Hülge möla ja muidu Californiast

6 07 2013

Sugulane, kellega kahjuks ei kohtunud, kuna ta just meie sõidu ajal Kansasesse kolis, ütles ‘You are going to love California’. Tal oli õigus.

Jah, mulle meeldis. Ilmselt keegi ei üllatu, aga ookeani lähedal meeldis mulle märksa rohkem kui sisemaal, isegi kui suure vee ääres hakkas pärast jubedat kõrbemist esialgu päris külm. Temperatuur vaheldus väga kiiresti – mägedes ja/või ookeani ääres oli jahe, sisemaal aga väga kuum. Kümne minuti jooksul kümme pügalat siia-sinna oli tavaline.

Siin – seal

Vaikse ookeani ääres ei olnud kuskil eriti vaikne. Kord ajasid ajasid loomupärast hülge möla elevanthülged (all fotol tunduvad nad pisikesed nagu kalad, tegeikult olid aga röögatu suured ja kisasid, mis kole), kord merilõvid (kes olid eelmistega võrreldes igas mõttes tagasihoidlikud), viimases ööbimiskohas ka pääsukesed. Mitte ükski salutäis ööbikuid ei röögi öösiti nii valjusti kui pisike pesakond kaldapääsukesi.

IMG_06272013_131440

Muidugi mühisesid ka lained, kuigi tormi meile kogeda ei antud. Mõõdukas lainete laul ning mõnus merehais mõjuvad mulle mõistagi nagu palsam.

Ükski rannakalju pole teisega sarnane. Carmel, Point Lobos:

IMG_06272013_161651

IMG_06272013_161734

Vesi oli külm ka Mendocino muidu üsna vaikses jõesuudmes.

IMG_07022013_172639

Lõpuks oli ikka meri põlvini ja nalja nabani.

IMG_07022013_172619

Ebasportlikult halvasti varustatud inimestel ei olnud loomulikult lainelaudu ega sobivaid ülikondi. Pealegi olen vähemalt mina vanemas eas kohutavalt arg uusi trikke proovima. Turvalisem ja mõnusam on hommikul enne hullavate laste ärkamist hotelli basseinis konna tõmmata :)

Minu salaplaan visata end lõpuks ometi mõneks tunniks jahedamas kohas päikese kätte lamamistooli ei saanudki teoks: viimaseks kaheks päevaks õnnestus broneerida öömaja vist terve California ning Nevada ainsasse pilvisesse paika. Elasime otseses mõttes pilves. Ja meri oli hülgehall. Ja kõik oli väheke väsinud, meie ka.

Aga lõhe maitses hea, isegi mõõkkala.

IMG_07012013_172435

Viimasel hommikul sadas alla isegi 30 jämedat vihmapiiska :)

Roots and boots

San Franciscos olime kokku neli ööpäeva ning veidi ka tulles ja minnes, kuivõrd lendasime just sinna ja sealt.

Ma ei ole suurlinna inimene, aga SF hakkas täitsa meeldima. Väga vaheldusrikka miljööga ja sõbralike inimeste linn. Udu tõttu ei ole mul kohustuslikku sillafotot, aga suvaline seinaplaatide kujund on ka tunduvalt lõbusam.

IMG_06282013_165154

Nii mõnegi mõttetu suveniiri asemel tõime viimasest külast koju hoopis mõned väga pika ja poolapärase perekonnanimega Matt’i tehtud seinaplaadid.

San Franciscost põhja poole jäävates asulates oli üldse väga armas. Näiteks Jenneris leidsime lõpuks puhveti, kus pakuti märksa korralikumat kohvi kui Starbucksi lurr ning kus tunnevad end vist päris hästi ka need inimesed, kes talu gluteeni või piima või mingil põhjusel liha ei söö.

IMG_07012013_144003

Päris tihti mõtlesin nende kahe nädala jooksul, et kas toiduallergia ja -talumatus on ainult Euroopa probleem. Laktoositalumatutel on vist lihtsam toime tulla kui tsöliaatikutel, sest – nagu esimese öömaja lähedal bensukas kohatud pudelil kirjas oli – isegi muscle milk contains no milk.

Gluteenivabu jahutooteid nägin ühes poes – San Francoscos Cow Hollow ja Marina piiril Chestnuti tänaval. Tolles Marina Supermarketis, mis oli suuruselt (väiksuselt) umbes nagu meie tänava Edeka, aga nii Edeka kui ka ‘meerikamaa Safeway või Walmartiga võrreldes päris kallis, müüdi küll igasuguseid imelisi toidutarvikuid. Väikelinnades ja teeäärsetes ostukeskustes mõtlesin, kuidas küll saavad reisil hakkama need, kes ei saa piima juua või ei taha saia süüa. Euroopas on riisi- või maisivahvlid nii tavalised ja rikkalikuma hommikusöögi kõrvale pakutav brown bread ei ole kaugeltki mitte must leib, vaid pruuniks praetud täistera röstisai. Muide, kuskilt Kernville’i lähedalt Mehhiko toiduopoest ostetud maisitortiljad maitsesid nagu kollase guaši vesilahusesse kastetud paks kuivatuspaber.

