Kokkuhoidlik kokkamine

5 11 2010

Esimesel päeval hauta 500g loomalihaguljšši porgandite, sibula, küüslaugu, loorberi, soola, musta pipra ja kröömikese pruuni suhkruga. Ära guljašiks tee, sest see alles oli. Mis sest, et sedapuhku sealihast. Kõrvale keeda näiteks kartuleid. Värske salat kulub alati marjaks.

Teisel päeval soojenda osake sellest hautiseportsust üles. Kartulid võid asendada näiteks riisiga.

Kolmandal päeval lisa pirtsukesele lihahautisele sügavkülmast leitud poolik pakk Aasia juurikarooga, pruuni sojakastet, magusat tšillikastet ja idamaiseid munanuudleid. Külmikusse jääb veel umbes kolme inimese ports hautist.

Neljandal päeval võid selle osa, mis ikka veel alles on, aga millest kõigil on väheke siiber, külmikusse puhkama jätta ning tee vahelduseks kalapäev.

Viiendal päeval keeda potipõhjas kartulikuubikud pehmeks, lisa viimane osa liha-porgandihautisest, 500g purk purustet tomateid, lusikatäis tomatipüreed, pool purgikest hakitud hapukurki ning 4.5 kvaliteetset viinerit või vorstikest, maitsesta veel pruuni suhkru, pipra ja soolaga. Ma tean, et seljanka sees kartulid ei käi, aga see tuli parem kui seljanka. Hapukoor ning mustad oliivid panevad täpi i peale.

Eelneva pika jutuga tahtsin ma tunnistada, et raske süüa teha, kui oled harjumuste ori. Äsja oli meid siin pikka aega keskmiselt viis, vahepeal aga umbes 15. Pärast kõike seda on väga keeruline 2.5 inimesele süüa teha, ikka kipub üle jääma.





Jupp kõige paremat vorstisuppi

8 03 2010

Retsept on tuletatud suurest raamatust Soups and Sandwiches: wholesome ideas for quick lunches, mis on ostetud 1€ eest heategevuslikult raamatulaadalt, mida Luksemburgi briti kogukond regulaarselt korraldab (ja kus me millegipärast ammu käinud ei ole – ilmselt sellepärast, et raamaturiiulid ajavad üle?). Supi nimi on saksa vorstisupp.

Potti läksid:

  • suur hakitud kartul
  • pool sibulat (mina keetsin tervelt ning võtsin siis salaja välja, sest meil ju sibulat ei sööda, teised võivad hakkida ja nii jääbki)
  • 3 hakitud varsselleri vart
  • konserveeritud purustatud tomateid
  • punaseid ube (mul oli poolik topsik valgeid ube tomatis, ilmselt käivad kah, ei hakanud uut lahti tegema)
  • pisut hakitud kapsast
  • erinevaid hakitud vinkusid, õllevõrstikesi (mul läksid käiku “majaviinerid” ehk Herta toodetud strasbuuri vorstikesed ja mingid (mitte Statoil’i) kabanossid)
  • soola, pipart (teelusikatäis pruuni suhkrut oleks ka hea)
  • köömneid (originaalretseptis oli neid tohutu kogus, vist pool klaasi, aga ma ei julgenud üldse panna, mine tea, kas süüakse…)
  • lihapuljongit (tegin poepulbrist)

Toored köögiviljad keetsin pehmeks (lisaks originaalretseptile poetasin magusamaks maitseks sisse ka õige pisut porgandit), siis lisasin konservid. Olen avastanud, et tomatipürees-mahlas keeldub kartul pehmeks keemast (tomatil ja kartulil on mingi suguvõsakana kitkuda?).

Seda suppi julgen vabalt pakkuda ka kõikidele külalistele, sest maitseb täitsa maitsvalt. Kuigi ma tegin märksa väiksema koguse kui raamatus, sai teda nii palju, et meie viiekesi seda ära süüa ei jaksa…





Tänased retseptid

7 03 2010

Camembert’i juustu ja endiiviapirukas käib nii:

