * *

Reedene Villu Veski iLife Jazz Party Melusinas oli väga muhe, rütmikas ning päikeseline. Hedvig Hanson arutles enne kontserti, et ei tea, kas inimesed ikka teavad, mida nad kuulama on tulnud ehk kui selgub, et nad ei teegi Andre Maakeriga akustilisi ballaade… Aga kava vastas lubatule ehk eriti hästi tundsid end kõik need, kes olid viitsinud reklaami läbi lugeda ning julgesid natuke kaasagi liigutada. Ja vist esimest korda nägin Taavo Remmelit kontrabassil niimoodi rokkimas.

Aga suure osa publiku pärast on piinlik. Mis mõte oli osta 23-eurone pilet kontserdile ning siis lakkamatult mõmiseda, nagu nokiks nurgas Eest parimate džässmuusikute asemel mingi suvaline süldibänd? Kusjuures sumisejate hulgas oli ka keegi, kes pärast LES-i jõulupidu laste peale tige oli, et need naiste laulu viksilt tooli peal istudes kuulata ei mallanud. Ma ei saanud vastu panna ja poetasin möödaminnes irooniliselt “ärge nüüd ometi end kontserdist segada laske!” repliigi.

Kroonika huvides panen siia ka laps A näpuharjutuse ehk müürilehe.

* * *

Kontserdi järellainetus valgus sujuvalt üle tee rives de Clauseni “kioskitesse”, kus kohtusin kursusekaaslastega esimesest tudengipõlvest ehk L, S ja A-ga, kes jagasid Peda Pärnu maantee ühikas tuba, leiba ja mütsi ning kes on Brüsselis elava L kaudu saanud omakorda tuttavaks Luksemburgis elava L-ga (see kõlas nüüd nagu seebika lühitutvustus). Eile neile lahkumiseks lehvitamas käies andsin karmi käsu järgmisel korral Trieri tulla.

* * *

No ja laupäeval, kui ma olin vähesele unele vaatamata vapralt vastu pidanud laste laulutunni, jõudnud tänu ühele lapsevanemale, kes mu jaama viskas, täpselt minutipealt rongi peale ning näpistama hakkava nälja ning väsimuse tõttu tasapisi norgu vajuva peaga kodu poole loksusin, helistasid äkki Eestist AR ja SA, kes kandsid ette Ernst Enno luuletuse “Kui kõik vahel vaikseks jääb”, mille me aastal 2006 teatris molekulideks lahutasime ja siis uuesti etüüdidena kokku panime.

Üllatuse väärtust ei vähenda teadmine, et nad siiski ei helistanud ratsa- vaid rattamatkalt (aga siiski sadulas nagu KR märkis) ning olla sama luuletust veel mõnedele teistelegi telefonis ette kandnud. Aga ilmselgelt vähestele valitutele :P Ehk siis kui kasutada AR sõnu, on olla hea olla üks, kelle kohta öeldakse “me armastame kõike, mis on päris”.

Olge teiegi päris ja tehke oma hingetempli uks lahti, et headus sisse mahuks.

* * *

Üksiti tuletan meelde, et homsest hakkab Ryanair Tallinnast Hahni lendama. Esimesed kasutavad odavat võimalust meile külla tulla juba selle nädala lõpus.





Kui päikest antakse…

11 03 2012

“Aga minu vanaisa laseb parte!”

Üks paljudest spontaansetest vahelehõigetest, mis Luksemburgi ja Belgia eesti laste laulutunnid eluliselt värvikaks teevad. Eriti osavad on eelkooliealised. Hiljem õpetatakse ju filtreerima.

“Minu ema võtab unerohtu. Isa ei võta.”

Kas me peaksime koduste vahetute juttude filtri laste kuuldes veel tõhusamaks keerama?

* * *

Töine nädalavahetus on möödas. Üle 600 km, üle 130 lapse, 15 laulu ning kõrvale lõigatud-kleebitud 85 paberist parti/tibu.