Chestnuti tänava jupike Divisadero ja Fillmore’i tänava vahel oli muidu ka väga elus koht pisikeste poodide ja populaarsete söögikohtadega.

Kohustuslikule ostutänavale (Union Street) ei jõudnudki. Pole ka mingi margitarbija :P

Rohkem aega veetsime hoopis thrift store’ides, neid oli eriti tihedalt muidu üsna mõttetus läbisõidulinnas Barstow’s. Oleks saanud, oleks kaasa toonud ka Hammondi oreli, aga lennureisiga kaasnevate kitsenduste tõttu piirdusime kastitäie vanade vinüülide ja muu mudruga. Supsik sai ühest poest kauba peale päris tutika mängukoera ning mitte päris tasuta ühe umbes minuvanuse nuku. Paraku läks sellel juba järgmisel päeval üks jalga hoidev sisemine ühenduskumm katki ning nüüd ootab moekas nukuneiu operatsiooni.

Üks pood, kuhu ilmselt iga muusika- ja/või mittedigifotohuviline pikemalt peatuma jääb, on Fiddles € Cameras Fort Bragg’is. Samas linnakeses on ka väga armas kohvik ning Pipi suka- ja sokipood (ma ei küsinud, kas neil ikka Lindgreni esindamise litsents on :P Ime, kui sealpool maakera üldse keegi teab, kes on Pipi ja/või Lindgren. Meid teenindanud neiu ema oli sakslane, sellest võib-olla ka huvi.).

Hipsteritele ja muidu wannabe’dele teadmiseks: läänerannikul ja Las Vegases kantakse vähemasti sel suvel saapaid. Keset suurt suve kõrge säärega ja/või karvaseid. Muu keha võib sõltuvalt kohaliku omavalitsuse kommetest ja tolerantsi piiridest olla peaaegu (SF-s tükati ka päris) paljas. Plätude ja sandaalidega, olgu need nii peened kui tahes, äärmisel juhul kontsaga stilettodega käivad peamiselt turistid ning tosse (koos ilmselt igavesti kohustuslike kõrgete valgete tennisesokkidega) kannavad lihtsalt kohalikud :P

Quo vadis, ESTO?

Üheks oluliseks lollide “leitsakuturistide” (vt mu varasemat kõrbeteemalist postitust) ajastuse põhjuseks külastada teist poolkera just juunis-juulis, mitte aprillis-mais, oli Euroopa Eestlaste Koori otsus osaleda juuni viimasel nädalalõpul suurel ühendatud üritusel – Lääneranniku Eesti Päevadel ja ESTO-l.

Suur hulk lauljaid osales juba jaanipäeva paiku ka Kanadas Seedrioru laulupäeval, meie (lauljana mina) piirdusime ühe reisil ühe riigiga. Teised tulid ja läksid ja elasid vastavalt võimalusele ja võimetele.

Minu jaoks olid LEP-ESTO ametlike hotellide ja ürituste hinnad ilmselgelt ilmselgelt ja kordades liiga soolased. Lauljad said laulupeol ikka tasuta osaleda. No niivõrd-kuivõrd, sest sõit ja elamine ületasid Eesti laulupeol osalemise kulu mitmekordselt :P Nt esialgu Euroopast osalevatele lauljatele lubatud tasuta sissepääs avatseremooniale kitsenes kuu enne üritust vaid Eestist saabujatele. (Kes meist on rohkem eestlane? Kas mujal Euroopas elavad eestlased peaksid olema vaikimisi jõukamad või oodatumad kui nn kodueestlased? ESTO on olnud ju väliseestlaste festival?) Kui mõned päevad enne pakuti uuesti viimaseid 35 piletit 35% soodsama hinnaga, siis ma enam ja mitte ainult jonni pärast ei tahtnud.

Mõned meie lauljad said aga vaikselt ürituse sponsoriks, kuna olid lisaks täishinnaga avatseremoonia piletile ette ära ostnud ka transpordi laulupeole, kuhu neid tegelikult ametlikust hotellist tasuta bussidega kohale viidi :)

Laulupeo kontsert ei toimunud kliima mõttes tõesti õnneks vabas õhus, vaid suures kirikus. Juhhei, too kirik asus ka meie öömaja lähedal (kuigi mäkketõus oli neetult raske – kes SF-s käinud, see teab, et nõlvad ei pruugi olla just lauged…).