  • kulusse kandsin 2 endiiviat, lusikatäie võid, 100g juustu, 1 muna ja paar sl hapukoort, tunde järgi maitseaineid, originaalretsept oli 3 korda suuremate kogustega ja mõeldud neljale, aga meil jäi ikka kaks korvikest üle :P
  • puhastada endiiviad nii, nagu siin näidatud ja lõigata ratasteks (üritasin, aga vajusid hautades ribadeks laiali) ja hautada võis u 5 min
  • juustust lõigata pikad kangid (ära sulavad nad nii ehk naa, aga tugevamad hallitusega servad võivad jääda uhkelt turritama ka)
  • kloppida lahti muna(d), hapukoor ja maitsestada soola-pipraga
  • mina küpsetasin kuus muretaignakorvikest vormis mõned minutid ette, siis panin salatihautise ja juustu korvidesse ja tõstsin lusikaga muna-kooresegu peale, ahju ja seal nemad küpsesid 20 min

Kõik sõime viisakalt ühe ära (Supsik piirdus ühe tükiga), ma ise vist rohkem neid elus ei tahaks, ilma endiiviata meeldiks mulle see piruk hoopis rohkem :) Minuarust maitses hautatud endiivia nagu midagi hautatud kapsa ja sibula vahepealset, aga veidral kombel läks see meie pere sibulapõlguritele hoopis rohkem peale kui sibulasööjatele.

Vaarikate ja valge šokolaadi kooki tehakse nii:

  • küpsetatakse muretaignast koogipõhi või korvikesed või ostetakse need poest
  • katte jaoks on vaja 200 g valget šokolaadi, 100 g suhkruta kondenspiima (mina olen teinud ikka selle paksu ja magusaga, absoluutselt hea jääb ja mitte liiga magus, sest külmutatud poevaarikad on enamasti hapud), 40 g võid (võib ära jätta), 2 lehte želatiini, sorts vett, 400 g värskeid või külmutatud vaarikaid
  • paisutatakse kaks želatiinilehte natuke aega väheses vees leotades ja siis paar minutit kuumas veevannis sulatades nagu ikka, jahutatakse ja segatakse kondenspiima
  • samal ajal kui želatiin jahtub, saab kuumas veevannis osavalt šokolaadi ja või sulatada ning siis ruttu eelnevas lõigus nimetatuga kokku segada
  • valge magus segu valatakse põhjale ja vaarikad helde käega sinna peale (ei ole hea mõte segada, sest marjad hakkavad kohe mahla välja ajama ja tulemus ei tule üldse nii kaubanduslik; külmutatud marjad tuleb ka otse sügavkülmast sisse valada, muidu nad lähevad ju lödiks)
  • enne konsumeerimist peab kook seisma vähemalt kaks tundi, kuni želatiin on kallerdunud (ja külmutatud marjad sulanud) ning maitsed segunenud-kinnistunud.

See kook tuli küll peaaegu sama hea kui prantsuse kondiitriärist ostetu (kuigi ma asendasin osa vaarikaid mustikatega, sest hiired olid öösel sügavkülmas vaarikal käinud) ning on praeguseks hetkeks ka peaaegu otsas :)





Prantsuskeelsed pühapäevatoidud

7 03 2010

Soolane: Tarte au camembert sur lit d’endives

Magus: Tarte au chocolat blanc et framboises

Kõik algas sellest, et A ostis heauskselt-pahaaimamatult kollaseid endiiviajunne, mispeale ma valjuhäälselt hädaldama hakkasin: mis kuri mõte tal küll peas küpseb, et ta maailma kõige kibedama salati koju tõi. Proovis ning tunnistas isegi – kibe mis kibe. Egas muud kui tuli salatipaki pöördelt esimene retsept käsile võtta, kus kavas ka kuumtöötlemine (sest toorelt salatina maitsevad need mu arvates nagu vanaks läind võililled) no ja kui juba muretaigna tegemiseks läks, siis sai juba magusa piruka jagu ka.

Retsepti lugemisega sai muidugi nalja, sest kilepakendile trükitud tekstile ei saa rakendada brauseri järjehoidjat French to English (viimasega saab ka alati nalja, aga ma kinnitan, et palju naljakam on elav interpretatsioon eesti keelde a la “kupeeri (couper) endiiviad ratasteks ja camembert lamellideks”.

Kuna valge šokolaadi ja kondenspiimaga hullates võib süda heledaks kiskuda, siis tuleb vahele rosette traditionnelle vorstiviile haugata (tegelikult tahaks hoopis jupikest kõige paremat (täis)suitsivorsti Eesti moodi…).