Midagi põrutavat ei juhtunud, kui mõned põrutavad Valloonia teelõigud välja arvata. Supsiku põlv ei saanud põrutada, ainult “punase täpi”, nagu ta ise ütleb (ning see on siiski kohutav vigastus), aga tema lemmiksukkpükste põlv sai Brüsselis igas mõttes läbi.

Väike kukkumine oli tühiasi selle kõrval, et nad käisid papaga Brüsseli loodusmuuseumis dinokaid ja muid loomi vaatamas, kui ema tööd tegi. Kaks Supsiku joonistust on ka muuseumi kodulehel üleval (nr 23 ja 36)  Tõsi, Supsik on vanakoolijoonistaja ehk arvutiga täielik algaja. Antagu talle ikka korralik pliiats ning paber.

* * *

“Täna oli tore päev.”

Selle on Supsik minult saanud, täpsemalt meie õhtustest päevakokkuvõtetest. Mis muidugi ei tähenda, et ta seda fraasi kell 11 hommikul poleks kasutanud. Parem kohe välja öelda, pärast võib ju pekki minna.

Hommikul sadas Trieris peenikest ja sooja kevadvihma, aga Brüsselis paistis päike.

Ütlesin A-le autos, et mul on väga hea meel olla nii toredate laste õpetaja. Mitte et õpetajatöö mulle varem meeldinud ei oleks, aga pausid on kasuks tulnud ning mul pole häbi ringiga tagasi jõuda. On olnud ja on muidki väljakutseid, loodetavasti ei saa minust kunagi pedantset, kibestunud pedagoogi.

Kogemus õpetab, et kui tahta nii harvade tundidega vähemalt õrnalt samaväärset tulemust, milleni jõudmiseks Eestis oleks aega laialt ehk iganädalased muusika- ja kooritunnid, pean endast neil harvadel päevil mitme eest andma. Patt oleks öelda, et ma kuhjaga tagasi ei saa. Õnneks ma ei pea kedagi vägisi laulma sundima, käivad ikka need, kes tahavad.

* * *

“85 parti? Miks mitte 85 papagoid?” küsis ML, kes jagas eile FBs kuulsa Soome papagoi Nakke videot.

Kaksi, nelja, kuuuuuuuu! ja ma loodan, et teil on vaadates sama lõbus, kui minul eile :)





Kes minevikku ei mäleta…

8 12 2011

…, see ilmselt ei blogi.

Tuleb aeg-ajalt meelde küll, et on üks koht, kust oleks hiljem hea vaadata, mida ma N ajahetkel parasjagu tegin, aga kroonika kirjutamine jääb unarusse, kui on nii kiire, nagu ma elaksin jälle Eestis. Vahemaad on enam-vähem samad, aga Saka või Nõo asemel on tulnud käia Brüsselis ja Lihula asemel edasi-tagasi Luxembourgi vahet tihedamini kui iial varem.

Jõõõõõuuu-luuud, jõuuuuu-luuud!

– 21. november. Saabub eitus ühest toetusprogrammist. Kohe samal päeval taotlus teise kohta ja teine kohe järele.

– 22. ja 24. november. “Meloodiliste tortide” proovid. Päeval ei puhka ega mängi. Supsik proovides kaasas. Esimesel korral on tal mängukaaslaseks M, teisel korral nutt. Neljapäeval enne proovi juuksur K juures, maha jääb päris palju juuksekarvu. Minu omi. See, mis alles jääb, on üle väga pika aja päris minu värvi.

– 23. november. Mäluauk. Selles mõttes, et enam ei mäleta, mida ma tegin.

– 25. november. Õhtul rongiga Brüsselisse. See käib tegelikult nii, et mina ja Supsik rongiga Luxembourgi, väike ajaviitmine Gare’i avenüül, siis postimaja kõrvale parklasse ja seal toimub hargnemine ehk Supsik isaga koju tagasi ning mina Brüsseli rongi. Perroonil kohtun laulukaaslase MM-ga, kes läheb korbinaistega pidusse. Sõit on lõbus ja väljume mõlemad Schumani peatuses. Öömaja perekond R juures. Enne und veel poolteist tundi lauluharjutust värske Euroopa Eestlaste Koori liikme J-ga, kes tahab enne järgmist laagrit teistele järele jõuda. Vara tuttu.