Proovi ja kontserdi vahel anti ka maitsvat lõunasööki, Stockholmi Estivalilt oli kibe näljakogemus meeles, seega taipasin juba eelmisel päeval küsida ning söök ületas kõik ootused… vähemalt pikalt heeringanäljaste arvates, kes esimesed järjekorras sööma jõudsid.

Mõistan, miks see üritus kallis oli: SF ei ole odav linn. Samas ei mõista ka,  mulle meeldinuks see üritus mõnes väiksemas, kompaktsemas ja vähem glamuurses kohas.

Raiskasin linnas mõttetult palju aega ja närvi otsimise ja seiklemise peale: reedel ei leidnud ma proovikohta üles (oma viga, et ei kontrollinud, Marriotti hotelle on rohkem kui üks) ja laupäeval tõsteti õhtune salakõrtsi üritus ühest kohast teise. Liiga kaua esines trikimeister Jürgen (külje pealt nägi ka kõike, mida tegelikult nägema ei peaks, höhö) ning selleks ajaks, kui bänd lavale tuli, pidime meie oma äärelinna hotelli poole teele asuma.

Hommikune ja õhtune lastehoid Grand Hyattis oli vähemalt meie lapse ja ka meie arvates väga tore! Paraku lõppes see õhtul 22.30 ning ESTO ööelust me osa ei saanud. Armas, et last õhtul ära tooma minnes kohtasin trepil Kanadas elavaid õdesid L ja J (kes ei ole aastatega suurt muutunud) ning oli kohutavalt kahju, et kohtumine jäi nii napiks.

Mõistagi ei ületanud pisikese rahvakillu üritus, oli ta nii uhke kui tahes, kohalikku uudisekünnist, kuna samal ajal toimusid Gay Pride ja BART-i streik.

IMG_06302013_114916

Ilma väikeste lasteta ja senti-ei-loe-reisieelarvega osalejatel on muidugi märksa värvikamad muljed. Ja ega ma ei nuta, koorirahvaga jõuab alati ka Annabergis hullata.

Aga mis mind väliseesti üritustel segab, on eesti keele tahasihoidlik kasutamine. ESTO-l oli Estivaliga võrreldes vähemalt see eelis, et inglise keelest saavad inimesed üldiselt paremini aru kui rootsi keelest :P Ikkagi, kui tahta eesti keelt hoida (ja katsugu korraldajad öelda, et nad seda teha ei kavatse, sellisel juhul ei peaks nt Eesti riik ka neid üritusi toetama), siis peaks rohkem pingutama. Põhitekstid ikka peamiselt eesti keeles ja siis tõlge kõrvale, alati saab ju nt kavalehed teha kohalikus keeles.

Lõpetuseks kaks kohustuslikku turistipilti (muidugi ka peaaegu kohustuslikult halva mobiilikvaliteediga)

Cable car’iga saime kaks-ühes-atraktsiooni: vagun jäi mäe peal seisma ja tuli uuesti käima lükata :)

IMG_06302013_130041

Alcatrazis käisime mõistagi ka. Pildil ei ole mitte avar ühiskong, vaid aken ja Aknad õmblus- ja harjatsehhi vahel. Neis saalides oli fotonäitus vangla viimasel päeval tehtud fotodest.

IMG_06302013_152901

* * *

Eile rõõmustasin liiga vara – täna öösel kell 3 -5 istusime Supsikuga üleval. Tema jäi uuesti magama vist 5:30, mina veidi hiljem. Magasime keskpäevani ja täna pealelõunal olin nagu puuga pähe saanud.





Ma tahaksin koooodus ollaaaa…

4 02 2013

Laupäeva hommikul väljusin kell 9. Tagasi jõudsin pühapäeval kell 21. Et pakkida lahti eelmise 36 tunni kotid ning mõelda, mida täna kell 10.30 kodust väljudes kaasa võtta. Et jõuda koju loodetavasti natuke varem kui õhtul pool üksteist.