Küpsetisi pole veel ise proovinud, sest soolane jahtub-taheneb ning magus peab vähemalt tunnikese külmikus seisma. Õhtul siis vaatame, kas jagan retsepte sõpradele või vaenlastele :P

Alternatiiviks on sügavkülmas poolteist kotti pommes frites‘e :)





Kolm sügavamõttelisemat laulu mu elus ;)

17 01 2010

Esiteks Hubba hubba zoot zoot Rootsi ansamblilt Caramba, klipi taustaks kellegi animatsioon, tont temaga. Vaadake hoopis aknast välja või peeglisse. Kellel on, võivad vaadata albumist või mälust Heleri segakoori laagri pilte ;)

The Rivingtons’i Papa-Oom-Mow-Mow on võrreldes eelmisega märksa sisukam, kuna sisaldab ka mitu salmitäit arusaadavaid lauseid, aga kõlama jääb siiski “pealkiri”. Jällegi, kuna visuaali osas on valida esitaja plaadiümbrise ja lip sync’i köögiduo vahel, siis vaadake parem teist. Aga ega üldse ei pea vaatama, piisab kuulamisest.

The Pipkins Gimme Dat Ding. Selle looga meenuvad tormilised improvisatsioonilise tantsu ööd teatri keldris. Oli mingi aastakäik, mil ükski pidu ei möödunud Lost & Found 1970-1978 topeltplaadita :)

Minu terve tänane päev on olnud sama sisutihe. Miks mitte, kui põues on puhas rõõm :P Pärast projektikirjutaja-reedet ning muusikatädi-laupäeva ei olekski muud teha tahtnud. Ok, vahele mahtus natuke kudumist ja kookose-mustikamuffinid*.

Meie pere fotosektsioon on veetnud kaks tihdeat päeva pimedas. Tulemuseks fotod sarjast “täitsa ise tegin” – ühele olid need üksiti elu esimesed. Tõsi, mõned ilmutamata filmid on seda päeva mitu aastakümmet oodanud – nagu ma aru sain, jagub nüüd avastamisrõõmu mitmeteks keldripäevadeks.

———

* ühes kausis 4 dl jahu, 1.5 dl suhkrut, 1 spl vanillsuhkrut, 1 spl küpsetuspulbrit
teises kausis 2 muna, umbes 1 dl õli, umbes 0.5 dl vahukoort (segada, ei mingit vahustamist)
kausitäied kokku, umbes peotäis kookoshelbeid ja mõnusalt külmutatud mustikaid sisse, segu topsidesse ja – ahju!

Retsept mugandatud kookose-vaarikamuffinite järgi Angeelika Kangi Hommikusöökide raamatust (seal oli õli asemel sulavõi, suhkrut rohkem ning kui ma oleks ettenähtud koguse kookost sisse uhanud, siis oleks muffinite asemel puhas küpsekookos välja tulnud… no ja kohvikoorega ma ei hakand jändama, panin ikka korralikku koort)





Turu-uuring

14 12 2009

Kuna meil ei ole ka sel aastal lauda all looma, keda vorsti sisse veristada ja piparkoogitaigna jaoks siirupit ma ka ei keeda (kahe aasta tagune ebaõnnestumine ei ole ikka veel meelest maas), siis – austatud lugejad, kes te olete kindlasti hea maitsega inimesed – oskate ehk soovitada, millise tootja verivorstid ja piparkoogitaigen sel aastal kõige paremad on? Üks päkapikk asub neljapäeval Eestist teele, aga kuna ta ise suur vorstisõber ei ole, on valimine talle liiga karm väljakutse. Taigna söövat ta ka tavaliselt toorelt ära, mistap küpsemise omadused jäävadki saladuseks. Mulle endal meeldib ka taigen, aga no mõne tähekese ja südame võiks ju ahju ka panna.





Laimasin kana

6 10 2009

Pruunistasin malmpoti põhjas tükeldatud kanafileed (2 tk) koos mõne pisikese küüslauguküünega. Lisasin hautamiseks veidi vett, maitseks tavalist soola ja musta pipart. Siis mõtlesin, et peaks jälle midagi uut proovima. Kana olen teinud viiekümnel erineval kodusel moel soolates ja pipardades (Cayenne on lemmik tavalise musta järel), aeg-ajalt erinevaid maitseaineid lisades (rosmariiniga läks kord täitsa pekki), lisaks kolmel erineval moel mehhiko moodi, orientaalsemalt sojakastmega, isegi karriga (Tai punasega), poes saada olevate magushapude mögadega, apelsiniga jne jne.