– 26. november. Esimesed laulutunnid Belgia väikeste eestlastega saatkonna majas. 88st on kohal 75 ja 99% nendest kohe tahavadki laulda. Selle üle, et mõni esimeses tunnis ukse juures seisab või pisarsilmil otsa vaatab, üldse ei imesta. Lõuna MA-ga kuulsas Terrasse’i puhvetis. Üllatuse-nimeline salat on hea, aga Belgia teenindus mind oma ükskõiksuses ei üllata. Kohvi- ja konjakiraha jääb neil saamata, sest neid ei õnnestu isegi mitte tellida. Jooks rongile. Schumani peatuses on aga ümberehitustöö igikestev (vähemalt kaks aastat kestnud ning lõppu ei ole näha), seega ei tea kunagi ette, milliselt teelt rong väljub. Ma pole ainus loll, kes maa all kolmel korrusel saepuruplaatidega vooderdatud koridorides trepijooksu teeb ja on sunnitud ikkagi järgmist rongi ootama.

– 27. november. Operatsioon “maja puhtaks” ehk võitlus tuuleveskitega. Kas ma seda ikka olen öelnud, et meil on (jälle) ehitustööd? Mitte et eelmised oleks kõik lõpetatud, aga ilmad on sisetöödeks paremad kui välitingimused. Tegelikult on see kohutav, kui palju on inimestel asju! Ning kui neid on vaja eest ära viia ja paigutada, saab igast tühisest asjast hiiglane. Aga keldrist leiab tee üles esimene jõulukaunistus ehk põlevate täpikestega torn. Küünlad põlevad ja ilus on olla.

– 28. november. Mitte ei mäleta. Ilmselt toimetan teksti, mille tähtaeg ammu möödas. Pean aktiivset kirjavahetust Brüsseli laululaste vanematega (seda kinnitab mu meilikast) ja paljude teistega. Ei puhka ega mängi. Helistan 91-aastaseks saanud EJ-le, kes on sajandat käies märksa reipam kui mullu juubelipidustuste ajal. Selles valguses oleks minu poolt ikka väga piinlik väsimuse või tervisehädade üle kurta :)

– 29. november. Ikka veel ei puhka ega mängi.

– 30. november. Sama + õhtul rongiga Luxembourgi “Meloodiliste tortide” proovi.

– 1. detsember. Juba lõunast Luxembourgi, sest eelmisel päeval rong hilines ja sellega ma jääksin esinemisele hiljaks. Üle pika aja kallab vihma ja plaanist linnas tšillida ei tule midagi välja. Istume Supsikuga JMO kohvikus, ootame, millal A kursus lõpeb. Seal tunduvad need on mu elu pikimad 45 minutit olevat, sest laps keeldub minuga WCsse tulemast, aga teda ma üksi välja ka ei jäta.
JMO eskalaatorid on ehitatud saledate inimeste jaoks (mitte et ma nüüd ülemäära tüsenenud oleksin), kes ei kanna seljas süntesaatoreid koos statiiviga. Ega see mingi popmuusikaakadeemia pole :)
Esinemise ajal hakkab tööle tuletõrjesignalisatsioon, aga laulu me pooleli ei jäta. See on juba teine kord, kui eestlased Luxembourgis signa tööle laulavad :) Tegelikult on selgi korral ilmselt märksa proosalisem põhjus (mais koorilaagris oli anduri viga), aga sarnaste juhuste kokkulangemine on muljetavaldav. Kolmas kord veel ning pikaajaline traditsioon on sündinud. Tõsi, signalisatsioonist hullem on laulda üle lakkamatult lobisevate baltlaste. Raske on 20 minutit vait olla või tõmbuda korraks kõrvalruumi. Raske.