Vahele mahtus parasjagu tööd, ML sünnipäev toredate inimeste ja rikkaliku lauaga ning mille järel avanes Muusik Seif. Täitsa kohe avaneski. Inimesed, kes tšakraid usuvad, said ilmselt need ka lahti. Oooooleeeen looootusest joooobund, absoluutuselt. Kui lahked inimesed mind pärast kontserti Brüsselisse viisid (autos sai veidi tukkudagi), ega siis ju magama ei mindud. Tõsi, pererahvas osutus minust vapramaks, neid ei oodanud ees ka tihe tööpäev, aga kell 5 pidanud nemadki tunnistama, et James Bond on tugevam :)

Millisest ajast ma homme õhtuks veel kolm kleiti välja lõikan ja proovimiseks kokku traageldan, pole aimugi. Päevi on nädalas sama palju kui teistel, aga kui ainult uneajaks koju jõuda (kui sedagi), siis… njah. Homse päeva keskele sattus veel üks toiming Luxembourgis, mida pole võimalik kuhugi lükata,  mis jälle napsab väga olulise tüki päeva. Selle ja õhtuse melotortide proovi vahele jääb paaritunnine auk. Koju pole mõtet sõita, et kohe tagasi sõita. Peaks endale autokaravani ostma ja seadma sinna sisse mobiilse käsitöötoa ning stuudio. Aga autojuhti oleks ka vaja, sest enamasti on nii, et kohale jõuaks sõita, aga tagasi mitte. Ja koduabilist, kes lisaks koristamisele oskaks sorteerida-arhiveerida noote ning käsitöötarvikuid. (A lisaks siia kindlast ka, et fotosid) Kes traageldaks suurima heameelega, eemaldaks traagelniite veel meelsamini ning teeks nii, et terve maja permanentselt niidiotsi täis ei oleks. Lippaks praegu poodi leiva järele. Remonti võiks ta ka teha. Ja tal võiks olla oma elamine, sest ega meil teda kuskile panna ei oleks :)

Tahaks poolduda. Eile ütles Belgia rongisaatja, kes püüdlikult neljas keeles teadustas: “In Arlon this train will be cut into two parts.” Eelnevalt oli ta saksa keeles teatanud, et “In Aarleen dieser Zug ist geschneiden.“. Tegin kõik, mis suutsin, et mitte naerma pursata. Aga ta vähemalt püüdis, tavaliselt lülitatakse Valloonia territooriumile jõudes flaami keel kavast välja ja jääb le français. Milles mina suudan märksa piinlikumaid vigu teha kui reisisaatja saksas keeles. Kui ma üldse suudan lause moodustada :P

Üks osa minust võiks nüüd jääda koju õmblema ja teine osa Strasbourgi sõita. Kolmas jääks üldse parema meelega voodisse, magaks umbes tundi kuus ning siis teeks rahulikult maniküüri. Rongis ei saa ka täna magada, sest Supsik tuleb kaasa.

Siin ma läen, olen valind tee…





Talverõõmud

22 01 2013

Kas see oli kaks või juba kolm talve tagasi, kui üks lumememm seisis aias ka vapralt nädal aega. Igatahes on tore, et lastel on talvekuul veidigi talverõõmu. Mullu ei olnudki põhjust kelku keldrist välja tuua. Vahepealsete sulailmadega on teisipäeval A ja Supsiku tehtud memm küll väheke paremale paindes (nagu hakkaks kohe ilmateadet lugema), aga midagi peale nina pole küljest kukkunud. Tõsi, nad võtsid antud pea jaoks liiga suure porgandi :)

Kõik talvine ei ole aga mitte nii tore, pühapäeva hommikul sain oma varsti 20-aastase juhistaaži, millest enamik on veedtud märksa põhjamaistemas tingimustes, kõige jubedama sõidukogemuse. Vihm ja paar kraadi külma = teadagi millega. Aga kohale ma jõudsin ning hilinemisest tingitud ärevusest hoolimata läks kõik päris kenasti. Välja arvatud aaaaöööäääääeeeeeeeeet minu intekalõigus. Nagu poleks elus minutitki lavakõnet õppinud, kohutavalt piinlik!

Supsik vehkleb väiksemate laululaste rivis keskel punase põllega (see valmis koos valge kleidiga käppelt eelmisel õhtul ja sai liiga pikk, kuna ma unustasin, et lastel on ju “õllekõht” ehk kõik, mis peaks püsima vöökohas, vajub ikka punnu alla).

Aga hästi uhke, et M-L ja M kooli käima lükkasid ning et see nii palju tähelepanu pälvis. Uhke, et 10 meest tulid avamisele laulma ja laulsidki. Naised ja lapsed laulavad ju niikuinii, pealegi järjest paremini. Samal ajal, kui ma endas suhtes järjest kriitilisemaks muutun, võin lauljaid järjest enam kiita. Aga nii vist ongi loogiline.

Täiendus: A arvas, et pilt peaks ka olema. Olin ise varahommikul samamoodi mõelnud, aga ma ju ei oska.

l-memm





reha ja Reha, uni ja Uni

6 02 2012

Kuidas küll endise tööviljakuse tagasi saaks, ah? Labiisuse asemel stabiilsuse?