Kui ei proovi, siis ei tea ehk julge hundi kana rind on rasvane huvitav, mõtlesin ma siis ja uhasin potti ühe kuivama hakkava laimi mahla, korraliku supilusikatäie mett (tavalist, mitte vedelat) ja näpuotsatäie ingverit (jahvatatud, värsket ei olnud) ja pärast veel veerand sidruni mahla otsa, sest liiga magus jäi.

Pärast lugesin kokaraamatutest, et enne peaks mahlad ja meed ja ingverid kokku segama ja kanal laagerduda laskma, karamellistama, kana eelnevalt paneerima ja muid imeasju.

Aga tagurpidi sai ka väga hea.





Vastlapäev seljankaga

24 02 2009

Panin eile peotäie guljašiliha eraldi potti ja keetsin puljongiks. Lugesin perele sõnad peale, et nad käed suitsulihast eemal hoiaks. Siis mõtlesin, et paneks herned likku, aga ei viitsinud ülemise kapiriiulini ronida – jõuab hommikul ka. Aga hommikul selgus, et kapis ei olnudki herneid – ilmselt ma ikkagi ei olnud neid ostnud. Mäletan, et ma ei suutnud poes otsustada, millise paki peaks võtma…

Tegin siis hoopis seljankat. Sibulad hautasin pehmeks ja hõõrusin sibulatükivihkajate rõõmuks läbi sõela.

Mulle küll maitses ja Supsik sõi esmalt enda taldriku tühjaks, siis poole minu taldrikutäiest ja poolteist tundi hiljem ka pool isa portsust.





Vastlakuklite kaks äärmust

23 02 2009

Eestis on kombeks ühendada liiga palju saia ja vähe vahukoort.

Siin on kombeks vähe saia (kui täpne olla, siis saiast pole haisugi, tuuletasku hoopis) ja liiga palju vahukoort. No seda oli ikka nii palju, et ühe asemel oleks viiele jagunud.

Tegelikult võiks ju ise parajaid kukleid teha, aga selleks aastaks on isu täis.





Kohupiimakook siin, toorjuustukook seal

6 01 2009

Mermaid arutles hiljuti, et inglased on ikka imelikud – kõik, ka soe söök, käib ainult on toast. Cheese ja beans ja eggs ja isegi tema tehtud ahjukalkunit soovinud külalised kartulite asmel on toast.

Sakslastel on mingi jama kohupiimakookidega. Kookide valik on pagari- ja kondiitriärides enamasti nirumast nirum ja ega nad maitselt ka suuremad asjad pole. Sekka satub üksikuid kooke stiilis “marjad ja tarretis muretaignal” ning täiesti mõttetuid (šokolaadi või kakaoga ära rikutud) keekse, aga suurem osa on ikka kohupiima- või toorjuustukoogid. No ja siis muidugi rasvas küpsetatud kohupiimapallikesed.

Mitte, et mulle kohupiimakoogid ei maitseks. Pakkumise rohkus aga näitab, et on neid, kes ei saa vist päevagi ilma.

Kui tahta head poekooki, peab ikka Luksemburgi sõitma. Ja kõige paremad mälestused kohvikukoogist on mul Viinist. See oleks muidugi ka totaalne katastroof, kui Viini kohvikus halba kooki andma hakataks.

Tõsiselt hea koduse kohupiimakoogi jaoks on aga teatavasti vaja tavalist Vilma / “Juubeli” tordipulbrit (ilma igasuguste kakaodeta või muude lisadeta). Seda kooki nimetatavad meie naissugulased “Чудо” (“ime”) koogiks, kuna seda küpsetati muiste Vene (Nõukogude) samanimelises elektrilises koogivormis. Mu õel on see vorm senimaani töökorras. Emal vist ka. Kook ise käib nii, et kohupiima sisse segatakse muna ja suhkur (ei mina tea täpselt, kui palju, umbes 1 muna 250g kohupiima kohta ja suhkrut maitse järgi), pannakse vormi esmalt kohupiimasegu, siis pulber, siis jälle kohupiim, siis pulber ning peale laotakse või (või margariini)tükke. Põhja võib panna ka õunu, rabarberit või marju, aga võib ka ilma. Jahtunud kook keeratakse vormist välja (põhjast saab ülemine korrus), vahukoor peale ja – läks!