– 2. detsember. Kurb hommik ja mõned leinatoimetused. Kodubüroos on töine. Teen ka maja enam-vähem puhtaks. Magama reedese päeva sees ei jõua ning hommikul tuleb ärgata kell 6.30.

– 3. -4. detsember. Nädalavahetus, mille sisse mahub umbes 8 tundi rongisõitu, 30 min trammisõitu, 1 tund taksos, samapalju autodes, poolteist tundi kiiret kõndi, 7 tundi tõhusat muusikaõpetust kahes riigis kokku üle 120 lapsele (paljud on haiged või puuduvad muul põhjusel) ja ühele täiskasvanule, mitu tundi korralduslikku sebimist (sh ralli toolikäruga, teate küll, see millega saab korraga 10 tooli punktist a punkti b transada ja millega ma omandan pühapäeva lõunaks flaami kultuurikeskuse kitsastes lavatagustes ruumides juba märkimisväärse professionaalsuse), maitsev ja romantiline õhtusöök esimese tudengipõlve kursusekaaslase LRM juures koos MR-ga (ehk 1968. aasta tüdrukute eri) ning kiire külaskäik kohalikku tantsuklubisse, kus meie ja tolle õhtu DJ muusikaline maitse sugugi ei ühti, mis ongi hea, sest saame talutaval ajal magama.

5. detsember. Hommik algab klaasikildudega ja guaššvärviveeuputusega (ilmselt aimate, kes on põhjustaja). Totaalset väsimust trotsides toimetan teksti kallal, jagan Belgia ja Luksemburgi laululaste vanematele viimaseid jõulueelseid juhtnööre, kinnitan ära Bonni sõitjate nimed (ja unustan esimese hooga kaks esimesena registreerunud inimest maha, aga kõik laabub). Supsikuga Bastelstubes ja biopoes. Seekord ilma suurema jonnita.

– 6. detsember. Üsna tubane päev. Keegi ei puhka. Supsik mängib.

– 7. detsember. Juba veidi parem. Võib öelda, et 27 lk teksti, mille puhul tuli arvesse võtta seda, teist ja kolmandat ning mis on käinud parandusteks-täiendusteks tellija ja minu vahet, on lõpuks sealmaal, et võib öelda “tehtud”. Edasine on juba dekoratiivkosmeetika. Supsikuga mäe otsas “Hello Kitty poes” (KIK-Textil-Diskont), kust ostame seitse jõulukuuli sama raha eest, mille eest Bastelstubes saaks ühe. Selgub, et Trieris ei saa kuskilt rentida bassicombo’t, sest neil ei ole või nad üldse backline’i asju pick-up meetodil ei rendi (saad ainult täisteenuse osana). Luksemburgi helimehed samal päeval muidugi kirjadele ei vasta, hea, kui nädala jooksul midagi tuleb. Kirjutan ka tuttavale Euroopa Kooli muusikaõpetajale ja koorijuhile, kas tema ehk oskab aidata, ta ka bändimees ning palju tuttavaid muusikuid. Paanikat vähendab loootus, et bänd saab hakkama ka DI-Boxiga. Ja 10 päeva on aega…

– 8. detsember. Pole veel keskpäevgi :) Igatahes on see lisaks kõigele muule ka pesupäev ning peaks kohe ära kasutama hetke, et ei saja. Pärast kuiva ning päikeselist sügist on muidugi äärmiselt kohatu vinguda, kui korraks väheke vihmasem periood tuleb, aga ega eestlane saa ju hetkeilmaga rahul olla :P

Ei luba, et siit enne pööripäeva tihedat ning mõttestatud teksti lugeda saab, sest jõulupaanika nüüd alles algab. Rahutust suurendab teadmine, et korralikel inimestel on jõulukingid juba ostetud ja/või valmistatud, kaardid saadetud ning kuused ehitud.