Eesti keel on saksa keelest läbi sajandite kopaga kokku laenanud, aga tänane saksa Reha on küll hoopis midagi muud kui vana eesti reha. Kuna varahommikuti langeb temperatuur alla 10, ei ole rehaga midagi teha. Kahjuks pole sel hooajal ka lumelabidat veel põhjust liigutada olnud. Eelmisel esmaspäeval sadas küll terve päeva, aga siis oli veel sula ehk maha ei jäänud suurt midagi. Hoovis kraapisime Supsikuga laudade ja kivide pealt kokku kahe tillukese lumememme jagu. Norrakate ilmateade on lubanud lund küll 5. veebruaril, küll veidi hiljem, aga ikka ja jälle nihkub see lootus kaugemasse tulevikku või kaob sootuks. Eile veel paistsid 14. veebruari juures lumepilved, nüüd on järele jäänud vaid lörts ja vihm 15.

Supsikust on kahju, ta nii igatseb lund. Kelgutamine üleaiapargis oleks meile praegu parim Reha, aga ei anta mitte helvestki. Kodune seinakell-ilmajaam prognoosis eilegi ekslikult lumesadu, aga päike säras õhtuni välja. Nelja-aastasele ei ole väga lihtne selgeks teha, et ilmaennustused, eriti need koduelektroonilised, on ekslikud. Enamasti läheb kõik just vastupidiselt sellele, mida soovid.

Laupäeval pärast tunde rongiga koju sõites nägin raudtee ääres uisutajaid: suur sile üleujutatud karjamaa oli muutunud unistuste liuväljaks. Kui lund ei saa, võtaks vähemalt uisutamise. Aga äkki oleks tark veel nädal aega oodata, kuni eelmised luud on korralikult kokku kasvanud? Pealegi, kuidas ma sinna saan, kui autot ei ole, rong “nõudmisel” ei peatu. Rahvarohkele linnaliuväljale ei taha küll praegu minna, keegi võib seal hooga ribidesse sõita.

Ja jälle ma ei maga öösiti. Kuu on ennast täis, igal öösel kella kolme ja kuue vahel on uni nagu peoga pühitud ning siin ei aitaks vist ka unele spetsialiseerunud Uni-Klinikum.

Panin end rahva-Uni‘sse saksa keele kursusele kirja. Loodan, et see ikka toimub, eelmine sarnane jäi mäletatavasti lobisejate vähesuse tõttu ära. Püsilugejatele vihjeks, et õpetajaks on toosama mitte enam verinoor Frau Dr, kellega ma olen kohtunud kahel B1 semestril ning kes unustab hommikuti seeliku selga panna :P Oleks tore meditsiini-, auto- ja kindlustusalase kõrval muudki sõnavara arendada. Eile Supsikuga pärast tuulist mänguväljakut kohvikusse põigates tundsin jälle, kuidas kõik kanalid kinni löövad, kui on vaja rääkida.

Käisime esimest korda lähedalasuvas Maria’s Kaffeestübchenis. Ja seal olid täpselt samad koogid kui kõikides teistes pagariärides. Olen juba valmis oma mütsi ära sööma, kui leian lõpuks mõne koha, kus saab maitsta täiesti erilist hausgemachti. Armsad M&J, kui te seda lugema satute: on tagumine aeg heita tõlkijapastakad nurka ning avada oma pagari- ja kondiitriäri! Sest – tuletades meelde ühe teise M lootusetult naljakat keelevääratust jõululoterii auhindade loosimisel – M sulest tuleb ju aina uusi ja uusi hõrgutisi :)

Aga tegelikult ka, mõni üliõpilane võiks teha teha väikese uurimustöö sakslaste tarbijakäitumise kohta pagarikodades. Kas on sortiment nii üheülbaline, sest tarbijad nõuavad ikka ja jälle samasugust (ning enamasti üsna maitsetut ning kuiva) purukooki, õunakooki Švaabi moodi või Schwarzwaldi kirsitorti ning keegi ei julge vaheldust pakkuda? Või on see ainult siinse piirkonna probleem? H näiteks väitis, et Görlitzis olla Käsekuchen’itega kehvasti. Tundub uskumatu, aga neil päevil, kui H siin oli, polnud neid saadaval ka meie ümberkaudsetes ärides. Populaarne porgandikook, muide, maitseb nagu pähklikook, sest pähkel teatavasti suudab kõik muud maitsed seljatada.

Lõpetuseks väike tähelepanek, et veidi kallim 1. klassi rongipilet on end vähemalt minu jaoks igati õigustanud: hea laupäeva hommikul uhkes üksinduses värvilisest paberist sokke välja lõigata. Ning ma olin juba unustanud, milline kirju ja aromaatne seltskond igal laupäeva lõunal Wasserbilligist Trieri sõidab. Hommikul paberist sokid, lõunal viinasokid…





Eulenspiegeli kursus

17 02 2011

Mäletatavasti oli minu eelmine saksa keele õpetaja mitte enam esimeses värskuses daam, kes oli oma doktorikraadi ja positsiooni kohta ka nagu põder tuntud Hülgevea-laulus: ülemeelik ja liiga kõrgel, liiga kõrgel seelik… Igatahes harjusin ma lõpuks temaga ära või tõmbas ta end tagasi, lahkusime sõpradena. Aga siiani on kahju, et ta meie suulist kõnet üldse ei parandanud. Seda, mida mul kõige enam vaja oleks.

B2 kursus tundub mulle esialgu hullult raske. Ossasadam, esimeses tunnis panid kõik kapates jutustama (tõsi, pooled väga tugeva slaavi aktsendiga, nii et vahepeal ei saanud ma tõesti mitte midagi aru), ma ei jõudnud sissegi hingata, kui juba keegi vahele hõikas. Õnneks ei ole ma seekord ainus eestlane!

Õpetaja on eelmise totaalne vastand. Noor ja meessoost, mõistab huumorit, aga ei naera maja värisema. Nimi meenutab Till Eulenspiegel’it :) Eelmise neljapäeva tund oli minu jaoks üsna intensiivne ja põnev, pidime muuhulgas Saksa uue laine ansambli Ideal laulu Blaue augen sõnu kuulama ja lünki täitma. Eks näis, mis täna saab. Kodutööks oli vaja kirjutada tekst kellestki tuntud persoonist, nime ei tohtinud nimetada ja kasutades võimalikult palju omadussõnu. Ma võtsin skandaalse Trieri poisi, Guildo Horn’i. Karismaatilise kuju puhul omadussõnade valikul probleeme ei tekkinud: 290 sõnast 39 on vist päris hea tulemus?





Keeled suhu ja alles siis Euroopasse

1 12 2010

Esialgu piisaks ehk sellestki, kui saaks keeled kõrva.

Võib-olla tuleks enne lennuki õhkutõusmist, kui pardateenindajad “puust ette ja punaseks” turvajutu lõpetavad, näidata reisijatele näitlikult ka seda, kuidas lülitada välja mobiiltelefone ning muud tarbeelektroonikat? Lisada reeglitesse, et telefon, mis pardal sisse lülitatakse, kuulub konfiskeerimisele?

Aga kuidas selgeks teha, et siis, kui rattad vaevalt maad puutuvad, ei ole veel aeg väljapääsu poole joosta?

Eile pidid stjuardessid lausa mitu korda röögatama: “Sit down!!! I have to remind you that this is not a bus, ladies and gentlemen!

P.S. Borat oli samal reisil, aga mul oli juba märksa noorem, nägusam ja lätlasem naaber olemas, kel polnud kahju ka oma salvrätti ulatada, kui mu ees istuv mees otsustas mingil kummalisel põhjusel hakata kätega selja taga istmevahes kobama, nii et mu laud logises ja joogitops ümber läks. Paraku ei saanud ka tema aru keelest, milles ma üritasin talle viisakalt teada anda, et tema selja taga on ka inimene :P





Väikesed rõõmud

24 01 2010

Täna hommikul ärgates (kell 9, juhuu!) oli üle pika aja unenägu meeles. Haapsalu muusikakool töötas jälle St Peterburgi hotelli majas ning endised õpilased käisid seal täienduskursustel. Talvises piiskopilinnuses oli nii libe, et normaalselt liikuda sai ainult uiskudel. Jää oli all ja peal õhuke lumekiht. Need, kes ilma uiskudeta olid, pidid mööda müüriäärseid ja hekke komberdama, et mitte pikali kukkuda. Aga ega ma seal niisama luusinud, mul oli ikka asja ka – tegime nimelt toomkirikus teatrit. Kirik nägi seest hoopis teistsugune välja: palju väiksem ja puidust vahelaega, kantsli all oli aga mantelkorstnaga köök :) Ebaselgeks jäi, mis tükki me seal mängisime (ei olnud “Taevaväravad ja põrguleegid”, isegi mitte “Karmeli tütred”… ;) ). Tegin etenduses kaasa, aga vaheajal puhastasin seda kööginurka ja riidlesin linnapeaga, miks mina pean kodanike järelt koristama. Linnapea küsis vastu, miks sellel etendusel üldse peab vaheaeg olema, ilma saaks ju kokku hoida… :P Rohkem kahjuks ei mäleta.

Eile tunnis teatas üks laulunublu, et neil olevat kodus pilt, kus mina trumme mängin. Ainus kord olen seda avalikkuse ees teinud kevadel 1996, Haapsalu noorteansamblite festivalil “Ta pöörleb siiski…” (“mitte enam verinoorte naiste ansambel Ylbu & Ähward” oli isegi Kroonika nupus mainitud, Riho Baumann vist kirjutas). Teoreetiliselt võinuks tüdruku vanemad sellel festivalil ju olla, aga kahjuks oli laps laulupildile trummid juurde fantaseerinud. Mulle piisav põhjus reaalne trummipilt üles otsida ning sõpradele rõõmu valmistada (feissbuugis näeb).

Neljapäeval tõestasin iseendale järjekordselt, et liigne agarus on ogarus. Kaks liiga hästi ette valmistatud saksa keele kodutööd teenisid aplausi, vastasin veel jupp aega inimeste küsimustele ning lõpuks laulsin õpetaja tungival nõudmisel Friesenliedi (lingi all on “Põhjamere lainete” sõnad friisi murdes, saksa ja taani keeles, mina laulsin vastavalt tellimusele eesti keeles, ikka Läänemere lainetest). Mul õnnestus kõik see esinemispinge endale selja sisse tõmmata, tänaseni pole üle läinud, võimle või masseeri palju tahad. Ilmselt ma ikka mõtlen valesti, ommmm… Registreerin end selleks poolaastaks ilmselt kõnelemise kursusele, ehk saan siis noka vabamalt lahti ega vaja pärast enam kui 10 suulise lause moodustamist enam sanatooriumiravi.

Täna pealelõunal läheme külla – ühele asjalikule noormehele ja tema vahvatele vanematele.

Nebenbei bemerkt, Trieri Chopsticks’ist võib edaspidi toidu tellimata jätta – elu kõige kehvem Aasia kiirtoidu kogemus. Kuna ma päris-Aasias käinud ei ole, siis puudub mul ka päris võrdlusmoment, aga isegi Haapsalu Bombays saaks selle raha eest 10 korda parema söögi ja 5 korda suurema koguse.

P.S. Kui teil tekkis küsimus, miks selline pealkiri, siis ma ei oska muud öelda, kui et tahtsin just isegi seda küsida…





Õppida või mitte õppida – milles küsimus?

14 01 2010

Meil oli täna saksa keele kursusel asendusõpetaja. Sugu: mees, vanus: noor, tüüp: nõudlik. Viskas iroonilisi nalju (ok, seda on nad kõik teinud)… ja näris terve tunni nätsu! (Üks kiiks peab õppejõul olema, muidu tööle ei saa?)

Mul on selline tunne nagu oleks äsja kuival maal jõelaeva alt alt väljunud. Krrrr, selline tempo! Iga viimse kui hääldus- ning grammatikavea parandas ära. Frau Ute laseb meil enamasti lootusetult valesti rääkida, kui me just ise ei küsi, kuidas õige oleks. Lisaks küsis ta pidevalt küsimusi a la Saksamaa ja Austria kõrgimad mäed ja mitu kantonit on Šveitsis, teadsime me jee. Ma teadsin vähemalt Eesti “mäge” ja poola pinginaaber oma, teised ei teadnud sedagi :D Äbi suurima Äga! Kui mul valida oleks antud, siis ma võtnuks iga kell enne nätsuga nõudliku mehe kui targa, aga kursuselt lõdvalt läbi laskva, “on see nüüd kampsun või kleit?” naise. Või oleks ikka parem lollina surra – eeldusel, et keegi meelde ei tuletaks, kui loll sa ikka oled?

Motivatsioon, mis pika vaheajaga kadunud oli, tuli korraks tagasi. See kursus saab veebruari alguseks läbi. B1 eksamile ma veebruaris ei lähe, sellele peaks eraldi registreerima, homme oleks viimane tähtaeg ning tasu on 75€. Kui läbi kukud, ei anna seda keegi tagasi ning ma pole üldse valmis (ok, vabanduseks sobiks ka see, et suure tõenäosusega on see juba täis ka buugitud). Kirjaliku ja kuulatava teksti mõistmise ning grammatika osa venitaks ehk napilt läbigi, aga eksamil on ju ka suuline osa… Küll jõuab. B1 ehk Grundstufe sertifikaadiga pole midagi teha ka, erialalähedasele tööle Saksamaal võib mõtlema hakata alles C2 tasemega ja selleks, et tulevikus kõrgema taseme eksamit teha, ei pea enne madalamaid läbima. Näis, kas jõuab enne pensionile jäämist :P

B2 ehk Mittelstufe kursuse algus kattub osaliselt senisega. Mu poola pinginaaber (kes on keelt varem koolis õppinud, räägib minuga võrreldes ikka üsna hästi) oli end kirja pannud ja ütles, et tänase seisuga oli ta ainus huviline. Ma kardan, et ei saa hakkama.





Bēdu manu, lielu bēdu…

22 12 2009

Päevil, mil paljud Euroopa lennujaamad on sootuks suletud ja inimesed veedavad tunde lumme uppunud või kiilasjäätunud teedel, peab vist rõõmustama, kui Ryanairi lennud nii Riiga kui ka Klagenfurti väljusid Hahn’ist* vaid väikese hilinemisega ning et suured lapsed jõudsid kõik sinna, kuhu vaja.

Samas tuleb nentida, et läti-vene taksojuht oli paras kuidas-nüüd-läti-keeles-väga-halvasti-öelda-sssss. Kuna vaid vähesed Riia-Tallinna bussid alustavad teekonda lennujaamast, peab bussijaama minema kas liinibussi või taksoga ning kui aega vähe, on takso ainus võimalus. Läti-vene taksojuhts teatanud aga eile tütrele, et nüüd on Riia lennu- ja bussijaama vahel njuuu praaaaizs, suvise 7 lati asemel 25. Kurrrääät, see on kallim kui keskmine Ryanairi pilet! Muidugi ei taibanud ma 17aastast enne teele saatmist instrueerida, kuidas sellistel puhkudel käituma peaks ning vaeseke andis kuulekalt ära kõik latid, kroonid ja ühe eiro pealekauba. Õitse nüüd, Läti majanduss! Priecīgus Ziemassvētkus un laimīgu jauno gadu! Bēdu manu, lielu bēdu…

Nagu sellest veel vähe oleks, lumi läks ka öösel vasemale, ära ehk pööripäeval pöörasime tagasi ülipikka novembrisse. Minu sisekliima on tänu sellele täpselt sama hall – novembrist veebruarini elaksin ma parema meelega kas soojal või külmal maal. Üleeile õhtul saime koos külalistega vähemalt veidi kelgutada. Mõistusega võttes on ju hea, kui saab kütte arvelt kokku hoida, aga no neil nädalatel meeldiks mulle lumi rohkem kui vihm.

Täna hommikul andis keegi kell 9 uksekella. Kuna me Supsuga alles pool 9 ärkasime, olin mina alles hommikumantlis. Supsik jookseb nüüd alati ise esimesena esikusse, ei saanud ju minemata ka jätta. Ukse taga naisterahvas, lähedal asuva poe juhataja, kellele oli GLS kullerfirma ekslikult viinud minu paki. Ta oli selle rõõmsalt lahti rebinud ja siis avastanud, et vist on midagi valesti. Ma olen varahommikuti saksa keeles umbes sama kõva käpp kui terve meie pere läti keeles, aga lõpuks saime siiski üksteisest aru :) Õnneks on ilmas ausaid inimesi, aga võiks rohkem olla, sest laps A laupäeval kaotatud telefoni, mida ta käidud radadel tulutult taga otsis ja küsis ning mis eile veel kutsus ja millele ma saatsin sõnumi, et aitäh leidjale märku andmast, ei ole keegi veel tagasi pakkunud…

———

* No tõrgub käsi seda Frankfurdiks nimetamast. Leia pildilt Frankfurt! Eile selgus lisaks eelmisele, et ka Düsseldorfi rahvusvahelisel lennujaamal on sõsarake nimega Düsseldorf-Weeze, mis umbes on sama palju Düsseldorf kui Haapsalu on Tallinn :P

Pealkiri tähendab vist “minu mure, tohutu mure”, vähemalt nii väitis 10 aastat tagasi üks lätlanna, kui ma talle toda rahvalaulu laulda üritasin :)





Järjehoidja

18 11 2009

Liidan ja lahutan, mõtlen, kirjutan, saadan, jagan, askeldan, otsa ei näe. Üle pika aja tegin tegemata tööde nimekirja, sest järg kippus käest kaduma. Nüüd on jälle teine häda – nimekiri on hirmuäratavalt pikk, järje ajamine ajab ahastusse :)

Kuivetumise vastu aitab kadunud hingede otsimine (taasavastan toredaid inimesi, kellega kohtusime kevadel 1999 Lundis koolitusel… thanks, Google!), mõned head telesaated, mis nüüd koju kätte tulevad ning üle pika aja vihmavaba ilm.

Alžeerlasest kursusekaaslane (see, kellel ikka veel õpikut ei ole) teatas eile uhkusega ning surmkindlalt, et sõna Sauna on saksa keelde laenatud araabia keelest. Sanopas nyt.